Head vikerraadio kuulajad, ilusat pühapäeva teile. Nüüd me oleme juba mitme mitme nädala jooksul jõudnud rääkida sellest, et 1920.-te aastate lõpus, 30.-te alguses on nõukogude maal toimunud suur piirang ja me oleme jõudnud juba ajajärku, mida otseselt saab kutsuda Stalini isikukultus, seks mis selle puhul on vast kõige olulisem, mida me peaksime meeles pidama ja mida me nägime ka eelmine kord, kui meil oli natukene juttu lõbusamatest lugudest, anekdootidest, et inimesed on juba oma valdavas enamuses nakatunud hirmust. Ja see, mis veel viis kuus aastat tagasi oli, no võib-olla rumalus, mingisuguse anekdoodi jutustamine siis nyyd kui sellest kanti ette, aga tõenäosus oli ju väga suur, et keegi kaebas. Sest ta kartis, et järsku jutustaja on provokaator ja kontrollitakse, kuidas tema reageerib. Kui tegemist polnud eriti lähedaste inimestega, siis selle kaebuse tulemusena ju jutustaja või vastupidi, ka see, kes kuulas ja Ta ei kandnud said ühene selle külge nimetus rahvavaenlane ja millega see lõpeb, kas seda me juba teame? Ning need muutused, mis olid tolleks ajaks toimunud, nad on väga piltlikult kokku võetud Ühte jutustusse või muinasjutt või luuletus, see oleks võib-olla isegi õigem. Vähemalt minu põlvkonna inimesed mäletavad Puškinnit, Lukam orja dubsiljon, tuntud luuletus ja see oli rahva poolt ümberkirjutatud, järgmiseks jällegi vaevalt seda igaüks julges jutustada, aga annab meile kätte väga hea pildi tolla aja Venemaa muutustest tolle ajapildist, sellest, milliseks oli nõukogude liit juba 30.-te aastate alguseks muutunud ja need read on järgmised. Uluka marjad, ups, rubiili, see tamm on juba maha raiutud. Latt ujutseb Darczynsnisli, see kuldkepp, mis seal oli, see on, ja need kauplusevõrgud meil ka kunagi olid tork siin-seal müüdi valja valitud inimestele osaliselt valuuta eest nad ju pidevalt kõik muutuvad reeglid, aga põhimõtteliselt need poed, mis hilisemal ajal olid Inturisti või mingid pooni sertifikaatide ja nii edasi poeg, nii et see kuldkett on juba ammu sinna viidud. Järgmine rida iseloomustab seda nälga, mis valitseb nõukogude maal katavkatlejateis rubiili, eriti ilus lause, aga kas on läinud kotlettideks? Russaal Apasportaršiili viitab sellele, et väga paljud nii-öelda endised ju basse ei saanud. Ja viimane rida selles luuletuses on alias Saslam saladki ja Leži metsavaim on nüüd juba välja saadetud Salawetzi saartele. Nii et need on read, mis iseloomustavad seda kujunenud olukorda. Ja see on just nimelt iseloomulik sellele ajale. See ongi nyyd ühelt poolt ideaalne elu, eluplakatid, elu, koosolekute kõnedes ja see reaalsus, millel ei ole selle tegelikkusega mitte mingisugust pistmist. Ja seda me eelmine kord, üle-eelmine kord nägime ka väga hästi laulude variandis, et laulud meile kirjeldavad seda lõbusalt, eluinimestel on karmoškad käes, inimesed laulavad, nii tore on see elu. Ja milline tegelikkus veel kord, see on hoopis midagi muud. Ja vahetevahel see tegelikkus ilmneb ka mõnedes ametlikes dokumentides ikka kuidagi läheb nagu meelest ja kätte sattus ühe küllaltki olulise koosoleku kokkuvõte ja nimelt tegemist on Moskva täitevkomitee pleenumi ka, mis toimus 1933. aasta juulis. Muidugi kõik peamised sõnumid pleenumist, mis jõuavad ajalehtede veergudel, räägivad ikka võitudes ja nii edasi. Aga kui vaadata, millised on olulisemad päevakorras olevat küsimused, no tegemist on linna mastaabis üritusega ja me teame, et linna põhiülesanded võiksid olla heakord, transport, enam-vähem need küsimused, millega