Tere ja ilusat hommikut kõigile on jõuluootuse aeg mõnele kiire, mõnele rõhutatult aeglane ja nagu jutu saatel kombeks, on aasta viimased külalised mitte nii palju päevakajalised kui just kokkuvõtlikud ja tagasivaatavad ja kindlasti ma loodan ka head jutukaaslased. Mina olen Margit Kilumets ja minu külaliseks on tõlkija, kirjastaja, ajakirjanik, kirjanik ja mida kõike veel. Kuule Raig, tere hommikust. Tere. Vabandan kohe ette, et esiteks minu hääl on karvane ja midagi ma sinna parata ei saa ja teiseks ma kavatsen öelda kullele sina, sest me oleme vanad tuttavad ja see teietamine ei kukuks meil siin eetris kuigi hästi välja. Ma arvan. Jaa, kindlasti. Palun. Kuigi soomlastel vist ongi kombeks sina öelda, nii et ma arvan, sa oled harjunud, et ka võõrad soome ajakirjanikud ütlevad, sina suhe näha, aga no päris kõiki seal ka esile hakata. Aga meile sobib see väga hästi. Me oleme ju teatud mõttes kolleegid, eks ole. Kuigi sa oled nii palju noorem. Kas on olnud hea aasta? Ma arvan küll. Oleneb, mida selle all mõelda, kui võtta laias plaanis, ühe lapsed on terved, lapselapsed on terved. Ja olen ka raamatu valmis saanud, see on ju hea. See raamat on siin minu juures, laua peal kannab see originaalpealkirja Pitke matka, lähen ehk siis kuidas ise armastaksid seda tõlkida või armastan, ma arvan, et siin ei ole palju muud võimalust, kui pikk teekond lähedale. Kõlab ilusasti ja filosoofiliselt ja sellest raamatust me tänase saate jooksul kindlasti räägime ka. Aga ma lihtsalt mõtlesin, et kuna, kuna sa oled ju alati olnud poliitikast huvitatud ja vaadanud, et kõrvalt ega seest, mis poliitikas toimub, siis kuidas see niisugune raju aasta lõpp Eesti poliitikas sinu närvikavale mõjub? Raskelt? Ma ei taha öelda, et ma olen kohutavalt pettunud, aga ma peaks ütlema, et et ma olen häiritud ja eelkõige silmakirjalikkuse pärast. Sest needsamad inimesed ju on, on üsna karmid olnud teistesse erakondadesse kuuluvate inimeste vastu ja väga laialt demonstreerinud oma isa maalikust ja nii edasi, nii et ning eelkõige häirib see silmakirjalikkus. Ja nüüd, kas seal on kuriteo koosseisu, see ei ole minu öelda. Aga ma arvan, kindlasti seal raputanud Eesti ühiskonda ja väga paha, et see jõuluaega sat ja eriti neid inimesi, kes kes tõesti on isamaalised ja kelle jaoks need tunded on väga olulised, ma arvan, et nad on isiklikult solvatud ja neid ei ole mitte vähe. Kindlasti ma arvan, neid on üsna surur. Võib-olla võiksin veel kaugemale minna ja öelda, nii et tuleb karta inimesi, kes väga deklareerivad, kas oma ausust või, või antud juhul äraostmatud ja nii edasi, nendest inimestest mina hoiaks küll üsna kaugel. Ja siit tuleb kohe järgmine ja isegi mitte meelevaldne järeldus, et kui kusagil ajakirjanduses, no veidi kollase maiguga ajakirjanduses keegi väga oma tere õnne kilbile seab ja räägib oma veatuste imeilusast abielust siis tavaliselt paar paar kuud või mõned aastad vahel mitte sedagi hiljem on juba kõik läbi lõppenud. Kahjuks jah, aga üldiselt paistab tänapäeva maailmas olema niisugune trend suundumus, mis mulle on küll täiesti arusaamatu. See, et inimene avab ennast põhjani, kõik räägitakse südamelt ära. Ollasega huvitab, kaaskodanikena ilmselt huvitab, sest miks muidu niisugust raamatudki hästi müüvad. Ja sageli mõeldakse. Mulle tundub isegi välja midagi niisugust, mida olnud ei ole, aga millest on teada, müüb või äratab huvi see ma olen ju pikalt Soomes elanud, sealpool on see mul ammu-ammu olnud juba tuttav nähtus kaiki ava uduvat, kõik avanevad. Et ma olen küll tõestanud selle selle niisuguse tahtmise üle, ennast lõpuni paljaks kiskuda, ma ei saa sellest aru. No mina seda täna ei ürita, kuigi ma loodan, et meie vestlust saab olema siiras ja avameelne, aga aga me ei hakka paljastama, ega, ega ega midagi niisugust tegema. Te olete valinud selle soomlaste armastuse või armastuse Soome vastu tegelikult juba üsna varases nooruses. Kas sa, kas sa mäletad, miks sa otsustasid minna ülikooli õppima siis soome-ugri keeli? Või siis päris kaugele lapsepõlve tagasi minema, ma arvan, ma olin kas 11 või 12. Ma olin kopsupõletikus ja vist oli ka üsna kõrge palavik, aga igatahes järsku ma kuulsin raadiost Niukest sügava mehe sügava rinnahäälega mingit teksti meie vanast raadiost ja mulle tundus, et ma saan justkui aru. Tegelikult ma muidugi ei võinud aru saada, aga tagantjärgi ma olen mõelnud, et küllap see oli soomekeelne jumalateenistus, mis ma kuulsin, see oli esimene asi, teine asi oli see, et meie naabri käest sain ma ühe raamatu. Ma mäletan neid lehekülgi, niuksed, paksud, läike kivad, ääred olid põlenud. Ja hiljem ma mõtlesin seda, on kindlasti üritatud põletada või hävitada seda raamatut, see oli Soome. Ma nimetan siiski vabadussõja ajalugu. Soomekeelne, seda ma uurisin, vaatasin ma ikka mõne sõnaga naeru ja siis oli meil keskkoolis oli väga hea emakeeleõpetaja, Viivi Maanso, kes ikka tegutseb veel ja Viivi tegi meile 56. või seitsmendal aastal soome keele ringi 16.