Tervist, mina olen Urmo sodi ega enam ei kujutagi ette, kuidas 68. kloostrilampi ei mäleta enam isegi kasseti mängijaid ega lindirulle. Meie mälu aitab korrastada ka uus dokument, film kosmos 68. Kivisildnik oma akvaariumis ütleme otse välja, on masenduses ja on ka põhjust. Kuidas töötas Evald Hermaküla. Küsime Hendrik Toomperelt päevikut, peab Kiva head kuulamist. Biitlite fänn tutvustuses aga siis, kui mu õele sõbrale saatis Rootsist mingi sugulane ühe Rollingute nelja või oli see kuue looma Kontrastid ja Rolling Stones kaks ansamblit kõla poolest äravahetamiseni sarnased. 1900 kuuekümnendatel aastatel maailma eripaigus. Üks Tartus Vanemuise suveaias, teine Los Angelese RCA stuudios. Alates tänasest hakkab Kinos Sõprus jooksma üks selline dokumentaalfilm mille pealkiri on kosmos 68. Ja selle filmirežissöör on Peeter Prambat ja, ja seal on üks osaline ka Olavi pihlamägi. Noh, kui seda kuidagi liigitada, siis võiks öelda, et see on muusikadokumentaal. Aga sellest kõigest jõuame rääkida. Aga Jaak Lõhmus, ma tahaks küsida, mis on sinu roll selle filmi juures, sest et tiitrites oled sa märgitud idee autorina, mida see tähendab? Et see võib tähendada hästi palju. Jah, see võib tähendada tont teab mida. Kas sellise filmi tegemiseks on ka veel vaja mingit eraldi ideed? Idee on jumalast hea, et ilmselt seal nagu tegijate tänu mul sellepärast et tegelikult fakt on see, et mina andsin selle idee, tehke sellest film, näete, sellised ja sellised arhiivimaterjalid on, siin on kosmosekontserdi kinnitatud kava, mille ma Tallinna linnaarhiivist leidsin ja muid asju otsides, et jumal hoidku, teema vedeleb maas. Ja, ja pakkusin seda Peeter Prambatile kui, kui inimesele, kellel on muusika rokimaailmas uksed lahti. Kuna ta on ise pillimees olnud ja bändides erinevates bändides mänginud. Ja kõik teda tunnevad ja selle põlvkonna Me pillimehed ja muusikud, kes kellest lugu räägib. Minu meelest oli see noh, see oli ka minu mõte, petel prombat võiks seda teha. Alguses sai tõsiselt arutatud neid harjumi probleeme ja nüansse, kus saada materjali kätte, kelle käest, mida küsida ja nii edasi. Aga mul tulid omad omad filmid ja omad muud tööd peale ja ma jäin sellest järjest eemale, nii et see on teiste meeste poolt lõpetatud sellise filmi puhul, kus on väga tähtis see autentne materjal, millega hakatakse olnud aegus rekonstrueerima. Et seal ei saa alati niimoodi plaani järgi, teeme 20.-ks detsembriks filmi valmis, paneme uue aasta esimesel nädalal eetrisse või juhidele, kui kinno see materjal, need avaldab vastupanu nagu vanasti nõukogude süsteemis. Tügatid, kuidas läheb, materjali materjal avaldab vastupanu need arhiivikaadrid, mis haruldased selles filmis noh, nad ei tulnud küll viimasel minutil, aga nad tulid siiski mitu aastat pärast seda, kui hakati selle filmiga tööle ja, ja nii, et seda ei saanud lõpetada, aga aga juba need esimesed materjalid, mida, mida ma leidsin ja olen ka ise, ei olnud nende sündmuste keskel omal ajal sedasama Elva rokkfestivalil, mida me näeme filmis ka 72. aasta suvel ja nii edasi, et tunnen Tartu pillimehi omast ajast veel niipalju, kui neid elus on üldse pärast raskeid aastaid, olemasoleva materjali põhjal oli selge, et et siit saab filmi, tuleb nüüd oodata peale passide kõvasti tööd teha. Et seda, seda julgust andis mulle ka nende varasemate on minu enda filmide kogemus, kus nagu on uskumatult huvitavat ja uskumatult kihvt arhiivimaterjali olgu fotode postkaartide arhiividokumentide kujul välja tulnud, eks need, et on võimalik nagu mingi pilt kokku panna. Elva rokkfestivali ma olin ise rahva hulgas ja ma nägin, et filmiti ja siis oli mul nagu sisemine Veenused. Kurat, see film peab kuskil olema. Jaak Lõhmus on täiesti uskumatu, et selliseid kaadreid sellest ajast noh, sellistest poolpõrandaalustest üritustest on olemas ja ma arvan, et see on ka ongi just nimelt selle filmi üks peamisi vaata see aga noh, kindlasti ka see teemapüstitus, et just nimelt see 68 ja sealt edasi need aastad, kui siis mingisuguse meeletu lainena jõuab siis piitja popmuusika lääne muusika Eestisse ja mis siis, nagu sellel mõjul toimuma hakkab ja see on ka ühendatud noh, üleüldse selle tolle aja mingite liikumiste jaa jaa, maailma sündmustega, mis toimus samal ajal Ameerikas, kuidas mingid artistid jõudsid Eestisse, mis siis sai, kuidas Eesti muusikud ise hakkasid selle mõjul muusikat tegema ja, ja mismoodi seda informatsiooni kuidagi välja meelitati, haakuvad kõik see Praha kevad. Kese on kindlasti see eesti biitmuusika sünnilugu. Jah, nii nii põhjalikult kui seda on ühes väikeses filmis võimalik käsitleda. Paljusid inimesi ei ole ju, ei ole ka enam meie hulgas. Aleksander Müller näiteks kasutab korra selles filmi lõpus sõna luukere plaat, see võib jääda kuulajale-vaatajale aru saanud, mis asi on luukere, plaat, mis on üks väga huvitav tapp muusika levis Nõukogude liidus kuuekümnendatel aastatel algas mõnevõrra varem sõnaga lääne muusikat paljundate Leningradis, Moskvas, röntgenipiltidele lõigati see helirida nagu ja luukere. No ühesõnaga, röntgenipilt oli ära kasutatud ja nendel seda siis levitati lääne muusikaga. Ja neid keegi on isegi Eestis veel, kellelgi on alles, need, ma olen kuulnud, aga ma konkreetselt ei tea. See, mis sa praegu rääkisid, Jaak Lõhmus väga uskumatult, aga ma usun seda, sest mul on mingisugune ettekujutus sellest ajast olemas. Aga ma arvan, et noh, ütleme tänase, et noh, noored, kes on 20.