Tere kõigile traditsioonidele, rituaalidele ja pärimustele pühendatud sarjas räägime täna ülimalt elulistes nähtustest nagu külaliste vastuvõtmine, külas käimine. Kaugetest igatahes tänaseni on see olnud seotud meeldivate emotsioonidega ja suhtlemisrõõmuga, aga ka terve hulga traditsioonide rituaalidega. Ja no detsembrikuu mitte halb aegsest kõigest rääkida, kuna aasta lõpp toob nii mõnelegi meist tavapärasest hoopis rohkem küllaminekuid ja külaliste vastu võtta kaasa. Stuudios on folklorist Marju Kõivupuu. Mina olen Haldi Normet-Saarna. Marju Kõivupuu, kui vana võiks üldse olla nii külaliste vastuvõtmise kui külaskäimise traditsioon, tere headele kuulajatele ka minu poolt ja meeldivat külalisterohke. Vana-aasta lõppu, kui rääkida nii-öelda külas käimistest ja võõrus pidudest, mida siinsed maa mõisnikud korraldasid näiteks Balthasar Russovi kroonikas on selle kohta väga värvikaid kirjeldusi, et kuidas siis võeti tee vastastikku mõisnike vastu ja miks Vene-Liivi sõda lahti läks, et oli üks pidev külas käimine üksteiselt ressursside raiskamine ja keegi ei suvatsenud Ki absoluutselt nii-öelda vaadata, mis Moscoviidid teevad, nii et ühesõnaga, et see on noh, olnud nii kaua, kui me saame rääkida inimkultuuridest, et ühel või teisel viisil on ta olemas olnud külas käimist saab seostada vanade hõimukultuuridega, kus nii-öelda koosolemine, võõrustamine, kingituste tegemine, millest me oleme ka rääkinud, on tegelikult väga tugevate sotsiaalsete sidemete alusel üks ja sõbralik läbikäimine siis ka toob kaasa teatava turvatunde, mida on ju tore teada, et võib-olla hõimud või rahvad, kes on su kõrval või ka näiteks naabrid, kes kõnelevad sinuga sama keelt on ju sinu suhtes heatahtlikult meelestatud, on valmis sind häda korral Johu korralikult tema ja omakorda siis iseenesestmõistetavalt osutad sa niisuguseid vastuteeneid vates eesti keeles on üldse üks väga ilus sõna külla minema, minule seostub see tavaliselt selliste metsataluasukatega, kes mingisugusel põhjusel, nagu eesti keeles öeldakse asja pärast, mis asi see siis iganes ka ei ole, teate küll seda soome toredat lugu tuletikke laenamas või näiteks süsi laenama või, või mingisugust muud asja tooma, et sa lähed nagu asjaga pärast külasse sa suhtled kellegagi ja nende asja pärast saatmised, vürtsid, teatud olnud ka rahvahuumoriga, noh näiteks jõulud on tulemas, uus aasta on tulemas, vanasti maal tehti verivorsti ja siis saadeti lapsed külla asja järele ja see asi oli siis vorstile kõveraks paindunud tamise puu ja häda sellele, kes seda nalja tõsiselt võttis ja läkski vorstipaindepakku külast küsima, et üks põhjus on nii-öelda asja pärast noh, me ise ka praegu küsima, et kas sa tulid asja pärast või lihtsalt niisama, eks ole, et see on ootamatu külalise puhul ja, ja teine asi on see, kui me läheme külla, kui on ette näha mingisugune suurem pidustus, kuhu siis tõepoolest juba tehakse ettevalmistusi varutakse toitu, pannakse ennast vastavalt üritusele paslikult riidesse need üritused, miks külla minnakse, need põhjused võivad olla väga rõõmsad, aga noh, on ka teinekord selliseid põhjusi, miks me kellelegi vähemalt mis väga rõõmsad ei ole ja lisaks sellele on sellised toredad natukene mütoloogilised külalised, näiteks alles hiljuti ma usun, et väga paljudel meist käisid ukse taga mardisandid või kadrisandid, kes soovisid viljaõnne ja karjaõnne. Nüüd on aastavahetusega, kellel käib jõuluvana, vana Lõõnt seal nõukogude ajal käis ju näärivana, eks ole, kes tõi lastele