Kui meie esivanemad õppisid lugema, õppisid nad seda Piibliteerides piibli põhjal koostatud aabitskatekismus toolides. Ja tahame me seda või mitte. Eestlaste kultuurrahvaks saamise lugu on suuresti piibli eesti keelde tõlkimise eesti keeles levitamise lugu. Seetõttu ongi täna stuudios professor Toomas Paul, kelle kogu teadlik elu on olnud seotud piibliga, nagu ta ise on öelnud. Piibel koosneb õigupoolest kahest täiesti selgelt erinevast osast. Praegu nimetatakse neid vanaks ja uueks Testamendiks. Vana testament on tegelikult juutidelt üle võetud, et pühade raamatute kogu mis on ka tekkinud ligikaudu 1000 aasta jooksul enne Kristuse sündimist ja mis oli kanaliseeritud praktiliselt juba tolleks ajaks, kuigi ametlikud otsused langetatud tee esimese sajandi lõpul ja uuest testamendist, mis on kirjutatud kreeka keeles ja mis jutustab Jeesuse elust tema kuulutusest, apostlite kirju sisaldab ja mis on spetsiifiline kristlaste pühakiri ja vana testament, oli tolleks ajaks kas tõlgitud heebrea keelest algkeelest kreeka keelde, sest kellenistlikul perioodil pärast Aleksander Suure vallutusi oli kreeka keel igale poole ja ka Palestiinasse levinud nõnda et teda praktiliselt kõik, ka vähem haritud inimesed oskasid. Vana testament, mis kujul ta säilise levis Suur hulk tolleaegseid raamatuid olid rullraamatut papüürusel ja see tähendabki, et nimi et piibel on piibli ja mitmus raamatukesed, sest ta koosnes paljudest väikestest kirjarullidest. Aga teisel, kolmandal sajandil hakkasid levima koodeksid niisugused, nagu meie praegused raamatud on, mis olid köidetud ja pöörusele, mis oli suhteliselt hõlpsalt purunev ja hävi materjal, lisandus pärgament. Nii et parimad säilinud käsikirjad on pärgamentkäsikirjad, vanimad nendest neljandast sajandist, aga üksikuid osi on ka teise sajandi algusest uue testamendi käsikirjadest papüüruse leida, mis on Egiptuse kuivast liivast välja tulnud. Ja kumbraani käsikirjad viivad vana testamendi vanimad käsikirjad Kristuse-eelsesse aega säilinud meie ajani säilinud meie ajani ja, ja üldse on raamatutel igalühel oma ajalugu eesti vanim raamat. 1535. aasta katekismus. Selle säilinud tükid olid köitematerjalina pane sees. Nii et vahel on niisugusest kokkuhoiust täiesti kasu. Selle asemel et vanu hauakive killustikuks teha, nagu siin Tallinnas kli surnuaias. Kõik need kuulsate vene admirali de hauaplaadid ja ristid tehti pärast teist maailmasõda on näiteks Valjala kiriku torni müüritud terve hulk ilma nimedeta, aga päris kindlalt 13. 14. sajandi hauakive ja need on seal ilusasti alles ja püsivad ehk paremini, kui oleksid olnud siis, kui nad oleksid jäänud sinna. Hauakohta ei ole nii, nüüd need tekstid olid nad siis papp pöörusel või pärgamendil need olid kasutamiseks mõeldud kloostrites ja siis vaimulike jaoks. Kogu Euroopa kultuurilugu on olnud niisugune, et me peame ajajärkude kaupa ja üsna diferentseeritult teda vaatama, sest Karl Suure ajal näiteks üheksandal sajandil nõuti vaimulikult, et ta peaks usutunnistust ja meie isa palvet ikka peast oskama. Mida praegu tundub, et isegi leerilapsed liiga vähe on tahta, peaks rohkem olema. Ja see oli üldse pärast armasta randu niisugune aeg, kus järele jäi kirjaoskajaid inimesi kloostrites, kus antiikkirjandusest nii palju, kui meil sellest üldse säilinud on, on need asjad, millede põhjal kreeka ja ladina keelt kirjutati. Või siis nüüd, mis on tulnud uuesti jälle leidudena päevavalgele. Aga kultuuritraditsiooni säilitajateks olidki ainsana need maailmast põgenenud, kes tegelesid kasutute asjadega, nii et kuningatki pidid endale kirjutajaid kloostrites teatud ajal laenama. See asi muidugi 10. 