-test ja veel siit edasi tänapäeva poole nende inimeste jaoks võibki see olla täielik ulme. Toon ühe näite, ma olin ise kolmeteistaastane 68. aastal ja ja kui algasse Bobifor EÜ, millest on filmis kujutuse biit-pop. Üks saade Eesti raadios, eks ju vist vikerraadios, kui ma õieti mäletan. Et kui poisid mängisid väljas jalgpalli või siis testida selle saates, oli vist pool üheksa õhtul või pool kaheksa. Kõik aknad tehti lahti, keerasid raadiomaksimumi peale ja lasti siis niimoodi õuedesse biitlite laule kõlada või olid seal siis virmalised, eks laulsid. Aga see, see, see Vabaduse tuul tuli siis aknast õue ja kõik olid vaimustatud, need, see, see tunne on mingil määral selles filmis, mulle tuleb ka tuttav. Et miks see film on oluline, on ka just seesama põhjus, et, et, et üks asi näidata seda noh, mis, mismoodi mingid asjad tekkisid või, või ka noh, nii-öelda suurelt öeldes tulevastele põlvkondadele näidata, kuidas mingid asjad alguse said. Sest et neid asju ongi väga raske ette kujutada tänapäeval. Et kas see võib ka olla nagu nii-öelda ajalooline õppefilm? No seda ta ei ole ja seal on kindlasti palju vaieldavad. Immo Mihkelson Postimehe arvustuses tõi väga täpselt välja selle, et nõukogude süsteem või see Lääne muusikakeeld tasalülitas paljud asjad ühesõnaga nii hästi see, mida me ütleme, popiks või biitmuusikaks või rokiks. See kõik oli üks halb muusika, mis tuli läänest, kuigi need olid kõik täiesti erinevat mentaliteeti muusikakultuuri esindavad nähtused. Eks seesama rocki ja biitmuusika vahekord, mis siis seitsmekümnendatel aastatel kujuneda kujuneb hiljem ka Eestis Ruja kaudu ja ja nii edasi, et tuleb see õige rock. Aga, ja sellel perioodil, mida nüüd see film käsitleb, on, on mõne mõnedki asjad veel üsna segamini. Üks huvitav küsimus on kindlasti see, et kuskohast lõpeb see biitlite ja Rolling Stonesi lugude kaverdamine ja taasesitamine ja kustkohast võiks saada siis see Eesti omaenda biitmuusika või rokk alguse. Et see, seda konkreetselt selles filmis ei, ei tõstatata, võib olla küll üsna vihjeliselt. Jaak Lõhmus, on see sinu jaoks küsimus või oskad sina mulle selle kohta midagi öelda? Filmi alguses ütleb Aleksander Müller, et me afisime järele ja täpselt sellel oli tegelikult täideti seda kohta, mis oli tühi nälg. Selle muusika järel oli plaat, et Nõukogude liitu ei lastud üksikutele sugulased välismaalt saatsid midagi, varastati ära, eks ju midagi konfiskeeriti. Midagi jõudis kohale ka siis. Praegusel rokkad on rock hotelli pillimees Heigo Mirka, temal olid sugulased Kanadas, kes saatsid talle süstemaatiliselt plaate. Optimistid olid esimehe esimese üks esimesi tähtsaid rokkansambleid. Ja need, see selline sild üle mere töötas. Aga laiade massideni jõudis muusikagi imite raadio mitteplaatide kaudu vaid ainult oma kooliansambli kaudu koolinoorteni ja nad täitsid seda tühja kohta ja, ja, ja see oli täiesti okei, ütleme nii. Aga hakkas juba 60.-te aastate teisel pool hakkasid bändid juba tegema tasapisi oma lugusid ja virmaliste virmalised on ju ju väga palju oma lugusid Toivo Kurmeti kirjutatud ja õieti siiski ka täiesti vähetuntud peatükk Eesti. Kasutame seda Valter Ojakääru sõnal levimuusika ajaloos. Läänest tuleva informatsiooni ka üks selline huvitav mõte või noh, selline hüpotees, et et seda infot saadi küll läbi mingite väga väikeste aukude ja mul tekkis nagu mõte, et noh, see on küll selline ilukirjanduslik mõte, et et kas mingid asjad olid ka nihkes, et äkki saadi millestki valesti aru. Üks hea näide on muidugi see, kus Ivo Linna selles filmis räägib, et et nad neil ei olnud biitlite laulusõnu, vaid nad kirjutasid häälduste häälduse järgi tekste maha ja laulsid siis nii nagu hääldus oli ja, ja Ailavjuu oli tema jaoks üks sõna. Ma olen kuulnud ka neid salvestusi kuuega aastate lõpus 70.