Ülo. Kutsutakse mind ja ma tulin otse kaubandusvõrgust, tõmbasime, loodan teenida ära. Juutide oli ikka värskar ja millistel vilinal? Tihti oi-oi-oi küll, ära õpi. Lakise vahukoor, kaku, ära need purgid ja Aafrikast, see pole küll lahti. Aga mu kõht on tühi, pole midagi, varsti ta põlgust. Mis asi sul seal ahjus nii magusast haiseb, oh ma ei tea isegi, mis nendest liharullidest täna küll välja tuleb, jäin omadega hiljaks. Mis see nüüd on, juba kell on vangilöögil 15, null kuus. Nii palju juba. No kuhu ta siis jääd? Ta ütles, et pidi kella Tallinnas juhtum on, aga mul on tunne, et ta praegu praegu on juba ukse taga ja pühib jalgu ja ootan Domegi ära, pritsikaart mööda lauda laiali, pani kaas korralikult peale, panen kaane korralikult peale. Arvan, et tuisu tõttu ta veidi hilineb. See väike tuisu tolm nüüd midagi teeb suule teed, nüüd hoitakse alati lahti, oleneb inimestest. Ühes jaoskonnas on mehed vaprasti väljaseedee nagu laud teises, aga oletame, et mehed võtsid eile endile joomapäeva ja arvasid tänase pühapäeva siniseks esmaspäevaks. Kuule vaata, kas aitab juba tähtajad ja kena ja lõikan lahti, lõika leiva alla. Ja vii lauale ka. Muidugi küll olen mina, eks tubli mees, meil anda enda kohta ainult kiitva iseloomustuse. Delu Peetri poeg, poolus sündinud 1933. aastal Tallinnas raudteelaste perekonnas alustamata kõrgema haridusega emad, viilus, valgustamata, kõrgema hariduse sai need kaks maa, nii et ma võtan endale. Kuula edasi. Tõnu poolus täidab ja ületab pidevalt plaani tellijate survel. Ta võtab agaralt osa kollektiivi elust, on kõikjal abivalmis, nii tööl, kodus kui ka puhkehetkel. Ta sõidab alati abikaasat ise mõttes. Muidugi just, sest ükski soov ei tuldudele küllalt suurena. Ta on ka väga tähelepanelik, näiteks juhib ta otsekohe tähelepanuga ahjus miski nagu kõrbeks. Ahah. Näe, aas avaldab, aitab, ja rohkem tõesti enam ei või. Ada, päris kehvakesed, teised. Oh seda hardikega, kuhu ta ometi jääd, ütles, et kindlasti kella kohine kella kolme jõua Tallinna ära kohe mitte närvi, isegi. Ta helistab ukse taga, kui mitte nüüd koe, siis. Mis ma sulle ütlesin? Ta otsustas helistada siiski, nüüd lähen võtan toas. Te olete seltsimees poolus ei taha, seda küll. Muidugi et kodust ei saanud ehteid lähes liin esialgu koguni kahtlema, et, et kas ikka oled. Andke mulle andeks, etid kodus julgesin tülitada, aga mako mitte ei saanud teisiti oma asju korraldada. Teie ütlesite mulle viimasel proovil, et kui mul õnnestub nähka saada, siis ma tulen ja, ja, ja nüüd tundsin minagi täida, palun astuge tahapoole. Jäid, mul on saapad puha lumest märjad nagu täna, uus puhas lubjaga, palun. Palun. Ma tulin ainult, et teile näidata. Ma võtsin tüki mantliriiet kah kaasa. Sest teil ei pruugi ju meeles olla kena, kena, kena. Mul on meeles küll ja, ja seesama tugev bordoopunane. Ja, ja siin on Sennak. Kas see üldse sobib minu meelest ette, peaks sobima. Tumehall mütsi, mük, korralik tükk, karakul on jälle moes, kasumit ja kena. Siis ma ka ise tere, seltsimees poolused, sellest piisab. Koperdab tee, kuule, haardi poismiksonis hiljaks, kus, kus? Ma palun vabandust. Ma arvasin, et mu vend tuli meediast, ootasime teda. Näete siis, kui rumalasti kukkus välja asemel tungis