100 ta laulab. Tere taas kuulama 100 aasta laule, ütlevad saate autorid Valter ja Jaak Ojakäär ning sarja produtsent seni Bruzmiitsin. Jäime ehk mis saate lõpus pidama aastasse 1966 ja tollal Ameerikas välja antud laulude juurde läheme siis sealt edasi ja tuleme kõigepealt sellise ansambli juurde, mille nimeks on temp Patience. See on selles mõttes väga huvitav vokaalansambel, et ta on väidetavalt vist võib-olla üldse üks kõige pikema elueaga vokaalgrupp. Oma soulilauludega alustasid nad juba 1962. aastal ja tootsid neid lööklaule suisa jooksval lindil. Siia päris lähemate aastateni välja. 66.-st aastast võiks noppida ühe sellise laulu, mille autorid on võttfildi Hollandi ja selle nimeks on ent rahutu peege ehk pole liiga uhke selleks, et anuda. Termin nimega bank rock on meie teadvusesse ju üldiselt jõudnud kuskil 70.-te aastate keskpaigast koos sellise ansambliga nagu Sex Pistols. Tegelikult tuli see käibele juba 60.-te aastate keskel USAs ja siis mõeldi selle all muusikat, mida suhteliselt algelisel tasemel tegid briti roki jäljendavad Ameerika koolipoisid ja teised diletandid. Punk see oligi selline slängiväljend selliste kogemusteta noorukite või isikute kohta, kes püüdsid olla väga kõvad tegijad, kuigi jõud ja oskus võib-olla nii palju ei lubanudki. Aga näiteks briti grupp Tronks oli 66. aastal väga menukas aga thing nii USA-s kui Inglismaal. No seda võib siis tõlkida kui metsik värk eesti keelde. See oli tegelikult küll igasuguste roki kaanunite üle irvitamine, kas või võtame soololaste pilli lokkariinul, mis kõlas laulu vahel, tulemus oli siis esikohta taas ja teine koht Suurbritannias. No võib-olla isegi seda gruppi ei peeta pump pioneeriks, aga ta ilmselt andis inspiratsiooni üpris paljudele kasvõi oma suhtumise poolest, sellepärast et kui näiteks lugeda ühte nende intervjuud tollest 66.-st vastast siis ma arvan, et siin vikerraadiost tuleb nii mõnegi sõna asemel öelda piip-piip. Vokalist Reek Presley alustab vestlust sellest, et ran alustasid päris hästi oma trummimänguga. See kõlas päris kenasti. Roni Bon trummar, vastab. Sa võid ju seda kõike, piip mulle kogu õhtu rääkida, aga ma lihtsalt ei tunne, et mingil teisel viisil oleks piip seda niimoodi saanud teha. Presley kinnitab veel kord, et aga sa mängisid ikkagi täna õhtul päris hästi. Bond vastab veel kord ära oota minu käest mingeid piip imesid. Ja nüüd juba Presley läheb ka siis selle peale, et no aga see piip on sul seal mobiipiga, õhtul kuulen, kuidas sa seda mängid ja sa suudad seda. Siis sekkub vestlusse veel bassimängijat, hoone möri, kes ütleb, et sa mängi lihtsalt to do Presley, mitte Elvis, vaid reeg, mõistagi siis selle droogsi. Ansambli vokalist kinnitab, et ei, sa peaksid ikkagi veel rohkem löögi peale mängima ja kõik nii edasi ja nii edasi. Piipe kostab ilmselt rohkem kui selles intervjuus sõnu on. Tyypide all on siis teatavasti ebatsensuursed sõnad, aga sellised, need käisid kaasa koos selliste ansamblitega. Ma loodan, et ebatsensuursed sõnu ei ole selles Walthing loos, mida me kohe kuuleme. Aga nüüd läheme edasi õigemini tagasi Ameerikasse, sellepärast et praegu oli tegu tõesti Briti ansambliga. Tol ajal oli seal üpris tuntud duo haikijad Tiina tööner. Nende koostöö ja kooselu oli üpris tormiline, mis lõpuks läks ka suure pauguga lõhki. Kuskil seitsmekümnendatel aastatel ja hiljem on Tiina töönerist saanud see suur staar, kes on tänini kogu maailmas kõigile tuntud aeg, Turner, ammu juba unustuse hõlma vajunud. Aga tol 66. aastal tegid nad kahekesi siiski ühe väga tuntud laulu, mille autoriteks heliloojad, spektor, varri ja Cruynich ja selle nimeks River, Deep Mountain Hay ehk sügav jõgi ja kõrge mägi. Ja võib-olla isegi sellest kuulaksime kaks versiooni ühe siis selle originaali ja teise, mille on aastaid hiljem teinud tuntud lauljatar. Selline