Tere õhtust, kuldaväärt, kuuled, see saade ei ole kellelegi, ma, mina olen Tiit, kus need ning see vaikne valuline torupilli viis tänase Cameroni muusikatunni alguses on ettevaatlik ja usutavasti sobilik sissejuhatus oma meeleolu poolest kõigile nendele lauludele, mis selles ei kellelegi oma saates edaspidi kuuldavale tulevad. Austria rõkkavaid ja üleni lustilisi laulusid täna ei tule. Kohati kõhedavõitu, valasid veidi jahedaid läbinast, jäiseid ja üdini mõjusaid peaks aga seest jätkuva võib-olla rohkem kui küllaldaselt. Saatuslik ja kes enamiku neist lauludest ele ette laulab, on salapärane sakslanna nime poolest nihka. Lauljanna nimi oli Nico. Nico oli selle saatusliku daami modelli ja näitleja nimi samuti liik oli see nimi, mille järgi teda kunagi paljudes paikades tunti ja mille järgi veel praegugi mõnel pool mäletatakse. Nimi ei olnud küll tema enese oma, vaid oli ühe endise sõbranna endiselt kavalerilt laenatud. Aga ta nimi jäi talle uuele omanikule, siis ja seal 60.-te aastate keskpaigas New Yorgis nii kõvasti kindlalt avalikult külge, et veel mitu aastat pärast tema surma ei teadnud isegi mõni soliidsem popmuusikaentsüklopeedia kirjutada eluaastate kõrvale tema päris nime Krista pähkel. Saanud sündides 38. aasta oktoobris Kölnis Saksamaal. Teismelise plika la pagenud Niko puutus populaarsuse ja melu ja kaunite kunstidega kokku uues ja vanas maailmas mitme aasta jooksul väga mitut moodi. Ometigi valdkond, kuhu ta põhiliselt kuulus ja kuhu ta viimaks kuni oma võikavõitu lõpuni pidama jäi, oli muusika. Muusika, mis väidetavalt oma vormilt kontekstilt oli just nagu eksperiment Halley, avangardihõnguline pop ja rock, aga mis sisuliselt salamisi üsna sageli soovis ehk rohkem kuuluda kokku hoopis Euroopa klassikaliste traditsioonidega. Või siis mitte Ailostki kasvõi natukene hitti maigurist pala liiko ligemale 20 aasta pikkuse lauljakarjääri seest ei leia. Samas üsna mitte Luko kaasaegsete temast mõõtmatult menukamat lauljat nagu Bob Dylan, Leonard Goeni, Jackson Braun kuulasid heitlike austajate hulka, kirjutasid laule Nikost võniko kohta Võnnikole laulmiseks. Vaata, panin neid meesterahvaid sedasi tegutsema, liiko väline veetlus aga päris kindlasti avaldas neile muljet, samuti temakese hääl mis seal alati äratuntav, olenemata sellest, mida liiku parasjagu esitab, kas omi või võõraid laule või kui heas halvas vormis tema parajasti oli. Rolle jõudis nikku esitada mitmeid muidki peale selle kootiliku kõigutamatu tabame jääkuninganna osa, mida ta peaaegu eranditult mängib kõigis oma lauludes. Mitmeid roll oli tal oma esimese ameerika maise soos ja Andy Warholi filmides. Samuti oli tal osa Federico Fellini Nadoltševiitas. Näitlemist muide olid õppinud samas klassis sama õpetaja käe all koos Marylin mol Rõuga avaliku elu tegelaste pool, ilmasto Oride popkuulsuste kaaslanna osa mängis niika, samuti tihedasti tihedamini veel kui filmiasi. Lukast kõneldi kunagi ohtrasti nii seoses alal looniga ja Bob Dylaniga kui ka Rolling Stonesi blondi kadunukese Brien George'iga. Nagu ka Ameerika oma sõjaka neegriorganisatsiooni mustad pantrid liidritega kelle kättemaksu eest nikku olevatki põgenenud Ameerikast tagasi Euroopasse 70.