Eikellegimaa. Tere, imelist hilisõhtut, kallide, kellelegi pahalased, midagi nõnda vahvasti, veidralt, veidralt võluvat, võluvalt jaburat, jaburalt, elegantselt ühteaegu nagu söömiskrabi kellelegi mal praegu, mina, kes ma kuuldavalt kuulaja vaikival nõusolekul ja raadio kahe mahitusel olen siia olen ligi 100 korda pikkus neitsiks käinud, ei mäleta varemat päris kindlasti siin kuulnud olevat. Ei olegi midagi sellist ennem olnud, sest seekord on esimene ja ainukene kord, kui eikellegimaa, tunni muusikade vandaid paks. Tõeline džentelmen, isegi ameeriklane, jänki koguni valges ülikonnas maitseka vestiga ja puha, valge kaabu peas, kikilips lõual ja väike vunts ülemise huule pääl, Spaczyrstock pihus, tilk leebelt, äraolev. Sellisena vaatab vastu sealt edasi võtetelt jama varast plaadi ümbristelt noor vandayPaaks ei kellelegi aukülaline kangesti kameeleon ikke muusikaliste moneeridega veidi salapärane ja eraklik ja vaatamata kõigele vanematele kirjadele, kuubedele, mida ta oma muusikalises helimaailmas kannab kindlasti originaalne talent. Värskematele fotodel üheksakümnendatel üles võetutel näeb vanem vandaik Parks välja juba pisut teisiti. 1941. aasta kolmandal päeval esmakordselt ilmavalgust näinud mehe poja peen vuntsi uhked aja lõpp on silmnähtavalt halli segusid, silmavaade on ehk veidi väsinud, aga kogu tema hoiabki justkui kõneleks peale tükkimatult, aga heitumatult sellest, et see plats siin päikese see paljudele tähelepandamatu nišš, mille ta oma terase mõistuse väikeste tublide töökate kätega nende naisteldanud võib olla küll võrdlemisi väike. Jah, aga see on tõepoolest tema oma ja vaevalt keegi teine peale tema selles väikeses nišis midagi samavõrd meelt liigutavat suudaks korda saata. Võib ainult imestada, kuidas muidugi tema ise siis sellesse väikesesse muusikalisi nurgakesi, nagu ta seda paika ise nimetab, nõnda palju isesuguseid vigureid mahub meisterdama. Ühe meeltevallas ja üks mees aeg on nagu terve orkester seal vallaipaaks, viimati 80.-te keskel või oskuku seadmas äranägemise järgi sakslase kurdweili teemasid, mida too kunagi kirjutanud Bert Hold, Brehti laulu ja teatritekstidele. Viimane pala muide, kandis päälkirja in nõu men sland eikellegimaal Andekamaks imetlejad praegusaegsete muusikute seas ei moodusta teab kui hulgaliselt armeed. Neil ei ole tõesti väga palju, sest neid, kes temast üldse teavad, on võrdlemisi vähe. Aga aga need, kes temast peavad vahel oma austavat arvamust avalikult välja öelda ei häbenen, kuuluvad võrdlemisi erinevatesse muusikalistesse taustadesse. Erksama alternatiivpopitegijaid on põikpäiseid, rokkareid ja eksperimentaalmuusika piiril balansseeritud, samuti näiteks nüüdisaja üks kummalisemaid kitarrist Chicago meest. Simmo nurk on kenasti sõnadesse kokku sõlminud ühe vandaik Parks ilmselt Võduvama joone. Wool hämmastab kõige enam see tunnista Paululk, kuidas üks asi, mis võib paista algul nagu üpris läbinähtava arusaadavana koguli lihtlabasena pöörab salamisi ette mingi hoopis teise külje, osutub tegelikuks tegelikkuses hoopiski millekski muuks, kui sa seda kõigepealt pidasid. Muusikaline sõnavara, mida vandlik Parks kasutab, on enamasti väga tradid. Katsiooniline seosed, mis ta nende väljendite ja sõnade vahel loob, on kõike muud kui tavapärased. Arva Chicago mest Chimm, mina ei keegi, olen vahel kahtlustanud enam-vähem sedasama, et see, mida vandaid pahaks teeb, polegi tihti ehk üldse mitte popmuusika. Ehkki sellisena ta ei pea, on sellisena täiesti hästi tarvitada. Viimased seitse kellelegi maist minutit, viimased kaks vikerkaare värvilist toonet ämbreid keerutanud kaunist, no olid lapitud vandayParksi esimeselt iseseisvalt stuudia meistradiselt song soiku 1968.