Tere, raadio on kaks aeglane õhtusaade on eikellegimaa, Tiit on, kus nad ja tänase ei kellelegi muusika peaesineja terveks, selleks tulevaks tunniks on grupp ameerikamaalt mustanahaline kvartett päädpreinud. Ansambel, kes suudab, rikkusid mängida, ilma et nad seda tehes idiootidena tunduksid. Ja tõenäoliselt ainus rokkansambel terves ilmas, kes võib ilma häbenemata oma laulutekstides suhu võtta ja suust välja hüljata sõna revolutsioon, ilma et nad seda tehes kahtlaste kohtlaste kehkeli vehidena paistaksid. Samamoodi arvas uue maailma erandliku stuupennistajad plain siit Randma poolt hinnates. Kirjutaja Belvat. Selles Washingtonis seitsmendat, 70.-te aastate lõpus esimest korda preisi nime all kurja häält teinud ning hiljem New Yorki ümber asunud mustanahaline nelik enam kui pädevalt metalit mängib ja et nad siis sestap ka kingiga võiks väga vabalt toime tulla ei tohiks viisist enam kahelda ka praegune ei kellelegi, ma saate kuulaja juba nendegi ühe ja ühe veerandi loo järel, mis siiani eikellegimaalt ette mängitud. Kuis viisi aga peaks seesama Tigejadele nelikkitarrist Bassist Jennifer trummar Watson ja nende kähe hääletoru esitama Romneyl laulusid. Seda võib kuulaja seni võib-olla vaid mõistetele hämmeldunult ja omaette mõistet rai pole vaja enam kaua oma esinemise tänase esimese tänase demonstratsioonesinemisel rege stiilist prints kohe siin ja praegu profitzaaja, prohveti, siin prohvetlike punkrite käte ja vaimude aastast 1989. Popmuusikaline separatism, tilines segregatsioon ja mustvalged rassistlikud vaheseinad. Vähemasti rassilised vaheseinad on üllataval moel ansambli väetpreis juures ilmingud, mida tasub pigem kiita kui Downida. Sest et tihtipeale tundub, nagu oleks Blanci erandlikus tulnud just nimelt sellest, kuidas nad oma muusikas väga erinevaid stiililisi elemente rangelt lahus hoidsid. Mitte ka ei proovinud püüdlikult neist segada kokku tasapaksu sulamit, milles koostisosad üksteisesse ladusasti lahustunud oleksid. Esimesel albumil 82. aastal Ameerika maisi, legendaarsel väikefirmal rool embleemiga avaldatud lühikesed plaadil ja enamasti nende hilisematel küülitistel käivad roostes metalli kõlaga puugid, õnnitlused ja tasased rege lood vaheldumisi. Ja isegi kui hardcore punk ja rege tõesti kõlavad ühes samas palas nagu printsi hilisematele albumitele, mõnikord juhtub siis asjalugu põhimõtteliselt on samalaadne, kas see tähendab erinevate stiilist osade eraldusjooned on üsna selgesti kuulda. Nimede päevasel kombel ei mõju see aga tavaliselt nende puhul niivõrd küündimatuse või kohmakusena, kuivõrd tekitab iseäralikke pingeid, paineid ja huvitavaid hõõrdumisi, mis miniatuursed kontsentreeritud kujul on olemas selleski järgmises lähedases loos. Printsi debüütalbumi avapalas säilinud. Üsna imelik, iseäralik ja üllatama panev lugu Gazpol muide Bubba ehe eksalteeritud takja tuld sülge isegi piisavalt just nagu primitiivne, nii nagu pundi puhul heaks tooniks ongi. Aga sugugi mitte nii lihtsalt nagu suur suurem jagu pungist kõlab. Sest tolle loo soolamis ennist eikellegimaal mängis nii lühikene ja äge äkiline kusega puhul võis ometigi tekitada imestust küll, sest see soolo kõige selle näilise Trinitiivsuse keskkooli mängitud tasemeni, mis, mis enamjagu punkareid paneks naba paigast venitama või, või näppe lootusetult sõlme mängima, ilma et ikkagi sellega nõndaviisi