100 aasta laule. Tulemas taas kuulama 100 aasta laule, ütlevad teile Valter ja, ja Kaja Kärner, saatesarja produtsent, seni Bruznyydsin. Oleme nüüd jõudnud aastasse 1967 ja võib-olla enne kui muusika juurde minna, mõned uudised tollest aastast. Millegipärast kõige rohkem äratavad tähelepanu ikka need halvad uudised ja suured õnnetused, mida ka tol aastal üpris palju oli. Kosmosele Apollo süttis ja hukkus kolm kosmonauti. Inglane Donald Campbell sai surmakatsel püstitada maailmarekordmootorpaadiga vee peal. Kuskil umbes 500 kilomeetri tunnikiiruse juures läks tapaat, pööretes tõusis õhku ja kukkus. Nii õnnetult, et ka juht sai surma. Inglise lõunaranniku lähedal sõitis karile supertanklaev tarrik Hännion. Väga suur osa, üle 100000 tonni, sest nafta laadungist valgus merre. See oli vist tolleks hetkeks üldse ajaloo suurim merereostus. Ja Briti õhujõud pidid suisa laeva pommitamisega põhja laskma, et vältida veel suuremat reostust. Hukkus ka Nõukogude kosmonaut Vladimir Comarov, kui Sojuz ühe maandumine ebaõnnestus ning ühel brüsseli kaubamaja põlengul hukkus tervelt 322 inimest, see oli ka muidugi väga suur tragöödia. Saksa mees, nõudis üks rongiõnnetus 94 inimelu. Tonkini lahel toimus lennukite emalaeval Forestal plahvatus, mis nõudis 136 ohvrit. No ma ei tea, kas nüüd võib-olla on piisavalt juba tollest 67.-st aastast neid kurbi uudiseid loetud kuigi tegelikult tulles Eestisse, siis esimene Eesti uudis on ka natukene kurb ikkagi. Nimelt Tallinnas toimus ju tol aastal teine rahvusvaheline džässifestival aga kahjuks jäi see päris pikaks ajaks üldse viimaseks, sellepärast et Charles Floyd, kes tuli oma kvartetiga Helsingist siia esinema tekitas nii Moskva kui kohalikele võimudele väga palju ebameeldivusi ja seetõttu sattus kogu džässmuusika üpris pikaks ajaks põlu alla. Jazzkaare festivali ta nii oli 67. aasta Velbärist ka aega. Aga tol aastal kirjutati palju muud muusikat ja muide endiselt ikka ka džässmuusikat. Tänases saates ongi võib-olla eesti muusikal eriti palju ruumi. Ja ma mõtlesin, et alustada võiks ühe sellise lauluga või tuleks öelda kahe lauluga. Tegelikult on tegu siis ühe tekstiga, millele kaks heliloojat on kirjutanud täiesti erinevad viisid. Teksti autor on Helgi Muller. Kuuekümnendatel aastatel oli tihtipeale tavaks nii, et heliloojad tõesti otsisid kas luulekogudest või kuskilt oma meloodiate jaoks tekste. Siis ei olnud veel nii, et noh, helistad võõrale, ütleb kirjuta mulle selle valmis meloodia jaoks nüüd mingid sõnad. Ja nii läkski, et too helgi mulle Meie luuletus nimega kiri päikesega leidis endale kaks autorit ja huvitaval kombel täiesti erinevad versioonid. Kui Hans Hindpere suhtus sellesse kui vallaadiliku laulu siis Vello panud tegi sellest hoopis rõõmsama valsi ja pakume nüüd siis mõlemaid variante teile kuulata. Esimese esitab Voldemar Kuslap ja teise Kalmer Tennosaar. Nojaa aga. Mul vastama. Proovisoo. Aaria. Härra ju see. Ja viimasena. Oma õigeusu onu kirja saad. Oo päikesekiires err, SMS. Aastuse. Oli. Oleme kuulanud tänases saates kahte erinevat laulu ühele ja samale tekstile, autoriteks Hans Hindpere ja Vello lipad. Aga Hans Hind perega tuleb 67. aasta meloodiate puhul kindlasti veel jätkata. Sest ta kirjutas kaks väga kaunist ballaadi. Ja ma usun, et see esimene neist, mida praegu kuulete, on võib-olla see kõige tuntum. Nimelt jällegi helgi Mulleri tekstile laul nimega, mis jaoks ja selle laulis kuulsaks Uno Loop. Teine laul on aga nimega nii õrn on öö. Selle teksti autor on Heldur Karmo ja esitajaks Klara koter. Ka piilub Exegi Kast. Mis ja. Ja jätsid Siiri ja. Et. Ma viin saada ekspee Ei saa v? Vaidva liikus nüüd. Täna ma ei. Läheme edasi eesti heliloojatega ja sellise mehe juurde, kelle nimi on Arved Haug. Kahjuks küll praegu juba meie hulgast lahkunud, aga 67.