Täname Andres armad meile siia juhtide lauda tulnud küsimus, leviseerid, kas eesti rahvas on foorumil esindatud oma delegatsiooniga? Kui ei, siis peaks foorumi nimetust muutma Eestimaa vähemusrahvuste foorumis. Eestimaa rahvuste foorumi töögrupp võttis vastu niisuguse otsuse et eestlased on esitatud foorumil oma delegatsiooni, küll see koosneb nendest inimestest, kes esitavad siin meie tänased põhiettekanded. Kuna neis põhiettekannetest sisaldub ka ka eestlaste platvorm, siis ei pidanud vajalikuks eraldi rahvusdelegatsioonide sõnavõttude sees anda sõna Eesti delegatsiooni esindajatele redaktsioonikomisjonis esinevat eesti traditsiooni esindajat võrdselt teiste rahvaste ohtlike traditsioonidega. Ja lisaksin veel juurde, et siin hääletamisel ei ole samuti Eesti delegatsioon esindatud, aga see on rohkem hääletusõigust nagu loobumine ja rohkem kuulda teiste rahvuste arvamust. Järgmine esineja on Mati Hint, Tallinna Pedagoogilise Instituudi dotsent, filoloogiakandidaat. Kõiki, kes me täna oleme siia kogunenud, ühendab vähemalt üks asi. Me kõik elame Eestis. Ja kahtlemata esindab Eesti meie kõigi jaoks mingit erilist elukvaliteeti. Elu Eestis erineb millegi poolest elust näiteks Pihkvas või Tambovis kust ta mais või Arhangelskisse. Ja kuigi see elu Eestis on mitme kandi pealt, on lagastatud, alla käinud ja. Vaimses kui materiaalses mõttes tühjaks pumbatud on elu Eestis ikkagi erilise kvaliteediga. Elukvaliteet koosneb mitmest tahust. Me võime neidki laias laastus jagada materiaalsete, eks ja vaimseteks. Vaimsed on kahtlemata võõrastele raskesti raskemini kättesaadavad kui materiaalsed ja olmelised. Kui me ütleme, et elu üks külg koosneb materiaalsetest väärtustest siis sedagi isenesest primitiivset, kuid elamiseks vältimatud elu vundamenti võib hinnata mitmeti. Ühtesid üritada see, et siin kõneldakse talle mõistmatus keeles et kulutatakse justkui tema riigi raha Talle võõra usu kirikute korrashoiuks. Et hoitakse loodust, ei lubata röövpüüki või metsa reostamist. Teised jälle oleksid valmis leppimaga õhema vorsti viiluga, kui nad tunneksid, et siinne elukvaliteet või see, mis sellest on järele jäänud või see, kuidas me kujutame ette selle taastamist ja arendamist, oleks kaitstud ja ei oleks alalise ähvarduse all. Ma ei taha ütelda, et need ühed ja teised, kellele ma vihjasin, et ühed on eestlased ja teised on mitte-eestlased. Igasuguse kahtluseta on eestlaste hulgas ka praegu. Tänavusel tuli sel suvel palju neid, kes mõtlevad rohkem omakasule kui isamaale kes tahavad Isama kulul teenida. Kahtlemata on ka Eestimaa mitte-eestlaste hulgas neid, kes mõtlevad Eestile ja kellel on häbi. Et Eesti allakäiku võidaks seostada nendega. Ometi üks on kindel. Eesti eriline elukvaliteet tuleb eelkõige sellest, et sellel maal on elanud ja ikka veel kangekaelselt elavad edasi eestlased. Et nad tahavad kõigist roosilistest ühtseks rahvuseks ühtseks Nõukogude rahvaks sulamise juttudest hoolimata jääda eestlasteks, kõnelda edasi eesti keelt. Täiesti selge peaks ka kõigile olema see, et kui siin eestlasi enam ei oleks, et kui Eestis kõneldakse eesti keelt või kui eesti kultuurikomponent oleks Eestis juba liiga nõrgaks jäänud et siis sellist elukvaliteeti siin poleks, kes seda ei usu, mingu vaatama Kaliningradi oblastid või seda, mis juhtub praegu Karjalas. Kaliningradi oblasti kardioala elukvaliteet ei meelitaks sinna ka enam. Neid kes praegu veel massiliselt tahaksid tulla Eestisse. Entroopia rahvussuhete kultuuri nivelleerimise end ja looduse lagastamise entroopia on Kaliningradi oblastis teinud oma töö ja lõpetab selle jubeda töö nähtavasti varsti Karjalas. Praegu on Eestis liikumisi, mille eesmärgiks on otseselt. Eestlaste otsustuspädevuse nivelleerimine ja alandamine ja ja madaldumine mehaanilise arvulise proportsionaalsuse alusel Eesti asjade üle otsustamisel. Niisugused liikumised ei anna endale aru. Aga võib olla ka, et annavad endale vägagi selgelt aru, et nad nihutavad jõuga Eestit Kaliningradi oblasti kultuurituse maastiku poole. Kui meil, kui me sellel suvel oleme hakanud rohkem kui varem selgemini teadlikumalt kui varem võitlema niisuguste suundumuste vastu siis on minu arvates põhjus selles, et me oleme piiril. Paar nädalat tagasi olin ma Lennart Mere filmivõtetel topiga Lätis filmimas viimaseid liiblasi. Ma olen üks väheseid maailmas üks väheseid liivi keele oskajaid ja tunnen isiklikult peaaegu kõiki selle väikese rahva liikmeid. Ma olen terve oma elu jälginud seda, kuidas üks rahvas lõpetab oma füüsilise eksistentsi. Kui ma rääkisin liigastele, et otse nende juures sõidan, ma sõidan maarahvarinde suur kogunemisele kohtuma eesti rahvaga, ütlesid nad mulle, ütle edasi oma rahvale, nii. Raust, kes laske võõrodents moose, see kadus ära. See saab Jaratud rahvas, kes laseb võõrad oma maale. See kaob ära, see pillatakse laiali. Nii on Liilastega juhtunud ja midagi sellist oli väga selgelt ka meie silme ees. Eestlased on lasknud võõrad oma maale Hoiendad võõrad tulnud ilma laskmata. Me oleme olukorras, kus kus. Meil tuleb sellega arvestada. Eesti rahva ajaloost on raske leida vähegi pikaajalist sallimatuse perioodi mistahes muu rahva vastu. Eestlasena ei laseks ma endale küll öelda, et eestlased on põhimõtteliselt teiste rahvaste vastu et neile omale mingi eriline rahvuslik vaen. Eesti on, on Ida-Euroopas üks väheseid maid, kus on tundmatud juudiprogrammid kus ei vihata mustlasi. Naabrite vahel valitseb tavaliselt ikkagi mingisugune põlastamine või mõningase vaenuliku saladus ja see on maailmas täiesti üldine. Professionaalina keeleteadlasena võin ma ütelda, et see on täiesti üldine, kajastub muuhulgas ka selles, kuidas naaberrahvad 11 nimetavad. Kui eestlased vahel veidi halvustavad lätlasi, kui lätlased nimetavad eestlasi mulkideks, see tähendab rumalateks. Kui, kui venelastele sakslastele antakse halvustavaid nimesid, siis see kõik on, mingil määral on see täiesti etnopsühholoogia normide piirides. Niisugune niisugune etnopsühholoogiliselt põhjendatav suhtumine on Eestis väga harv muutunud rahvuslikuks vajaks või mingi ühe konkreetse rahvuse vastaseks vihaks. Ja kui see nii on olnud, siis on selleks olnud ka eriline põhjus. Kui ma mõtlen, missugusel ajal võiks see olla juhtunud niisugune psühholoogiline väärastamine, niisugune nihe siis täiesti põhjendatud oli niisugune nihe näiteks vabadussõjas võitluses saksa parunite Landeswehri vastu. Ja nädal tagasi tuletati Kuressaare lossipargi massi massimiitingul, kus oli 15000 inimest mälestamas rahvarinde poolt välja kuulutatud üritusel bolševismi terrori ohvreid. 