Tere päevast, kõigepealt suur tänu kõigile neile kuulajatele, kes on juba vaevaks võtnud vastata meie üleskutsele selgitada välja parim nais- ja meesnäitleja ja parim nähtud lavastus aastal 2011. Aega on veel mõelda 25. detsembrini siis teeme kokkuvõtted, et aasta päris viimasel päeval tulemused avalikuks teha ja kuulajate vahel hulk teatripileteid välja loosida. Seis on praegu selline, et meesnäitleja eest on ette rebinud üks kindel nimi tütreke. Pigem on seis aga tiibade seas ning lavastuste kategoorias. Ka Panso preemia järjekordne laureaat, on selgunud. Jätke meelde nimi Diana Leesalu. Hea on teada, et seda, mida ma olen üritanud koolis teha või kuidas ma mõtlen, et õppejõud arvavad, et ma olen õigel teel. Ja ka Bonzo enda isiku juurde pöördume tänases saates kindlasti tagasi. Viimaste aegade ühe nähtavama kampaaniaga publiku ette jõudnud lavastusi on aga kaheldamatult vanem uislaste Mary Poppins ja see annab põhjust hinnata, kas tulemus on ka võrdlemisi soolast piletihinda väärt. Enne aga muusikat samuti ilmakuulsast Disney muusikalist lõvikuningas. Saatejuht Meelis Kompus soovib huvitavat kuulamist. Nüüd on teatrisaate ka Tartu stuudios muide liitunud Alo Põldmäe. Tere päevast. Te olete kirjutanud Vanemuise muusikalide kohta ka arvustusi varem. Kas te vaatate ära kõik Vanemuises välja tulevad just muusikalavastused. Väärtan jah. Seal aastatel siin, kui ma tartus, nüüd elan kaks ja pool aastat, siis ma olen praktiliselt kõik muusikalavastused ära vaadanud, nii et see on mul selline lausa suur huvi, lausa hobi. Sest see on ju põnev vaadata protsessi, kuidas üks teater suudab mõnda asja teha paremini või halvemini. Kuidas näitlejad tahetakse panna mõnda rolli, milles ta ei ole igapäevaselt harjunud olema. Eriti kui ise oled ka muusik, siis vaadata, kuidas üks õnnestumine võib üle Eesti suureks õnnestumiseks kujuneda. Mõnikord ka vastupidi, võib tekitada probleeme ja küsimusi. Kuidas siis Mary Poppins sega läks, kas ta on kujunenud üle eesti kostaks suureks õnnestumiseks? Mina arvan küll, et seda võib nimetada üle eesti kostvaks, võib-olla isegi laiemalt kostaks suureks õnnestumiseks, sest need küsimused, need iga päev maaelu puudutavad küsimused on ju on niivõrd meile lähedased. Kui muusika kaudu on antud nad nii hinge minevalt ja nii meid kõiki puudutavalt, siis on tehtud hästi. Siis sellest tulebki üle-eestiline saavutus. Seda on kirjeldatud ka nii, et Tartusse on Broadway nüüd kohale jõudnud, see on omaette vaidlusküsimus, kas meie inimestele läheb peale selline Broadway või mitte? Minu isiklik arvamus on see, et, et siin on nii-öelda mõõdukalt Weiliku momenti sisse toodud. Ma ei ole nii täpselt asja analüüsinud, kas see on nüüd koopia Ameerika sellest lavastusest? Seda aga oleks kõige õigem küsida Richard salphaselt, kes vastutab Mary Poppins siia mitmete teistegi suurte muusikalide litsentside jagamises terves maailmas. Camera Mäkitas on nõudliku teatrisuuruse tehniliste võimaluste osas. Kas Ameerika saab lennata ja Vanemuises ta sai ning väga hästi leidis reisi osalfas. See on väga suur muusikal ja peab olema täielik kindlus, et seda lavastatakse nii, et materjal sellest midagi ka võidaks. Mitte vastupidi, tahtsid mind hästi, lukk, saundesseim, mädewitšerin, Tartu olin London New York istesseim sängi valged närva. Kas see kõik siis tähendab ikkagi, et Disney ja Cameron Macintoshi Mary Poppins puhul polegi üldse vahet, kas vaadata seda Londonis, New Yorgis või Tartu Vanemuises? Üldsegi mitte, vastas salvas. Oluline on, et muusikal oleks lavastatud kindlaks määratud põhimõtteid järgides. Tegelikult ooper või muusikal on üldse kokku üks suur muusikapala seal iga minut ju on mingi tähendusega ja kui mingisugune balanss paigast ära läheb, siis see annab kohe tunda. Minu jaoks läks natuke balanss ära selles suhtes, et seda prohvetlikku korstnat pühkida suurt paraadi ja seda, see oli nii võimsaks tehtud, et tähendus natuke nihkus nagu ära ei saanud aru, miks oli vaja seda nii tähtsustada. Mulle tundus ka vahepeal natuke mingid stseenid, läksid pisut pikaks, et oleks tahtnud rohkem intensiivsust, võib-olla just nendesse stseenides, kus otseselt nagu tegevust edasi kantud või süžeeliin edasi kantud ta jää, siin on ju tore, on ju vaadata, kuidas kõik tantsivad. Nii et see natuke balanssi puudutas see ja ma arvan küll, et seda provoidliku tantsu osa