-le aastal kirjutas päris mitu tuntud laulu. Muide, tema teksti autorite seas on nii mõnigi üsna vähetuntud nimi ja üks neist on näiteks Einar Besla. Laul on nimega korstnapühkija, üks selline humoorikas, päris mitmetempo muutusega fox. Ja mis siis muud, kui kuulame sellegi laulu ära, esitajaks Vello Orumets, kes seal on? Korstnapühkija. Milles pealt ära? Oodata nii nagu. Paistab tooli, otra, liigud iga lõõri tahma puhtaks ja. Igaks juhuks veel pilgu korstnasse nüüd ja. Mis sa ütled? Aero dada soori seeni. Vaade Ahmed. Aastal 1967 oli Eesti popule paar muusikas üks tõusev täht nimega Kustas kikerpuu kes ei vajanud luuletajate abi. Ta kirjutas ise laule, kirjutas ise tekste seadis need vastavalt ansamblitele või orkestritele. No umbes nagu Raymond Valgre. Ja kui nüüd Kustas kikerpuu 67. aasta loomesalvest midagi välja otsida, siis võib-olla selline laul, mille nimeks on märts esitajaks Anne Velli ja TV-ansambel Tiit Vartsu juhatusele. Uno Loop on väga tuntud lauljana, ise ta ei ole küll eriti palju laule kirjutanud. Jah, need mõned, mis valmis on saanud, on alati väga sisukad olnud. Ja tavaliselt on ta ise ka endale tekste kirjutanud. 67. aastal valmis laul nimega, nii on ikka olnud see. Kord poiss, tüdruk, käsige nagu ikka olnud, see jäid seisma. Järvega on. Nii, on ka. Juba 6005 kuskil aga poiss, tüdruk ikka veel siin. Ustav. Hõbekuusk. Uutega. Ja nagu võite arvata ka kitarrisoolo, oli Uno Loobi enda poolt ise sisse mängitud. Ta on ju kirjutanud väga palju ka kitarrimuusikaõpetusest ja ma usun, et väga paljudel noortel kitarristide lon temast üpris palju abi olnud. Aga läheme nüüd edasi järgmise eesti helilooja juurde, kes 67. aastal kirjutas ka mõned väga huvitavad laulud. Tema nimi on Raymond lähete ja 67. aastal saida koos Rudolf Rimmeli teksti autoriga hakkama ühe sellise päris lustaka looga, mille nimeks on päästeingel. Lõhuti ikku ehk. Ta joosta. Paar rast nüüd. Ja laavavool või saadab ta. Ei oska? Ka oleks osta. Kui Ki kuulsin proovipsu ost röövli enne, aga kas allääreelu ja sabavankri EAS? Präbe. Ning põle siin kassi ÜRO-s, piiras sisse. Ja tundsin, ma on sassi. Läks saapasäärde dekassi ja uhkeid üle jõu ei taha, aga meest siin, aita mees. Hüva nõu. Kui kähku. Mind saevad optistkümneistisku Kuipur ja pullisaar. Ja kassid karjusid. SQ las püstika. Kuid keegaa Su kui hirmu oli. See siis suur Kuib ruutu vokaaess. Oskaaess. K? S. See oli laul nimega päästeingel ja tegelikult ämm võib osutuda päästeingliks tunduvalt tihemini, kui tihtipeale arvatakse. Laulu autorid siis Raimond lätte ja Rudolf Rimmel, aga esitajad olid muide vastas ja Emil Laansoo ansambel. Läheme nüüd edasi Uno Naissoo juurde, kes kirjutas 67. aastal jälle uusi ja uusi laule ja kui nii mõnedki teised heliloojad eelistasid kirjutada laule, kaluritest, kosmonaut, teedest ja sellistest väga uhkete elukutsete esindajatest, siis Uno Naissoo põlanud kõige maisemaid elukutseid. Tema lauludest leiame näiteks saapapuhastaja, Mulla, kaevaja, Rätsepa, tee-ehitaja, taksojuhi ja ka kojamehe ja tekstide autoriks ikkagi väsimatu Heldur Karmo. Nii et Uno Naissoo laul nimega kojamehe laul esitajaks kohe kuulete, kes. Küllap teile tuttav luua, mul hakkab peale, iga päev, tahab pühkimist ja rahvas juba rutta oioi, keda tõikema küll. Hoovimajast tuleb välja insener. Mainib käigu pealt, köögis tilgub ka targaks ennast loega, kuid samas oma poeg tee plangul värsse kui huliga. Kui ma luua ta siin ringi ei käi, siis toriseja liialt. Aga kortereid on seitse? Jah, ja kui palju rohkem leida. Nii see elukene veereb. Me rooja leidub paraku veel selliseid kellel küljes mõned