Tehtud, mis teoksil? Vana mälu kõrges eas on tuttavatest pungil. Kell kitsaks läheb, teiste seas sõimelust välja tungib Nad, tulevad vaiksel nohinal heinad poesu Eeessega poputa. Nad ei küsi, kas tulla tohivad, sest mälestused tulles ei koputa. Kelle luuletus see on? Üks sall, Priit Aimla laulu tekstist. Võib-olla ajaloos võib ka aeg-ajalt suhtuda pisut kentsakalt või pisut naljakalt. Aga fakt on see, et ajalugu on ja inimeste jaoks tähtsatel päevadel. Mõnikord me võtame ka pisut pidulikuma tõsisema ilme ja kui me ütleme tavaliselt hommikul lihtsalt tere argiselt või töiselt siis täna hommikul igal juhul siin raadiomajas tegime me seda küll pisut. Sest täna oli järjekordselt 18. detsember, nii nagu see juhtub igal aastal ja nii nagu igal aastal, tähistab Eesti raadio oma aastapäeva. Ja siinkohal ei saa mitte jätta mainimata seda, et me võime oma ringhäälingu ajaloole olla uhked ainuüksi ühe fakti pärast. See, et Me ei olnud mitte Euroopa viimaseid maid, kus kohas hakkas ringhääling regulaarselt saated ammu, see oli siis 53 aastat tagasi. Vastasime nüüd siis 54.-sse aastasse. Igal aastal, 18. detsembril toimub Eesti raadio valges saalis Äradia aastakonverents, nii ka täna. Tänasel konverentsil kutsuti meie, et inimesed, kes on oma elust väga suure osa andnud Eesti raadiole Silvi Kings, Helju Jüssi, Kaljo Jaagura kõik tuntud nimed ja seda juba raadiotöös 20 aastat või Ainostrutskin hinge Trikkel 25 aastat. Aino Lauri laga möödus sel aastal 30 aastat, et tööd Eesti raadios Jah, aga meeles peeti ka need, kes on raadiomajas tööd teinud 10 aastat. Ja ega see 10 aastat vähe ei ole. Aga meeles peeti ka neid, kes alles sel aastal esimest korda astusid raadiomajja. Aga siis kõneldi vajadusest meie seas läbi viia loominguline konkurss. Loominguliste konkursside ka on lugu nii et on öelda suuri konkursse. Need on võib-olla pisut paraadlikumad konkursid, aga asutusesisesed, konkursid on vajalikud selleks, et tõeliselt loomingulist Sädet või lõkkele puhuda. Ning nüüd uuest aastast alates hakatakse seda tegema reportaaži vallas. Ning hindamisele tulevad need reportaažid, mis lähevad eetrisse esimesest jaanuarist kuni 31. märtsini. Reportaaži on peetud läbi aegade ringhäälingus noorte kuninglikuks žanriks. Paraku on kuningas jäänud aegade jooksul alasti. On temast on jäänud järelevare ehk nüüd selle konkursiga on võimalik talle peale kasvatada ka pisut liha. Või siin võib muidugi ka ju pisut vaielda, sest tänapäeval on kaotanud aiakury tähenduslikud terminid mõnes mõttes oma sisu, sest Andrus, sina tead täpsemalt, mis asi on tegelikult publitsistika. Publitsistika ka need, nagu selgus viimasel ajakirjandusalasel konverentsil Rostovi Estonia ääres. Et kui seal räägiti pikalt pikalt publitsistikat, jagad seda ühtviisi teistviisi ja kui siis lõpuks küsitud kui nüüd võtta enda, et üks ajaleht et mis tunnuste alusel määratleda, mis on publitsistika, mis mitte vastajaid sattusid selle peole tihtipeale kimbatusse ja andsid väga kummalisi vastuseid mis lõppes kahe niisuguse päris naljaka vastusega. Et eks me tea ise, mis see publitsistika on või et kogu see meie ajakirjandus, publitsistika Kondki. Kuid kui nüüd rääkida tõsiselt, siis publitsistika kat mitte Publutsistikast vist eraldab kaks momenti. See on siis autori isiksuslikust. Ja teine on siis probleemsus. Kui need kaks on koos ühes loos, siis me võime, ehk kõneldi publitsistikat ja hot reportaaž, võib-olla nii Publesistikuga, mitte publitsistlik ja muidugi žanride aja jooksul on nüüd nii palju muutunud, et praktiliselt enam raadiožanri vanast teooriast mis kehtis voolik kaua aega tähendab, sellest me enam rääkida ei saa. Aeg on toonud uusi. Aga uut teooriat veel pole. Nii et meie hakkame nüüd võistlema ja kuule ja saab ka sellest osa, kuid oma konverentsil täna rääkisime 12 kuulaja, rääkisime oma auditooriumist. Ja mulle näib, et see on väga meeldiv traditsioon. Aastapäeva konverentsil rääkida auditooriumist. Seda enam, et me võime öelda juba pikka aega ei ole Eesti raadiojooks vähemalt auditoorium üks suur küsimärk. Vaid uurimusi on korraldatud sütemaatiliselt juba 68.