Tere kõigile traditsioonidele, rituaalides jaa, pärimustele pühendatud sarjas süvenemedena kingituste kinkimise maailma. Ühest küljest äärmiselt armas komme koos sinna juurde käivate riitustega võib siiski mõnes olukorras põhjustada ka segadust ja arusaamatusi, seega tuleb siingi nii pidada teatud reeglitest, mis muidugi olenevalt ajast kohast inimestest võivad olla ka teinekord üpris vabameelsed, eriti tänases päevas. Aga kuidas ja miks need kinkimiseks kingisaamise asjad on aegade jooksul olnud just sellised, nagu nad sellest oskab loomulikult täpsemalt rääkida. Folklorist Marju Kõivupuu ja mina olen Haldi Normet-Saarna Marju kui nüüd tänase päeva alguses võtta ette detsembrikuu, siis see võimalikult varajane jõulutralli algus pole ju ainult kaubanduslik fenomen. Mis toimub nende inimeste peades, kes sellele järele annavad ja juba oktoobris sellesse tralli näiteks sukelduvad või veelgi varem. Või äkki on see täiesti normaalne ja rahvas on lihtsalt korralikke ettenägelik. Tere siis kõigile kuulajatele ka minu poolt ja soovin siis kõigile väga meeldivaid ja võimalikult vähe närve kulutavaid jõulueelseid ettevalmistusi, et küllap see on olnud võib-olla viimase 100 150 aasta probleem üldse. Et kuivõrd pühad ja tähtpäevad sisaldavad kõige rohkem aga niisugust formaalset kaubanduslikku sõnumit. Ja kuidas me siis oskame pühi sisustada eelkõige sellega, et me võib-olla ei tee neid ise, vaid me ostame. Mul praegu Hiiastub silmade ees ands, viirase koostab raamat Meie jõulud, kus sa tootsid, toodi, et juba umbes 100 aastat tagasi, 20. sajandi alguses kirjutasid lehed et jõulud iseäranis on just ostupüha, et nad on kaotanud oma kristliku sõnumi ja üldise humaansuse sõnumi, vaid inimesed siis ainult ostavad, ostavad, ostavad ja tahavad üksteisele midagi kinkida, juba siis läks lahti ja juba siis läks lahti, et ei ole midagi uut siin päikese all. Ja kui me läheme nüüd väga kaugele aega tagasi, sa jälle kindlasti küsida, et millal tehti esimene kingitus ja mina vastan sulle, et no kes seda teab, millal esimene kingitus tehti siis bioloogid ja usundiuurijad on üldiselt seda meelt, et tõenäoliselt siis esimesed kingitused on sisuliselt olnud ohvriaineid, mida on siis viidud loodusele, mida on annetatud maa jumalatele, et nii-öelda selle kinkimis praktika juured on siis meie vanas usundis kinni ja kingitusi ei ole tehtud ja ainult nii-öelda elavatele olenditele lähedastele meie ümber vaid kingitusi on tehtud ka loodusvaimudele surnud tele ja on siis ohverdatud ka elusid. Kõlab kurvalt ja lummavalt ühtaegu, aga tuleme tagasi detsembris, kui me vaatame näiteks ka vanu filme ja räägime, siis see selline jõulude puhul kinkimine on ka, ütleme, suhteliselt ajas niisugune hilisem komme, et noh, tänapäeval on lisaks jõulukinkidele ju meil arvukalt oodatud päkapikud, kes panevad laste susside sisse toredaid asju või, või suuremaid või väiksemaid, kui lapsed tublid ja hästi õppinud ja see on selline, kuidas öelda konsumeerimis pedagoogika, et kui sa oled tubli ja teed nii ja nii, siis sa saad natukene nänni, noh umbes nii nagu me kutsikaid dresseerima, eks ole, et kui sa oled tubli, sa saad head kommi. Et siin on nagu selline mitmekordse kinkimise tava ja mõisakultuurivõime ka tagasi minna, kus siis tähtpäevade puhul näiteks mõisaomanikud oma tublidele teenijatele akadeemia pere lastele tegid kingitusi need olid siis suupisted või siis suupisteid pole ehk õige sõna, aga midagi magusat kommid, küpsised, saiad, aga samuti võib-olla seal kootud kangast või peenemat riieteta meelest, et