-sse keskkooli ja ja niiviisi suvi kasvas, siis ma olin juba 17 ja keskkooli lõpetamine juba käega katsuda. Millegipärast otsustasin siis, et ma lähen eesti keelde, soome-ugri osakond oli ju emakeele eesti keele eesti filoloogide õppeplaanis või see soome keele õppimine kohustuslik, nii on see ka peegelpildis Helsingi ülikoolis soome keelt, emakeelt õpivad, kohustusliku eesti keele kursuse peavad läbima. Nendel oli seal, kas kuldsetel, kuuekümnendatel õnnestus sul näha ka elusaid soomlasi? Ootamatult, eks ole ju, et kas sa mäletad, millised on esimesed soomlased olid kelle esimene oli professor Bertiveeruda randa? Ta on uurinud, karjalasid, veri karjalasi. Kui ma nüüd õigesti mäletan, ma võin ka eksida ja ta tuli, kus vaatama, siis kuidas meile soome-ugri keeli õpetatakse temal, esimene soomlane, aga siis 62. aastal tuli Helsingi ülikooli kergejõustiklased Tartusse. Ja oli maavõistlus. Oma raamatus ma sellest kirjutan. Ja see oli meile nii suur asi ja siis, kes vähegi soome keelt juba oskasid mina nende hulgas siis meed angažeeriti, võeti meid sinna ta natukene midagi tõlkima ja ja, ja olema. Ja muidugi sellest võiks pikemalt rääkida, sest sellega olid seotud ka suured pahandused. Ülikoolis, mõni siiski läks Park Hotelli, jäi sinna pikemaks tütarlapsi mono ja tütarlaps, jah, ja visati ülikoolist välja arstiteaduskonna viiendalt kursuselt. No Need olid niisugused, aga nagu raamatuski ütlen, et mul jäi, jäi see pilt Soome tüdrukutest eriti, nad olid hästi riides ja nende lõhnaõlid olid nii head, et see lõhn oli, mul lehvis lina ninas veel tükk aega. See oli niisugune kokkupuude siis 64 käis Kekkonen. Ja seda ma mäletan väga hästi seda niisugust kevadist märtsikuist, päeva ja seda inimhulka, kes sinna ülikooli ette kogunes. Ma olen niisuguse raamatu kirjutanud koos Pekka Liljaga kuna Eesti ja seal ma seda seda siis kirjeldanud rahvahulga meeleolu kuskilt jäi mulle silma Soome lehtedest, et rahvas oli, oli morn ja ei julgenud ennast väljendada, ei pea paika, ka rahvas oli vägagi elevil, ma sinna saali ei saanud, seal valitud inimesed olid. Olid saalis, kus ta on, eestikeelse kõne pidas, aga loomulikult olemas kõnet kuulnud ja see on ka lintidel olemas. Pärast ülikooli sai sinust Kiidja keeltekooli õppejõud ja kuidagi ütleme nii, et ilmselt mida teadlikult, võib-olla isegi enesele märkamatult olite astunud sellisesse seltskonda, kes sai suhelda soomlastega olid nagu äravalitud, et kas, kas sa tundsid kaelas? Ei, ma ei, ma seda ei tundnud kuidagipidi, sest et selle ära valitusega käis muidugi kaasas ka hulk ebameeldivaid asju. Ega see lihtne ei olnud. Seal oma raamatus kirjeldan seda ka kuidasmoodi, giidide värbamine käis. Ja kes need inimesed olid, kes värbasid ja kuidas me siiski olime nagu soomlane ütleb puu ja koore vahel lõppude lõpuks. Aga noh, ega see asi ei paranenud, kui ma olin sunnitud turistist ära tulema, ma olin seal kolm aastat. Sest see sobis mulle, seal ei olnud ja algul talvel üldse midagi teha, sest navigatsiooniperiood oli, oli ainult suvel, aga palk jooksis ja seal ma hakkasin tõlkima, rääkima mul oli nii palju aega. Aga laste kooli pärast see sobis mulle see variant, aga lõpuks oli ikkagi sunnitud seda. Ja siis ma tulin raadiosse, aga ega raadios käis ju ka ikka kogu aeg see, meil oli palju soomlastega koostööd sedapidi justkui tegema ja hästi tegema ja me tegime. Aga teiselt poolt justkui ei tohtinud kedagi tunda. Ei, justkui ei oleks tohtinud koju kutsuda, aga me ikka kutsusime niuke, skisofreenia saatis tervet meie elu. Sina võib-olla ei mäletagi neid aegu? Ei, ma ikka mäletan, aga ma ei olnud nagu noh, ma olin nagu teisel tasemel selle asjaga seotud, eks ole, et et mind otseselt ei jälitanud keegi ja, ja