Meil on avaldatud rahulolematust tõlke kvaliteedi palun, Leena number on peid kabiini või, või keegi teine loobumisseltsis roosiline teenetest momendil, kui, kui saalist on nurinat oluline, et kõik asjad jõuaksid väga täpselt saali. Et reeglina on väga kvalifitseeritud tõlk, aga sageli on, vahel on lihtsalt võimalik vormist välja minna ja ega pole kerge. Pole kerge kiirekenet teha. Andke meile andeks. Nii järgmisena on sõna eestirootsi kultuuriseltsi aseesimehel Mati liitbackis. Moldaavia delegatsioon palus oma esinemist mõnevõrra edasi lükata, nad tahavad veel veidi mõelda. Jahansore Bron estlandssvenskans tervitanud eestirootslaste poolt. Eestirootsi kultuuriselts oli omasuguste hulgas esimene, mis siin perestroika tuulte mõjul Eestimaal loodi. Selle aasta algul. Kuid ma ei taha rääkida seltsi tegevusest ega tema eesmärkidest. Ma ei hakka kordama seda, mis eelkõnelejad on juba rääkinud eesti keele, eesti rahva õigustest, kodakondsusest ja muust. Me toetame kõiki rahvarinde taotlusi nendes küsimustes. Kuid ma tahan kõigepealt avada ühe valge laugu laigu, mis viimased 44 aastat on katnud Eesti ajaloos sellist mõistet nagu eestirootslased. Kes me siis oleme ja kes me olime? Sõjajärgsetel aastatel Eesti NSV-s toimunud rahvaloendustele loenduste andmestikust kuulume mäe nimeliselt loetletud rahvusgruppide järel lahtrisse muud. 1940. aasta suvel olime aga eestlaste venelaste järel siin maal suuruselt kolmas rahvusgrupp. Meie keele murde, mis erineb Rootsi riigikeelest tublisti rohkem kui setu keel eesti kirjakeelest. Selle murde põhjal peab üks koolkond keeleteadlasi meid Eestis eestlastest isegi vanemaks rahvaks. Kes kunagi taandus soomeugrilaste, tuli tulekul rannikule ja saartele. Eestlastest me muidugi vanemad siin maal ei ole, aga muinasmuinasaja lõpul elasid meie esivanemad küll juba mitmel pool Lääne-Eestis. Miks nad tulid, ei ole päriselt selge. Kuid niinimetatud Rootsi õigus, mille alusel Kolulisatsioon toimus, jättis rootslastel siin vabade seisundi. Ja 16. sajandil Bottas eestirootslaste asustus Eestimaal oma suurima ulatuse, haarates Mandri-Eesti ranniku Haapsalust kuni Tallinnani Viimsi poolsaare mitmed alad Ida-Harju ja Virumaal. Tallinna elanikest moodustasid rootslased umbes ühe neljandiku. Rootslastele kuulus veel Lääne-Saaremaa koos Sõrve poolsaar aga põhjapoolne osa Hiiumaast Ruhnu, Vormsi, Noarootsi, Osmussaar, Pakri, Aegna, Prangli, Naissaare saared. Sajandite jooksul muidugi asustus vähenes ja osa rahvast assimileeriv ümbritsevast elanik On aga, jättes kohalikku kombestikku kuhja rahvakultuuri märgatavaid rootsipärasusi. Sadasid aastat kestnud kooselu jooksul. Eestlastega andsid eestirootslased näiteks eesti keelde üle 250 sõna, millest sadakonna moodustavad merendusega seotud laensõnad. Noh ja ka Eesti teaduse ja kultuurilukku on rootslased jätnud oma jälje, olgu siin mainitud ainult paar nime, kas Bengt Gottfried Forseliuse siis Veidemann, viimane ma näen, siin saalis istub ka Lennart Meri. Muuseas ka Abram Hannibali naine Aleksander Puškini esiema oli siitkandi rootslanna. Enne teist maailmasõda elas Eesti vabariigis ümmarguselt 10000 sest kes asutasid kompaktselt Eesti Mandrilise loodeosa ja Soome lahe läänepoolsemad saared. Eesti vabariigi esimeses valitsuses oli eestirootslastel samuti nagu venelastel ja sakslastel oma rahvusminister hiljem täielik kultuuriautonoomia ja põhiseaduslik aluskultuuri omavalitsusele, mis siiski jäi teostamata. Ja kui me edaspidi räägime kultuuriautonoomiast, skulptuuri omavalitsusest, siis põhivõi üldse põhjus, miks rootslaste lõigultuuri omavalitsustele vastamata oli majanduslik põhjus lihtsalt ei olnud rahaaparaadi