Eikellegimaa. Tere õhtut, head inimesed. Tere õhtust ja hoogsat jätku kõigile õieti selle raadio kahe korraliniga meeleni muusikatund, eikellegimaa, nõnda kärarikkaks ja kurja külaliseks, nagu need esimesed paarkümmend sekundit üleni tervenisti ja lõpuni päriselt ei jää. Ehkki külalisi, kokkupõrkeid ja helilisi kontraski saab selles saates olema suhteliselt ohtrasti järjepideva hästi ja seal. Möödapääsmatu, sest peategelaseks selleks saates On muusik Jaapanist. Elektroonik, muusika autorist, kitarride terrorist, plaadimängijate kasutaja ja Semperi tehnoloog Ottomo ja hiljem muusika vahele käivad tekstid, mis selle muusika kohta käivad, on iitkus, neitsi kõneldud ja meie esimene aga mis kujutab endast rahumeelset hingetõmbe, aga oleks minutiks enne järgnevaid müra, plahvatusi on Vahitorni mass. See kõik on kokku just nagu mäng. Selline iseäralik mäng, mille põhiliseks elemendiks on ammu avatud uste sulgemine, taasavamine ja taas sulgemine ja uuesti avamine. Seda mängulist tegevust just nagu saadaks kellelegi nähtavaks tagantõhutaja, sosin nii edasi, nii edasi, nii edasi. Systox, mis tegelikult avamist vajab, on alles kaugel eespool. See kõik on kui just nagu üks lugu, kui laul, mis reisib läbi lõpmatuse, leidmata eales lõplikku lahendust ning pilk kinnistunud tähistaeva põhjatusse on mängija oma fantaasiaid Vaba suunduma. Kuhu iganes tsitaadile ette loetud tiraad pärineb jaapani operistlikult elektron muusikult kitarriga kangelaselt ja plaadimängijate taltsutajad, totoomioshi hiirelt eriskummaliselt oleviku ja tulevikumuusikut, kes tegelikult on teinud ühe väikse tiiru eesti laadelgi mõne aasta eest ning kelle muusikaliste suundumuste kohta võib tõepoolest üsna julgesti oletada, et need võivad kanduda kuhu iganes. Aga algus seal kummalised reisil, mida esindavad tooma Joshi hiire, mitmed temataolised, tuleviku visionäärid nii hästi Jaapanis kui vanas, kui uues maailmas on hiire puhul konkreetselt seesugune 10.-te lõpus natuke natuke napilt enne kuldseid kuuekümnendaid sündinud atoojashi, hiljem muusikahuvi on pärit kusagilt seitsmendate aastate algusest, mil Jaapanis, nagu ta väidab politseis muusikaliselt ja võib-olla ka ühiskondlikult poliitiliselt pisut palun väga kindlasti kinnistunud traditsioonidest ohjemata tegevus. Ning siis külastades mitmeid tolleaegseid džässikohvikuid, nägi noor teismeline autome hiide mängimas ja kuulis improviseerima friis essist suuresti mõjustatud muusikuid. Kellesarnaseid oma edaspidise eluteel pole enam nii palju kohanud ja kellega oma hingesugulust tegelikult, kui ta neid on kohanud, ei ole olnudki ülearu suur. Umbes 17 18 aasta vanuselt leidis Othomojožihhidend ühelt poolt improvisatsioonilist muusikat ning edaspidi aastas seda enda jaoks selle muusikalise formaadi nii-öelda sooloesineja, noh, ansamblimängijana, millest on tegutsema jäänud edaspidigi ning võib arvata, et teatavad olulised muutused nendes suundumustes võivad ju ilmutada ainult mingite aastate jooksul. Aga see vundament, millelt kõik lähtub, sai paika juba siis mehe üsna noores põlves. Kuulnud oleme korraks küll, ainult selles, ei kellelegi ma saates täna vedas Cligule õel võivad need suundumused etenduda ilmutada üsna äkiliste