Tervist, mina olen Urmas Vadi, tänane saade on kuidagi niimoodi sattunud, et räägivad ainult kunstnikud. Muidugi, kui Kivisildnik oma akvaariumis välja arvata, aga samas võib ka tema kunstnik olla, miks mitte. Aga Jüri Arrak on kohe kindlasti kunstnik ja temaga räägime kohe pool saadet juttu. Ka Ilmar Kruusamäe on kunstnik. Aga täna räägime tema maalidest ega joonistustest. Vaid ta toob endaga kaasa stuudiosse märkmed põrandalt. Päevikut peab Liina Tepandi, aga nüüd ei tee Kivisildnik rohkem ega vähem kui lahendab Eesti Rahva Muuseumi küsimuse. Head kuulamist. Akvaarium 44 ohja head vikerraadio kuulajad, MINA, OLEN, tark Kivisildnik ja olen ennast täna akvaariumisse vedanud, selleks et lahendada kõik Eesti Rahva muuseumi ehitamisega seotud probleemid. Probleemani jämedas joones kaks. Esiteks ERMi ehitamiseks pole raha ja teiseks seda raha ei tule ka kusagilt. Oleks rahal küüned roniks puu otsa ja teda oleks sealt lihtne kätte saada. Ainult raputa ja kukub sulle ise sülle. Teoreetiliselt võiks see raha tulla neljast kohast. Eesti vabariigi valitsuselt, kellel on põhiseaduslik kohustus eesti kultuuri kantseldada. Teine võimalus on euroliit, kelle põhiülesanne on asfalti laotada. Teoreetilise võimalusena tuleks veel kõne alla see, et rahvas paneb ise raha kokku, peab seljas kivid kohale ja ehitab omade jõududega valmis. Nii nagu ehitati Rakvere teater ja palju muid selliseid asju. Neljas umbes sama tõenäoline kui rahvakultuurihuvi on võimalus, et raha kukub taevast alla kolks ja valmis. Jah, aga häda on selles, et meil ei ole ainult ERM, mida me täna ehitame ja, ja keegi ei kahtle nendest vajadustest. Keegi ei kahtle, et meil on vaja haridust, et meil on vaja kultuuripärandit hoida. Küsimus on selles, kas me saame teha seda kuidagi odavamalt, sest võimalusi on meil vähem kui tegelikult me oleme endale ette kujutanud, kui me võtame ERMi üksikuna, see oleks Eesti riigi jaoks probleem. Aga kuna neid objekte on praegu lihtsalt järjest nii palju, siis, siis see on juba suur probleem. Kas mu võrdlus on õige, et, et me, me kõik igatseme elust mingis väga ilusas majas villas, aga, aga enamus meist elab üsna viletsalt korterites, ehk siis ja mina olen ära. Me oleme seal ka õnnelikud, eks ole, kasvatame oma lapsed seal üles ja pole häda midagi. Kuulsime, kuidas ERMi teemadel arutleti ETV saates vabariigi kodanikud. Aga me kõik teame väga hästi, et vabariigi valitsus, euroliit, kultuurihuviline, lai mass ega pilvitu tähistaevas ei ole ERMi jaoks raha leidnud ega näita ühegi märgiga, et hakkaks otsima vabariigi valitsusele muude tähtsamatki teha. Otsuseid on tehtud, lubadusi on antud. Aga kuna euroliit raha ei anna, siis ei saa otsustest ja lubadustest asja. Euroliit ajab sõrad vastu, pole teist nagu omalgi, õieti. Euroliidu kultuurihuvi on null. Ja siiani on üritatud Euroopa ametnikele selgeks teha, et eesti kultuur on turism. Et Herman, turism, aga oh häda, Euroopa saab turismist teistmoodi aru, raha ei anna, pabereid tehakse ka muudkui ümber, aga on selge, et paberites sonkimine ei muuda Euroopat rikkamaks ega kultus tuursemaks. Väga austatud peaminister Ansip lubas küll ERMi valmis ehitada, aga kunagi ei tea. See võib vabalt olla jälle üks elektri hind, ei tõuse tüüpi jutt. Mina olen sellega, et kas küsimusega, et kas me saame teha midagi odavamalt ja vähemalt Eesti kunstiakadeemia projekt läbinud küll suure parenduskuuri selles suunas, et, et me mahuksime oma eelarve piiresse. Ja ma arvan, et ei ole õige täna vastandada, eks ole, muuseumit ja õppekeskkonda nagu ka teie ütlesite, et neid on vaja, meil on ainult üks inimene, kes arvas, et kunstiakadeemia sellises ühises koosluses sünergiat ei ole vaja. Muidugi on küsimus selles, kuidas teha odavamalt. Maailmas on laialt levinud kaks tüüpi odavat arhitektuuri. Esiteks igasugustest jäätmetest, kastidest, plekitükkidest ja muust sodist kokku kuhjatud vaeste hurtsikud suurlinnade ümber. Selline säästuarhitektuur sobiv rahvaalgatuse korras valmiva ERMi jaoks. Teine võimalus. Mis riiklikele struktuuridele seisusekohase on põgenikelaagri arhitektuur ehk telklinnak. Uudistes ja filmides oleme mõlemad lahendust näinud. Geto-tüüpi, hurtsikud ja peldikut, eilisekson, ökoloogilisus, solgitaaskasutamine, täielik vastavus globaalturismi nõuetele. Aga mis põhiline odavus? Põhuteater oli ikkagi väga kallis projekt. Ehitusprahti ei maksa midagi. Pealegi sorteerimata ehitus ja lammutusprügikäitlemine küllaltki kallis lõbu. Seda, et keegi annetaks ERMi jaoks raha või midagi kasulikku, on lihtsameelne loota. Aga kui saab oma ehitusjäägid tasuta raadile maha laadida, siis on tegu win-win projektiga. Kõik võidavad. Põgenikelaagritelklinnak on muidugi kallis, aga kui rentida telgid kaitseväelt, kaitseliidult ja muudelt telke omavatel struktuuridelt