hoopiski tundmatu tellija siis tõepoolest nagu poleks juurde, lõikad ateljees juba küllalt tööga koormatud. Muidugi muidugi, mõistama poleks iialgi niiviisi tulnud tülitama kuid pidin ilmtingimata täna ära otsustama, kas seda võtta või mitte. Ja ma väga vabandan. Nuhja, ta läks nüüd ära, pole midagi, pole midagi. Abikaasa ootab venda, kes pidi tulema Haapsalust juba tund aega tagasi lõuna valmis ja perenaised ei soovi kunagi oodata, siis on muidugi loomulik, kena, kena, kena, kena ja selles sarnase usurra. Võtke kindlasti. Nii et te siis soovitate tarre. Olen ülimalt rõõmus. Vaadake, see, kes müüb, ei tahtnud, ta ei saanud esmaspäevadeni oodata. Ta pealegi ei tulete esmaspäeval alles pärast suunad hotelli, seda ka, jah, ja. Ja, ja, ja see, see on, see on teile soovil niisu külasid küll kombeks. Oh, mis. Ma pole seda, ära tee. Teate meesterahvale külma rahu, panen selle siia ja mina ei tea neist asjust midagi, aga mulle öeldi, et see pidi kõlbama. Nii et veel kord. Ma loodan, et ma teid väga ei eksitanud ja loodan ühtlasi ka, et minu proov jääb ikka 23. ülla. Meie püüame alati teha nendeks päevadeks, mis on määratud. Oi, kui te teaksite, kuidas mindi eelmine kord lõokese tänaval vintsutati lookesed. Söö, joob, söö, joo. Ei noh, meie oleme ikkagi. Ahah ja on seda kohe kõigi. Sai siis lõpuks tast lahti. Ja mis see on, see, see konjak, Moldaavia kolmene, see toppis sulle pihku, jäi toppinud segule midagi pihku. Pani põks pükste sedapsi, peeglilaual. Milline häbematus. Küll ma sulle hiljem räägin, sa oleksid pidanud selle talle tagasi andma, mölluks inimest solvata, ulata mulle see vaagen sealt, laguvärk, palun, palun. Muide, konjakid pole praegu sugugi nii lihtne saada. Kas mina, tõsine inimene, oleksin Hardi auks ostnud Viru valget, kui kusagil oleks müügilise sama eestlaste rahvusjook. Aga kuhu see hardi siis ometi jääb? Mul on kõigla lauale panekuks juba valmis, ootame, nõks aega jahtub, Joara ei oota enam mingit napsu, jääb hiljaks, siis saab soojendatud lõunat. Sooviinid, kurgid ja kastekann lauale veel kurgikastekannu lauale. Tuleb võtta sa nüüd noad ja kahvlid. Otsega tulen, võtan, võtan load. Jah, aga kuhu sina istud, seal on mul ükskõik. Mina istun tugitooli, et ma mõtlesin muusikat või panen plaadikesed, ah milleks, pole vaja midagi. Vaja midagi, tule võta nüüd need suured klaasid, Värskal, tulen võtan suurel plaadil Värska jaoks. Ja aga, aga pidžida unustasin hoopiski, pole vaja midagi, aga konjaki isegi kui ma tahaksin, siis selle toodud pudelist ma ei võtaks mitte tilkagi välja toodud. Jah, just ma tundsin ta ju kohe ära, ega ma siis muidu poleks nii teravasti nähvanud. Ainult teaks, kuidas ta oskab inimesi solvata. Kuidas sina siis teda tunned, Blaik, saastuga, vahe meie parfümeeria kaupluse sisse ja küsi ta käest midagi. Ta ei tee sinust tükil ajal väljagi, seisab pealegi silmad pilukile, vahib ühte punkti ja kui siis lõpuks võtab vaevaks vastata, siis ikka ei tea, võib-olla seda minu käest, küsisin elase, uskumatu, muidugi uskumatu. Ma ju kuulsin, kuidas ta rääkis nagu mesisuu la või vaata siis, kui tal endal midagi vaja, siis oskab küll kellukesi helistada, hua, aga leti taga leti taga nagu mingi maailma valitseja, kelle armust