1000 vedas 41.-st aastast. Vaat siis seal nendes kõnedes tuletati meelde, et kui Saaremaalt tuhanded noored mehed läksid pärast seda, kui nad olid oma surnuks piinatud mitte maha lastud, vaid surnuks piinatud omaksed Kuressaare lossikeldrites ja komsomolikomitee tolleaegse komsomolikomitee põranda alt välja kaevanud. Kui siis tuhanded inimesed tuna tuhanded Saaremaa noored mehed läksid Leningradi alla või Pihkva oblastisse politseipataljonidesse et siis oli see kui põhjendatud, siis vähemalt mõistetav. Niisugused ekstreemsused on jubedad. Ja ka tänavu suvel, kus neid esimest korda üle peaaegu 50 aasta meelde tuletatakse tuleb meil hoiduda. Tuleb meil hoiduda sellest, et midagi sellist saaks veel korduda. Kuid ma kordan, eesti rahvas on, on ajaloo ürikute najal tõestatavalt olnud võrdlemisi võõraste sõbralik. Ja kui ma näiteks uurin oma isatalu kus ma pole küll peaaegu käinud 43 aastat, kui ma uurin oma isatalu nime ajalugu, siis läheb see tagasi 1638. aasta Rootsi revisjoniraamatusse ja loen sealt külasid ja taluperemeeste nimesid, siis nende taluperemeeste nimede järel on tihti märkus venelane, rootslane, soomlane, poolakas, lätlane ja kõik teavad, et need inimesed, need poolakad, venelased, rootslased, sakslased, lätlased võeti vastu nendest Lõuna-Eesti külades. Ja nad on nii või teisiti andnud oma osa Eesti kujunemisse. Nüüd see Eesti elukvaliteet, millest ma alustasin see on see, mille pärast me oleme õieti öelda väga mures. Sest seda erilist Eesti kvaliteeti on ju 40 aastat rohkem, on nivelleeritud, hävitatud, tsen kulutatud mittesoovitavaks koguni vaenulik kui otsustamine selle üle, mis kuulub Eesti elukvaliteeti, mis on sillalt sellel maal vajalik ja mis ei ole vajalik. Kui see anda võõrastele nii nagu mõned liikumised praegu nõuavad siis oleme me paratamatult jälle olukorras, kus otsustajate arvates on auto droomid vajalikumad kui eestlaste mälestussambad, kus parteimajad on vajalikumad kui eestlaste kirikute restaureerimine, kus tsirkus on vajalikum kui eestlaste muuseumide ülesehitamine. Ja see on olukord, millega millega me noh, tuleb otse öelda. Eesti rahvas ei saa enam leppida. See olukord on iseenesest on mõistetav, sest väärtushinnangud on paratamatult erinevad. Inimesed, kes tulevad siia tööd, leiba, korterit saama, ei saa mõista seda, et mingisuguse Hiiumaa või Saaremaa kiriku restaureerimine on vajalikum kui kui tsirkuse või autodroomi ehitamine või veel järjekordselt uute korterite ehitamine. Nii või teisiti, me oleme kõik Eestis ja me peame selgeks tegema, missugused on meie valikuvariandid. Üks on selge, Eesti rahvast on tahetud kogu aeg koguse õnnelikuks kuulutatud aeg nivelleerida ja assimileerida. Ja mitte mingi ilukõne seda seisu ei muuda. Ma tulen oma lühikese sõnavõtu lõpus selle juurde tagasi, et ega siis suhtumised ei ole praegu veel kuigivõrd muutunud. Ja teine küsimus võiks olla, et kas ka meie tahame neid, kes on, kes on mitte-eestlased ja on Eestisse tulnud või on siia kutsutud. Kas meie tahame neid assimileerida ja nagu ma ühinen siin mitme varasema kõnelejaga, pigem me ei taha neid assimileerida, kui tahame, mida me tahame, on see et nad mõistaksid Eesti ühiskonna väärtuste süsteemi, mõistaksid Eesti ühiskonna väärtusi. See oleks osaline akultureerimine. Et nad ise esitaksid oma oma rahvuslikku kultuuri ja sellel pinnal suudaksid mõista eesti ühiskonna kultuurilisi jaga materiaalseid väärtusi. Nüüd veel üks väike asi. Täna on räägitud ka interrindest interrindedokumendis nende Nende projekt või programmdokumendis, mida üleeile jagati, on otseselt öeldud, et Eesti NSV kodakondsus ei eelda nende nägemuse järgi ei lojaalsust Eesti NSV-le ei eesti keele ega oskust ega paikkondsuse tsensust. Kui nii otseselt. Me võime olla meie, kes me võib-olla enamikus ei jaga siin interrindeplatvormi võime olla õieti tänulikud, et need sõnad on seal öeldud nii, otsekoheselt, tähendab Eesti NSV kodanik. Kodakondsust nõutakse isikutele, kes võivad otseselt deklareerida, et nad ei ole lojaalsed Eestist normaalse kultuuri ja elukeskkonna säilitamise suhtes. Me kõik tegutseme ajaloo palge ees ja ajalookäik on nii kiire, et küünilised hoiakud jõuavad oma esitajateni harrastajateni bumerangina tagasi. Väga kiiresti. Tuletame meelde, aastat tagasi, üks aasta tagasi, esimesel mail kandsid minu üliõpilased loosungit eesti keel eestimaal Ausse esimese maidemonstratsioonil. Kolm erinevat instantsi alatus ühes ühe teatud D esindajatest ja lõpetades minu õppeasutuse kõrgelt. Funktsionäridega nõudsid seda lausungi maha panemist nurga taha. Need vaprad tüdrukud kandsid selle loosungi tribüüni eest läbi. Aasta hiljem aga kandsid Tallinna töölised esimese maidemonstratsioonil loosungit eesti keel Eestis riigikeeleks. Nii kiire on olnud see areng ja inimesed, kes ähvardasid noorte inimeste elu ja haridustöö läbi lõigata. Pärast et nad julgesid avalikult tunnistada, et nad austavad oma emakeelt on pidanud häbiga oma seisukohtadest taganema. Nonii. Eestis toimub praegu mingis mõttes polariseerumine, ma loodan väga, et see polariseerumine ei toimu rahvuslikul printsiibil, polariseerumine toimub pigem rahvusküsimusse suhtumise printsiibil ja sellepärast võimeline ta, et Eestimaa vähemusrahvused ja suur hulk venelasi, keda juba on raske Eestis nimetada vähemusrahvuseks liitub Eesti