helipööretes ja müramiraažides samas nagu varsti võib kuulda palas, millel nimeks lüüriliselt musträstas number kaks või tume hine muusika olla aga ka vägagi rahustav ja sugugi mitte ainult suunatud kokkupõrgete ja erinevuste rõhutamisele vaid ka tihtipeale ka sellest, et kommunikatsioon joon erinevate muusikate kultuuride rahvaste vahel on tõesti võimalik ja tegelikult seesugune eesmärk, mille puhul alati maksab püüda Ühisotoomajožihhile ja tema musträstas number kaks Viimane lühike miniatuurne, kuuldud ei kellelegi meetriskursruutiotoomiožihhidele jaapani muusikuna ning pealkirjastatud oli see Japythock või siis jupi jutustus. Sellest jobi jutustusest on võimalik ei kellelegi kommentaarides suunduda päris mitmes suunas ja tasub ehk meenutamist, et Jaapan kui seesugune mis kõõrdi loogiline keisririik on teisalt ajaliselt traditsioonitruumaa. Ja vähemasti too pool tundub olevat totoomiožihhidele muusikuna ja jaapanlasena oma riigi kodanikuna geisid riiklasena võrdlemisi vastuvõetamatu. Ühelt poolt niisiis on kõrgtehnoloogia ja kõik see tulevikku suunatust, mida Jaapani puhul korduvalt kõneldud kirjutatud on justkui iseenesestmõistetav, nagu võiks arvata tavaline pinnas ja kogu ühiskondlik ja hea oluline olukord võiks olla soodustav ka seesugusele tulevikku, pürgivale muusikale, Lagotto oma ja siis kiire teeb. Teisalt selgub Agatomešihhide enda sõnadest kõige enam, et olukord on põhiliselt vastupidine. Talle vähemasti tundub nii tsiteerigem teda veel kord kui te juhtute olema tõepoolest kompromissitu edasipüüdlik loominguline artist, ükskõik mis kunsti alal, kes siis põrkate igal sammul vastu seda sotsiaalset hierarhiat, mis on kehtinud aastasadu ning mille sisuks tegelikult tähendab päeval on nii inimsuhetes kui ühiskondlikes suhetes võimust võtvad eelarvamused ja kõhklused ja kartused. Kõige sellega loomingulisest plaanist toime tulla. Päev päeva järel on pehmelt öeldes ränkraske tsitaadi lõpp. Tobehhide muusika kahtlemata omad, aga tema omal kodumaal teatavat fännide ringkonda ja toetajaskonda. Aga võib-olla too tõrksus, kas siis kuduma kultuurilise konteksti poolest? Ottoomiožihhide suhtes ja ka vastu ei võeta lotoojažihhide umbusaldus kehtivate kunstiliste kultuuriliste tavade vastu, tema kodumaal on kindlalt seda etute homoessiivi reisib üsna laialt maailmas ringi ning all 90.-te aastate teiseks pooleks muutunud just nimelt elektroonilises muusikas Santori tehnoloogias üheks tunnustatumaks nimeks, kes pärit sealtpoolt kaugest Aasiast. Rahvusvahelises ulatuses on ta tublisti koostööd teinud nii hästi Christian Markle'i tunnustatuma vinüülplaadimängija taltsutaja orkestris, kus üheaegselt on osalenud 100 plaadimasinakirjutajat on mänginud koos California kompuutri kompolistikaalse Tonyga ning tegutsenud loomulikult mitmetes foon introsatsioonilistes ja osalt mürama päästeetikale tuginevates ansamblites. Üks neist ohtudest Teits oli talle toeks ka siis, kui hiirega, siis 93. aastal Eestimaal esinemas jätskaarel. Neid, kelle muusika on mõjutavadotoojas hiired, kellega ta koos mänginud ning kes teda rahvusvahelises ulatuses hääl tasemel eksperiment taatorina on omakorda aktsepteerinud. Nii põlesid, saaks äärmiselt pikal rivistuda