-te algust, kus on tõesti veel kuulda, et inimesed on valesti aru saanud ja laulavad lihtsalt hääldavad järele ahvivatesti järele. Muusikale see iseenesest ei tee, kahju, eks ju, aga aga mõte võib öelda isegi, et see mõte võib-olla ei olnudki tollel ajal tähtis, tähtis oli see meeleolu just see, mida see muusika edasi kandis, mis oli täiesti erinev sellest nii-öelda ametlikust ja ja mis oli midagi niisugust, nagu nagu on meie põlvkonnakaaslastel mujal maailmas ja vabas maailmas. Et siin see, see, et noored inimesed seda niimoodi ootasid, see oli ju ikkagi see sõnavabadus oli täpselt sama tähendusega ka siis noorte jaoks, seda on ikka alati eest. Nii et sellist müra oli. Siin on huvitav teema, mis filmis praegu välja jäi. Millest Artjom Troitski ka rääkis, et Eesti muutus ju Leningradi siis praeguse Peterburi ja Moskva rokimaailma jaoks teatud kanaliks. Siin Soome televisiooni ekraanilt maha filmitud kaheksa millimeetrist filmid rändasid Leningradi ja Moskvasse ja nende järgi sealsed bändid õppisid muusikat tundma, eks ju, kuidas lauldakse, kuidas show'd tehakse, järelikult. Nemad said veel halvemini aru, kui meie mahakirjutused. Ja ja siis siis oli ka see levinud, millest samuti räägiti filmi tegemise ajal, noh, et kuna siinsed poisid siiski oskasid mõned väga hästi inglise keelt, siis lasti sõnu siin maha kirjutada, meie poistele saadeti siis Moskvasse. Ja nii et selline kultuurivahetus toimus täiesti elavalt. Natukene kurb ja natukene naljakas on filmi lõpp, kus Aleksander Müller kõnnib mööda Tartu tänavaid, noh, nende hästi vaevaliselt, et vana väsinud mehena tõesti vaevaliselt kõnnib, liigub edasi. Siis oma uhkes talus väga reipalt ja jõuliselt niidab muru, Ivo Linna. See on jah, kaks teed üks on vana rokipeer ja teine on siis levilaulja. Kui Eestis laulis keegi kuulmise järgi 70.-te alguses saamata aru inglise keelest siis ühe Bulgaaria lauluvõistluse eelvoorus laulab üks naine Maria käri laulu aastal 2008. Ja laulab inglise keeles. See on teada asi, et luule võib teinekord tekitada väga kurbi ja lausa masendavaid mõtteid ja tundmusi. Lausa nii. Ta peab lõhkuma ja nii läks ka Kivisildnik uga. Akvaarium 45. Tervitused Saarde vallast, põhiseaduslikud vikerraadio kuulajad. Mina olen tark Kivisildnik ja räägin teile täna saladuslikest asjadest mis hetkeseisuga on selged ehk ühele protsendile vabariigi elanikkonnast. Mis teha? Akvaarium on juba selline püha ja eksklusiivne koht, kus kõige labasema tolme juttu ei aeta. Olen juba kaks kuud ette valmistanud ühte kõnet kõnet ürituse jaoks, mis tänaseks on juba ajalugu. Häbeneda ei ole siin midagi. Üritus oli aus, nimeks Paabeli raamatukogu, jututeemaks raamat kui kirjanduse kirst, kaanest, kaaneni ja sealt edasi kus minu osa oli rääkida luulekirjastamisest. Eks laule valmistasin muudkui kõnet ette, lihvisin lausete kompositsiooni. Valisin paar nädalat mõnda efektset uudis või unar sõna, millega publik tunde hetkel pahviks lüüa. Kui juhtus üks piinlik pisiasi. Nimelt olin ennast üles andnud ühe luulevõistluse žüriisse. Ja kätte jõudis finaalluuletuste hindamise aeg. Külas oli sõnnikuveoaeg, värske põlluvee lõhn hõljus taluõuedes külatänaval põlluteedel ja kesapõllul. See Mõile nii vastik lehk oli põllupidaja peale meeldivam kui kirjude metsa lillekest oma. Ta tahaks, et laudas ikka veel paksem sõnnikukord oleks. Et puuvankrite redelid veel kaua kollase sõnnikuga kokku määritud oleksid. Siis võiks ta Cesale ikka paksemalt ja paksemalt ja viimaks nii paksult, nagu ta tahab sõnnikut pääle riputada. Ka mineva aastane tuhvlimaa Saksamaa ja. Kuulsime Evald Hermaküla lugemas Jaan Oksa novelli kolmekesi klassikaraadio jutujärjearhiivist. Ma ilmselt ei eksi väga palju, kui ütlen, et Jaan Oks on praktiliselt tundmatu autor. Jah, teda on ikka välja antud juba Siuru aegadest peale kuni viimase ajani välja. Aga mis kõigest sellest kirjastamisest kasu on olnud? On ilmselge geeniusega pärast, keda eesti proosa ei ole enam tuhm külajutt, eesti luule ei ole enam limane värsikangutamine ja eesti kriitika ei ole enam hambutu. Mögin. Teibaga kirjutamise aeg sai eelmise sajandi esimesel kümnendil läbi eelkõige just tänu Jaan oksale. Juhan Liiviga võrreldes on Jaan Oks kaks kraadi kangem kraam. Ja liiv on vaieldamatu tipptase. Ometi me ei tea, ei ole õppinud, ei ole kuskilt kuulnud ja kui olemegi kuulnud või lugenud, pole asjale pihta saanud. Kui me Jaan Oksa jumalda, siis on midagi väga valesti. See kõik tuli mulle meelde, kui lugesin tuhandeid luuletusi ja leidsin, et nendest ehk tosin kõlbab teatavate mööndustega tarvitada. Ja ma kaotasin täielikult enesevalitsuse, kui mu lemmikluuletus number kaks, jõudnud isegi finaali. Kuidas saab nii olla, et luulehuvilised ei saa absoluutselt pihta, mis on luule ja isegi lugupeetud žürii paneb kala nii, et luu paistab? Läksin täiesti endast välja raevusin, kukkusin sõna otseses mõttes laamendama. Kirjutasin sotsiaalvõrgustikku täis halba luulet, kirjeldavaid tekste, mida illustreerisin valitud paladega