Stsenaarium Mart Raigi ette valmistada Maret Kristal. Lugupeetud tulevased Eesti teatriliidu liikmed, lugupeetud demokraadid. Tahaksin rääkida mõnedest materiaalsetest asjadest teatriga seoses. Mulle tundub, neist on vähe räägitud siin. Ja kui on, siis veidi liiga optimistlikult. Kõike seda tahaksin teha kahe teisi valguses. Esimene pärineb Märt Kuubalt. See kõlab umbes nii, et teater kui majandusorganisatsioon hästi tegutseva majandusega ainult hästi tegutseva majandusega absurd. Aga hea teatrikunst vajab tugevat majanduslikku tagalat. Ja teine pärineb olek ja Freemomilt. Nimelt et see, mis praegu toimub, ei ole mitte teatrieksperiment. Teatri eksperiment on või oli see, mis toimus siiamaani. Praegu toimuvad esimesed normaalsed sammud. Ja nüüd mõnedest valedest või pooltõdedest. Esimene tähendab kõige selle üldnimetaja, millest ma räägin, on raha materiaalse olukorra kirjeldajana teatris. Nimelt tulevase teatriliiduga ja teatriühingu tööstuskombinaadiga seonduv. Kõik teatril me teame, saavad riiklikku dotatsiooni. Praegu Me teatriühingu tööstuskombinaadi tellides anname sellest teatava osa ära, kusjuures igast tootest, mille eest me maksame, teatrikombinaadid, saame teevad nad sajaprotsendilise juurdehindluse, milleks on õigus on, mis siis omakorda lõpuks jõuab teatriühingule või nüüdisteatriliidule. Nüüd õnnestus lehest lugedes lugeda, edaspidi anname teatrid ka ühe protsendi oma piletitest saadud tulust liidule. Mulle tundub, et siin, nüüd kellelegi. Me luiskame, kas ei, võiks juba kohe anda seda raha teatriliidule, miks see peab niimoodi kavalalt ringi käima. Miks me peame, kas on vaja selleks, et teatriühingu tööstuskombinaadi majandusnäitajaid tõsta, et neil tööviljakus oleks kõrgem, nad saaksid seda näidata või kellele kellele on seda vaja, sellest hästi ei saa aru. Nüüd edasi selle ühe protsendi andmine teatriliidule ma ei ole sellele põhimõtteliselt vastu. Kui ma kujutan ette, et teatrikollektiividel peaks selles asjas olema kaasa rääkida siiski oma sõna. Võib-olla tahab keegi anda vähem, võib-olla keegi tahab anda rohkem. Võib-olla teab teater ise, milleks tal on seda hea kasutada. Või usume me jälle, et kuskil keskorganis teatakse paremini kui kohapeal, milleks seda raha vaja? Praegu räägitakse küllalt aktiivselt kohalike nõukogude osa tõstmisest kultuuri juhtimisel taandaja selles osas konkreetse ettepaneku. Nimelt on eksperimendi seadusega sätestatud, et ministeerium võib esitada teatrile nimelt niinimetatud riikliku tellimuse makstes, selle tähendab tellida lavastuse, makstes lavastuskulud ja kõik lavastuse väljatoomisega seotud kulud kinni. On ettepanek samad õigused anda ka kõigile kohalikele nõukogudele kõigi rajoonide linnade täitevkomiteele, et nad võiksid oma eelarvest. Tellida diaatrilt seda, mida nad heaks peavad, mõtlen sõna otseses mõttes kõiki nii lavastusi, luuleõhtuid, vabaõhuetendusi, kontsertprogramme, kõike, kõike, kõike, miks on see minu arvates põhimõtteline küsimus, sellepärast et see ei oleks mitte siis sõnades kohalikku nõukogu osa suurendamine, vaid tegudes majanduslike hoobade kaudu ja et see tooks teatritele võimaluse saada. Tõsi, lisafinantseerimist kohalikust eelarvest, seda võivad kohalikud. Ja mulle tundub, et selle läbi. Me kaotaksime Võrdsuse, millest tegelikult peitub ebavõrdsus? Sellise sellist võimalust uues järgmine valem tundub mulle, et seotud teatriliidu juhtimisstruktuuri tulemusega nimetatud vabandus mitte juhtimisstruktuuriga, vaid loodavate organitega. Siiamaani, nagu me kuulsime aruande kõnest oli meil eesti teatriühingus 12 aparaadi töötajad, nii ma sain aru, ma ei ole kunagi üle lugenud. Nüüd loome me Eesti teatriliidu. Eesti teatrifondi, eesti teatripropaganda büroo nagu ma olen aru saanud, siis põhimõtteliselt me leiame, et need inimesed, kes töötasid Eesti teatriühingu aparaadis, said oma tööga hakkama. Meil ei ole nende vastu olnud konkreetseid pretensioone. Nüüd edasi ka, nagu ma tean. Noh, materjalidest peaks siis inimeste arv selles aparaadis suurenema kuskile ligi 60. Kas, kas me nüüd mitte ei käitusin selle deviisi all? Tähendab, samal ajal pidades silmas ministeeriumi koondamist, et teie, teie bürokraatia on paha, me teeme nüüd oma hea bürokraatia. Kui ma eksin, on väga kena. Edasi loodan saada vastust kongressilt ja tegutsema hakkavat juhatuselt sellele, kes hakkab tegelema materiaalsete asjadega. Siiamaani on kõik nii ministeerium kui teatriühing armastanud rääkida repertuaarist ja kõigega kunstiga seonduvast, mitte kunagi praktiliselt aidates lahendada materiaalseid küsimusi, selleks peab lahendaja leidma, sest situatsioon praegu, kus Estonias on juba pikemat aega töötanud remondibrigaad ja Vanemuises on see noh, mitte väga ammu loodud on minu arvates täiesti absurdne. See võib siis jõuda selleni, et me varsti hakkame karja pidama. Ja ma ei tea veel, mida tegema selleks, et iseennast elus hoida. Kõigile nendele esitatud küsimustele loodan et hakkab nende asjadega tegelema loodud teatrimajanduse sektsioon, samuti ühtlustama teatri tehnika arengusse puutuvat mõtet Wabariigis. Et ei tekiks situatsioone või vähemalt aitaks neid ennetada, kus ehitatakse kontor klubisid ja kui see karp on valmis, siis tullakse küsima, et aidake, aidake nüüd, mis saab peale hakata veel selles majas, mis me oleme valmis teinud, saaks ka teatrit teha. Olgugi, et lava on ainult presiidiumile ette nähtud. Ja kõige lõpuks tahaksin veel väga konkreetses vormis paluda või teha teha ettepaneku redaktsiooni komisjonile formuleerida see punkt, millest on rääkinud nüüd siis Lea Tormis, Juhan Viiding ka kongressi otsuses toetada põhimõtteliselt Eesti isemajandamist kõikjal. Tänan sõna on Maret kristallil ettevalmistada. Kaarel Toom. Kui ma alustan oma esinemisi liikumisega esitan ma tavaliselt ühe numbri liikumise numbri ära ja ja publiku ette seisma, ütlen neile. Tere õhtust. Ma olen väga õnnelik, et mul on teie ees võimalik ka rääkida, see tähendab suu lahti teha. Veel lähemale Kumbasse mikrofoni, proovime üht-teist süks polgule. Nii. Ja ma ei võtnud oma lehti ja oma kõnesid kaasa sellepärast et ma kohutavalt kardan seda silisevat aparaati selja taga. Ja ma tean, millal ta, see, et ma räägin lihtsalt hingest. Ma räägin inimesest ja ma räägin inimestest. Hakkame koera sabast äkkima, ei jõua lihtsalt kõik ära rääkida, mida ma tunnen ja mida ma olen 25 aastat tundnud, aga professionaalselt pantomiimi tehes ja üldse liikumist ja üldse liikumiskultuuri tehes. Ja üldse inimese hingega tegeledes, mis on kantud üle kehale, mitte läbi suu, välja tuleb nagu Draamateatris. Ma püüan seda selle seitsme minutiga nüüd ära väljendada. Mind vapustas eile Eino Baskin, mind on ta üldse kogu aeg vabastanud. Tema lõpetas oma kõne inimlikkusest. Alustada ja korrata, seda pole mõtet, kõik te olete sama tunde ja mõju all, mis toimus eile? Mina hakkan koera sabast sellepärast. Eile külastasin niisugune lause, et meil ei