Tere kõigile veel üks maailm oma salapära, müstika ja paljude jaoks ka täiesti igapäevaste asjadega on taas meie päralt ja jälle on idamaine kant see, mille kombeid ja rituaale. Meil täna tutvustama hakata võetakse sedapuhku matusetavasid, mis ehk lõppkokkuvõttes polegi alati just kõige süngemad. Stuudios on orientalist Martti Kalda ja mina olen Haldi Normet-Saarna Marttiga Valdo, ma nägin ühte pisikest videot matuserongkäigust india linnatänaval ja ausalt öeldes poolev ülal tekkis vajadus üle kontrollida, et oli siis ikka tõesti tegemist matustega. Tants ja trall, mis seal käisid, meenutasid pigem mõnd vallatut pidustust. Ja Indias muidugi neid matusekombestik on päris mitmeid, mitte ainult sellepärast, et Indias on arvukalt erinevaid religioone vaid ka sellepärast, et Indias on päris mitmeid erinevaid piirkondi ja need piirkondlikud erinevused on tegelikult päris päris suured. Kokkuvõtvalt kui öelda, et kuigi selline matuserongkäik võib esmapilgul tunduda hoopiski mingisuguse pidustusena ja, ja isegi isegi tõepoolest selle hetkeni, kui kadunukest hakatakse põletama, võib see näida rongkäiguna siis ikkagi tegu on nukrasündmusega. Hoolimata sellest, et paljude India piirkondade religioonide esindajad rõhutavad, et et noh, mingisugust leina ei ole vaja. Suhtumine surma on natukene teistsugune Läänes surm ei ole selline nii-öelda definitiivne või nagu lõplik lõpp vaid, vaid surm on, on pigem see, mis vabastab keha ja võimaldab siis hingel noh, tõenäoliselt ümber sündida või minna mingisugustesse teistesse sfääridesse ühesõnaga suuremana millegi uue algus surma kui alguses, et loomulikult on tan kurb sündmus, loomulikult kaasneb sellega leina. Aga ta ei ole alati tingimata selline selline nukker ettevõtmine. Nüüd, kui me räägime hindumatustest, mida nendes muidugi kõige enam, sest hindusid on kõige rohkem, siis me oleme harjunud sellega, et hindudel surnuid põletatakse. Tegelikkuses tuleb öelda, et see komme on tekkinud Indias endas aarilastel ja siis, nagu see põhiosa hindusid on. Sellist kommet algselt, kui nad Indiasse rändasid, ei olnud. Ja see tekib täiesti praktilisest vajadusest. See praktiline vajadus, india kliima, mis lagundab laipa suhteliselt kiiresti ja seetõttu tuleb laevast kiiresti vabaneda, tuleb vabaneda hügieeniliselt moel, ehk siis laibamatuste puhul oli oht, et üleujutused uhuvad need laibad sealt maapinnast välja, loomad kraabivad välja või midagi muud säärast. Kuigi tuleb öelda, et teatud kogukondadel hindude sees oli siis matmine tavaliselt kuhugi koopasse või mingisugusesse sellisesse loomulikku unarusse ka levinud samamoodi vanal ajal oli levinud sedasorti laevamatused laibaga sisuliselt ei tehtudki midagi, olid sellised spetsiaalsed kohad, kus laibad jäeti lihtsalt vedelema ja kus siis tõesti metsloomad ja linnud võisid ära hävitada. Aga tänapäeval muidugi enam siis mitte, et valdav on see põletamine, tuleb siia kohe juurde öelda, et et tänapäevases mõistes on tegu ka tegelikult ohuga keskkonnale. Sest nüüd, kui me mõtleme, et india elanik vanast 80 82 protsenti on hindud, nendest valdav osa põletatakse, ei põletata mitte krematooriumites, vaid põletatakse vabas õhus siis kui palju süsihappegaasis tegelikult paiskab atmosfääri. Osooni augud India kohal on osaliselt tingitud just nimelt sellest, et kõiki neid põletatakse