saame tekitada lambist raha juurde telgid, muidu seisaksid ja tolmaksid ERMi telk. Linnakuna aga toodavad nad raha ja täidavad põhiseaduses ettenähtud ülesandeid. Meil on reserve, mille arvel ERMi edendada. Meil on veelgi reserve, mille arvele ERMi edendada. Talvel, sügisel ja kevadel seisavad õlletelgid jõude, ka neid saab väga hästi Eesti Rahva muuseumi tarbeks kasutada. Me oleme Eesti taasiseseisvust saadik harjunud, et meie eelarve kogu aeg tõuseb ja on tõusnud väga palju. Aga nüüd enam ei tõusnud. Tõenäoliselt ei tõuse enam pikka aega vaadates seda, mis maailmas toimub. Pigem ta võib isegi veel väheneda, aga igal juhul me peame olema selleks valmis, et raha kuskilt juurde ei tule ja me peame tegema valikuid ja need valikud on väga valusad, aga me ei oska neid valikuid enam teha, sest me ei ole harjunud enam mitu viimast head aastat tegema. Mina olen riigikontrolli mõttekäiguga nõus ja enamgi veel. Maailm on uue ilmasõja künnisel ja seetõttu on väga arukas valida põgenikelaagritelklinnaku variant, mis on sõjatingimustes kiiresti teisaldatav ja majandatav ka siis, kui pole elektrit, soolavett, tikke, rahast rääkimata. Pommitamise ajal purunevad klaasid aga telgiga juhtu midagi. Telk on kindel investeering. Pealegi ei ole sõjaväetelke sõja ajal vaja, sest Eesti valitsusel on kombeks hääletult alistuda. Kindlasti peab meil olema ka plaan B, võib juhtuda nii, et sõjavägi ja õlletelgiomanikud on liiga ahned ja telkide üürimine tuleb veel kallim kui puhtast kullast. ERMi ehitamine. Riigihanke juures pole ükski piinlik äpardus välistatud. Peame olema valmis selleks, et ERMi telgid tuleb rentida eraisikutelt. Mul on omalgi kodus 200 kroonine marketist ostetud telk. Võin selle laenata Signe kivile või Krista harule või ükskõik kellele õpime näitud risti kogemusest. Bristoli keeruline juhe oli sees ja kuidagi ei hakanud tööle. Kellelgil polnud ristikogemust ja läks nagu läks. Ja ristoli kole kaabel. Telkonnaga ilus telgid on vabrikus vanameistrikäega disainitud värvilised. Kuidagi ei saa midagi halvasti minna. Juhtmeid pole tõlkidel sees, alati töötavad. Kokku oskab telgi panna isegi väike laps kusjuures telgi halduskulud on null, mitte nagu KuMul, et maksa ennast oimetuks. Nüüd tuleb ainult telgid inimestelt kätte saada. Mina annan vabatahtlikult, aga teistega võib tulla probleeme. Eelkõige sellepärast, et vanad, katkised ja söödamatud asjad ei huvita lihtrahvast rohkem kui valitsust. Aga kui pakkuda massidele seda, mida nad tahavad, nii nagu teevad rahvaraamatukogud. Raamatukogust saab odavat massikultuuri ja see toimib Guermoskaks, raamatukogu kogemusest õiged järeldused teha ja pakuks klientidele kas tasuta või väikese piletiraha eest burgerit ja koolat miks mitte ka kebabi. Siis jookseks terve Eesti ja pool läti termi kokku. Eriti kui on kriis ja sõda ja nälg. Söömine on vana eesti komme, mida ka raskel ajal tuleb au sees hoida. Kolmapäev ja ma olen Tartu kunstimuuseumi viltuses majas. Täna õhtul avatakse siin Jüri Arrak teie joonistuste näitus, mille pealkiri on joonistades läbi oja. Selle aja kohta tahakski küsida, aga kõigepealt küsiks midagi väga suurt ja üldist. Mis asi see joonistamine teie jaoks, sest on Jüri Arrak. Nii suurele küsimusele on raske vastata, aga ma ütlen ka lühidalt, et see on, see on eneseväljendus. See on lihtsalt üks väljendusvahend ja kui kuna ma kunstnik olen, siis joonistamine on, on väga huvitav, väljendusvahend, väga tundlik, sest näiteks söejoonistus saab teha nii, nii tundlikkuse mustvalge kratsioon on noh, niivõrd peen. Kui nii võtta, siis söejoonistus on ju läbi aegade olnud olnud väga-väga tähtis kunstnikel praegusel ajal võib-olla vähem, aga no võtame kasvõi Kristjan Raua meie enda põhiliselt sõjajoonistused. Kas ka sellepärast tähtis, et see on midagi väga vana ja ürgset? Eino ei, vana ürgselt on ta kahtlemata sellepärast et söetükkidega on, on ka, ei anna ülistatud kindlasti puule ja kaljudele ja igale poole ta küll ei säili nii hästi loomulikult kui, kui on nende mingite mullavärvidega maalitud, aga, aga tehniliselt on ta huvitav, aga tal on üks suur miinus minu jaoks ma joonistaksin hea meelega hulga rohkem, teda on väga raske hoida. Tähendab, esiteks peab teda fikseerima. Ega see veel ei aita, siis peab teda klaasi all hoidma näiteks. No kõige lihtsam näide. Noh, on seina peal, eks ole, ja inimesed kipuvad tolmu pühkima ja kutsugu ilmaga gaasita on siis tolmulapiga, võib natukene rikkuda seda pilti, olgugi et ta on fikseeritud lakiga raske hoida, ta peab olema raamitud, siis klaas ei tohi puutuda vastuse pinda, peab olema viie millimeetrine vahe, niuksed liistud vahele. Ja see on mind natukene eemal hoidnud joonistamisest viimased noh, ütleme seal 10 aastat veini. Kas nendel joonistuste või või joonistamisel näiteks maalimisel