säilitamise Eesti elukvaliteedi säilitamise eest peetavas võitluses meiega. Kuid ma tuletan meelde, et et. Selles võitluses on meil loota ikkagi eelkõige ainult iseendale nendele liitlastele, kes istuvad meiega koos siis siin loodetavasti on meie sõbra ja nõukogude liidu teiste liiduvabariikide avalikule arvamusele intelligentsile ja rahvuslikule võitlusele. Seevastu kui me loeme, ravdad Savitskaja kultuurat või teisi massipoliitilisi väljaandeid siis me näeme, et loobutud ei ole ei kakskeelsuse propageerimisest ei nõukogude ühtse nõukogude rahva ideaalist ja kogu võitlus nende nende ideaalide vastu meie oma ideaalide eest seisab meil alles ees. Tänan teid. Enne viimast sõnavõttu kaks meeldetuletust pärast Aksel Kirch sõnavõttu lähedane plaani järgi vahehäälena palun kõigi rahvuste delegatsioonides määratud inimesed redaktsioonikomisjoni koosseisu koguneda sekretäriaadi laua juurde. Teiseks palun kõigil rahvustel delegatsioonidele kirjalikult esitada sekretäriaadi oma delegaat rahvuste foorumi volikogusse. Ja veel teada need inimesed, kes soovivad sõna võtta siin foorumil palun ka endast vaheajal kirjalikult märku anda sekretäriaadile. Siia saabus küsimus selle kohta, miks venekeelse eestikeelse projekti. Tõlkes on erinevusi, kuna küsimus saabus vene keeles, aastane vene keeles k. Mõõdimbulaga tarne. Ma arvan, et delegatsioonide sõnavõttudes siis rahvuste esindajad ise ütlevad selle kohta lähemalt, kui palju neid siin Eestis on ja räägivad ka ajaloost, selliseid üldiseid andmed on kättesaadavad ainult 979. aasta rahvaloenduse andmetel. Ja veel üks teade eestima elab praegu kaasa veel ka ühele teisele sündmusele, mis toimub siit kaugel Lõuna-Koreas soulis. Erika Salumäe tänale. Finaalsõidud on meil siin, selles ratifitseerimispunktis on lindistatud nii, et kui hakkab vaheaeg redaktsioonikomisjon koguneb sekretariaadi juurde, siis saali transleeritakse raadioreportaaž, siis Salome tänasest sõidust. Ja nüüd viimane ettekanne enne vaheaega. Esineb Eesti NSV Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituudi rahvusprotsesside sektori juhataja kohusetäitja, EKP Keskkomitee rahvussuhete komisjoni teadussekretär filosoofiakandidaat Aksel kir. Kõige ennem tahaks tänada abilisi, kes seda ettekannet aitasid teha. Mõned seisukohad, suur osa seisukohti on ka eilses õhtulehes juba esitatud, nii et ma arvan, et vabandate neid kui mõned kordused, mõned asjad teile, tuttavad tunduvad liigagi tuttavad. Keda huvitab Eestimaa rahvaste saatus? Tekivad sedalaadi küsimused, kes esindab rahvuste huve ja kui vaja, seisab nende huvide eest. Kas üldse vaja, et keegi seisaks rahvuse huvide eest, eestlased aastatuhandeid ilma spetsiaalse ees koost kostet kosteta ilma rahvusliku arengukontseptsioonid, ta. Miks nüüd? Eriti nüüd rahvusliku taassünni, teised rahvusliku taassünniperioodil on vaja muret tunda, milline peab, peab olema, saab olema Eesti rahva tulevik, edasijärgne küsi küsimus, kes kaitseb eestimaa muu rahvuslike elanike huvisid, kesist istuvad siin saalis presiidiumis. Vastused eelpool toodud küsimustele saavad olla ainult sellised. Esiteks mitte keegi ja mitte kuskil meie peale meie endi ei seisa kõigi Eestimaa rahvuste huvide eest. Teiseks, kõigi Eestimaa rahvuste rahvuslikku arengut on vaja hakata suunama ohtlikud sellepärast et seda on seini pidurdatud. Rahvusprobleeme, mis on nii valulised, kuid ometi erilaadset üles kerkinud Nõukogude Liidu erinevas rahvuspiirkondades ei ole võimalik lahendada universaalsete Vladivostokist standini ühesuguste meetoditega ja ühesugustel printsiipidel. Igal konkreetsel juhul on probleemi juured rohkem või vähem ajaloolispoliitilised, kultuurilised, psühholoogilised või religioossed. Igal konkreetsel juhul tuleb seega lähtuda ajalooliskultuurilisest kontekstist. Eestlaste muulaste vaheliste suhete reguleerimise võti on ja seda näitas väga hästi selle aasta suvi. See võti on 1939. 40. aasta sündmuste õiglases ajaloolises interpretatsioonis. Seda võib väita nende murranguaastate kohta avaldatud materjalide aluses alusel. See on siis rahva hääles Sovetski Estonias, aia Kolsis Loomingus avaldatud materjalide alusel samuti rahvarinde algatuskeskuse poolt läbi viidud poliitilises poliitilistel koosnikutel. Siit saab teha järeldused, olukorda saab muuta poliitiliste hinnangute tasandil mitte indiviidi, vaid rahvuspoliitika tasandil. Ja teiseks, rahvuspoliitika peab olema regionaalne, alles siis saab ta olla konstruktiivne ja loo tähendab meie kohalikud rahvusprobleemid, Nõukogude kõik teiste valdkondade probleemid tuleb lahendada eelkõige kohapeal ja selleks on sobivaim aeg. Võime tõdeda, et kunagi varem oleme ühiskonnaelu sõlmküsimuste lahendamisel osalenud nii paljude erinevate alade inimesed. Siiani püütud ainuõiksid otsuseid vastuvõtukabinettide vaikuses. Kuid tuleb öelda, et kes veel võiks lahendada eestimaalaste valupunktid, kui mitte meie kõik koos üheskoos. Nüüd püüan esitada mõtteid rahvusest kui sotsiaalsest subjektist. Sotsioloogiline lähenemine ühiskondlikele protsessidele on viimasel ajal tõstnud oluliseks subjektsus probleemi rahvus kui ühiste huvidega sotsiaalne grupp on subjekt. Näiteks Eesti NSVs elavad eestlased on homogeenne rahvus ja kujutamisega Nendest ühiste rahvuslike huvidega sotsiaalset subjekti. Meie migratsioonilembuses ühiskonnas on mitmete erinevate rahvuste segunemise tulemusena tekkinud aga omapärane situatsioon kus eri rahvustest inimeste grupid ei saa end tunnetada sotsiaalsetest objektidena. Rahvuslike huvide pinnal. Näiteks Eestis elavad muulased on rahvused üsna heterogeenne kontingent aga inimesel teadvus samastab end oma rahvusega tunda end mingite konkreetsete kultuuritraditsioonide kandjad kandjana. Kõiki Eestimaa muulasi ei saa mingil juhul lugeda ühtseks sotsiaalseks subjektiks ühiste rahvuslike huvide kandjaks. Subjexuse tekkimise aluseks on ühised huvid. Rahvuse puhul võime rääkida rahvuslikust enese teadusest kui