ja nende ettelugemise peale ei hakka praegusel juhul aega võtma. Mitmeid neist saab nimetatud edaspidi. Siin ka üks sinimuusikaline Palotomaaži hiirelt, mis oma pääl kirjas suundub kodumaalt võrdlemisi kaugele. Loo pealkirjaks seal filmikunstnik croits purgist. Ansambel hooldad Steits, kes viimati häiris minutikese vaheldumisi lüürilise lõike tormakas trash metaliga miks neid ansamblitele, katoomajožihhile, salatist, ansamblimängija on paljude teiste hulgas kaastööd teinud ning seesama grupp, millega koostooja tšehhidega 93. aastal mängis festivalil jätskaar Eestis aastal oma lühikesel Euroopa turneel ka Leedus ja mõnel pool mujal käigust siiapoole maailmanurga taha on jäänud mälestuseks täiesti olemas ka vaat mis kannab nimetust kontserdid Eestis ja Leedus aastal 93 salvestatud ning sealt me võtame ära kuulata ühe lõigu meenutuseks. Tõsi, mitte küll palast, mis Tallinnas salve saavad maid ühest leedumiksist. Selles lõigus lõiv. Ta ja kohati päris selgelt kuulda, mil viisil atoomiožihhide üsna peenelt sulatab kokku erinevaid muusikalisi tõrjale. Tõsi, nagu öeldud, on sel korral tal toeks ka terve elav ansambel kummelit nõotad Steits aga sellegipoolest, selles kõiges on nii hästi hooldatud Steidsi tulist energiat, ühestyotoomehhide peens pleri taltsutust ja ka tema enda Curry kitarrimängu. Võrdlemisi kirev lugu. Leedumiks. Black val musträstas numbergs jaapani maromeronics ja elektroonilise muusikuoto mõjušihhideks lüürilisemaid helipintsel. Tõsi harvu seesuguseid tema terves senises loomingus. Öeldakse küll, et lindu tuntakse laulust, aga võib muidugi öelda, et vahel tunneb kui asjatundjaga tegemist linnu ära, aga ainult lennu järgi, et kuis viisid, kui kõrge, aga kui kõrgelt, kui kaunisti kandiliselt lind lendab, selle järgi võib ka otsustada, millise sulelisega või kui häälollimuga isegi tegemist võib olla. Meie, vastupidi, kõrgustasemel laskma nüüd võrdlemisi võrdlemisi madalale nii madalale, maadligi, kui vähegi annab seda teha Kuusotooma hiirega. Teise põhilisi ansambliga aku Rauntiseeru. Selle ansambli nimi eesti keeli on nulltsükkel ja sinna nulltsüklis jälle me esialgu ainult mõne 10-ks sekundiks igaks juhuks mitte kauemaks. Esimesel korral. Väga lühike, väga konkreetne lugu kurja kõlaga ja energiat otsast otsani täis, nii palju energiat ühes pisikeses pooles minutis, et seda pritsib sädemeid, nalja ja valgub hõõguva laava igale poole. Ei kellelegi, seal hakkavad need sädemed tasakesi kustuma. Aga Ground Zero tõelbul kuuldud atoojožis ideeks põhilisest projektidest, millega ta tööd alustas 8000 90.-te vahetusel. Seesuguses muusikas, nagu ta esindab eksperimente, reaalsus santeri tehnoloogiale tuginev, otse seda ka elusa ehk laim muusikaga ühendavas. Mul on tasemel tegelikult võrdlemisi tuntud grupp. M projekt Priidule lühikesele minu edelasse M klubisse, kes Embrojekti mängis ennist Gransseerosse kuulusid järgmised neli tegelast ja matsu kai, kelle üdini tungivat vokaali kuulda või hiire tolles loos mängis ainuüksi kitarri. Jättes kasutamata Sampdoria ja plaadimängija Gaddafi tekki, oli passistiks Mosahhiro trummariks. Seesugune seltskond nime all nulltsükkel mängib keerulisem ka tükk maad tükk maad rahulikum ja isegi ehk