vabas õhus ja tuleb öelda, et tugev mõjutaja selle selle põletusmatuse taga on kahtlemata see, et sellist tava hakkasid harrastama budistid, spetsialistid, see kuskil kuuendal sajandil enne Kristust, et see kindlasti mõjutas väga tugevasti ka hindusid. Ja lisaks sellele sisse hoia hinge erisus, et on vaja kuidagi see keha vabastada, sind lahti lasta, võimaldades singel ümber sündida. Ja kindlasti ka see momente hindudele, eriti aga tegelikult kõikide linde religioonidel surm on seotud ebapuhtusega aga mitte sellise hügieenilisi ebapuhtusega, vaid rituaalse, ütleme siis religioosse ebapuhtusega. Ja ebapuhtaks muutuvad selle surnu läbi eelkõige sugulased omaksed erinevatest traditsioonidest, see ebapuhtus aeg on, on, on erinev seal kuni üks kuu mille jooksul siis sugulased peavad järgima teatud dieeti, osa asju ei tohi süüa, näiteks kaks esimest nädalat ei tohi teha tule peal toitu. Sellepärast et see inimene on laibaga kokkupuutest muutunud rituaalselt ebapuhtaks, tuli on samas jällegi midagi, eriti see kodukoldetuli, mitte nüüd, see tuli, mis laipa põletab, vaid kodukoldetuli on, on eriti puhas, tähendab mitte siis ainult lesed, kellele saab täiesti teenimatult osaks. Noh, ma ei tea, kas põlglik suhtumine vähemalt ignoreerib vaid ka ütleme siis lahkunu, teised sugulased on need, keda siis välditakse, välditakse, ja nad isesulguvad ülejäänud ühiskonna eest ja palju olulisem tegelikult kui see leskede põlgus, mis on ka omaette teema Indias, kui me, kui me räägime siin eriti naisterahvastest leskedest on tegelikult see rituaalne ebapuhtus meessoost sugulaste puhul tegelikult ulatub suguvõsas väga-väga kaugele hindudele on väga ranged reeglid isegi selles osas, millise astmeni, et see muudab ikkagi ebapuhtaks mitte ainult öelda vahetu perekonna, vaid terve suguvõsa kuni selleni välja, et tal reeglid olemas selle kohta, et kui ma ei tea, et minu õige astme sugulane on surnud, et mida ma siis pean teadma, et ma muutun puhtaks sellest teadmise hetkest alates näiteks ja millised rituaalid ma pean siis läbi tegema, et puhastada sellest ebapuhtusest. No ühesõnaga, te siin nimetasite mõne hetke eest, et kuu aega, et kas siis kõigile teistele Telesugulastele seal näiteks vendadele õdedele kehtib umbes kuu ja siis nad justkui pääsevad sellest ebapuhtusest, samas kui leskedele see jääbki püsima või kuidas sellega on, võib öelda, et leskede puhul see ebapuhtus samamoodi kaob, aga nad on ühiskonnas nii-öelda eriti eriti naissoost lesed on ühiskonnas tõrjutud, et see on see tõrjutus ja ebapuhtus on kaks eraldi asja. Aga jah, sellest sellest ebapuhtust on loomulik võimalik vabaneda, seal on, nagu ma ütlesin, dieet seal rituaalset pesemised näiteks mõningates Põhja-India piirkondades ja ka näiteks Nepaalis on selline komme kadunu poeg lausa terve aasta peab järgima teatud reegleid. Nepaalis on eriti huvitav. Kui näha tänaval täiesti valgesse riietatud keskealisi mehi, siis võib enam-vähem kindel olla, et nende kas ema või isa on lähema aasta jooksul surnud. Ja see noh, valgesse riietumine on kõik mütsist kuni kuni jala nõudeni, selle tööstus on lausa olemas, mis valmistab neid valgeid riideid, nii et valge on on leinavärv. Ja seda kantakse siis aasta aega pärast ema isa surma võtab ikka päris kaua aega ja. Et selge on see, et ebapuhtuse tõrjutused on mõistagi