Tervist, väike sõber, minu nimi on Hannes Võrno ja ma tahan sulle täna rääkida ühest raamatust, mis minu jaoks oli lapsepõlves väga tähtis. Ma lugesin neid raamatut erilise innuga ja huviga, just siis, kui koolivaheajani oli jäänud ainult natukene päev, ehk et siis viimastel koolipäevadel siis oli õppimisi antud vähem. Aga vaheaeg, mis kohe ees seisis, tundus nii põnev, et selleks ajaks pidi endale natukene poiste raamatuid sisse neelama, et teada, mida vaheajal põnevat ette võtta. Ma lugesin selliseid raamatuid nagu Eno Raua roostevaba mõõk, mis oli väga põnev, kuidas linnapoisid, läksid maale, mis seal maapoistega juhtus ja mis linnapoistega juhtus. Aga üheks raamatuks, mis oli niisugune, kus ma lõpus lausa nutma pidin hakkama. Sellepärast et ta nii kurvasti lõppes. Oli minu lapsepõlve üks lemmikraamatuid, Pal-tänava poisid. Loen sulle siit ühe põneva katkendi. Pokkavas kirja, mis palju tõotavale härra juht vokale oli adresseeritud ja mis ei olnud õieti kiri, vaid terve pakk. Seal oli kõiksugu paberit, vihiku, paberit, kirjapaberit üks leht, õe kirjapaberit, harilikku kirjutuspaberit, igasugust, kõik otsast lõpuni täis kirjutatud. Boca luges selle läbi. Kiri oli järgmine. Kallis Poka? Tean küll, et sa ka kirja teel hea meelega minuga suhelda ei taha, kuid ma proovin seda kui viimaste abinõu, enne, kui ühendus meie vahel lõplikult katkeb. Nüüd ma ei tea mitte ainult seda, et ma olen eksinud vaid ka seda, et teie pole minu poolt sellist käitumist ära teeninud. Sest te olite minu isa vastu nii peenetundelised. Iseäranis näeme tšikk, kes algas maha, et ma olen teid ära andnud. Minu isa oli nii uhked, minu ärandeni kinnitust ei leidnud, et ostis mulle hüvituseks veel samal päeval Sülverni põleva saarestiku mida ma endale kaua olen palunud. Ma viisin selle raamatu kohe lämetšikile kingituseks, aga ise ei olnud ma seda veel lugenud. Aga ma oleksin tahtnud seda nii väga lugeda. Isaga küsis järgmisel päeval, kus see raamat on sinna võrukael. Aga mina ei osanud selle peale midagi vastata, mispeale isa ütles, üleannetu jumalasse, selle antikvariaati ära müünud. Oota ainult kunagi ei saa minult enam midagi. Ja hakkaski sellega peale. Sest ma jäin veel ilma lõhnata. Kuid ma ei nurise, sest kui nimetasid minu pärast süütult kannatas, siis kannatan nüüd minagi hea meelega pisut tema pärast. Kuid seda kirjutan ma sinul ainult möödaminnes sest see ei ole peaasi, mis ma öelda tahan. Eile koolis, kust te minuga isegi rääkinud, murdsin ma selle kallal kaua pead, kuidas ma oma eksituse jälle heaks võiksin teha. Ja viimaks leidsingi selleks tee, mõtlesin just samal moel, teen heaks, kui ma halvasti tegin. Seepärast läksin siis kohe pärast lõunat, kui teie juurest kurva südamega lahkusin, sest ei tahtnud mind tagasi võtta, otseteed botaanikaaeda teie kasuks midagi teada saada? Tegin näeme tšeki eeskuju järgi, sest ma ronisin saarel sama puu otsa, kus ta kord terve õhtupoolik oli kükitanud. Muidugi siis, kui punasärkidest kedagi saarel ei olnud. Viimaks nii umbes kell pool neli tulid nemad ja kirusid mind kõvasti, mida ma puu otsast selgesti kuulsin. Kuid mind ei solvanud, sest ma tundsin ennast nüüd jälle baldana poisina, olgugi et tema minema kihutasite. Sest mu südant ei saada minema kihutada, sest ma olen südames, teiega ei solvu, kui saame üle, aga praegu irvitad. Aga ma peaaegu nutsin rõõmu pärast, kui sfääriaatš ütles, et see keere hoiab sellepärast meie hulka. Ta ei olegi tõeline äraandja, sest paistab nii, et Pal-tänava poisid on ta meie hulka salakuulajaks saatnud. Ja