huumori klassikast. Monty Pythoni lolli kõnni sketši, mäletate, kui mäletate, on hea. Annan pool Jaanuks andeks. Ma kirjeldaksin neid mõlemaid kas või otsekirjanikke šablooni järele. Aga Hendrik seda ei salli, kui temast midagi räägitakse. Veel vähem võib ta riideid, mütsi, habet või viimaks veel ning, ja näojooni kirjeldada. Selleks ei ole mul julgust. Ta ütleks mulle, mis sa sellest saad ja lööks mulle oma sõnnikuse käega mööda kõrvu. Ta konks sõrmedes on veel jõudu, olgugi et nad täna öösel vähe puhata said. Vaimurindel on olukord kohutav, ma ei taha uskuda, et 1000-st võistlus luuletajast ainult kuus on käinud koolis ja ainult kuus on enne kirjutama hakkamist lugenud läbi mõne korraliku luuleraamatu. Küllap on suurem osa koolis käinud, on kirjandust õppinud, luulest ülevaate saanud ja väga tõenäoliselt on kõik lugenud nii Liivi alliksaare Alveri luuletusi. Jaan Oks jäi vahele, aga ikkagi põhiprintsiibid võiksid olla tuttavad. Aga ei ole, karju või appi, aga poeetiline kirjaoskamatus on meil ligi 100 protsenti. Ütleme nii, 1000-st kuus saavad lause kokku. Gümnaasiume ja rahvaraamatukogusid on meil kokku 1000 luulehuvilise kohta üks ei ole ju puudust vaimuvalgusallikatest. Aga kust tuleb see pilkane vaimupimedus, see inimliku rumaluse ülem? Ma lihtsalt ei saa aru. Olgu nii, kõik ei saa olla geeniused, olla maailmameistrid, kõik ei saa olla isegi Eesti meistrid, nii see tõesti on. Aga kujutage ette, et on Paide-Türi rahvajooks tore asi, inimesed tulevad sporti tegema, võistlevad jooksmises, jooksevadki, kes, kuidas, aga jooksevad kahtlust ei teki. Et inimesed ei saa aru, mis asi see jooksmine üldse on. Aga luulevõistlusel selgitan piltlikult. Tulevad 1000 inimest kokku, et luules võidu joosta. Rivistuvad stardijoonele, käib stardipauk ja mis juhtub, kas hakkavad jooksma? Kaugel sellest 1000-st luuletajast kukub 990 kohe käpuli ja hakkab neljal jalal suvalises suunas Hukerdama. Paari minuti pärast kukuvad pooled omakorda külili. Selline on keskmine eesti luulevõistluse tase. Hendrikule viisiks ikka iseendaga kuuldavalt rääkida. Ta ei tahtnud ju kõrvade eest midagi salajas pidada. Mida ta mõtles? ETA ülev kasin mõtlemises oli, siis avaldas ta mõtlemise vaheajal oma ettekujutusi sõnades. Tulenäru tõmbas ta ohelikust võiku, kes sörkima hakkas. Aiamulgu stobustama põllule tõmmates oli Hendrikul kohe esimene mure vaadata kas ader alles järje peal on. Ja terroliga oma kohal alli kivi ääres, seal samal käsi vao sees, kus ta eile õhtul oli jäänud. Ja žürii vaatab silmade värvi jalgade pikkust ning hindab tulemust selle järgi. Ma ei tea, mis aitaks, käiakse koolis mõni tubli luuleraamat raamatukogus on kasvõi okupatsiooniaegne antoloogia või väike kalinguri köidetud luuleklassikasari. Neid vedeleb taaskasutuskeskustes antikvariaatides null raha eest. Ei ole nii, et ei saa luule raamatut kätte ja ei tea, mis asi see poeesia on. Ja sellises olukorras räägin ma midagi luulekirjastamisest, kaanest, kaaneni, olgu ma neetud. Ma ütlen, et süüdlane on koolihariduskool, ei ole pädev tegelema loominguliste asjadega. Kirjanike elulugude õpetamine ja mehaaniliste luuletunnuste nagu riim, ilusad sõnad, õilsad teemad pähe tagumine võimaldab olulisest mööda minna. Kool oskab kuidagi kõike kõige inimlikumalt sügavamat kirjanduse õpetamises vältida. Võib-olla see ei olegi kooli ülesanne? Ma mõtlen kirjanduslikult andekate noorte võimete arendamist, aga siis tekib küsimus, kelle töö see on? Meil pole kirjandus, kuule nii nagu on muusikakoolid ja pole luuletrenn, nagu on igasuguseid trenne ja kunstiringe ja ma ei tea, mida kõike. Vilunud juhendajaga kirjandusringe pole olemas ja sealt see tuleb, kirjutajad ja lugejad on täielikud idioodid ja mitte ainult luules. Võtke ajalehed kätte sama jama igal pool. Kohutav teksti põhiklikus, õudne loomalik ja masendav olukord. 81. aastal intervjueerib Urmas Ott. Evald Hermaküla. Kui me nüüd täna õhtul proovime natukene teie elulinti seda lintimis käib teil läbi Eesti teatri, on võib-olla 20 aastat tagasi kerida. Aastast 1961 suvi, milline on siis Evald Hermaküla või ei tea, ei mäleta ja ilmselt ei olnud nii vana, et hakata tagasi mäletama neid aegu Vellega. Seal kuskil nagu noh, alustasin Vanemuise laval üldse suurel laval leski, ma olin mõningaid katseid ka varem teinud keskkooli ajal Tallinnasse ja siis nagu hakkas niisugune pidevam ja järjekindlam, siis teatriteatriga tegelemine erdi ja siis Kaidu käe all. Aga missugune ma olin selline üsna mõtlesin, ega ma seda ja loomulikult ei mäleta, ehkki nali on, selles tähendab väga subjektiivne tunne ja väga-väga isiklik üldiselt seletamatu ja vaevalt ma ei ole sugugi kindel, kas see nii on ja kas nii või ei ole. Mul on tunne, et näiteks viimase osaga viimase