linnad ja linnavalitsejad tegelevad ju tänase päevani. Aga Moskva Sonia pealinn, jah, seal mõne teisejärgulise küsimusena oli näiteks päevakorras punkt kuidas alustada või korraldada tulevikus Moskvas trolliliiklust ja isegi moodustatakse või antakse korraldus moodustada mingisugune grupp, kes siis hakkaks selle projektiga tõsisemalt tegelema. Aga põhipunktid, need on täiesti üllatuslikult, mis on Moskva linna pistmist näiteks niisuguste küsimustega? Ja neid on hästi palju. Üks neist puudutas rohimise korraldamist. Moskva oblasti kolhoosidest sovhoosidest on väga oluline punkt. Teine kuidas organiseerida tulevikus juurvilja ja tuli koristamist? Kohe saabub suve lõpp-sügis. Eraldi punktina on küsimus kurkide ja muude hapendamisest ja vastavalt ka tünnide varumisest ja ladustamisest. See annab meile kätte jällegi ühe päris hea aknakust sisse piiluda, mis siis tegelikult huvid tähendab, ka näid partei institutsioone. Mis on see kõige valusam probleem, mille ees sügise ootel linn seisab. Need küsimused puudutavad võib-olla kõige elementaarsemat inimeste toitlustamist näitena. See on ju ka aeg, kui sünnib nähtus, mida väga paljud minuealised mäletavad ja nimelt šeflus. Nii et hakkavad ette võtma võtma igasuguseid šeflus, kohustusi maa üle. Ja hiljem ju tulevad kõik need tudengite ja koolilaste saatmised, kolhoosidesse tudengid, juurvilja, too see kõik saab alguse enam-vähem nendel kahekümnendatel kolmekümnendatel aastatel. Ja kui vaadata, kes on selle küsimuse šeflus, küsimuse kõige suurem asjatundja tol ajal, siis on seltsimees Kalinin nii et valdavalt tema esineb Nendes küsimustes kõnedega ning teoreetilise aluse kogu sellele šeflusele paneb ilmunud partei ajaloo lühikursus. See on raamat, mida kõik kohustuslikus korras laevalt just nimelt seal on välja see idee, töölisklassi ja talurahvaliidust sellest, kuidas töölisklass peab talurahvast, proletariaadi peab talurahvast aitama abistama tossas kulaku vastu, mis on nüüd aktuaalne teema just nimelt nendel aastatel. Ja kuidas see kõik toimub. Kui aga vaadata natuke laiemalt, ei hakka praegu pikalt peatuma sellel šeflusel siis varasematel, võib-olla 20.-te aastate esimesel poolel. See on peamiselt kultuurivaldkonda kuulus mingisugune nähtus, nii võiks seda kuidagi defineerida. Maad püütakse abistada pigem just nimelt selles vallas ja jällegi tulevad meelde paljud meie kuulajad ja seda suurepäraselt teavad. Need on need kõikvõimalikud paaniat, mis seostuvad näiteks kirjaoskamatuse likvideerimisega, raamatute levitamisega ja nii edasi. Nii et natukene 20.-te algus meenutab Narootnikute aega, kui mindi lihtsalt rahvas ka kuidagi kultuuri levitama. Ja tol ajal rõhutatakse ka ajalehtedes, ajakirjades just nimelt selle algatuse, pigem vabatahtlikku nisukest loomust või olemust. Muidugi juba ka tol ajal polnud nõukogude maal midagi vabatahtliku, aga vähemalt sellel ei olnud niisugust tugevat ideoloogilist pressi küljes. 20.-te lõpus olukord järsult muutub. See on juba kõik väga kindla kontrolli allettevõtted saavad täiesti normatiivselt arvud, palju inimesi Maale saata. Kollektiiviseerimise ajal sa ei ole mitte niivõrd abi abi, võib olla mingi hang käes, et läheks neid appis on pigem buss käes aidatakse julgeolek, kust struktuuridele, sõjaväel lihtsalt maalt kõik ära võtta. Nii et see on väga spetsiifiline abi, see on pigem niisugune abiväesalk sõja käigus maa vastu. Ja hilisemast ajast ka teame kõikidel nendel suur ette võtta. Tal olid ju šeflussidemed oma kolhooside-sovhoosidega, oma