ülalpidamiseks. Ja kui me nüüd edaspidi nendest küsimustest räägime siiski kultuuriomavalitsus peab olema garanteeritud riiklike vahenditega mitte ainult ühiskondlikel alustel, seda ülal ei pea. Vaatamata sellele oli eestirootslaste valdades 20 rootsikeelse põhikooli põllutöökool, rahvaülikool ja gümnaasium. Ilmus ajaleht, küstpun, Randlane, Eesti raadios toimusid rootsikeelsed saated ja nii edasi. Ja suure isamaasõja ajal võitles meie rahvuskaaslasi Eesti rahvuskorpuse ridades üle 300 või töötas siis Nõukogude Liidu tagalas, kuid kui mehed sõja lõppedes tagasi jõudsid, olid nende kodutühjad. 1943. 44. Tal läks neli viiendikku eestirootslastest Eestist ära, lahkusid oma põliselt kodumaalt. Kuid nad ei lahkunud siit mitte vabatahtlikult. Peaaegu 1000 aastat ehitatud kodu samas niisama heast peast maha. Selleks peab olema väga mõjuv põhjus. Eestirootslaste tragöödia algas Molotov-Ribbentropi paktiga kodude ahelreaktsiooni käivitamisega. Selle koostisosana Eestile peale sunnitud leping NSV Liiduga tabas esimesena rootslasi. Suuli Väike-Pakri saared. Naissaar Osmussaar läksid Nõukogude baasid alla ja sajad perekonnad väeti välja Maigi põlistas kodudest. Aasta hiljem stalinliku sissepoole pööratud piirisüsteemi, mis muide kehtib siiamaani. Sisseviimisega võeti rootslastelt nende toidulaud, meri tuhanded paadid saeti puruks pooleks. See on barbaarsus, mida Randlana Peab võrdseks inimese tapmisega. Sellele järgnes suure osa eestirootsi intelligentsi eeskätt liidrite ja kooliõpetajate arreteerimine, Sis, küüditamine, massi, vor Noarootsis, Ruhnus. Edasi tuli natsiterror. Totaalne mobilisatsioon väikerahvast, kes sajandite jooksul Eestimaal Eestimaast üle käinud paljudes tormides oli suutnud jääda iseendaks. Ähvardus nüüd totaalne häving. Nagu paljusid kordi varem otsiti pääse võimalust ja abi märelt ja metsades, ehitati sajad laevad pimeduses toodina randa ja põgeneti merele, mille vastaskaldas oli Rootsimaa kunagiste hõimukaaslastega, kellelt hädas oli ikka varem abi saadud. Esimesteks minejateks olid saksa mobilisatsiooni alla kuuluvad noored mehed. Üksikult ja perekondadega. Paljud laevad ei jõudnud kohale, neelas Läänemeri. Paljud sattusid Saksa allveelaevade küüsi. Umbes 3000 inimest jõudis siiski vastas randa 4000 inimest. Vanad naised-lapsed toimetati poolsalaja üle mere. Rootsi Punase Risti ja ühiskondlike organisatsioonide abiga. Ja nüüd, 44 aastat on siinpool Läänemerd eestla eestirootslastest vaikitud sest meid on peetud nagu üle jooksikutest üle jooksikuteks, kellest palju ei räägita tavaliselt. Aga kas tohib siiski ülajooksikutest jõle jooksikuteks nimetada ja kas tohib vaikida väikesest rahvast, kes üksmeelselt kategooriliselt keeldus nii natside relvi kätte võtmast kui ka teistkordselt stalinliku terrorirežiimi allajäämist? 44 aastat on meie perekonnad, sugulased ja tuttavad üksteisest lahutatud kaduvalt vähe andmeid Eestimaale järgi jäänud aga nii siin kui sealpool Läänemerd elavate sest juured on ja jäävad hästi maapinda. Siin on meie sünnikodud, siin puhkavad meie esivanemad, siin on meie muistsed püha muide kirikud ja me ei ole siin maal kunagi olnud muud, vaid põlised. Eestirootslaste kultuuriselts pöördub tänase rahvuste foorumi ja eelseisva rahvakongressi kaudu Eesti NSV valitsuse poole palvega kiiresti lahendada meie alljärgnevad ettepanekud, kuid milles me näeme võimalust Mill, mille mingilgi määral heastada eestirootslastele tehtud ülekohut. Ja need on esiteks, avada eestirootslastele ja nende järglastele vaba pääs oma taolistesse kodupaikadesse, sealhulgas Osmussaarele, suur- ja Väike-Pakri saarele ning naissaarele anda teise maailmasõja ajal Rootsi ümber asustatud