ma sõltuma pean. Sa tead, tal on kohe niisugune nägu peas, et mis õigusega sina santi mind tülitama tulid? Elu elu, mis paratamis parata, sa tead, möödunud nädalal, kui ma veel teda saksa shampooni taga ajasin, siis kui ma sealt poest välja tulin, siis ma kohe mõtlesin, et peaks ta nüüd juhtuma minu juurde tulema, ajalehti tellima või midagi küsima. Küll ma siis oskan talle kavastata. Tühja talle veel vastata, hakkan kohe nimmetšekke kokku lugema. Oi, oi, oi, oi, kuhu me niiviisi jõuame. Soo, vaat nüüd on ta meil peos. Tõnu, sa võiksid talle selle mantli alles suveks kuskil valmis, on meil taskus sõda. Kuule söga vahepeal, sina ei tee seda, ei tee seda, ma tean. Vaata sull, sul on kohe niisugune lahke ümmargune nägu peas, sinu kannad kõike muhedad. Aga sa ei teagi, kui õelad võivad olla mõned naised. Ja sa tahad, et need mõned naised veelgi õelamaks, kuidas? Mis sa nüüd teed, mida sa otsi, tuli midagi meelde. Nüüd söögi ajal hakkasid järsku ajalehti tuhnima, oot, oot, kohe kohe. Käes ongi. Ma leian kohe selle koha ülesse, nii, niiviisi niiviisi ja, ja kuule, iga inimene ühiskonnas annab midagi teistele ja saab midagi teistelt. Kui näiteks rätsep läheb kauplusse või sööklasse, siis on tarbija, kes vajab kauba kättesaamisel müüjate või ettekandjate abi. Kui ta aga jõuab tagasi oma ateljeesse, ootavad teda juba tellijad, sealhulgas võib-olla mõni müüja, kokk või ettekandja, kes nüüd vajavad tema abi. Sääraseid seoseid võiks loendada tohutult. Inimene ühiskond las on ühe päeva jooksul korduvalt nii tarbija kui Ta ja naljakas ja kurb on aga märgata, kuidas meie tingimustes vägagi tihti jaotaja positsioonil olemine soodustab ülbust, üleolevust, ükskõiksust ja toorkeha teada lugu, milleks veel kirju? Oota, oota, oota, oota, kuule, edasi tulenes nüüd tulebki see mõte. Inimene tarbijana jääb tihti taluma teravaid solvanguid inimese jahutaja poolt ning rutanud tagasi oma tööpostile, kus ta muutub mingit toodet või informatsiooni jaotavaks lüliks püüab ta saadud solvangu oma tarbijate peale välja valada. Söönud kammuti, toit jahtub ära otsekohe otsaga. Nii tekibki ületuste ahelreaktsioon. Halva tuju nõiaring. Oot-oot edasi, ta räägib, et inimene on ka tihti tärbijana jaotaja suhtes jäme ja nõnda edasi palju, kui midagi kokku kirjutada võib, nagu see midagi muudaks. Kas ma pole midagi niisugust varem kuulnud või lugenud? Igaüks teab seda paremini kui see kirjatüki kokkuseadja. Aga seda ma sulle ütlen, elu käib oma rada edasi ja miski. Aga mina oma tellijatega püüan igatahes alati. Mis sul viga, teatajad, need ju meil enamasti naisolendid ja sull-sull. Ma ütlen, sul on kohe niisugune nägu, et okaga, Tõnu. Kuule, huvitav, miks sina alati lased igasugused telefonil, sed asjaajamised, minul ajada loo ükslasen või muidugi lased? Ei ole nagu zoo võib-olla võib-olla noh, aga on, kuidas on, minu põhimõtteks jääb ikka ja alati, et seesama ahelreaktsioon minust edasi ei läheks, väärt põhimõte küll, aga ainult tuleb nii välja vist, et, et Tõnu poolusest algab Tallinnas, viisakas käitumine võib nõnda. Miks pean ma kätte maksma tundmatutele olenditele, kes pole mulle halba soovinud? Magusa häälega saab püha vägid. Ma ei võinud aimatagi, et sellel ka niisugune toon