subjektsuse Guinemise eeldusest. Rahvuskus subjekt, sotsiaalne subjekt on meie ühiskonnas allasurutud, seda me võime näha selles. Me oleme paljutki veendunud. Iseenda säilisime huvides ei lasknud administratiivne juhtimissüsteem tekkida ja areneda erinevate sotsiaalsete subjektidele, sealhulgas rahvusel. Sellest tekkis arvamus, et rahvusomaski tähtsust ainult minevikus ja sedagi põhiliselt kitsalt kultuurilises tähenduses. Siit jõuame olulised mate vastu oludeni rahvussuhete arengus meie vabariigis viimastel aastakümnetel esimesena esimesena võiks nimetada vastuolu eestlaste suhteliselt kõrge rahvusliku eneseteadvuse ja selle tegeliku avaldumisvõimaluste vahel põhiliselt migratsioonist tingitud eesti rahvuse osakaalu vähenemine, majandus- ja kultuuri traditsiooniline lõhkumine ja nii edasi. Sellest oli väga hästi juba juttu. Eelkõneleja esitas väga häid näiteid, seega. Eestlaste kui rahvuse subjekt rahvus on rahvuskus, efekt on olemas, aga tema eneserealiseerimisvõimalused ei vasta tema rahvuse vajadustele nii sotsiaalsetele, kultuurilistele, majanduslikele poliitilistele. Teiseks tuleb nimetada vastuolu eestlaste kõrgelt arenenud ja tundliku rahvusliku eneseteadvuse ja teatud osa muulaste madala rahvusliku eneseteadvuse ning subjektsuse puudumise vahel. Normaalsete rahvustevaheliste suhete tekkimiseks on vaja võimalust suheteks subjekt-subjekt tasandile. Esimene märk meie arvates muulastest objektise väljendusest oli juudi kultuuriühingu tekkimine ja tema tegevus. Mõne viimase kuu jooksul. Eelöeldust järeldub, et kõigil muulastele tuleb aidata saavutada subjektsus rahvuste tasandil. Sotsiaalse Subexuse saavutamine muulastele annaks neile võimaluse tunnetada end integreerituna ja ühtsena seotuna küll Eesti territooriumiga kuid samal ajal siiski eripäraste rahvuslike joontega kooslusena. Piiratud võimaluste tõttu, milleks on eemale eemalolek oma põlistest asustust, aladest ja majandusest saavad väiksid hajali rahvusgrupid. Rahvusgruppide huvid avaldada mõnes väga olulises siiski nende jaoks sfääris rahvuslik kultuuritraditsioonid, emakeel, vaimulaad, rahvuslik eneseteadvus. Seega ongi muulaste rahvuslikeks huvideks eelkõige rahvuskeelse koolihariduse. Täna oli sellest juttu pühapäeva või nüüd ka sellest aastast. Laupäeva koolide organiseerimine. Siis edasi kultuuritraditsioonide elustamine, rahvuskeelne suhtlemine, oma kaasmaalastega, suhtlemine oma ema oma emamaa kultuurieluga, mitmesuguste kultuuri levikanalite kaudu edasi pisut pikemalt eestlaste kui-Eestilise põhirahvuse huvidest. Eestlaste rahvuslikud huvid on siis esiteks rahvuse olemasolu ja säilitamine tulevikus, see tähendab pluss iive rahvuse taastootmiseks. Teiseks looduskeskkonnale vastava ökoloogiliselt otstarbeka elulaadi säilitamine, arvestades sealhulgas majandustegevuse ajaloolisi traditsioone, kolmandas kolmandaks rahvuskultuuri kui süsteemi emakeel, kunst, töökultuur, teadus, suhtlemiskultuur ja nii edasiareng, kultuuri järjepidevuse kindlustamine. Loetelu võiks jätkata viimasel ajal. On avalikelt tribüünidel eestlaste suunas monitsevalt öeldud, et ühe rahvuse huve ei saa rahuldada teiste rahvuste huvide arvel. Selline seisukoht on sügavalt demagoogiline. Demokraatlikus riigis, mida me praegu taotlema ei saa, ühe rahvuse huvid vastanduda teise rahvuse huvidele. Kelle huve näiteks kahjustaks Eesti keele ja kultuuri õitseng. Millise teise rahvuse huve see piiraks, kui Eesti suudaks oma majanduse viia traditsioonilise ja otstarbeka struktuurini imeprogrammi realiseerimise käigus? Kui vaadata interliikumise? Minu arvates on sügavalt demagoogiline interlikumise juhtida pretensioon nimetada seda poliitilist liikumist kõigi Eesti NSV töötajate poliitiliseks kõigi Eesti NSV töötajate internatsionalistlikuks liikumiseks. Kui vaadata neid eesmärke, siis selgub aga sealt, et Eestis elavate venelaste rahvuslikuks huviks on vene keele kuulutamine riigikeeleks. Eestimaal. See on juba selgelt ebademokraatlik taotlus. Nimelt selline rahvuslik huvi, see sel juhul praegu jutumärkides piirab küll teise rahvuse eestlaste huve ja satub sellega konflikti. Eestlased ei lähe ju kuhugi mujale eesti keelt kuulutama. Riigikeeleks. Kui interliikumine peab kodakondsuse kehtestamist nende rahvuslike huvide piiramiseks järeldub siit, et venelaste. Ja sinna interliikumisse koondunud rahvusgruppide rahvuslikuks huviks on ka immigratsiooni jätkumine Eestisse. Kõik sellised taotlused on selgelt suurriiklikud ja lähtuvad ühe rahvuse eelisseisundi taotlemisest kogu nõukogude liidu territooriumil. Siinkohal tuleks tähelepanu juhtida põhimõttelisele asjaolule, on vaja eristada üksikute indiviidide õigusi ja rahvus ja terviklikke rahvus, terviklikke rahvuslikke huve. Kõik rahvused on võrdsed. Teisiti öeldes, kõik etnosed on võrdsed. Kõigi rahvuste huve tuleb kaitsta võrdselt. See aga ei tähenda, et sama võrdsuse printsiipi saab automaatsed Kanda indiviidide tasandile. Rahvuslike huvide subjekt on rahvusise, mitte üksik, sellest rahvusest indiviid. Kõik Nõukogude Liidu koosseisu kuuluvad rahvused peavad olema võrdsed aga iga üksiku inimese rahvuslikud huvid saavad olla maksimaalselt rahuldatud. Ikkagi ainult oma rahvusterritooriumil. Oma rahvust pus kultuurilises keskkonnas. Seadused, Eesti kodakondsusest ja Eesti NSV kodakondsusest ja riigikeelest oleksid eestlaste rahvuslike huvide juriidiline kaitsmine. See, et Eestis on riigikeeleks eesti keel, Eesti NSV-s on riigikeeleks, eesti keel ei kahjusta vene rahvuse kui terviku huve, samuti ka mitte ühegi Eestimaa teise rahvuse huve. Kui mõni teisest rahvusest eestlase elanik tunneb siin oma rahvuslike huvide piinamist, siis on see paratamatu negatiivne tagajärg migrandi enda jaoks, mitte selle rahvuse jaoks tervikuna, kelle hulgas Ta on, kelle hulgast ta pärineb. Lenini poolt välja öeldud üldised põhimõtted rahvusküsimuses mis kehtisid Nõukogude riigi algusaastail, on ka täna ajakohaselt. Nad on lihtsalt niivõrd