-te aastate alguses. Sealtmaalt edasi helistas talle aga too viimne roll, milles ta ööbis väikesearvuliste kuulaskondade mällu euroopa pisikestel suvalistel kontserdilavadelt. Ja see oli paraku osaleda Nico enam ei etendanud, vaid elas kuni oma surmani 88. aastal suvel Ibizas üksildase keskealise heroiinist laastatud narkarina. Läti kunagi oli loonud ja esitanud kõhedust tekitavalt kaunist jäiselt haaravat ja vahel lausa müstiliselt lummavat muusikat. Meie head kuulajad, Läheme siit nüüd sellest kurblikust kohast edasi tunduvalt Helge toonilisema lauluga ja läheme tagasi algusse, see tähendab aastasse 1967 Velvet Underground esimesele albumile, millel laulis kolme laulu tollel alles 11. aasta 19. aastani ning ka see on pühapäeva hommik. Saldi mooni. See viimatine Kalbe lugulaul pealkirja poolest viitades Saika pais Nendel on teps mitte vaatamata naishäälsusele ja võõrkeelsele esitusele ei enam 67. aasta põlvetaalne ground koos tollase lauljana niikoga New Yorgis vaid tegemist oli marjamaa ühe kabedama kitarri bändiga ansambliga vallas 94.-st aastast ja Tallinnast. Kujuteldav oletatav mõtteline miilikenemis võiks ulatuda Tallinnast ja Dallasest kuni Velvet taande Kraundini ja nihkoni ja New Yorgi. Nii on üsna pikk ja sõlmiline ja neid sõrmekesi saab natukene harutatud, sest kui mõelda eestimaise rokkmuusika hääle, siis ega päris otseseid vande groundi kajasid Marjamaa menumuusikast suurt ei leia. No see oleks väita, et avalikult kättesaadavate salvestuste seast ei leia neid sugugi. Kui on siinses populaarne muusikas mõjul ärk Velvet taandagroundi kunagisest avangardihõngulist kitarri, tari mürast või nende iseäralikud jahedast folgilõikust rokist, siis on need just nimelt pigem säärased kauged ja mitmekordsed kajad süttinud ja sattunud eile läbi mitmete erisuguste vahefiltrite. Mis tähendab, et osavad Allaski näiteks ei pruugi üldse värvet andegroundi ausalt avalikult otseselt nimetada, oma eeskujude hulgas, aga ometigi tollase 90.-te kõlas siiski osake Velvet Underground olemas just Nikoaegsest 1000 kroonist, sest et sest eta siduv niidike läbi aastakümnete ja üle mandrite kulgeb umbes nii. Mulle jättis muuhulgas väga tugeva pitseri saksamaisele raudtee vrakile 60.-te lõpus, 70.-te alguses ansamblitele nagu kel Kraftwerki oi ning naist sakslasi ist omakorda on vägagi vaimustuses olnud terve armaada 80.-te lõpu ja 90.-te alguse ise täisid britid Laari välja, kaasa arvatud selle suurepärane grupp, nagu stereo läheb kellega tallas Tallinnast paiguti juba päris tublisti ja kenasti sarnaneb. Velvet Underground. Jäljed on sügavalt vajutatud nõndanimetatud alternatiivse popmuusika ülemaailmsesse alateadvusse. See on päris kindel ainult et mida nimelt keegi silmas peab, rääkides ületa allegroundi otsestest või kaudsetest mõjudest, see pole alati päris üheselt selge. Sageli mõtlevad ühed selle all Velveti peameeste Jongeelija luu, liidimääret, Tõid, elektrilisi kid, keelpilli mürgleid, jube realistlikke jokk-rukkilugusid. Samas teiste jaoks oli varale Velvet Underground kõige olulisem just teisest küljest nende vastupidiste lugude poolest nõnda üsna vaikset Iseralikult idüllilist laulude poolest, mida bändi