kaks erinevat asja, no lesedki siis vabanevad oma eba. Tõsest kuskil ühe kuuga või nii, aga tõrjutus on ja jääb, tõrjutus jääb jah, tõrjutus jääb eelkõige leskidele seetõttu, et meil see nagu kaits ja isik, kelle kaudu nad ühiskonnaga suhestuvad, on sealt vahepealt ära kadunud. Muidugi rituaalsed tegevused, mis kaasnevad ühe korraliku hindumatusega, on väga uhked ja tegelikult suhteliselt detailselt paika pandud. Näiteks juba siis, kui inimene surmavalt haige, siis algab selline pikk ettevalmistav periood kus võimaluse korral ta jagab almuseid või laseb jagada vaestele preestritele. Tavaliselt on on see raha ja maiustused siis soovitavalt surma hetkel näiteks on surnu asetatud maapinnale voodis, suremine on negatiivne, on see kontakt maaga on oluline, tihti isegi lehmasõnnikule, mida peetakse kõrt, lehmad on, on tohutult puhtad ja pühad, siis peetakse puhtaks ja pühaks. Samamoodi olen ise näinud preestreid, kes siis selle rituaali tarvis kannavad Kaasas lehma saba. Üks selline rituaalne ese, see lehma saba antakse siis surijale pihku suremise hetkel. Et see on nagu vanadel viigingitel oli mõõk, soovitavalt käes siis hindudele lehma saba, et see peaks nagu tagama pääsu taevasse. Kui on see pärisse, surma hetk või inimene on äsja surnud tulnud, siis soovitavalt see toimub niimoodi, et tema pea on tema vanima poja süles see vanim poeg peab talle suhu tilgutama vett tavaliselt seal seal kangese vesi soovitavalt ja suhu asetatakse ka basiilikulehti, mida see tähistab, need mõlemad on siis puhastava eesmärgiga just nagu hingele see tee muudetakse hõlpsamaks ja puhtamaks, siis õlilampi põletatakse tulijal sellise puhastava eesmärgiga pärast sõda surnu pesta ollakse siis ütleme niimoodi, et pärast surma tegelikult sugulased eemalduvad niimoodi, et nendel füüsilist kontakti selle surnuga enam ei tohi olla, sisse tulevad kohale spetsiaalsed valdavalt kastitute hulgast pärit, aga, aga siis rituaalidega treenitud isikud naiste puhul muide, naised meeste puhul mehed, kes siis pesevad, valmistavad selle surnuette riietavad või mähivata õieti siis siis valgesse vahest mõningates piirkondades näiteks naisterahvad ka punasesse või kollasesse Nepaalis on näiteks selline komme, et kui on endisest aadliperekonnast kuninga perekonnaga seotud, siis võib just ära tunda selle järgi selles matuserongkäigus, kui on kollane safrankollane, läikiv kollane, rüüsisse on mõni kuninglikust või aadelikus soost naisterahvas. Näiteks ütleme hetkeks tagasi, te ütlesite, tulevad spetsiaalsed inimesed kastitute hulgast, ehk siis kui ka sureb mingisugusesse kasti kuuluv inimene, siis, siis tavaliselt see surnutega tegelemine oli, oli kostitada osa. Nüüd need surnumattide surnupõletajad on tegelikult siis see kõige-kõige-kõige parem osa kastitutest, et Nende, nende staatus on tegelikult selle võrra kõrgem. Miks need isikud kastitate hulgast pärit, on? Põhjus väga lihtne. Surnud, nii nagu väga paljusid teisi aineid ja asju peetakse Indias ebapuhtaks või hinduism peab ebapuhtaks ja seetõttu siis nii-öelda tõelistel kasti inimestel aaria lastel mingi staatus on, neid ei tohi olla kokkupuudet nendega. Et, et seetõttu nemad tegelevad. Ärge saage valesti aru, sugulased on seal kogu aeg tegelikult juures aga, aga lihtsalt füüsiline puudutus on keelatud, surnuga tehakse ka mitmeid asju, tehakse