üldised ja humaanselt, et ei aegu, arvatavasti mitte kunagi. Samas on ka selge, et see, mis kehtib paljurahvuselise liitriigi puhul ei kehti mitte alati näiteks Eesti NSV puhul. Eestis elab küll väga paljude rahvuste esindajaid, kummati ei ole Eesti NSV liitriik vaid suveräänne liiduvabariik. Ja kuigi rahvuste piirid kogu maailmas ei lange alati kokku riigipiiridega, pole siiski midagi loomulikumat kui see, et maailmas on vähemalt üks territoorium, kus ühel või teisel keelel ja rahvusel oma suveräänsed õigused on sellel. On sellel keelel õigus olla eelisseisundis kõigi teiste keelte suhtes, olgu need teised keeled kas siis maailma kui kohaliku tähtsusega suhtlemiskeeled. Stalini poolt käima lükatud väikerahvuste assimileerimine protsessi on kõigepealt tarvis seisma panna ja seejärel jälle uuesti teise vastassuunda liikuma lükata, see tähendab väikerahvuste eksistentsi killustamise ja nende majandusliku, kultuurilise iseolemise säilitamise suunas. Ühele jõudude mõju mõjutussuunale tuleb vastu panna teine jõud, mis ületaks vastasmõju niivõrd, et protsess käivituks. Vastupidiselt vastassuunas. Enesest ei muutu siin maailmas mitte midagi. Uuesuunalise protsessi taga peab olema vastav rahvuspoliitika. Seega ei ole riigikeele ja kodakondsuse küsimus ainult juriidiline probleem, vaid kindlasti ka rahvussuhete demokraatia hetkeseisu indikaator. Kas meie riik on valmis selleks, et kaitsta oma koosseisu kuuluvate väikerahvuste huve ka tegelikult mitte ainult sõnades? Ja lõpetuseks, lubage korrata akadeemik prosteni sõnu hiljutisel parteiaktiivi nõupidamisel Tartus. Ta ütles eestlaste ning vene keelt kõnelevate istes elanike suhted peavad rajanema kokkuleppel järgi Eestimaa territooriumil kehtib eesti rahva prioriteet. See tõde tuleb kõigil igaveseks meelde jätta. Ei saa lubada, et rahvas, kes tuhandeid harinud oma maad loonud oma kultuuri satub just sotsialismi tingimustes hävinemist ohtu. Kuid kõrvuti ühe rahvuse prioriteediga tuleb kehtestada sotsiaalse kaitsemehhanism ka teistele, see on kirjas Edasis kuuendal septembril sellel aastal. Aitäh. Aitäh ja me läheme nüüd vaheajale. Jätkame tööd kell 12 45. Vahepeal tuleb reportaaž siia saali, Erika Salumäe sõidust. Ma võin ette. Me alustame rahvuste delegatsioonid ja sõnavõttudega. Nagu ma ütlesime, Härrad delegatsioonide sõnavõttude järjestuse eesti tähestik. Sellesse tekivad mõningad korrektiivid, aga ainult seetõttu, et mõningad delegatsioonid tahavad võtta pikendust oma kõne teksti ettevalmistamisel ja mõnedel on ka veel probleem, kas nad esinevadki kõnega või jäävad vaatleja saatusesse. Esimesena pakkumisena Armeenia delegatsiooni juhile Armeenia kultuuriseltsi juhatuse esimehele Artjom David Jantsile. Mul on küsimus saalile, kas kellelgil on vajadus, et me venekeelset esinemised tõlgiksime eesti keelde? Üks inimene ja. Võib-olla ma siis ei kasuta seda võimalust, et üleval hoida tõlki, järsku keegi vabatahtlik istub kõrvale ja ja aitab seda teha. Kui ainult üks inimene on vabatahtlike. Lahendate seal küsimuse jah, väga kena. Ma tänan. Juudi kultuuriseltsi poolt on sõnasa mõelda siikinil juudi kultuuriseltsi juhatuse esimene. Kõikide nende sõnavõttudest ma saan täna kõlanud. Ja mis on kõlanud viimasel ajal Eestilt kõigi nende inimeste poolt, kes tõepoolest tahavad, et kõik Eestis elavad rahvad elaksid koos turvalises keskkonnas nende kõigi inimeste sõnavõttudes ja mõtetes ja. On olnud püüd kuidagi tõestada või kinnitada seda mõtet, et Eesti rahvas, kes on Eestimaal põhirahvas, omab õigust Eestimaal kõigile sellest tulenevale. Tundub lihtsalt hämmastav olevat, et selliselt enesestmõistetavalt asjast on nii palju vaja rääkida. Et seda on vaja nii palju tõestada. Sest ma arvan, et kogu inimkonna ajaloo vältel on alati igal rahval ju need õigused olnud. Igarahvad on selle poole püüelnud ja nüüd praegu 1988. aastal, et on vajadus niisugusele asjale nii palju tähelepanu pöörata, nii palju tinti valada ja loodame, et sellega asi lõpeb. See on kahetsusväärne, ma arvan. Loomulikult. On Eesti rahval kõik need õigused, kõikide õigused peavad eesti rahval olema, millest on juttu ja see peaks olema miinimum. Eesti keel, riigikeel, eesti kodakondsus, IME programm, need asjad on ju tegelikult tihedalt omavahel seotud. Kas tõesti võib kellelgi tekkida eestlaste puhul süüdistus natsionalismi Is kui eestlased hoolitsevad või tunnevad muret oma iibeprobleemide pärast? Lõppude lõpuks see on eestlaste mure. Ja kui Eesti NSVs riiklikud organid ei ole sellele siiamaani piisavalt tähelepanu pööranud, kui see mure on muutunud nii suureks, et terve rahvas eesti raha sellele väga aktiivselt kaasa elab. Ja kui luuakse mingisugune ühendus või selts, kes hakkab selleks korjama materiaalseid vahendeid, et seda probleemi püüda lahendada, siis seda võib ja tuleb ainult tervitada sellised õigused olemas Eestile ka kõigil kõigil teistel rahvastel, kes Eestis elavad. Ja kui juudi kultuuriselts näiteks leiab, et juutide hulgas tuleb iivet suurendada, siis me kindlasti hakkame ka raha koguma selleks, eks ole. Ja ma ei arva, et meil hakkab siis keegi natsionalismi süüdistama. Juudi kogukonnal, kes Eestis elab, on sellel aastal omapärane juubel. Nimelt me elame Eestis juba 655 aastat, mitte väga ümmargune arv, aga natuke siiski. Mulle meeldib väga see mõte, mida ütleb välja Klara Hallik Sotsiaalse psüühilise tasakaalu kohta. Tähendab juutidel on olnud üks teine mure, mis on aegade vältel püsti seisnud ja seisab mingil määral püstiga. Praegu. Vaata tasakaal. See muidugi peab olemas olema igal rahval ja selle juurde peab tulema rahvatervise seisukohast. Aga enne kui me veel sellest tasakaalust võime rääkida, me peame rääkima lihtsalt püsimajäämise võimalusest, kui niisugusest see tasakaal, see on juba niisugune väike luksus sinna juurde, mida muidugi hädavajalik. Selle püsimajäämisega on probleeme olnud. Ja kuna me siin täna kõik koos olema, see tähendab seda, et need probleemid on väga teravad ka praegu tänapäeval. Ma usun, et see rahvaste foorum, mis on iseeneselt unikaalne nähtus et ta saab alguse krellile püsiv tõsisele töö tegemisele selles plaanis Eesti NSV territooriumil. Vähemalt las ta hakkab siitpeale ja loodame, ta jõuab siit ehk ka kaugemale väga Tõnise suhtumisega, nii nagu mina seda tunnetan, et niimoodi on ta siin Eestimaal praegu olevat ja olemas ja see probleem on niimoodi püsti. Juudi kultuurikogukonnal on omad kultuuriautonoomia traditsioonid Eestis. Ma ei taha hakata midagi realiseerima. Kultuuriautonoomia oli juutidel olemas sellest samast 25.