struktuuri poolest kergemini arusaadava pala, kui too eel kuuldud 30 minuti kolmekümnesekundiline seest. Sela pala nimetuses esineb nende kodulinna nimi Tokyo. Ja sellest vastuolulisest ja, ja suhteliselt korralikust läbisaamisest sealse muusikakeskkonnaga annab pala kõlaga mitmel puhul märku. Niisiis Strange Land Tokio, Atom hine ja Ground Zero. Probleemid, mida toomiofiside muusikaga kokku põrganud kuulaja, eriti kui kokkupõrge on esmakordne, võib kogeda, on ilmsesti suuresti sarnased neile, mida üldiselt võib ta ju ta muusika puhul, mis niinimetatud mürast eetikast ja lihtsalt välja öeldes kõiksugusest lärmist muusikat teha, seda muusikat tihtipeale teebki, aga muusika on sedavõrd erisuguse ja harva kuulda, et esialgne segadus sellelsamal kokkupuutumisel võib kesta päris mõnda aega tekkida kõiksugu kummalisi kahtlusi, väärkujutlusi, sest müraga kõige jõhkramalt, aga kõige osavamalt ja andekamat ümber käivate muusikute puhul, nii nagu neid mitmeid on olnud Eesti festivalidel aastate eest kuulda võib tekkida kuulajal kahtlus. See kahtlus on tekkinud mõnikord kriitikutelgi, et seesugused inimesed, loovisiksused, kes nõnda kummalist muusikat teevad olla päris normaalsed, ei saa olla päris terved ja nemad ilmselt ongi kurjad, haiged, kiimalised ja igavesti imelikud tüübid. Spute peatume hiidesse siis siis vähemasti kaks häält saaks küll kokku, kes võiksid väita, et tegemist on tema puhul. Ansambliga hooldad Steits, kellega ta koos Eestis mängis rõõmsalt leebete huvitavate ja, ja viisakate persoonidega. Seesugustega, kes vaatamata mitte eriti heale inglise keelele oskusele suhtusid päris mitme tunni vältel pikalt ja nii põhjalikult, nagu see nende jaoks võõras keeles võimalik oli seletama ja nii selle saate tegijale ei kellelegi kokkupanijale kolleeg Mihkelsonile mitte ainult seda, kuidas on kõige mugavam pulkadega suppi süüa vaid sedagi, kust kandist on need muusikalised jõujooned kokku tulnud, mis nende muusikat just seesuguseks teevad ning mis võiks olla see eriline element, mille nemad ise sinna sisse on pannud. Selgus, et pooltest Teidsi kitarrist ei kannata tegelikult silmaotsaski mõningaid kaasaegseid müra, muundureid, efekte, leiutisi, mida kitarristide usinasti toodetakse. Ilmselt totoomioschichile on tegelikult õppinud aega Hiina rahvamuusikat. On leidnud mõnedel loominguperioodidel kõige parema peatuspaiga ja viljakamad tegutsemispinnase Hongkongis. Arvata võib, et nüüd, kui see saade eetrisse läheb, sealne kultuurisituatsioon ka päris nii soodne tema muusika enam ei ole. Selgus muudki huvitavat ja selgus. Ehk leidis kinnitust mõndagi seesugust, mida eksperimentaalsete muusikate puhul ikka on teatud ja kahtlustada võinud. Nimelt et see amet, mida nimetatakse hiire järgmise soolopala pealkirjas kästi Spencer ehk kassiir ehk rahajagaja. Meie eluvaldkondi, millega eksperimentaalmuusikutel tuleb üsna harva kokku puutuda. ISIS Ottooshihhide Jäkeš disbanzer. Head inimesed, kuulsite kaelani muusikat, sest nii kellelegi ma kaks kätt, üks hääl tegid viimased 44 sekundit heli Roosi kaks kättoto mõjuschichida jaamad, mis kirjutasid plaadimängijaid ning hääl kuulus vokaal. Võib-olla Kaug-Ida ja kogu praeguse maailma vokaal, karate