debüütplaadil laulis nende lauljanna, tollane endine modell, näitlejanna Andivool, Howli ajutine soosik Nico Nico lauldud lugusid sai veel krooni 67. aasta debüütplaadil, õigupoolest vaid mõni. Aga nende salalik lummus näib olevat säilinud väga pikka aega siiamaani välja toodud, kirjutas nikku tarvis nuriid, sest seda nägi bändi Andy Warholi vaheline kokkulepe. Ojulandi õlvetile prooviruumid, priid joogid ja ilmselt mõndagi muudki. Talle Ground pidi andma liikvale laulud ja tegema emakesele ruumi oma albumil. Nõnda tehtigi ainult et Ljuriid ei kannatanud niigot silmaotsaski ning aasta hiljem oli Nico Veluatist välja puksitud. Nigga ise laulis laval. Samuti salvestas naid endisaegseid Veluti lugusid oma heitliku karjääri jooksul väga tihedasti. Olin üks nendest kolmest pärast kõla, sellist oma esialgsel kujul, teine hoolt varus paati, siis tuleb need kohe kellelegi ma eetrisse kahes versioonis. 82. aasta ja 80. aasta ülesmõttena. Vodka see o v? Viidad. From nood või. Lust ja rõõm, mida leidub tänaseni kellelegi maal niigi napilt ja võrdlemisi varjatud kujul. Viimaste minutitega kuidagi eriti kiiresti ja kõrvatorkavalt kahaneva Niko lauldud hoolduse mõnus paadis nime poolest just nagu puha pidu, lugu aga toonilt kaunis kootilik ja ütlemata kurb lik laul. Kahes millalhooses versioonis, neist teine, viimatine üles võetud Manchesteri raamatukogu saalis võrdlemisi vähese publiku ees, väidetavasti 80. aastal. Kontsertvõte tina andis küllalt iseloomuliku, väga eheda pildi, ma arvan, Nika kui lauljanna kõhedamatest külgedest ülimalt reserveeritud mõistatuslikud ära olevast esinemismoneerist mida tookord iseloomustatud kui Reili ja Bert Albrecht kabareelaulude ristamist Edgar Allan Poe jubejuttude tekstidega samuti tõida viimane hakkab bella versiooni, on iseäranis esile ka nikku hääle omapära, mille jäist hingust on jahmunud, lummatud kriitikud võrrelnud küll külma mormoriga mõraste kristallidega vampiiri sosinaga või hinge söövitava väävliauruga. Mööda kõige süngemaid hingelisi südamike liikus Niko kahtlemata oma teisele, kolmandal sooloplaadil. Sho ja maablin. Eks tal olnud viimased seal hiljem siin eikellegimaal üks hüpnootilise harmoonium saatega kõhe lugu. Te mängitud aga Niko duubel dvd plaat kui 68. aastast seal see keel, mis küll soojade ja turvaliste toonidega samuti liialdanud, mõjub siiski tema hilisemate albumitega võrreldes veidi vaoshoitumalt rahulisemalt. Kuuletu rahulikus juba siis üsna väga kummaliselt kõlas aga järgnevate kümnendite emotsionaalseid külmakraade lõikavaid, üksilduse ja ükskõiksuse laule Niko debüütplaat veel päris selgesti tajutavalt ennustanud. Justkui tagant vaadates tundub nii see asi käel produtsentrini kõndina ansamblikaaslane Vello 1000 kraanipäevilt John keel ning temalt on ka järgmise loo lihtne lapp ja ütlemata asjakohane orkestreerinud. Jeltsini käel laulab Niko. Paan seep. Lootusetult kangelaslike kangelaslikult lootusetu loo lõikaliseerinud David Bowie ja tema jeerum, äratuntavalt põhijäreldus oli salvestatud seitsmendate aastate lõpus Berliinis. See oli munetigi Saksamaa Saksamaameelne ja kummaline plaat, ilmselt irooniline, sarkastiline, koguni üsna lootusetu. Lootusetuse