talle otsaette, märk, võitakse näiteks sandlipuuõliga, mis lihtsalt lõhnab hästi tihti mitmetes piirkondades aetakse kõik karvad kehalt maha ja siis rongkäigus viiakse siis põletamispaika. Muide rongkäikudes tavaliselt naisterahvad ei osale isegi siis, kui maetud tuttav või, või kadunuke Temaetamaid põletada on naisterahvas. Tavaliselt matuserongkäigus osalevad ainult mehed. Ja muidugi matuserongkäik on siis sõltuvalt sellest, kui, kui rikas inimene on, on siis uhke või mitte, on kanderaam, on, on vang, Kerr selline spetsiaalne. Tänapäeval saab siis tellida Indias need on suhteliselt sarnased vankrid matuste jaoks, vankrid pulmade jaoks. Tihti on isegi nii-öelda samasugused sõidukid väga sarnased. Kui muidugi raha ei ole, siis, siis viiakse lihtsalt odavalt kanderaamiga kuhugi. Sinna põletamis kohta tavaliselt põletamis kohta on kuskil jõe ääres Indias selliseid kohti nimetatakse khati Dideks ja siin on siis valatud või ehitatud kivist sellised klotsid mille peal on siis juba tavaliselt valmis pandud tuleriit. Rikastel inimestel ja kuulsate inimeste nagu näiteks kandi põletamine matma kandi on alati sandlipuud varutud. Põhjus väga lihtne. Laibapõlemine eritab väga sellist spetsiifilist ebameeldivat lõhnalise sandlipuu lõhn tegelikult varjab põlev sandlipuu väga tugeva lõhnaga, väga tugeva ja sellise imal magusa lõhnaga. Räägime lahkunu ärasaatmistavadest, india usun täis stuudios Õnnorientalist Martti Kalda. Või siis ka ise hindumatuseid jälgida saanud. Korduvalt. Ja, ja ka sellistes kohtades, kus seda tehakse natuke traditsioonilisemat nagu näiteks Nepaal, mis, eks ole, oli viimase ajani kuningriik, kus tõepoolest ka uhked põletamisalused pasu Patinati templis, kus peaaegu kilomeetri jagu on kate ühel pool silda, väiksemas osas on siis aadellikud ja teises osas on siis vaesemad inimesed aga igasugustes kohtades sisuliselt igaüks võib sattuda, kui ta lihtsalt õigel hetkel sinna templisse pääseb, samamoodi juhuslikult, juhuslikult noh, muidugi ma lootsin, lootsin võib-olla seda näha, aga aga mitte mingisugust keeldu ei ole teiselt poolt jõge seda vaadata. Samamoodi selliseid põletamiskohti jõgede ääres on praktiliselt igas nas suuremates linnades lausa mitmeid täiesti tänapäevaseid, kus sellised nii-öelda khatid on reas ja ma olen korduvalt käinud ja vahest ka täiesti juhuslikult näinud hindudel, nagu ka moslemitel laibast tuleb suhteliselt kiiresti vabaneda ja see too ei ole sellist pikka oote ja ettevalmistusperioodi sellised, ma ütleksin, et asutused või paigad on pidevalt töös ja kui, kui neisse neisse minna, siis siis see tõenäosus näha kedagi põlet. Ta on lihtsalt väga suur, inimeste arv on suur ja nende põletuste koht ka. Ja tuhk visatakse kangesesse. Tuhk visatakse kangesesse või siis ükskõik millisesse jõkke, mis seal on maha Emaeta On selliseid kombeid, kus vahepeal see tuhk ja kondid kogutakse ühte urni ja maetakse maha ja mõningates kogukondades lihtsalt oodatakse astroloogiliselt õiget hetke mil see siis jõkke või siis kui keegi on väga rikas, üle Indiaga kangesesse vedada. Aga India mütoloogia tegelikult kirjeldab kõiki India jõgesid lõpuks voolavat kokku kangesesse sellisel mütoloogilisel maagilisel moel, nii et nii et tegelikult ei ole mingisugust vahet, aga kui vaatame Põhja-India jõgesid, enamus nendest ongi kangelase