ikka natukene kartsid oma avalduste pärast ülikooli ajal eriti, eks ole, ja ja kes oli kommunistlik noor ja kes ei olnud ja, ja kõik need asjad ja poiste sõjaväkke minek, aga, aga noh, täiskasvanute maailm oli ikka ikka natukene verisem veel. Ja kindlasti, aga raamatus on mul terve peatükk sellest, mismoodi raadiolaineid ei olnud siiski võimalik takistada. Tähendab, need lendasid üle Soome lahe mõlemas suunas, see on hästi tore lugu, selle ma luban küll ära rääkida, hoolimata sellest, et me tahame nii paljudest. Aga missugune nendest, no see, kuidas, kuidas modem, et see, see, ma nüüd ei suuda selle mehe nime küll meenutada. Just kuidas tema sõnad jõudsid liiga kiiresti Soome ja keegi. Tõesti, aga ma isegi ei oska selle aparaadi nime nimetada, aga mingi algeline Modenilise pidi olema, sest ma nägin oma silmaga, kuidas ta Arne Miku kabinetis Estonias kuidagi pani selle oma, mille külge ta siis panigast telefoni külge magnetofoni külge. Igatahes Aarne Mikuga vaatasime suurte silmadega, et mis asi see on. Ja muidugi lendasse otsekohe teispool lahte tema need kaks artiklit, mis minu arvates olid pöördelised. Helsingi sõnumid avaldas kahel järjestikusel päeval oktoobris 80 pluss ja, ja, ja noh, seal oli ikkagi kõik ära öeldud, kuidas need tegelikult on, me ei jõua seda praegu rääkida, kes seal aitas materjali ette valmistada, Rein ruutsoo oli, oli kindlasti üks ja neid oli, oli võib-olla teisigi. Ja, ja järgmine päev ilmub ja no siis minul SAISis, selles mõttes ma ei ütle, et saatuslikuks vähemalt ebameeldiv oli. Kuna mind võeti siis nii-öelda vaibale, kuna kahtlustati, et mina, kes ma sepa saatja olin tõlk ja abiline, et mina olen lasknud ta raadiuma ühedeleks sisse. Et ta siit teljeks saatis oma artikleid. Ja noh, mis mul öelda oli, ma vaidlesin muidugi vastusesse, tõsi, aga ega ma ei öelnud ka, mida ma nägin seal Aarne Miku kabinetis, sest eks see elu oli õpetanud juba juba Inturisti aegadest parem üldse mitte konksu visata nendele, sest siis sa jäädki ja ometigi nendega kemplema lõpuni. Ja, ja siis pandi selleks uks lukku ja iga kord, kui hommikul tööle tulime, me pidime viienda korruse Teleksi ukse võtit küsima ja nii oli see aasta oli 89, kui mina raadiost lahkuse. Aga pöördelised olid need artiklid, sa mõtled nüüd soomlaste silmade avamise? Kindlasti just nimelt just nimelt need olid ikka päris rängad ja Helsingi sõnumitele peab au andma. Ta avaldas need, sest oli ju pikk aeg, et Eesti oli nagu must auk soomlastele. Ja sellepärast mul ongi Pealkiri nii Pitka matkalehele, et kuigi meie vahemaa on ju keskeltläbi 80 kilomeetrit, võttis ikka aega, enne kui, kui mingigi teave. Ja just nimelt tõene teave sinna teisele kaldale jõudis. Et selles mõttes pealkiri on muidugi sümboolne, aga, aga imelik on see, et paljud soomlased ei ole aru saanud, mis see tähendab, siis ma olen pidanud seda lahti seletama seda raamatut, mis tegelikult ilmus ju alles tänavu sügisel ka 21. oktoobril, kui Soomes olev Eesti saatkond sai 20 saatkonna juubelil toimus esitlemine, seal küpsetasid seda ideed üsna kaua ja, ja on ka üks niisugune hoov või tõuge, mis tegelikult sai saatuslikuks, et sa ikkagi otsustasid kirjutada. No seda on pikk kaua päris palutud minult, aga noh, mul on muid töid olnud ja tegemisi ja ma olen ka mõelnud, et mälestusi tuleb hirmus palju, et kas tal on enam mingit kohta. Aga siis, kui oli valdari juubeliaasta ja meil tähendab Soomes ilmus faksiimiletrükina, ilmus tema tähelepanu väärne raamat tõde Eesti Läti ja Leedu kohta, see ilmus aastal 41 aprillis Stockholmis. Ja Olavi järelevalve komisjon, kui oli Soomes muidugi, siis tehti nendest raamatutest nimekiri, mis on kahjulikud mida tuleks hävitada. Õnneks õnneks leidub alati inimesi, inimesi, kes Zweigi kombel ei rutta ülemuse käsku täitma sest see võib saada ära muudetud. Aga see raamat ikkagi lamas tundmatuna päris kaua, pool sajandit kuni Valderi juubeli. Eks tuli ta uuesti. Ma tahtsin seda eesti keeles ise välja anda ja Valdar tütrega siin asju, kuid ta keeldus. Aga lõpuks ikkagi ilmus täiesti keeles ka. Ja, aga soomekeelse variandiga käisin ma mööda mööda Soomet. Ja rääkisin sellest raamatust ja näitasin ka filmi oktoobris 39 Nõukogude Liidu enda poolt tehtud nädala ringvaade, kus Narvas lüüakse väravad lahti ja, ja sõjaväeosad veerevad soomusmasinad üle piiri. Noh, et oma tugikoht