-st aastast hullutavalt hurmavalt albumilt, mille igas nüansist läbi mõeldud lavastusele ning suurejoonelised ja täpsele teostusele selle sajandi menumuusikas leidub ilmselt üsna vähe samaväärseid. Kui plaat peale nelja-aastast taandumise viimistlusperioodi lõpeks valmina esmalt väga vaikselt avalikkuse ette poetati siis bändivoolne Prawesi reklaami osakond, ohud, nagu nad olid, ei taibanudki valjusti fanfaari puhuda ja tuututada arvukale kuulajaskonnale paratamatult tundmatu uue meistri briljant, sest püüdist ega isegi selle väärt külgi esile tõsta, selgitada vaid ohmud, nagu nad olid, porisesid nad tükk aega pressile igal võimalusel dolla kohta väga priskeks paisunud stuudiotöö maksumusest ehk nii-öelda tootmiskuludest. Ning kuna massipubliku, kui jaoks oli tegemist tundmatu nimega tavatult rikkaliku eriilmelisi muusika õllitisega, mille heaks praktiliselt mingit promo kampaaniat ei üritatud korraldada, siis polnud üldse ime, vallaid paksi, võrratut, laulutsüklit osteti, müüdi nõnda vähe, et asi läks lõpuks täiesti absurdseks. Plaadi väljaandja Rades pakkus neile kirglikele vandaik paksi austaja. Neid oli siiski kõigele vaatamata tekkinud, kes olid oma vinüülplaadi muretsenud selle kuulamisega läbi kulutanud aasta oli 1968, et nad võivad poest tasuta uue eksemplari asemele saada. Pehmelt öeldes kummaline lugu. Kaheksakümnendatel laastatel anti vandayPaaksi kõik kolm esimest sooloalbumit korraga uuesti välja. Kriitika reaktsioon oli siis juba üsna ägedast. Veel kord ja sedapuhku pikemalt sakslase kultuuriline muusikateatriteemad, ameeriklasi vandekvaaksis eales lauljanna, kelle heledalt häält võis vahepeal kuulda. Tema nimi on küll teadmata, paraku. Saatus või otse öeldes inimesed on vandayPaaksi vastu aga pahatihti õelad olnud. Seesama saatus on tema ellu ka teisalt vägagi varasest east peale puistanud üsna heldisti meeldejäävaid. Eredaid sündmusi. Nii laulis, võistleb sondlik, paks oma heledal häälel, soolopartiisid Broadway muusikalidest lapsena lapsena Todeeristega laule, mõningaid peensusi kuulsadas Caniini juhatuse all. Ja kui maailmakuulsusest veel kõnelda, siis lapsena oli väiksel vandaikil võimalus saata viiulil ka näiteks Albert Einsteini ennast. Ja veel mängiste kordsamas filmis Jack Nicholson ja Kress kellegagi. Ja kui veel väga tuntud nimedest kõnelda, siis kirjutas Valdo Paas kunagi üsna üsna iseäraliku efektse reklaamimuusika on taksoni firmale aga seda mitte enam lapsest peast. See toimus pärast seda, kui ta oli teatri-filmi- ja telejuhukarjääri lõpetamist muusikaakadeemias õppinud kompositsiooni ning seejärel suundunud läände Californiasse. See pidi ilmselt olema 60.-te aastate alguses, sest siis läksid ju kõik noored inimesed, kes vähegi Saidla läände ehk Californiasse endale juuksed lilli täis. Californiast sai Valdek poksi kodu pikaks ajaks töötas stuudio pianistina, kirjutas paar päris edukat hitti Ameerika lääneranniku bändidele. Mängis Kariibi mere saartelt pärit moose kontidega mõnda aega ametis Disney kompanii juures filmi muusikuna ning seejärel palkas vandaiki oma teenistusse todasama Moornerbraavas. Mõnda iki, lisaks sai esialgu noorte talentide välja nuhkimine ja nende järje peale hävitamine. Seda hävitamise