joon. Tundub tõesti, et see liin Teoon suudab peaaegu kõike teha, aga minu arvates siiski selle Tiinathernali 66. aasta versiooni juuniga võrreldes? No ma ei tea, kas jääb tsipakene puudu seda energiat, hingejõudu või midagi muud. Või on lihtsalt ikkagi asi selline, nagu tavaliselt öeldakse, et originaal on see kõige parem. Aga me võime kohe teha teise katse ühe teise palaga, nimelt ansambel nimega Four tops alustas 53. aastal juba koostööd nime all for ei, mis. Esialgu ükski plaat läbi ei löönud. Siis tegi Mothouni plaadifirma boss koordi nendega lepingu ja lõpuks hakkas kamm menu tulema. 66. aastal jõudis lugu nimega Rich out esikohale nii USA kui inglise edetabelites. Loo autorid olid siis vennad Hollandit ja le Montauzeyer. Ja pakume nüüd kõigepealt originaalvariandi ansambleid fortops siis ühe 70.-te aastate versioon Nonii, mille esitas Klooria Keinar. Ja nüüd vahelduseks ka üks valgenahaline Ameerika laulja ja helilooja, kes endale ise väga palju muusikat on kirjutanud. 66.-st aastast on pärit Nil taia mondi laul nimega Cherry Cherry. Ja sellest kuuleme praegu ühte kontsertvarianti. Aga need jõuame 1966. aastal kirjutatud vast ehk kõige tuntuma laulu juurde. Huvitaval kombel selle hautor bobi Hepe ei olegi nii väga igas rokkmuusika entsüklopeedia meedias nähtaval kohal. Tundub siis nii, et helilooja ei olegi nii tähtis kui esitajad, sellepärast et sellest laulust on tehtud ju lugematul hulgal igasuguseid versioone. Neist mõned pakume nüüd tänasest 100 aasta laulude saates, aga ma arvan, et oleks väga soliidne alustada siiski helilooja bobi Hepi enda esitusega. Sellele järgneb üks eestikeelne variant, mille on teinud seitsmekümnendatel aastatel Maria Mare koos Jüri Kõrgema, Marko õunapuu ja Jaan õunaga. Ning lõpuks siis see variant, mida ilmselt kõige rohkem teatakse ansamblilt Bowniemm. Ja seegi 70.-test aastatest pärit. Ja kui keegi veel pole loo pealkiri ära arvanud, siis see on loomulikult ikka see kuulus sani. Mees saatuse märgid. Ka. Vihma need. Sinu sõna. Tundubki nii, et kui heliloojad ise üritavad laule esitada, ega nad ikka sinna edetabeli tippu eriti ei jõua. Selleks on tarvis väga häid esitajaid. Bobi Hempoli üks näide äsja kuuldud loo kassani selle kohta, aga näiteks ka selline mees nagu John MART Ford kirjutas 1966. aastal laulu nimega Jento on, ma ei maininud, ehk õrnalt minu meeles. Tema eneseplaat samuti edetabelisse ei jõudnud, aga küll viis selle sinna järgmisel aastal juba Glen Campbell. Ja hiljem on sellest olnud üks väga suur kantrilööklaul, mida andaadistanud kokku üle 300 laulja. Valimi neist sadadest siis ühe välja. Kas see võiks olla näiteks äng, Herbert hambardink? Lee heil puud on üks väga huvitav helilooja selles mõttes, et tema perekonnanime kirjutatakse tihtipeale valesti, on ise ka selle üle nalja visanud heisatud puud. Noh, kui seda kuulata, siis tavaliselt kirjutatakse asel puud. Aga tegelikult on ta Hazle puud ja sellest on väga palju, kas segadusi tulnud? 66. aastal kirjutas ta igal juhul ühe sellise laulu, mille nimeks on viis puud. Sarmeid for waking ehk Need saapad on tehtud jalutamiseks ja selle looga tõusis hetkeks edetabelitippudesse ka tuntud laulja Frank Sinatra tütar Nancy Sinatra. Üks heliloojad, kes kuuekümnendatel aastatel kirjutas, no võib-olla mitte väga tavapäraseid lööklaule, vaid veidi keerulisemaid oli mees nimega päkarek. Ja tema laulude esmaesitaja oli tavaliselt taja, on Voobaik, kes kuidagi harjus ära nende keeruliste harmooniate ja meloodiatega aga huvitaval kombel harjusid nendega ära kuulajad. Kui nüüd meenutada 66.