käi ülikoolis ja üldse ka Tallinnas ei käi üliõpilased teatrites, kontsertidel ja nii edasi. Teate, miks ei ole, miks see nii on? See on juba käes, see tähendab, see on juba uus põlvkond, kellel ei ole oma kooli oma kodutaks, sõidab 20 kilomeetrit, igal hommikul lõdiseb ühe esimese klassi laps tee otsas, oodates bussi, mis siit tema 20 kilomeetri kaugusele õhtul ta kobib sinna bussi, närib oma saia, vajub Ko magama. Me juba see laps pole näinud, ei kultuuri, ei teatrit, ei kontserti. Kolme aasta pärast ei tee elamise tegevust, ta läheb koju magama. Mõtlesime pisikesed koolid. Me sulgesime rahvamajad, lüües need kinnilaudadega, ehitasime ülesse, nagu ütles Mart, et karbid. Teate kuidas on külas praegu olukord, ma räägin seda täiesti kindlalt, konkreetsetel asjatu, sest mina olen tööta näitleja, kuhu pürgib kangesti. Viiding. Ma eriti ei soovita, ma olen 20 aastat olnud palgata. Osaliselt vahetevahel lepinguline garantiilepinguta, professionaalne liikumisena näitleja. Iga liikumisala inimene teab elementaarselt, mis tähendab liikumise liikumisinimese elu, see tähendab hommikul treeningut proove. Õhtul lava kadedusega lugesin, kuidas Kaie Kõrb võib isegi magada. Enne etendust. Teete kuidas minu päev välja näeb, tervelt kogu selle eluaja. Ma ei hakka seda, rääkib, sa pole vaja. Pole aega, selleks. Jõuame tagasi sellele kinni löödud ustega rahvamajadele. Ma olen kui leppinud inimestega telefoni teel, kes on kusagil kunagi mind näinud ja kuulnud, äkki tule, et äkki on teil võimalus, oskate meie esineda? Jah, ma olen õnnelik nendele hetkedele ja üle viie aasta ma teen seda missiooni üle Eesti juba ja ma tean, ma olen esinenud kõikidel kõikides olukordades kõikidel lavadel, kõik küsivad hirmuga, kas te siin saate esineda. Kas te siin saaksite? Ma olen esinenud niimoodi, et me oleme lükanud lihtsalt õpetaja laua tõstnud klassiruumis kõrvale ja olen andnud kontserdi. Igal pool on võimalik esineda. Me kõik räägime siin ja draamanäitlejad ja lauljad ja kõik on rääkinud siin. Meil on vaja minna kuhugi. Aga miks te siis ei ole läinud kuhugi? Meie küla absoluutselt ilma kunstita. Meie kunstnikud, Ma ei tea, kas on raske võtta kätte maali ja minna kõndida koolja öelda kulgema, räägiksin pool tundi, kuidas sünnib, mis temast saab ja ma tean, siin tekivad kohe momentaanselt probleemid. Väga õigesti öeldud ei saa minna klikka kontserti klikka konkursil ja sellepärast, et ei anta raha, klaverimängijat ei anta ja, ja kas see kunstnik jääb tasustamata? Eelmine pühapäev esinesin seminaril, meil korraldatakse nii-öelda liikumisalaseid seminare. Anti, kaks rubla tund, see tähendab, ma esinesin kolm täistundi, see on täispikk professionaalne õhtut täitevetendus, mille eest teatrites makstakse kolm näitleja punkti. Ma sain selle eest kuus rubla sellepärast et ei ole võimalik maksta. Kusjuures sa esined liikumise ja lektorina veel. Me jõuame tahes-tahtmata probleemid, nagu ütles Lea. Kunst ei ole kallis asi. Aga ta on väga kallis asi, ainult elementaarselt, sellepärast seesama näitleja, seesama inimene, seesama kunstnik, režissöör ja nii edasi, ta tahab lihtsalt saada, hankida omale ka tüki leiba poest, mitte keegi ei anna meile seda tasuta. Ja see miinimum pikakene, mis igaüks on kusagil kokku ajanud, seda ta enam nii palju, kui ta on suutnud, on jõudnud anda magnetofonilintidele, maksta muusika ümberkirjutamisele, maksta kommikarpi tegema ja millega veel, et jõuda üldse televisiooni, Linnahalli ümberkirjutuspulti, et pääseda muusikale ligi. Ma üldse ei räägi seda, kust mina, vabakutseline artist, võtan raha, et maksta kinni Lepo Sumera. Ei ole mul seda raha. See õnnelik tee, mis ma läbisin sel ajal, kui ma olin Vanemuises ja tänu Saldrile, kes mind sinna kutsus ja pakkus teha etendust. Esimene võimalus tekkis tõestada, et meil on vaja pisikest grupikest liikumisalast. Sellest tööstusest oli vähe. Me oleme saanud üleliidulise maine jaga, raja tahab kahjuks. Sellepärast kohe ütlen. Et meil on Eestis plastilise pantomiimi Draamateater kõik helistavad, küsivad, kutsuvad ja ma olen häbi pärast maa alla vajumas, rohkem enam ei ole kaks aastat vetioosse läinud, lihtsalt piinlik on. Küsivad juba anda siis valmis, sest mulle on antud 20 aastat lõpmata palju lubadusi. Olen käinud kantsalist Kansalise kontorist, kontserdid vastuvõtutunnist vastu võtnud, on vahetunud, ministrid on vahetunud, pedagoogid on vahetunud juhid ja nii edasi ja nii edasi. Kõik ainult lubavad, kuid ükski mees ei ole julge olnud. Peale kuu aega tagasi sellest kaks aletan, astus ministeeriumisse ametisse inimene, kes ütles, kas me siis tõesti peame igale esi esile kerkinud isikule kahe tegema, teatri? Ei tea. Kuid ma kardan, et need inimesed, kes nii julgelt julgevad seda öelda, eksivad väga rängalt. Kui nemad arvab, et, et liikumisekul tuur on Eesti kultuurist ja Eesti ajaloost ja meie kaugest minevikust kaugel ei ole. Eesti on üks sügavamaid pantomiimimaid, see tähendab elementaarselt on vaja minna tagasi meie rahvatantsu, meie ürgmanamist, tantsu meie kalmude juurde, kus toimus lõpmatu palve millegi ja kellegi poole ja mitte sugugi jumala poole, nagu lõunamaades, vaid maa poole. Maalt paluti leiba Maalt, paluti vett ja paluti vastu võtta see poeg, isa, vend ja nii edasi, see oli mana. See oli pantomiim, see oli meie ürgne, millest on kasvanud meie välja meie Eesti ballaadid, mida nii uhkesti öeldi? See on mai välja imbunud aastate töö, mida tema instinktiivselt tundis, et ta ei suuda, ta peab seda väljendama, aga tal vaesekesel ei ole kusagilt õppida, ei olnud järge ja toetust ei olnud selle manale. Me oleme kõik jätnud Ülo Vilimaa kuskile millekski kuidagimoodi see on häbi uurimatuma, juba kõlaskida. Kas ma tohin jätkata? Ma palun luba selle pärast, et ma ei ole selle kahe päeva jooksul näinud ühtegi inimest siin puldis, kes räägiks draamalavastustes liikumislavastustes, räägiks liikumisest, ma lihtsalt, palun, võib-olla see aitab ka seda natukene Nende inimeste hinge kergendada, kes lihtsalt võib-olla ei julge siia praegu välja tulla, aga mida nad tunnevad? Needsamad draamanäitlejad, kes ütlevad, meil puuduvad liikumistunnid teatris, aga nad on seal olnud, et lihtsalt ei käi, sest need on lihtsalt tõesti vale suunad. Nii. Me jõuame Ülo Vili mani. Ülo Vilimaa on ürgselt sama, mida ma rääkisin. Me oleme jätnud ta täiesti üksi. Me oleme kunagi olime uhked, kui liikus mööda liitu ringi, aga ei tea, mida, räägib liit praegu. Ülo Vilimaa järgi õpitakse teatrikoolides. Mai Murdmaa järgi õpitakse, need on suunad. Juhuslikult ma ei taha enda saba kergitada juhuslikult ja see ei ole minu saba üksinda, sest see on Vanemuise teatrisaba ja Vanemuise seal viie-kuue näitleja saba ja üldse kogu Vanemuise kollektiivi saba. Et meie veskid on üleliidulises kultuurielus väga tähtis koht ja siiamaale ja kõik ootavad palju. Linn ootab, et veskit olevat lõpuks ometi uuesti nendesse linnadesse. Ja ma puutusin ka natuke