baasidesse minna. Ja siis juhtus seal uusi kaubungi, seal koha nimi, kus ma parajasti olin loenguga. Pärast loengut tuli minu juurde üks naine, ma arvan, talli 40 tuuris. Ja ütles tai täiesti valge näost ütles kõik, on talle täiesti uus Jeanie šokeerimine šokeeriv. Ja siis sain aru, et tema esindab seda põlvkonda Soomes kellel Eestist on räägitud ainult kui ühest nõukogude vabariigist ja neid, neid, niisuguseid lapsi selles teadmises üles kasvanud lapsi on päris palju ja see jätkus, see asi. Ma enne bussi peale minekut käisin läbi ühest kohast. Teine nuttis seal, et see, mõtlesin, et ma ikkagi panen midagi paberile soomlaste jaoks. See raamat on kirjutatud ikkagi eelkõige soomlastele. Sest noh, läheb ju edasi. Ma alustan, viiekümnendad, kuuekümnendad, mis meist teab, mis me üksteisest teadsime ja nii edasi ja lõppude lõpuks lõppeb see sellega, et kuigi kõik muutub, miski ei kao. Me saame oma saatkonna Helsingis tagasi. Nii et kui Sepudseterberi mind intervjueeris mardilaadal nüüd novembri lõpus, Seppo küsis mu käest, et miks, miks sa ütled mälestus, et see on ju ajalooraamat. Ma pidasin seda komplimendiks, aga vee suurima komplimendi ma sain vanalt sõbralt Berti Pepsi Palo eemalt, kes Hoi, ma loen seda nagu salapolitsei romaan. See on ju suur kompliment. Kuigi ma ütlen, et ehkki need on mälestused, aga seal on kõik kontrollitud, kõik on õiged, aastaarvud ja kuupäevad ja sa oled oma raamatuga sõitnud, nagu sa ise ütled, jutlustaja mööda Soomekesega tutvustanud küsimustele vastanud. Kas see tagasiside on olnud niisugune, nagu sa ootasid, või oled sa isegi rohkem saanud? Ma arvan selles mõttes rohkem, et raamat on praeguseks praktiliselt läbi müüdud, kusjuures kuna ma olen ise välja andnud, ma olen üksiküritaja, ei läinudki kuskile, ei jõudnudki kuskile suurtesse kettidesse, sest ma tegin väikse tiraaži. Ja praeguseks mõned raamatud mul on alles, aga ega seda ei olegi enam, see on kõik, kõik on ära ostetud. Ma arvan, et ma ei ole esimene ega ka ilmselt viimane, kes küsib või teeb ettepaneku see raamat ka eesti keelde. Hirmus kallis projekt on hirmus kallis see esiteks peab paber olema, niisugune kannatab värvipildi trükiseal on väga palju pilte ja ma pean küll ütlema, et tõesti haruldasi pilte ja, ja ka dokumente. Ja noh, ta on ikkagi küllalt mahukas tõlkija omast käest võtta ju? Ei, ma ise ei tõlgi Georg Otsa raamatut, Ma hakkasin tõlkima ja see on kohutav vaev. Ma ütleks nii, aga mul on tõesti hea kõiki omast käest võtta, kelle puhul ma võin olla kindel, et ma nii-öelda järele, mis te peate tegema, sest kui ma löön raamatu lahti suvalisest kohast ja näen kuskil lehekülje peal viga, siis ma pidin terve asja uuesti ette võtma, ma ei taha. Ja mu oma õde, kes on väga hea üks parimaid elus olevates eesti keele harijatest ja spetsialistidest, mu oma õde teeb siis selle toimetamise töö teksti kallal parimad tervitused kaija ja alasile. Ja ongi põhjust, muuseas, tal tuleb 70. juubel, nüüd tõesti ma aitäh. Ma hindan tervitusi. Nii et selles mõttes ei ole see teema lõppenuks tunnistatud, et sa mõtled juurdled ja võib-olla saavad eestlased seda ka oma emakeeles lugeda. Jah, seal on üks, üks niisugune asi, mille pärast see võikski hea olla. Nimelt kui ma julgen nüüd öelda, 20 kuni kolmekümneaastaste inimeste hulgas nende maades valitseb oluline segadus, meie minevikusündmuste tõlgendamise, nad ei tea nendest asjadest. Ja noh, mind on pannud ikka päris kõvasti imestama, aga ka muretsema näiteks kommentaariumides ei pea. Ma arvan, et seal on kirjutamas kõik minusugused vanainimesed, seal on ikka palju noori. See niisugune, kuidas ma ütleks lausa ning vihane templite tagumine, kõik on kommunistid, kel on olnud õnn või õnnetus varem elada ja nii edasi, mis oli kellelegi roll tol ajal 20 aastat tagasi, mida keegi tegi või tegemata jättis, ma olen katsunud olla objektiivne selle asjaga raisad vajaksid natuke klaarimist, sest meil meil ma ei tea, võiks ju ette kujutada, et, et näiteks ajaloolased võiks ju hakata tasapisi iga väitekirju tegema. Materjali on mustvalgel kui viitsib, ainult vaadata. Et see on niisugune ja soomlastele muidugi pakub see huvi ka seal on olemas seletus ka või vastus sellele küsimusele mida soomis soomlastele alati on kui peamurdmist valmistanud. Mis oli see, kes oli see otsustav inimene või hetk. Kui 25. augustil 91 