Abima Viljandimaal ja nii edasi. Ja oma praktikast tuleb ka väga hästi meelde, kuidas pärast ülikooli nõukogude armees, Kaliningradi oblastis ka meie väeosa oli oma suur sigala ja mis nende õnnetute sigadega, kes kuskil arvelt tegelikult ei olnud, juhtus, kui kogu see väeosa saadeti paariks kuuks sõduritele ja siga ja toideti söökla õlejääkidega. Nüüd aga neid ülejääke ei olnud, sellepärast et sõdureid ei olnud ja tagasi tulles manöövrit polnud ka enam sigu. Nii et seal kõik tuntud lugu niisugusest Nõukogude aegsest majandamisest. Me oleme ka väga palju rääkinud sellest piitsa kõrvale, nõukogude võim pakkus väga osavalt Sonio saatanlikult kaval võim, ka präänikut, tsirkust. Ja üks näide tollest ajast sattus kätte ajaleht Vitšernja, Moskva teatab 33. aastal 21. juulil. Et on üks väga tore üritus, mis on võitnud väga paljude inimeste südame ja sealt Moskvas on avatud Stalini-nimelises valdavalt kõik pargid, puhke- ja kultuuripargid, on meil kaskorki või Stalini nimelised, on ka teisi aga esmaelaski pargis kõne suur suur. Ma ei teagi, kuidas seda nimetada, atraktsioon, mille nimi on täiskasvanute mängulinnak. Ja mis seal laululinnakus toimub, seda kirjeldatakse pikalt, aga väidetavalt ajalehe sõnade järgi erilise populaarsuse külaliste seas olevat võitnud üks mäng. Mäng iseenesest, kui jätta Stalini kontekst kõrvale, on tore ja seda mängu, kui täna ei ole midagi teha, võib ju kodus koos lastega korraldada ja mängu nimi on ESL. Nii et selleks mänguks pole muud midagi vaja, kui ise joonistada üks Eeessel paberile näiteks. Võib paluda lastel joonistada üks seal paberile, aga jääb tasselle eesli saba joonistamata. Nii et niisugune eesel on meil paberil, kinnitame ta kodus seinale, sabad, eesel. Ja siis tuleb teha mingist Realis saba. Kas nöörist rõika paberist ja mõelda mingisugune abivahend kas või plastliin, millega saaks saba kinnitada eesli külge. Teatavasti saba käib väga kindlas kohas, aga milles on mängu, et ja mis olevat ajalehe sõnade järgi inimestele pakkunud väga palju lusti, nii et kõik inimesed naeravad seal pargis nimelt see, kes pidi saba kinnitama, sellel seoti silmad kinni. Ja ta kinnitas selle saba eesli külge kinniste silmadega, nägemata, kuhu saba satub ja see on loomulikult väga naljakas, kui saba satub näiteks kuskile eesli selga rei kuskil eesli silmade juurde, nii et niisugune hästi nalja, kas mäng, mida võiks ju ka tänapäeval põhimõtteliselt mängida. Aga kui me paneme selle kaid konteksti, tolleaegsesse konteksti, siis me kujutame ette, see on veel kord niisugune täiesti täiesti ühest küljest nagu mingisugust infantiivsed, lõbustused, kõik seal pargis kinnitavad eeslid rabalusti, laulavad need lõbusaid laule ja mis toimub paarkümmend või 100 kilomeetrit eemal näiteks maal või ka kuskil mujal, on ju tuhanded tuhanded miljonid inimesed, kes vaakuvad kuskil elu ja surma piiril, kelle jaoks on mingit muud küsimused 100 korda olulisemad küsimus, kuidas üldse ellu jääda, kuidas hakkama saada ilma passita? Kasvõi ühe näitena, sest ilma passita ei saa, sa ei sisse ennast kuskile kirjutada, ei tööd või kuidas sa pead toimima maal, kui sul kõik on ära võetud. Ja siis selles maailmas vot nisukesed pargid koos taoliste mängudega. Muidugi sinna juurde ka võim ei unustanud jõuga jutumärkides inimeste harimist, nii et ei ole mitte ainult eesli saba kinnitamine vaid võis ka tol päeval minna Ühte teise parki. Käskpark, kui mäng oli lõppenud ja näiteks lasta seal kontrollida oma teadmisi partei ajaloo