lavastusega. Ma mõtlen siin luuninditel koos pärast palli. Mul on sihuke tunne, on nagu mingisugune ring on täis, mul on teinekord tunne, et see on üldse esimene osa, mis ma mängin, kõlab niisuguse kiitlemisena ja halvasti, aga aga mingisugune noh mingisugune veiniga täis või spiraalikeerd või kuidas kuidas vaja öelda, need mingi tähendus selle 61. ja 81. aastal on, aga rohkem ma ei oska praegu praegu välja nõiduda sellest. Sel nädalal tähistatakse erineval moel Evald Hermaküla seitsmekümnendat sünniaastapäeva. Isegi SL õhtuleht proovis lahti harutada Evald Hermaküla surma meediumid, aga mina olen üles otsinud Hendrik Toompere ja mind tõesti huvitavalt paar küsimust, et sa oled nimetanud ennast tema õpilaseks, kuigi näiteks lavakunstikateedris tema ju sind ei õpetanud. Aga ometi oled sa seda öelnud, et miks, miks sa oled öelnud ja mida ta sulle õpetas? Seda võib nimetada selliseks nüüd nagu teiseks teatrialaseks kõrghariduseks, sellepärast et see, mis tuli lavakunstikoolist, see on nüüd selline esimene elementaarne pind, mida kõik inimesed, kes teatrist tahavad näitlejana lavastajana tööd teha loomingut edasi arendada, et see peab nagu olema omandatud, aga see, mis ma Eevaldilt õppisin, on need mõnes mõttes kummaline ja on tekitanud mingis mõttes ka nii-öelda teatriringkondades aeg-ajalt arusaamatusi, et ma olen tema juures õppinud. Selle esimese kõrghariduse nii-öelda, mis lavakunstikoolis sai, õppisin nagu laiali, lammutama, uuesti ja teistpidi kokku panema, sest eraldi puhul oli, mis mind paelus, oli see, et ta kui tema ütleb, ütles umbes midagi sellist, et, et esimene pähetulev idee või esimene pähetulev intuitsioon on tegelikult nagu kõige õigem siis tavaliselt me lükkame selle intuitsiooni kuidagi kõrvale. Ka meile, kultuuristereotüüpide, teatri, stereotüüpide kõige muuga hakkavad tulema nii-öelda nagu need õiged päris mõtted pähe, mida just nagu peaks tegema ja mis tegelikult osutuvad hästi stereotüüpsete, eks. Nii et kogused, õpetus laias laastus ühesõnaga ühe lausega kokkuvõttes ongi tegelikult see oma esimese intuitiivse tunde usaldamine, kinnipüüdmine ja sellest siis kogu järgneva kas siis rolli või lavastuse valmisehitamine. Selle peale mõtled või ei mõtle sa praegu enda lavastusi või rolle tehes? Ja see käib mul ka niimoodi, nüüd tundub niimoodi, et nagu tsüklitena, et ma üldiselt ma olen selle nagu omandanud endale verre, aga, aga see on, see on elu lõpuni kestev ümberõpe, mis, mis peab nagu kogu aeg käima, et sa pead pidevalt endale meelde tuletama, et ka sina kes sa mõtled, et sa leiad üles nii-öelda nagu selle autentse lähenemise iseenda sees, ometigi satud selle noh, stereotüübi, selle kiusatuse võrku, mis salakavalalt meie sees meile ütleb, et tee nii teeni nii, on õige. Tegelikult on see vale, see on eksitav, see on. See on noh, meinstrimiga kaasaminek ja ma olen loomulikult ise ka eksinud selle vastu ja, ja kaasa sõitnud suurima rõõmuga ka aeg-ajalt tagasi tulla. Aga nüüd konkreetselt. Küsides nende meetodite kohta, kuidas need proovid temaga välja nägid, et ma tean, et sa oled ka kirjutanud sellest, et et olid erinevad meetodid, mida proovis tehti, et seda oleks mul hästi huvitav kuulda, mida te tegite? No me jällegist väga lihtsalt rääkides on nii, et, et me proovisime läheneda asjale ühest küljest ka lihtsa meetodi järgi, ühesõnaga proovisime saavutage saavutada seda, et kuidas inimene elus tegelikult teatud situatsioonides käitub. Noh, ütleme niimoodi pastanis laoskamosis ja tema kõrval me tegelikult tegime, pidime oma proovides lähenema sellesamale materjalile sellisel kujul, mis on täiesti irratsionaalne, täiesti arulage, täiesti noh, üleüldse mitte loo narratiiviga kokku sobiv, milles ei ole mitte mingisuguseid põhjusi ega põhjendusi, ühesõnaga selline üsna vastutustundetu mäng, mäng mängu mängu otsa, milles siis välja selekteeritud mingisuguseid kohandumisi ja nii kummaline, kui see ka ei ole kui, kui nagu ükski konkreetne rida on sees, kui see ära lõhkuda ja käituda seal täiesti nagu imbetsill nagu loom siis tegelikult õnnestub sellest välja korjata väga huvitavaid ja väga häid kohandumisi, mis annavad kogu sellele nii-öelda, kus olemasolevale materjalile näidendile täiesti teise pilgu. Nii et me töötasime nii väljastpoolt materjaliga kui seestpoolt. Samas loomulikult, eks me tegime seal igasuguseid muid hullusi, kaame, nõidusime nagu ikka mõnikord peab leiduma ja siis kuidas ta nõidusid. No me tegime seda näiteks niimoodi, et, et see on ikkagi seotud nii-öelda nagu praktilise tegevusega, mis tähendas seda, et, et me võisime teha mingit proovi niimoodi, et me üleüldse ei rääkinud, et me pidime proovi tegema niimoodi, et ainult liigume, oleme. Ja see võis kesta tundide kaupa ja mitte