oleks võinud olla vähem. Aga niiviisi läheb ta ka inimestele peale ja, ja see ei ole, ma ütleks, see ei ole suur probleem. Ei, see ei ole suur probleem, sest aplausi tulid väga suured, aga just see proodwe elamuse kirjeldamine. Mul tekkis selline kiuslik mõte, et kui öeldakse lavastuse kohta, et seal nüüd proodvee, siis kas see on alati ka kompliment, et võime seda ju tõlgendada, aga kui sellist kombinaati ja õhtust õhtusse korduvad konveierid joonlauad täpsusega välja mõõdet, tuska Macindlikust, mis võib sellise lavastuse, elava Hingluse nagu ühel hetkel ka tappa, et kas te näete selliseid ohumärke näiteks? No ja siin ongi terminoloogia tõlgenduses küsimus, nii nagu te juba ütlesite, et kui see on kohe tuntav see joonlauaga mõõtmine siis on Broadway võib-olla negatiivses tähenduses. Peaosalistest ka mulle väga meeldisid need lapsed, loomulikult nendest võiks väga pikalt rääkida, aga päris nüüd naispeaosatäitja Mary Poppins, üks nendest on Hanna-Liina võsa, kes siis mängis, tantsis, laulis esietendusel ja ka Nele-Liis Vaiksoo on temaga siis nagu duublis, et Hanna-Liina on ju kvaliteedimärk meie muusikalavastustes, tal on kaunis seal, tal on see olemus. Kui hästi ta selle Mary Poppins karakteri tuuma teie arvates on tabanud. Mina Hanna-Liina võsa tunnen päris ammu siis, kui ta veel koolidega seotud kontserdid ja puutusin temaga siis kokku ja see oli tõesti võib-olla 15 või isegi rohkem aastat tagasi. Ta on meie omavahel, rääkisime Olav Ehala ka kunagi, et seal on nii selge ja, ja siit on midagi kindlasti tulemas ja see tõepoolest tulemus on väga hea, mis ta on saanud eriharidusega ja tema häält on osatud ilmselt hoida Donize tasunud seda hästi hoida. Minu arvates väga hea karakter ja see on siiras, ilus lastesse suhtumine selles etenduses on nii loomulik. Nii nagu oleks ise tõeline kasvataja seal ja küllatas seda ise ka tunnetab ja, ja võtab seda asja ka väga loomulikult, nii et tore partner oli mulle lausa üllatuseks. Tina esinenud Andres Mähar, Külliki Soldre kõrval muide minu jaoks, kes laulja ja üldse üllatajaid oli siin palju, näiteks ma pidevalt jälginud Merle jalakast, kus ta on hea karakter alati selles etenduses Merle Jalakas saab ennast näidata ta lauljana tõelise lavastaarina. Ja siin saavad mitmed draamanäitlejad oma headust näidata ka lauljatena ja üldse. Ega mets Hannes Kaljujärv milline põnev karakter sellisesse endasse tõmbunud, samas pangandusest võib olla muremõtteid hauduv inimene ja, ja samas jällegi üllatustega, kuidas lapsed teda üllatavad. Kuidas Mary Poppins teda üllatab, see kõik on nii toredasti välja mängitud, et ma leian, et Hannes Kaljujärv ehitas ennast jälle ühest põnevast küljest. Ja mulle tundub, et need rõhuasetused lavastuses olid ikkagi rohkem ju ema ja isa ümber koondunud, et Mary Poppins ja tema trikitamine ja need laste seiklused koos Mary Poppins siga olid selline. Ma ei taha öelda nagu lisandus, aga minu jaoks just mängis suuremalt välja selles lavastuses just nimelt selle isa läbielamine ja tema mõttemaailm. See oligi see minu arust ka selles etenduses väga toredasti keskpunkt, see tuum on just see perekondlik kokku hoidmine. Kuidas lapsed reageerivad, kuidas Mary Poppins kõigesse sellesse suhtub? Minu arust see tõesti see aatomituum on, see perekond ja sealt väljapoole ja Mary Poppins tuleb see, kui, kui päikesekiir sinna sellesse perekondlikku situatsiooni ja just see päikesekiir, mida praegu on vaja igal sammul, päiksekiir, see tuleb vaatajani ja minu arust see on väga õigel ajal välja tulnud etendus, selliseid positiivse suhtumisega etendus mis on meile kõigile ju midagi südamesse jätvat. Sa oled imeline. Kuidas nad seda tegema panite? Üks, millest veel muidugi võib rääkida ja mõtteid vahetada, on veel peaosaliste valikute puhul, et Vanemuine on kolme žanriteater ja, ja minu jaoks isiklikult on natukene selline noh, üllatav, et juba mitmendat muusikalavastust järjest siin helisev muusika nüüd Mary poppinski ei leita peaosalist naispeaosasse siis oma teatriridadest, et tuuakse väljastpoolt sisse, et kas see on selline mõttekoht natukene Vanemuise teatrile? See on kindlasti hea mõte, kahtlane, võib-olla see teravat kriitikat. Mitmed on väljendanud, et Vanemuine kipub muusikaliteatriks minema. Valikud, justkui oleks konjunk turistlikud. Jah, et mõeldakse mitte nende selle balansi peale, mis vanasti nõukogude