see niisugune natuke saksid komme, mis on siis ka lihtrahvani jõudnud ja, ja sealt siis vastavalt edasi arenenud vastavalt, kui palju neid võimalusi on siis kellelgi millalgi olnud. Ja kuna jõulud on Jeesus Kristuse sünnipäev, siis me teame, eks ole, et vastsündinud Jeesus lapsukesele toodi ka erinevaid kinke ja siis kuna meie lapsukesele kinke ei tee, siis me nüüd kingime ju iseendale, kingime vastastikku, püüame siis sellega avaldada tänu inimestele ja hoolivust selle eest, et nad on meie ümber olnud ja on taganud meie sellise teatud mõttes ka turvalisi olemasolu, et iseenesest on see jõuludel kinkimine ju väga ilus komme ja natukene seotud ka sotsiaalhoolekandega ja kui see on aeg, mil me tegelikult ju loovutame asju ka nendele inimestele, kes ei ole võib-olla nii edukad või ole materiaalselt võimekad, et see on selline aeg, kus me tõepoolest teeme südamest head, mis mõttetu tegelikult kinkimine ka endas kannab. Aga. Arvestades jõugle detsembrikuud ja Kristuse sündi, äkki läheksid katsikutel juurde edasi katsikud? Kütused uh ja see on tegelikult väga ilus teema ja ma hakkasin mõtlema just meie muinasjuttude peale. Muinasjuttudes on alati need motiivid, et lapse sünni juures on head haiglad ja head haldjad kingivad lapsele teatud head omadused või eluks vajalikud omadused ja noh, vahel eksib sinna ka mõni natukene halvem Haides Talle kas mõne iseloomuomaduse või, või midagi niisugust, mis väga hea ei ole. Aga see niisugune sünnihetkel ja esimeste elupäevade lisaks annide kingitused on miski, mis on ka meie kultuuri väga ammustest aegadest sisse kirjutatud ja me ikka toome ju kingitusi vastsündinud lapsele ja midagi ka vanemat ja võib-olla ka natukene siis investeerida just nimelt nii-öelda lapsed tulevikku nende kingituste kaudu. Need kingitused võivad olla armsast mänguasjast kuni millegi suuremini välja. Sünnipäeva tähistamine on ehk ka niisugune uuema aja komme, et sünnipäevadega paralleelsed kristlikus kultuuriruumis on konkureerinud ju nimega lähevad kaitsepühaku järgi, kui nimi on valitud, aga noh, niisuguses ateistlikus ilmalikus kultuuriruumis ehk nimepäev nii väga tähtis ei ole. Ja kui me vaatame lähiminevikku, siis just nõukogude aeg oli see, mil tegelikult sünnipäevad omandasid erilise tähtsuse, tähendab. See inimeste nii-öelda pühade ja tähtpäevade kalendris, kuna mingisuguseid muid teisi tähtpäevi kiriklike enam tähistada ei tohtinud siis bändi Sellesse sünnipäeva kõikuma läbi elamata emotsioonid ja mis iganes. Absoluutselt nõus ja sünnipäevi pühitseti, tähistati rikkalikult nii nii-öelda kodus tööl kui puhkehetkel ja ja sinna juurde kuulusid ka kingitused, kuulusid tähelepanuavaldused seda enam, et see oli ju ka selline aed, kui tegelikult nii-öelda asju meie mõistes väga saada ei olnud ja siis kinkida võib-olla midagi niisugust, mida oli keeruline saada. See tegelikult tõstis kinkija staapi mitte ainult kingisaaja staatust, vaid see näitas, et sul on olemas niisugused kasulikud ja vajalikud suhtlusvõrgustikud. Kui ma näiteks tänapäeval vaatan noh niimoodi laste pealt ja oma laste pealt, siis mulle tundub, üldiselt meeldib nagu kinkida raha, et kogutakse, siis on teatud niisugune, teatud vanuseastmes on mingisugune teatud kindel rahasumma, et siis laps kogub, saab selle teatud summa kokku ja saab selle eest endale näiteks midagi osta, omatehtud kingitusi või omajoonistatud kaart ja selliseid armsaid ise tehtud vidinaid, vaat hakkab nagu isegi natukene juba väheks jääma. Et pigem on, nagu ka sünnipäevad, on järjest rohkem midagi, mis on