kingitusi ja mitmeid muid selliseid toredaid külalisi on veel käinud, noh, ma ei tea, kas kummid, tõsi, just võiks pidada niisugusteks sümpaatseks külalisteks, kes aeg-ajalt korteris kui annavad ja võib-olla mõne vana maja hinda tõstavad, aga külalisi on jah mitut laadi, mõned mõned on ootamatult, toovad häid sõnumeid ja mõned võib-olla ei olegi alati väga tervitatavad külalised, noh näiteks need, kes käivad külas ja võtavad sealt luba küsimata mitmesuguseid asju. Aga see, mida praegu mõistame külaskäimise all, on tõepoolest just seotud ühelt poolt ka lindiku kultuuriga ja ka tööliskultuuri nii-öelda lihtrahvakultuuri, need kombed on ikkagi tulnud nii-öelda kõrgemate klasside eeskujul vastavalt sellele, kui palju sul tegelikult on olnud seda vaba aega ja vaba aega on andnud meile masinad ja need masinad on omakorda meid seda vaba aega tegelikult ka tänapäeval ära võtnud ja see üks masin on seesama, eks ole, mis on traati pidi seina küljes on internet, et samas me oleme nagu ühes kohas, aga me saame olla kõik. Aga sa oled tänasesse saatesse ka midagi kaasa võtnud. Mul on üks äraütlemata tore raamat ja see on aastal 1921 välja antud kirjastuse Odamehe poolt kombeõpetus ja see raamat sattus minu kätte juba 1900 kaheksakümnendatel ja kui me olime tudengid mõnuga lugesime seda raamatut, ajaviited, eks kus siis teadupoolest Eesti vabariigis üritati juurutada ülimat euroopalikke kombeid ja nagu me oleme siin Euroopa kultuuriruumis olnud, see oli ju see aeg, kui hüüti. Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks ja, ja püüti siis niisuguseid suur linnalik Käia sakslike tavasid juurutada ja seda raamatut oli äraütlemata lõbus lugeda ja ma võtsin selle raamatu täna kaasa, et vaadata, kui võrdne kombed ja tavad tegelikult ka viimase 80 aasta jooksul on muutunud ja kuivõrd nii mõnedki tavad on armsalt naljakad ja kuivõrd mõnedki külas käimisega seotud kombed on jätkuvalt aktuaalsed ka tänapäeval, kuigi nad on võib-olla natuke muutunud nõndaks see on siis nagu öeldud, kombel tus, odamehe, kirjastus Tartu ja aastal 1921. Külaskäigu juures on see tähtis, missugust laadi ta on ehk olema peab, on olemas ametlikud tseremoonia, aalset konventsionaalseid, intiimsed, külaskäigud, kaastundmus, avalduse jumalaga jätma, mis see kojujõudmise, uue aasta ja nii edasi. Külaskäigud, ametlikud külaskäigud, jätame siin välja, sest igas riigis on oma kombed olemas, mida ainult riigiametnikud ringkond tunneme, täidab vaat ma ei oska nüüd öelda, kas meie Eesti vabariigis täna päevad ametnikud käivad üksteisel külas ja kui nad käivad, siis milliseid kombeid rituaal, vale nad täidavad kaatseremoniaalsete külaskäikude puhul, ma julgen kahelda, sest väidetavalt tseremoniaalses külaskäigud on kombeks pääasjalikult sõjaväelaste jaoks nikkude kui ka nende naiste vahel. Ühe ja selle sama polgu ohvitserid ühe ja selle sama asutuse ametnikud ja nii edasi käivad teineteise juures külas uuel aastal teenistusse astumisel ehk lahkumisel. Ma kaldun arvama ka, et võib-olla meie tänased niisugused kolleegidevahelised suhted on muutunud võib-olla juba pisut vähemaks ja kui järgi mõtlema hakata, kas ja kui paljude kolleegide puhul me külas oleme käinud või kui palju me niivõrd tseremoniaalses enam külalisi vastu võtamegi nüüd tseremoniaalne külaskäik nõuab tingimata kaheksa päeva jooksul vastukülaskäiku jääb see ära, siis peetakse seda viisakuse vastaseks. Iseenesest mõista võib haigus ehk mõni muu sundi põhjus takistada, mida siis muidugi mitte pahaks