kogunes Soome valitsuse erakorraline istung otsustamaks, mismoodi siis nüüd teha, kas tunnustamist on vaja eesti uut tunnustamist või ei ole, saab ilma selleta läbi ja mis teha siis seal on see seal see täiesti kirja pandud. See huvitab muidugi soomlasi. Jah, selle jätame igaühele endale ja, ja seda inimene avastab, ise sa juba mainisid, aga olgu siinkohal veel öeldud, et sa oled kirjutanud raamatu Lennart Merist, sa oled kirjutanud raamatu Georg Otsast? Jah, kas sul on peas või südames mõni idee, mida sa kindlasti tahad lähitulevikus raamatuks vormida uueks raamatuks mul ei ole see, see, see on hirmus aeganõudev ja küllalt kurnav. Niisuguse asja tegemine ka muidugi seda, et ma pean ennast korrale kutsuma. Vahel ma istun ja vaatan niisama tühja pilguga aknast välja, aga, ja ei taha see töö edeneda. Siis lähen külmkapi juurde või hullem, lähen puhvetis, võtan veini, vahel ikka leian mingisuguse ettekäände. Et sellest taagast pääseda. Ja nii lihtne selle tegemine, see ei ole ju ilukirjandus, ta põhineb ikkagi dokumentidele arhiivitööl ja ja noh, kuna ma soome keeles kirjutan, ma pean intervjuud, mis ma teen ja kõik kohe soome keelde ümber panema ja see on nagu ikkagi võtab aega. Aga no ma olen palju raamatu teinud, see praegu jäi sul mainima, et ma lootsin, et me jõuame selle. Nüüd oleme jõudnud, nüüd lähme ja tea, sest et see võrkpalliraamat on üsna ootamatu ja, ja tegelikult on ju seos väga otsene, miks sa seda kirjutama hakkasid seal sinu kadunud abikaasa? Jah ja minu laste isa, aga, aga see nüüd ei ole ka see päris põhiline põhjus, sest tegelikult kuigi viimased peatükid on temast ja ka treenerist vaene Tratšovist, see on ikkagi see põhiline asi on. Ja oli näidata, et vahetevahel spordil võib-olla eriline funktsioon ühiskonnas. Et tegemist ei olnud ju lihtsa palli tagumisega ja no müüsin ka mänguteooriat ehk kõik oleme mingil määral ka ka uurinud ja mäng on osa kultuurist ja nii edasi, siis me kõik teame, aga aga see, et vahetevahel mängu kaudu selle võib-olla maagiline tähendus tähendab kus võid võita endast mängult tugevamat vastast. Ja nii juhtus. Ja see oli väga niisugune, kuidas ma ütlen, see aeg oli ju paha aeg, täielikult, ega Hruštšovi sula oli juba möödas. See näiline sula ja Brežnevi aeg oli täies õitses ja ja nii edasi, et ütlen lühidalt, et kui rahvusmeeskond, kus ei olnud ühtegi muust rahvusest laenatud sisse ostetud mängijad võitis armee keskspordiklubi, kes oli ikkagi maailmatasemel võistkond, siis ikkagi Eesti rahvas tajus seda nii nagu oleks võidetud punaarmeed. Ja see oli hirmus oluline. Nooresime mäletagi seda, aga noh, võib natuke aimu sellest saab meie suusatajate triumfi jälgides seda läbi ja üle elades, nii et noh, see, see oli midagi enamat kui palli löömine. Kuidas isiklikult seda, mäletad, seda väga hästi. Mäletan Kalle Kuke abikaasa Kai kukega kes lahkus meie hulgast märtsis, aga kahju oli tore inimene. Istusime seal ja karitsa naisega, istusime väljaku ääres, suud ammuli ja karjusime, elasime seda nii kõik üle, aga ega ma siis ei oleks selle emotsiooni põhjal suutnud kirjutada, vaid mul olid ikka mehed olid abilisteks ja ikkagi niukse asja tegemise näiteks lehehunniku läbitöötamine. Nüüd viimasel raamatu puhul ma hakkasin lehti vaatama 50.-test aastatest, et et see, see on just see töö, mis võtab hirmsa aja. Nii et seal võrkpalliraamatu puhul oli sama asi ja muidugi, eks, eks ma püüdsin ikkagi näidata ka, mis elu meelasime kuidasmoodi, siis käisid need asjad mismoodi reisiti, mismoodi oldi ja kes mida rääkis ja rääkimata jättis. Sinu sinu abikaasa nimi oli hüüdnimi oli piilu. Et, et miks ta niisuguse hüüdnime endale sai. No minu mina arvasin tükk aega, et tema välimuse välimuse pärast. Ja vanemad kuulajad kindlasti mäletavad, kuidas ta välja nägi. Saksa ohvitseride mängis Vene filmides oma kongus ninaga. Aga keegi ütles mulle, et kaardimängus ta oli väga pritsimängija. Ikka kavatses, tavatses sohki teha ja teiste kaarte piiluda. Nii et, et sellest tuli see aga ei tea jah, niiviisi aha piiluja ja piilujast, mitte pardis, mina mõtlesin ausalt, ma pardist Nonii nonii, minagi mõtlesin. Ja oli tore mees. Ta oli eriline inimene ja sellepärast, et ikkagi minu silm tema peale pidama jäi. Meie abielu kestis 12 aastat, see on päris korralik kestvus. Videvik. Aga, aga eks ta läbi lõpuks ka sai, ta oli hirmus