-st aastast alates ja seetõttu on mõtet kas või pinna pealsedki teha suure osa inimeste jaoks selgeks teha lihtsalt ülevaade sellest, mida on uuritud, milleni on jõutud. Ja probleemid on läinud aastate jooksul keerulisemaks. Üha rohkem nähtusi püütakse ühe uurimusega kätte saada. Püütakse jõuta nii-öelda asja tuumani, mitte ainult jääda nii-öelda nähtavuse pealispinnale. Sel aastal peatuti täpsemalt. Ühel ankeedile, õigemini selle ankeedi ühel osal nimelt missugustel motiividel, noored inimesed pöörduvad erinevate massikommunikatsioonikanalite poole ja uuesti tervenisti kahteteist kanalit. Sealhulgas siis kolme Eesti raadiokanalit. Ja tuli välja, et et erinevatest raadiojaamadest otsivad noored täiesti erinevaid asju. Ja see töö, mida meie siin teeme auditooriumiga ei saa ilmselt olla kunagi lõplik, see töö on alati huvipakkuv ja kasulik. Nii tegijatele kui ka ma arvan seda, et ka auditoorium il ehk teil, kuulajad, on huvitav teada, kes te tegelikult olete? Ja peale selle lihtsalt sellepärast, et ei ole olemas lõplikke tulemusi. Auditoorium muutub pidevalt, nii nagu ringhääling ise muudab oma sisu pidevalt ja. Teema auditooriumist lõpetati ju lausega, et statistika see käis auditoorium uurimise kohta on kena asi, seda võib armastada, kuid seda tuleb armastada nii et seda tuleb lõplikult endale selgeks teha, et see armastus ehk statistika ei muutuks relvaks meie eneste vastu. Ja meil tänase konverentsi viimanegi esineja, akadeemik Gustav Naan pühendas terve oma ettekande statistikale. Statistika on mitte ainult et kahe otsaga mäng vaid sellel on märksa rohkem. Ja oleneb sellest, kuidas me selle käsitleme kas, kui paratamatust, kui juhuslikkust kui niisugust paratamatust, mida võimalik muuta ja nõnda edasi. Akadeemik Gustav Naan ütles, et võib eristada kolme riiki valet. See on tavaline vale igapäine, vale teene oleks häbematu vale ja kolmas oleks siis statistiline vale. Muidugi see kaunilt öeldud, kuid kurb, kui need kolm valet õigemise viimane vale võiks tooni andaga ajakirjanduses. Statistika on tõesti keeruline nähtus. Ja kuidas temasse suhtuda, mida sealt välja lugeda, mida jätta välja lugemata? See on väga tõsine pähkel ajakirjanikku ees. Üldse võib arvata, et ega ajakirjanik eriti palju ei kasuta, arvulise andmeid töötaja nendega ja sellele viitas ka kõneleja. Tema küll viitas seda, et oleks hea, kui ta seda ei teeks. Ja kui teeksis, teeks seda professionaalsel tasemel. Statistikaga on lugu keeruline ka sellepärast et paljud asjad, mida statistika väljendub puudutab meie igapäevast elu. Ja isegi teadlased, need, kes peaksid olema erapooletud. Tänu sellele ei suhtu andmetesse erapooletult vaid ikka mingisuguseid kirega. Ja seetõttu ka on vaidlused paljudes valdkondades nii viljatud ja ekskõneleja rääkis väga palju ka tema jaoks viimaste aastate meelisteemast, see on siis abieluteema. Ja selle ettekande puhul oli muidugi palju küsimusi, mida esitati, oli palju küsimusi, mis jäid meile raadio ära ajakirjanikele sisse, küsimustena. Küsimisi pärimisi oli palju. Neid jätkub ka tänasesse õhtusse. Kell on seitse löönud ja need pärimised kostmised arvamuste vahetamiseks. Jätkuvad täna juba. Meie ühisel koosviibimisel raadio Juba paar nädalat on, meil on põhjust kõnelda noortest teati toimetuse inimestega küll mitte alati jõust uuendustest. Eelnevad korrad oleme rääkinud ka lihtsalt huvitavatest saadetest. Teie kavas ja leidsime selleks jälle põhjuse ja seekord just nimelt uuenduse mõttes. Helgi