väljendas ka tol hetkelkümnendate lõpus ka meeljandliku popstaari David Bowie eneseolukorda ja hingeseisundit. Ilmselt. Berliin oli linn, kus mõne aasta Ole Christian Pahkel hilisem Miiko ja tänane kellelegi oma saate äravalitud daam nägi pealt koos oma emaga, kuidas liitlasväed suure sõja teise ilmasõja lõpus pommitasid maatasa todasama linna. Nii kui Saksamaalt lahkus ja David kui Saksamaa meel mõnedki alapealkirjaga Hirus sai äravalitud Miiko poolt tema enda 81. aasta sooloalbumile draama x aeg. Siis nendest kummalistest. Kuulge lastest jutumärkides, sai kuuldud lõiku ennist Miiko versiooni samast loost, mis on võib-olla ehk veelgi siin käest, saab ära kuulatud versioon, nüüd. Eikellegimaal taas saatusliku daami teema. See oli ost seal rasvana värveti lugu, pala, mille Nicole tänase kellelegi ma saate Angelannale või antikangelanna omal ajal kirjutas Velmeti kitarristi lauljale uriin. Ja mis võis tõepoolest ütelda niikust enesest. Liik oli saatuslik daam paljude jaoks nii nendele meesterahvastele staaridele kuulsustele, mitte kuuldustele, kes tema ümber tiirlesid paljudele teistelegi, mitte tuntud tegelastele, kes temaga kokku puutusid ning kes tema jäisest võõrus vangistatud said. Nagu on öelnud kunagi mänedžer pool Moossein. Inimesed, kes Nikon ümber sõelusid, olid temast kõvasti sisse võetud. Nico Omalt poolt ei tundnud aga inimeste vastu vähematki huvi. Võiks öelda, et Niko inimese kui niisuguse vastu üleüldse mingit tõelist huvi ei tundnud. Tsitaadi lõpp. Seitsmendate aastate keskel. Lukat oli juba haaranud jäisesse embusse õil. Ainult ütles ta ühes intervjuus, et kõik halvemad päevad on ilmselt selja taga ja karta ei oska. Olen enam midagi. Sest et ega surm ei ole, mõtleb miski inimese elu, tema jäetud jäljed ei kaduvat jäägitult. Ja siis näete, keskele oli Nikol põhjustki omal väga varjatud ja jäigal kalgil moel optimistlik olla. Sest selja taga parasjagu võib-olla tõesti mõnedki kehvemad päevad, aga samas ka seitsmendate keskel kontserdid, kostenzeryndriiniga, reisi katedraal, lühis, esinemine, prioninationgeelija, Kevin Eemsiga Londoni ja Pariisi lavadel. On siin veel mõnedki sooloalbumid, aga vahet nende vahel jäid teemaks. Ning see lugu, mida me taas kuulama üles võetuna Manchesteri linnaraamatukogu saalist ilmselt aastast 80 on juba üks tolle perioodi ise lukku loomulikumaid varasid, kus Niko kontserte andis ainult suuresti selleks, et teenitud sendi koka või naelsterlingi eest osta. Järgmine annus vaatamata võisid nad kontserdid mõjuda kohalviibijale kaunikesti ehmatavalt, haaravalt kahtlemata traagiliselt ja toda tunnetuse värvi võimalik tunda ka neil, kes teda kontsertalbumit kuulavad, mõlemate saalis tollal viibinud. Vaid hirmunud on järgmine pala, mida nikku laulab. Jaa. Ju. Jaa. Ju. Head kuulajad, eikellegimaal läheb kõledamaks, kõhedamaks külmemaks või kuidas? Sakslanna, endine lauljanna, endine modell, näitlejanna 88. aastal elavate seast lahkunud Nico on olnud nii ja naasugust muusikat ning enamuse esitatud palade emotsionaalne jahedus. Võib-olla tõesti ulatud nii külmakraadini, kus, kus võib-olla mõni kuulaja, kes on veel raadio juurde jäänud, selline võib-olla see muusika kogunisti võlub. Otsinud abi lemmikkaisukarust või kangest napsist ja sõidavad kõik tuled oma elamises ja võib-olla et need ettevaatusabinõud Niko muusikapaistel viibides ei olegi ülearused. Nii kõnes, kus too tema kohta võrdlemisi optimistlik arvamus vanast intervjuust seitsmendate keskelt, et miski ei kao jäljetult, tema enese puhul peab paika ja samas ka ei pea. Sest isegi need üsna põhjalikud, 90.