tagavaraks. Tema ju solvas mind, kahju küll, väga inetu temas, sina ei teiega väljagi, muutkui, palun, palun. Tänan. Meie ateljees käib kõik väga viisakad ja ma mõistan kommunistliku töökollektiivi nimetus, tähtis pole nimetus, vaid sisujutt või asi, kui kaua võib üks inimene endasse viha koguda, ega ta ometi või lõhki minna. Elu on elu ja siin ma ütlen, siin on see hammas hamba vastu kõige õigem oi-oi kurja. Igatahes indeks pean mina olema see kalts, keda igaüks saab loputada nagu ise heaks arvab. Miks kohe siis kaltsho ei ole tarvis ennast tunda kaltsuna ja pole vaja olla kaltsu, loputa ja niimoodi võib ju kahekesi kodus arutada, aga elus ei muuda onu. Sööd veel ühe rullikese või? Oi, see ei taha, aitäh, aitäh. Väga maitsev lõuna. Kui jõuab ükskord pärale meie haapsalu kalakombinaat, siis võib ta isegi jäänuste põhjal sulle kiitust avaldada. Noh, mis see seal on? Aafrikas vahukoores? See on ju? See oli. Kuule, kuule, kuule, niiviisi jälitatakse üks mees päriselt ära. Sellel pole tõesti süüd. Kui Põhjamaade. No mul oli ju ka peente kommetega klappi. Õige õige, mis tehtud, heal meelel, see magus maitse keelel tahad veel eieiei, jätame kalakombinaadile ka. Kas ta nüüd üldse enam tuleb, võib-olla jäi kogu grupera paljugi, mis võis juhtuda või, või otsustas ise äkki ümber? Ega seda poissi kunagi, mis ta teeb, on üks tegelane, ole sina tänatud, väga juba roog. Muh endalegi tuli laiskus kallale. Aga ma vaatan, et mis see juba näitab. Saametlejadi kordaja, vaata, tulebki hakata teatrisse sättima. Oo, jõuame kenasti. Veetlev leedi, mis sa kavatsed selga panna ja ongi probleem. Kreemja kleidi oleksin pidanud juba ammu puhastusse vihmaga, mina ei tea kohe, kuhu see aeg kaob. Järelikult sa paned tänaveetlevale leedile oma imekauni rohelise, mis harmoneerub nii väga minu soomlasega. Me siseneme teatrisaali publiku hulgast, käib läbi vaikne kahin, küsitakse sosinal. Kes on siin, Egaunispaar, ole vait. No millega ma sümpi rängasti pahandasid? Mehed ei mõista, ei anna isi. Ega vist? Ma nägin Haapsalu inimesi, aga hardid nende hulgas ei ole küllap don hulgas. Me pole teda lihtsalt veel märganud. Rahvast kui murdu koos. Küsin Tiia käest, missugused need selle paksu mehega ma ei teagi, mis talle nii praegu kui see Tiia koolis üks igavene vemmalsäär, mine sa küsi, mina suitsetan, siini ootakse jaa. Tere, Tiia. Hästi loodan, et sina samuti tahaks nuriseda, kuigi võiks minna, parim seda muidugi. Sa anna mulle andeks, et ma sind segasin, aga ma, ma tulin küsima oma venna pärast hardi vana veski, ta pidi ka täna teatrisse tulema. Fardi sõitis meiega küll, aga tõepoolest mina teda nagu pole siin märganud. Te olete Tallinna jõudsite, me olime siin juba enne kella kolme kõigil omad käigud minna kõike, aga võib-olla ta jäi hiljaks ja esimese vaatuse. Ei noh, ega ma nüüd tunnegi teadmis rahutust, ainult et inimene lubasime läbi tulla ja nii jättis tulemata. Ma arvasin, et ta, et ta üldse ei sõitnud, sõitis, sõitis kuud, äike kadus ning tantsin kusagil. Et elan ju meil niisugune kangesti ohtlik, no ta on kõigi vahel pisut pikaldane. Noh siis muidugi mu vanas kodulinnas tehakse nägu ikka vanaviisi. Sina käid SL-is, näha arv elutempo, mis sinna parata. Kõike head sulle