raja taga. Väga imelik kogemus oli mul kevadel kui tuli Soomest kultuuritegelased ja ütlesid, aga miks te siis välja ilmunud, mis selgus oli saadetud vabariiki kutse? Et ma esinesin, lapin rannateatris ja esinesin mõningate loengutega oma suunast ja nii edasi ja nii edasi. Kuid see oli kuhugi jäädud ja oli vastatud. Ei, meie plaanid on täis, meie limiidid on läbi, meie vahetame, ei anna, ei ole võimalik saata. Ma ei räägi nendest festivalide kutsetest, mida ma olen üle maailma saanud mitte juhuslikult, vaid need inimesed on kõike näinud, ta on ülemaailmsele noorse üliõpilasfestivalil, Moskvas on inimesed, kes on juhuslikult näinud neid üksikuid pisikesi killukesi esinemisi, mida ma olen lihtsalt andke mulle andeks Luninud Linnahalli kohvikus esinemiseks, sest Tallinnas mul ei ole lava. Mul ei ole üldse Eestis lava. Ja kust see lava on kunagi ma ei tea, kuid ma tean, et on üle Eesti üle 400 kooli. Kõik koolid kokku, kus võib anda miinimum kaks kontserti. Segakavadega ma ei ole kunagi taotlenud, läheme pantomiimi peale, mida, nii-öelda kõike, aga seda ju keegi ei mõista. Ei, ma olen teinud kogu selle aja jooksul segakavu, lauljate, muusikutel, interpreet ükskõik kellega. Need on sõna näitlejatega koos etendused, need on lihtsalt pisikesed kontsert, brigaadikesed, mis viiksid selle killukese nendele laste nägudele, kui te neid näeksite, kui seal esineb esineksite ja sealt edasi tuleb edasi kultuurimaja kontserdid ja seal Traasi tulevad siis sõidavad bussid alles Tallinnasse, mul on öeldud, kas te garanteerite raha, mida me teie peale paneme, kast õigustatused ära? Mitte üks kord ei ole keegi minu käest küsinud Akaste kunstiliselt välja veate, ma kuulen ainult raha, raha ja veel kord raha. Hea küll, ma saan aru, kõik on plaanimajandus ja kõik lõpuks kuskilt me peame leidma selle, et meie pärast ise siin ei räägi, miks need üliõpilased, kes on tulevased kultuuriinimesed maal ja kolhoosiesimehed jälitavad neid karpe ülesse? Miks nad ei anna kultuurile raha? Praegu küll kultuuriosakondade vahel kohutav võitlus, kultuurimajad seisavad tühjalt või on kinni löödud, kolhoosi klubi on üleval, aga ükski brigaad maale ei saa, kuna ei ole lihtsalt kohta, kus esineda, sest kultuuri abistav inimene direktor ei anna lihtsalt selleks raha, sest tema on, andke mulle andeks, nagu paljud arvavad nii-öelda nende tarkade inimeste kohta ta lihtsalt ei, tal ei ole kogemust. Ja nagu ütles Eevalt, sepid peksab meid õige pea juba ta peksa. Mina lõpetan selle, sest ma üldse ei räägi, muust polegi rääkida, lihtsalt ei olegi vaja enam rääkida. Mul on ainult hinge ja südamesoov kõikide meie kunstiinimestega, kes on siin rääkinud, kelle südamed valutavad. Ja ma loodan, et valutavad sellepärast et minu pisikese oma mina pärast ausalt öeldes minu oma pisike mina, mul on ettepanekud praegu, raskkontsert ootab mind. Mul on ettepanek, vill, Vilniuse konservat, Vilniuse konservatooriumi õppejõukoht rääkimata. Et seitse aastat tagasi tegi Vilniuse draamateatri peanäitejuht mulle ettepaneku luua Vilniuse teatris ükskõik milliste summadega, ükskõik millistel alustel, peasid, tee, tehke seal midagi. Mul on praegu ettepanek Leningradi kutse kontsertrahadele pust pluss teatrisse. Ma ei ole kunagi. Ja ma ei ole ka mingil mõttes kolkapatrioot. Aga ma arvan, tema ei arva, ma tunnen. Ma olen eestlane, olen Eestimaal, see on minu sünnimaa, see on minu muld ja ma arvan ja ma usun, olen vajalik nendele inimestele ja ka edasi, ma jätka niikuinii edasi telefonikõnedega kutsekutsetele minemise peale ikkagi lähen. Ja see on ainuke leib tulevikus ja sellest ma ei loobu. Ma ei lähe Ros kontserdi, sest ma tean, seal on kõik efekte ja kena ja kõik, kuid see ei ole see leib, mida ma tunnen oma hingest, mida ma vajan. Ma tahan elada teie keskel ja palun mõistke meie kultuuri nimel meie tuleviku nimel ja mida te tahate siin ettepaneku teha. Nii et see kinnituks nii-öelda, et me isemajandav Eesti oleksime, ma ei tea, mille nimel. Kuid kui me ei aita inimeste hingesid, siis nad pöörduvad õige pea tagasi või kui nad ei pöördu vägist, siis kogemata ikka nende tagasipudelite juurde ja nii edasi ja nii edasi. Nii et ma loodan ja ootan ja usun, et ma tõesti pea jälle hakkama ainult koputama uksi. Kas ma sinna läheksin, kas ma sinna kõlbaksin, kas ma olen vaja? Äkki leidub siin saalis inimene või läheb see sõnum kuhugi kaugemale, et kaugemale selles mõttes selle saali uste taha ja keegi tuleb ja otsib ka sellise inimese välja. Äkki ma olen siin vajalik? Kas ollakse selle poolt, et me praegu jätkame ja teeme lõunavaheaja kell kaks? Tänan sõna on Kaarel toonil ette valmistada Madis Kalmet. Ja palun pidage ajast kinni. Madis Kalmet ei esine vabandust-vabandust. Siis paluks Rudolf hallaberg. Kallid kolleegid, kallid külalised. Üks vähestest veel elusolevaist Eesti teatriühingu asutaja-ist liikumist. Ja. Nagu 42 aastat tagasigi. Ma võin täna tunda ennast õnneliku inimesena kuulates siin neid sisukaid südamest tulevaid sõnavõtte eilse ja tänase päeva kohal. Ja et ma saan veel osa võtta Eesti teatri uue liidu loomisest ja tema sünni juures olla. Ja et ma saaksin teiega koos ütelda. Kuningas on surnud, elagu kuningas. Ja ühtlasi ma tahaksin uuele troonipärijale edasi anda ka mõned soovid. Ja ka mõned soovitused, mis on seoses Eesti näitlejaga Eesti raadioteatris kuuldemängus. Nimelt tuleval aastal saab, täitub 10 60 aasta ringi mil eesti näitleja on raadiokuuldemängu kaudu suhelnud oma rahvale. Kuuldemäng on alati olnud eesti teatri lahutamatu koostisosa. Tema kaudu on meie rahva kandunud kõige parem ja väärtuslikum, mis on olemas eesti näitleja kõnekultuuris ja sõnalise tegevuse kunstis. Meie raadioteatri rajaja Felix Moor oli teatavasti üks omaja võimekamaid näitlejaid sõnakunstnikke ja lavakõnepedagoog. Ja tema juhtimisel ja eeskujul kasvas ja arenes mitu põlvkonda Eesti teatri tippnäitlejaid, sõnakunstnik. Ja tänu sellele oli Eesti raadioteater kuuldemäng enne suure sõja algust kunstiliselt suutlikkuselt täiesti Euroopa tasemel. Kuid mis seejuures on kõige tähtsam. Raadioteater on kõige järjekindlamalt hoidnud ja arendada püüdnud meie rahvuskultuuri kõige kallimat ja pühamat pärandit. See on põhjamaiselt karget, emotsionaalset ja kaunikõlalist eesti keelt tema eluõigust ja reostamatust. Nüüd ma tahaksin edasi peatuda näitlejal sõna- kunstnikul kuulajaga suhtlemiskunsti alussambal. Meil on vabariigis tarifitseeritud sõnakunstnike 410, naisi 168, mehi 242. Kõrgemas kategoorias on 80, esimeses 233. Ja oleks nagu kõik korras. Selle Tarifitseerimisega aga ometi poole. Meil on nimelt kurioosne olukord, kui hakata süvendama, süvenema asjasse kõrgemas kategoorias on 80, aga selles kõrgemas kategoorias on viis liiki, kus on isegi. Ühe rublased vahet, no see on ju sõbrad, kurioosum. Kui on, tähendab ikka kõrgem kategooria siis. Peab aitab minu meelest kahest liigist. Sest kuidas hakata nüüd rublaseid vahesid tegema