ei võida panna, nii et taaskord, eks ole, meie kiire aeg, ilmselt on teinud väga jõulisi Tiive niisuguste suhteliselt rangete tseremoniaalsete eeskirjade asjus aganüüd konventsionaalne külaskäik on seal kohane, kus sõbraliku läbikäimise pool ei püüta kussaga tutvustest mitte koguni loobuda ei taheta. Ehk kui seltskondlikud põhjused sellest koguni loobuda ei luba. Niisuguseid külas käite, korratakse kõige parem iga kahe kuni kolme kuu tagant võimalikult vastuvõtmise päevadel tuleb seda kommet pumpi pääselt täita ja kui ma siin nüüd edasi selle raamatuga lähen, siis ma hakkasin mõtlema, et helde jumal, kust me võtame nii palju aega ja ressurssi rahalist ja vaimset, et kõiki neid niisuguseid külalisi võõrustada, et nii-öelda ka külaskäigud on olnud ilmselt enne teist ilmasõda, ma julgen öelda, et selline eluviis vanasti oli inimestel rohkem aega. Mida aeg edasi, seda kiiremaks on elu läinud? Jah, tõepoolest, eks ole, noh, siin ma räägin, et mis meil siin teeb, see teeb umbes 90 aastat tagasi seal enam-vähem kolm inimpõlve, eks ole see raamat, aga nüüd me jõuame sootuks rikaatsele väljale. Intiimsete külaskäikude kohta ei maksa ükski kindel eeskiri, kui tihti 11 vaatamas käiakse, see oleneb ainuüksi poole hoidmises, sümpaatia tõest ja sõprusest kahe perekonna vahel. Oma süda on siin mõõduandjaks käskijaks ning ei pane see kui sõprus otsekohene ja südamlik iialgi pahaks, kui teine, kelle tegevus sagedaid, väljaskäike takistab mõne külaskäigu juhtumisi võlgu jääda. Tõsine sõprusei. Pane säherduste välimist väitlust tähelegi. Milliselt vanadest kommetest rituaalidest on siis ikkagi ajaproovile vastu pidanud? No minu arvates on just nimelt Impiimsemat laagrid, sõpruskonnad ju tegelikult suhtlevad omavahel päris tihti ja nendel kujunevad välja väga mitmesugused sellised toredad rituaalid, näiteks selleks ajaks, kui see saade eetrisse läheb, olen ma käinud tõenäoliselt ära ühel kassi sünnipäeval. Jah, eks ole, see tundub võib-olla niimoodi kuulajatele pisut muigama panev, aga see on piisavalt hea ettekääne kokku saada ja tähendab ma usun, et kindlasti sõpruskondadesse on väga erinevaid põhjusi üksteisel külas käia ja ma usun, et ka tõepoolest on neid külaskäike, mis võib-olla ei tingi niimoodi, et me nüüd loeme, näpp, sina, minul käisid, mina, sinul, käisin, sina, minul käisid, mina käisin, et, et see tõepoolest sõltub väga paljudest asjaoludest ja ma arvan, et võib-olla tõesti selliseid tseremoniaalses ametlikult külaskäigud on pigem nagu rohkem asendunud vastuvõttudega ja kokkusaamistega ka avalikus kohas ja üldse ma olen täheldanud, et maakohtades käiakse, käime üksteisel külas, aga linnas on kokkusaamised rohkem niisugusel avalikul neutraalsel pinnal, kohvikutes ja kohvikuid ja nii sohva, baarid ja mitmed muud sellised koosolemise kohad on ka tehtud väga Impiimseteks ja eks kui vanasti käisid lapsed üksteisel külas ja sünnipäevadel, siis nüüd on ka nende tähtpäevade tähistamine sageli kodust välja viidud, mis on jäänud minu lapsepõlve ja ilmselt väga paljude minuealiste lapsepõlve, on ka see, millest ka siin raamatus juttu on, see haige samas käimine. Ma mäletan, kui ise sai laps oldud, siis oli väga tore, oli vahel haige olla, siis sõbrad tulid küll, rääkisid, mis koolis uudistada. On, keegi tõi sulle midagi niisugust väga head kaasa ja kui te mäletate, kui liigutav hetk on kasvõi näiteks filmis kevade kui teele väidab, et hoolimata sellest, eks ole, et köster oli kõigil kõvasti keelanud vaatamas ei, ta ikkagi