-te aastate keskpaigas avaldatud alternatiiv rockile pühendatud käsitlused mõnikord kõige teiega rokkmuusika ajaloost välja kirjutanud, ära kustutanud, maha vaikinud. Mitte alati ei ole seda tehtud muunda, aga säärased just nimelt alternatiivroki Monikute möödavaatamised on mõnevõrra hämmastavad Niko kahtlemata jäänud epohhiloovkuju ja isegi eksperimentaalse rokivaldkonnas seal õieti roki klassikalise muusika vahepeal oli ta suhteliselt marginaalne tegelane, aga kahtlemata äärmiselt omapärane ja mõndagi tema muusikast võib pidada väga väljenduse jõuliseks mõjuseks. Et see jõud, Me ju alati tingimata pärikarva süütaks kuulajat, seda muidugi väita ei või. Jamaks läheb ikka üks varasemaid valasin pala tema kolmandalt sooloalbumit, siis esimesest aastast pea kiregandženitada luurassi, ehk siis hulluse uksehoidja plaadilt, mille kohta nii mõnigi rokikriitik on öelnud, et see kõlab justkui oleks tegemist nihilistidele kirjutatud religioosse muusikaga. Head, vaprad kuulajate olete kuulanud, siiani kuulata, mõne minuti saadeti ei kellelegi ma raadio kahega meeleni muusikatundi, mille põhilised toonid tänases saates on ilmselt olnud kõhedus, jäisus, emotsionaalne külmalaine. Ehkki muusikuid on mängitud mullegi, saate tegijale tundub olevat teinegi kord ka väga iseäralikud võõrub selliseid hääli nagu tänases saates kuuldavale. Ma söandaksin öelda, et teeb ajalugu, selliseid kahine, kahinaid, undavaid ja igatpidi mürarikkaid äärisest. Aeg, mis on möödas, tema taastumine tekitab ikka teinekord mürasid. Sakslanna Niko, endine näitlejanna-lauljanna modell, kes tänases saates kraad laulusid, laulud on põhiosas on selline kummaline kuju, kelle taaselustamine ükskõik tema lauldud lauludes ja kommenteerivassaaz sinna juurde ei taha peaaegu kellelgi kunagi õnnestuda. Kui Nicole üldse kunagi Bru, kui tal kunagi ühtegi sõpra oli, siis üks neist oli tema kunagine ansamblikaaslane John keel kes oli abiks produtseerimas mitmeid tema sooloalbumeid ning kes nii kui kohta on tabavalt öelnud. Et mis puutub musikaalsus, siis sellel daamil sel saatuslikul Meil ei olnud õiget haridust. Pealegi oli ta kogumist ühest kõrvast kurt, aga see ei takistanud keele arvates kirjutama teda ka omapäraseid ja tihtipeale vastu vallatuid meloodiaid. Ehkki Changeeldi, et see traditsioon, kuhu liik oleks tahtnud kuulda aeg, kuhu ta võinuks kuuluda, olnud olnud üks võib-olla sobivamad jaoks pigem kolmekümnendad neljakümnendad aastad aga mitte kullakarvalised kuuekümnendad seitsme kaheksas kümnend, mil ta tegelikult elas üksainus ja pealkirjaga külmunud hoiatused jääb täna see kellelegi ma lõppu kõigile selle saatelõigu kuulajatele ütleb, saate tegelikkuses aitäh. Ja hoopiski teistsuguse muusikaga on meil nädala pärast siinsamas samal ajal võimalus kohtuda taas.