otsestele, õigus nendel aladel alustada majandustegevust ja veeta suvepuhkust. Teiseks avada Rootsi ümberasustatud eestirootslastele nende järglastele otseühenduse pidamiseks rohuküla, sadam ja tollipunkt. Rajada samaks otstarbeks sadam ja tollipunkt Ruhnu saarele. Võimaldada eestirootslaste kultuuriseltsi ja Rootsis asuva eestirootslaste Haridusseltsi Svenska Uurlingelts vähenev, mis loodi Eestis 1907. aastal liikmete vahelist valuuta vaba vastastikust külastamist seada Eesti NSV ja Rootsi kuningriigi vahel, siis otsepostiühendus. Kolmandaks, riiklikul tasemel korrastada. Roslepas vili vallas Pakri saartel ja naissaarel taastada kirikud Rooslepas, Osmussaarel, Pakri saartel ja naissaarel, taastada Tallinnas Rootsi-Soome Mihkli kirik ja anda kiriku kõrvalruumid eestirootslaste kultuuriseltsi ja soomlaste kultuuriseltsi kasutusse. Edasi riiklikul tasemel alustada rootsi keele õpetamist eestirootsi päritoluga lastele, Haapsalu esimeses keskkoolis, Haapsalu, Vormsi, Noarootsi, Nõva ja Risti kaheksaklassiliste koolides ning ühes Tallinna keskkoolis, kusjuures eestirootslaste kultuuriselts võtab endale kohustuse õpetajate valmistamise taastada Vormsis Pürksis ja Padise külanõukogu territooriumil eestirootsi kohanimed. Lisaks ma tahan öelda, et siin Eestimaal elavad eestirootslased kes nüüd on saanud jälle kätte õiguse iseendast rääkida ja võib-olla, et mäe lähitulevikus tunneme end ka uuesti all eestirootslaste ana. Me toetame siiralt Ja, ja kõiki neid otsuseid, mis seal vastu võeti, eriti aga tahame me. Visadust ja jõudu soovida meie omakandi mehele Vaino Väljase. Tänan tähele panema. Soome delegatsiooni nimel on sõna eesti, soome seltsi liikmetel, Anatoolia, Sultsil ja Helmi tüvi. Lugupeetud saalisviibijad. Ma tahaksin rääkida natuke meist, see on Ingerimaa, soomlaste karmist saatusest. Ega mul palju olegi rääkida, sest meie rahvuskui niisugune kuulus kassimileerimisele. Nüüd konkreetsemalt, kes me oleme, õigemini, kes me olime ja kes meie oleme praegu? Me oleme kodumaata Ilmamaa rahvuscultuurita emakeel, et rahvas, kes on segunenud peamiselt kas eestlaste või venelastel Helmi tüvi, üks hetk, palun vabandust, aga tõlked on jälle probleemi ehk. Need on nii olulised sõnad, et kõik tahavad kuulda. Soomlane olla oli häbiasi, aga väga tülikas. Ma mõtlen muidugi aastaid 1936 kuni 1988. Meie esivanemad tulid ingerimale Soomest seitsmeteistkümnendal sajandil. See on aastatel 1623 tunit 1627 kus nad moodustasid Soome külad. Seega me ei ole mitte rahvuselt Ingerlased, vaid soomlased. Nendele aladele asusid elama ka eestlasi ja ka nemad moodustasid omaette külad. 1980 28. aasta andmete järgi elas Leningradi oblastis 122000 soomlast 23000 eestlast 15000 Disurit ja 0,7000 padjalast. Kuid need andmed, kas ei ole vist päris õiget, sest ma olen kohanud ka teistsuguseid andmeid? Revolutsiooni järgselt võib-olla ka Tartu rahutingimustele, oli sellel territooriumil rahvusliku kultuuri arendamise autonoomia. Olid rahvuskülan, nõukogu rahvuskülanõukogudes toimus asjaajamine vastavalt soome-eesti-vene või saksa keeles. 1930.-ks aastaks oli ingerimaal ja Leningradi linnas 286 soomekeelset algkooli 19 keskkooli, neli tehnikumi, kolm vabriku kooli. Leningradi ülikoolis ja Herzeni nimelises pedagoogilises instituudis olid soomekeelsed osakonnad. Ilmus kaks soomekeelset ajalehte ja kaheks ajakirja. Raadio andis soomekeelseid saateid. Siis tuli kolhooside Vägivaldne loomine 30.-te aastate paiku ja kulakute küüditamine. Kulakuteni nimetatud kulakut. Ühtede ühtede andmete alusel hävitati sel ajal ingerimaal peaaegu üks kolmandik soome rahvusest kolhooside loomisega hävitatiga üksikult elamine. Sundkorras veeti majad kokku nii, nagu seda on vene külades. 