hakkama saaks. Imetlusväärseid asju ameerika maise mustanahalise punkbändi tegelikult stiililiselt väga mitmekülgselt võimeka ansambli pead prindi juures muidugi suutsid mõnevõrra segadusse ajada nii valget publikut, sest kukk oli ometigi valge tegija ja kuulaja pärusmaa ja suutsid tekitada hämmeldust mitmetes kõikidele kaabilgulisemates mustanahalisi mustanahaliste muusika kriitikutesse õelikumal näituseks üks sealseid kibedaid kirjutajaid. Krediit ei jõudnud ära imestada, kui ta esimest korda pättusi kontserdile sattus ja neid laval mängimas nägi. Et tegemist on tõepoolest verevendadega, veidi puha mustad mehed, hõiskas projektorit. Ma järgmises artiklis. See oli aastal 1982, millele kirjutas vilis voissile ning arutles seejärel usinasti igakülgselt selle ümber, mida see niisugune nähtus nagu plainud muusikaliselt kultuuriliselt tähendab. Mille puhul Grektid piltlikult öeldes suu imestusest ammuli jättis, oli see muusikaline ideoloogiline kahepalgelisus või õieti isegi kolme valguses, mis advendi juures silma ja kõrvu paistis. Ühelt poolt pungilik nihilism, teisalt rege muusika ja rassoforiaalne. Ühelt poolt karite surma põlgav ja tuleviku olevikuga sõdib ilmavaade teiselt poolt rastades tõid siis. Ja elujaatus. Minu arust küll OlyBet Preis pigem eelkõige ikkagi puhtmuusikaliselt parem buck bänd kui regiansambel. Tema jaoks oli esimeses järjekorras erandlikust pungi uurimiskõnelev rastade grupp ja alles teises järjekorras osaliselt muusikaga tegelev. Veider mustanahaline samme. Aga kuulata koleidsis pealegi selles järjekorras, nagu neist projektid kõneles ja kirjutas. Kõigepealt drunk, seejärel rege. Seda varast rege pole, kuulates Blanci esimeselt albumilt 82. aastal avaldatud plaanilt. Veider mõeldagi, seitsmendate aastate lõpus oli seda tegelegu mänginud bänd Ameerika pealinna Washingtoni piirkonnas just nimelt hardcore pungi üks olulisemaid alusepanijaid. Voolus ja rasta jutt tundub olevat neile sama viimane kui mängida täiesti virtuaalselt. Tigedaid punklugusid. Mis rastandusse Razdaforiaanidesse puutub, siis too kommendatel aastatele Vaikol sündinud usuvool on kahtlemata juuri ajanud fos islamiga ehk islami varju jäädes Ameerikamaal afroameeriklaste hulgas ning Preis, kelle kohta ma ei teagi täpselt väita, kui ortodoksed rastad. Suuresti on see kogu vaimne suhtumine ja hoiak rastadega ühtelangev, küll. Läbension enese jaoks välja mõelnud koodi, mida nad tähistavad. Vähemasti tähistasid seda varasel päevin täheühendiga PMA mis võib küll kõlada PVA, niimoodi aga, aga liimi hingamisega puhkarlusega. Selles mõttes on rastadel ilmselt üsna vähe ühist. Kaabeeemm ei tähistus nende puhul positiivne hätitki. Tuli katsuda selle ilma hädadest olla ja ilmselt oli rastade usk üks viise. Sellest suhteliselt süngest olevikust eralduda, sest reis oli grupp, keda nende esimeses olulisemas linnas Washingtonis aasta pärast ära keelati ja sellel teemal kirjutasin loogi ning jätkata kuidagi selle segaduse keskel edasi elamist nii muusika- ja kunstitegemist. Freals karjääridesse puutub ka suuresti sõnavara, mis nagu mõnes eelpool regeloosis tähele panna tihtipeale pahhailasel Assist ja rastafaarist ja joast ja kõigist neist asjust, millest õige kõnelda, rasedad elanud, kui me läheme edasi pisut kurjaloolise trendiga ja pisut hilisemast ajast kohe teeme me mõneteistkümneni