Eikellegimaa. Tere õhtust, head inimesed, viibime eikellegimaal, ei kellelegi ühtlasi Lääne-Aafrikas, müstilises muusikalises maakonnas, kuhu me oleme võib-olla puutunud varemgi selles saatesarjas, kus mängitakse muusikat, puhutakse juttu seda viimast, et Tiit, kus need esinejad on alati olnud erinevad ent niivõrd haruldast peategelast selles saatesarjas pole võib-olla varasema 140 või kui mitme täpselt saate jooksul ennem ette tulnud. Sest uskuge või mitte, aga tegemist on selle saate peaesineja puhul. Tõenäoliselt maailma kõige, kõige, kõige, kõige vanema järjepidevalt tegutsenud ansambliga. Rokkmuusikakeeli kõneldes võiks öelda, et seal iidsein rokkbänd ja seda ta kohati võib-olla isegi sest sellest suurest trupist nimega maastamine, tõstsin saudid jõuka, mis Marokost pärit, mille muusikast on täidetud täiendatud mitmed muudki palad, mis keerlevad tena. Eikellegimaad on olnud mõjutatud nii Rokultuur, angardistlik, kujutav kunst kui kirjandus. Niisiis olge head siin meile maailma, meie koduplaneedi kõige vanemansambel. Ja juhtuski nõnda, et Maroko esimene kuningas, kelle kõrvuri tuletanud kuuldused mägikülamuusikute erakordsest nimelisest meisterlikkusest kutsus pillimehed oma lossi esinema. Muusikud tulid ja jäid need kaua. Nad esinesid aastaid ja aastaid ja aastaid kuninga paleedes paleedes paleedis ning tihti juhtus ütelda, kui muusik viimaks kodukanti tagasi pöördus, nägi ta, et tema poeg on vahepeal täismeheks sirgunud ja samas juba ise tunnustatud muusik. Nõnda kirjutab Muhamedi Nemad haamri oma raamatust. Jutustused kirjamees pajatatud legend on üks neist eriti kergesti meeldejäävatest lugudest, mida seosest jõuka meistri muusikutega, kelle teadaolev katkematu pillimängutraditsioon väidetakse ulatuvat minevikku isegi 800, aga võib-olla rohkemgi aastat tagasi. See on katkematu traditsioon, joon seda maksab rõhutada. Ning sisuka meistrimuusikute esimene ametlik dokumenteeritud tunnustus pärineb küll tõesti 15.-st sajandist siis rohkem kui 500 aastat tagasi tegi tollane Maroko sultan tänuväärselt helde teo andes andekatele muusikutele rea privileeg, määrates neile tasu nende esinemiste eest samuti kehtetud kehtestades, et naaberkülade elanikud pidid vähimagi vajaduse korral varustama sukapillimehi nii toidu kui kõige muuga sest siis ju ka muusikud nii käskis. Kõikvõimas sultan ei pidanud tegema midagi niisugust, mis võinuks eksitada neid oluliselt helikunstiga tegelemast. 20 sajandi keskpaigaks juba olid nood ammused kli privileegid, mis Maroko mägiküla tavatutele pillimeestele anti kaotanud kehtivuse, sest järgnevate sajandite poliitilised segadused, sõjad ja võimuvahetused olid avaldanud oma mõju aga muusika tegemine sellele ei katkenud. Vaatamata sellele on see kestnud alates ajast, mil kurikuulus piitnikust kirjamees William varreus levitas viiekümnendatel ja kuuekümnendatel sel aastal lääne poole oma palavikuliselt kirglike kirjutisi tuisuga Traisi muusika mõjust ja seda saatvast looritu maalidest, mida Burrows ja teisedki Euroopa-Ameerika vahendajad on seostanud Vana-Roomat paali liitlastega on väljaspool Marokut võib-olla liigagi sageli rõhutatud sisuka, muusikas tajutavat tumedast seda läigivad kaost või kaose elemente, ürgset energiat ja selle kõige väidetavat seost nimelt pimedate jõududega. Kõneldes kõigest sellest ja ehitades nõndaviisi võib-olla tahtmatult sisuka iidsete traditsioonide ümber peaaegu läbitungimatu müstika müüri kasutatakse samas palju harvemini, et veel 20. sajandi lõpuni oli muusikute mäng väga tihedasti seotud küla igapäevaeluga aastaringselt elukorraldustöödega mitmesuguste kalendri ettevõtmistega, mingit neid väga