vallas. Ja ajalehed teatavad, et keskpargis sellel eesmärgil oli moodustatud 50 spetsiaalset punkti nihukest kohta. Kus siis seisid vanad bolševikud, kes jagasid oma mälestusi, vestlesid, rääkisid partei kuulsusrikkast minevikust ja sealsa tõelised ka oma teadmisi kontrollida, et kuidas siis see oli ja milline oli loomulikult seltsimees Stalini roll viienda aasta revolutsioonisündmuste käigus seitsmeteistkümnenda aasta sündmuste käigus, vanad bolševikud seda kõike jutustasid. Ja see üritus oli pühendatud ühele ümmargusele aatomile, nimelt oli mõõdunud 30 aastat teisest kongressist, nii et ka need kongressi sündmused jällegi Stalini roll seal need olid siis kesksed teemad. Ja ajalehed teatavad, et seda üritust külastas 150000 Moskvat töölist, nii et kõik need võimalused. Muidugi, lisaks sellele lõbule ja teadmiste täiendamisele pidid nõukogude inimesed säilitama Pideva valvsuse. See on ju kogu see atmosfäär, kogu see atmosfäär, mis tolleks ajaks oli loodud, niisugune eriline, jälle lõbus laulud, samas mingid hirmud, Skahe kohe puhkeb sõda, imperialistid, kohe-kohe tungivad kallale, see hüsteeria ei kao ju tol ajal ajalehtede lehekülgedel mitte ühekski päevaks. Ja et seda inimestele meelde tuletada, selleks oli välja mõeldud ka spetsiaalne päev, selleks oli esimene august ja esimesel augustil tähistati üle kogu nõukogude maa rahvusvahelist sõjavastast päeva. Nii et ka see propaganda, mida meie tunneme hilisemast ajast. See propaganda, kus oli üks riik, mis võitlus rahu eest maailmas, Nõukogude Liit ja kõik need õlejäänud imperialistlikud riigid, muidugi Nõukogude Liit koos vennalike sotsialistlike riikidega siis imperialistlik maailm, käsk karikatuuridel, Ameerika ka imperalisti näol alati hoidis käes mingit suurt pommi, aatomipommi vesinikupommi aselega, ähvardas seda teist rahuarmastavat maailma, kelle käes oli rahutuvi tavaliselt seal ja kõik meile tuttav või Brežnevi aegne ja temagi del Pariet, Sammeer, väsimatu rahu eest võitleja. See maailm nii visuaalsel kujul kui ka ideoloogilisel kujunes välja juba kuskil 20.-te lõpus buss. Ja seal samal ajal võetakse ette ka esimesed katsed rahvusvahelisel tasandil kujutada Nõukogude Liidust rahu eest võitleja number üks. Ja võib-olla selles reas üks esimene olulisem sündmus leiab aset 27. augustil 32. aastal. Ja nimelt sellel päeval avatakse Amsterdamis esimene rahvusvaheline sõjavastane kongress. Ettepaneku taoline kongress kokku kutsuda ei tee, loomulikult mitte nõukogude valitsus, ka Nõukogude kommunistlik partei vaid kirjanikud, anriibar, pressija, Roman Rolaan. Tagantjärele tulevad meile kindlasti meelde nende visiidid Nõukogude Liitu, kuidas neid seal hooldati toidet ja joodeti, kuidas nende raamatuid välja anti. Nii et nii need rahu eest võitlejad ka sünnivad. Sellest üritusest võttis osa 2000 delegaati, saadikut märgitakse ära, et nad esindasid 29 riigi rahu eest võitlejaid jällegi vähemalt nendes materjalides, mis kätte sattusid. Ta ei olnud mainitud Eestit. Nii et kui keegi teab, kas Eestist oli ka mõni esindaja, oleks ju väga huvitav seda teadmist ka jagada. Ja nõukogude delegatsiooni loomulikult. Ta juhtis kirjanik korki ja ametiühingu tolleaegne juht Schwernik, nii et ei mingit partei ega riigi esindajad, varid, intelligendid, tööliste juhid. Kuid Hollandi viisat nad ei saa. Jaaguar kõiki oma kõnega planeeritud kõnega esineb Pariisis, seal korraldatakse rahu eest võitlejate suur miiting. Ja selle kõne avaldab ka Pravda viiendal septembril 32. aastal ja pealkirja