11. sajandil tunduvalt muutub ja keskaja lõpp on üsna hiilgav kultuurielu. Aga raamatute rohkust piiras juba käsikirjade kallidus. Kui mõelda, milline kogus milline karri vasikaid vaja läheb, et niisugusi raamatut ühte piibliraamatutki, kus on tuhatkond lehekülge saaks kirjutada, siis on selge. Et neid ei saanud liiga palju olla, oli tavalisel preestril Ki suur osa see, mida ta oli pähe õppinud ja kõige vajalikumad tekstid. Nii et läti Hendrikuga kroonika kirjeldab näiteks, kuidas paavst Ta tahab piiskop Albertile ühe piibli, mis sajandeid veel elan Riias kalles olnud, aga hilisemates sõdades, millegipärast on ta teatavasti kaduma läinud. Igal juhul see niisugune piibli kinkimine vääriskroonika poolt eraldi mainimist, kuigi on teada, et Vatikani arhiivis on terve hulk tolleaegsed kirjavahetust juba 13. sajandil. Paavstid kutsuvad üles Euroopa kirikuid Liivimaa vast ristitutele. Saatma raamatuid, on selge, et kaua aega oli piibel põhiliselt ladinakeelne raamat. Sellel oli mitu põhjust, mis põhjused need olid. Algul. Ei olnud mingit probleemi rahvakeelte edasi tõlkimisega, aga seoses ladina keele niisuguseks üldkasutatavaks keeleks muutumisega Lääne-Euroopas ja see valitsus nii kaua, et tegelikult alles näiteks Turu Ülikoolis 19. sajandi algusel kirjutati esimene dissertatsioone rootsi keeles. Seni oli kogu aeg ainult ladina keeles dissertatsioone kirjutatud. Nii et see on üks põhjus. Kõik olulised tekstid olidki ainult ladina keeles, sest see oli ainukene keel, kus oli täielik terminoloogia, haritud inimesega, vähematki tõrget. Haritud inimesed ei vajanudki ja pealegi üsna varsti Kathy pateetiga tõlkega seoses tulevad kaasnevad tõlgendused. Ja siit tulebki teine põhjus, et hiliskeskajal kui tehti katseid rahvakeeltesse tõlkida ja neid tehti ka enne Martin Lutheril siis see oli üheks põhjenduseks, et sellega antakse ketserlusele vabad käed. Igaüks saab omamoodi sellest tekstist aru, sest senikaua kui ladina keel oli, tähendas, et õpid nii ladina keele kui ka õige tõlgenduse oleks ristiusk jõudnud teisel sajandil Eestimaal, siis olnuks võib-olla meilgi eestikeelne tõlge tollest ajast, et ta tuli 12. 13., siis tollal keegi ei tõlkinud, rohkem kui hädavajalik. Arvata võib, et 10 käsku, meieisapalve, Maarja palve ja mõned muud asjad. See oli siis preestri heaks spikker. Ka nii võiks ütelda, sest me teame hilisemast ajastust, et kui hakati rahvakeelseid jutlusi pidama, et üksteise pealt kirjutati maha et käsikirjalised jutlused, mida ette loeti, neid ringles veel 16. seitsmeteistkümnendal sajandil Ki lisaks tollal juba trükitud postlilledele. Eestimaa risti osustamise ajalugu ma ei hakka praegu siin üle rääkima, aga siiski alati on inimesi huvitanud see küsimus enne taanlaste sakslaste tulekut. Eestlased muidugi olid ristiusuga kokku puutunud meremehed, kaupmehed ja nii edasi. Aga mis on teie arvamus, kas Eestis oli kirikuid pühakodasid selleks ajaks Põhja-Eestis näiteks? Neid võis olla küll, kas nad eestlaste jaoks valid, aga nii nagu Novgorodis oli katoliiklastel oma kabelit ja kirikud, kuigi enamus olid õigeusklikud. Nii on üsna tõenäoline, et niisugustes kohtades, kus rohkem rahvast käis, oli omad kabelid. Ja kui suur võis olla otse eestlastest kristlaste arv, see muidugi jääbki vaieldavaks, sest päris vägevalt vahetult peale ta läinud Rügeni saarel ei Kiievi Venemaal ega kuskil põhiliselt on ikkagi võetud ülikonna poolt vastu uus usk ja rahvas on lihtsalt sunnitud kaasa minema. Ja kuna Eestis ei olnud niivõrd välja kujunenud kõrgklassi, siis võib