on teie jaoks ka mingit väga konkreetset kokkupuutepunktid või on sellest midagi ka täiesti erinev? No joonistustega on kõigepealt see, et seal on see hele-tumeduse ja vormiprobleemid, on, on tähtsa taga värvi salong vähem. Ja, ja nüüd miks maalid, maalid, on need värvide müstika ja värvinüansid ja värvide peensusi, nende omavaheline sobivus ja ja nende omavaheline mingite emotsioonide ja tunnete väljendus on hoopis teistsugune kui joonistuse juures. Ma olen erinevates tehnikates teinud ja olen mind ka tehniline külg ei, ei sega selles mõttes, et ma võin sedasama tunnet väljendada joonistades või maalides või ainult kassid, mida ma ei ole teinud. Skulptuur, tähendab miks? Ma olen õppinud küll neli aastat meil õpetati skulptuuri, kadunud August pomm oli meile õpetaja, mõtlesin, et ma lõpetasin metallehistöö kunstiinstituudis ja seal oli neli aastat modelleerimist. Too oli väga huvitav, aga see on pikk, realine, kohutavalt töömahukas, ma olen võib-olla kärsitu ja natukene noh, ma tahan ja kõigepealt on see veel ka, et ma tahan otsast lõpuni kõik ise teha. See on üks, võib olla eelis, aga võib olla ka suur puudus, ma ei tea, noh, see pole minu asi öelda, milline ma täpselt olen, eks teised aga ei usalda, sest ei tähendab Ta on teisi küll, aga mitte lõpuni, selle sellepärast, et et ma tahaks alustada ise, teha kõik ise ja lõpetada seisvalt selline tehnika Pärnus on õlimaali juures on selle suurepärane vaikselt-vaikselt maalid ja siis on üks, ükskord on ta valmis ja siis ohked ja näitusele ja korras. Seda ma kogesin eriti eriti kui ma Suur Tõllu filmi tegime. Suurepärased inimesed ja Rein Raamat, hea režissöör ja kõik, mis on siis, on, see on puhtalt minu viga, on see, et nagu mul tööga, sest ära läheb minu käest ma tegin need figuurid ja kõik, noh nii ja naa. Ma olin peakunstnik seal. Aga, aga siis täiesti arusaadavalt, iga inimene joonistab ühte figuuri erinevalt täiesti arusaadavalt ja see, see ei ole, see siin ei ole midagi salapärast, aga aga vaadake, see, see peen nüanss, noh. Ühesõnaga ei saa, ei saa ühte mingit väikest figuurikest, kõik inimesed ühesuguse tasemega ja tundlikkusega joonistada võimatu. Kusjuures ma ei pane siin praegu neida Neid asju ritta, mitte kvaliteedilt, aga lihtsalt noh, see minu tundmise järgi. Ja, ja, ja ma siis, kui see film sai valmis, loomulikult film sai auhinnad ja mulle endale väga meeldib, aga mingid sellised nüansid jäävad mulle ikka sisse. Ma kordan veel kord, see on minu viga, mitte teiste teised on kõik suurepärased ja enam enam ma ei taha niux tööd teha, tähendab meil olid seal Rein Raamat, kes mulle midagi, et Kalevipoega või midagi teha, mingeid muistendeid või nii, aga kahjuks ei saanud enam teha. Ma tahan üksinda teha, kuidas öelda, Kunsikutel on igast kompleksid ja veidrused ja asjad, no nimetame siis seda perfektsionismiks siis võib-olla see on õige. Väga tore, et mainisite seda suurt Tõllu. Et mina olen praegu 34 aastane ja Ma olen päris mitmete omavanuste inimestega rääkinud, et suure Tõllu multikas ja samas ka see raamat on meie nagu hinge ja unenägudes löönud kohutavad haavad. Ma mäletan väga täpselt, et kuidas ma tõesti kartsin seda multikat, sest et kui suurel põllul löödi pea maha, siis tuli verd mulksudes välja ja see tegi kull-kull-kull-kull ja mootori samamoodi. Täiesti jube ja õudne. Kuidas kommenteerite, Jüri Arrak? No see see mull mulje kull kull Sand tänu Lepo Sumera le, tähendab, tema on, oli, tähendab rahutu põrmule. Tähendab Ta oli suurepärane helilooja ja, ja tema muusika andis väga palju juure sinna filmile kõikset õldol, tõld, õldol tol tol tähendab selline, noh, et siit on üks samm edasi metsa Tõllu juurde. Miks, miks Metsatöll mulle meeldib? Tähendab, need on mingisugused süvakihid, tähendab, see on noh, vaata, vaata, väikesel rahval on tavaliselt sellised aitajad, muinasjutud ja legendid ja muistendid ja mingisugune suur mees tuleb ja aitab, kui vaenlane tuleb maale. Suurel rahval on need muistendid hoopis midagi muud, mingid vallutajad ja, ja muidu niuksed mürakarud. Kusagilt peab hobi saama ja meie peame kuskilt abi saama, noh nüüd on nagu kogu aeg on seda korratud NATO vihmavarju all. Söör, läheb kõrvalise jutt, aga Suur Tõll, no ma, ma tean, mulle isegi, see oli nõukogude aeg oli 80. aasta ja kas see oli Komsomolskaja Pravda, aga kuidas oli vist suur artikkel, et, et kuidas saab niuke asi olla üldse, et nõukogudekunstnikud ja filmitegelased teevad sellist sellist sadistlik, kuja perist filmija lapsed kardavad ja ja siis, siis noh, minule suurt midagi ei öeldud, kaheks Rein raamatule võib-olla seal midagi. Aga, aga ma olen kõigile vastanud, et, et vaadake kui pea otsast ära lüüakse, siis piimajookse, eks ole, olgugi et legendi järgi oli, oli, oli mõnel pühakul ka piimatulnud, nii et, aga