asju muide võttis vandaik paak siinselt täiesti siiralt ja südamega sest need isikud, kellega ta nende karjääri algusaegadel töötas, nende hulgas olid näiteks laulukirjutajad ise, esitajad Randy Newman, armun kohvri ja. Paljude teiste hulgas Gray kuuler Von taiki pea eranditult tänumeelsete sõnadega meenutanud. Aga kui temast sai lepinguga sooloartist vooleri märgial, veendus peagi omal nahal väga valusasti ja korduvalt, et abivalmis, mõistev ümberkäimine, noorte talentide ka reeglina ei kuulu muusikalikombestiku. Siia kommentaare Moloni juttudega, tähele tuleb varsti muusikapala aastast 1975 seal Klank jänki võita nimilugu vandaiki järjekorras kolmandat iseäralikud pop laanilt, mille läbivaks teemaks muide, uskuge või mitte, on üldisemas plaanis. Ameerika naftatööstuse ja terasetööstuse ühine ajalugu. Ja kitsamalt võttes roostevabast terasest praepanni ja vana vinüülplaadiajalooline käekäik. Californiast pärit kameeleon muusiku veidi erakliku orkestreenimis, akrobaadid, stuudio kirurgi vandayPaaksi kohta on vahel väidetud, et tema juhtub ikka kadestusväärse järjekindlusega sattuma õigel ajal õigesse kohta sageli sinnapaika, kus muusikaliselt kas midagi lihtsalt vahvasti veidrat käärima seal või isegi vähemalt popmuusikavaatus kohal hinnates lausa epohhiloovat teoksil. Epohhiloova tähendusega paistavad praegu ehk umbes kaks teineteisele lähedast perioodi vandaid Parksi tõepoolest ei kellelegi maises karjääris. Esiteks ja koostöö kaasCalifornia laseb rajal Wilsoniga grupi Beach Boys väga ambitsioonika ja lõppkokkuvõttes õnnetusi juhtunud suurete võtmises smil 1967. aastal. Ettevõtmine oma täies hiilguses tõepoolest lõplikult vormistamata, kõigi säravaid kilde, teemasid ja terveid rahunemis seilasid ja mille juures valdayPaaks kaasautorina kirjas on hiljem ikkagi ilmunud nende seas säheldused, hõrgud, biit orkestreerinud nagu heerusem vil läinud näiteks aga loss kõneldud ning ettegi neid mängitud eikellegimaal juba kunagi üsna ammu Vich poisi paremaid päevi mälestades kord peaaegu märkamatult popajalugu teha. Joonis on kohe pärast tolle väga segaste tulla vastastikuste sapiste süüdistustega lõppenud luhtunud smile. Kui te 68. aastal sai ära hirmutatud oma esimese eksitavalt lihtsa nimetusega sooloplaadist songs Saike kaasaegsete meelest, märkis kaleidoskoopilised segas stiilide ja Aramseerimis pärlite triaadi pakkuv kenasti helisev album, noort roki kunstroki sündi. Paljude meelest praeguseks omi songs küll häirivalt hõre, geniaalsuse välgatus, menu muusikaäri tavaliselt madaltihedas ja pilvitus keskkonnas. No aga talle plaadi puhul juba õnnista mainitud selle ootamatu imetabase sünnitisega ei osanud selle Hormaalne valdaja suur kontsernoon eriti midagi tegusat peale hakata ei osanud lihtsalt toimetada õige publikuni. Ka sattudes küll mõnigi kord justkui õigel ajal õigesse kohta justkui õigeid asju ajama. Saates on tykki tõepoolest õigla ebaõiglaselt kohelnud. Kabiinis poisina Krist läänepottide juurest aeti tema minema kinnitatavasti pärast seda, kui vähem andekad rannapoisid, see tähendab üldiselt kõik ülejäänud peale Brain õilsoni. On taiki kallal tükk aega norinud, et mida tema hullumeelset laulu tekstist tähendama peavad. Wandoik ühel hetkel tigedalt Torisinud sellele vastuseks, et noh, kui ei meeldi, Käia, visake siis minema. Ja võeti visati minema mitte lihtsalt laulusõnad, vaid on taipaks, siis aeti minema kõige täiega. Peamise Beach Boy Breen Wilsoniga on vandaik