arvata, et see ka uue usu vastuvõtmine puudutas ikkagi just neid, kes olid rohkem välismaaga. Kokku puutunud valitseb üldine arusaamine, et katoliku kiriku ajal toimus jumalateenistus ladina keeles ja eesti talupoeg, saanud sellest aru, on siin tarvis mingeid korrektiive selles mata laadis tuua. Sellest ei saanud aru saksa talupoeg rohkem või skandinaavlased omad ja ega tal ei olnud, oli vaja aru saada, sest keskaja põhimõte oli, et igaüks peab olema tubli oma ametis. Kes peab tegema korralikult sepatööd, kes on sõdur, peab sõdima ükskõik. Vaatame, kuidas nad rändavad sealt ühe kuninga armees teise ja seda ei loeta reetmiseks, vaid austatud sõdur või ohvitser on igal pool sõda. Ja niisamuti oli ka vaimulikega, et rändasid ühelt maalt teisele, nad olid reeglina korraliku hariduse saanud, käisid mitmes ülikoolis midagi kõrgemale, seda rohkem testima kasuks võib-olla peab ütlemagi, et et siin ka katoliku aegsed piiskopid olid reeglina tõepoolest, et väga hea hariduse saanud mehed. Ja rahva jaoks ei olnudki oluline arusaamine, vaid kui on ikaldus, siis preester peab tulema, paluma vihma või õnnistama põldu, mis keeles ta seda teeb? See on tema asi Hiiumaal asi. Ja võib-olla kui korrigeerida, siis ehk selles suhtes, et teatud palveid õpetati emakeelsena ja eriti kerjusmungad Dominikaanis ja Francis Khanid dominikaani jõuavad juba 13. sajandi lõpul Eestisse. Nemad igal pool jutlustasid rahvakeeles ja see tähendab, et missa liturgia oli küll ladina keeles, aga me teame, et pihtida ei saa võõras keeles pihtimise jaoks oliga ometigi tarvist, teatud vormelit rahvakeelde tõlkida. Ristimise liturgias on küsimusi, mida esitatakse alati ainult rahvakeeles ja sellele lisaks tuli niisugune väljapool liturgiat, aga kas siis Ta või rahvast õpetav jutlus, mis samuti käis kohalikus keeles. Siia kohe küsimus juurde. Kui palju siis pidid niisugused kirikuõpetajad eesti keelt oskama, kui palju nad võisid seda osata? Jälle ei ole meil täpset vastust, sellepärast et nii nagu Leoni tarbuusov juunior on seda ilusasti öelnud. Vanema aja kohta käiv materjal on põhilised igasugused eeskirjad ja vahel üsna karmisõnalised korraldused, mis on suunatud väärnähtuste vastu. Kui levinud nad kuskil need väärnähtused olid. Seda sellest ei saa veel järeldada. Ja sellepärast, kui manitsetakse tummade karjaste eest, kui antakse eeskirju, et nad tuleb välja vahetada kohalikku keelt oskajate vastu siis see näitab ühelt poolt, et probleem olemas. Kui suur oli nende hulk, kes keelt oskasid või kui suur see keeleoskus. Siit me päris täpselt ei oskagi kirjeldada, sest nagu ma ütlesin, mingil kombel sai ka täiesti umbkeelne korda, kui tal oli tõlk kõrval, kes häda, päralised asjad rahvaga, vahendas. Ja keskajal vist seaduste järgimine ei olnud väga obligatoorne oletada kuskilt ma lugesin teie tekstist. See on sama nagu tänapäeva Eestis, et ühtpidi on obligatoorne, aga teiselt poolt, kui puudub organism nende rakendamiseks, siis kipuvad võtma järjest kurjemad sõnastust, nii et mida rangemad seaduse sõnastused, seda rohkem tuleb kasutada, on olnud raskusi nende rakendamisega. Eriti me teame seda Renerigi traditsioonist. No ilmselt see on natukene laiem. Aga kiriku ajalooga on sama kui Euroopa kultuuriajalooga, et seal on nii langus aegu kui tõsiseid. Tööaeg ja Eesti kirikulugu on olnud selles mõttes natukene teistmoodi kui näiteks saksa oma oma kui Martin Luther. Dolla ja kirik, kui pahesid piitsutas, mis Itaalias olid palju hullemad siis ei Soomes ega Eestis, tol ajal ei olnud kirik üldsegi niisuguses madalseisus. Ja see tähendab ka üleminek lutelusele