noh, see on, see on nii ja naa. Aga minu arust on see kõik seal täiesti täiesti loogiline ja normaalne, sest ei saa ju teha mingite hiigelvastikute vaenlaste vastu võideldes neetud lahingut. Siis ei tasu seda filmi üldse teha. Nii et, aga, aga miks lastele see nii on, nagu te ütlete, et noh, see hirm ja parkla lastele on vajalik, seda väikest õudust on vaja. Tähendab, see närvisüsteem ei ole ainult lillede ja liblikate jaoks. Kahjuks, või õnneks ma ei tea, aga see diapasoon on inimese hinges, peab olema küllalt suur ja lai diapasoon. Kui on kitsukene diapasoon, ühesõnaga niukene, väikesed emotsioonid ja kitsas siis siis inimesel maailmapilt võib ka kitsamaks jääda. Tähendab, peab peavad olema vapustused. See ei tähenda mitte sugugi, et see, see poiss võtab mõõga ja lööb kassil pea otsast ära, see ei tähenda seda absoluutselt. Tähendab tavaliselt need asjad tegevusse ei lähe. Vaid need, et hirmu ja õuduse jutud, mida lapsed armastavad neete kasvatavad tema hinge. Sest sest selle tavaliselt siis saab nende hirmude ja, ja vägivalla vastu saab, saab ju kohe kas rääkida või laps ise otsib mingisugust positiivset emotsiooni kohe juurde ja tänu sellele negatiivse-positiivse vastastikuse võitluse tulemusena. Lapse hing täiustub ja muutub tugevaks. Pist on nii. Võib-olla on jah. Ma ei räägiks sellest diapasoonis sellest ajalisest mõõtest siis. Selle näituse käisin Tartu kunstimuuseumis. Pall on või? Noh, juba on, varsti avatakse, selle pealkiri on joonistades läbi aja. Ja, ja tõepoolest siin on ikkagi noh, alates 80.-te lõpust kuni tänaseni päevani välja neid joonistusi. Kuidas te muutunud olete? Selles ajas kas või noh, isegi mitte, see ei huvita mind, kuidas teie muutunud olete. Aga kuidas need valmis pildid on muutunud ajas. Esimesed joonistused siin näitusel on 73.-st aastast, see tähendab 38 aastat tagasi tehtud juba ja ma pean tunnistama, et mõningaid mis on muuseumitööd, ma ei ole aastakümneid, ei ole neid näinud. Ka väga huvitavad tunduvad, selle sellepärast, et ma ma kirjutan, kirjutaks kõikidele töödele uuesti alla, kui on, nii, et nad ei, nad ei ole minu jaoks vananenud. Sellepärast võib-olla ma ei tea, ma ütlen võib-olla sellepärast, et kui ma midagi teen, siis ma. Ma olen see, kes, kes seal pildi peal on, eks ole, või nii siis seda on väga raske sõnastada, aga, aga tähendab kõik see, see, mis milline vaatenurk või milline arusaamine maailmast või mingitest sündmustest, mul on need, ma ilmselt kannan üle ka sellesse tehnikasse, kas siis joonistusse või õlimaali või nii, et nii, et sellepärast nad on siiralt tehtud ja ja nii, nii, nii ma elan ja nii ma olen. Ja, ja ma ei oska siin väga pikalt nagu, nagu keerutada, sellepärast et kõige lihtsam on, on rääkida, kui auditoorium näeb pilte, tähendab kui on mingi, olete mingi saal on, kus on 10 minu joonistust väljas inimesed vaatavad neid ja siis ma võin siis, ma võin sõnadega mitte seletada, et see on see ja see on teine vaid et miks näiteks on mingisugune küngas ja miks näiteks sealt aknast paistab sinine taevas, aga uksest paistab võib-olla lilla taevas. Tähendab, Need on, need on kõik sellised visuaalsed mõjud, mis peavad käivitama nagu inimeses mingisuguse mõttetegevuse või assotsiatsioonid või või, või tähendab mingi mingi teistmoodi arusaamise sellest, mida ta näeb. Sest vaata, otseselt on niimoodi, et me näeme näiteks hiina tähestikumine näeme, aga me aru tast ei saa. Väga ilusti kirjutavad pintsliga ja kõik suurepärane niuke kalligraafiline maal seda Läänes kasutada. Arvatakse ka, et kalligraafiline kunsti kirjutatakse midagi näiliselt nagu kiri, aga tegelikult on pilt. Aga igasugune märke peab, peab ju midagi tähendama, noh, semiootikud, niuksed, tähemärkide tähendus ja, ja, ja kõige lihtsam on ABC-d, eks ole, no midagi nüüd tähtede kombinatsioonid tähendavad seal meie raamatuid ja kiri, aga täpselt samuti on ka piltidel, on, on kriipsud, punktid, vormid, värvid, tühjad pinnad. Eks ole, raham, kõik, kõik midagi tähendab kõik midagi räägib. Ja, ja see, see informatsioon, mida me silmade kaudu saame, see kipub nagu natuke gene. Praegu tänu õpetusele, võib-olla tänu kasvatusele ja tänu tehnoloogia arengule kipub natuke pinnapealseks jääma pinnapealseks, sellepärast et see see märgiline informatsioon, mida, mis piltidel on, seda ei osata enam või ei, nojah, ei osata enam defineerida. Dešifreerida niimoodi niimoodi, et ta sügavust eriti midagi olulist tähendaks vaid vaadatakse, ahah. Seal on puu ja jõgi ja. Nojah aga aga kuidas see puu on joonistatud, kus kohas ta millise raiuda heidab, võllapuu heidab inimesekujulise varju? Võib-olla see on hoopis hoopis inimese ja looduse vaheline seos, võib olla Varion hoopis punane. Võib-olla, eks ole, need, need omavad kõik absoluutselt erinevaid tähendusi ja mitmeplaaniline