üritanud veel hiljemgi üht-teist tubli ja teravamaitselist tekitada. Aga veidralt hapuks on siiski pööranud nendegi suhted ja mina küll ei arva, et kõiges nendesse segaduste son, taiki peaks ilmtingimata süüdistama. Keminessons oleks niidelegantsemaid, sõimeid, möödunikust Mil, Londaik Porks ammu kuuekümnendatel koos Brain Wilsoniga arvasid üksteises sugulashinge leidnud olevat. Ameerika lugu selline Ameerika vandayPaaksi tänase kirjeldama muusiku kaheksakümnendatel kaheksandate lõpus vormistatud orkestripala, mis ma arvan, et kurdavad kuulajale, võiks kaevalt kuidagi kahtlaselt tuttavlik tunduda. Loomulik iseenesest, sest tühje kunsti, kaheldamatu suurmeister valdayPaaksal oma Ameerikasse poetanud iroonilise osutusi muuhulgas ka Ameerika Ühendriikide hüülile tehes seda kummastavat idamaiste moneeridega. Ameerika oli vald, äike 89. aasta kauamängivad Tokio lõbus avapala eduki rõõmus oli vandaiki viies kõigest viies album tema tolleks ajaks 20 aastase sooloartistikarjääri kestel. See ei kõnele küll niivõrd sellest, et vallõik oleks eriti pikaldase loometsükliga ja väheproduktiivne helikunstnik, vaid tegelikult allatu aastate albumit vahekord, varjatud tunnistust, kari Suur mogurite jätkuvast võimetusest oma erandlikumate annetega paindlikult ringi käia ja neid usaldada. Kaheksakümnendatel, mil vandaik pikka aega osad asjaolude sunnil, osalt omast huvist taas filmimuusikale pühendus suutis vägev voor vastu ajada väga põnevale projektile. Käegamaak veinil ilukirjanduslike tekstidega ja kirjutas neile muusikat. Aga asi jäeti sunniviisiliselt pooleni ning võib üksnes kujutleda, millise kooskõla võinuksid anda Ameerika ühe võõratama jutuvestjad, veini, igirohelised, pajatused, Dicki muusikalise jutu meisterda ja koostöö. Mis sest, et posttuur. VandayPaxi imedabast helikunsti on kunagi väga kenasti uhkesti kirjeldatud kui maitsekad muusikalist vastumürki kolkalikule, kitsa rinnalisusele, kultuurilisele maandumisele ja kohtlase enese piiramisele. VandayPaaxise nõnda suuresõnaline ole, tema tähendab tagasihoidlikult ja stoiliselt, et kui ta midagi püüabki teha, siis püüab ta vaid ära kasutada võimalusi, mida muusika jäike inertne masinavärk siiski tema suguselegi vahel jätab. Ning lisab lihtsalt, et eks ikka väljendusrikkus on see tema ülim eesmärk ja suur orkester on endiselt tema suurim armastus. Ehkki ta uuemal ajal üha enam kasutab elektroonikavõimalusi. Ja et ta on alati valmis uurima kõikvõimalikke heliallikaid, olgu need tehislikud, looduslikud või mis tahes muud, millest võiks kujundada muusikalisi sündmusi. Muusikaline sündmus, mis tema meelest aga alati kõige põnevam olevat, see olevat see, kui suur orkester pill häälestab. VandayPaaks kirjutab nutikaid tekste, mida nõndanimetatud popmuusikas üldse kuulda võib ja ta toob loob laule orkestriteoseid, mis on Ameerika muusika nende sõnadega avaras tähenduses. Ainult kuulake, selles on nii preerijate loomulikku avarust kui tarvilikku pentsikust. On sulanud veidra ameerika maise talendi kohta vandayPaaksi kohta Wellsi rahva andekas originaal John Keil. Mina ei keegi, kus need, siis hakkasime sellele arvamusele siinkohal omalt poolt veel poolteist asja. Mandaid boksi muusikas ohtrasti muudki peale meerikalikkuse, nagu te täna sellel kellelegi maal piisavalt tihti isegi ehk olete kuulnud. Ja nagu peagi veelgi kuulete, saate lõpuloos peale mida jääb järgmise kellelegi moonid täpselt seitse ööd ja seitse päeva haiglasse lassi.