ja kas neid vaikima. Üheksandast vanatoi k poodi juba tüürib. Huvitav, kust raha selleks võtab ta inimene nelja poest võlgu jätnud üürin, kuid nähe õllet ta ei läbiza. Nurikule, korter seitsmest poja vitsu anda, Augusta jada hakanud, on käima uus. Mina suudan teha, kuid kes see siis ei tea, et mees tal komandeeringus viibiva luua tasin ringe. Siinse toriseja liialt. Aga kortereid on seitse? Jah, ja kui palju rohkem leida neis. Nojah, veereb meil hooaja võidu paraku veel selliseid. Ja kellel küljes mõned vanade ja kas nüüd vaikivad? Nojah, nii see elukene veereb, meil aasta laulud veerevad edasi ja aastas 67 oleme. Aga nüüd, kui minna edasi, Uno Naissoo? Asso muide vist jäi ütlemata veel eelmise laulu esitaja, no kes ei tundnud ära uno loopi, seda enam, et järgmise laulu esitaja on ju jälle Uno Loop. Aga selle laulu autor on juba Aarne ott, kes samuti kirjutas laule väga palju Heldur Karmo tekstidele. Ja see laul on muide ka jälle ühest elukutsest, mis ilmsesti on küll natuke rohkem koteeritud, kui see kojamehe oma. Nimeks on stjuardess. Ma pean silmi, tüdruk, naeru, põõsiine. Pealpool, pilvi on range siine. Et kõik mehed taevas, ta meeleldi on tuhvli all. Kuidas müüri poole sees, et neil meestel pilvedel ning on üpris nõrk ja hell üks komplekt piparmündiga teel süda Teebist päeva Ooey koos teiega võiks sõita kasvõi seitsmendasse taeva äärde. Vardis ei tasu, pole see, et neil meestel pilvedel hing on üpris nõrk ja hell. Ja veel üks Aarne oldi pala aastast 1967 on meil välja pakkuda. See on nendest kuulsatest võistluskontsertide saagist, mis ju kuuekümnendatel tegelikult tarne jõudis algatusel üldse alguse said, hiljem ka tema nime kandsid. 67. aastal sai kogunisti kaks tema laulu. Vastavalt kolmanda ja teise preemia nimedeks olid sõnad ja miniseelik teksti autoriteks jälle ikka Heldur Karmo, kes muu ja pakkuma siis siin välja selle miniseeliku ja selle esitajaks. Teatavasti Vello Orumets Niikaua külmalt mööda läksid. Alles eile Tööle tuli ta. Ma käisin korda kolda laua juures korda koitma ohkama. Üllatuses tegid silmad suured, üpris kohtama. 67. aasta lauluvõistluse kolmanda ja teise laulud said juba ära mainitud, aga esimene on veel jäänud ütlemata ja see on muide Valter Ojakääru kirjutatud leelo tungla tekstile nimega olematul laul esitajaks Helgi Sallo, kes sai järjest tuntumaks nii teatri kui kontserdilavadel. Läheme nüüd ühe lauluvõistluse juurest teise juurde 67. aastal kindlasti on Eestis väga paljud olid kursis sellega, mis toimub mujal Euroopas ja maailmas. Ja ma usun, et Eurovisiooni lauluvõistlusi jälgisid nii heliloojad, muusikud kui lihtsalt muusikasõbrad. Tol aastal tuli siis põitjaks Martini Acoultari lugu nimega Papetanest ring ja selle esitaja lisaks oli sandi sho. Tihtipeale on öeldud, et Aarne Oit oleks võinud oma parimate lauludega samuti eurovisioonis väga hästi läbi lüüa. Ja mine tea, võib-olla siin on oma tõetera ka sees, aga tollal lihtsalt seda võimalust polnud. Kui me oleme nüüd läinud muusikavalikuga 67.-st aastast juba laia maailma, siis võib-olla mõned uudised ka veel tollest aastast. Alustame spordiga. Käsius Clay võitis tol aastal punktidega Really ja nokaudiga soorafolly aga võttis ka endale nimeks Muhammad Ali. Ja ühtlasi keeldus andmast vannet USA lipule ja minemast sõjaväkke sellepärast et Vietnami sõda oli ju käimas. Ja noh, kas see oli nüüd usulistel eesmärkidel või ta lihtsalt ei tahtnud sõtta minna, kes sinna ikka tahab nii väga minna. USA poksiliidud regul võtsid temalt maailmameistritiitli ja talle mõisteti isegi viis aastat vanglakaristust. Jossif Stalini tütar tema teisest abielust Svetlana Ali luujevam sai Šveitsis ajutise elamisloa. Pärast oma mehe india kommunisti surma oli ta elanud mehe perekonna juures. USA ametivõimud olid vihjanud, et suhted Nõukogude Liiduga ei võimalda teda USA-s lasta. Aga üpris varsti said viisa ühendriikidesse ja andis seal ka oma memuaaride raamatu välja. Esimese nõukogude ametiisikuna sai peaminister Aleksei Kosogini Inglise kuningannalt kutse lõunasöögile. Ju siis tema käitumismaneerid vastasid kõigile nõuetele. Las Vegases laulatati Elvis Presley ja prossilla lio abielu. Vietnami sõda kestis üha edasi, et asi oleks 67.