seal võrdväärsete artistide vahel, et kes nüüd on rubla kallim või mitte. Ja siin tuleb muidugi põhjalikult mõtelda ja läbi kaaluda. Ja ma olen täiesti nõus nende arvamustega, kes ütlevad, et meie vabariigioludes ei õigusta end üleliidulist eeskirjadega kehtestatud atesteerimise kord. Ja veelgi enam ma ei suuda kuidagi aru saada, kuidas on üldse võimalik objektiivselt hinnata eesti keelt kõneleva näitlejavõimeid eesti keelt valdava kuulaja mõjustamisel tundmata ja arvestama seejuures meie rahva emotsionaalset mälu, ajalugu, keelt ja kultuuri. Ja sellepärast mul oleks siin ettepanek. Targad mehed on teinud ettepaneku, et Eesti NSV kuulutada isemajandavaks. Ma teeksin ettepaneku, et Eesti NSV Teatriliit kuuluks ise mõtlemisele tuleks viia. Sest ütles ju ka Juhan Liiv, et ja kui teil neid mehi ei ole, siis välja nad, mõtelge. See peaks meie meile jõukohane olema, et me suudaksime ise otsustada ja hinnata oma kunstnikke. Ja sellepärast ma teeksin ettepaneku, et näitlejate sõnakunstnike Tarifitseerimise komisjoni peavad kuuluma kõik selle ala asjatundjad teatritest ning tele- ja raadiorežissööride esindajad. Kõik need, kes töötavad näitlejatega ja kasutavad nende abi. Sest ainult selline komisjon suudab olla objektiivne ja vältida ülekohut ja solvamist. Ja selline komisjon peaks ka otsustama näitlejate heli plaadistamise üle, millest siin täna ka juttu oli Krummi poolt. Muusika tähendab lauljate suhtes. Ja seda tuleks teha ka sõnakunstnike suhtes, et kes väärid plaadistamist ja millise repertuaarile. Samuti olen ma nõus sellega, et meie näitlejaile makstakse nii hästi televisioonis kui ka raadios liiga vähe. Ning nad vajavad kaitset. Sest nende vastu ollakse hoolimatud ja ülekohtused. Ikka kipub näitleja ja loomingulise töö üle teles ja raadios valitsema kontor kes hoiab näitlejate pealt kopikaid kokku aga ise seejuures sadu rublasid tihtipeale tuulde pildudes. Mis puutub nüüd konkreetselt Eesti raadiosse siis ma suhtun optimistlikult meie kõigi edaspidisesse tulevikku, sellepärast et juhtkonna poolt on meile lubatud, et lähemal ajal viiakse komitees läbi arukad reformid raadioteatri kunstilise kollektiivi töös. Me saame endale valida seni puuduva võimetekohase, pearežissööri ja asjatundjatest koosneva kunstinõukogu. Ja selle reformi läbiviimisel on meie ootused seotud teatriliiduga kellelt me ootame pidevat kontakti, abi ja nõuandeid raadioteatri kunstilise palge kujundamisel. Ja lõpetuseks. Nendele avara hingelistele inimestele tarka targale ja arukale, sugupõlvele, kes meie tööd hakkab jätkama ja edasi viima. Eesti NSV teatriliidule. Käi kindlalt õigust. Aeg annab arutust. Tänu Kaarel Toomile väike vahemärkus lõunale minnes delegaadid, palun võta hääletussedelid ja hääletada. Muidu vastasel korral me ei saa oma programmiga ei jõua edasi minna. Pärastlõunaaega kell kolm algavad sõnavõtud. Mina tahtsin puudutada kahte põhimõttelist küsimust. Esimene oleks meie vabariigiteatriliidu tegelik iseseisvusõigused ja see kaitse, mida me tema käest ootame pärast selliseid emotsionaalseid, asjalikke arukaid sõna võtta, nagu oli Evald Hermakülal, Eino Baskinil, Juhan Viidingut ja paljudel teistel on raske midagi põhimõtteliselt uut lisada ja isa läbi vajuda, kordamiseta. Aga kuna ma pean seda küsimust väga tähtsaks siis ei saa ka mina sellest mööda minna. Moskvas toimuv NSV Liidu teatritegelaste liidu konverentsil kus kinnitati liidu põhikiri Et viimasel kolleegium olevat tunnistatud kehtetuks 750 akti ja eeskirja alles jäi 108. Et nii palju eeskirju tunnistati kehtetuks, on muidugi hea näitaja. Et nii palju aegunud eeskirju veel alles jäi, on halb näitaja. Et tuleb järjest uusi eeskirju ning määruse juurde mis puudutavad Moskva, Leningradi või Vene Föderatsiooni teatri probleeme laiendatakse endiselt kõikidele liiduvabariikidele, arvestamata nende teatrisituatsiooni üldist kultuuri taset, rahvusliku omapära, teatri külastatavust ja nii edasi. On väga halb näitaja. Üri tsentraliseerimise tagajärgi nii tööstuses kui põllumajanduses. Me kogeme iga päev iga tund ja kahjuks peab ütlema seda ka kultuuripoliitika kohta. Ma toon paar näidet sama midagi taolist, mida rääkis praegu just lugupeetud Karl Toom. Endiselt eksisteerib meie vabariigi Tarifitseerimis komisjoni muidugi sõltuvalt üleliidulises määrusest kummaline töö vorm, näitleja kui sõnakunstniku kategooria tõstmisel. See algab näitleja avaldusest tarbitseerimis komisjonile. Palun tõsta minu esinemistasud ja nii edasi. Juba avaldas andmise vorm iseendast, seda võid tõlgenda tanki üheselt. Andke andeks, et ma end teile meelde tuletan. Te olete mind kas unustanud või ei tea veel, et ma olen juba parem, kui olin varem. Meil on ju nii väike vabariik, meil on umbes 500 tegevnäitlejad. Ja ma usun, et registreerimiskomisjonile peaks olema jõukohane pidevalt jälgida iga näitleja loomingulist arengut ja tõsta tema kategooriat ilma palvekirja ära ootamata. See muidugi väldiks mentaliteeti, samuti põhimõtet, kes agar on seal suurem punkt. Selles suhtes me oleme isegi Tallinnfilmist maha jäänud, sest 10 aastat ei taheta seal ei avaldusi ega näitlejapoolset initsiatiivi. Samuti on arusaamatu, et minu andmetel sõnakunstniku kõrgemat kategooriat see tähendab viit teist rubla 30 kopikat kinnitatakse Moskvas. Esiteks, juba paberite vormistamine, sinna saatmine ja vastuse ootamine võtab umbes aasta aega. Teiseks on tõepoolest raske uskuda, et seal on mõni onu ja tädi, kes teab Me näitlejate võimeid paremini kui meie vabariigi autoriteetne Tarifitseerimis. Komisjon. Alles aasta vanune kõrgharidusministeeriumilt laenatud ümber valimiskord ise NSV Liidu kultuuriministeeriumis nimetatud atesteerimise määruseks on kindlasti vajalik suurlinnade mammutteatrites kus on palju teatritöötajaid, kel on niivõrd kõrge positsioon, on niivõrd tugev seljatagune et neist ei saa lihtsalt ilma. Selle seadusega võib olla lahti. Kuid see seadus mitte mingil määral ei õigusta end meie väikeses vabariigis. See seadus minu arvates. Temal kujul näilise demokraatia taha peidetud formaalsust. Esiteks, näite puhul on see alandav, lisaks paberimäärimine, trupisisesed, pinged, loomingulise atmosfääri halvenemine juhtkonna kunstinõukogupoolsel, samuti täiendav annus patriotismi ise, loomustuste, valimissedelite ja muu sarnase näol. Ja mis peamine, atesteerimise seadus ei soodustav, vaid takistab normaalset liikuva trupi formeerimist. Kuna annab ümber valituile garantii viieks aastaks muret tule elule. Meil on vabariigis üheksa professionaalset teatrit, vabandust, koos viadukti stuudioga juba Tiina. Ja kui me võtame trupi keskmiseks arvuks 40 näitlejat, igal kevadel tuleb atesteerida 20 protsenti koosseisus tähendab igast teatrist kaheksa näitlejat kokku igal kevadel umbes 80. Näitlejad võivad kergemalt hingata, sest nad võivad, kuid nad ei ole kohustatud enam loomingulisest protsessist aktiivselt osa võtma. Piisab, kui jälgida tööplaani vastavalt