kõige ägedamal esindajale jaapani laulja mehele ja matsuga Aile. Võib-olla viljatu, aga siiski mõnevõrra põnevam küsida retoorilist küsimust, kas seesuguseid printsiipe muusikaliste kolhooside loomise just seesuguseid kombinatsioone elus instrumentide Ilus muusikute tsentritehnoloogia vahel võiks leida ka Eesti alternatiivsest populaarsest marginaalselt muusikast. Ja eks neid näiteid, mis pähe tuleb, kes vaevalt küll, et on hiideestimaine analoog, aga võib-olla siiski kõige lähedasem hingesugulane mõningas mõttes. Vähemalt paiguti muusikas olevat noormees, kes varjunime taha sõela Optiliste servadega helikonna olid kokku pandud kaunis kummalistest kildudest seesugustest peaaegu sarnastest, nagu neid teeb ka jaapanlane automešiide, kelle marogrammiksidest koosnevat muusikat mängib täna ei kellelegi ma võib-olla paiguti pisut sarnanevad kollaaži. Samasugust lõigustamist, džempri tehnoloogia kasutamist esindas ennist kuuldud paarimeetrises lõigus eestimaine alternatiiv elektron. Kõik kes on mõnikord harva jõudnud ka helikassetil Eestimaal, on esinenud seal kunstniku all sõela. Kimbuna ja kokkuvõtteks tasuks under öelda üksnes tsitaatidest hiidelt, mis käsitleb just nimelt šamplini Semperi tehnoloogiat kui niisugust. Semper on nagu viirus, ütlemata hiire sõpral mäluviirus, mille abil minnakse ajju mällu ja sihitakse seal midagi sootuks uut. See idee iseenesest ka Juudne, kujutlege vaid mälu, aga ilma ajuta. Aga just nimelt seesugune on Semper ja tehnoloogia, mis sellega kaasas käib. Tsitaadile lunastusele, titaaniga kaasas käib nüüd järgnevalt ei kellelegi maalan otaažihhide sooloalbumilt 90.-te algusest loodid, mis kannab nimetust Ui Insist. Kas meie jõuame Malaysian reppikalt? Esimesed kuulate muusikasaateeikellegimaa viimaseid minuteid ja kõik, mis te nende esimeste ja viimaste minutite vahel kuulnud olete, välja arvatud saate seletaja jutt muidugi on olnud muusika. See muusika, muusikategija, enese ja tema kaaskontsete arvates muusikat teinud, on selles saates hiide temaga koos grupi toodetest õitse ground siira. Ning peategelane Votoomiožihhide on tõepoolest omaloominguliselt positsioonilt seal, kuhu ta siin saate eelviimase ja päris viimase pala vahel satub. Mida ta esitas, kandis nime Aundovi ehk piir. Ja viimane pala, mis tuleb, on müür ehk vool. Niisiis piiride ja müüride vahel tema tegutseb, aga ei saa salata, et neid piire ja müüre stiilide vahel ja mõneti ka erinevate muusikaliste kultuuride vahel on ta murendanud jõudsasti. Ning kui tema helikirurgia, mida ta sämpleri plaadimängijate ja kahe kitarri abil põhiliselt teostab võib tunduda äärmiselt kummastav, alaksistlike jõhker. Siis kui skeptiline kuule, seda ka ei usu, söandab saate tegija ikka väita, et totaalse hiire muusika võimaluse korral väärib ülekuulamist ja võib avastada, et tegemist on tõepoolest väga peene helikirurgiaga, mitte lahmimise intrigeerimise või sooviga võõrandada kuulajatava muusikast, pigem ikka vastupidi. Niisiis jäägu siia ei kellelegi otsa. Müürid, mis tuleb järgmises, ei kellelegi maas. Nädala pärast siinsamas samal ajal jääb Nonii kui Gustav Ernesignatuur nädala pärast. Ütleme siis nii, et saladuseks, aga kuulmiseni loodetavasti sellelegi vorst.