rahutud, Ani väga rahutu inimene, kogu aeg. Et kui, kui näiteks ta oli kodus ei olnud laagreid võistlusi, siis kolmandal päeval hakkas juba rahutult toas, elas tagasi, jäime kohe pidi kuskile minema. Aga teiselt poolt jällegi, nagu me seal raamatuski ütle, mulle on pühendatud väike niuke isiklik isiklik lõik temale. Et, et kui nüüd keegi paluks mul nimetada sirgjoonelise inimese nime, et kes võiks olla otsekohene, sirgjooneline, liigagi ja aus siis esimesena tulekski kadunud mees mulle meelde ja ta ei kartnud küll mitte midagi. Mina küll Pärnu rannahoones siis siis oli kurameerimise aeg, meil oli seal. Tead, seal on ju see rõdu või galerii, selle peal olid ka lauad ja seal on vist elaseni lauad on või ma ei tea. Ja nüüd siis aasta oli 61 või kaks meie seal istume ja ja tal ta laulis, hästi, musikaalne ka seal Volga Tatu, Volga orkestris armastas laulda. Trummilööja Väino oli ta hea sõber ja siis seal pärnus tõuseb püsti läheb orkestris muidugi Tali populaarne kõigele tule nüüd ja laula ja tee ja ole tema läks. Arvamuslauludele hakkas aitsih-aitsah aitsah ai velled. Ma ei tea, kas sa ise tead. Aga seda ma ei mäleta, kas see summutati kuidagi ära või mina istun seal lauas, mõtlen, jumal hoidku, nüüd tuleb miilits ja viib meid sealt minema. Leida, ta hirmu, ma vaatasin neid julgeolekupaberit tema kohta. Kui ma kirjutasin raamatut testi meeste koka, muidugi. Aga seal oli nimetatud teda joodikuks ja kaklejaks ja nii edasi. Hoolimata keelust Leningradi, Tallinna rongis Lenini sünnipäeval laulis ikkagi ebasobivaid kuplet, aitäh ja nii edasi, hoolimata keelust, kõik need on kirja pandud asjad, niuksed, siis tekib küsimus, et kes ja kus ja mis ette kantisid ja noh, need jäävad vastuseta, eriline inimene igal juhul. Sul on kaks toredat tütart, kes on juba ise suured inimesed ja emad, vanad naised. Ma ehmatasin, kui ma ütlesin, kuulge, nüüd on nii, et varsti me olime kõik ühesugused, näeme ühtemoodi välja. Jah, vanem tütar on Rootsis inglise keele õpetaja. Ja noorem on Soomes. Jah, aga minu kuus lapselapselast räägivad kõik täiesti puhast eesti keelt. Ja kaks väikest üheksa aastast, need on need viimased pesamunad. Noh, nendel ei olegi muud keelt, nad tahavad kangesti mängida omavahel mängivadki aga ainult kui eesti keeles, see teeb mulle nii nalja, et nad on omandanud siin pikalt suvepuhkus, et Rootsi on ju niisugune riik, mis võimaldab oma inimestele kõike ja enamgi veel. Nii et mu tütrel on õpetajana muidugi pikk puhkus, aga tema mehel ka, küll ta niiviisi settib oma asjad, et ta võib siin olla kaks. Olgu. Ja no siis tüdruk tuleb Soomest ka siia kahekesi mängivad ja ja teiste lastega ja kujuta ette, nad omandavad Kasele lasteni slängi päriselt ka, päriselt ka, ära tee mulle päriselt ka. Et kõik niuksed lendavat lauset, mis laste hulgas on nendel ka selgelt selle üle, mul on hea meel, eks. Ma ise katsun ka veerand kohaga emakeeleõpetaja olla. Ei tohi ka kole kahju, eks ole ju, kui väikesed lapsed teevad keeles vigu oma. Ma arvan küll, et nendest segaperekondades emal on tohutu roll, ema peab siiski lapsega rääkima. Seda keelt siis, mis on tema keel emakeel? Et tütardel on minu tütardel küll nad on suure töö ära teinud. Kõik lapsed räägivad omasse aega korraks tagasi minnes, kui, kui sinu tütred olid veel keskkooliealised ja sina siis seesama nagu ma ütlesin, natukene valitud eriala ja, ja kõik see suhtlemine soomlastega siis mõjusid kindlasti nende klassikaaslastele sõpradele nagu värske tuuleõhk Tõid teateid laiast ilmast ja nemad said National Geographicut lugeda tänu sinule. Seda küll ja taimi. Nonii, aga, aga sellega ka vanem tütar, viis kooli, seitsmendas keskkooli ja ajakirjad, aga siis ma saan jällegi õpetaja kohta head sõna, tütar liia rajanud, kes on tuntud tõlkija ja õpetaja oli ära jäänud, oli inglise keele õpetaja, ütleb Kerstile teadmis. Tooneid kooli ära, igaks juhuks too kooli. Aga mulle veidike tuuled. Ma ei tea, kus see pidi olema. Mul tulid kohe oma kooliaega, et ega siis. Me ju teadsime, mis õpetajad pidid meile rääkima, aga me saime ka väga hästi aru nende niukses kahe kahetisest rollist ega neile pahaks ei pannud. Ma ju tean, mis minu õpetaja tegelikult mõtlesin, ma teadsin. Ja nüüd nüüd on sama asi ju minu tütre põlvkonnal teie põlvkonnal, ega siis õpetajad pidid midagi rääkima, mis ei vastanud ka nende enda