sellele näidata nägu, et vältida discli distsiplinaarset karistusi. Ja ükski hammas neile peale jätta. Ja kui nüüd veel tähendada seda põhimõtet, mida pakkus välja Evald Hermaküla, et iga näitleja võib oma osast ära öelda, mis on iseenesest muidugi tore mõte ja näitlejana väga toetan seda siis sellisel juhul ei pruugi isegi nägu näidata. Ja me võime saada igal kevadel kogu vabariigis kokku umbes 80 koduperenaist või koduperemeest. Ja teater maksavad neile palka ja nad teevad tööd kui tahavad, aga kui te ei taha, ei tee. Ma muidugi vabandan. Nii drastilise näite pärast, aga siiski juhtunud ja kunstinõukogu ei saa mitte mingeid muid meetmeid vastu võtta. Vabandan selle näite pärast, ma üldsegi mitte ei näe asja niivõrd halvas valguses ja May taha solvata näitlejaid selle, kas ollakse ka iseennast. Ma lihtsalt tahtsin tõestada selle drastilise näite varal. Kuivõrd rumal ja mõttetu. Ja milliseks takistuseks on Üleliiduline atesteerimise määrus meile praegu mil me räägime nii vajalikest asjadest nagu isemajandamine. Trupi koosseisuga liikus lepingulisele süsteemile üleminek, loominguline konkurents ja nii edasi. Meil oli enne kursi määrus konkreetne asjalik, kasutatud vastavalt vajadusele. Ja kui me lisaks sellele määrusele kunstinõukogu, praegused õigused ja demokraatia ja veel vajaduse korral salajase hääleta hääletamisel saaksime asjaliku, ülimalt demokraatliku ja õiglase seaduseni. Ja muidugi, ma ei saa ka mainimata seda jätta, et meie teatritöötajatele aunimetuste andmeil on ikka sõltuvad üleliidulises aritmeetiliselt keskmisest, kus nimetuste arvu määrab rahvaarv. Minu arvates ainus, mida võiks siin puhul arvestada või arvesse võtta on üldine meie vabariigiteatrite kunstiline tase võrreldes üleliidulise keskmisega. Ma ei mõtle muidugi, mida mõne tipplavastusega, mis on tehtud mõnes 700-st Nõukogude Liidu teatrist millega kahjuks ka teatrikriitika sageli püüab meid võrrelda. Ärgem olgem muidugi aunimetuste andmisel nii kergekäeliselt nagu näiteks karattaltacki aines. Kus pärast teatrikooli lõpetamist võib kolme kuu jooksul juba näitleja saada teenelise nimetuse. Aga ärgem olgem ka liiga Fidsid. Kui ikkagi mõni mees või naine seda nimetust väärib. Andkem talle see, et me väldiksime taolisi piinlikke olukordi, nagu oli kunagi Heino mandriga ja praegu on lugupeetud Eino Baskiniga. Ma tean, et ma räägin asjadest, mida ei otsusta ja ei määra tulevane teatriliit kuid meie teatrielu vahendajana kõrgemal tasemel on tal võimalus ja õigus selgitada, taotleda ning kui vaja, ka nõuda et meie kultuurielu juhinduks ainult nendest üleliiduliste seadustest ja määrustest, mis meie vabariigis end õigustavad. Võib-olla NSV Liidu teatritegelaste liidu vahendusel, kus on juba aru saadud, et ainult rahvuskultuuride arendamise teel võib vältida halli Nõukogude keskmist ja saab rääkida internatsionaal, sest Nõukogude kultuurist kus praegu kaitstakse vabariigi kultuurielu iseseisvust võib-olla rohkem kui vabariigid ise, on võimalik, et NSV Liidu Kultuuriministeeriumi otsused jõustuksid meil ENSV Kultuuriministeeriumi poolt korrigeerituina. NSV Liidu Ministrite Nõukogu seaduste ja määruste paikapidavust ENSVs otsustaks ikkagi vabariigi ministrite nõukogu. Kui milleski muus ei saa iseseisvust ja võib mõelda, millisel määral seda vaja on ja milleks siis olgu see vähemalt kultuuripoliitikas. Aga nüüd üks kivi meie endi kapsaaeda. Kuna siin saalis on ka teiste loominguliste liitude esindajad siis ma tahaksin veel juhtida tähelepanu ühele kummaliselt tendentsile, mis on eriti ilmsiks tulnud toimuvasse avalikustamise ja demokraatia demokratiseerimise protsessis. Kui me ajame oma kultuuriasju sõnades kas siis oma mätta, mõne teise mätta või mõne või paljude mätastega koos siis olla, tähendab põhimõtteliselt nagu ühe mütsi all on siis tegemist kirjanike, kunstnike, arhitektide, ajaloolaste teatriinimestega või ükskõik kellega kuivad asi jõuab tegudeni on siis rahakotiga tegemisest või siis ruumide jaotusega või koguni uue maja ehitamisega on kohe kuri karjas. Need olid ju vanalinna ajaloolased, arhitektid. Kes nähes noorsooteatri ponnistusi oma maja saamiseks tegid 10 aastat tagasi ettepaneku, et see maja ehitatakse üheksandasse kvartalisse et säilitada seal olevaid maju kui ajaloolisi väärtusi. 10 aastat kiruti Tasyjadele. Ja kui siis ühel heal päeval tuli vabariigi ministrite nõukogu seadus ehitada toimust, täita täiskäik tagasi. Vabandan ikka mitte veel siis vaid siis, kui olid juba elanikud majadest välja viidud. Kui olid teostatud arheoloogilised kaevamised ja muud eeltööd. Juba oli valminud eskiisprojekt, oli põhimõtteline kokkulepe poolakatega saavutatud. Vaat siis toimus täispööre. Ja milleni jõuti? Ma ei mäleta vist kõik noorte hääleveergudelt. Sõimati lausa seda seda sõna, mida 10 aastat oodates. Diskussioonist sai sõnasõda, kus valitud vahendeid mida isiklikum õelam oli artikkel, seda rohkem see Akwellüüris üldsuse arvamusele. Jõuti isegi Moskvasse, vaata et vabariigi valitsus teeb muinsuskaitsele liiga. Ühesõnaga aidake meid. Me ise ei oska, ei suuda oma asju lahendada. Andke andeks, aga mina pean seda veel üheks näiteks rahvuslikust häbist. Meil oli. Meil olid üldsuse arvamuse kohta teised andmed. Õnneks ka Ministrite nõukogul. Ja praegu projekti kallal jätkub. Ma tõin noorsooteatri näitleja ainult selle pärast, et olen sellega kõige rohkem kursis. Kuid pangem käsi südamele ja tunnistagem, et iga kultuuriobjekti rajamisega käib üks suur sissisõda. On see siis Estonia teater? Vanalinnastuudio, nukuteater või Raadi mõis? Ärgem siis unustagem, et me kõik harime põldu, ühist põldu mille nimi on ENSV sotsialistliku vabariigi kultuuripõld. Ärgem olgem iseendi vaenlased. Ja lõpetuseks ma tahaksin meelde tuletada küll vana, aga hoiatavad anekdooti. Kat sõpra ei suutnud kuidagi kokkuleppele jõuda, kummal on õigus küla kõige kaunimad neiule. Ja nad kutsusid õiguse mõistmaks teekäija võõra. Ja kuni sõbrad vaidlesid Läks võõras neiuga voodisse. Tänan tähelepanu eest. Täname Rudolf vallaberti sõna on Toomas Angel ette valmistada Indrek Toome. Ma ei oleks nagu sõna võtnud, kuid tõepoolest sellised tohutult emotsionaalsed sõnavõtud on mind selleks ajendanud. Ja mul on üks suur mure südamel, mida tahaks teiega nagu jagada. Siin Enn Kose ettekandes oli juttu sellest, et teatriühingul on nagu juba kolm maja. Kui ma viis aastat tagasi meie kongressil oli, siis nagu ei olnud mitte ühtegi. Ja tõepoolest tähendab nii kaunis. Meil oli eraldatud maja pikk tänav 46 ja kui siin on öeldud seda, et seal oli ruumi ainult 250 ruutmeetrit, siis ma täpsustaksin seda, ütleksin, et see oli selles hoones, mis pidi rekonstrueeriti oma, see oli selle elamispinna ruutmeetrite arv ja see oli meile kasulik välja tuua linna täitevkomitee istungil, sellepärast et selle järgi võeti meilt nagu korterite pinda tabas, tähendab, tegelikult selles majas oli pinda palju rohkem, seda oli tsirka 400 