ajal öeldi, et kombinaatteater Vanemuine, selle oldi väga uhked, et ballett, ooper, Barrett, muusikal, draamalavastused, kõik on nagu võrdsustatud. Praegu võib olla probleem on selles, mitte niivõrd selles, et liiga palju on muusikat. Küsimus on rohkem selles, et ooper ei kannataks selle all natuke. Näed isegi rohkem kui natukene võib-olla ka draamatrupis siiski rohkem avatud silmadega ringi vaadata, et ka seal on väga hästi laulvaid naisnäitlejaid, kes minu meelest oleksid selle Mary Poppins osa võinud välja kanda, võib olla küll raskema ja pikema prooviperioodi tulemusele, aga miks mitte, et see risk teinekord nagu väärib küünlaid minu meelest? Jah, arvatavasti väärib, aga praegu on muidugi Hanna-Liina võsa näol tegemist ju esimese professionaalse hariduse saanud muusikalilauljaga. Loomulikult lauljaid meil ei ole palju, sellepärast peabki neid hoidma. Ja, ja nii ooperilauljaid, mitte vägisi sundima neid muusikalilauljaks, seda jumal jumal hoidku, et hakatakse vägisi. Suruma see ei ole hea moment. Olete te jõudnud Alo Põldmäe vaatama ka nüüd Tartu uues teatris seal alllinnas, siis nimetan Gunnar Grapsi muusikali vaatama, juba ei ole veel jõudnud, on kavas minna? Kui vähegi võimalik, siis küll jah, kindlasti Gunnar Graps on vägev laulja ja müts maha, see oli võimas mees kellel oli palju muusikas öelda ja tema lummav esitus ja, ja kas see kõik oli nii loomulik, vot jälle tuleme selle loomulikkuse juurde. Et Gunnar Graps oli loomulik oma oma sõiduvees. Suur aitäh, Alo Põldmäe täna nende mõtete eest ja võib-olla siis tulevikus räägime ka Grapsi muusikalist. Miks mitte, jah, ja kui te olete jõudnud millalgi ära vaadata ja me siin nüüd kuulame veel Disney muusikalist lõvikuningas veel väikest katkendit, et siis saate teemadega edasi minna. Kultuuriministeeriumi teatrinõunik Tõnu Lensment pilt on hea sama teema kohta aga pisut küsida ja Mary Poppins, Tõnu teie vist veel ei ole näinud? Ei ole jah, kahjuks neid on kavas ära vaadata. Kas Mary Poppins on käsitletav lastelavastusena? Ma arvan küll, et noh, ütleme päris väikse lapse lavastust tõesti ei ole, aga sihukesele kooli algusest saati on ta kindlasti. Aga ometi on ju ka polariseeritud, et kas iga muusikal, mis lavastatakse ikka on vaadeldav laste või siis noortelavastusena. No kui ta ikkagi laps vaatab ja saab sellest naudingulaagrid, mis vaadelda, et ju ta siis on lastele ikkagi. No lapsi oli ka saalis esietendusel palju ja mulle tundus küll, et meile see väga meeldis. Kui palju siis eesti teatrid mõtlevad noorema publiku peale. Ja vaat siin on nüüd see, et ma saan rääkida siit ametniku positsioonilt, kuidas mulle tundub, et nemad mõtlevad meenutada seda aega, kui ma ise teatrist ja ütlesin, et mina olen teinud ka kaks lastelavastust lavastajale, nagu sinna tagasi hüpata, sellest saab, aga siis ma sain aru, et seda on väga raske teha. Ongi see, mis tekib niisugune pelg, kõige tänulikum publik on ju noorem publikelops. Kas ajaks on nad kindlasti tänulik ja seda näitab meil jõuluaeg üldse selliseid nii-öelda mingisugust õppeperioodi lõpeb kevadel ja siis kooli algus ja siis jõuluaeg, kus õpilastel on niisugune hetk, kus on vaja nagu midagi klassivälist teha. Aga on see probleem, et meil jagunevad need laste noortelavastused täpselt nagu hooaega jõulud ja siis suvevaheaja lähenemine, teater peab oma repertuaari ka jooksma ikkagi kogu muu eluga sünkroonis kuidagi, et see hooajati mängimine minu meelest on täiesti normaalne, iseasi on nüüd see, see valik. Kas peab olema nii, et jõulutähendab, et nukuteatris ta näeb ainult seda asja ja Vanemuises ainult seda ja Draamateatris Kaale lastelavastus ja ainult üks ja see vaat valitaks suuremale küll. No on ju teatreid, kes teevad lastelavastusi, noh, pidevalt on ikkagi repertuaarist midagi leida, samas teatreid, kellel lastelavastusi minu meelest nagu üldse ei ole repertuaaris kas teatrid on Eestis täiesti vabad oma repertuaari kujundamisel või on siiski kasvõi soovituslikult ette antud, et vat võiks olla üks lastelavastus ikkagi ütleme siit ministeeriumi poolt vaadates, jah, teatrid on täiesti vabad oma repertuaari kujundamisele, teiselt poolt kui teatri seisukohalt vaadata siseks teatri tuua igasuguseid argumente, millele tuginedes nad ütlevad, et nad päris vabad ei ole. Üks tüütu argument on seesama, et nad peavad endale oma tulu teenima ja loogikasse natuke