all kõne, mis jäi esitamata taoline artikalt taoline kõne. Seal võetakse vastu ka rida dokumente ning eraldi dokument, mis mõtet oli siis taolist kongressi finantseerida. Rahad tulid loomulikult valdavalt Moskvast. See on dokument, kus eraldi rõhutatakse Nõukogude Liidu rahumeelset poliitikat. Nii et see on vast üks niisugune esimene suurem rahvusvaheline üritus mis pidi näitama nõukoguna maad kui riiki, mis ainsana tolleaegses maailmas võitleb rahu eest. Veel üks sündmus, milles tol ajal kirjutasid kõik ajalehed, pildid sellest sündmusest olid esikülgedel ja nimelt see oli ametlik, valge mere, balti kanali avamine olemas, selle kanali ehitusest natukene põhjalikumalt rääkinud ka sellest, kuidas sinna saada tihti kirjanikud ja teised kultuuritegelased seda ehitamiskäiku ja sündmust kajastama. Millised teosed selle tulemusel ilmusid. Ja mälestustes on ka jäädvustatud, kuidas see idee sündis, et kirjanikud võiksid sinna sõita. Vähemalt ühes variandis on see filmi stsenaristi Jevgeniga prilovitši mälestustes. Tema muuseas oli ka üks selle raamatu autoritas Stalini nimeline kanal. Ja 30.-te alguses on Ta üks Nõukogude Liidu tuntud publitsiste, nii et mitte ainult filmi stsenarist, vaid kirjutanud päris palju kõikvõimalikku publitsistikat. Ja kui mõelda, millest vaid 30.-te alguses kirjutada, milles publitsistika kirjutasite loomulikult realiseerimisest ja kollektiviseerimisest. Väga pikk elutee oli ligikaudu vist 95 aastat vana, kui lahkub siit ilmast. Vaatasin, et pika elu jooksul oli Gabrilovitš autasustatud kõikvõimalike tiitlite karja ordenite medalitega Stalini ajal kui ka hiljem. Ja vast tema kuulsamad stsenaariumid, mille alusel vändati filmid, on Lenin Poolas, Lenin, Pariisis, niisugused tuntud teosed. Ja arusaadavalt, et taoliste filmide eest, kui nad juba ekraanidele jõudsid järgnesid ka vastavad preemiad. Ja tema tänud, et 33. aastal kutsuti ta korki poole korki sekretär helistas talle. Ja see ongi see kuulus intelligentsi kohtumine korki korteris Stalini ning teiste parteijuhtidega. Ja vähemalt Gabrilovitši variandis. Need on muidugi kõik kirja pandud, need laused hilisemal ajal, kui juba nii võis kirjutada ja isegi oli soositud kirjutada ei olnud seal mitte mingi vaba õhkkonda vaid korki olevat esinenud niisuguse sõnavõtuga. Gabriolootši sõnade järgi ei erinenud see üldsegi mingist ajalehest artiklist, nii et nisukene ametlik kiidulaul. Ja kui pärast tõstati taasta, siis seal ju söödi. Siis need olid ikka kõik seltsimees Stalini terviseks enam-vähem stiilis, et üldse on, et niisugune inimene nagu Stalin on olemas, et ta annab ja jagab meile juhiselt vähemalt nii stsenarist sellest kõigest kirjutada. Ja just sellel kohtumisel olevatki kõlanud üleskutse palve Taimaini, kes kirjanikest seda esitab. Ja kohal olid ju ka juhtivad julgeolekutöötajad, et kas nad ei korraldaks kirjanikele kultuuritöötajatele eraldi reisi elamorganaalile, et selle suurepärase ehitisega saaksid kultuuriinimesed tutvuda ja sõidab sinna meeldetuletuseks ligikaudu 120 inimest. Ja on väga huvitavad kirjaniku Ardjenko meenutused, sellest sõidust kirjutasin nad välja peaaegu sõna-sõnalt. Ja nad on järgmised, et sellest hetkest alates kui meis, Saidžikistide külalised algas meie jaoks kommunism sõime ja jõime vastavalt vajadustele, nii et mis kommunism siis muud on, kui inimesed saavad kõike vastavalt vajadustele ja mitte millegi eest ei tulnud maksta. Ja siis järgneb ei hakanud seda välja kirjutama pikk loetelu, mida nad siis seal kõik