nad pidasid suurt koosolekut ning mina panin iga sõna tähele. Nad rääkisid, et pärast seda, kui näeme tšikk kõik välja uuris ei või täna võitlust alata sest te olete selle vastu ette valmistatud. Siis nad olid veel mingi salakavala plaani välja haudunud ja seda arutasid nad nii tasase häälega, et ma pidin kaks oks allapoole ronima, et kuulda, mis nad räägivad. Kui ma niiviisi natuke alla poole ronisin, kuulsid nad krõbinat ning vändover lausus. Ehk on see neeme tšeki jälle puu otsas. Kuid see oli ainult nali, sest õnneks ei vaadanudki nad ülesse ja kui nad ka puu otsa oleksidki vaadanud, ei oleks nad mind näinud, sest puu lehestik on juba nii tihe. Niisiis otsustasid nad, et just seepärast homme ikkagi samal moel ründavad, nagu sul teada, et näeme kõike pealt, kuulis, sest Reacher ütles. Nad arvavad, et nüüd, kui näeme, Chuck juba kõik ära kuulis. Meie oma sõjaplaani muudame. Kuid me ei muuda midagi. Just sellepärast, et nad ootavad meie poolt teistsugust tegevust. Seda nad otsustasid. Siis pidasid nad harjutust ja mina kükitasin kõige suuremas hädaohus poole seitsmeni puu otsas. Võid ju arvata, mis oleks juhtunud, kui nad mind juhuslikult märganud oleksid. Vaevalt suutsin end kätega kinni hoida ja kui nad pool seitse ei oleks ära läinud, on väga võimalik, et ma oleksin väsimusest nii nõrgaks jäänud, et ma selle suure puu otsast nende keskele maha oleksin saadanud kui küpsaprikus. Ehkki ma ei ole aprikoosi ja see ei ole aprikoosipuu. Aga see on ainult nali, sest peaasi on see, millest ma eespool kirjutasin. Pool seitse, siis kui saareli tühjaks jäänud, ronisin kaminapuu otsast maha ning läksin koju ja pärast õhtusööki pidin ma küünlavalgel ladina keelt õppima, sest ma olin kogu õhtupooliku ära raisanud. Kallis Poka. Ma palun sinult ainult üht. Ole hea ja usu, et see on tõsi, mis ma kirjutasin ja ära usu, vot see on ainult vale ja et ma teid kui punasärkide salakuulaja valele teele tahan viia. Ma kirjutan seda sellepärast, et ma tahan teie hulka tagasi pääseda ja tahan ära teenida, et te mulle andeks annaksite. Ma tahan teile ustav sõdur olla. Ma ei nurise ka, kui ma leitnandi aukraadi kaotamisest ma teeniksin hea meelega reamehena. Nüüd ei ole teil ühtegi reamees, sest näeme Chicken, haige ja Jano koer on ainuke reamees. Kuid see on ka kõige rohkem sõjakoer ja mina olen vähemalt poiss. Kui sa mulle nüüd seekord veel andeks annad ja mind tagasi võtad siis ma tulen juba täna ja võitlen lahingus teiega kaasa ja katsun võitluses nii väga välja paista, et ma seeläbi kõik oma eksimused heaks teen. Palun alandlikult saada mariga sõna, kas ma tohin või ei tohi tagasi tulla ja kui tohin, siis tulen ma kohe, sest sel ajal, kui mari selle kirjaga teie juures krundil on, seisan ma siin Paal tänava number viis väraval ja ootan vastust. Jään ootele. Sinu ustav sõber kärab kui vokaali kirja lugemisega lõpule jõudnud, tundis ta kääre ei valeta. Ja et ta oli sel määral paremaks muutunud, et on tagasivõtmist väärt. Niisiis viipas ta adjutandi enda juurde. Hea sõber kui sa tunned, et sa tahaksid teada saada, mis sai sellest kärbest, kes kirjutas pealik pokale, siis seesuguse kirja olles hirmus mures oma äraandmise pärast. Kui sa tahad teada, kes sellised sääriaatše, kes olid need punase ärklased ja kes olid Pal-tänava poisid siis nende pisikeste poiste, ometi suurtel rüütellik südametes liikunud plaanide sõjaarmastuse kohta saad sa lugeda ühest niisugusest minu lapsepõlve lemmikraamatust, mille autoriks on French Volmer ja selle pealkiri on Pal-tänava poisid. Mõnusat lugemist.