mõjusaid teatraalseid, sootilisi, viljakuse rituaal, Maale loomanahkadesse mässitud peadega osalusel, mis toimusid üks kord aastas ei saanud pidada sugugi mitte ainsateks muusikaliseks ühismängudeks, millest sisuka meistrimuusikud oma iseäralikku mõju ilmutasid. Kümnenda sajandi keskpaigast, mil Euroopa ja Ameerika kunstiinimesed loominguliselt palavikuliselt Maroko sõite tegid riffide mägedesse Sis jugamägikülasse, sealhulgas on mitmed külalised. Varros kirjalik rajan, kaisi, eriti Marokos pidev vabalt elanud pool Pauls, teinud tänuväärset omakasupüüdmatult tööd sisuka meistrite tutvustamisel maailmale salata sellest ise mingit arvestatavat tulu. Kuigi teisalt veelgi vähem, on mingitki käegakatsutavat kasu leidnud sellest huvist nende vastu sealsed suurepärased muusikud ise. Kui ansambli roniks tuul plaadifirma lõpeks seitsmel esimesel Roostal pärast mõningast kõhklemist ja mitu aastat pärast ansambli kitarristi Brain jõudsis surma avaldas talle samad jõudsi poolt Marokos kujundajate lõpul tehtud siis niisugune muusikute salvestused. Alles siis soostus angloameerika popmuusika publik mõneti rohkem tähele panema toda omapärast kultuuriskulptuuri, millest on alustanud mitmed erinevad rokkstaarid ja lääne folkmuusikat. Enne kui ka pärast jõudsin. Marokos on reisinud ja sealt inspiratsiooni saanud Jimi Hendrix, Cat Stevens, Nick Led Zeppelin grupis kiuff liikmed ning samamoodi hiljem juba inva Josita ansambel Rolling Stones. 80.-te lõpus alustas albumit stiil Vils puhul ja mitte ainult sihvkameestel muusikute, vaid muudegi maroko muusikutega on koostööd teinud produtsent pillasvel ning üks tema tema meistrikäega miksitud sisuka meister muusikult aastast 91 kõlavernevalt kellelegi ma eetris pala päälkirjaks saada. Ahaviibi kuajee. Marrakesh'i Express, millest romantiliselt laulsid 69. aastal Crosby Steve Nash eksisteerib tõepoolest. Marrakesh'i Express viib mööda raudset teed reisijaid Maroko põhjaosast läbi Marrakesh'i, mis jääb juba riigi südamesse edasi sinna lõuna poole ja ühtlasi edelasse ka sinnakanti, kus on rifi mäed ja kus ühes mägikülas sadu muusikat teinud ja vahete elanud. Seesama muusikute ühendus kyljest tänases ei kellelegi mu saates põhiliselt jutt ning kes sedavõrd ohtrasti mõjustanud laialdaselt kultuuri oma kodust väljaspool todasama Ekspressirada pidi aga vastupidises suunas lõunast põhja poole ning sealt edasi Marokost välja liikusid 90.-te aastate keskel juba tihedamini oko enesemuusikale sest nii Euroopas kui mõned aastad hiljem ka Ameerikas korraldati parand festivale, kus esinesid nii maastani, sisin soulis jõuga. Maroko muusikud, sest tollel ajal, kui Kaspist linnas anud ja romantilisem toolil ja väga lahedasti laulsid müstilisest paigast nimega marakkes müstilisest maast nimega Maroko oli sealne muusika poolsetest mõjudest suuresti puutumata. Praeguseks seal Marokos, mis teadupärast üks maailma muusika põnevamaid ristteid üldse siin planeedil saanud ohtrasti ainet ka väljastpoolt ning Maroko praegusaegsed muusikud kasutavad ohtrasti ära nii oma maa traditsiooni, kuhu moslemisissi saudid jõuka esindatud transi muusika kuulub kui lääne poolt tulnud tehnilisi uuendusi, nii räppi, hiphopi kui mida iganes. Üks seesugune meister muusikute suurepäraseid väärikamaid järeltulijaid. Maroko nüüdisaegne, 90.