1000 936. aastal suleti luteri kirikud. Soomlased olid ja on luteri usku. Ja vangistati, vaimulikud küüditati Soome piiri ääres elavad soomlased. 1937. aasta 37. aastal autonoomia likvideeriti. Kogu soomekeelne haridusvõrk, ajakirjandus ja muu hävitati. Soomlasi hakati otseselt diskrimineerima. Ametialane karjäär ja kõrgharidus tehti neile kättesaamatuks. Minu arvates toimub siiani soomlast diskrimineerimine. 1000 941. aastal okupeerisid sakslased suurem osa Ingeri maast Leningradi blokaadirõngasse jäänud soomlased, kui rahvavaenlased saadeti 1942. aastal Lääne-Siberisse. Sakslaste võimu alla jäänud soomlased viidi 1943. aastal Eesti kaudu Soome. Eestis olid soomlased karantiinis 1009 karantiinis ainult 1000 944.-st kuni 40 45. aasta. Soome Nõukogude Liidu rahulepingu järgi kuulusid Ingerimaa, soomlased tagastamisele Nõukogude liidule kuid osa soomlasi jäigi Soome elavad siiani seal. Ei ole kuulnud, et ükski sinna jäänutest oleks tagasi tahtnud tulla. Isiklikult ka minu vanemad ei oleks tagasi tulnud, kui oleksid teadnud, et meid Kalinini oblastisse viiakse. Nälgima. Ja mis tehti soomekeelsete raamatutega sinna saabudes lihtsalt ehke, läbiotsimine korjati kokku, suurde hunnikusse. Tehti suur suur lõke, kõigi soomlaste silmal. Peale Kalinini oblasti viidiga soomlasi Jaroslavli ja Novgorodi oblastisse. Soomes olles me toidupuudust muidugi ei tundnud. Alates 46.-st aastast tegid soomlased palju katseid pöörduda endisesse kodukohta elama, kuid taga järjetult. Paljud tulid seetõttu Eestisse elama ja elavad siiamaani. 1948. aastal suunati suur hulk soomlasi, kes olid siia elama asunud sundkorras Siberisse ja 1950. aastal karjalasse. Alles 1954. aastal saadi võimalus pöörduda kodukohtadesse, kuid selleks ajaks elasid seal juba venest Valgevenest ja Ukrainast uusasukad ja tundsid indid peremeestena. Tänapäeval elab ingerimaal soomlasi 20000 ringis. Ingerisoomlasi Karjalas, 20000 ringis, 18000 Eestis ja 16000 Leningradi oblastis ja hulgaliselt ka Leningradi, Siberis, Soomes ja Rootsis. Soomekeelne kultuurielu puudub, sest selle alustugi soomekeelne haridus puudub. Soomlased on nii ära hirmutatud, et oma põhialadel ei julgenud soomlased peale tagasinaasmist kõnelda uusasukate kuuldes emakeelt. Kuid kodudes, kus elavad veel vanemad inimesed, räägitakse soome keelt. Lapsed õpivad vene koolides ja selle tulemusena on toimunud kiire assimileerimine. Eestis on märgata roomlaste eest istumine. Seega suurriigi rahvuspoliitika tulemuseks on soome rahvuse pidev vähenemine Nõukogude liidus. Ingerimaad ei ole enam olemas. Ta elab ainult vanemate inimeste südames. Isegi suurem osa Ingerimaa Soome Rootsipärastest nimedest on ümber nimetatud suupärasemaks uusasukatele. Ingerimaa soomlaste näide peaks hoiatuseks olema eestlastele tee ja ka meil Eestis elavatel soomlastel ei jää muud üle kui võidelda ja võidelda lõpuni. Meie, soomlased toetama imet, toetame Eestimaa rahvaste nõudmist Eesti vabariigi suveräänsusele kaitset eesti keelele, eesti kodatung ja Eesti kodakondsuse sisseviimist. Eestimaa rahvuste foorumi initsiatiivgrupi pöördumine Eestimaa elanike poole sai selleks pöördelisteks punktiks, mis kutsus üles aktiivselt tegutsema ka meid, keda võiks ehk eestimaa soomlasteks nimetada. Eelkõneleja rääkis juba meie rahva saatusest ja toime pandud genotsiidis ehk rahvuse hävitamisest. Muide, niisuguse asjaga ei saanud hakkama isegi tagurlik tsaarivalitsus. 