on pilt väga mitmeplaaniline, puht tehniliselt ma olen. Ma olen oma elukutse tõttu tundnud huvi ja nagu arendanud ennast sellel pinnal, mida võib visuaalne ümbrus meile jutustada. Umbes nii. Aga ma tahtsin küsida teie piltide kohta, kuidas nende tähendus on muutunud ajas. Arvatavasti on. Nojah, võib olla küll, on muutunud, aga vaata mind võib-olla nii palju. Nii palju ei muuda ja ei, ei häiri see üleminek seal sotsialismi kommunismi-kapitalismi, eks ole, tähendab, need on, need on niuksed, ühiskondlikud niuksed süsteemid ja olukorrad, mis inimese juurde tulevad ja lähevad jälle ära, eks ole, nii et noh, näiteks näiteks noh, feodaalühiskond või, või tol ajal tehti suurepäraseid maale või, või renessanss linnriigid, mis omavahel sõdisid, tapsid 11 Firenzes ja Milanos ja hullumaja toimus tol ajal. Suurepärast kunsti tehti seal niimoodi, et et kui kunst läheb ainult poliitiliste süsteemide kirjeldamiseks ja kritiseerimiseks ja kujutamiseks seal avastamiseks seda kasutavad efektselt ära totalitaarsed süsteemid, kuidas kunst oma oma loosungite värkidega ja, ja niukse hurra, alles me seda nägime, seal seda vaja pikalt rääkida, aga tegelikult see süvakunst tegeleb inimesega ja inimese omavaheliste suhetega ja inimese ja jumala vaheliste suhetega. No jumal, Mul on siin praegu võetud võetud niukse üldise vaimsuse ja üldise looja märgina. Ma ma ei mõtle ainult kristlikku süsteemi. Kristlikku tähendab kõigepealt on olemas jumal ja usk ja siis tulevad religioonid, religioonid on õpetused usu juurde ja jumala juurde nad ei, nad ei ole omaette väärtus. Minu jaoks tähendab noh, et muidu võib Vlad, religioossed sõjad ja on, on kohutav totrus, tegelikult see on puhtalt võimuvõitlus, nagu oli Euroopas katoliiklaste ja protestantide vahel lahingud 16. sajandil. No see on ju, see on ju lihtsalt naeruväärne ja häbi inimkonnas inimkonnale, häbi selles mõttes, et kunst tegelik kunst peaks uurima mis uurima nüüd kujutama noorima ka ja muidugi läbi kujutamisega uurima, mõtisklema, õigemini inimkonna teest. Sellest ajast, kui inimene kui selline olend sai abstraktse mõtlemise võime kuni tänapäevani, eks ole, nii et noh, räägitakse, teadlased räägivad, et kuskil 200000 aastat tagasi see võime meile tekkis sellele loomale noh, nagu me oleme loomakerega ja ja bioloogiapõhine põgimisel need mehed teineteist üldiselt nagu küüritame, kahjuks seda nimetatakse konkurentsiks viisakalt. No oleme viisakad, siis, ärme siis nagu Solba kaasinimest. Aga nii me elame nii. Me elame, midagi pole teha. Tegelik tegelik, milleks, milleks kunsti teha, milleks ennast väljendada? On läbi aegade olnud mitu põhjust muidugi ütleme, seal koopas võib-olla kasutati teda mingite loomade kättesaamiseks ja mingite mingite vaimude teenimiseks ja surmajärgse elu leevendamiseks ja kõike nii ja naa kuni kuni praeguse ütleme ateistlikus situatsioonile välja, nagu enamus inimesi praegu on, siis kasutatakse kunsti oma võimu, karjääri ja raha ja, ja suhete ja väljapaistvuse komplekside rahuldamiseks. Ja ühesõnaga see on, see on niisugune pikk nimekiri ja eks olen, mina kuulun ka sinna hulka, ega ma ei ütle, et ma olen kunstist väljaspool ja räägin kunstist mitte sugugi. Mina tahan ka näidata, rääkida, välja paista täitsa täitsa loomulik arutada kuna kähku kunsti juure kujuneb või kuulub kahtlemata vaimsus muidugi way sõnast vaimsus on saadud mitut moodi läbi läbi aegade aru. Alguses oli ta ikkagi ilmselt tingitud põhiliselt jumaliku vaimsusega, praegu on iga, võib-olla niisugune keerulisem ja lugupeetud tegevus nagu vaimne tegevus. Aga mis asi see vaimne tegevus teinekord on, inimene ei oskagi seletada, mis on vaimne tegevus on väga, väga keeruline praegu, aga, aga no minu arvates kui, kui arvestada seda, et maailm on kas tekkinud või loodud, see jutt läheb laiali, eks ole, muidugi praegu liiga laiali. Aga juhul, kui kas on universum on tekkinud juhuslikult või suure pauguga kas ta on puhtmateriaalne või on siiski olemas mingisugune, nagu, nagu mina usun. Et on olemas mõtlev valge energia, mis on loonud ühesõnaga mateeria energiaga mateeria Sand, mateeria osa, aga lihtsalt selle nähtava, mida meie siin praegu räägime ja kompame ja uurime ja pildid ja mikrofonid ja riided seljas ja need, see on minu arvates kunstnik, peab nii elama, peab mõtlema nende asjade üle väga tõsiselt. Mitte ainult tühja-tähja ümberringi ja elu-olu on tähtis, täitsa loomulik. Eluolu peab olema niimoodi korraldatud, et ta ei häiri sind. Ei sega töötamast. Aga ülejäänud on sul üks maja või 10 majamis, paps, tähtsusele. Jüri Arrak tavaliselt usu ja raha kohta ei ole ilus küsida, aga vanadel piltidel on ka selline täiesti nagu sellised maousulised tegelased, aga viimastel piltidel sellised lillad sinakad, ristid mäe otsas. Selles plaanis on toimunud mingisugune