-st aastast peale ja sellele tõmmati kriips peale kuskil 40. 41. aastal. Siis Eestis elanud juudi kogukond, kes elab väga erinevatele linnades Eestimaal pani oma rahadega püsti. Ühiskondlikud hooned, koolimajad, seltsimajad, kultusehooned. Eesti juutidel on olnud võimalus oma üliõpilaskorporatsioone omada oma draamaringe praktiliselt kõike, mida nad pidasid siis vajalikuks. Täna on see tore aeg, kus juudi kultuuriautonoomia hakkab taastuma Eestis. Need 40 aastat või natukene enam sinna vahele jäävad. Need, see on aeg, mis ei, onu, see on aeg, mis on löönud juudi kultuuriautonoomia võrdselt võrdselt eesti rahvaga. Küllalt palju, Haabum ja juudi kultuuriseltsil on neid haavu raskem ravida kui eesti rahval, sest palju on on lootusetult kaduma läinud. Me ei saa praegu avada Eestis juudi kooli lihtsalt sel põhjusel, et järjepidevus on kaduma läinud ja ei ole enam elementaarselt olemas inimesi, kes suudaksid õpetada selles koolis. Me näeme suurt vaeva, et alustaksid tuleval kuul tööd. Heebrea keele ringid, et Eestis elavad juudid võiksid õppida oma emakeelt. See on väga suur ja väga tõsine probleem ja ma ei ole ausalt öeldes päris kindel, et juudi kultuuriselts nende probleemide lahendamisega edukalt toime tuleb. Vast see asi käib üle jõu. Ja sellepärast oleks mul siin foorumil üks niisugune küsimine ette panna. Kas täna? Kui meil on jälle võimalused avanenud selg sirgu ajada ja ennast juudina tunda ja oma rahvuslikku kultuuri propageerida oma rahvuskaaslaste hulgas ja kõigi teiste hulgas kes sellest osa tahavad saada. Kas meil on täna enam jõudu meie seltsil uuesti näiteks üks uus maja Tallinnas püsti ajada? Ma arvan, et ei. Kunagine püsti aetud said? Ma olen kaugel muidugi sellest, et praegu öelda, teate, andke nüüd need majad meile tagasi. See on absurd. Aga ma arvan väga tõsimeelselt, et arvestama meie autonoomia traditsioonidega Eestis peaks ja mingeid otsuseid materiaalse abi osutamisel meile peaks ka vastu võtma. Siin oli juttu väga paljudest asjadest täna ja mõned olid mõned ideed või teemad olid sellised, mis eriti valusalt mind puudutasid ja ma arvan, et meie juudi Feltsi või juute, kes Eestis elavad ka tervikuna. Üks selline mure, millest me ei ole kunagi lahti saanud, siiamaani aga tahaksime väga lahti saada, see on antisemitismi probleem. See probleem eksisteerib. Me peame silmad ja kõrvad lahti hoidma, peame tunnistama, teadvustama endale selle probleemi olemasolu. Me võime ühelt poolt öelda nii, et antisemitismi ka tegelevad, kui ma räägin konkreetselt Nõukogude Liidust. Inimesed, kes kuuluvad mingitesse ekstremistlikke organisatsioonidesse, näiteks Pamiat kui organisatsioon või kui rahvuslik rinne, nagu nad on ennast Kaavel organiseerinud. Aga kuidas mõista seda kui näiteks kui ma ei eksi, juulikuus ühelt kesktelevisiooni saates esineb programmid küliaat kaks neonatsi, nagu nad yhe ennast nimetasid ja kes rääkisid väga rahulikult sellest, et Hitler jõudis väga vähe ära teha, et seda teed mööda me praegult minna ei saa, et tuleb aktiivsemalt sellel pinnal tegutseda, et maailm ei ole kõigi jaoks, vaid ainult valitute jaoks ja nii edasi. Kuidas mõista seda, kui massiteabevahenditele antakse ruumi antakse ruumi organisatsioonidele, kes nendes teabevahendites propageerivad mingeid inimvaenulikke ideid? Isegi siis, kui kritiseeritakse niisugust organisatsiooni nagu näiteks Pamiat ja ma ei kahtle, et organisatsioon tahab tegutseda ka Eestis, kui ta võib-olla juba ei tegutse siis isegi selle organisatsiooni kritiseerimine massiteabevahendites sisuliselt tähendab selle organisatsiooni põhiseisukohtade propageerimist. Ja ka seda mõtet on keskmassiteabevahendites välja öeldud, see on sinna veergudele jõudnud. See on väga valus küsimus. Me oleme selle küsimusega kokku puutunud viimased 2000 aastat. Ja see, et me oleme veel tänaseks jõudnud püsima jääda ja et me oleme jõudnud tänaseks ära oodata seda toredat päeva Eestimaal, kus me oleme võinud hakata uuesti taastama oma kultuuriautonoomiat siin maal. Siin on muidugi põhjusi palju. Ja üks põhjus on siin täna see et eesti rahvas on meile selle võimaluse andnud tunnetades iseenda püsimajäämise ohtu. See rahvas mõistab ka teise rahva sel alaseid vajadusi, täpselt samuti nagu juudid kogu maailmas elades teiste rahvaste keskel on mõistnud ka nende püüdlusi ja vajadusi. Oleks hea, kui see natuke pikaks veninud monoloog sellel mõttel jääks viimaseks. Kui ei oleks enam vaja kunagi edaspidi sellest rääkida. Täna aga on sellest veel rääkida vaja ja veelgi enam ma arvan, et sellel pinnal tuleb aktiivselt tegutseda sümptoome selleks et seda on vaja teha antisemitismi, vastad propagandat ka Eestis kahjuks on. Eeskätt pean ma näiteks silma, minu jaoks oli täielik ootamatus. Paaril viimasel päeval, kui ma sain teada, et näiteks ajalehe ajalehele Molad Estoni on laekunud pärast teatavate materjalide ilmumist venekeelsed antise miitliku sisuga kirjad. Kahjuks mul ei õnnestunud ajalehe toimetuses neid kirju kätte saada, nad olid arhiivis, nagu mulle seletati. Tore on, kui nad seal on ja kui neid ka ükskord näha saab. See tähendab seda. Seda nähtust ei maksa muidugi üle hinnata. Aga see räägib sellest, et antisemitismi vastast võitlust peab tegema. Seda tehakse kogu maailmas, meil ei ole seda tehtud ja kui meil sionismi mõistet püütakse ühendada juutide mõistega ja