Erilaid. Raadioleht kuulutab, et tähelepanu. Soovisaade pikeneb, visada pikeneb tõepoolest juba nüüd, sellel pühapäeval 23. on soovisaade tervelt 20 minutit pikem kui enne soovisaade ise. Ühesõnaga meie blokk algab siis esimeses programmis kell pool üks päeval 12 30 ja lõpeb 13 40 seekord. See tähendab seda, vahepeal on seal noortesaade. Kuigi tegelikult on see kõik üks suur noortesaade, aga noh, me esialgu nimetame teda nii, küllap me pärast leiame endagi jaoks ja kuulajate jaoks mingisuguse niisuguse õige terminoloogia asjade jaoks, aga praeguses jah, tinglikult. Ja siis pärast noortesaadet tuleb soovisaade edasi veel 20 minutit. Ja nüüd, kui me siis saame veel rohkem kirju küsimustega kirju ja mitte ainult laulusoovidega, vaid tõepoolest küsimustega igasugustelt elualadelt, mis võivad noori huvitada siis On võimalus, et me saame enesele selle väga hea päevase aja kuni kella kaheni välja soovisaate jaoks, et vastata siis veelgi rohkem nendele küsimustele, mis noori huvitavad selle neid plaane tehes. Me mõtlesime lihtsalt sellele, et soovid, see on ju väga lai mõiste. Miks me peaksime piirduma ainult laulusoovidega, kuigi see võib olla tõesti meeldiks väga paljudele võib-olla ainult ka siduvaks teljeks? Jah, seda on kogu aeg, raadios ei saagi nagu ette kujutada ja muud siduvad telge, selleks ta muidugi jääbki ja jääb ilmselt rohkem kui ainult teljeks, seal on ta tõepoolest oma eesmärgiga olemas. Aga siiski, et me nende laulude vahele saame üht-teist muud kasulikku. Siis noortele nagu seletada ja rääkida just seda, mis neid huvitab ja kust mujalt me saame seda teada kui nende küsimustest ja kirjadest. Nii et siis me ootame noortesaadete toimetusse rohkem kui laulusoove praegu, neid on isegi kuhjaga. Mul on terve kast laua peal niisugune kartoteegikast neid kirju täis aga jah, rohkem kui laulusoove, mida te nagunii, ma arvan, saadata edasi, ootame ka teiselaadilise küsimusi ja eks siis nüüd juba esimeses saates te kuulate aitäh ka natukene, millised need võivad olla. Me püüame vastata tõepoolest igale küsimusele, mille te meile saadate. Tõepoolest, püüame. Kui me siin toimetuses selle saate tegijate ring leiab, et see ei ole noh, tõepoolest niisugune küsimus, mis võiks ainult ühele inimesele huvi pakkuda, vaid, millel on pisutki laiem Pintaga pisutki enam kuule enamale hulgale kuulajatest võib see huvi pakkuda, kujutleme ühele kahele siis ikka proovime vastust leida. Meil on ju Eestimaal küllalt rahvast, kes tegelevad igasuguste asjadega. Leiame ikkagi inimese, kes oleks kompetentne selles, mis seda noortest huvitab ja ilmselt ka rohkemaid. Ja siis mida ma veel tahaksin selle väikese aja sees nüüd rõhutada, on see, et me enam ei tahaks anonüümseid kirju anonüümseid selles mõttes, et Malle seal tervitab ürit üks Kohtla-Järvelt, teine Tallinnast ja nii edasi. Aga me tahaksime, et nüüd kirjad tuleksid meile siiski juba juba niimoodi, et seal on olemas ikkagi kirja kirjutaja täielik nimi ja aadress. Juhul kui kirja saatjale ei meeldi, et tema täielik nimi kõlaks eetris siis vastav märge seal kirjas võib-olla, ja me arvestame seda surmkindlalt seda märget. Ja noh, mitte mingil juhul, kui autor ei taha me tema perekonnanime või niimoodi ei avalda, aga meie endi jaoks ja suhtlemiseks selle inimesega võib-olla tal on niivõrd huvitav soov, et me tahame teda üles otsida. Me tahame tema endaga rääkida, et kust ta selle peale tuli ja miks sa teda just huvitab. Et seal oleks siiski täielik nimi, aadress ka olemas. No põhjused ja tagajärjel on tavaliselt niisugune kena seos, ehkki Gustav Naan tänasel raadiokonverentsil ütles, et vahetevahel on põhjuse-tagajärg meil hoopis sassi aetud. Tähendab, üks eelneb teisele ja seda mitte loogilises järjekorras. Küllap on selle saate puhul ka põhjus olemas ainult tegijate soovidena. Küllap olete te juba enne saanud mingeid niisuguseid kirju, milles küsimus sees ja teil pole olnud neid kusagilt lihtsalt vastata, on ta nii. On küll jah, kuigi noh, need küsimused on suuresti puudutanud just muusikamaailma ja noh, me teame seda, et see on maailm, mis kindlalt huvitab väga, väga paljusid noori, aga on olnud ka muid küsimusi ja tõepoolest just see nagu tõukaski meid, selle saate sedapidi laiemaks tegemisele need, need tage ja proovime tõepoolest huvitavatele küsimustele vastused leida. 