muutus. Need ristid seal, viimased viimased pildid kollaasid. Nüüd peaks natukene rääkima sellest, et mis ristid need niisugused on kõigepealt, et nad on mitmevärvilised. See võib tähendada seda, et, et religiooniteed on väga eripärased jumala juurde, see on umbes nii, on heinakuhi, iga mees tuleb oma redeliga kuhja otsa pääseda. Vot need on need erinevad ristid. See on siis vaim. Te ei ole ühesugune, ei ole jaapani sega ameeriklasega Hiinas ega ega aafriklasega ega Euroopas ühesugune vaimne tee, vaid need on kõik erinevad. Aga, aga nad on kõik õpetused sinnapoole. Ja siis see ristimärk on jäänud mulle Euroopa kultuuri niukseks sümboliks. Tähendab sellepärast, et me oleme kristlikus kultuuris kristliku õpetuse najal, ronime sinna heinakuhja otsa, eks ole. Vabandust, mul, Pärane ongi tore maal Me oleme olnud ja küll, et eila heinakuhja otsas on siis seal ümberringi on kaugemale näha, eks. Mida kõrgemale lähed, seda kaugemale näe. Mis puutub rahadesse, siis mul on siin ühe pildi peal on rahad ka kleebitud, on, on Kreeka raha ja vene raha. Tähendab, see oli, see oli selle aasta alguses, kui Kreeka probleemi ei olnud, veel nii tõsine, aga see on ilmselt ma tundsin seda ette, see, aga see raha jäi mulle Kreeka reisist, vaata Kreekast tulid eurot, aga vana raha jäi mulle järgi. Reisust jäi üle üks, üks rahade paber-. Ja ta seisis mul 93. aastal, ma käisin Kreekas 90 kolmandas siia, maalis on 18 aastat, seisis kuskil siit, leidsin, vaatasin, oi pagan, päris ilus raha. Ja panin, panin sinna, kleepisin peale, joonistasin juurefiguuri, eks ole, ja siis seal raha peal üks naine näitab näpuga. Pühad pühad kreeka jumalad näitab näpuga, siis ma joonistasin ka naisele, naine näitab näpuga, siis mõtlesin, et kuhu poole ta siis näpuga näitab. Siis ma mõtlesin, et ta näitab üle üle mingisuguse ruumi, näitab trepistiku peale, kuhu on kleebitud vene raha, eks ole. Kaks nihukest nihukest kuulsat riiki, mõlemad õigeusklikud, eks Kreekasse õigeusklik kuskilt sealtkandist tuli, ütleme tantsis taga Don Kreeka kõrval. Ja õigeusk tuli Venemaale ja need rahad ka niimoodi ja lapp. Võib-olla see asi täpselt nii ei olnud, kata pilte, ei saa täpselt nii seletada. Tagantjärgi rääkides võib tekkida uud teine versioon, seal son hädaoht. Aga inimene tahab ühte versiooni elus. Kui on leht joonistatud, siis olnud-le ära keeruta rohkem, eks ole kõik. Nii et aga, aga, aga võib-olla ta on haigele kust mina tean, eks ole, võib-olla on ühe silmaga lehmi, teist silma ma ei näe ja see on kõik niuke. Ma ei tohi oma fantaasiat käiku lasta teemeni. No aga ma arvan, et need, kes selle lehma kohta ütlevad, ütlevad ka teie pildi kohta, et mis nägu see on, selline laiali venitatud, mingisugused tombud, rippuvad et see ei ole inimene. See on inimene küll, ainult et vaat kui jälgida inimesi ja erinevaid inimesi sest meie kipume idealiseerima välimust kipume ja eks inimesed tahavad välja paista ka ilusamad, selge, inimesi on väga erinevate nägudega, väga erinevate vormidega. Aga see on mul tekkinud. Mina nimetan seda märki inimeseks, on jälle, ütleme, kui semiootik minnes on üks tüüp, mis on käekiri, no ütleme nii, et kõik. Me kirjutame pliiatsiga erinevaid käekirju. Keegi ei ütle, et sinu käekiri on nüüd loetama ja see on nüüd nii. Vanasti öeldi ta, arsti käekiri on loetamatu, et ainult apteeker saab aru. Me oleme nii erinevad, selts on jälle niukene, pikk jutt, miks ma selliseid figuure hakkasin tegema 70. aastal? Aga, aga see on tingitud minu esimesest personaalnäitusest 1970. See on siis 40 palju 41 aastat tagasi ja seal maak kujundasin sellise figuuri, kellel oli ainult nagu kontuur ühevärviline ja sellise voolava vormiga, sest bioloogias sirget joont ei ole. Tähendab, bioloogia on pinda vända niuke voolava vormiga ütlevad matemaatika geomeetria klubis ütleme see on hoopis teine, teine suhtumine kunsti, aga bioloogia on selline vorm ja silmad. Kujundasin sellised figuurid, et oleks, oleks siiski aru saada, et see on inimene, aga mitte krokodille, näiteks et siiski saab aru, et inimfiguur ja siis nende inimfiguuride omavahelised vormi värviasendi, kompositsiooni suhted loovad mingi emotsiooni. Kas nad on ümber laua, kas laua peal tühikudel, kas laua peal laua all keegi magab? Ühesõnaga ma saan luua mingid niuksed, olukorrad, ütleme mingist joomaseltskonnast, oletame sealsamas maha luua olukorra, kus inimene ootab lahtise ukse ees, ootab neid, eks kojutulekut. Keegi tahab tulla koju, eks ole, ma saan luua niukseid pingeid vastavalt värvile vastavalt olukorrale. See on umbes niimoodi, kui helilooja hakkab rääkima, et sul on nii vähe noote, mis sa nendega peale hakkad, eks ole, kas on hakatud neid kombineerima, noh, nii ja naa, tema oskab neid kombineerida, noh, ei oska, eks ole. Täpselt samuti, mina oskan