oli palju sujuvam ja rüütelkond näiteks. Ühte Francis kaanide kloostrit kaitses likvideerimise eest just selle põhjendusega, et siis ei jää meil järgi kooli, kus saaksid ka lihtsama rahva liikmed õpetust. Nii et siin seda, mis oli renessansi Itaalias, kus kiriku juhtkond üsna alla käis, moraalselt siin niisuguses piirisituatsioonis ei olnud, meie probleemid on rohkem olnud tingitud poliitilistest olukordadest, seetõttu ei saa näiteks me päris selgelt ka öelda, milline oli reformatsiooni usupuhastuse tulemus. Ühelt poolt katkes väljastpoolt tulevate preestrite vool, see niisugune läbikäimine ühest kohast teise, mis hoidis kuni 16. sajandi alguseni Eesti täiesti Euroopa tasemel. Ja kui võtta siin Ta Lääne piiskopkond seal kiibel ja orgas need viimased piiskopid, siis need olid tänapäeva sõnastuse järgi väga edumeelsed mehed ja sinna kavatseti kõrgemat kooli rajada. Sajand varem kui Tartu ülikool 1632 tekkis nii, et 1500 kahekümnendatel aastatel veel enne usupuhastust olid siin Eestimaalgi täiesti tõsised kõrgkooli loomise plaanid. Ja mis me saame 16.-st sajandist rääkida, see on ju lõppude lõpuks ainult üks suur Vene-Liivi sõda, millele järgnes sõda poolakatega 150 aastat vahetpidamata rüüsteretki ühe käest teise kätte käimine. See paratamatult pidi kõik kultuuri viima tüki maad allapoole. Te nimetasite võimalikku ülikooli aga üldse, kui kaugele te viite koolihariduse ajaloo Eestis? Veidi? Võis olla enne risti usustamisteks, mingit õpetust on ju kogu aeg jagatud, aga toomkoolid tekkisid 13. sajandil Pärnus, Tartus, Tallinnas ja kuigi nendes õpetati ladina keeles ja kuigi nad põhiliselt olid ju vaimulike juristide ettevalmistamiseks. Nimelt see Piiride polnud üldse niivõrd ületamatud siin terve hulk Eestimaa kõrgvaimulik on olnud oma hariduselt juristid. Oli ikkagi tegemist samasuguse kooliga nagu igal pool mujal tollal, sest rahvakeelne kool on nähtus kui niisugune, üsna hiline ju. Koorile ladinakeelne. Nii nimetatigi teda ladinakooliks. Kes võisid seal õppida ka rahvusliku kuuluvuse järgi, võis seal ka eestlasi olla. Nimedest ei selgu. Üks oletus näiteks on, et VS LINN oli eestlane lühikest aega Tallinna piiskop siin 13. sajandi algul. Arvata võib, et eestlasi oli seal esimestel aastakümnetel omajagu. Tegelikult ju murti eestluse selgroog alles 1343, sest Põhja-Eestis siin Harju-Virumaal olid ka kõige tagasihoidlikumate arvestuste järgi ikkagi 10 15 protsenti kõige tagasihoidlikumad arvestused fasallidest eestlased ja miks nad ei pidanuks oma poegi sinna panema. Kõige esimene on ju see, et me teame, kuidas pantvangideks võeti ülikute poegi ja saan selle maa vallutamise ajalgi juba. Ja nendest kasvatati vaimulikke. Et küsimus on just sellele järgnenud ajal kui. Ei olnud niisuguseid poliitilisi põhjusi, et oleks väga hädavajalik olnud, et need on kohalikud, kui sai ka sellega, et võõrad õppivad kohalikud Kui keele ära Kui me nüüd Eesti arengulugu edasi vaatame, kas järgmine oluline etapp on esimesed eestikeelsed tekstid muidugi käsitsi kirjutatud tekstid seotud tekstid. Kuule, ma kokku, raamat on esimene, mis on meieni säilinud ja see näitabki, kuidas siin usupuhastuse ideede vastuvõtmiseks oli pinnas küps, sest preester Leelovi poolt pakku raamatusse, kus onu talude kohustused Kirjutatud meieisapalve usutunnistus ja Ave Maria palve eestikeelne tekst, just see Ave Maria näitab, et tegemist on katoliku aegse kirjutisega. Keeleteadlaste meelest ei ole ka see tema enda kirjutatud on indiitse selleks, et see on kellegi teise tekstist maha kirjutatud, järelikult ta on meieni säilinud, ainuke, aga Taaramäe Johannes Kiiveli nõuadest 1517, et igal saartel Lääne piiskopkonna preestril peab olema tekstikogumik, mida ta peab nii kaua oma kogudusele ette lugema, kuni neile kah kõigile pähe on jäänud. 