sõid ja jõid, seal olid suitsuvorstid, igasugused juustud, kalamaripuuvili šokolaad, ei need konjakid, nii et loetelu on hästi pikk. Ja lõpeb see lagu sellega. Moskvasse tagasi siis ja see on jälle tsitaat. Lõppeszekistlik kommunis sai otsa ja nägemist tasuta must ja punane kalamari, jälle tuleb pikk loetelu, mis on isegi veel pikem mälestustes kuidagi asjad paistavad vist veel ilusamad, seal on igasugust Palõkid, head veinid, konjakid, koogid ja nii edasi. Ja lõppes kaasreis pehmes vagunis. Ta jätkab, nägemist, Inturisti, uhked Lincolnid, autod, millega neid veeti. Ja lõpeb see kogu kirjeldus nüüd selle reaalsuse, selle pildiga, kuhu ta nüüd naasnud tagasi sealt tšekistlikust kommunismist. Et kui nüüd Sul on vaja rongipiletit Moskvast magnita korskisse, siis võta raha välja. Tahad siia ja lapsu jälle raha letti. Ja mida sa siis selle raha saad? Ei mingeid Palüke enam ei mingeid suitsuvorste, vaid mingi lobi, kuivanud pudru või kuidagi nisugune seisnud pudru tükk, pigem Savi meenutavat leiba. Ja kogu seda ninaesist nimetab ta seda nii. Seda väljastatakse sulle vaid siis, kui esitad talongid. Ja lisaks seisad äraga pika järjekorra. Nii taoli sõna enam-vähem samalaadses variandis, nagu korraldati kommunism. Nendele lääne intelegentidele, kes saabusid tutvuma Nõukogude maaga, korraldati ka näidisvälja, sõid kirjanikele sinnasamasse elamul kanali ehitusele ja siis loomulikult ei näinud seal heinad mingeid häda ega viletsust, rääkimata nendest kümnetest kümnetest tuhandetest vangidest poliitvangidest, kes seda kanalit tegelikult ehitasid, nägid nad ainult ees rindlasi ja vastava teose nad ka siis Valmis kirjutasid saades ise suurepäraselt aru, milline pakas uha, milline Potjomkini küla see tegelikult on, sest tõesti neid samu Palüke Juhana hiljem ei olnud, aga inimesele on vist vaja piskut. Ja nagu me ka rääkisime, kui süüa ei ole ja see on ju tüüpiline kõikidele diktatuuridele üle terve, ilma tänase päevani välja, siis inimesed millegi pärast pannakse marssima, paraade vaatama. Ja tol ajal need paraadid aina sagenevad neid igasuguste sündmuste puhul. No kasvõi sellel samal 33. aastal suhteliselt lühikese vahega, esimesel septembril suur noorsoo paraad ja ei mõõdu ju väga palju aega, kui seitsmendal novembril juba tunduvalt suurem ja uhkem sõjaväe paraad koos töötajate demonstratsiooniga taolisi üritusi, tõsi, on ju pida valt. Sinna aega, aga selle sündmusterea juurde tahaks kunagi, võib-olla kuu aega on eraldi jõuda. Ja kui antakse seda aega, see on kogu nõukogude liidu välispoliitika, kuigi oleme seda mõõda minnes ka puudutanud. 33. aastal novembris on üks küllaltki oluline sündmus, mis leiab äramainimist ka tolleaegsetes ajalehtedes ja nimelt Nõukogude Liit sõlmib diplomaatilised suhted. See on viimane suur riik, kellega neid pole olnud. Ja need on Ameerika Ühendriigid. Ning 20. detsembril samal aastal Ameerika Ühendriikide suursaadik külastab ka esimest korda Stalinit, nii et need on niisugused olulised muutused välispoliitilisel rindel. Ja lõpetuseks võib-olla veel mõned detailikesed tollast ajast dolla elust tänasel päeval nad ei paista enam nii väga olulised. Aga siis pöörati neile küllaltki suurt tähelepanu. Ja nimelt Nad kajastuvad ka ajalehtedes, sest ajalehed, et just nimelt taolistest sündmustest kirjutasid, teatasid ka rahvavaenlastest. Aga tegelikkusest oli suhteliselt vähe ja sellepärast, kui midagi nii-öelda positiivset aset leidis, siis kõik puhuti hästi suureks ja hästi oluliseks. Näitena 33. aastal