-st aastast ühte laulu tema sulest, siis võiks olla nimega häälfi. Ja Ma arvan, et võib-olla siinkohal ei kuulagi just nimelt mitte seda, ta joon voor pikki versiooni, vaid kahte sellist, mis on tehtud veidi hiljem. Ühe neist esitab Barbra Streisand oma kontserdil ja teine, kuigi meil 100. Ta lauludes on reegliks, et ikka kõik on ainult laulud, siis teeme siin ühe erandi. Ja kuulame, kuidas Stevie Wonder mängib seda kaunist meloodiat suupillil. See oli sisse pöördhaka Räki kuulus meloodia häälsi millega ta sai ka ju tegelikult minu teda Oscari nominatsiooni küll mitte seda Oscareid kuldmehikest ennast vähemalt mitte selle lauluga. Aga väga tuntud filmimeloodia see oli ja väga palju on seda esitatud. Järgmise laulu autoreid on nii palju, et neid tuleb kokku ohoo, terve kvintett vist isegi Wickham nei Peeerr well don Natio ja ballavičiini, nii et see tundub olevat selline Ameerika-Itaalia ühistöö loo nimeks jõdond häpsusseiu lav. Mei, sa ei pruugi tingimata seda öelda, et sa mind armastad. No igatahes Elvis Presley seda ütles ja tema on üks selle laulu kõige tuntumatest esindajatest. Ja nüüd veel üks ülimalt tuntud lugu aastast 1966. See on Putnami Green Green show-how, mis eesti keelde on tõlgitud kodu ja ristikhein. Ja ma arvan, et selle laulu kõige tuntumaks tõlgitsejaks on Tom shows ja ma usun, et rohkem kommentaare selle laulu juurde vaja ei ole. Enne kui tuleme tagasi 1966. aastal Eestis kirjutatud laulude juurde veel üks ja viimane lugu tolle aasta Ameerika lööklaulusaagist, see oli Sonny ja Cher, kes oli 60.-te keskpaiku USA-s väga populaarne abielupaar ja siin võib tuua muide isegi ühe paralleeli ühe teise abielupaariga haike Tiina tööner, kes olid samuti tol ajal oma populaarsuse kõrgpunktis ja mõlemad abielud paraku läksid lõhki. Ja kui veel tuua mingeid paralleele, kellel siis mõlemast abielust just nimelt niinimetatud õrnem pool osutus tugevamaks, sest nii Tiina töönergoišeer on lauljatena tänaseni väga edukalt tegutsevad. Ja kui nüüd Cheeri juurde tulla, siis päris hiljuti on kuulda üks selline uudis, et tema vist oli saareni sultani saatnud. Kuidas seda nüüd öelda pikalt sest ei nõustunud tema lossi minema ja laulma talle miljoni dollari eest ta ütles, et tal on raha niigi palju ja teda see ei huvita. No see näitab juba tõesti ühe naise selgroogu. Aga 66.-st aastast on jäänud popmuusika ajalukku üks laul, mille kirjutas tema kunagine abikaasa Sonny Bono. Ja selle nimeks on mäng, mäng. See oli mõistagi tunduvalt uuem versioon tollest laulust, kus seda, seda hevirokimaitset kindlasti palju rohkem kui tal 66.-le aastal. Aga enne kui eesti malet tagasi tulla, veel mõned uudised sellest samast aastast, neid polegi ju tükk aega jõudnud meie saates lugeda, kuigi Ameerika muusikat on väga palju kuulatud. USAs asutasid hipid Californias esimesed kommuunid. Grammy auhindade jagamisel tunnistati Frank Sinatra parimaks lauljaks. Ka tema album, mees ja tema muusika oli parim, nii nagu ka tema lauldud Swingers indenaid. Ameerika heliplaaditootjate assotsiatsioon auhindas ansambleid demankis Herman sõrmits Rolling Stowns ning tuua Saimon ja karv hankel. Kõige rohkem oli müüdud tol aastal Barbra Streisandi ja tiin Maarteni plaate. Aga kui nüüd minna vahepeal ida poole, siis Hiinas algas ju 1966. aastal üks väga huvitav eksperiment. 160000 kirjanduse ja kunsti töötajat saadeti tehastesse põllutööle ja kaitsejõududesse, et uueneks nende mõtlemine. Huvitav tuleb muidugi paigutada jutumärkides, sellepärast et kõigis ekspert momendis osalejatele ei olnud seal mitte midagi huvitavat. See oli rohkem selline ebainimlik üritus ja selle taga oli 72 aastane esimees Mao otse tung kes oli 66.