1936. aastal autome noomia likvideerimisega alanud soomlaste seadustatud diskrimineerimine Leningradi oblastis lõppes neljakümnendatel aastatel modeporteerimisega Nõukogude liidu mitmetesse piirkondadesse. Seda tehti Vene Föderatsiooni kriminaalkoodeksi paragrahvide 35 38 alusel millest tulenevalt käsitleti deporteerimist sotsiaalse kaitsevahendina. Praegu esindame meie siin umbes kahtesadat endise ingerisoomlast ja nende järeltulijat ning nende nimel annangi ma edasi nende nõudmise rehabiliteerida kogu Ingerimaa soomlaste rahvuskestalinduse võimutsemise ajal ilma kohtuta vaid ainult kastateeringuga. Ülalnimetatud paragrahvide alusel oli süüdi mõistetud. Meie rahva immigratsioon Eestisse oli sundkäik sest kehtis kuni 56. aastani Leningradi oblastis. See sisse sissekirjutuskeeld. Eestist sai meie rahvale teine kodumaa. Inimeste hinges kripeldab veel midagi ja see on meie hääbu keele oskus sest praktiliselt puudub ju keeleline keskkond. Kodudes räägitakse üha vähem ja vähem soome keelt. Nüüd nimetan kima teise taotluse. See on kultuuriautonoomia küsimus, mille lahendamine annaks meile võimaluse kasvõi osaliseltki restaureerida oma rahvuslikku kultuuri. Ja nii valus kui see ka ei oleks kirjutada emakeeles lõpuni meie rahva ajalugu kuni täieliku assimileerumiseni teiste rahvuste seas. Keeleoskuse seisukohalt oleks normaalne Soome meie ema maa televisioonisaadete jälgimise võimaldamine ka Eesti sisemaal. Sest pole ju mingi saladus, et Tallinnas ja mujal põhjarannikul elavad soomlased ja eestlased valdavad keelt paremini kui Sisemaal elavad. Niisuguse ta niisugune taotlus oleks ju igati põhjendatud, sest esindame ju arvutuselt viiendat rahvust Eestis. Tõeliselt suveräänse Eesti tingimuseks tingimustest tuleksid ehk kõne alla ka tihedamad sidemed Soome ja Rootsiga, kus elab ju väga hulgaliselt Ingeri maalt pärit soomlasi kes juba aastakümneid on viljelenud oma kultuuri ning on organiseerunud rahvusliitudeks. Nad on ära teinud suure töö Ingerimaa ajaloo, kultuur ja etnograafia alal sisenendega Side, nendega vigastaks meid kõiki. Kokkuvõtlikult, kui eesti oma õnneks või õnnetuseks asub geograafiliselt niisugusel kohal Euroopas, mida nimetatakse aknaks lapse, siis miks ei võiks aken ka lahti olla? Või veel parem? Või veel parem, miks ei võiks ta päris uks olla nii nagu mujal tsiviliseeritud maailmas ja selle ukse võti võiks ikka Tallinnas asuda. Praegu on meil laialdase arutluse all keeleseadus. Nii väga tahaks, et 50 100 aasta pärast võib-olla isegi sellelt samalt tribüünilt võtaks. Nii väga ei tahaks, et 50 100 aasta pärast võib-olla samalt tribüünilt ei võtaks sõna mõni eestlane ja tõstataks umbes samasuguse mõtte ajalooraamatu kirjutamisest oma eesti keeles oma emakeeles. Seepärast olen ma volitatud ütlema. Meie see tähendab organiseerunud eesti soomlaste selts on selle poolt, et kehtestataks õiglane keeleseadus ja kodakondsusvabariigis. On veel üks oluline probleem. Statistilistel andmetel. Elas NSV Liidus 1980 26. aastal. 194 rahvust või etnilist ühikut kuid juba 79. aasta andmeil vaid 101. Etnograafid väidavad, et 20.-te aastate lõpul käis aktiivselt väikerahvaste konsolideerumise protsess sünnilt territooriumilt lähedaste rahvuste juures ühtede rahvuste paigutamine teiste arvelt, antud juhul venelaste postitamine soomlaste arvelt. Olla kohalike juhtide omavoli, kes tahtsid tõsta oma regiooni prestiiži. Ehk teisiti öeldes venelane olla on prestiižikas kui soomlane või mõni muu rahvuse esindaja. Kuidas me siis sellisel juhul saame rääkida rahvaste vendluse, et kui suur Peeter on ikka natukene võrdsem kui Väike-Peeter? Nende püüd, kes tahavad NSV liidus näha vaid ühte rahvust, see on nõukogude rahvas alias vets, kinod on kõige puhtam stalinliku väljendus rahvuspoliitikas. Vist EKP esimese esimene sekretär Vaino väljas edastas hiljuti NLKP peasekretäri Mihhail Gorbatšovi. Mõte et meie kodumaa rikkus on meie rahvuste paljususes ja seda tuleb hoida. Tahaksin tuua ühe näite, mis puudutab rahvust rahvuse kohast märget passis. 