kombineerida, vorme, värv, varjundeid, eks ole, ja kompositsioone ja värke jov suurust ja need on väljendusvahendid, millega Masand luua sellise olukorra, et inimene kas hakkab sellest, saab mingisuguse elamuse või mingi mingi. Aga seda peab oskama lugeda natuke. Sest ega tähendab kunstiga peab natukene harjuma, peab oskama lugema. Vaata, mina õppisin lugema lasteaias, aga, aga, aga tähendab on inimesi, kes ei oska eluaeg lugeda. Kunstniku pidupäev või ja mida me kunstnikust tavaliselt näeme, ongi tema tööd, moonid, videod, skulptuurid nii edasi ja nii edasi ja näitustel käima ja see on väga ilus vaadata. Aga milline on võib-olla ka kunstniku argipäev? No tihti me ei tea. Isiklikult ei tea, aga nüüd mul on au sisse juhatada. Ilmar Kruusamäe, sinu ühekordne rubriik. Märkmeid põranda alt. Juhtus selline asi, et ma septembrikuus palusin, et sa peaksid kultuuriga päevikut. Sa tegid seda nädal otsa. Aga see sai sinu jaoks saatuslikuks ja nüüd annakski sõna sulle. Postimees teatas 30. novembril järjekordse uudise. Eesti juhib Euroopa tööpuuduse vähenemise edetabelit. Seda võrreldes oktoobriga 2010. Viimasena 11 kuu jooksul olen ka ise olnud Tartu töötukassaga tihedalt seotud. Arvele võeti mind töötute armees jaanuaris 18. esitasin avalduse ja 21.-st jaanuarist alguses töötukassa kadalipp. Sellele eelnes üle 13 aasta kestnud majandamine fiiena füüsilisest isikust ettevõtjana ja osta olekut viie ja töötukassavahelisel eikellegimaal. Töötukassa ei ole olnud ka varem mulle võõras. Üks tuttav sai sealt näpuotsaga abi, teine isegi tegigi vääri põrutades töötukassast otse linnavalitsusse. Olles juba vanuses üle 50, peab ikka vahel arstiga suhtlema. Ka siis kimbutab mõni viirus või tõsisem tõbi nagu kopsupõletik, ehk siis on vaja haigekassakaarti ja nii pidingi end töötukassas arvele võtma. Algas 11 kuud kestnud seinast seina suhtlemine erinevate ametnikega. Selle aja jooksul oli mul 18 visiiti või nõndanimetatud konsultatsiooni töötukassas rahalist abi, mitte ühtegi eurot, no sealt ei saanud. Riik on huvitatud, et töötute armee oleks võimalikult väike. Selleks on kaks võimalust. Esiteks, kas aidata abivajajatel raskest olukorrast välja tulla või teiseks teha töötute elu nii ebameeldivaks, et nad ise lahkuvad. Nagu nõukaaegne klassik ütleb, ei ole inimest, ei ole ka probleemi. Jaanuarist novembrini käisid nõndanimetatud konsultatsioonidel. See tähendab tuli käia kindlaksmääratud ajal umbes kolme nädala tagant ennast näitamas vestlemas 15 20 minutit. Tähtis oli allkirja andmine paberile. Esimesel kuuel kuul anti kohalkäimist tõendava paberiga, kaasa pakuti mitmeid erinevaid kursusi. Aga mul kui mittesuitsetajad, täiskarsklased oli neist vähe abi. Majandushariduse ja viiana toimetultud aastate järel ei vajanud maga konsultatsioone ettevõtluse alustamiseks. Kunstiga olen tegelenud 35 aastat. Ka selles osas tuleb pigem iseennast usaldada. Kui olin enam kui pool aastat töötukassas arvel olnud, tutvustati mulle ettevõtluse alustamise toetuse võimalust. Selleks tuli töötukassale esitada vastav vormikohane äriplaan. Kuum suvepäike oleks nagu kõik pea peale pööranud, nii nagu kogu Eesti elus niga töötukassas. Viies august oligi minu jaoks nõndanimetatud metsast välja tulek, langesid maskid, olin töötukassas arvel olnud üle kuue kuu. Nüüd taheti mind päevapealt kustutada. Olid ununenud kõik jutud äriplaani tegemise vajadusest. Pidin kirjutama seletuskirja, miks ma ei tulnud teisel augustil. Minu E-kirjale ei vastatud. Mulle teatati rõõmsalt, et eile täitus 30 päeva ja mind kustutatakse töötukassa nimekirjast. Nimelt, ma olin juuli lõpus saatnud e-kirja, et ma ei viibi teisel augustil Tartus. Olen seotud oma alaealise tütre hooldamisega nädalapäevad jõuan alles neljandal ja palusin määrata endale uut aega, aga kuna seda uut aega ei määratud, siis läksin viienda hommikul ja siis teatati mulle rõõmsalt, eile täitus 30 päeva ja ma ei ole enam töötu. Noh siis see rõõm oli küll ajutine töötukassapoolne, kuna selgus, et ma olin ka 13. juulil konsultatsioonil käinud ja sellest oli möödas umbes kolm nädalat. Jaa, kaheksandaks augustiks määrati mulle uus aeg. Kõik jätkus kuigi tunduvalt mornimalt, et enam ei väljastatud mulle allkirjastatult pabereid kohalkäimise kohta. Hakkasin tegelema nii-öelda oma äriplaaniga. Tutvustasin konsultandil oma äriplaani sisu ja näiliselt oli kõik hästi, kõik olid nagu vaimustatud, et kunstnik tahab maalida. Tellimustöid hakkab pakkuma interjööri seinamaale, kuigi ma olin sõpradega neid ka koos varem maalinud Tartusse mitmesse toitlustusasutusse, kas või restorani ja ja teisel septembril esitasingi äriplaani ettevõtluse alustamise toetuse taotlemiseks. Viiendale sain ka veel maksuametilt viie tõenduse dokumendi. Ja 30. septembrini ei olnud kippu ega kõppu. Pea kuuajane vaikus. Kolmandal novembril käisin ärinõuandla konsultatsioonil. Lisasin äriplaani, soovituslikud täiendused. Valmistusin esitama täiendavat äriplaani, 15.