midagi, noh, nii-öelda verbaalselt väljendades. No see on selles mõttes nõidus, on umbes mingi selline asi, mida me kunagi käis eraldi poolt kutsutud üks india teatrimees siin ja. Me tegime temaga ühe sellise harjutuse, kus me läksime metsa ja siis seisime, ma ei mäleta enam näoga, mis suunas ja tunni aja jooksul hästi aeglaselt pidime pöörama iseenda telje ümber 360 kraadi mitte kiiremini, mitte aeglasemalt, vaid täpselt sedasama tunni ajaga. Ja see on noh, see on niuke meditatiivne tehnika, tegelikult alguses hakkad õudsalt närvidele käima ja siis on jube igav, aga siis pärast sa unustad nagu ajataju kaob ära ja hakkavad väga-väga noh, väga eredad sihuksed nagu pildid jooksma sellest, mis su ümber on, hakkad teistmoodi nägema sedasama metsa. Ja noh, minu meelest on liiga materjalidega tekstidega, et, et kui nagu see endaga pidev nagu mürisemine maha suruda ja teistega Vatramine, et siis sellest vaikusest hakkad sa nägema seda maailma teistmoodi. No näiteks selline asi, neid tehnikaid oli seal igasuguseid, muidugi kirjeldav väga huvitav on. Ma pean meenutama nüüd natukene Ühes jutus mida, mis on ka Evald Hermaküla selles kogumikus ilmunud sa äkki oli üks selline meetod nagu mingi ratas või mille kohta sa ütlesid, et sa üldse selle selline kui ebamugav, aga kuidagi vajalik. Mulle tundub niimoodi, et ma võisin rääkida seal sellest, mis minul oli, erakordselt ebamugav oli. Oli selline tehnika, kus meile proovides Eevalt pani alla ühe teatud nii-öelda muusika ja vahetas muusikaid, tähendab see mingi periood läks nagu näiteks sellises kerges miniatuurset ja siis siis ta võis äkki hüpata kuskile viivaldisse siis kerges laager, siis äkki diskotümps ja sinna otsa veel mingi hevi. Aga see oli nüüd niimoodi, et need muusikad iseenesest tema jaoks, eks ole, pidi põhimõtteliselt olema nii-öelda kodeeritud temporütmimeeleolu noh, nagu niuksed õhustikud. Ühesõnaga, et kui on niisugune piltlikult öeldes, kui on suur võimas hevi, siis tähendab näitleja põhimõtteliselt peaks mängima hästi lahtiselt hästi võimsalt kuidagi niimoodi, et see ulatub tegelikult, et nagu staadioni peale samas hetkega ümber lülitada ennast täiesti vaiksesse šopääni ja see tähendab seda, et me pidime stseene mängima nii nagu meil need rollide järgi stseenid, oksid, tekstid, kõik õiged, lisastseenid õiged, ainult et lähtuvalt sellel muusika muutusest, mida ta siis Bruno lähtuvad oma intuitsioonist ja soovist nagu vahetas, me pidime sellele koheselt reageerima ja täiesti muutuma, seda, minul oli see kohutavalt raske, kuigi tegelikult ma kasutan praegu nii-öelda mängides umbes analoogset tehnikat. Aga mulle käis närvidele sel lihtsal põhjusel ma sain aru, et need muusikad, mida Evald nii-öelda nagu kasutas, oli tema jaoks mingisuguse märgilise tähendusega tema kujutles või noh, tema kuulates mingisugust taies, treitzi näiteks tekkisid tal mingeid väga selged visioonid mida minul näiteks ei tekkinud või no ma ei, tihtipeale ei leidnud nende muusikatega kontakti, ma ei saanud aru sellest. Ja, ja mind õudsalt ärritas see ja ma ei, ma ei tulnud sellega toime. Noh, seal võib olla selline asi, eks ole, kuigi noh, iseenesest on, tähendab printsiip on hea. Ja printsiip on õige, ma saan aru küll, mis ta nagu soovis ja tahtis, aga aga ma olen ise ümbertöödeldud nagu enda jaoks või ümber tõlkinud, nii et mõnikord on niimoodi mingid ajutised, mis ei anna kohe nagu tulemust, vaid tulevad alles 10 aasta pärast. No ja siis ta sai ise ka aru, et see muusikatega mängimine, et me tegime seal päris pikalt pool aastat vähemalt oli iga jumala proopias mingisugune selline undamine. Ja siis ta sai ise ka aru, et, et see on nagu liiast, siis ta asendas selle metronoomiga, aga see ajas veel hullemini närvi. Tampere ma kujutangi ette, et noh, sellised meetodid või sellised proovid vajavadki mingit väga kindlat trupi ja neid inimesi, kes nagu lähevad selle asjaga kaasa. Arvatavasti teil oli ka siin mingi väga oma kindel kooslus ja ja mingid inimesed ei saagi nende asjadega kaasa mitte kunagi minna. Jah, see, see nii on jah. Et kuna see ei olnud nii-öelda nagu projektipõhine tegemine selles mõttes, et teeme ühe lavastuse valmis ja ja siis joppab ka, et Evald oli tegelikult ikkagi pikem nagu perspektiivne, viie aastane nagu perspektiivplaan, viisaastaku plaan oli tal sisse. Ja et selleks peab olema tõepoolest need inimesed, kes usaldavad seda, kes julgevad riskida ja selle juurde käivad kõik vaidlused ja oma teooriate pakkumised, ümberlükkamised, et see on kõik selle asja juures loomulik, aga et et see, kui see usk säilib, et sellel asjal on mõtet, et sellel võib tulla nagu väga häid tulemusi, kui see usk on olemas, et siis selle trupiga saab teha, aga no ega meil ei olnud ka kogu aeg ainult sihuke konstantne seltskond, et et aeg-ajalt tuli uusi inimesi juurde, mõned läksid minema ja niimoodi loomulikult käis nagu tegeleda, aga lõpuks mina läksin ise nagu oma teed minema. Et mulle ka nagu aitas sellest, et see aga paraku oli jah see olukorda, see situatsioon nagu siin meie ümber. Just tol ajal see 90.