otseselt ka lastelavastuste puhul on statistika näidanud, et ikkagi vaatajaid jagub. Et minu meelest, kui tajuvad, et neil on üsna suur oma turu kohustus, noh jumal hoidku, hakkab, kui kõik laste teatsetakse, publikut on küllaga. Aga miks siis on teatreid, kes sellega üldse ei taha tegeleda? No nimetame siis kohe üks neist teatritest on looteater, teine teater on Tallinna Linnateater, selle repertuaaris on hetkel ei leia vest lastelavastust. No teater on küll üritanud ja mina ise olen linnateatris kunagi lavastanud lastelavastuse, nii et mis oli muidugi see oli Pungas arhispect, trumm, hüpoteetikus, esimese tõuse, lang, tuli siis üks lastelavastustest. Just ja teine oli Ugala teatril. Eksime on kolm tükki teinud, Pärnu teatris on ka teinud. Ja kõik nad olid väga rasked tegemised. Nauding oli lõpuks aga, aga raske oli nii ja miks need teatrid ei taha nüüd seda hoida? Vaat ise seletan seda siitpoolt vaadatuna niimoodi, et teater ei ole nagu töötukassa või politseiamet või mingisugune, kes konkreetselt täidab ühte seadustest tulenevat nimetatud funktsioon ja täpselt nii nagu kriteeriumid ette näevad, et olgu olla ja võtta kodanikule, et teatrid veidikene avaram, pakuvad loovisikutele võimalusel koostööga tegeleda ja seal on nagu kõik üheskoos aru, et topsik vedada, tagada, teatab longu ja vabadus. Ühesõnaga, me ei hakka neile kuidagi repertuaar ette kirjutavad. Müüakse oluline, kui selles teatris on long liider ja tse liider, saaks olla ja saaks olla täievereliselt täis Teodor, vaatasin tema aktsepteerima valikuid kogu repertuaari osas ja nendes üksikasjades. Ja kui sellele liidrile ei ole vastuvõetav ühe- või teist sorti lavastusliikide pigem eelistab teha muud, siis on lihtsalt valiku momente meetrilt, pigem tahaksime seda aktsepteerida tema valikut. Et hull on see, kui me surume Gonsiori juhtkonnale peale hulga meie poolt ette antud kriteeriumi, olgu tehtud siis. Kaine mõistus saab aru, et stopp arvanud, et siis järgneb vastutus, et me teame, et üks osa sellest repertuaarist on toodetud vastu tahtmist. Hakkaks õige, kas ilmaruumis, mis näo tiiks lendaks? Paneks kõike tähele korra 2005. aastal, siis ma kirjutasin selle ministri allkirjaga igale teatrile paluks nüüd üks lastelavastus kaarja, aga sellest oli kasu muidu tol korral ja, ja nüüd ma olen hakanud mõtlema, et teeks ta taas lasteaiad ei ole, et tegelikult selle suusõnaliselt mainida. Me oleme teatrijuht teiega üheskoos seda teemat arutanud ja olen, et mis ta nüüd ütleme, tore oleks ikka ja ei ole ise. Ma pean täiesti saarest aru nimetatud, seda niimoodi, et publikut tuleb kasvatada, kus meil tuleb see 800000 teatrikülastust siis just et kui sa teenid iga teatritee endale ta noorema otsa jaks seda lavastust, siis tema publik ainult vanale Küll mõistus raevukalt keelab. No sealsamas, laia tänava alguses üldse poogen linnateatrist on nukuteater ja, ja meil on seal lahti praegu laua peal ka Tõnu Lensmendiga eesti teatristatistika 2010, mida me siinsamas saates oleme ka mitmel korral juba tsiteerinud ja vaadata igasuguseid huvitavaid fakte siit. Tegelikult selgub, et üle neljandiku kõikidest 2010. tal mängitud etendustest ehk siis esituskordadest on olnud suunatud lastele ja noortele. Kas on siin ikkagi sellised statistika autorid nagu seesama nuku- ja noorsooteater ja võib-olla siin mõned sellised rändtrupid, kes käivad lasteaias lasteaeda ja nagu viivadki selle numbri üles, mis tähendab seda, et tegelikult suuremad riigiteatreid, olgu nad siis munitsipaalteatrid väga ka ei ole tegelenud tõesti nende numbrit tõstavad üles siin nukuteater siis kaks väiksemat, mitte riiklikku teatrit, Ilmarise teatri tuuleveski. Suurte riiklike teatrite puhul, kui me räägime niimoodi, et tal kokku on võib-olla aastas seal neli-viissada etendustel nendest etenduskordadest alla kümnendiku lastele, et mis nagu pisku ikka vähevõitu siis teeme, kas me võiksime kuidagi, kui me räägime sellest, et ikkagi usaldame kunstilist juhti ja need on tema valikud, aga motiveerida võib ikkagi mis kuidagi no siis on niisugune vaidlusteema, mis ei ole konkreetset punkti saanud. Minu enda seisukoht on, et see aitaks või teine variant, kui nii võtta, et kuidas me mõõdame seda toetuse vajadust, et see on suhteliselt keeruline. Tegelikult pole päris seda analüüsi teinud ja ma ei tea, kas seda saab, kästi teha, kas analise annaks meile