ostetud. Kui sa rääkisid siin raha kinkimisest, siis sellega võiks kaudselt või otse seostada veel üht nähtust, mis kinkimise juurde käib, et kinkimine, võib-olla ka suhtlemise asendustegevus, see tähendab ajanappust näiteks lastega suhtlemise puhul korvatakse. Kidega tänapäeva sellises aina kiirustamas ja võib-olla selles sellises enesekeskses ühiskonnas ta seda kindlasti natukene on, sellepärast et teinekord võib-olla kõige suurem kink on koos veedetud aeg ja võib-olla mingisugune tore ühine tegevus, kus tõepoolest inimesed ongi koos, mitte niivõrd see, et ma formaalselt ostan midagi, mis sulle võiks meeldida või annan selle natukene raha, et ahmine, eks ole, lõbutse selle eest ise. Nii et küllap küllap see on, on seda olnud see kinkimine noh teatud mõttes sellistes reaalsete suhete, inimestevaheliste suhete peegeldust läbi aegade, sest mida kõik ei ole ju kingitud, eks ole. Me oleme kinkinud maad vastastikku. Ja mingil määral ka, näiteks kui me vaatame niisuguseid kingitusi, mida teevad riigi juhtivad tegelased üksteisele, et kuidas näiteks kingitus võib sümboliseerida seda kultuuripiirkonda, anda tunnistust või, või mingisuguseid tõkke või mingit teadmist selle piirkonna ajaloost, käsitööst, millest kõigest või näiteks, kui me toome kaasa suveniire, mis on ju ka tegelikult, eks ole, kingitused sootuks teisest kultuurist, siis need on teise kultuurisümbolid, mis meil kodus on. Meil on ju ka väga palju, sest tavaliselt kipub ikka nii olema, et kui sa kusagil käib või kusagil oled, siis tahetakse teada, mis sa tõid, et see peab olema miski, mis iseloomustab just nimelt seda kohta, kus sa just parasjagu käisid. Ja mõni hetk tagasi kinnitasid sa taas kord sümpaatset tõdemust, et kingitused ei ole ainult asjad kindlasti kingitused võivad olla seotud ka sellise mõistega, nagu seda on pühendumine, näiteks mida me mõtleme, kui keegi kingib kellelegi oma südame, mida me mõtleme, kui keegi kingib kellelegi võib-olla oma elu. Ja võib-olla näiteks tänapäeval, kui me läheme võib-olla tõsisemas teemasse see on seotud meditsiiniga, näiteks organidoonorlus või, või veel midagi, et mis on see, kui sa tegelikult kingid kellelegi võimaluse teha midagi, mida ta ilma selleta ei saaks. Ja nüüd jõuame ringiga tagasi just väga erinevate selliste heategevusüritustele, mis sageli just jõuluaega iseloomustavad. Kui püütakse koguda raha millegi ostmiseks, mis võib olla, peab inimestel elukvaliteeti parandada nii kingitus kui miski, mis kas otseselt või kaudselt võiks parandada ka meie elukvaliteeti, et see ei ole lihtsalt ainult nii-öelda siis tolmu koguv näimi kusagil kapiriiulile. Veel üks maailm üks ja täna räägime kinkimisest ja kingitustest stuudios folklorist Marju Kõivupuu. Kui me läheme natuke Põgene jälle ajas tagasi, siis võib vist ka nii väita, et vanemaid aegu iseloomustasid ikkagi põhiliselt isetehtud kingid. Eks ikka jah, sellepärast, et kõik see, mida inimesed nii-öelda enda ümber lõid, see oli valdavalt käsitöö või siis omas kodust pärit ja seda ostmist kingituste ostmist said endale lubada suhteliselt vähesed jõukad inimesed, kellel tõepoolest oli võimalus osta midagi, mis oli nii-öelda meistrite tehtud, olgu selleks siis ehted või, või näiteks mingisugused muud luksuskaubad, mida oli võimalik osta sisse või omakorda vahet teda või, või mingisugusel muul viisil saada või hankida. Ja eks sellepärast me püüame ka lastele õpetada ju koolis ja mitmel pool mujal, et isetehtud kingitusest on selle kinki ja nii-öelda näppude soojus ja tema mõtted sisse peidetud, miks ta sulle