lisajõed või kangelase lisajõgede lisajõed. Nii et lõpuks nad sinna kangesesse kokku voolavad võime ainult ette kujutada, kui paljude inimeste säilmed aegade jooksul sinna jõkke on jõudnud. Suuresti küll tuha kujul, aga ja ka mitmetes kohtades. Ja et see kadunuke põleb seal kaks tundi teatavasti vabas õhus surnukeha ei põle ära, kondid, luud jäävad, jäävad alles, on küll selline komme, et selle poole matusepealt seal muuseas poja kohustus sellise spetsiaalse kõva puidust nuiaga ta siis purustama oma ema või isa säärekondid, mis on kõige suuremad ja pealuu aitaks siis paremini ära põlenud, et see üldiselt välja tuleks, aga suhteliselt kiiresti needsamad põletajad pühivad sellelt samalt kaardilt selliste suurte luudega need kondid. Ja tõepoolest kangas on ka selline jõgi, sinna visatakse mõningatel juhtudel ka laipu ilma põletamata alla kümneaastased, lapsed, nunnad ja mõningate askeetlik kogukondade liikmed lisatakse sinna ka lihtsalt niisama, miks nemad siis põletamise lõigu, vot nemad on nii-öelda noh, ütleme siis nii süütud või, või nii sellised õilsad, et nad ei vaja just nagu vabanemiseks seda põletamist. Ja seetõttu muide võib olla niimoodi, et sõidate näiteks laevaga või paadiga mööda kangest ja mõni laip ulbib, ulbib täiesti mööda. Sellist on ka võimalik näha, rääkimata sellest, et kanges paljudes kohtades ei ole väga sügav jõgi mis muudab siis kuival ajal tegelikult paljudes kohtades, eriti sellistes kohtades, kus see põletamistegevusel on eriti intensiivne või näiteks, kui nad mingisuguse sellise loodusliku paisu taha või kivide taha kinni muudab need kondid ja luud nähtavaks ja lisaks sellele siis noh, kõik see, mis kaasa pannakse, kuigi hindud ei pane väga palju kaasa, tavaliselt ehted võetakse ära, aga aga vanal ajal ometigi on näiteks esivanematele ohverdatud münte ja, ja, ja igasugust muud kraami selle nii-öelda välja õngitseb, isegi näiteks tänapäeval tegelevad sellised väiksed poisid, kes spetsiaalselt käivad ja, ja siis otsivad selle muda ja kunagiste inimjäänuste seast münte, ehteid, metallesemeid ja tihti sealsamas müüakse, neid üritatakse siis kohe vabaneda, rääkimata sellest, et kujutate, millest toituvad näiteks kangelase endi jõgede kalad siis siis samamoodi need inimjäänused lähevad nagu kohe liikvele tõhus loodusringkäik absoluutselt. Ja, ja tegelikult mina ei näe selles küll mingisugust sellist noh, lääne inimene võib öelda, et vuih ja ja räpane ja, ja kole ja aga tegelikult ühel või teisel moel loodusest nii-öelda osaks, kus all kõik olete ise siis kangese jõel sõites niisuguseid leide avastanud. Olen küll näinud ulpimas jah, erinevaid surnukehi nad ei ole väga, võib-olla lähemal vaatlusel oleksid väga võikad, aga aga tegelikult nad ei jätagi mingisuguseid tee. Võib-olla sellist imposantset muljet, et, et selline põletamisteenistus, kus on uhke matusetuleriit, kus on hulk lille, vanikuid ja kauneid riideid mingisuguse aadliku või rikka inimese puhul, jätab kui palju sellise, kuidas ma ütlen imposantsema mulje tegelikult teie ajatega varastanud inimene, aga ma kujutan ette, et mõnda tavaturisti võib selline vaatepilt ka natukene jalust maha lüüa küll. Natukene šokeeriv on, on kahtlemata, aga, aga inimestel noh, see, see uudishimu on tänapäeval selline, see tegelikult juhib võib-olla mõtet sellelt kurvalt sündmused