oodatud vastust, et kas lastelavastuste tegemine on ikkagi kallim kui täiskasvanutele lavastuste tegemine ja kui nüüd mõelda publiku poole peal, kui täiskasvanutele suunatud lavastused üldjuhul nende eluiga on lühem kui lastelavastuste omad ehk siis maalsetvatest lastelavastuste, selle tagasiteenimiseks publiku hulk üldjuhul ikkagi suurem? Jah, et lastelt ei saa võtta suuremat pileti hinda kui täiskasvanutelt. Mõistlik argument kestab kauem, ta kestab kauem. Mis tähendab siis ikkagi seda, et me saame ka üles kutsuda ainult teatri loomingulisi juht laste ja noorte peale senisest mõtlema, ma arvan, jätsin lihtsalt paljuski veel mingisuguse mõtteharjumuse taga. Tahame süüdistada Music, siis teine, kõik lavastajad ise ka lavastajaharidusega lavastatest kõige rohkem rääkida, eks raske lastele teha ja teine asi, see noh, igaüks tahab ju midagi ükstmistemaid hingega kuidagi kokku kõlada. Väga niisugune huvitav ja keeruline, sügav mõte, raske on ja no ei tea praegu Merle karusoo Draamateatris murrab müüti, lastelavastus on välja tulemas Kangurigapäevasest Merle karusoo on meil sihuke moodi erand? Tema on, ma arvan, tiba sellises seisuses lavastaja, kes on nagu nendest enda probleemidest ammu üle kasvanud. Näiteks seda, et millised need põhimõtteline lavastaja koolitus oli, see, et ei ole ajalooga ja seetõttu on ka see, et kui ma ütlesin, et see on paljuski kinni, võib lavastajatesse lastele vastasini hurraaga ei tehta, sest seed meie lavastajast kes võib-olla pole lihtsalt üldtervikuna nii kaugele kasvanud ja arenenud, et mõnedki inimesed, kes on põrutanud niimoodi nagu Merle Karusoo ja teised kaitske üldine harjumus oli käes, et ah, tühiasjadega tegeleda probleemiga nii teeks, mingil juhul suhtuda, aga ma ütlen lihtsalt seda probleemi ei saa lahendada praktilist jõumeetodiga, pigem säilitaks optimismi, et hoiame meeles selle ja ka ma arvan, et küll me jõuame sinnamaani, et me seltskond hakkab laiemalt ka lastele vastus ja armastama ja et see olukord paraneb. Minu silmad on vaikus, uinunud, foorid. Minu juusteks on magus ja lämmatav suits. Minu käteks on kõnnitee katkised kivid. Minu hingeks on tukslev ja veritsev siin. Vaatama katki vaatama, kas. Vaatama kandist läbi kas teed? Vaatama nii siin serva vaatama kanistan. Kukun siit 1000-ks kil eks kõige. Tahan sihtida arutut, armastust. Tahan hingata surmavat mürki Zuzu. Võiksin lõhkuda kõik oma unenäod, pilt paiks. Võiksin joosta, kui tõbine peni. Vaatama kogunenud käedki vaatama, tunges vaatama, aga lihtsalt läbi. Kas te tõesti ei kuule? Vaatana siinse Järva vaatavaganistan. Kunsi tuhandikski, eks jõge ning käide. Palun, võtke mu mõranenud armastus vast. See on üksinda taluda natuke liig. Laskevihm peseb puhtaks unenäovärvid. Lasse vikerka kõiki meid ära siit v. Ootame koolilt katki vaatama. Vaata, ma kukun läbi. Kas te tõesti ei kuule muhe? Vaatama siinser vahele? Vaatame, kanistan. Kunsiitu teks killu. Ja. Vegase. Ei, see, see peab olema solvav. Tahtsingi. Vaarius teater on pisike teater, kuhu me ei olegi tegelikult oma teatrisaatel lühikese ajaloo jooksul veel mitte ükski kord sattunud ja mõnusalt on see diaatrike ennast sisse seadnud kõik, kes teavad, need teavad Rahvusraamatukogu teatrisaalis ja teatrijuht Heidi Sarapuu, tere teile kõigepealt tere õhtust. Lõbusatest toonlased laulavad oma hääle lahti, et siis hakata seda lõbusat lukku mängima või kui lõbus see lugu siis tegelikult on, ikkagi. See lõbusad Estonlased on jah lugu Estonia teatri kunagistest staaridest või superstaaridest, võib öelda tolleaegsetest. Keskne tegelane on Alfred sällik ja tema looming ja loomulikult on laval ka tema kaasaegsed Paul Pinna Benno Hansen. Ja siis on üks tegelane, kelle nimi on Gustav, aga ma siin ei ütleks ära tema perekonnanime. Siin võib tekkida igasuguseid osututsioone kohe kindlasti lavale. Ja, ja laval on ka lulli, siin võib tekkida jälle iga igasuguseid paralleele. Kes on niisugune teatri vaim või teatrihing. Ja ega ta ei ole lihtsalt see lugu tekkinud niisama tühjale kohale. Nimelt viimased aastad on olnud meil repertuaaris kaks niisugust. Lavastust nagu. Helisev viis ja siis Masters vois helisel viis. Kui ajas tagasi vaadata, siis ta käsitleb 1944. aasta sündmusi siis, kui rahvusringhääling oli Estonia teatrimajas, kolmandal korrusel ja räägib tolleaegsetest näitlejatest, kes ühtlasi osalesid ka nii kuuldemängudes