-te aastate eks paremaid ansambleid. Aisha kandis. Vokaal instrumentaalkollektiiv nimega Led Zeppelin kes on tuntud selle poolest, et nad atlasti oma muusikasse sulatasid kaugeid-kaugeid, orientaalseid mõjusid, ei käinud tingimata väga kaugel idas alati sugugi mitte kuivatada varianti tavaliselt vürtsi muusikasse otsisid tihtipeale leiatud orientiiri sellest lähemalt mitte väga kaugeltki mitte tingimata Tiibetist. Ja kuigi siis viienda aastase Brinaal meil suurepärasel tublil füüsikal graffiti võib maid kaugeid idatoole kuulda sagedasti võib tihtipeale üsna üsna kopsakat kallite kihlvedude käigus midagi panti panna, et lähemalt Geon Led Zeppelin tihtipeale mõjutusi ammutanud jätta lähe, mida on tihtipeale olnud ka seal Maroko kandis üsna otseselt. Raske öelda, et nad tegid selle viite vaid ka otseselt läksid kohale Belgia plaan 94. aastal salvestada kaunikesti huvitavat projekti. Koote. Mitu lugu, kus Page'i plaat Maroko muusikutega koos väga huvitavat muusikalist hübriidi arendavad ning nende ettevõtmiste kohal võib-olla kusagil taamal ja eemal, aga päris kindlasti ikkagi lehvib meisterlik sisuka meister, muusikute vaim. Hüva marokolasega koos pesija plaantiga laulmas Jallai alla. Maroko pimedates öödesse uuristab maagia alati oma nähtamatuid, käike, kõikumisi ühendavad tuhandeid tundmatuid sõnumisaatjaid, tuhandete mitte midagi. Aimuvate sõnumi saajatega on kirjutanud läänemaine kirjamees pool Pauls üks nendest kahvanäolistest kunstiinimestest, kes Maroko kultuuri ehk kõige põhjalikumalt tunnevad. Poosil põhjust Marokost võrrelda kaunikest ja asjatundlikult ja kõhklematult sest ta on elanud seal aastakümneid. Maroko tänapäev ning minevik, mis eriti müstiline paistab, on pausi arvates ja ilmsesti ka tegelikkuses omavahel tihtipeale kummaliselt aga väga sageli kummaliselt lahutatud veel 60.-te aastate lõpul antud juhul on 20.-st sajandist jutt oli mägede muusikud, siis jõukast mujal maailmas suhteliselt tundmatud sest mitte mingitest kontsertreisidest punud tolle ajani veel veidi hiljemgi põhjust kõnelda või mis seal kõnelda kontsertreisidest. Pigem oli põhjust kõnelda sellest, et toda pisikest mägiküla, kus tõepoolest erakordset muusikat tehti tänapäevane tsivilisatsioon euroopalikus tähenduses mingilgi määral puutunud. Ta elas veel 20. sajandi kuue ja seitsmekümnendatel aastatel peaaegu et keskaegses põllumajandusest ja loomakasvatuses kasinalt ilma elektrita, üsna isoleerituna, aeg-ajalt isegi ülejäänud Marokost. Mis tähendas, et kui juhtus olema ebasoodus, aastajagasin saak, siis elasid kõik sealsed erakordsed meister muusikute erakordses viletsuses ja seda ei suutnud oluliselt leevendada ka mõned harvad pillimängud pidudel. Pulmades. Mahukast väljapool esinema jõudsid Maroko muusikud ja sealhulgas maastimises Isoudis jõuka nüüd sellenimeline ühendus. Nagu eelpool mainitud, kisay arvatavasti alles üheksakümnendatel aastatel ja siis ilmus ka mitu heliplaati peale pikemat vaheaega, kusjuures heliplaat ilmus rohkem kui ühelt selle nimeliselt koosluseta. See tähendas paraku, et sadu aastaid või mõnede kommentaatorite arvates võib olla mitu tuhadki aastat järjepidevalt kestnud elus ühtne, ainulaadne muusika traditsioon oli hakanud ilmutama esimesi mõranemise märke. Toom aastani ja siis laudis juuka, keda esmakordselt kuuldi heliplaadil, seitsmendad alguses tänu Brien shoussile ning ta sama heliplaat ilmus hiljem Filipp klaasi minimalismi minimalismi isa osavõtul tegutseva plaadifirma Point Music märgi all 90.