ruutmeetrit. No olgu, kuidas oli, tähendab, seda maja meil ei olnud, ta võeti meilt ära vaatamata sellele, et mina isiklikult ja ma usun ka Jüri Järvet jätkad, teised põhimõttelisi toetasid seda, et see maja võiks meil olla, see maja poleks muidugi rahuldanud neid nõudmisi, mida me täna esitame, see tähendab seda, et meil oleks näitlejate ma, et meil oleks näitlejate, ka tööruumid, teatriliidule, teatriühingu, kuid sellegipoolest oleks pidanud olema madele. Tunnistan, et seda ma ei suutnud teha, et hoida seda maja teatriliidu. Ma usun, et seda oleks meile täna väga vaja olnud, sest me ju täna põhimõtteliselt otsustame väga palju. Meile tulevad juurde uusi ülesandeid, mis ja kes kõik vajavad kindlaid ruume. Seda selleks. Ja ütlen ka nii palju, et hoone, mida me uuesti hakkasime remontima sellise entusiasmiga, see oli see hoone, kohtu tänav kaks. Ka seda meil ei õnnestunud säilitada. Kuigi Ma arvan, et ka see hoone oleks võinud kuuluda kultuurile, sest selle hoonete baasil oli kultuuriministeerium teinud ettepaneku, et lahendatakse ära küsimus ka teatri muusikamuuseumile ja meile korraga teatrimuuseumi muusika teatrimuusikamuuseumile tehti ettepanek, et ta lahendatakse ära teise hoone baasil, see on rahvakohtu selles majas, kus asub Praegult rahvakohus või kohtute maja. See tähendab oleks saanud siis meile, kui kohtud kolivad nüüd uude majja, mida ehitatakse Kingissepa tänavale. Kuid tänasega mul ei ole täpselt teada, kuid minu meelest on teatri muusikamuuseumi nii-öelda ruumi küsimused ikka veel lahti ja lahendama. Tähendab, me saime nüüd kõigi nende kahe hoone remontimise olemise ja selle tulemusena siiski hoone. See on muidugi parem kui kõik need eelmised hooned, see on uus tänav viis kuid see ei ole ka mitte meie täielik perspektiiv, tähendab, me teame, soovime, et meil oleks tingimata ka näitlejate majandus. Kuidas me selle saavutame, seda ma arvan niimoodi, meil on vaja ühiselt niisugust tugevat üksmeelt, teineteise toetust. Et me tõepoolest nende nii-öelda ruumi saamise keerdkäikudes hästi orienteeruda tähendab, ma räägin seda selles, et keegi meile kandikul neid maju ei too, neid ruume ei anna. Me peame orienteeruma tõepoolest nii, et otsima ise ja sellepärast toetan kah Eino Baskini ettepanekud selles et tema on üks mees, kellega me tõesti oleme Mandsinud vanalinnas ja vaadanud ja otsinud ja mõelnud, mis võiks sobida. Vanalinnastuudio, mis võiks sobida teatriliidule, võid teatriühingule. Ja sellepärast Ma ütlengi, et me peaksime täna siin oma otsuse projektis tingimata täiendama seda punkti. Et ettepanek, mida tegi Eino Baskin, see on selle kohta, et kohandada ja ümber ehitada kino oktoober vanalinnastuudio jaoks. See oleks minu meelest väga, väga vajalik. Teiseks, ma kasutan veel juhust, kuna siin istuvad saalis ka rajoonide täitevkomitee parteikomiteede esindajad. Ma pöörduksin veel ühes küsimuses nende poole. Meil on väga oluline saada kortereid. Me oleme viimasel ajal saavutanud selle, et riigi plaani poolt me oleme saanud enam-vähem. Kuid see tähendab seda, et me oleme viimastel aastatel saanud üle vabariigi kuskil 800 kuni 1300 ruutmeetrit uut elamispinda aastas, see on kõikide rajoonide täitevkomiteede kokku, kus või nende linnade täitevkomiteele kokku, kus on teatrid. See tähendab seda, et on olemas süsteem, et rajoonide täitevkomiteed eraldavad nendes linnades, kus on diaatrit, meile kindlat pinda. Mina teen siin ettepaneku meie otsese projekti lülitada konkreetsem punkt selle kohta. See tähendab, et kõik teatrid, kes asuvad Meie teistes linnades, kui Tallinn see tähendab Rakvere, Viljandi, Pärnu saaks vähemalt miinimum kaks korterit aastas, miinimum kaks korterit aastas, pluss vabanevad pinnad ja nii edasi. Pakuksin väljak Vanemuise neli korterit aastas ja Tallinna teatritele kokku 15 16 korterit aastas. See teeks kokku umbes nii, et me sooviksime linna täitevkomitee delt osamaksude alusel kuskilt 1200. Me oleme saanud 1300, nagu ma ütlesin, miinimum aastas. Ka see on see, mida me täna soovime ja konkreetselt näeme, et see parandaks meie näitlejate ainelist ja olmeolukorda. Ja veel üks probleem, see on see, see huvitab meid kõiki. Kuna me moodustame ju nüüd uue majandusorgani, see on eesti teatri Liidu teatri font. Siin ma tahaks öelda, et kui ma olen tunnetanud täna ja kõik need eelnevad aastad, et ei ole nagu ühtset meeskonda, et meid jääb liiga väheks, kes teavad ja oskavad neid küsimusi lahendada siis ma väga sooviks, et see uus teatrifond oleks tõeline kultuuriinseneride. Seda ütles väga osavasti oleksapoosin, kui viis aastat tagasi ta mind nägi ja ütles, et kas sa oled ka kultuuririndel see, et oleks koostöö kultuuriinseneride ja loominguliste inimeste vahel. Seda on väga vaja, et oleks ühine küünarnukitunne, mis ilmselt aitaks paljudest paljudest igapäevastest raskustest üle saada. Tänada. Sõna on Indrek Toome ette valmistada Mati uferk. Lugupeetud kongressi delegaadid ja külalised. Ma ei tea, kuidas teistel külalistel, aga väga huvitav on olla sellel kongressil. Üleüldse, ma olen oma elus väga paljudel kongressidel olnud. Nagu öeldakse, mitmes liinis. Viimasel ajal on, mul ei jäänud meelde meie vabariigi õpetajate kongress sellise erilise õhkkonna Poolest ja täna teie kongress. Kongress, kus ausalt Räägitakse oma murest kui liidu murest liidu liikmete murest, teatri näitlejate mures, aga ka oma rahva murest oma osast, oma rahva elu elamisel, oma osast, oma rahva TÖÖ aitamisel. Kohe ütlen, et need probleemid paljud probleemid, mis on täna kerkinud siin, eile sõnavõttudes, ettekannetes ja see valu on paljus hingelähedane nii mulle kui ka paljudele teistele vabariigi juhtkonna inimestele Mõnele võib jääda selline mulje, et vot siin oli väga teravaid ja valusaid teemasid, millest ei ole pikka aega räägitud. Kuidas nüüd siis juhtkonna inimesed suhtuvad, annad ehmatanud olnud üllatunud? Ei ole. Kui keegi nüüd arvab, et juhtkonna inimesed ei tea näiteks migratsiooni väga valusate probleemidest täna ja ei mõtle sellele, kuidas neid lahendada või ei tunneta praegalt oma osa vastutus selle väga kehva lihalaule üle, kui seda võiks niimoodi nimetada, mis meil vabariigis on või korteriprobleemi üles, mis vajab kindlasti hoopis õiglasemat lahendamist, kui seni siis see inimene, ma ütlen, eksi, sellepärast et me kõik püüame täna vastavalt oma oskustele, oma ümber kindamistele kahtlemata tuleb teha oma tööd paremini teha ja seda kindlasti Eestimaa jaoks, seda kindlasti nõukogude maa jaoks. Ja kui on lõpuni rääkimata avalikustamata probleeme, siis on täna minu meelest Igalühel mitte ainult Teatud osale eestimaalastest või eestlastest selge, et need tuleb meil lõpuni rääkida, meil endil, mitte keegi teine, ei oska nii täpselt rääkida Eestimaa asju selgeks, kuid ka eestimaalased ja eestlased. Kohe tahan öelda ühte asja. Et siin on palju räägitud ja valuga südames, et kas tõepoolest jääb edasi kestma see suur ettekirjutuste aeg