81. aastal Tartus juhtus järgmine lugu. Noormees läks esmakordselt passi saama ja soovis, et sinna kirjutataks soomlane kuna üks vanematest sellesse rahvusesse kuuluski. Kuid passilauaametniku käsi tõrkus. Neli nädalat käis noormees passiga, kust puudus märge rahvuse kohta. Neli nädalat ootas ametnik, ehk õnnestub noormehest mõne Bristiisikama rahvuse esindaja teha. Praegune palarzenio Basportnessist seemnel SSSR, mis kehtib 74.-st aastast, ei võimalda muuta passis rahvust vastavalt oma rahvusele, keelele, kultuurile. Seniseid passisüsteemi muutmine aitaks oluliselt kaasa rahvuste üksteise mõistmisele ja austusele. Alandaks pingeid rahvuste vahel. Rahvusküsimused on alati õrnad olnud ning nende lahendamine äärmiselt komplitseeritud, selgesti väljendusse näiteks Armeenia ja Mägi-Karabahhia küsimuse käsitlemisel. Liidu ülemnõukogus, ülemnõukogu presiidiumis. Siin ei saa rääkida jõupositsioonidelt ja tegudega tegutseda surve meetoditega, sest jõu kasutamine tekitab koheselt vastu jõu mis ei pruugi olla adekvaatne, vaid tunduvalt ületada selle esile kutsunud. Ju. 11. septembril toimus Eestimaa ajaloos suurim Isamaaline üritus. Kahjuks sain sellest osa võtta vaid raadio vahendusel. Kõik oli kena ja meeliülendav, kuid kuid mitte ainult mind, vaid ka teisi rahvuskaaslasi, tegi valvsaks Eesti muinsuskaitse seltsi liidri Velliste sõnavõttu see osa, millest kujundati kodakondsuse küsimust. Siin võiks võrdusmärgi panna nii Velliste kui Bogani interfrondi liidri vahele. Mõlemad on äärmuslased. Õnneks on Eestimaa rahvarindel nende mõlema liidri suhtes oma kindel positsioon ning rahvarinne leiab üha uusi ja uusi poolehoidjaid. Suhtumisel imesse tuleb vaieldamatult nõustuda Edgar Savisaare ja rahvarinde initsiatiivgrupi poolt välja toodud põhimõtetega, mida tahaks veel kord korrata korda. Rahva kongressis saaks demokraatliku. See on, et rahva kongressis saaks demokraatliku võimustruktuuri algus ja usalduskriis see ületamine. Lõpetuseks lugedes eilses rahva hääles artiklit interliikumine jäähallis, kus kõiki teisi rahvaid ja rahvusgruppe ähvardatakse šovinistlike liikumistega, siis ajaloos tuleb see juba küllalt tuttav ette. Ainuke, mis võiks veel huvi pakkuda, on, kas pähe pannakse punased või mustad baretid. Ja kas selga tõmmatakse pruun või must särk. See kõik on juba olnud. Mis see endaga kaasa tõi, on ju samuti teada. Eestimaa rahvuste foorumi poolt kestes kehtestatud reglement töögrupis nägi ette seda, et iga rahvusdelegatsioon võib vabalt valimiga valida oma esinemise keele Eesti venejaamu, mis keeles või mõnes muus keeles. Tataritürgi rahvusrühma esindab ta siia. Nadi Julina. Me täname kõiki esinejaid, meil on päevakava järgi lõunavaheaeg. Kui lähete TP peahoonest välja pöörata paremale, peaks seal paistma sinine paviljon, seal on kõigil võimalik. Niikaua kui rahvas koguneb, ma võib-olla räägin mõned tulemused olümpiamängudesse kindlasti, mõned inimesed tulid võib-olla valutama. Nii me jätkame siis oma tööd kolmanda kolmanda istungiga. Ukraina delegatsiooni meil täna foorumil ei ole. Ungari delegatsiooni poolt saab sõna. Ma arvan me oleme ajastu, mil Nõukogude liidus, sealhulgas Eestit elavatel ungarlastel avanevad uued võimalused oma kultuuri säilitamiseks ja arendamiseks. Nende võimaluste kasutamata jätmine oleks sooria parandamatu viga. Ungarlaste huvitavate probleemide paremaks mõistmiseks tuleb neid käsitleda ajaloolises kontekstis. Seisneb selles, et ta laiali pillatud üle kogu maailma migratsioonisaja aastane ajalugu lasub Ungari