tundiga hüppe aastast 82, aastasse 89. Pungist metalli ei ole teinekord sugugi mitte pikk tee ja äsja näitas seda võrdlemisi ilmekalt, minu arvates ta ei kellelegi ansambel ära valitud. Ameerika Wayne mustanahaline kvartett. Samuti nagu paljud mustanahalised rokimehed on virtuoosid nii on seda samuti Preis. Samas Ma ülitehnilist näpuosavust ei pruugi see sots mitte tühipaljaks eputamiseks välja käia või vanemaks plahvatava äkilise toimega heli lõhkelaenguid, mille löögijõud on tunduvalt võimsam ja täpi tabama kui seda sisaldavad näiteks grupi live'is Kalev lood, mis tihti on sarnase valemi järgi koostatud ja päev reisist kindlasti mõjutatud. Nõndasugust mõtet ehk mitte just täpselt seisusesse vastuses väljendas aastate eest teine briti popekspert Sallo Reynolds. Ühes plaadialustes. Vaata mida teevad ool arustus. Kõrvustus oli üks varasemaid LP sid 20.-te aastate alguses salveste Troc follait. Saimani toonased täpselt tähelepanekud Preinsi pungi vägem metali küsimuses kehtivad suurel määral hilisemagi preisi kohta peavad paika muide mitte ainult selle grupi iseäralikke eriliste instrumentaalsete hoonete suhtes Nende vihaselt virtuoosse ja käreda värvilise vokalismi kohta. Ometi pidas peldis tüüp, kes mängib Vladimir sellesse kirjutada oma esimeseks instrumendiks kõri ja kes ise eelistas end esitleda initsiaalidega H ja R ehk siis Ameerika oma keeli. Ning keda teiste poolt on täiesti õigustatult nimetatud hardcore pungi ja mentaalse muusika bobi Mcwernics. Nii imelik kui see metafoorne kõrvutamine ei tundu vokaalset direlid, pensised ja tagurpidi tantsud andsid selleks võrdluseks ohtrasti olust. Beatrensiinitsioonime kes tegelikult oli sellesama ansambli trummar, ööl Haathani lihane vend võis oma kuulipildujakiirusel välja tulistatud korjatesse kokku keerata niitšessilikus kätvokaal. Silbitus, harjutusi, nii mominaid, lalinaidi luksutasid kui ka no tema kõrgeausus printsi meenutavat kõhelatvasseti või miks mitte täistuuridel pöörlevat turbomootorit, meenutavaid, huilgeid see tähendab sõnaga öeldes mida iganes. Mis tähendab omakorda, et kahtlemata oluline mõjukas mitmeid järgijaid kopeerijaid inspireerinud Preis on kõige raskemini järele aimatav, ilmselt oma vokaal poole pealt. Nende instrumentaal külge on üle võtnud hiljem mitugi bändi nii kahvatu kui mustanahalisi. Nii näiteks reisi kestvus siin kui fish. Kui Red Hot Chili Teppers ja otse ilmtingimata living galer. Head kuulajad pahade ajudega ehk kurja külalise loomingulise kollektiiviga päev plönn oli viimati seal palun nii palju pistmist, et toda lugulaulu esitanud koosseisus tegi kaasa trummi tagudes löökpillimängija nimega mäki mees, kes kunagi kuulus mõnda aega tänasesse kellelegi ansamblisse. Kuidas te sellesse vahepealsesse koosseisud. Eelmises loos inimeste kosley maasturiga seesuguse grupiga Ameerikumaisega. Ent mõne minuti pärast kujut Mäkid Beatrientsi muutunud koosseisus mängimas nende 93. aasta heliplaadil roheliseks. Sel aastal esines rasterliku meelsusega roki kõprad Prins-Inglismaal Redingi festivalil ning ehkki pool nende esialgsest koosseisust kaasa arvatud laulja kõri oli asendatud teiste meestega, leidis briti muusika lähenemi kirja saatja Saimule William raporteerides, Beatlesi, Redingi festivali esinemist. Ansambel oli täiesti kobeda Slova vormis. Temal 93. aastal avaldatud albumil rais silmus pärast pikemat pausi neli aastat peale eelmist stuudioplaati kõiknes võisega märgata, et kriitilised arvamused hakkasid selle suhtes juba rohkem kahte lehte laiali jagunema. Enam-vähem iga terase Varmustaja pidi ju plaadi varasemast tavapärasemat mentaalset ilmet hinnates möönma et tänu mitmeaastasele eemalolekule hea alternatiivse roki kliima muutumistele ja metalse muusika peavoolupööretele, kus ta käis 90.