vabariigile, mida vabariik peab täpselt tegema, mida üks või teine ministeerium ametkond võib. Ka loominguline liit peab tegema. Mina ütleksin selle peale niimoodi, et ma oma töö põhjal tunnetan igapäevaselt alla, Bertsin just märkis, kui palju neid instruktsioone on seal ühes liinis alla või ära muudetud. Ma võin öelda, et ma igapäevaselt tunnetan, et meie iseseisvumine, meie õiguste, kas võimu detsentraliseerimine nii majanduses kui poliitika vallas käib täie hooga? Kas ta täna meid rahuldab veel niivõrd kui tahaks. Ma julgen ka öelda, et ta ei rahulda, me tahaks rohkem neid õigusi ja selle nimel ka võitleme. Ka võitleme selle bürokraatiaga, kes ju selle nimel. Noh, võitlus on ju, ütleme otse välja, elu ja surma pääl. Nii kui me läheme nüüd seda teed mööda, nagu me tahame minna 50 protsenti vähendada bürokraatiaaparatuuri tähendab 50 protsenti, ministeeriumid, keskasutused, komiteed, nii liidus kui vabariigis koondatakse. Aga mõelge ise, kas keegi teab selles ministeeriumis ametkonnad, kas liidus vaid kumma 50 protsendi sees tema on? Sellepärast tuleb igaks juhuks võidelda täie rauaga, et üleüldse ei oleks vähenenud bürokraatia säiluks, et kõik need funktsioonid, mis täna on ametkonna raudselt enda käes hoida, siis see on ju ainus trump tõestamaks, et inimene, ametnik, bürokraat on vajalik sellel ametikohal. Ta täidab ju mingi funktsioon. Võitlus käib loomulikult kõik terav, valus, ta teeb haiget paljudele. Paljudele nurinat. Aga ka see võitlus tuleb meil üle elada. Veel üks mõte, siis ma lähen konkreetsete asjade juurde ja, ja ma usun, et peaaegu saanu majaga hakkama. Tahaks öelda jõudmise kohta, et rääkimisega Me oleme enam-vähem uutmisprotsessis nüüd juba hakkama saanud. Ilusti räägime teravalt. Isegi need mehed, kes siiamaani suu vett täis hoidsid, on nüüd Uudmise esirinnas. Ma ütleks teile nüüd nii palju. Annaks jumal meile nüüd tarkust oma tarka, tarku mõtteid nüüd realiseerida, tegusid on vaja tegema hakata vähem võib-olla neid häid jutte ja seletamisi, millest minu meelest on juba küllalt. Konkreetsete asjade juurde ma ei suuda täna vastata kõikidele neile ettepanekutele, mis olid nii ettekannetes kui ka sõnavõttudes ja mis sisaldasid näiteks Teatritegemise materiaalse baasi parandamist suuremas väiksemas plaanis, olgu see siis hooned siin mitte või hoonete puudumine siin Baskini teatril või siin väga kehvad võimalused teistel või remontimata hoonet paljudel teatritel. Ma ei suuda nendele vastata, ma tahaksin öelda üldisemalt. Ma juba eile rääkisin sellel teemal ka meie vabariigi valitsusjuhiga, seltsimees Sauliga kõige lähematel aegadel, minu ettekande põhjal, aga ma olen kõik need ettepanekud mõtet siin väga tõsiselt kirja pannud. Vaatame valitsuses läbi need asjad ja teen teiega kohe selle ettepaneku teatavaks, et valite tee endale juhtkonna. Las nad mõtlevad veel kord omad ettepanekud läbi, millega välja tulla, millega põhjendada ja saaksime vabariigi valitsuses tema esindajatega kokku ja arutame, mida me saame vastavalt oma võimalustele täna teha. Tahan öelda ühte asja, et head tahet, püüame maksimaalselt nende ettepanekute soovide realiseerimisel üles näidata. Välissuhetes kaks sõna, ütlesin kohtumisel partei keskkomiteest sellest, et kontaktide sisseseadmine sotsialistlike maade teatrirahvaga valutab avavahetuse korras on võrreldamatult lihtsustatud ja tahaksingi kohe veel kord teie kõigi kuuldes öelda, et teatrite juhtkonnad nähtavasti üheskoos teatriliiduga peaks ja kultuuriministeeriumiga peaks läbimõeldult enda tarvis huvitavat partnerit enda tarvist toonitan, huvitavat partnerid üles leidma ja äratama seejärel loomulikult ka neis huvi, et nad tahaksid selle konkreetse teatriga meie vabariigis suhelda. Nii et siin ei näe mingisuguseid takistusi kapitalistlike maadega, suhtle, mees on veel üsna palju sellist, mida vast ei tahaks näha, kuid ütlen, et tegutseme ka selles osas edasi koos kultuuriministeeriumiga kõrgemalseisvate instantside ees kellest sõltub ka selle töö demokratiseerimine ja usun, et meil ka olukorrad peaks paranema. Aga tahaksin ühte asja öelda küll, siin nagu öeldi, et väljamaa sõitmisel on endiselt olukord raske dokumentide vormistamisega ja nii edasi ja nii edasi. Jällegi tahaks öelda, et ei tohiks nähtavasti edaspidi. Ja kui sa kuskil saab olema, pöörduge juhtkonna inimeste poole, püüame siin kaasa aidata. Et ei kellelegi mingisuguseid imeautobiograafilised andmed, kehakaal või näokuju, need küll ei tohiks määrata, kas inimene saab välismaale sõita või mitte. Peaks määrama ka see, kuidas ta oma tööd teeb kuidas teda hinnatakse oma kolle kolleegide poolt ja selleks nähtavasti on teie endi teatrite juhtkonnad ja teatriliit üsna pädevad. Ka tahaks paar sõna rääkida usalduslikkusest ja vastastikusest lugupidamisest selle süvendamise vajadusest. Minul isiklikult tundub, et kuidagi me oleme selle uutmise käigus. Üsna sellise närvilisi ja usaldamatuse õhkkonna loonud. Inimesed on kuidagi väsinud. Ma ütlen oma isikliku arvamuse välja. Uutmisest. Elu läheb keerulisemaks. Õieti öeldi, öeldi siin välja. Vabadus tegutseda, ise otsustada, mõelda, kasvab, kasvab ja see on loomulik. See teeb elamise huvitavamaks kahtlemata keerulisemaks. Ja ma usun, iga inimese vastutus peaks tõusma iga oma teo suhtes välja öelda suhtes. Solvata on lihtne kellegile kenasti öelda, olgu ta siis allpool või ülevalpool kutsub alati kõrvalseisjad kuidagi omapärase muige või vahest ka sellise õelutseva naeratuse näole. Mina jäin kõrvale, mind ei puudutatud. Tasuks mõelda, jah, kas meil on täna nii palju seda südameheadust kui võib-olla asjaajamiseks ja elu elamiseks? Eestimaal vaja teha läheks. Ma tahaks kohe öelda, ma ütlesin ka selle asja juba välja. Vabariigi kultuurielu edasise arendamise programmi töötame me välja ühiselt. Mitte mingil juhul ei taha veel öelda, et ministrite nõukoguga Kultuuriministeerium võtaks selle arendamise programmi väljatöötamise eksaksuse täpsuse vastutuse enda peale ei võta. Seda me teeme üheskoos, kaasates kõiki loomingulisi liite. Kultuuriasutusi ei ole teist alternatiivi. Ainult niimoodi saame me enda vabariigi tarvis töötada välja. Tõesti tõelise vabariigi kultuuri arendamise programm. Nüüd ühest väga delikaatses teemast, mitmed seltsimehed on sellel teemal rääkinud ja on teeninud sellega väga suure aplausi. Jutt on isemajandamisele üleminekust artiklist, millele kirjutasid neli inimest alla ja mis ilmus hiljaaegu edasi. Mis, ma tahaksin kohe öelda? Ärge arvake, kuidagi jääb mul niisugune mulje, et see mõte iseenesest on väga niukene vist asiotaa snematest? Ei mõte on väga õige ja partei NLKP keskkomitee liiduvalitsus. On mitmeid kordi öelnud sellesama mõtte väljata, iga piirkond, iga vabariik peaks ikka oma majandamisega ise toime tulema, meil täna ei tule mitmed vabariigid oma näiteks eelarvete tulude ja kulude poolega. Vot sellel tasemel toime ei tule. Mõte on selles, et anda üha rohkem avarava