kui saadetes. Ja, ja sellega on olnud hästi palju igasuguseid toredaid kohtumisi. Kui me käisime Kanadas Ameerikas sellise viisiga siis liidedra kohtuski oma nii-öelda prototüübiga. Valve Andrega. Hämmastav kokkusattumus. Standard nadolid võiks öelda isegi välimuselt kommetelt ja riietuselt väga-väga sarnased, nii et siin leidsid ennast kaks hingesugulast ja helisevast viisist, siis järgmine oli Masters poiss. Ja see sündis, selle ajendi läks sealsamas rahvusraamatukogus, anti mitmed aastad tagasi üle. Pritsid kogu selle muusikaga, mis 39. aastal oli salvestatud siin Eestis. Keskne tegelane. Masters faasis on Artur Rinne ja laval seal veel Artur Rinne Naugulüüdik ja Benno Hansen. Ja nüüd siis oli väga hea transportida mõned need tegelased siia tüki juurde, sest Priit Volmer tunneb ennast täiesti juba. Benno Hansen, nina siin on ainult juuksevärvis vahe. Ja pikkuses vahe ja sällik, tähendab, mõttes on olnud mul juba ammu, aga nihukest säravat lauljat Estonias päikesepoissi nagu pole leidnud. Ja, ja kuna meil siin Estonia teatrist on juba rida lauljad tegutsenud mitmete lavastuste juures, siis nüüd siis on meil üks uus liige, Urmas Põldma. Ma arvan, et ta teeb Salliku rollis väga tubli töö ära. Arvan, et saatejuht võib öelda, et ta laulab peast. Ei läheks, teeks. Sinna mure, mis ükskõik Kui arvas. Ma täis uhkusega ütlen, et Estonia lauljad on siin sellepärast, et. Lava taha ja tahtsin just Elaree samal ajal 12, sestap meil siin ja, ja alati on täiesti, ma olen rääkinud talle, ta kindlasti ei taha seda kuulata, et alguses öelda vist kaks lauset ja ütles seda nii, laulja hääle täpsel, issand kohutab. Ja ma arvan, et ka Estonia teater on hästi palju sellega võitnud, et ta teeb nii suurepäraseid rolle, et ta valdab sõna ja, ja karakterit ikka suurepäraselt, et ma ei kujuta ette, tähendab, ma ei näe seda näiteks vabaks võtma Andrus Vaarikut või või Marko Matvere, kedagi seal tegelikult väga toredad internaga muidugi halvab jumala tal suurepärased näitlejad, et aga lihtsalt, et meil on see protsess, et ma hea meelega võtaks jälle Estoniast juurde. Kui seda vaja läheb. Angerja aga võib-olla ongi, et ma selle nende riietega on päris naljakas tegelikult. Alguses asi laseb, mängivad hoopiski. Ja nüüd ongi meil toredasti, et kõik need kolm lavastas, kus ma nimetasin helisev viisis Masters-Royce'i lõbusatest hoolased moodustavad teatri ajaloos terviku. Varjus saab sügisel 25 aastaseks ja siis on meil kavas just niimoodi, et mängida järjest ära, kus on, muidugi seda on, ma arvan, et siinsamas saalis. Me jagame VAT teatriga seda teatrisaali, et nendel on ka täpselt samal ajal juubel, et kuidas nemad tähistavad, seda läbirääkimisi pole olnud, aga kui vähegi võimalik, on ajaliselt, et siis teeme järjest siin ära. Heidi, 125 aastat on ikkagi noh, väga pikk aeg. Kas vahel, kui sellist tunnet, et lööks kõigele käega, no ei jaksa? Ja tihtipeale on niisugune tunne, et ei jaksa. Aeg-ajalt ma olen väga kuri ülekohtu pärast, sest ikka ilma päris ilma rahata ei saa. Siis on küll jah, niisugune hästi-hästi kurb tunne, aga see seltskond, et see on ka, võiks öelda niimoodi, et niisugune sõpruskond või 20. Miks te klubil on ja siis ma mõtlen ka, et kas see on nagu selline natuke rühmituse värk ka teil siin vä? Ei ole, ei ole, ta lihtsalt kulgeb ja kulgeb ja kulgeb ja ei, see ei ole niisugune seltskond, et peame sünnipäevi koos ja sõidame koos välja ja aga meid kutsutakse, sest meil on tõeliselt kõik etendused rahvast tulvil, täis uhkust, võib öelda, et ja meie publik on ka Rootsis, meie, meie publik on seal kaugele. Oceani ja veebruaris-märtsis olime Austraalias ja siiralt ütlen, et kõikides linnades, kus käisin meelde, et kõige parem lavastus, mis senini on olnud tähendab, ma arvan, et mitte selles mõttes, et see oli ei tea, mis avastas, aga, aga selleks nendele hinge, sest see puudutas neid, sest nad kõik olid 44. aastal sip põgenenud olude sunnil. Nii et selles mõttes võib öelda küll, et me tegemine. Ma arvan, et on vajalik teistsugune ja kui sa oled natuke teistsugune, siis on siin elus natukene raske, sellepärast et sa ei mahu ühtegi lahtrisse. Hinna. Hinna. Aasida. Nutu lego all edu. Lõpupoole ta ruttu. Põrsas, joola, volikogu. Selle seltskonnaga Heidi saab paremini veel, et need saab, saab, saab, etendusele on veel palju, paremini palju paremini. Võistleme tavaliselt