-ks aastaks Hiinas tõusnud ilmselt mingisse pooljumala staatusesse. Sellepärast, et tema igasugustest saavutustest räägiti imeasju, näiteks agentuur Uus Hiina teatas, et oma sellises kuldses vanuses ujusta Jantsegi ongi jões 65 minutiga tervelt 15 kilomeetrit. Igaüks võib teha oma väikesed arvutused. Tundub nii, et 70 kaheaastane vanahärra või vana seltsimees, nagu teda tuleks kindlasti nimetada, oleks võib-olla isegi olümpiamängudele võinud selle tulemusega minna. Kas see nüüd päris õieti oli mõõdetud, seda muidugi ei oska keegi öelda. Aga spordist veel veidi? No need on juba nüüd täiesti täpsed tulemused. Profipoksi raske palumaailmameister käsi uskley hilisema nimega Muhammad Ali kaitses maailmameistritiitlit viis korda, võites kolme pretendent, tee kohe nokaudiga ja maailmarekordeid kergejõustikust 66.-st aastast. Popsi gren selle uue imeteiba fiiber teibaga ületas juba viis meetrit ja 32 sentimeetrit. Sergei pupka ja teised on tänaseks jõudnud juba üle kuue meetri, aga tollal oli see väga kõva sõna. Ron kloaak läbis 5000 meetrit aga 13 minutit 16,6 sekundit. Ja see on tegelikult tagantjärgi mõeldes üks viimaseid pikamaajooksu maailmarekordit, mis veel valgenahalistele kuulusid sellepärast et seitsmekümnendad seal ja hiljem tulid juba Aafrikast ja mujalt. Sellised mehed, kes jooksid kõik austraallased Ron Klaak, teadupärast Austraalia Halonen. Eurooplased Ameerika valgenahalised üle ja mine tea, millal keegi jõuab jälle maailmarekordini. Võib-olla ei jõuagi. Küll jõudsid vabadusse Nürnbergis süüdi mõistetud Valdur von Shira ja Albert šheer. Oma sõjakuritegude eest olid nad 20 aastat istunud ja jälle vabad mehed. No Eestis, vabadus oli sel ajal selline suhteline mõiste, aga muusikat ja head muusikat kirjutati edasi. Õigupoolest juba 65. aasta detsembris esietendus Estonias Ülo Raudmäe esikteos muusikat kal nimega kiri nõudmiseni, mis läks väga suure menuga. Kuulame sellest muusikalist ühe laulu. Helgi Muller on teksti autor, nimeks, kergem oleks olla ja esitajateks Helgi Sallo ja Voldemar Kuslap. Kui kurvi Leile ooke. Saarlane ekesemad. Mõõtele. Sassis tuule omade teda näinud poole. Vikseni tuttava mul näe kas seina poole jõgel eestlane veel. Südamega oled sa osa. Poola kõrgkorda läheb Seda. Ta aga. 66. aastal võeti Eesti heliloojate liitu vastu kuus uut liiget, nende seas kaks väga andekat laululoojat Vello lipandaja, Hans Hindpere. See oli hea meloodiasoonega, hea pianist ja vokaalansamblite juhina kirjutas ta selliseid laule, mis leidsid kergesti kuulaja kõrva ja jäid ka hästi meelde. Noh, järgmised kaks laulu on, ma arvan, kõigile meelde jäänud, need on nimedega maailm läbi lauluga ja vanapoisi vemmalvärss. Mõlema tekstide autoriks Helgi Muller esitused vastavalt ansamblilt kuldsed lindid ja Uno loobilt. Putin ise. Teised suits ja viin on Tahavad õiget meest kui sa naise majja varsti käes, tal ahjuroog ja mees. Nii vaikselt nagu lamba ja keedab, küpsetab jagu, on kurvad naise Me lood. Ei, ta on naine, leiva raid ka ja ei tule suitsusse ja mis 100. ja. Pühapäeval, see ei saa v mul lõbusõit või jahitee seljas, paun käes, püssid. Saab lastud tihti tedrekukk. Veel olen kirglik õngemees ja ahvenaid. Roovi ise kiidab õiglast meest. Saama online'i Ivar Raig ka ja ei tule suitsust head mis 100. tühja. Tänase saate lõpetame ühel Lembit Veevo lauluga. Tema oli helilooja, kes ei kirjutanud just eriti palju ka nii mõnedki laulud on meil tänaseni meeles, näiteks Karula NK. Muide, Lembit Veevo Leon tekste kirjutanud üpris palju ka muusikateadlane Helga Tõnson ja seal pole midagi imestada, sellepärast et naabri käest võib ikka teksti küsida. Nii Lembit Veevo kui Tõnson elasid ju heliloojate liidu majas ja tol 66. aastal salvestas selle laulu Kalmer Tennosaar. See jääb tänase 100 aasta laulude saate lõpulooks. Valter, jah, Jaak Ojakäär ning sarja produtsent seni pluss niitsin kohtuvad teiega jälle nädala pärast kõike head. Paksus karulaanes metsakuru suures kõrge. Õhtust läheb lahti ja ei anna mahti. Lõbus mäng. Teatri. Uuse taevast vaatab silmi lahti mahutav. Küllap. Eton tantsu nimeks, mida paneb imeks rock n roll vaid v. Siilipoiss jänes harva. Vagad ühesmeelses tantsuhoos kaaru. 100 aasta lävend.