siis. Hardi oli koos teistega juba enne kella kolme linnas ja nüüd teeme teda siin, mitte kusagil mujal asju, mis mu, kuhu, no miks me peame teadma vaba valge mehe kõiki käike ei ole ilus, ei ole ilus, ta lubas kindlasti ka tulla ja mis nüüd teda pole, kuhu ta ometi läks, ebaterve uudiski. Kuule, ma, ma ütlen sulle, sina ära vihasta mind oma kergemeelse loomaga, naine, naine, miks naine loodud, nagu me. Kuule, kuule, antakse märku. Lähme saali. Lihtsalt võimatu, teeme nüüd nii, et me ei närveeri. Ta tuleb koos teistega linna ja kaob ära, teda pole, ei teatrist, teda pole ka teistega koos tagasi täitmas. No mida see peaks tähendab, ei midagi muud kui seda, et vabavalge mees tunneb ennast kusagil mujal paremini kellelegi ütlemata. Siin ta lasi kergesti mööda küll kergelt, sinu meelest terve bussitäis rahvast ootas üle 10 minuti asjatult. Nüüd nad sõidavad ja närveerib ära sina närveeri. Ega nad nii väga närvi muidugi, jah, no ja meie postkastis oleks võinud nüüd küll olla sedelit, teate kätt. Ärge asjata oodake, sest olen muutnud kurssi ja nõnda edasi ja nõnda edasi. Aga ta oleks võinud telefoni tõmmata ja, aga võib-olla ei olnud meie numbrit käepärast. Raamatus seda veel ei ole, saab kurivaim, ma ei saanud süvenemisega etendust jälgida. Ei tükkaliva. Mik, kas ei ole naine loodud nagu meie ees? Aga nüüd valama ja mitteks mure, saad magada, aga mis mõtlevad ema ja isa, kui ta koju ei tule, nad magavad. Ja võib-olla on mees juba ise ka kodus special, kust võime meie tema plaane teada. Homme olen siis mina, poepoiss, toob kartuli tänasest suhkrut, oleks ka vaja kohvi, aga noh, paarsada grammi võiksid igaks juhuks võtta. Saab tehtud. Ilus talvepäev oli. Nüüd ei oska enam midagi mõelda. Millal sa helistasid, kui töölt tulin? Igatahes kombinaadis hardid keegi hommikust saadik näinud, siis ma võtsin kohe Rutile kõne ja palusin, et ta vanade juurde sisse astuks ja järele päris ehk nemad teavad midagi. Kui Hardy't polnud tööl, siis polnud teda muidugi ka kodus, nii Songi rutt käis sul kodus ajas. No mis ma sain parata, nad olid ju niikuinii ootel, sest nende teada pidi ta ööseks koju jõudma ja hommikul juba tööle minema. Nad ei tea midagi, mees kadus kui vits vette. Asi on võtnud tõsisema pöörde, õudselt õudne. Sina muidugi unenägusid ei usu ja ega minagi ole mingi unenägude seletaja, aga see, mis ma nüüd eile öösel nägin oli küll väga kummaline. Tegi terveks päevaks rahutuks unenäod, nüüd. Mis sa siis nägid? Ma olin nagu oma Haapsalu kodus, aga see tuba polnud sugugi ärklikorrusel, nagu meil oli hoopis mingisugune piklik ruum ja õudsalt lage ühe seina peal täpselt ühel joonel rippusid pisikesed mantlikesed, terve sein oli kohe nendega kaetud. Mina tahtsin kangesti emaltiga päridet, miks ta hardid ikka veel lapseks peab ja miks ta üldse talle nii palju pisikesi palituke õmmelnud? Need pidid nagu hardi omad olema, aga ma ei leidnud tema üles. Ja üldse polnud kedagi juures, ainult väikesed jänese politukesed rippusid seinal. Ja mis kell sa Rutiga viimati rääkisin, helistas mulle viimati ja see oli juba tund aega tagasi. Ta lubas otsekohe helistada, kui midagi teada saab. Aga kes sulle kombinaadist vastastehnoloog ehnoloogile ei pea hardi oma käikudest aru