iseenesest eemale. Huvitav on ka see, et, et tänapäeval näiteks hindut kuidagi ei varja või noh, seda ei eemaldata. Muidugi tasub noh, nii-öelda teatud sellist distantsi pidada ja ja, ja mitte tormata sinna nii-öelda leinajate sekka. Aga, aga tõepoolest, mitmes kohas Indias on võimalik seda täiesti jälgida. No kui seni oli juttu üksnes lindu istlikestmatustest, siis kuidas saadetakse lahkunuid ära teistes usundites? Hoolimata sellest, et et budism ja ja džainism on suhteliselt pisikesed religioonid, aga, aga nad on Indiast pärit, nende suhtumine surma on suhteliselt samasugune, mis tähendab siis seda, et isegi sellist riitust nagu hindude puhul ei ole tarvis pidada eriti minimalistlikud selle puhul džainistid, see kehast vabanemine on suhteliselt primitiivne ja lihtne, mõlemad Nad põletavad seda surnukeha. Nad ütlevad, see on loomulik protsess, tõuga, vanadus ja haigused ja seetõttu ka surm. Ja on vaja nagu lihtsalt sellest laibast lahti saada. Nüüd budismis see riitus toimub siis nii-öelda seda riitust järgides, mis kunagi Budale osaks sai. Seetõttu on siis selline kuulus tekst nagu mahaparinirvaana suutra mis kirjeldabki buda viimaseid elupäevi, surma vestlust veel õpilastega enne sõda ja siis põletamist ja ka Indiast välja jõudnud budism, olgu siis maha jana või hinajana maades mõlemad põletavad oma surnuid. Tõsi küll, see hindu tava, mis kindlasti on tänapäeval juba peaaegu kadunud, et laibad jäetakse lihtsalt kuhugi vedelema lindudele ja loomadele. See on vähemalt ühte budistlikusse maasse ka jõudnud. See on Tiibet. Ja ka Himaalaja regioonis India poole peal. Mõningates kohtades on, on siis need kohad, mida kutsutakse inglise keeles Sky Peeerrial ehk siis taeva matus või matus taeva all. Tegelikkuses on tegu just nimelt sellise noh, looduslikul moel surnust vabanemisega, tiibeti budismis ka spetsiaalne amet on olemas, need on siis preestrid tiibeti keeles öeldakse Chatoorsen siis, almus lindudele on mõnel mäetipul selline lage plats tavaliselt kivisel pinnal, kus rohtu eriti ei kasva ja seal on Tööriistad kogu aeg olemas, tulevad spetsiaalsed preestrid, võiks öelda kohale ja tükeldavad surnukeha väikeste kirveste ja nugadega, see on seal eraldi kunst. Loomulikult nõnda on see surnu paremini eriti just siis raipesööjatele lindudele kättesaadav ja selliste kohtade ümbruses on siis need raipesööjad, linnud ka oma elupaigad sisse seadnud ja suhteliselt kiiresti nad siis puhastavad. Need luud ja luud purustatakse, et kõik see üdi ja kõik, kõik läheb ära. Mõningatel puhkudel Tiibeti budism kasutab isegi selliste isikute jäänuseid oma oma rituaalides. Näiteks varalahkunud laste või nunnade sääre ja pealuid. Kasutatakse sääreluudest, valmistatakse pille, puhkpill, osa puhkpillist, selliselt antristlik motiiv, et et ma just nagu meditatsioonil kasutan mingisugust sellist riista ja pealuudest valmistatakse väikseid trumme pealuu ülemisest otsast, siis kõlab nagu must huumor. Kõlab nagu must huumor, aga on täiesti tõsi muidugi tänapäeval valdav osa rituaal esemeid valmistatakse mingisugusest muust materjalist, aga aga just nimelt sellised sellisest materjalist riistu peetakse siis nagu noh, nii-öelda maagiliselt kõige, kõige võimsamat, eks aga tegelikult see, see laiba tükeldamine seal seal kohas seda kõige viimase ajani ei olnud võimalik, noh niimoodi