just midagi niisugust kinkinud ja minu arvates võiks tänases kontekstis olla just nimelt selline kingitus, koguni käsitsi kirjutatud postkaart kus on tõepoolest näha inimese käekiri, tema sisemine võib olla soojuse veel midagi, mis e kaardi või mingisuguse sõnumi kaudu nii ei avaldubki, sest kaardi kirjutamiseks või millegi tegemiseks me peame tegelikult võtma aega. Me peame keskenduma sellele inimesele, kellele me tahame midagi kinkida. No isetehtud kaart õnneks on täitsa palju näha, tänasel päeval ka, aga jah, et kui korraks meenutada neid vaeseid pruute seoses kunagiste pulmakommetes, ega meil on sellest juttugi olnud, kus nad pidid ikka massiliselt kõikidele peigmehe sugulastele kinke kinkima, kellele sokid, kellele kuup, kellele sall. Kellele kindlad, kellele kirivööd, voodiriided, ja loomulikult see kõik nagu sümboliseeris ühest küljest ka seda, et pruut palus siis nagu lahkesti ennast ka vastu võtta, ütles, et ta tegelikult on osav. Ja võib-olla üks selline komme, millest on vähem räägitud, on see, et näiteks veel mõned aastakümned tagasi oli Lõuna-Eesti matustel ja mujalgi selline komme, et kui tuldi lahkunu kuju lahkunuga hüvasti jätma, siis lahkunu nii-öelda viimased kingid olid need, et anti tagasi inimestele need asjad, mis nad olid lahkunud, kinkinud või kui ei olnud teada näiteks, et sa oled talle kinkinud kas käterätiku või nõud või midagi siis nagu võisid midagi valida tema asjade hulgast endale mälestuseks, mida sa tahad, et see oli siis nii-öelda viimane kingitus. Et see on selline omapärane nii-öelda sotsiaalse suhtlemise vorm. Tänapäeval võib olla ka, see on jäänud tahaplaanile, me väga ei taha nagu lahkunute teemaga tegeleda. Kas ja millal nõuavad kingid vastukinki, kuidas on ajaloo vältel sellise nähtusega ja mismoodi see on tänasesse päeva tulnud, kui on tulnud? No eks ta ikka on olnud, tuletame oma koolipõlve meelde, mäletate, me tegime loosipakke ja mõte oli selles, et keegi lastest ei jääks klassis kunagi kingiks tõsi jätta, et jääda kingitus, et see tähendab siis nii-öelda teatud mõttes jääda sotsiaalse tähelepanuta või sa oled nagu arvatud sõprade ringist välja ja mingil määral kui oma kooliaega, eriti kui väiksed olime algklassides, siis oli ju tegelikult ka kinkide rohkust see, et sa oled nagu armastatud ja lugu. Aga üldiselt see viisakusavaldus on olnud ja, ja vot seesama, eks ole, seevastu kinkimine kas või noh, võtame selliste, samade rituaalide nagu pulmade matuste kaudu, eks ole, et noorpaarile toodi kingitud, tõsi selleks, et nad saaksid nii-öelda oma elu edendada, kas koguti nende edasise elu tarvis natukene raha või toodi mingisugust muud kraami või noh, ma ei tea, nõukogudel kingiti loteriipileteid, näitasid nad võidaks ja mis kõik veel? Siis omakorda, eks ole, noor partinkis vastu jagas, eks ole, lähedastele ja sõpradele midagi, et nad said nagu osa või nagu näiteks tänapäeval noh, laste sünnipäevadel ma olen täheldanud, on ka ju see komme, et lapsele tuuakse kingitusi, aga siis on mingid sellised loteriid või mängud, kus siis sünnipäevakülalised saavad ka sünnipäevast nii-öelda endale midagi mälestuseks. Nii et kui noh, antropoloogilisi või kultuurilooliselt vaadata seda nähtust, siis kinkide vahetamine ongi tegelikult niisugune ürgne sotsiaalsete suhete sõlmimise viis joon lausa teada näiteks et kui hõimud olid omavahel nii-öelda tülis, aga neil oli vaja kaupu vahetada, sellepärast et lihtsalt ellu jääda, siis näiteks toimus suisa vaikides, nii et keegi vahemeestest toimetas, et, et see oli nagu nende jaoks eluliselt