suure saaliga, mis on pea kohalame sealt tihtipeale kostab müra koorilaul läbi, aga ma usun, et seekord sellist probleemi üldse ei teki. Igatahes oleme võidumehed, Me oleme võidumehed kindlalt super. Voldemar Panso sünniaastapäevale pühendatud Bonzo päevad on sedakorda lõppenud. Teatrimehe mälestuse jäädvustamiseks on hilissügisel ikka Panso preemiate jagatud ja seekordne laureaat on niisiis EMTA lavakooli 25. lennu dramaturgi õppesuuna tudeng Diana Leesalu. Panso preemiat võib saada tudeng, kes on kooliaastal olnud lihtsalt kõige tublim ja Diana seda on olnud, kinnitas ka loba koolijuht Peeter Raudsepp aktuaalses kaameras. Ta on täiesti asendamatu inimene sellel kursusel. Ta on kunstiliselt väga pädev, väga põhjalik. Ta aitab teisi, aga ta ei kannata selliste kanaema komplekside all, vaid tema teiste aitamisel on sügavam kunstiline mõte taga. See on fantastiline. Ma pole pehme tardi mees, vaid olene le spordimees. Löön palli jalaga. Jon tarvis sabaga. Tapal keegi alangu vale all lendab Hallemm. Vale ta. Mulle meeldib palli taguda, pallil meeldib kaduda korda, siis ei tabel, park vahu sisse ei ta peanäitleja Lembit Ulfsak. Me oleme tänases saates natukene röökinud laste ja noortelavastustest. Kui palju teie ulatust lastelavastustes? No ikka olen, kui te nii küsite, siis hakkab nagu meelde tulema noorsooteatris Tom Sawyer ja Karlsson ja ja draamateatriski ma olen mõnesid Ivo Eensalu lastelavastuses teinud. Ja Ain Prosa on paar lastelavastuste, nii et ma olen mänginud ja suure rõõmuga, sellepärast seal saab selliseid teravaid karaktereid luua, nägusid teha ja teha selliseid asju, mis sellisest tõsisest dramaturgiat see ei võimalda. Aga on see, et sa pead hakkama pühapäeva hommikuti kell 12, olenemata tervislikust seisundist, pead sa platsis, olla poode hommikupoole kõik olemas ja, ja sealt sealt nii palju tagasi, et eriti mulle meeldis lastetükke teha siis kui omal lapsed väikesed olid, siis ma olengi selline lastelemm. Sander ka sellist kogemust, et näiteks Juhan saalist Õiga sissi midagi mäletavad, alati räägivad. Ja kui Volkonski tuli ükskord Leiten noorsooteatris tuli lavale, siis Johan hakkas nutma, ütles issi, lähme ära. Mida sellises olukorras siis ta ei olegi midagi? Ma võtsin lapse kaenlasse, läksin minema. Mõtlete oma igapäevatöös vahetevahel lihtsalt konso peale. Ma mõtlen Panso peale ei ole mõelnud põntsu peale rohkem, kui ma oleks seda arvanud tema juures õppides, et ma hakkan meenutama on teatud sellised elementaarsed asjad. See ei ole ainult minul, see on väga paljudel, kes on tema õpilased olnud sellised elementaarsed asjad, mis ta oli kehtiv, mis kehtivad siiamaani. Peaaegu alati, kui ma lähen proovisaalis suurele lavale ja hakkan rääkima, siis mul tuleb meelde see, kuidas banzolex viimasesse ritta ja ja kõmistusile selle teatri kuule siis tema küsimus, mille nimel radićywood, mängimine ja eriti liigutas mind iial läks mulle hinge ja siiamaani mõtlen Franso raamatu peale. Selles raamatus avanes minu jaoks Panso hoopis teisiti. Ma sain aru, et ta üldse ei tundnud, kuigi maalin temaga päris palju koos ja, ja kolisevad spoolsoli, mida ta temaga kokku puutudes tundma ei saanudki. Ega ma teda üldse tundma, ma sain aru, et see oli kohutavalt andeka lavastaja, andekas mõtleja, selline isemõtleja, mis tuleb seal tema kaevikutest välja. Ja ta oli väga lõbus mees, keda me paaniliselt kõik kartsime. Ja kartsid ka noored näitlejad seal noorsooteatris endas, kus ta töötas, mõned vanemad mehed, kes temaga olid terve elu koos veetnud, need kujutasid volli talle, siis ma alati mõtlesin, et issand, mõnega ta nii tuttavaid, mis ootame volli. Bonzo ees hirmu on paljud näitlejad rääkinud võib-olla sõnaga aukartus rohkem, mida selle all mõeldakse või sa tõesti nagu kartus, hirm? Ma ei oska seda hirmu nagu eristada, mis hirm see oli, see oli esiteks aukartus. Ja teiseks see, et me olime nagu kutsikatel ikkagi pesast peos ja tegelikult noh, kui tagantjärgi mõelda, siis mida me kartsime, aga ta oli ikka nii suur isiksus, kalju tundus, et tema teab kõike. Aga elu lõpupoole hakkas ta seal ikkagi natukene teatud mehi kiusama, kes tahtsid teistmoodi ja, ja eriti kummaline oli tema suhe loomingusse Jaan Tooming, kas teda kohutavalt austas. Aga ta tahtis teistmoodi teha. Ja siis nende lahkuminek ja see oli ülalt vaadates tundus kohutavalt ebaõiglane. Ega Panso