avarduvaid võimalusi loomingulise tegevuse arendamiseks majanduses, siis kohe tahaks jälle öelda. Ei maksa niimoodi kuidagi halvustavalt majandamisjatööstus ja põllumajanduse arendamisse suhtuda. Siin on tehtud kahtlemata palju loll ja rumalust näiteks meil ühe tulemusena sextensiivne migrantide vool, Waba riik ja mis tekitab meil ka väga palju probleeme. Kuid seltsimehed, meie teiega saame elada ainult just nii rikkalt kui rikas on meie majandamine. Ja mitte kopikatki rohkem me, me ei saa hakata edaspidi rohkem kulutama, kui majandus midagi meile juurde ei anna. Ja ainult niimoodi ei maksa arvata, et me trükime rahatähti muudkui juurde ja siis jagame kultuuri välja. Kahjuks jah, liidus täna trükitakse rahatähti rohkem, kui võib-olla oleks vaja. Kui oleks vaja? Jah, trükitakse, tunnistan seda teie ees siin üles ja see on suurest häbist ja hädas, et ei oska tööd teha nii palju kui peaks ja võib-olla ka sellest, et meie süsteem kahjuks on täna liiga humaanne, et väga paljud võivad looderdada ja saada sellest isegi normaalset tasu elatiseks. Nii et isemajandamise osas ma tahaksin öelda, et see tuleks väga tõsiselt sügavalt läbi kaaluda ja ma arvan, et eeskätt peaksin kõige suurema vastutustundega ütlema omad seisukohad seal artiklis toodud asjade kohta välja. Meie majandusteadlased siis seal iga punkt on väga sügava sisuga ei ole nii lihtne kohe anda sellele näiteks dokumendile hinnangut nii ühekordse lugemisega, mis on selle asja plussi. Miinused olgem dialektikud, igas asjas on omad plussid, oma miinused. Ma kardan, et meie teiega täna ei ole veel nii pädevat paugupealt hindama kõiki asju. Kõige objektiivsemalt tasuks mõelda ja mulle meeldis. Baskini sõnavõtus on juba kohe lõpetan ka. Ta rääkis siin suurtest lollustest, mis on tehtud mitmel pool. Jällegi annaks jumal, et meil jätkuks tarkust lollusele seal, kus ta sünnib, kohe vastulööki andma. Nagu näitab elu kui tuleb tagantjärele tarkus, võib ise tihti lolliks jääda. Ja mida ma tahaksingi öelda, et me igal pool, kus me näeme sündivat lollust, et meil jätkus kodanikujulgust ausust oma südametunnistuse eest, kohe öelda vaatamata kes inimene on, kus ta töötab, missugust amet kohtab ja ma usun, et see on meie vabariigi arengu eelduseks ja loomulikult ka tema kultuurielu eelduseks. Soovin teie liitu eelseisval, väga keerulisel ja vaevaliselt tööteel saadaks vaid edu. Täna. Täname sõna on madjufertil pärast Matti ufergid soovib sõna Jüri Trei hääletamise protseduuri asjus. Lugupeetud kongress meie teatrimuusikute pere käib viimasel ajal oma tegemiste töödega tõusuteed seda on näidanud nii kriitika meie koduvabariigis kui ka väljaspool Nõukogude Liidu piire. Seda on tunnustatud nii teatrietendustel kammerkontsertitel kui sümfoonia kontsertitel. Interpreetide tegevus on aktiviseerunud mida kujukalt näitas ka viimane vabariiklik puhkpillimängijate konkurss, kus teatriinterpreedid said kuus laureaaditiitlit. Nendest kolm esikohta. Räägime pidevalt kunstilise taseme tõusust. Kunstilistest kordaminekutest. Aga kahjuks me ei saa veel seda vääriliselt hinnata. Ikka tasume hulga eest. Ikka jätame kõrvale kvaliteedi. Eksperimendi puudub see hoob millega saaks eraldada annet kõrgtaset keskpärasusest. Tähendab propageerime keskpärasust. Kuulates eile ka Eino Baskinit läksid nagu sisemusse sõnad, austus, armastuslugupidamine. Võib-olla asi algab pisiasjadest. Võib-olla me ei pane tähele kõike, mis meie ümber toimub. Võib-olla ei pea seda väga tähtsaks. Minu arvates peaks pidama. Teatris käime iga päev päevast suurema osa ajast, võib-olla veedame teatis hommikul harjutus enne seda ettevalmistusõhtul enne etendust jälle ettevalmistusetendus ka pärast seda. Võib-olla mingi proov enese tarvis või ansambli või muu tarvis. Annad nagu hingest teatrile kõik ja, ja tundub niisugune pisiasi, aga siiski küllalt solvav. Ei ole aastaid olnud. Seda nüüd järsku paar aastat minnes teatrimajja loed esimese sildi. Üks tund peale etenduse lõppu on teatris viibimine keelatud. No võib-olla see tõesti on vajalik võib-olla seda nõuab tuletõrje või tont teab kes või milleks see on vajalik, seda ei ole olnud kunagi. Seda ei saa nii üles panna esimeseks sildiks inimesele kes valmistuks valmistub tulema pühakotta, valmistub andma endast kõik. Kui seda on vaja teha, siis ütleme ja teeme seda, ärme paneme üles silte, mis võtavad meid esimesena teatri tulles vastu. Ka varem oli meil esietenduse järel niisugused koosviibimised, arutelud. Inimestel on esietendus. Nad, see on nagu kokkuvõte kohtumine siis lavastajatega. Tore, et meil on orkestri sektsioonil on niisugused toredad sõbrad. Sõpruslepingupartnerid Paide Trefist juhataja Aldur aasa, kes, kes meile nii sellel kiirel ja hallil. Ajal suudavad siiski seda austust, armastust ja tunnustust jagada. Uskuge hea õhkkond, see maksab palju, hästi palju. Meil on veel palju muresid. Meie töövahendid orkestri inimestel ma ei räägi pillidest. Need neid on palju muretsetud. Aitäh. Teatri juhtkondadelt vabariigi valitsusele. Aga siin on veel pisemad, pisemad. Detailid, mis kuuluvad ka meie töövahendite juure, nimelt puupillide trostid, poogna jõhvid, keelpillide keeled, harfikeeled. Neid ei ole meil saada. Nad ei maksa palju. Neid me saame kuidagi isiklike tutvuste kaudu välismaalt. See on kuidagi ebanormaalne. Need on siberi jõhvid aga neid saab valuuta eest. Teatriliit suudab selle natukese leida mingi lahtrit, leida mõned väiksed võimalused, et seda kuidagi nagu regulaarseks teha. See ei ole väga suur maksumus. Ja et see asi on niisugune. Küsimus on tõsine. Mäletan esimest kokkupuudet Vanemuise orkestriga. Oli sektsioonist juttu. Rääkisime igasugustest seminaridest, kokkutulekutest. Kõik paistis nagu ilus ja, aga siis nad lõpuks ütles, et kuule, et, aga meil on vaja keeli, meil on jah, seda me tahame tööd teha. Pean kohe lõpetada, nii et esialgu oleks jah vaja tähele pöörata esmasele vajadusele töövahenditele. Üks veel üks pisi küsimus, millele juba Indrek Toome ehk andiski vastuse. Ja aitäh selle eest, loodame, et edaspidi niisuguseid nagu. Kollektiivi siseseid pingeid enam ei teki, ehk need lahenevad, ehk on nagu avast avalikustamine aitab sellele osa, nimelt seoses välismaareisidega. Tihti juhtub nii, et järsku keegi ei, ei saa tulla? Ei saa kaasa tulla, see selgub tavaliselt väga viimasel minutil ja, ja vahest juhtub nii, et ta ise ka ei tea, miks ta ei saa kaasa tulla. Aga nojaa, väga piinlik on, et et olles nagu ka kollektiivi juht, natukene, ei tea ka miks ta ei saa kaasa tulla ja ei tea ju seisukohta võtta, kuidas siis edasi elada kuidas suhtuda või, või või? Ja viimane, viimane ettepanek, see juba varem nagu oli esitatud, et kuna teatri puhkpillimuusikutel on ka 25 aastase tööstaažiga õigus jääda pensionile, et võtta siis teatriliidul koos balletiga taotluste kava, et ka puhkpillimängijad saaks selle loomingulise pensioni endale, kui see osutub võimalikuks, tänan tähelepanu eest.