tõekspidamistele. Nonii, me elasime? Jah, muidugi sa, sa elasid vahepeal päris pikka aega Soomes, ma, ma elan osaliselt praegugi, mis see tähendab, ma olen Soome resident. Ja, aga kuna mul on Tallinnas ka korter, ma olen hästi pikka aega ka siin ma käin ikka kahe vahet, viimati istus sellel samal toolil Ulla-Maija Mäedan, enne rääkis täpselt sama lugu, et ta ise ka enam täpselt ei tea, kus ma mul on sama asi, aga kuna nüüd tütar on Soomes ja, ja seal on see väike tüdruk. Teised on juba pesast välja lennanud. Kaksikud, 22 aastase ja kõige vanem lapselaps on 28. Nemad on oma peredega juba, aga väikse tüdruku pärast ma ikka käin kogu aeg. Ja, ja noh, ma peatun seal, kui mul on Soomes asja. Nii et ma olen väga palju ikkagi Soomes. Kas nende kahe elu vahel saab kuidagi tõmmata mingi piiri, et mis on need asjad, mis on Eestis halb sõna, aga siiski paremad või südamelähedasemad ja, ja, ja mida on soomes mõnusam teha, see, see on nii nagu, ega isa-ema-isaga valida. Mina arvan küll, et rahvust ka ei saa valida, nii et mina olen ikkagi eestlane ja ma teadsin, olen kogu aeg teadnud, et ma ei jää Soome. Et ma kunagi ikkagi tulen tagasi põhikohaga siia. Ja ükskord küsib minu käest Edgar Savisaar, et et sa ei olegi Soome kodakondsust võtnud. Mina vastasin talle, et asi mis on nii kallilt käes, et sellest ei loobuta, selle oli ta oma sellesse peaministri raamatusse kirja pannud. Ja tõesti, nii see on, et selles mõttes minust ikkagi soomlast ei ole saanud. Ega ka ei saa. Aga ma armastan seda maad eriti armastama zoomi inimesi. Lihtsal põhjusel. Mina räägin nüüd ka, nagu soomlane ütleb, suur suurem olen, ehk tsiteerin Barbi Pilvre, et juhuslikult nägin, et barbi oli kuskil öelnud, tal on juga pikk, päris pikk Soome kogemus. Et soomlaste juures mina hindan avatud heatahtlikkust. Seda ma Eestis nii suurel määral ei näe ega koge. Kahjuks. Sest Niukest teatud näpp Sakust ja küsimusele küsimusega vastamist ja seda meil on ikka väga palju ja ma ei teagi, kust see tuleb ja teatud Niukest vingutamist ka teeninduses veelgi ikkagi pangad, Ellerit küll on väga viisakad juba ja nii edasi, aga mujal ikkagi on. Ja seda ei saa ise arugi, ega ma ei saa aru, ei saanud sellest, kui ma sõin, ise olin põhikohaga. Aga kui oled mujal ühiskonnas olnud, siis ega see inimeste tähelepanek, et meil on kuidagi inimesed mornimaid kui mujal, et see ikkagi vastab vastab tõele, aga mis mul Eestis jällegi väga meeldib, et me olime dünaamilised. Me olime kuvad Soomes, no palju aeglasemad, mis ei tähenda, et nendel kuidagi elu halvem sellepärast oleks. Nad ei reageeri nii kiiresti ja see näiteks, et nad selle raamatu pealkiri, sest nad ei jaganud seda, nad ei saa aru. Neid vaimustab eestlaste iroonia, aga mind ei vaimusta sugugi nii väga enam väga lihtsal põhjusel. See mitme mitmekihiline tekst ja kõik need metatähendust, kõik need metatasandil. See oli mulle lapsepõlvest. Ta, sest suurepäraselt valdavad seda muhu vanad naised, näiteks kelle seltsis ma olen oma lapsepõlve veetnud. Aga, aga nüüd ma olen siiski aru saanud, et see soomlasi nii vaimustav kõnepruuk see piirneb sageli ikkagi õelusega ja see ei ole, see käib nagu sinnasamasse lahtrisse, mis ma räägin sellest küsimusele küsimusega vastamine ja see näeb sakuse niisugune asi. Et see ei ole nii väga tore. Kas sa Muhumaal ka veel midagi on? Meil on seal suvila, aga meie ema ja isa kodu on selles mõttes nagu meie kasutusest väljas, et seal on teised sugulased. Aga me käime ju seal ja, ja kaija minu õde päris veedab umbes pool aastat seal, aga ta ta soetas endale seal uue koha. Nii et jah, aga lapsepõlve on mul hästi meeles ja igal pool lambakarjas, lambapesul meres heinategemisel, rukkilõikusele igal pool. Me käisime õega Muhu vanade naiste sabas. Kas muulastele mõni niisugune iseloomujoon, mida, mida võib nende kõigi peale laiali laotada, mis kõigis tingimata olema ja see on tõesti niisugune mõistu kõneline suhtlemine, kui ta midagi ütleb, ega sa ei tea täpselt ka, kas, kas ta mõtleb seda või, või mõtled hoopis midagi muud? No see on üks teatud niisugune, ma ei oska seda, et ta tegi. Ja see, see on just nimelt selle niisuguse mitmekihilise jutuga seotud ja sealtki õeluse puud. Sageli. Kuidas jaurab, kuidas jõulud tulevad? Ma lähen, ma lähen noorema tütre juurde, soome, võtan sealt siis tüdruku näpuotsa jälle tulen temaga Tallinnas ja