ei olnud eriti õiglane inimene, mis on suure ego Eesti suure isiksuse tunnusmärk. Aga ma arvan üldse, et kõikidest tema õpilastest vast kõige andekam ja tema enda moodi ande laadilt ja ütleme, ande võimsuselt oli ikkagi Jaan Tooming Tartusse ära läinud, Jaan Tooming ja see mängis oma rolli. Domingo oli Panso vaieldamatu lemmik, aga see hakkas nagu kõrvaltkausist sööma, see ei mahtunud talle hinge ja muidugi siin mängis rolli ka Panso ja Irdi selline rivaliteet, vastasseisja Irkuid, kaval tegelinski võttis poisid nagu sülle, ei oska seal Tartus ja lase neil teha ka. Just lasin neil kõike teha ja hoidis neid, mis on tegelikult täiesti loomulik. Ja seal siis toomingaanne avanes ikka täies mahus. Seal tagas umbes Teie enda kursuse kohta neljas lend, on Voldemar Panso, nagu öelnud, et väike pettumus oli või millega siis nagu hakkama saite või ei saanud hakkama või siis on pigem ei saanud hakkama, sest meil juba üsna varakult paljud inimesed läksid teatrist ära. Väga võimalik, et me olime halvasti komplekti leitud, sest et millikaks vastuvõtt kõigepealt olisi põhivastuvõtt ja neid inimeste arvu ei saadud täis. Ja sellest võib juba eeldada, et võib-olla ei olnud nii hea koosseis samuti nagu on, ütleme teatud aastakäigud jalgpallis, korvpallis või ühed tugevamad, teised nõrgemad, see on nüüd öelda niimoodi professionaalses mõttes, aga selline inimlik kapatsiteet oli neil täielikult olemas. Aga see muide, vastab tõele ta kursusega nii kokku ei olegi saanud enne tänast õhtut kordagi tuleks lihtsalt kursusega kokku pärast kooli lõppu ja meenutaks neid aegu või kursuse kokkutulekut. Ei ole, me oleme kõik erinevaid teid läinud ja me sattusime erinevatesse teatritesse ja kui ma hakkan meenutama, kust viimati nägime, see oli Karla timatustele. Kas on siis Lembit Ulfsak vahet ka nendel näitlejatel, kes on saanud Voldemar Pansole õpetust, kes on teda lähedalt näinud, tema hingus seal ruumis tundnud ja, ja need näitlejad, kes ei ole tema käe all õppinud, kui tal omalgi oletan, teiste näitlejatega koos. No see kool annab sellist ühele poole vaatamist ja üldiselt eks teater ise vormib need noored näitlejad oma nägu. Ja eks me kõik oleme tantsuõpilased kaudselt, sest pilost õpilased ja aga ma arvan, et kui Panso oleks sellise olekuga mentaliteediga nagu tol ajal oli, siis praegusel ajal tal küll noorele näitlejale midagi meelde ei oleks. Aeg on edasi läinud, aga mis on selge? Tantsul oli väga hästi komplekteeritud õppejõudude kaader ja need õppejõud olid kõik täiskasvanud inimesed. Praegusel ajal postmodernistlikule ajal on mõeldud televiisoris, nägin mingit saadet, seal õpitakse hääleseadet vist nelja erineva õppejõu juures, ühe juures õpitakse, kuidas Öeldakse teise juures, kuidas mäe öeldakse. Ja kolmanda juristi Öeldakse ju, et iga asja jaoks ja õppejõud meie ajal õpiti laval rääkima. Iga koolijuhataja on vorminud kooli selliselt, nagu tema seda näeb, aga, aga üks asi on selge, et seda kooli peaks ikka juhtima andekas inimene, kes on ise laval midagi korda saatnud, kes oskab ise teha, mitte ainult ise õpetada. Aitäh teile, Lembit Ulfsak ja nüüd on teil ees kohtumine oma kursusega siinsamas teatri- ja muusikamuuseumis. Esimest korda pärast aastat 1970 vaatame siis, kui palju teid kokku tuleb. Aitäh. See. Või mitte. Undu, kui. Aastalõpu jagub veel mitmeid esietendusi. Vanemuise teatri väikeses majas esietendus Keile psühholoogiline triller kontsert diktaatorile, mis viib publiku aastasse 1946. Järgsete kahtlustuste ja süüdistuste õhkkonna on lavale toonud Vanemuise draamajuht Urmas lennuk ja pingelises psühholoogilises duellis selgub palju mõtlemapanevat. Esietendus oli eile ka Rakvere teatris. Lavale jõudis suur vene klassika Ostrovski Kaasa Varatu Eiliney house'i lavastuses. Peaosades Annely Rahkema, Ülle Lichtfeldt, Üllar Saaremäe, Velvo väli ja teised näitlejad. Ja kui lastelavastustest alustasime, siis nendega tõmbame täna ka otsad. Draamateatris etendus just täna keskpäeval Merle karusoo kirjutatud lavastatud sünnipäev ja sealt üle õue Estonia talveaias on laval Heljo Männi ja Tõnis kõrvitsa lastemuusikal mõmmi jõuluaabits. Meelis Kompus ütleb aitäh kuulamise eest. Saade on järelkuulatav meie kodulehel teatrisse punkt vikerraadio e ja osalege ka meie suurel aastalõpuküsitlusel. Estonlaste mõmmi jõuluaabits aga jääbki nüüd lõpetama, sest on ikkagi teine advent.