rahva needusena. Meie planeedil on tehe paiku, kus poleks inimesi, kes mõtlevad, tunnevad Ungari moodi või räägivad ungari keeles. Vähemal rahval. Ja siiani on säilitanud tihedad sidemed kodumaaga. Gaming Reality majandusliku kallutustel, millele hiljem lisandusid poliitilised põhjused. Ungari immigrante on praegu umbes poolteist miljonit inimest. On oluline märkida, et lisaks neile, kes vabatahtlikud, on ta leidnud endale uue uue, eluasemeelab suurem osa ungarlastest oma sinnabame effi vanematel aladel mis nüüd kuuluvad teiste riikide koosseisu piiri nihkumist tõttu. Selle tagajärjel oleme ka meie nüüd eraldatud oma maast, kuna siin Eestis elavad ungarlased on põhiliselt nendest 170 2000 ungarlaste järeltulija, kes elavad Taga-Karpaatiast. Selliste suurte kaotuste osaliseks saanud rahvaste püüd konsolideerida on eriti tugev. Tehakse köik, et rahvussäilitada. Nii lood ungarlased Kristid 50 aastat tagasi ülem ajus Ungari ühingu, mille põhikirjas on öeldud järgmist. Ühingu eesmärgiks on toetada igasugust tegevust, mis on suunatud ungari keele ja kultuuri säilitamisele ja arendamisele veljas poolt koduma elavate ungarlaste hulgas. Ungaris ja mujal elavate ungarlaste sidemete tugevdamisele välismaal elavate rahvuskaaslaste elukorralduse ja edu tõota missale. Need eesmärgid on praegu niisama aktuaalsed, kui nad olid 50 aastat tagasi. Ökondade vahe haldamine on elu seadus. Selle käigus tekib alati küsimus, kuivõrd järgmine põlvkond on valmis eamist. Võtame me kanname suur moraalset vastutust selle eest, kuidas me suudame oma lastesse sisendada ungari keele metalaadi ja kultuuri järjepidevust. Me peame neid pühendama sellele, et kõik ungarlased, keda on kokku 15 16 miljonit, tunneksid end ühtsena. Et neil oleks nagu üks vaimne kodumaa kogu maailmas tunnistatud Ungari helilooja muusikapedagoog ja ühiskonnategelane, toodangu ta oma rahva suur patrioot internatsionalist kutsub välisungarlasega üles säilitama oma hoolitsema rahvusliku kirjanduse ja kunsti arengu ees, sest need on asendamatud ja ühisviatuse kogu inimkonnale. Köögi ungarlased, ükskõik kus nad jalaks, ühendab soov näha oma kodumaad Ungarit majanduslikult tugevana õitsev vana köök. Need püüdlused on kooskõlas üldtunnustatud töödega, mille kohaselt Ungari, ungarlased põlistavad ausad, töökad ja lugupeetavad kodanikud neis maades, kus nad on loonud endale uue kodu või elavad seal töölised. Kuigi meil on Eestis võrdlemast vehe umbes sadakond inimeni, soovime kõrvame jääda ühiskondlik-poliitilist seal ümberkorraldustes, mis leiavad aset meie vabariigis ja kogu nõukogude liidus. Oleme valmis oma võimete ja võimaluste piires. Aitame perestroika õnnestumisele, toetades rahvarinde arvutusi aktuaalsete probleemide lahendamisel. Töötame õiglase nõudmise, mis puudutavad suuremas sõber, nähtsustes saavutamist, eesti keele riigikeeleks kinnitamiks, kodakondsuse kehtestamine meie vabariigis. Lubage mul järgnevalt peatada üksikasjalikumalt meie foorumi olulisemad teemad. Me oleme otsustavad vastu kultuuride jaotamisele suurteks ja väikesteks maailma kultuuris, inimkonna väärtuste hulgas on iga rahva kultuuripärand ja panus olenemata tema arvukesest kordumatu ja asendamatu. Seepärast kus oli üks osa oma rahvast, ta peab olema võimalus luua tihedad sidemed oma kodumaarahvaga, et ta võiks areneda nii oma rahvakultuuri rikastamise sellest osasaamise teel samaaegselt rahvast aiarahvas rühmade sisemise, siis mis arenguga peab neil olema võimalus tutvustada end mitmelt tasandilt teistele rahvastele ning tunnetada ka teisi rahvaid nende kultuuri kaudu. Oma päevalehe lihtsalt suhted peaksid olema rajatud lugupidamisele. Kultuuride vastastikuse