siis tuleb Rootsis tütar ja toob väikse Oskari siiani siis nendel on lõbu laialt. Tsirkusesse läheme ja. Ma arvan ka Pipi Pikksuka vaata. Need pere on koos. Jah, sa oled mõne jõulutoidu peale eriti osav, et kui sa midagi pead tegema, siis see on tingimata see, ma ei tea, jõulusai või midagi, midagi koi nüüd nüüd torkasid valgusesse kohta, eks. See on ju seesama eestlaste õelus, mis nüüd tuleb. Ei, ei, ei, sa küsisid seda minu käest, sellepärast et tavaliselt kõik nii teevad, aga mina ei oska midagi teha, eriti. Ma hea meelega. Panen oma jalad lehteise söögilaual, küll ma teen, aga ega me nüüd nii väga innustunud ei ole, niukses katla globaatikast. Nii et ikka midagi on, lapsed on üles kasvatatud, eks ikka, midagi on tehtud, aga on palju vanemaid söögitegijaid kui, kui mina. Aga mis su päevadesse veel mahub, ma mõtlen nüüd jõuludest kaugemale, et et kui sa ikkagi ju kirjutad ja hoiad maailma asjadel silma peal ja ja eriti ma saan aru, et kui sa üksi oled, siis söögitegemisega muu kodumajandusse peale aega ei kuluta. Mis sind paelub, mis sind köidab, mis sind hoiab uudishimulik, kuna? No ma ei tea, ühiskonna asjad kindlasti. Raadioajast, kui ma tegin ajalehe ülevaateid iga päev seda tööd ma olen praktiliselt nüüd siis eluaeg teenuses mani saatkond, ka pressi ja kultuurinõunik. Ja mul see on, see on kohe nagu mingi sõltuvus, ma pean kõik lehed läbi lugema, mitte päris läbi. Aga ma vaatan netist, Päevaleht, mul käib. Ma ei tea, kas ma teda seda oleks valinud, aga nad käisid väga peale. Siis ma selle võtsin, tellisin aga, aga netist vaatan ja ma vaatan näiteks ka Helsingi sõnumite uudised mulle tulevad, sest lehe tellimine kole kallis, noh ta tuleb ka päev hiljem ja nii edasi. Aga mina loen näiteks ka Soome õhtulehed, kõik kõik pealkirjad vaatan läbi ja millest jutt on. Sest noh ja, ja õhtulehe kohta ma võin ütelda niiviisi. Kõik peavad jälle heaks tooniks öelda, et õhtuleht on rämps ja nii edasi. Võtame vastupidi, seal sageli avaldatakse ka niukseid artikleid, meil teised mehed lihtsalt ei võta ja üsna valusaid asju puudutatakse, nii et ma ei ütleks, et see nüüd on sellest hoolimata, et Sami Lotila seal omale tribüüni sai, aga noh, see on niisugune ekstreemne nähtus. Aga üldiselt mulle õhtulehe vastu midagi, mina vaatan, tead, aga alati tähelepanelikult. Ja siis ma olen endast kokku võtnud ja uuel aastal kavatsen veelgi rohkem võtta. Ma käin ujumas, ega ma muud ei jaksa teha. Ja muidugi, eks ma ikkagi loen ka mingil määral veel, kuigi kui elus on nii palju kirjanduse eksamite tehtud, siis ega see lugemine lõppude lõpuks ammendab ennast. Ma käin teatris, eriti, mulle meeldib ballett. Eile ma käisin gruusia balletti vaatamas ja see on täiesti uskumatu muidugi gruusia meestelaul on omaette mõiste, aga on ka gruusia meeste tantsu sest noh, ühiskonnast, kultuurist millest tahes sõltuvalt seal ikkagi ka balletis mehed esindatud rohkemaarvuliselt kui naised ja see on uskumatu, Virtoostus, naised rohkem liuglevad. Ma räägin nüüd sellest rahvuslikust. Või noh, nihukest etnoballetist. Muidugi nendel on klassikaline repertuaar ka, aga seda ei näidanud, seda ma nägin eelmine kord. Aga ballett mulle meeldib, seda ma ikka vaatan. Me peame selle saate kuidagi ilusasti ära lõpetama, otsad kokku tõmbama ja mängime siia lõppu ühe ühe loo mis eestikeelses tõlkes on siis ette sõna sai tiivad ja lugu karja laiselt on kullega kooskõlastatud, aga enne veel kui me eriti sellise optimistliku muusika kõla kõlama paneme. Ma väga sooviksin, et, et sa ütleksid eestlastele midagi sellesse jõuluaega kaasa. Ma ei tea, vaadates eelmisele aastale või ka või ka sellele, mis hetk praegu käes on head või halba. Proovi seda muhulaste kõne, vaadake siis, et keegi päris täpselt aru, mida sa öelda tahad. Ei no ma olen ju nüüd nii palju Soomes olnud, et ma räägin otsese kõne otsese kõne. Ma esiteks nüüd nende uuemate ja mitte kõige paremate sündmuste taustal, ma loodan, et aisad klaaruvad ühiskonna tasemel siiski vähemalt viisakatesse raamidesse. Ka välismaailma silmis ja inimestele ma ikkagi soovin. Mida muud, traditsiooniliselt tervist, rahulolu ja õnne enne, aga hästi palju ka kingitusi läheb hästi, aitäh selle tunni eest kulle raig, mina olen Margit Kilumets ja saate aitas kokku panna Viivika Ludvig ilusat ilusat jõuluootust. Jenna ja. Ja meiega. Kuuniga kirja. Lugejana.