juures viibides näha, et tuleb öelda ka seda, et ka tänapäeval selle leidmine või selle selle hetke tabamine on suhteliselt keeruline. See ei ole mingisugune valdav komme tuleb aru saada, enamus siiski põletatakse. Aga mõningate isikute puhul, kes on siis kas oma elus olnud noh, nii-öelda seotud samasuguste traditsioonidega või, või on seda eriliselt palunud ja nõudnud enne surma see ometigi toimub. Kui hindu põletamist võib Indias noh, peaaegu igaüks vähese vaevaga üles leida, siis selliste Himaalaja regioonis seda nii-öelda taevamatust või halvust lindudele seda on hulga keerulisem, et seda ma soovitan siis mingist filmist vaadata. Muide, budismi puhul tuleb öelda ka seda, et on eriliselt palju munki olnud aegade jooksul kelle surnukeha ei lagune, hoolimata sellest, et on juhtumisi näiteks jäänud kuhugi vedelema või, või ei ole märgatud, et isik on surnud, on teatud eriti pühad isikud, kelle ihu on unifitseerunud iseeneslik kult. Kuidas see võimalik on, seal on ju vaja teatavaid aineid? Jah, see kuulubki, sinna religioossete fenomede valdav, mida me ei oska võib-olla seletada, see on päriselt, see ei ole nüüd mütoloogilise mütoloogiline, see on täiesti täiesti tõsine päriselus päris sündinud ja selliseid selliseid isikuid on, on ka välja pandud. Noh, on teada näiteks, et Hiina chann budismi ehk siis n'i hiljem Jaapanis üks asutaja huvi, nälg, tema surnukeha hoitakse endiselt Hiinas ühes templis, kuigi Ta suri kaheksanda sajandi alguses on endiselt istuvas asendis modifitseerunud. Olete näinud, seda? Ei kahjuks ei ole näinud fotosid ja videosid on on täiesti kõvasti saadaval ja muide tuleb öelda, et ka eestlane on sinna nimekirja sattunud. Kuulus Eesti Läti päritolu vend Vahindra, kes kolmekümnendatel aastatel teatavasti Kagu-Aasiasse kõndis või rändas või tema surnukeha enne põletamist Birmas. Just nimelt Mowifitseerus, see oli omaaegsetes Birma ajalehtedes suur uudis. Et on üks munk, kelle surnukeha hoolimata sellest, et ta on juba pikka aega olnud surnud on siis modifitseerunud või ei lagune. Tavapärasel moel need lendva Hindraga muidugi läks niimoodi, et ta lõpuks põletas Läti, aga, aga selliseid juhtumeid on aegade jooksul teada nii lähemast kui kaugemast ajast. Tais on mõned sellised mungad, kes on siin viimase 50 aasta jooksul surnud, aga kaugemast ajast. Sellised on teada saatjast koreast ja tegelikult muidugi mitte ainult ainult budismist, et on ka teiste religioonide esindajaid üle maailma kus on teada kehade iseenesliku mumifitseerumist, tõenäoliselt siis mina ei oskagi seda adekvaatselt seletada, aga, aga võib-olla mõni arst või, või keemik seletaks seda teatud teatud kehakeemiaga. Sellised isikud on. Lehitsesin ajakirja imeline ajalugu ja seal oli pilt minu meelest 500 aastat säilinud kuskilt Ladina-Ameerikas. Kast pärit tüdrukust, kes oli siis 500 aastat tagasi jumalatele ohverdatud. Ta nägi välja, nagu ta praegu istuks ja magaks teatud kliimas näiteks kõrgmäestiku kliimas või teatavasti ka näiteks egiptuse liivas teatud nii-öelda temperatuuril surnu head säilivadki mumifitseeruvadki peaaegu peaaegu iseeneslikult. Ja lõpetuseks on teil mõni sõna kirjeldada ka sellise seltskonna nagu seda Sorava stristid matused avasid tõepoolest vanast pärsijast pärit Survast ristid, keda tänapäeval ka Parsideks kutsutakse ja siis enamuses moslemite