rikastamise printsiibi tunnustamisele on lausa möödapääsmatu otsustavad mitte ainult hukka mõista, vaid ka ennetada kõiki Shominismi ja kitsa natsionalismi ilminguid selles valdkonnas. Me tunnustame täielikult eesti, kelle ligi kelleks kulutamise vajalikuks jätame seda, kuid vajame garantiid, et meil ja teiste muugeotetel vehe, rühmus made maadel oleks võimalus suhelda ametlikul tasandil ka vene keeles. Eesti keele omandamine on aktuaalne ka meil, kuid selle realiseerimine ei saa toimuda üleöö. Kokkuvõtteks võib öelda järgmist. Et valupunktile leevendamine rahvuste ja rahvusgruppidest tasandil saab toimuda ainult kõigi rahvuskultuuride vürtsused tunnustamisega. Ainult sel juhul võime Reginald realise internatsionalistlikud suhtumist Nõukogude Liidus Eestis elavatest rahvastest. Meile on siia saabunud üks ettepanek mille ma tahan auditooriumile ja delegatsioonidele teatavaks teha meile teadaolevatel andmetel no ja ilmselt ka teile on pärast EKP Keskkomitee XIV pleenumi leenumit keskkomiteesse saabunud mitmeid avaldusi poliitilistelt, rühmitustelt ega üksikisikutelt, kes ei võta vastu Vaino Väljase poliitikat ja EKP keskkomitee Üheteist 10. pleenumi otsuseid. Meile on saabunud järgmine avaldus, avaldus sekretäriaadile. Meie täna toimuvast rahvaste foorumist osavõtnud tatarlased, türklased avaldame käesolevaga täielikku omapoolset toetust seltsimees Vaino Väljase praegusele poliitikale ja EKP Keskkomitee 11. pleenumi otsustele. Nad teevad ettepaneku, kui ühineda selle dokumendiga kõigil teistel delegatsioonide all ja ma annan selle edasi delegatsioonide lauda. Käes on Valgevene delegatsiooni esinemise kord. Nad teevad seda kahekesi Anatoli laabusse ja Vjatšeslav kratovitš. Presiidiumis tuli küsimus kumb kahest Valgevene delegatsiooni esindajast väljendab delegatsiooni seisukohta. Me võtsime rahvuste foorumi töögrupi koosolekul vastu niisuguse otsuse et kui ühe rahvusgrupi delegatsioon, kes koosneb Erinevaid tõekspidamisi omavatest inimestest ei jõua ühisele platvormile ega ühisele arvamusele on neil võimalus esitada mitu ettekannet. Järgmisena palun, kes elavad Vene delegatsioonil. Seal on kolm esinejat. Põhiettekanne Depasanov Tallinnast, Efendijev, Eldar Efendijev Narvast ning Vladimir Briegdov. Tartus teevad kahekesti kaasettekande. Kallid kolleegid. Me loodame, et see pole viimane üritus rahvusfoorumi raames ja kunagi me saame kokku suuremas saalis. Meie delegatsioon, mis koosneb umbes 50-st liikmest liikmetest tervitab teid siin. Ja me ütleksime, et meil oli väga pingeline töö viimasel nädalal. Nüüd ma lähen üle vene keelde oma emakeelde. Kuigi minu ema on eestlane. Kallid sõbrad ma esindan siin Tartu rahvarinne vene gruppi ja võiksin pidada oma kõnet eesti keeles. Kuivõrd minu eesti keel ei ole nii hea ja korrektne ja ma tahaksin väljendada oma mõtteid võimalikult täpselt, siis ma edaspidi hakkan ikka vene keeles räägime. Ei ole suurt paha, kui keegi teis natukene valesti saab aru, halvem kui mina kuskil midagi valesti ütlen. Kõnelejad on küll ületanud delegatsioonile antud aja 15 minutit, aga meil siin eesistujatele võtame vastutuse enda peale, vabandame neid Eesti televisiooni, sellest aga lubaksime ka refendiievil, kes esindab Narvat, rääkida oma sõnavõtte ära. Ma arvan, et kellelgi ei ole midagi vastu. Lugupeetud Eestimaa rahvastest saadikud, mina tervitan teid Narva rinne rahva poolt, aga mina nagu Tartulane ja osanud Tallinnast ka, räägin vene keeles, et minu eesti keel ka ei ole nii hea ja mina kardan teha vigu, räägin vene keeles. Mõõdilingradi. Täname vene delegatsiooni järgmisena paluma Poola esindajat Jaanus lapiiani. Palume kõneleva Moldaavia esindajad Stefan Eprost