andma? Sellega sorry, küll mind ei rahusta. Ütles tsehhi juhatajale, et jääb esmaspäevale ja kõik on kombes, kombes, aga meie, kas ta meie peale siis ei mõtle, põikas kuhugi kõvemale kärakavõtmisele ja ei tahtnud kellelegi hardi nüüd ta pole ju viinavõtja mees, seda kahjuks ei ole kahjuks. Ja eks kõlab natuke naljakalt, kuid olukord on juba niisugune. Kui ta viina viskaks, siis ma praegu veel küll ei muretseks. Viinaninal paariks-kolmeks päevaks jäljetult ära kaduda on käkitegu. Nagu meil omal ajal ateljeesse Väike-Julius. Eva võis kõige kibedamal tööajalehe, mis sellest räägime? Teil pole niisuguse asjaga vähimatki pistmist. Kuhu üks noor turske sell päise päeva ajal ikka võis kaduda, päris naljakas lugu, kas sa ei mäleta, kui raadiost teatati, et inimene läks päeval välja viht, kavatses kauplusse minna jäljetult kadunuks ja ajalehtedest küll vahel kuulutatud fotod puha juures, et sel ja sel kuupäeval jäi teadmatult kadunuks kodanik, see ja see. Ja et kes teavad tema asukohast, palutakse viivitamatult teatada miilitsaorganitele. Taevake kõik see teeb mind kohutavalt rahutuks, aitab naljast. Nüüd olen ka mina rõhutu. Laotame kaardi lauale ja teeme sõjaplaanipunktiks. Eile pühapäeval enne kella üht sõitis ta Haapsalust välja, jõudis enne kella kolme Tallinna ja punkt kaks. Praegu on esmaspäeva õhtu. Kell saab viie pärast 10 punkt kolm. Joomingule poisse ei sattunud, kuna ta pole sedasorti. Mina arvan nüüd ka, et midagi on juhtunud. Jää ära, kohe ära kohku. Arutame, mis võis juhtuda rahulikult. Eile tuiskas, demarutas kuhugi, ta jälg võis sattuda läbi lahtise lume, libedeleja võis ju nii õnnetult kukkuda, et toimetati haiglasse. See pole sugugi võimatu. Kas me peame tõesti haiglatest küsima, hakkamas parata, aga haiglad on ju nii palju missugustest küsida. Köl sellega hakkama saab. Teeme kõige suuremaga algust ja sina ütlesid, et mina ei tahtvat telefoniga asju ajada. Mis jutt, see on. Nii, haiglad, haiglad. Informatsioon. Seda meil lähebki vaja. Ma väga vabandan, vaadake, me istume praegu siin ja muretseme, mul ei ole tähtis teada, kus te istute, mida te teete, mis teil tarvis on? Meil on üks inimene, meeskodanik kaduma läinud ja me otsustasime, millal täpselt aega on raske kindlaks teha, millal temaga midagi juhtuda võis. Kuulge kodanik, te olete joobeseisundis. Pani toru ära minu olevat joobes. No näed sa nüüd, mis ma sulle ütlesin, sina ei oska üldse asju ajada, milleks kogu see pikk kaagutamine, Heleta, minu eino, ma tahan viisakas, viisakas, viisakas, viisakas, kellel on aega sinuga viisakusi jagada, hästi, hästi. Hästi. Proovin uuesti. Ja siis sa ütle talle, niiet laksu. Mitte ilma pealgi. Mul on omad põhimõttena. Alo haigla kuuleb, vabandage, kas teile on toodud sisse vana veski hargi Elmari poeg, mis kuupäeval eile, 15. meie haigla ei olnud eile valves olles no aga kust meie pidime teadma esimest korda elus peame niiviisi inimest taga otsima. Ta oleks võinud ju vähemalt ütelda, missugune haigla pähab pühapäeval valves. Ei ole häda midagi, nüüd oleme juba targem. Alainformatsioon kuuleb. Vabandage, kas teie olite eile valve haigla? Kas teile toodi eile sisse keegi vana veski hardi? Oodake vaata kerele. Hirmus. Vanameeski nimelist pole toodud