16. sajandi algus on ilmselt niisuguse vaimse Argsuse perioodiks ja kui mõelda 1535. aasta trükis, see, millest meil on kombel posi alles seda trükiti 2000 eksemplari tähendab, et preestreid tundub ju nii palju. Ta oli kohe algusest peale mõeldud, palju rohkem rahvaraamatuks see omast kohast täitsa uskumatu. Kes pidanuks neid suutma lugeda, aga järelikult me saame siit hoopis teistsuguse pildi ka tolleaegsete inimeste teadmistest. Kui me võrdleme tolleaegset elanikkonna arvu sele tiraažiga kõikus nendel aegadel 150 kuni 300000 elaniku vahel, nii et muidugi sellest veel kõigile ei piisanuks. Aga kui võtta kodu ja kirikuraamatu tiraažid seitsmeteistkümnendal sajandil, siis neid on kokku 80000. Ja see tähendas seda, et ikka iga pere kohta tuli raamat. Ja Eesti kultuuriloos liidrile tuntud fakt. Esimene eestikeelne teos hävitati aga siiski. Mis, kuidas lühidalt? Eestlased. Võivad uhked olla, võrdlev ja kõik, mida me teeme või mida siin meie kandis juhtub lätlastega ja see on suur rõõm, kui midagi lätlastest ees. Piibel ilmus neil 50 aastat varem, aga meie võime öelda jälle, meie esimene raamat on rohkem kui 50 aastat enne nende säilinust. See on 1535, aga 1525 ületab ka roomlased nimelt Lübeckis trükiti mingisugune raamat eesti, läti ja liivi keeles. Ja me teame tast ainult Rajev protokollidest ja raebürgermeistripäeval raamatust. Ja nad olid juba tünnis, pidid tulema Tallinna, kui avastati. Tol ajal oli veel Lübecki raad ja linnavalitsus katoliiklik, et sa on luterlik ketserlus sees ja otsustati nad hävitada. Tekste me ei ole näinud, kuigi ei olda veel kaotatud lootust, et ehk kuskil ikkagi kas või korpuste likti. Süütõendina on mõni nendest säilitatud ja ehk tuleb päevavalgele. Aga see fakt tõstab meie raamatu vanuse isegi soomlastest ette. Poole nüüd kui jälle tulla piibli juurde tagasi piiblit tõlkima osade kaupa, see on selge. Ja selles kauges ajas on üks huvitav isik Eesti päritolu, seda huvitavam meie jaoks. Hans Susi oli ta nimi. Susi oli üks vaestest koolipoistest keda pärast reformatsiooni kohalikke poisse, eriti kui nad olid vanemateta, hakati linnavalitsuse kulul koolitama. See institutsioon on veidi hilisem ja Hansusil oli vanaema pärandus, millest tema elada sai. Aga pühavaimu koguduses õpetaja peeseler võttis ta enda juurde ja ilmselt oli tal nii palju andi ja võimeid, et talle anti kohustuseks evangeeliumi raamat tõlkida eesti keelde on säilinud Arbet, kus talle ostetakse paberit ja on ka teada, et ta selle töö lõpetas, nõnda et nad koos peseleriga tõlkisid kirikulaule edasi. Aga ta suri 1549. aastal katku. See Ki valgust tollal ei näinud, aga eriti just Uku Masingu põhjalike analüüside järgi näib olevat tõenäone et neid tema tõlgitud tekste on nii Heinrich Taal kui Rossiniuse hiljem kasutanud. Ja meil on seitsmeteistkümnenda sajandi alguses terve hulk proovi jutlusi konsistooriumi arhiivis alles. Need on niisugused jutlused, mida nõuti õpetaja ametikandidaadilt kohaliku keeleoskuse näitamiseks. Ja seal on loomulikult siis ka piiblitekstid sees ja kõigi nende kõrvutamisel paistab, et nad ei ole iga mees ise üritanud tõlkida vaided, et ka siis, kui ei olnud veel trükitud tekste, käibisid nad käest kätte, nii nagu siin pärast sõda. Kogu teoloogia õppimine on meil käinud masinakirjas paljundatud konspektide järgi ja, ja võib-olla et neid on usina mine loetud siis, kui nad oleksid trükis ilmunud.