-te alguse noh, 80.-te lõpp, et keerulised muutused igal pool ja, ja, ja, ja ta sattus nagu võib-olla valesse pinnasesse, et, et see töö ja tegevus nüüd tagantjärgi vaatan, et see on ikkagi oli väga-väga tulemusrikas ja on andnud väga häid tulemusi, noh praegu nüüd aastaid hiljem nendele teatrimaastikul üldse. Aga tol ajal oli jah, oli kahjuks nii, et et olid nagu eredaid sähvatusi, aga siis noh, valdavalt Toli sõim võtad nagu avalikkuse kriitika sõimu. Noh, jah, et mis asi see nüüd nagu õieti on ja mida nad nagu õieti tahavad? Sest see oli ju see aeg, eks ole, kui piirid läksid tihti välismaalt, hakati igasuguseid häid asju saama, igaüks sai käia, tuua endale seal mikrolaineahjusid ja kohvimasinaid ja vabalt ja ja ühesõnaga see, mida inimesed tahtsid saada, oli midagi väga konkreetset, midagi väga asist, midagi praktilist, nii et sel ajal üldine teatrimaastik näiteks noh, draamateater tol tol ajal tegi olude sunnil mingi 25 uuslavastust aastas ja sa lihtsalt sellepärast vaatajale veidi kogu aeg mingit uut mänguasja pakkuma, midagi väga ilusat, läikivat, puhast, selget aja, Seewaldi maailm tundus selline, mis paneb nagu kõik asjad küsimärgi alla ja ja esitab ebamugavaid küsimusi, nii et, et see tundus tol ajal, kui vabaduse piir oli, tead, juba käega katsutav, et, et, et, et noh, mis asja ta nüüd jamab, et tamp, kui midagi ilusat kohe kätte. Ma olen seda niimoodi seletanud. Kas see veski lõpuks hulluks saada? Ja juhtme kokku tal tekib, no loomingulised inimesed on tundlikud ja kui sa pikalt nagu mingit asja tead, teed ja ja proovid Ja see murdumine on väga ju kerge tulema, et jokk sa ise enam ei usu sellesse ja sa saad aru, et sa oled eksinud ja ja siis tuleb käegalöömise tunne ja nurka tõmbumise tunne endale ütlemine, et, et ma ei oska midagi ja ja noh, kaua sa sõdid. Või no loomulikult oli, oli palju inimesi meie ümber loomingulise intelligentsi hulgast igalt poolt, mitte ainult sõbrad kes nagu said Karu ja väga väärtustasid seda. Jaa. Aga no, aga see oli kindlasti jah, ma arvan, üks neist põhjustest, mis nagu eemaldi musta masendusse viisid Kus käis kultuurikoja päevik möödunud nädalal, seda teab Kiva Neljapäev, esimene detsember ärkasin Pariisis kellelegi korteris, mis oli poolt puiduga üle löödud ja nägi seetõttu välja nagu sauna eesruum. Korter kuulus legendaarsele Eesti päritolu teatriteadlasele Vahur linnustele kellega mul õnnestus korteris veedetud aja jooksul tervelt kolmel korral tutvuda, aga mitte ühelgi korral midagi rohkem rääkida. Alati oli kiire. Viimasel korral pidin hakkama kohe lennujaama minema. Nagu ikka, istusin algul vale rongi peale, aga siis õnnestus leida õige peatus lennujaama viival eriliinile. Kuigi selle pilet on viis korda kallim kui tavaline metroopilet, aktsepteeris värav millegipärast tavalist metroopiletit. Pariisis viibisin seoses Eesti kultuuripäevade raames toimunud näitusega libertee. Jõudsin endalegi üllatuseks õigeaegselt lennukile. Ümberistumine toimus Münchenis ja, nagu Münchenis ikka, läks lennuk katki. Lennuväli oli libe, kellelegi pagas oli kadunud ja veel muid põhjuseid abipiloodi jutust läbi häält moonutama kõlari ei olnud võimalik aru saada. Lennuk seisis kuskil Müncheni lennuvälja pimeduses ja mina sisustasin aega lugedes Mati Undi romaani Breht ilmub öösel. Tunni aja pärast ilmus ööst aga hoopis pimedusse lõikuvate, prožektorite ja pritsiga varustatud hiiglaslik robot. Sain kohe aru, et roboti sees on tegelikult mees, kes seda juhib. Robot pritsis hoolikalt lennuki tiivad, algul mingi pruuni ja siis rohelisem nägaga üle. Midagi sellist ei olnud minu silmad veel näinud, aga ilmselt piisas sellest abivahendist, et lõpuks õhku tõusta. Tallinnast sattusin otse lennujaamast külaskäiguna Martin Saare ateljeesse. Tin esitas klaveril ballaade ja rääkis oma New joogimänedžeri poobist. Bob oli seitsmekümnendatel aastatel pikalt ka Andy Warholi mänedžer. Rääkisin Martinile vastutasuks, et kohtasin Pariisist tema teist mänedžeri, kes ise glamuurne tütarlaps ronis metroos üle väravate, leopardinahkne kasukas seljas ja õllepurk käes väravatest üle ronides aga platsetuste kõhuli maha ja hakkas selle peale sajatama ning kõigiga riidlema. Reede, teine detsember. Pärast seda, kui ma umbes paarkümmend korda olin äratust hilisemal ajal edasi lükanud, õnnestus mul kell viis õhtul üles ärgata. Jooksin kohe Tallinna Ülikooli antropoloogia tudengit filmi näitama. Nimelt õnnestus mul terve eelmine