tagakiusamise eest Indiasse põgenenud nende matusetava ta on, on nii silmatorkavalt erilised. Siia üldisesse hindia, huvitavasse, kirjusse, tervikusse võiks ka nende matused avad, lisada nimelt Parsidel on, on komme nii Iraanis, kus neid vähem on säilinud või alles jäänud ja, ja Indias või kõige viimase ajani oli, oli komme matta oma oma surnud niinimetatud vaikusetornidesse. Tegu oli siis selliste ümarate ehitistega, kus surnud sisuliselt maeti. D jäeti sinna sinna torni seina sisse, ütleme siis niimoodi. Aga sellisel kombel, et lindudel oli surnutele juurdepääs loomadel mitte aga lindudel küll. Ja põhjus väga lihtne. Survast ristid peavad maad pühaks maasse, Isamata tuli on eriti püha, tulega põletada ei saa. Ja loomadele ei tasu ka sööta, sellepärast et loomad on maaga selges kontaktis. Järgib üle nii-öelda lagunemine kuskil kivist tornides ja lindudel võimaldada ära süüa ja linnud viivad need hinged kõrgustesse, viivad hinged kõrgustesse. Ja hiljem, kui, kui linnud on siis need luud puhastanud, siis neid luid veel töödeldakse erilise musta soolaga. Siis sool, mis ei kõlba söögiks, ent ometigi on samade koostisainetega, need luud pannakse kokku ja siis see sool lagundab need luud veel täiesti ära. Ja hiljem siis läbi selliste arvukate filtrite, see imbub maapinda, seal on kivisöest filtrid ehitatud tornides ja hoolimata sellest, et ta suhteliselt hiljuti Iraanis siis peale islamirevolutsiooni 70.-te aastate lõpus ja ka Indias, noh tõesti veel viimase 10 aastat tagasi keelustati selline komme paljudes kohtades, sellised tornid on endiselt olemas Iraanis näiteks sellises linnas nagu jast jast, mis seal kõrbes Jasti linna külje all on olemas spetsiaalne Survast, ristide kalmistu on selle kohta imelik öelda, aga koht siis mägedes, kus need tornid on, on endiselt säilinud ja mille juures toimub ka siis tänapäevasel kombel surnute hävitamine ja keelustati siis keeles põhjendusel tegelikult Indias keelustati hügieeniliste põhjustel Iraanis keelustati, tegelikult ta ei olegi viisakat viisi öelda, diskrimineeriv olla põhjusel tegu on, on vähemus religiooniga ja moslemid keelustasita seetõttu ja tänapäeval siis Survast ristid 1000 kahte viisi maetakse kivi kirstus kiviplaatide vahele, et surnu ei oleks maaga kokkupuutes. See on üks viis või siis teine viis on, on selle eriline kremeerimine kus surnukeha ei puutu tulega kokku aga ometigi nii-öelda kuuma metalli sees surnukeha siis siis hävib, nii et on, nad on mõelnud ka sellele, kuidas sellest nii-öelda tänapäevasel kombel vabanenud, aga kunagi oli selline äärmiselt huvitav komme muide, seal tornides naised, mehed ja lapsed olid paigutatud täiesti eraldi, seal olid sellised ringid ringide kaupa ja, ja tegu oli väga vanaaegse matusetavaga eelkajastust. Sellistest matustest kirjeldab juba meile Kreeka ajaloolane hero'd ootus. Viiendal sajandil enne Kristust. Nii et sellised tavad, aga tegelikult Solastestidel oli ka teisi näiteks kuningad maeti hoopiski kaljude sisse kaljuhaudadesse, mida igaüks võib käia Iraanis näiteks vaatamas. Kuningaid enam sees ei ole, aga hauatanud uhked hauad, hauakambrite sisemised ja välisseinad on kaljudel nähtavad. Senine oli siis tänane saade ja stuudios olid orientalist Martti Kalda ja Haldi Normet-Saarna. Nädala pärast kohtume folklorist Marju Kõivupuuga kuulmiseni.