võitlust sionismi vastu on meil ühte viidud. Juudiprobleemiga, mis eksisteerib, oleks tore, kui ta ei eksisteeri, eksisteerib. Seda tuleb kahetseda ainult ja sellepärast juudi kultuuriselts muude asjade hulgas, mida me pakume välja, kui juba läheb konkreetsemate läbirääkimisteks siit sellelt toredalt tribüünil tahaks välja öelda järgmist. Me arvame, et kui hakkab toimuma või toimub juba võib-olla Eestimaa Kommunistliku partei platvormi välja töötamine üleliiduliselt pleenumilt rahvusküsimuses siis oleks väga ilus, kui peetaks vajalikuks sinna lülitada ka antisemitismi vastu võitlemise tees. Neid ees on muidugi vastu võetud, aeg-ajalt aga oleks tore, kui nüüd seda võtaks vastu niimoodi südamega ja tunnetamisega. Ühe rahva saatuse pärast, kega FK tahab püsima jääda. Nõuda ranget konstitutsioonisätete järgimist, mis keelavad rahvusliku vaenu õhutamise ja rangelt karistada isikuid ja organisatsioone kes neid nõudeid eiravad. Esinejad on järjestatud eesti tähestiku järgi ja nüüd järgmised neli on esindavad rahvuslikele kodumaad, on siis meile siin kõige lähedasemad? Kõigepealt leedu tähendab eestimaa leedulaste poolt esineb Milda Trinskid. 1979. aasta andmete järgi elab Eestis 2379 leedulast. See moodustab lingid 0,1 protsenti Eesti elanike arvust. Tõenäoliselt oleksime jäänud märkamatuks, kui me ootamatult Polleksime ostetud olevaks tohutus suures elanike massis. Milliseid uuema aja terminoloogia järgi nimetatakse kas Micrantideks muudlasteks vene keelt kõneleva ks või eesti keelt mittekõneleva X osaks elanikkonnast. Kõik need terminid ja päevakorda tõusnud sotsiaalsed probleemid muutusid rahvastevahelisteks probleemideks ja mitte ainult Eestis, Lätis, Leedus, vaid ka teistest Nõukogude Liidu piirkondades. Mispärast see niimoodi juhtus ja kuidas tekkinud olukorrast välja tulla, pole minu essnerg otsustada. Kui Eestis elavate leedulaste nimel tahan öelda, et me paljas sõitnud siia otsima kergemat leiba. Ja kui juhtuski, et mõnede siia jäämine osutus veaks on need ikkagi üksikud juhud. Põhiline osa on siia elama asunud seoses abiellumise suunemisega. Peale haridusse omandamist võis seoses tööga. Olles üles kasvanud vabariigis, milline omab Iidsete liiklusse ajalugu, rikkaliku folkloori, meloodilise laule, me võtsime kaasa sisemise vajaduse mõista ka teist kultuuri, õppida nende keelt ning lülitada Eesti elu konteksti. Me mõistis, mõistsime, et selle täikesse põhja, balti ranniku alla peremeesteks on olnud ja jäävad eestlased. Me pole kunagi unustanud, et sellest maast lõuna poole astuvat meie juured. Ja nimelt see on andnud meile usu, et oleme siin mõistetud. See on andnud meile jõudu, tun tunde end väljaspool migrantide või muulaste nimetust. Me teame, et ostetud ostetavaid teisse konkreetse väikese rahvuse esindajateks. Milline elab üle neid samu poliitilisi ja ökoloogilisi probleeme kui nüüdne Eesti. Raskesti väljendatav sisemine vajadus olla koos ühendas meid väikesesse gruppi sõpru ja meie perekondade liikmeid kokku 1000 980. aastal. Milline neid aegade kauguselt vaadatuna võiks saada aluseks tulevasele eesti leedulaste seltsile. Need kohtumised kultuuriüritused ajaloolistest ja kaasaegsetest ehitistest Tallinna raekojas, Glenni lossis, olümpia purjespordikeskuses sisaldasid endas mitmeid eesmärke, sügavamini, tunde, Eesti ajalugu, arhitektuuri ning hoida iseennast. Kandilt on säilinud sügav ja ebastandardne internatsionalismi mõiste. Ei taha, et minu Maie ümbritseks kõrgenöör ja aknad oleksid kinni löödud. Tahan, et kõikide maade kultuurid puhutuks pohuksid vabalt sellest läbi kuid ei sooni, et kas või üks neist lööks mind jalust maha. Enesesäilitamise instinkt on meile antud looduse poolt. Kui see on häiritud, siis ilmub pinge nii nagu see juhtus praegu normaliseerida olukorda on raskem, kui seda õigeaegselt ära hoida. Kõigele vaatamata on tarvis uskuda ja toetuda kainele mõistusele. Tee silumiseks ja vastuolude kõrvaldamiseks peab olema. Kuid kas just Trivimi Velliste moodi? See on omaette küsimus. Tänases Eestis on juba demokraatliku liikumise rahvarinde tugevad eestvedajad ning lootusi äratav Vaino väljas sek kõne. Leedulased on leedulased on rahvarinde tegevusprogrammi projektiga üksikasjalikult tutvunud ning toetavad teda igakülgselt netoene. Toetame ühtlasi eestlaste ettepanekut ande eesti keelele riigikeele seisund kuid mitte Victor vahimoodi ning Eesti NSV kodakondsuse sisseviimist. Leedulased ei tunne nende lahenduste korral end ebakindladena, jälgijad, tõugetuna, rääkimata veel hirmutundest. Me saame aru, et vabariigi kriisiseisundist väljaviimiseks on tarvis rakendades selliseid selliseid kardinaalseid meetmeid ning et eestlased saaksid oma maa peremeesteks. Leedus leedulase teavad, et leedu keele ka kommetes säilitamine on tagatud konstitutsiooniga ka rahvarindeprogrammiga, mis lugu pidevalt suhtub teistesse rahvustesse ning kultuuriautonoomia kohta tehtud ettepanekutega. Me otsustasime laiendada Ell eesti leedulaste kitsagrupis sõprade tegevust ning luua eesti leedulaste seltsi põhikiri ja programmi töötatakse praegu. Me tahame Jäneda eestlasi kes on meiega perekondlikel sidemetes ning kellele Leedu probleemid on muutunud sama lähedasteks kui me endile kaasa arvatud huvi Leedu ajaloo, kultuuri ja keele vastu. Eesti ja Leedu keele vastastikune õppimine väikestes gruppides, intensiivvõttega kergendaksid keele omandamist mõlemal poolel ning tulemused oleksid kiiremad ja ennem märkavad märgatavat. Seepärast pöördume Eesti NSV hariduskomitee poole. Eks ta võimaluse korral eraldaks meile nii Eesti kui ka Leedu keeleõpetajate kohad. Palume samuti meid aidata saada ruume, kus oleks võimalik korraldada kultuurilisi ja hariduslikke üritusi ning mis edaspidi seltsi initsiatiivil võiks kujuneda leedu kultuurikeskuseks oma raamatukogu kõrval. Seal peaks olema võimalik korraldada kontserte ja näitusi ning kohtumisi Eesti ja Leedu ühiskonna ja kultuuritegelastega. Ja oleks, kui seal oleks