vajalik kinkide vahel. Ta on olnud miski, mis on aidanud nii-öelda kahel kogukonnal omavahel hoida ka häid suhteid, diplomaatilisi suhteid. Nii et ma arvan küll, et see on väga vana, see on seotud juba tegelikult nii-öelda selle kinkimise, ürgse mõttega, et kui alguses rääkisin, et, et me oleme siis kinkimise eel käiakse pidada ohverdamist, siis sisuliselt, ühesõnaga, et kui me näiteks ohverdame, siis me soovime tegelikult kaudselt midagi vastu saada, eks ole, edu oma tegevusele me soovime näiteks, et lahkunud esivanemad, hingedetoiminguid õnnistasid või näiteks, et meie tervis paraneks, kui me käime kivil, nii et ühesõnaga see tegelikult ikkagi on niimoodi, et mina annaksin sulle, et sina annaksid omakorda ka mulle, et see ei ole nagu nõue, aga, aga see on niisugune dialoog. Kui me räägime nüüd kinkimisest, siis alati on olnud väga selline põletav teema, mida kellele sobib kinkida ja kuidas sobib kinkida. Ja millised on need kingid, mida ei tohi teha. Kui masin, mõtlesin enne saatesse tulekut erinevaid jututubasid, et mille üle siis internetis arutletakse, et kas näiteks sobib kinkida pesu, jagas, sobib kinkida intiimseid esemeid, kas sobib? Kinkida lõhnu, kellele sobib kinkida raamatuid, ühesõnaga kuidas valida kinki niimoodi siis kingisaaja tõepoolest tunneks nagu siirast rõõmu, et ilmselt sõitu kingivalik sellest. Et kui lähedal me tegelikult inimesele oleme, no ma kujutan ette, et kui näiteks kollektiivis naiskolleeg saab 50 või 60 või 65 ja tõenäoliselt me temale siiski nagu pesu ei kingi, eks ole leebelt öeldes koomiline või midagi niisugust, mis näiteks kuidagiviisi, kas rõhutada tema mingeid omadusi, mis võib-olla ei ole nagu kõige paremat, ma mäletan omal ajal. Me kinkisime ühele meesõpetajale, kes oli vallaline ja oli natukene selline Kõres Me kinkisime talle kaktuse teadupoolest, see on niisuguse varjundiga etnoteada, milline sa oled. Et ühesõnaga ka niisuguste pilakinkidega, teinekord tasub olla ettevaatlik, et intiimsfääri kuuluvaid kingitusi me teeme ikkagi inimestele, kes on tegelikult meile väga lähedased ju kes kuuluvad ka meie intiimsfääri ja mida kaugemale inimesed meist jäävad, seda nii-öelda neutraalsemad ja akadeemilise madi ajas väärtuslikumad need kingitused ju tegelikult on ja vastavalt sellele valime, et tõepoolest võib-olla niisuguseid kingitusi, mis on väga isiklikud, et neid nagu ei tasuks teha või noh, näiteks vanasti õpetajate taskurätikuid ei tohi kinkida, kui sa kingid kellelegi taskurätikud, et see inimene saab palju nutma või saab palju pisaraid valama ja samuti kingitus ei tohiks olla liiga kallis, et see nagu ühesõnaga kohustab võib-olla vastu kinkijad vastama samaga, alateadlikult aga võib olla kingituse saajal ei ole selleks lihtsalt materiaalseid võimalusi, et kingitus kindlasti ei tohiks võib-olla siis demonstreerida kinkija nisust reaalselt üleolekut, et vaat mida ma saan endale, eks ole, lubada vaid ta peaks ikkagi olema midagi niisugust, mis tõepoolest nii-öelda heas mõttes tuleb südamest ja kingisaaja emotsioone positiivses mõttes liigutab ja see omakorda tähendab tegelikult seda, et me siiski peaksime huvi tundma, mis kingisaajale meeldib, millega ta tegeleb, millised on tema hobid ja mis võib-olla oleks miski, mida ta tõepoolest väga soovib saada, aga tal ei ole selleks võimalusi seda hankida. Selline oli tänane saade ja veel üks maailm kinkidest kinkimisest. Stuudios olid folklorist Marju Kõivupuu ja heldin metsa. Pärna helirežissöör oli Maristombach. Nädala pärast kohtume orientalist Martti Kaldaga kuulmiseni.