-ks novembriks. 10. novembril kokku lepitud konsultatsioonile läksime, teatati, et olen esinenud Eesti rahvusringhäälingus kultuurisaates. Mind tuleb töötukassa nimekirjast kustutada. Kuigi selgitasin tõesti, septembris oli mõneminutilised intervjuu, rääkisin iseendast siis mul puudus ka tööleping, siis konsultant arvas, et kui Eesti rahvusringhääling mulle juba maksab, siis peaks ma nii palju küsima, et ma suudaksin ka sellest rahast ennast ära elatada. Arvasin, et tegemist on eksitusega, kuna mõned korrad aastas laekub ikka eesti autorite ühenduselt kunstnikele pisikesi honorar. 21. novembril ma olingi loomemajanduskeskuses. Äriplaani konsultatsioonid suhtlesid inimestega. Kui mulle helistati, öeldi, et mind on kustutatud töötukassa nimekirjast, kuna olen esinenud Eesti rahvusringhäälingus ja teeninud palka. Nii et 25. novembril tänupühaks tuligi ametlik töötukassa otsus töötuna arveloleku lõpetamise kohta. Seepeale käisingi pangas ja vaatasin, et tõesti oktoobrikuus laekunud 24 euri honorari. Noh, kuna mul panga väljavõtteid ei tule, nii et see oli mulle. Kontrollisin olukorra ära. Ilmar Kruusamäe, mis sa arvad, mis selle taga on? Noh, ma usun, et eks ta ole üks selline ilus statistikat töötutest tuleb lahti saada ja ükskõik mis hinnaga surevad nad ise ära, lähevad riigist ära, otsivad endale mujal tööd. Või teine võimalus on ka töötust lahti saamine. See, mis oli mulle kõige meeldivam, et pakutakse abikätt. Aitäh sulle, Ilmar ja ma luban, et seekord Eesti rahvusringhääling sulle honorari ei kanna, nii et töötukassa ja maksuamet ja kõik võivad väga rahulikud olla. Nädalapäevad lehti kultuuriga ja päevikust olid täis kirjutamiseks Liina Tepandi käes. Neljapäev, 24. november 2011 helistab Urmas Vadi ja palub seitse päeva päevikut pidada, et siis seda vikerraadiost sisse lugeda. Vastane pole eales päevikut pidanud, kuid olen seda formaati kuulma juhtunud ja see mulle meeldib. Seega nõustun. Kiirustan peale telefonikõnet Mare kelkmani näituse avamisele, hop galeriisse sajab vihma, tugev tuul. Arvutitelgedel tehtud vaibad, kasutatud vanu vaibamustreid ja kootud isiklikud lapsepõlvelood. Ilus graafiline, eriti imponeerivad kanga taimsed pinnad. Heade proportsioonidega galerii. Tekib soov samuti näitust teha. Reede, 25. november kuus 30 ilus ilm, eelnenud tugev tuul ja vihm, vaibunud sügisene. Avastan, et päeviku pidamine debargisest elust püha tõstab tegevused esile eristab iga liigutuse. Märkad asju teisiti, annab ruumi. Mõistad päeviku pidamise lihtsat saladust ja vajaduse tekkimist. Laupäev, kuues november, ilus hommik, päike, ööbisin, ema pool, käed jälle hirmust kanged, hädavaevu üritan sõrmi rusikasse tõmmata. Lõpuni ei õnnestugi. Päeviku pidamisest pliiats ei pisi käes ega sõrmed klaviatuuril. Naabrite juures õrn klaverimäng, kas austerlane või poolakas? Pigem poolakas. Pühapäev, 27. november. Poeg läheb sõbra sünnipäevale. Ostetud sünnipäevad megasaun. Täna lähen Katrinile külla MTÜ kirbutsirkus ja maikellukese päevad. Kas osaleda, mis on kirbutsirkus? Kirp kui parasiit ja tsirkus, ring, milles edendatakse erinevaid trikke, koomuskeid, koomusk, trit, paradoks, absurd. Parasiidid, kes ujuvad vastuvoolu. Meenub siiski mõttevabatõlkes. Kunstnikud, loovisikud, valged verelibled ühiskonna organismis, mis alati on valmis reageerima haiguskolde vastu. Esmaspäev, 28. november, käed käed aastate pikku leidnud praktika, kuidas nii-öelda võimatud füüsilisi ja vaimseid kogemusi enda praktikasse ja kogemiste praktikas kasutada. Meenub vanaema sunnitud kolhoosi aastat, kui pidi oma kätega oma talu laudas terve kolhoosi karja ära talitama tõstma, heina ette lüpsma, kätega vett tassima, ämbritega sõnnikut välja ajama. Endal samad kogemused käsitsi vikatiga niitmisest sattudes niitmisest ekstaasi vallutasid kägu, öötööd tuleb teha mõistusega, mitte jõuga. Ka see tarkus tuleb läbi kogemuse ja praktika. Praktika ja meistri staatus väidetavalt 5000 töötundi. Hüplikud seosed. Teisipäev, 29. november katsun jätkata noorte laulu- ja tantsupeo yhte koja kokkuvõtte tegemist. Tööga alustades esitasin oma kultuurilist käsitööd ja käte olulisust nii pillimeistripillimängija kui põlluharimisest läbi tuleneva tööseoste. Nüüd vaevlen lõpetuseks ise käte käes. Ta on seda pigem kui kinnitust pika perioodi ettevalmistamise lõpetuseks ja uue alguseks. Kolmapäev, 30. november ei ole jõudnud sissekannet teha. Neljapäev, esimene detsember, täna siis viimane päeviku pidamise päev. Tänase saate tegid Kivisildnik, Viivika Ludvig ja Urmas Vadi. Päevikut pidas Liina Tepandi. Kuulake meid ka internetist vikerraadio koduleheküljelt. Kõike head ja kohtumiseni.