-te alguses, jätma tahtmatult endast muljet, kui oleksid nad alles äsja alustanud ja seesugust stiili segu märganud, sellest kinni hakanud ja just nagu kipuksid jäljendama küllap ansamblit living Kalar. Ehkki ometigi olid ju asjaolud täpselt teist. Kõigele vaatamata ei teinud mitmed Briti muusikaväljaanded päriselt maha veel sedagi uuemate üllitist ja uuenenud koosseisus kuhugi riik ju avaldas arvamust isegi, et seesugusena võiks perpranzil olla asja koguni edetabelitesse. Ja alati ergas muusika surna vaie märkis, kuigi mitmed märgid ennustasid just nagu halvimat pole tulemus kehv, vaid keskeltläbi korralik. Natuke küll ebaühtlane, sest võttes arvesse, mis vahepeal pead reisimine juhtunud oli. Radikaalset rokkareid olid nimelt käe kommertsi kuradi poole küünitanud ehk suurkorporatsiooniga lepingu alla kirjutanud ning pooled oma robotaegade põhimängijatest välja vahetanud. Ja ikkagi ei mõjunud nemad sugugi veel kui iseenda hale oledatuaaril, vaid kui üks endiselt võimas väekas häälekas, kompaktne löögivõimeline rünnakrühm. Päädpring anno 1993 on lugu. Kuule, Insta kuhumaani võivad välja kasvada, kasvada või kuivõrd võivad muutuda mõned mehed, kes on noorest päästanud veendunud rasta punkarid et siis rohkem kui paarkümmend. Peaaegu paarkümmend aastat hiljem. Lugu oli ansambli 95.-st argument, Kalev laul on kuhugi sinna kanti, kus rütmiliselt juba elektrooniline džungliaegu kätte paistab. Kodan laupäev, 95. aasta album oli ehk võib-olla segasem ja selles mõttes aja märgina vaimulike segasem kui mitmed nende varasemad albumid ja seal oli nii hästi vana metalit, võib-olla mõni viide pungilegi veel, aga rege oli seal kahtlemata säilinud ja raga oli seal sama hästi ka, kui olemas. Sinnakanti lüürid seegi 95. aasta algul palav song taim. Paul Preis laulab. Tundub tõesti raga olevat. Kontrastiderohke nii Nakondajad, Blanci, muusika, kontrastiderohke siin ei kellelegi ma saates oli ehk see viie 60 viie-kuueminutiline viimane ajahetk, kus nad trennis, kes 95. aastal küpsemas vanematena muutunuina laulsid lahkesti lauluajast pöördusid tagasi 82. aastasse. Eks ikka meie muusikamasinat võluväel ja mängisid lugu, mis meenutas üht mõrudat sündmust nende varases ajaloos. Seda, kui nende ees Washingtoni linna alternatiivklubide uksed kinni pandi ning neid kui musta ja veidrat punkarliku Rääge gruppi ei tahetud seal enam näha. Tseevial nad varsti New Yorgi linna ümber kolisidki. Ei kellelegi on varsti ära kolimas siit, kust meid praegu kuulete raadio lainel kuhugi sinna, kust me jälle tuleme tagasi siiasamasse samal ajal nädala pärast. Bändindysee ärakeelamise lugu ei kehtida printsile siin eikellegimaal mitte. Tänane saade oli põhiliselt nende muusikale pühendatudgi. Ja alati on teretulnud ja mitte ära keelatud iga võimalus, kus neid on põhjust meenutada edaspidigi. Niisiis lubata, kui tahad Frenzel ära mängida, selle saate viimane pala mina, lindid Kuznetsovi kellelegi ma kohtumiseni.