23. detsember on Eesti raadios järjekordselt väga pidulik päev. Minu meelest on alati need päevad pidulikud, kui kirjandussaadete toimetus korraldab oma klassikapäeva ja seekord nägi klassikapäev, kui teda teemade autorite poolt vaadata siis võib-olla ehk on ta neist veel kõige pidulikum. Riisalu. Ma ei tea, kuivõrd pidulikega ta üsna kirev on, küll niimoodi pealtnäha, aga see kirevus tuleb ilmselt sellest, et ma otsustasin seekord valida. Klassikapäevakavas selle aasta kirjanduslikud juubillerid. Juubelid oli sel aastal üsna palju, võiks öelda küll, et kui on palju, siis on raske valida, aga millegipärast ei olnud raske valida, sest väga suuri nimesid oli üsna mitmeid. Kui alustada kasvõi puskinist. Talv möödus joonis 180 aastat sünnist ja meil on üsna tõhus kompositsioon tema Jevgeni Oneginit seda Me kordame, teised saated on kõik uued ja palju neid on. Ja võib-olla ka autorite nimed. Kur sissejuhatusega on neid kokku kaheksa, nagu meil tavaliselt on olnud. Hommikul ütleb sissejuhatavad sõnad, noor kirjandusteadlane, sedapuhku Toivo tasa. Kes esineb esimest korda klassikapäeval. Üsna tublilt mõtleksid. Peale selle on kaks meie sajandi suurt võetessi kavas. Mõlemal möödus tänavu 90. aastat sünnist ükson. Suur vene luuletaja Anna Maatova ja teine maailmakuulus Tsiili poetess Gabriela mistral. Ainult kohe ma pean ütlema, kahjuks ei ole kummalgi eesti keeles värsikogu olemas. Et need luuletused, mis esitamisele tulevad, need ma valisin ajakirjadest ja kommunikest. Nii, ja siin ma näen veel Dorian Gray portreed Vaildi raamatut ja ma mäletan, paar nädalat tagasi istusime teiega koos, kui te ütlesite, et enda jaoks selle uuesti avastasite Jah, ma lugesin seda. Ülikooli ajal, nii et sellest on ikka hästi palju aega möödas. Ja tõesti on niisugune asi, et kui niivõrd head teost loed mitmes vanuses, siis siis võid seal taastada küll väga palju ja jõuailt muidugi ta vaimustas mind juba siis, kui ma esimest korda lugesin, Dorian Grey portree. Aga praegu jälle ma tunnetasin, et, et on ikka maailmas suurt kirjandust olemas küll. Aga kui rääkida veel eesti klassikast, meil on üks, saad Eesti klassikast on Mait Metsanurka suure juubeli puhul tema marginaalijaid. Eerik Tederi koostatud saade alates 20.-test aastatest. Mait Metsanurk märkis oma Märkmikusse üles mõtteid kirjanduse olemusest, kirjanduse kriitika vahekorrast, need märkmikud on olemas, neid kirjandusmuuseumis ja sealt Eerik Tedernid leidiski, et meil on ka kavas veel Ungari kirjanik ja Sigmund Moorits. Lihtsalt sellepärast, et mul on hea meel, et juba 58. aastal ilmus tema jutustuste kogu Paula palmeos sellega heas tõlkes. Ja sealt ongi võetud. Tema seitse Kreutzerit. Need kaheksa saadet võib-olla täna on natukene vara hakata jah, kellaaegadega ja pealkirjadega vast üles lugema, nüüd olete nimetanud neist enam-vähem kõik, küllap on teil ka lugejad varuks, sest klassikalugemine tegelikult, et ta raadio kaudu jõuaks iga inimeseni nõuab ka suurt meistrit. Lugeja. Klassikapäeva saateid loevad Helen liiger, Silvia Laidla, Rein Aren, Jüri Krjukov. Tänases, mis tehtud, mis teoksil, saates kõnelesime? Eesti Raadio aastapäevast muudatustest noortesaadete soovide kavas klassikapäevast, mis meil kavas 23. detsembril saate tegid Krista Kilvet ja Andrus Saar.