talv elada teisel pool maakera Indoneesias ja kuna seal ei olnud muud teha, siis tegin endalegi üllatuseks oma elu esimese filmi. Tegu oli dokumentaalfilmiga Indoneesia transsoolistest, mis seal kaugel maal on üsna levinud nähtus. Filmi lõppedes toimus ka väike küsimuste ja vastuste voor. Tallinna ülikoolist välja tulles avastasin, et mu telefoni aku on tühi. Mullaga oli vaja helistada öömaja asjus, seega läksin Kuku klubisse. See oli tühi ainult Jaanikule, Šeiko istus üksi pika laua taga vanajumal ja luges ajalehte. Küsisin temalt telefoni laenuks, ta ütles, et sai just uue nutitelefoni ja ei oska seda ise veel kasutada. Mina igatahes sain helistatud, hakkasin minema, aga siis tuli meelde, et Heliose hoovis pidi esinema ansambel väljasõit rohelusse. Olin varem kuulnud ainult nende kontserti lõpuosast allkiri festivalil, kus ma ei teadnud, et tegu on eesti bändiga. Viru tänava poolt tuli hoov kinni kangi all seisev tumedate nööpsilmadega turvamees küsis kanges eesti keeles, kas sa tahad minu klubisse tulla? Ütlesin, et ei taha, et tahan hoovi. Turvamees ütles, et hoov on täna kinni ja imestas, et seal nii varasel kellaajal mingi kontsert peaks olema. Tõepoolest ei kostnud kippu ega kõppu. Hakkasin ka ise kahtlema, et olen midagi valesti meelde jätnud. Kuna see jäi tee peale, läksin igaks juhuks ka sauna tänava poolset sissepääsu Tšekama. Ka seal oli kõik vaikne. Aga kui ma uksest sisse läksin, siis nägin, kuidas kuule Põlutuna, sadakond inimest hüpnootilist katkeva pulbitsev käriseva helipildiga postro ansamblit, kes seekord mängis filmile taustaks väljasõit rohelisse, meenutab oma klassikalisest rokist instrumentaariumi, hoolimata pigem heliskulptuuri, milles justkui teadvus tasanditel väljaspool aega ja ruumi kohtuvad Velvet Underground, Sven Grünberg ja Vladislav Tyley. Laupäev, kolmas detsember ärkasin kell seitse õhtul, ostsin Stockmanni juuksevärvi ja läksin juuksuri juurde. Hiljem viisin Mare Trallale mõned DVD-d ja jäin tema juurde mõneks tunniks juttu ajama. Seega, kui ma peale südaööd polümneri jõudsin, oli Global konteiner juba lõppenud. Vabal laval jäämis Meeland, Sepp ja kümmekond peotujus, inimest möllas ringi, teiste seas Taavi nutma ja Trasklemm stiilis riietunud Sandra Jõgeva. Külastasin selle asemel sealsamas asuvat Raoul Kurvitz ateljeed. Seal oli väiksem seltskond, teiste hulgas Robert Kurvitz, kes tutvustas mind ruudu ulasega ja ütles, et ta hindab, et ma nende tsa ummi blogi jälgin. Samuti tutvusin väljaspool loenguid kahe oma endise õpilasega. Chrisiga lahkusime kurvitsa ateljeest alles varahommikul, meist jäi maha ainult Leonhard Goeni halleluuja saatel magav Marko Mägi. Läksime Tommi grilli, mis kell kuus hommikul nägi välja nagu jõmmi mänguma. Kuulsin repliike nagu, kui ma kaine olen, siis ma olen nagu Tanel ning söö ja ütlen. Seitsme ajal magasin tund aega ja läksin kella 10-ks filmivõttele. Pühapäev, neljas detsember filmivõtted varahommikust peale. Tegu oli Marge Monko uue filmi võtetega minule ja Marii Arusoole tehti Bambi meik. Me pidime seisma klassi nimelises konkurentsitult kõige inetumal sisekujundusega paaris lugema lava pealt, Mati Undi dialoogi pärast olin nii väsinud, et jäin kuu ajal magama. Esmaspäev, viies detsember ärkasin hommikul kuue ajal 12 ajal, läksin fantomasse juurde, arutasime mõningaid tulevasi üritusi. Kella kahese bussiga Tartu, kell kaheksa magama kell kaks öösel üles. Teisipäev, kuues detsember. Ärganud, kuulasin läbi muusikat ja analüüsisin seda. Keskpäeval jäin uuesti magama, enne viit sain vaevu ülesse ja läksin loomemajanduskeskusesse kunstilaenutuse avamisele. Näituse avamine oli juba alanud. Parasjagu pidas kõnet Indrek Grigor, kes rääkis entusiasmiga Rauno-Toomas massi maalitud Hitleri portree Est. Kohal viibisid veel Ilmar Kruusamägi, Markus Kasemaa ja palju inimesi, keda ma ei tundnud. Peale seda tulin jälle koju magama. Kolmapäev, seitsmes detsember ärkasin kella kahe ajal, päeval läksin Ringo ringvee loengut kuulama. Seda ka ei toimunudki. Kuna ma olin juba Vanemuise tänavas, siis vaatasin Kunstimajas üle näitused, seal olid Mare Tralla, Urmas Viigi ja visi põlsalusheni näitused. Heameelt valmistas fakt, et kolm nii tugevat näitust on Tartus üheaegselt. Visible Solutions näitus oli eriti kõva. Siis läksin ülikooli raamatukogu kohvikusse, seal mängis vastik jõulumuusikat. Jõin kohvi ja korrastasin oma unenäo kogu. Nimelt kogun ma teiste inimeste kirjeldusi unenägudest, kus nad mind unes näinud. Korrastasin failid ära ja lugesin üle, tuli välja, et neid unenägusid on kogunenud juba 83 tükki. Tänase saate tegid Kivisildnik, Viivika Ludvig ja Urmas Vadi. Päevikut pidas Kiva. Kuulake meid internetist vikerraadio koduleheküljelt. Kõike head ja kohtumiseni.