aitäh, aga olge nii lahked, palun ja andke mulle nõu, kuhu ma pean pöörduma, kui oletan, et temaga juhtus kohe pärast surma õnnetus kuu sel juhul viiakse. Küsige Pelgulinna surnukuurist. Kuidas sealt me küll täna õhtul küsima ei hakka, miks me peame selgusele saama, olgu viise kõige hirmsam kusagilt mujalt ei ole, siis küsin. No. Aga äkki ta sattunud mingi asja pärast miilitsasse? Kõik sealt me neid otsekohe küsima. Hallo rajooni korrapidaja, andestage, ma pöördun teie poole ühe suure mure küsimusega. Jah, ma kuulan teid, rääkige rahulikult. Eile lõuna ajal pidi tulema meile külla minu naise vend Haapsalust, tema nimi, palun vana veski Hardi Elmari poeg. Ta pidi tulema teatrisse koos oma ettevõtte inimestega. Aga teatris ei olnud ja ta ei ole jõudnud ka koju, nagu meil praegu teada on. Küsisime järelevalvekorra haiglast, sinna ta pole sattunud. Muide, tema alkoholi ei pruugi või no ta pole sellega kunagi varem hädas olnud. Nii et küsimus on meie jaoks kohe õige tõsine. Arusaadav. Ma mõistan nime, ma kuulsin täpselt vana veski veski. Te võite olla päris rahulikud. Temaga ei ole vähemalt siiamaani midagi juhtunud. Vähemalt mitte midagi sellist, mida teie kardate? Ahsoo, nii et jah, aga ma räägin praegu keskrajooni korrapidajaga. Meil on andmed kogu Tallinna kohta. Võin teile kinnitada, Tallinna piires ei ole temaga juhtunud midagi, mis meisse puutub. Kas täitsa vastus rahuldab? Kuid täiesti, ma tänan teid väga. Palun ja tööd ja ärge muretsege, inimesed ei kao nii lihtsalt. Tänan väga, tänan teid väga. Kaua nad siis langeb, vähemalt see võimalus ära, täielikult meeldiva tooniga inimene vastas absoluutne džentelmen. Tuleb välja, et viisakas käitumine Tallinnas ei pea tingimata Tõnu poolusest algama. Mis mõttes saju eile ütlesid mulle pilkavalt? Sa pidasid selle meeles, pidasid, läks sulle hinge, ega manu puust ei ole või? Kes võib kõige valusam eni mähvata? Eks ikka see, keda hoitakse ja armastatakse. Tõnu, anna mulle andeks, tulesi möönda. Mis me sellest enam räägime? Parem katsume välja mõelda, kuhu kadus meie saks hardid minu peale. Ma ei võta enam midagi kinni. On üks ütlemine, et iga kuriteo tagant otsi naismine, nüüd kaardil on ju Haapsalus oma Loone seda rohkem põhjust salatsemiseks Läksid ehk tülli ja neid makstakse kätte. Aga kas ta siis meie peale ei ta mõtleb ka, aga mitte nii tõsiselt kui vaja. Aga kui ta võttis kätte ja. Seal Rudd. Ja ja oi, väga halvasti, väga halvasti kostab. Jah, vaat nüüd läks veidi paremaks juba. Mis aa, ahsoo, no millal. Ja oi, oskamatu otse uskumatu. Nojah, meie ka meiegi UK veidi, oi oota, ma ei kuule, hästi. Ahnii. Ah nii, no selge, selge, oi, nüüd kaob jälle ära. Oijah. Hästi näetegi aitäh sulle ja head ööd. Tõnu sul oli õigus. Kadunud poeg ilmus pool tundi tagasi koju apelsinidega noormees apelsinidega, seal olid täiesti tsehhi juhatajaga kokku lepitud. Ütle, kas ei ole vitsa väärt. Rutt oli ta korralikult läbi noominud, jumal tänatud, siis pole seda vanemal õel enam vaja teha. No oodaku ta ainult ähvardab, aga iseendal nägu, nalja tahad? Praegu on selline tunne, nagu oleks minu varbast kätte saanud. Kui paneks nyyd plaadi peale, jah, ja mina teen mõned võileivad. Ma pole terve päev õieti midagi söönud.