augustis on toimunud järgmine oluline sündmusi ja nimelt Moskvasse paigutatakse esimesed ühiskondlikud telefonid mida telefon nõukogude maal tähendas kui defitsiitne kaup. Seda me mäletame kõik suurepäraselt. Natukene eakamad inimesed. Kui pikad olid need telefonijärjekorrad seal žesti vahel paarkümmend aastat. Jällegi kui meenutada isiklikku kogemust, aga seda kogemust võivad jagada väga paljud. Kui kolides lasta majale lõpuks ilmus telefon automaatputka majakas kõrvale, siis oli ju nii oluline sündmus. Et sa said helistada mitte mõnest automaadist, mis paiknes 10 minut jalutuskäigu kaugusel, vaid suisa oma maja all. Kuidas seal olid järjekorrad ja rääkimata muidugi sellest õnnest, kui lõpuks õnnestus telefon saada, see oli ju ikkagi tolle aja elu suursündmus. Ja otsa telefonide pab peal kõik see, mis keerleb selle telefoni ümberson, nii oluline tähtis, see algab 33.-st aastast, siis veel kord paigutatakse need esimesed niinimetatud ühiskondlikud telefonid trepikodadesse. Muidugi mitte igale poole, vaid mõned trepikojad, mitte tänavale, vaid trepikodadesse ja mõne üksiku kommunaalkorteri koridori. Kuidas need telefonid välja nägid, nad olid kapis niukene kapp oli ja need, kes siis said nii-öelda selle abanemendi staatuses oli väga oluline, kellel siis oli juurdepääs sellele telefonile, neile jagati võtmed nii, et inimene tuli oma võtmega ja et ei juhtuks niisugune apsakas, et pärast kõne inimene on nii erutatud, väga mingi positiivne sündmus saab midagi teada, saab näiteks teada, et keegi käis seal pargis ja kinnitas eesli saba ja nalja oli oi kui palju. Ja unustab Telefonikapi ukse sulgeda ja et seda ei juhtu, üks oli konstrueeritud spetsiaalne ajaleht, seda toonitab lukk. Nii et võti oli võimalik lukuaugust välja võtta ainult siis, kui lukk oli kinni keeratud, jääks uks lahti. Et niisugune sündmus siis lähed, teatavad ka sellest, et hakati Moskva jaoks ehitama trollibusse. Nii et käsud olid antud. Esimesi katselisi liine hakati tõmbama ja need trollibussid, kui keegi neid kuskil leiab, nad kannavad nime. See esimene seeria oli Ellgaa üks kriips sidekriips, üks, kus sisse l ka sealt ka ei ole mitte midagi muud kui tõelised oma koosolekul, kui nad arutasid kellele võiks saavutus olla pühendatud, teame, kes tol ajal olid transpordi rahvakomissar. See oli Lazarcaganovitš, nii et see l ka ei ole. Novitš ning muidugi tolleaegsed lehed jätkuvalt kubisevad võitudest ja mõned on tänapäeva vaatevinklis küllaltki ootamatud. Meie võime neid nimetada, mitte tervislikeks. Aga tol ajal tead taolistest suure uhkusega. Ühe kirjutasin enda jaoks välja ja see kõlab järgmiselt. Seoses lähenevate oktoobripühadega, kõik ettevõtted, köik tehased, vabrikud ju teevad kingitusi nõukogudemaale, need on ju kõige olulisemad kingitused. Võidud ütles, et ja ajalehed teatavad, et näiteks Moskva kontor sajustabactorg, nii et see kontor, mis tegeleb tubakatoodete kauplemisega, see on neid üleplaaniliselt väljastanud 150 miljonit sigaretti ja miks siis on neid väljastatud sellepärast, et suurendada töötajate varustamist 33. aasta oktoobripidustusteks. Nii et seltsimehed saaksid pidutseda ja rohkem suitsu teha. Ja analoogilisi kingitusi teevad nõukogudemaale ka need ettevõtted, kus Willitakse liina pudelitesse ja toodetakse teisi alkohoolseid jooke. Nii et pidulaul ja trall ühelt poolt ja teiselt poolt see reaalne elu, mida me oleme ka kirjeldanud ja ilmselt lähemal ajal oleme sunnitud tegema veelgi põhjalikumalt ja sellega võikski praegu lõpetada.