ka kohvik, kus oleksid saadaval leedu rahvast toitnud. Meie kultuurikeskus oleks ühtlasti kohaks, mis on avatud kõigile meie kaasmaalastele kuid ühtlasi Eestimaa kõigile elanikele, kes meie ürituste vastu huvi tunnevad. Eesti leedulaste seltsil, mis kõigi eelduste kohaselt moodustas, moodustatakse järgmisel aastal, on oma ajalooline eelkäija. Aasta 1900 kuuendal kuni kaheksandal 18 kümnendeni tegutses Tartu Leedu üliõpilasüliõpilaste selts, mille põhieesmärk kõlas järgmiselt. Oma liikmete enese harimine ja materiaalne abistamine. Samad eesmärgid võtame me ometigi kusse aluseks ka praegu. Selts võiks saada vaimseks ja materiaalseks tugipunktiks kõigile leedu üliõpilastele, kes õpivad Eesti riiklikus kunstiinstituudis Tartu riiklikus ülikoolis ka teistest vabariigi kõrgkoolides. Pöördume korraks veel tagasi meie ühisesse ellu. Leedulaste nimel tahan öelda, et meieta evad päeva järel toimuv töövabariigi hüvanguks ei ole küll suure osatähtsusega, kuid mitmekülgne. Kuid see, mida annene on antud südamest ja mõeldud kõikide jaoks. Leedulased tegutsevad Eestimaa igas elusfääris, teaduses, muusikas, kunstis, tootmises ja teeninduses. Kui need kõik nii tegutseme, siis on siin ei esine, võid meie homme homne parem päev. Need, tänane rahva rinned, eks ta andis meile võimaluse oma seisukohtade ja soovidega välja tulemiseks ning meie ärakuulamiseks. Kutsume ühtlasi teisE rahusti toetama eesti rahvast ja tema elulisi taotlusi ning edesse viima Eestimaa laulvat revolutsiooni. Täname milla Trinskitajate siia võiks vahele veel öelda, et viimasest horisondist sai teada, tema puudutas ka migratsiooniküsimustega, jättis ütlemata, et Leedu on ainus liiduvabariik, kellega Eestil on negatiivne migratsioonisaldo. Järgmine esineja on siis Läti kultuuriseltsi algatusgrupi liige Juris putrint. Tartu Ülikooli nimessioonile oma korteri ukse kirjutas ta kõrvuti nimega Latviates. Lätlane kui uhked pildid, see inimene oleme oma rahvustele. Sellega seoses tahan meenutada yheteistkümnenda septembri lauluväljakud kus kaasa eestlastega sõitsid pysti letid, postid hoidsid kõrgel, oma, võib pöia, laulsid eestlane olen ja eestlaseks jään. Ja naabrite heatahtlikku märkust sellesse kohta vastasid nad, et on hea meelega, viiks päästlastel, kui eestlased omavad pautoeks üheks päevaks Vetlaseks. Käsikäes rahvuslikud tunne ärkamisega. Ainult nii võib tunda uhkust ka täiesti rahusse rõõmude ja saavutuste üle. Ja tunda valu nende valvurile. Kujunev letikuutuudist selts avaldas oma viimasel koosolekul arvamust, et mitte mingid rahvuslikud küsimuse täiesti maa pole lahendatavad. Lahkus teistest tänapäeva aktuaalsetest probleemidest. Pole lahendatavad, kui me ei otsi väljapääsu iga täiesti maakodanikku puudutavast üldisest kriisist täielikult toetades rahva jäljendajate püüdlusi olukorda normaliseerida, pidasime vajalikuks heade välja oma seisukoht. Oma etnilist kuuluvust ja seda iseeenda isa, tema keevitatud ja väljas sureva maa. Ja endast siis avaldatud Eesti olles teaduste projekti kohta soovitame paragrahvis täitsa lause asemel kirjutada riigikeel on kohustuslik ka neis asutustes ettevõtetes ja organisatsioonides, kus töötajate enamus pole eestlased. Põhjendame seda sellega, et konstitutsioonijärgselt peab eesti keelekasutus olema kindlustatud igas eluvaldkonnas. Ja Eesti NSV territoorium ju ka kui rahvusvaheline suhtlemiskeel. See pole vastu aus käänute võrdõiguslikkuse printsiibiga, sest teiste rahvuste, venelaste, poolakate, ukrainlaste ja nendesse ja loodetas tarvis ja loodetavasti ka lätlasi, kes on oma, on vähemustes jäänud. Keel areneb ja saab kaitstud oma riigis. Vega tähtsamaks peame täiendada kodakondsuse kohta käivat seadust punktiga, mis näeb ette, et juhtivatel ametikohtadel ja valitsusse oleksid valitud Eestimaast sündinud inimested. Seda tähendust peame eriti tähtsaks sest me juhtide rahvast ja maad puudutavad otsused on kujunenud just selle jaoks pinnaud saatuslikud traagiliseks. Isemajandamine vastab iga Eestisse inimeste huvidele kõrvuti nende komme pühe küsimustega käe kodakondsus, ESM majandamine leiame sotsiaalsete õiguste kindlustamiseks ja rahvusküsimuste lahendamiseks on vajalikud täiendavad ettevõtmised nende huugas järgmistel. Teistest rahvustest kodanikena, kui nad avaldavad selleks soovi samuti riik peaks toetama ruumide vahenditega niiskust, kutud harjutislikud tegevust nagu oma teoseid, pühapäevakoolid, isetegevus ja nii edasi. On moodustada otsesed vabariikidevaheliste kultuuri- ja infovahetusse. Samuti soodustada igati kultuurist sidemete loomist Eestis elavate rahvusrühmade oma emamaa ja kogu maailmas elavate rahvus. Loodust kahjatavate ettevõttest sulgemine ja nii edasi. Millele toetuvad traditsioonid, GoBus, austus ja aukartus meid ümbritseva maailma vastu. Mõjutab negatiivselt teod, meie pea kohal rippuv atom, sõja oht. Hoogsalt laienev ökoloogiline katastroof. Ja rahvusliku ühtteist suusatamise poliitikast samuti ka yhe kasvav sotsiaalne ebavõrdsus, Nõmmekuatuurseteteetiate olemas sooja, nende karistamatuse ning Talpyyaviku marale levik. Iga inimeste etniline teadvus on 1000 aastatest sidemetega seotud kultuurist, süvakihtidega ja nende juurte läbiraiumine efeldab Tajaviku oma voliga mõtest otsustes, tegudes ja katastroofiga. See ei ole liialdus. Vastava dokumenti ka selles küsimustes Ripuks oleme jõudnud nii kaugele, et me võime varsti oma maad nimetada etniliste katastroofid planeediks. Tuleb silmas pidada, et katastroofi põhjusteks Bowen mitte yhe rahvavägivaod täieszeile vaid mõistu vastasse ja kontrollimatu võimuiha, totaalne vägivaod, riigi rahvustelje. Ja toimib Dakostega kraatia vägivallaga kõige elavaile. Et oleks garanteeritud kõigi rahvuste käivitamine, toimub kõvasti hoogu võttes Echoloogiline kuritegu. Loota, et kurjategija jää viimasteks hetkedeks seisma oleks mitte ainult ülimalt naiivne, vaid kes saatuslik. Selle vastust saame me vaid kõik rahvuslased yheskoos, Tennatajaid.