-te keskel jälle toome, ostame siis nüüd on siis jõuka tegutses edasi noore mehe Bashiratari juhtimisel ning Bashiratoorigi ühelt sooloalbumit tal siin saates juba mitut pala kuuldud Boshiratari liidriroll. See on niisugune meister muusikute juures. Päriti nii, nagu seal pole olnud ikka kombeks olnud. Bashirataar sai selle oma isalt, kes kuuendate aastate lõpul tegi kaasa meister muusikuna ka tollel ajaloolisel salvestusel mille sünni juures oli kunagine kadunud Rolling Stones projendioots. Tollelt kummaliselt arhiiviplaadilt, mis küll meistrimuusikat cute kõigest muusikalisest balletist päris terviklikku ettekujutust ei alla ning tegelikult stuudioseinte vahel tollesama kadunud printšõutsi poolt ka elektrooniliselt mitte kõige sobivamat lehmi aeg-ajalt sai, mõnes palas. Võtame järgmise helikillu siia ei kellelegi. Maalermeister, muusikud. Kuuendate aastate lõpul Moostet sõiduk. Head inimesed, te kuulete muusikasaadet, eikellegimaa kus ta mängitakse, maroko muusikat ning igal võimalusel tutvustatud väga-väga pikkade traditsioonidega järjepidevalt tegutsenud kollektiivi nimega maastani, mis esindavad paljud huvilised. Asjatundjad mõistagi eelkõige, aga mitte ainult seal maal usuvad, et riffide mägedest pärit maastumi sissin, esindab vahest isegi vanimate inimestele teadaolevat helikunstivormi muusikat mida muidugi on kujundanud muuhulgas ka viimase 500 aasta kultuurimuutused Põhja-Aafrikas, see tähendab Nonii, Araabia ja üle aafrikalised mõjud. Aga mille päris algus jääb võib-olla väga-väga kaugele kuhugi sinna olen isegi, kus islamitki ei olnud ega Kristlustki ja võib-olla võib arvata, võib ainult oletada. Muusikakultuur on kunagi võib-olla olnud seotud suhteliselt sarnane kõlaliselt sugulaslik iidse egiptuse kõrgkultuuriga, millestki teadupärast ja muusikanäiteid praktiliselt pole säilinud. Paraku. Teeme viipeMaroko tänapäeva, sest et toogi traditsioon, mida rifi mägede muusikud jõukast esindavad Maroko puhul vaid üks, ehkki väga ere, lõime äärmiselt kirevast muusikalisest balletis. Teat vaata tabel on see lauljanna, kelle me tänapäevast leiame ja Marokost eikellegimaale toome. Kummaliselt kimeda ja pisut-pisut mahedust ilmutav keelpill lauto sugulane, mis praegu mängib ja mida tihtipeale võis kuulda. Eikellegimaal kõlanud Maroko meister muusikutel vaadates kannab nime kimbri. On teisigi vill, mille isalik koosmäng annab maroko muusikale, aga iseäranis just maastamine sissinsoungis jõuka mängitule selle iseäraliku ja originaalse kõla. Lisaks Kimble kuuleb seal unustusest kindlasti hallist kivist läbi tungima tämbriga puhkpill mida tuntakse ka kuni kahenivool Raita või Kaita Arsenal, trumme, mitmesuguseid muid löökriistu, Debelmendeerida Riia ning kõigi nende instrumentide äärmiselt intensiivses mängu sekkuvad sageli meeshääled, harvem võid kuulda Calais hääli. Muusikute mängite meenutab mitte küll oma struktuurilt vaid rohkem üksikutel elementidelt iseeneslikult energia loengult vahetu mõjujõu poolest parimat varava varasemat bluusi. Mõlemis varieeritakse lõputult leidlikult haldasi, korduvaid meloodia ja rütmimotiive ehk ainult selle kõige olulisema vahega kirjuka meister muusikute koosseisud on bluusibändide omast enamasti palju, palju arvukamad ja seega kõlab nende ühine ansamblimängki palju plaanilisemalt eriskummalise malt filigraanse malt ehk isegi ning hüpnatiseerivasse rituaal muusikasse kontsert häiritud psüühiline laeng mõjub võib-olla veelgi vägevamat kui pluusis. Marokos liigub teinegi legend, mida sagedasti seoses maastamisest jõuka mängijatega meenutatakse seal legendi kohaselt. Päeval, kui riffide mäestiku jalamil. Seal väikses külas, kus on eksisteerinud aastasadu muusikute. Suureskond, kui seal lõplikult lakkab muusika, siis saab otsa, jõuab lõpule, see siis hapnema tervenisti. Kuivõrd selle kinni keegi tõsiselt võtab, on igaühe enese asi meelaseme meesterlikel muusikatele, sihuke väiksest mägikülast mängida selle kellelegi lõpuni. Palun, mis kannab pealkirja su silmad on kui tee tast mina, lindid, kus need saade on eikellegimaa eetris taas nädala pärast teistsuguse muusikaga. Jälle Kuulmiseni ja nägemiseni.