-ks aastaks, oli sõjas langenud juba üle 15000 Ameerika sõduri. Üks teine sõda käis ka tol ajal, aga see kestis tunduvalt vähem. Seda on nimetatud selleks kuulsaks seitsmeks päevasõjaks. Mis oli siis Iisraeli ja Araabia riikide vahel. Noh, kui päris täpselt öelda, siis keegi on välja mõõtnud, et see kestis 132 ja pool tundi. Sealt ilmselt see seitse päeva välja tuleb või umbes nädala jagu. Iisrael vallutas selles sõjas Siinai poolsaare. Sai maad, kas üüri peast ja sõjasaagi hulgas oli väga palju nõukogude tanke. Nõukogude Liit katkestas diplomaatilised suhted Iisraeliga, mis oli ka täiesti mõistetav. Ilmselt ka selle tõttu, et ta muretses araabia riikidest saadava nafta saatuse pärast. Saksamaal oli Berliini müür endiselt üleval, aga laule kirjutati nii ühel kui teisel pool müüri. Ja kui tänase saate lõpetuseks sinnakanti läheme, siis alustame võib-olla ühe lauluga mis on tegelikult küll prantsuse laul, aga sakslaste tõlgitsuses ja inglise keeles seal nimelt Silverbeco laul nimega, see peab olema tema. No see on küll tõlkepealkiri tavalist, võib-olla täpsema tõlke saaks siis, kui öelda üksinda oma tähe kohal. Aga sõnu kuulates torkab silma rida, ma pole sinu hüpiknukk, mis ei ole muidugi see eelmine hüpiknukk, mis oli Eurovisiooni võidulugu. Ilusa tundelise esituse pakub Grethe Kaufeld saadab teda Hesseni ringhäälingu suur tantsu ja ajaviiteorkester Reich Poweni juhatusele. Viimaselt on muidega arranžeerinud. Ja nüüd kaks laulu tõeliselt meistrilt nagu allilt. Jumal polnud kahjuks seda lauljatari õnnistanud piltilusa välimusega, mis võimaldanuks mängida tal ka filmides peaosi ja muud sellist. Aga kõike seda kompenseeris suurepärane hääl ja väljendus. Nii et ta laenas oma häält neile kaunitaridele, kel filmis jäi üle vaid suud liigutada. Siin siis kaks laulu, kõigepealt kim Philipi, mul on hirm. Tõepoolest jääb üle ainult imetleda, kuivõrd peenelt nagu aldi kujundas igav gaasi äsja kuuldud laulus. Aga tegelikult ei ole ta ju ainult selliste süngete ja traagiliste laulude esitaja. Ja nüüd pakumegi teile veel ühe teise pooluse nagu valdist sellise särtsuga. Ja see on Fritz Warneri laul nimega ka kallim, head ööd. Siin on svingi ja kõike muud, mida vaja. Läheme nüüd edasi ühe laulu juurde, mille autoriks on tuntud orkestri juht Bert kempet. Morgenbegintidelt ehk eestikeelse tõlkega laul homme algab maailm. Kuul võib-olla tõesti Tartkemperti tippsaavutuste hulka, aga Fredi kunn laulis ta 67. aastal plaadile ja tegi temast vähemasti Saksamaal küll ühe päris suure lööklaulu. Võib öelda, et peale teist maailmasõda on Saksamaal toodetud ka nii-öelda tosina lööklaule üpris palju. No ma ei tea, kas Vernertwardi laule küsivaid oma südamelt sinna lahtrisse mahub. Aga millegipärast on kuidagi väga hästi sarnane tänane meil tuntud lauluga kaugel kaugel, kus on minu kodu? No nii või teisiti, 67.-le aastal laulis selle laulu Saksamaal sisse mees nimega Roy Black, kelle tegelik nimi on Gerhard lärich. Ja mulle tundub, et see laul jääb vist ka tänast 100 aasta laulude saadet lõpetama. Saate produtsent oli seni Bruznyydsin luuletaja Jaak Ojakäär kohtuvad teiega järgmiste 100 aasta lauludega, ikka jälle nädala pärast. 100 aasta novembrit.