tuli vaatama siis oma naabertalupoissi, lapsepõlvesõpra, südamesõpra, kes oli teda aidanud jääaugust päästa, et see on selline romantilise armastuse väga ilus kujutel, et võib-olla haigete vaatamas käimised. Muidugi käime haiglates, kes ja mitmetes sellistes kohtades ka kus leiab inimesi, kes on võib-olla juba professionaalse hoole all, et enam sellist koduse põetamise praktikat ju ka väga enam ei ole. Meil ole erinevatel põhjustel selleks aega ja võimalust, et ehk seegi on jäänud minevikku. Missugused on aegade jooksul olnud äärmiselt sobimatud ja suisa välistatud asjad seoses külaliste vastuvõtmise ja külaskäimist, ega, ja mis see on aeg-ajalt aset leidnud. Ilmselt see, mis tegelikult tuleb ka rahvatraditsioonidest välja, on see, et missuguses nii-öelda sotsiaalse staatusega isikud ühel või teisel üritusel on oodatud või ühel või teisel nii-öelda pidustusel, kuhu siis võõraks minnakse või kuhu külalisi kutsutakse ja üks selline teema on, mis tänapäeva ühiskonnas on ka väga aktuaalne, eks laste noorte kaasamine. Me rääkisime siin pulmadest eelmine kord, siis näiteks ka eesti vanades talupoja pulmades, mõnikord on öeldud, et noh, näiteks ei võeta lapsi vahel kaasa ja, ja kui ma praegu vaatan meie tänaseid kombeid ja tavasid, mille peegeldus on ka erinevates interneti jututubades, siis sageli just nimelt nii mõnedki pidude korraldajad ütlevad, et ei öelda, et lapsed võetakse kaasa ka laste jaoks ei ole sobivat tegevust. Võib-olla ei ole sobivaid toitusid, aga samuti on väga rangelt olnud reglementeeritud, kuhu vallalised võivad minna, kellega koos, kas keegi peab olema jaks, et ühesõnaga sinu sotsiaalne staatus on ära määranud, et kuhu sa lähed või näiteks sinu varanduslik seisus, et kas sul sobib minna nii-öelda sotsiaalselt kõrgema klassi inimeste peole, kui sind ei ole kutsutud ja sealt on siis ka kultuurides sugenenud see kutsumata külalise mõiste, noh, kes on siis tuleb näiteks pulma tulevad Lapulised, kes tulevad nalja tegema ja võib-olla seal midagi küsima või, või teinekord ka inimesed, keda me tegelikult võib-olla ei soovi oma kodus näha, aga mingil põhjusel nad tulevad ja me ei oska neile viisakalt ära öelda siin raamatust veel leida sellest toredast raamatust, siin oli ka paar sellist vihjet sellele, et kes nagu kusagil ei tohi käia ja kes kellega tohib koos minna näiteks. Tsiteerin siis see on väga tore poissmehed üleüldse kõik, kes abielus ei seisa ja kes mõnes perekonnas külas käivad, peavad teadma, et neil ainult abielu mehe poolt vastukülaskäiku oodata on. Noor naisterahvas, olgu ta abielus ehk mitte, ei lähe teise saatelgi poissmehekorteri, ainult kui see õega, emaga või tädiga ühes elab, on lugu teine seepärast, et siis naisterahvas majas olemas, kes teist naisterahvast vastu võtta võib. Erandid on veelgi, noor naisterahvas tohib oma mehe ema venna saatel poissmehest kunstniku tööd Paylmuda niisama võib ta poissmehe juurde ilmuda, mingisuguseid andeid heategevaks otstarbeks ära tooma. Ka võib naisterahvas, kui ta mitte noor ei ole üksi vanema õpetaja juurde minna kõigil, et juhtumistel ei ole meil ju päris korrapärase külaskäiguga tegemist, nii et just nimelt niisugune selline sotsiaalne staatus vallalisuse abielu teljel ja väga ranged moraalinõuded ja sinu ühiskondlik kuuluvus määras tegelikult selle, kuhu sa võisid minna. No enamik, mis nüüd praegu meile jälle Sid kombeõpetuse raamatust välja lugesid kombeõpetuse raamatust, mis on siis välja antud 1921, siis enamik asjade peale vaatame tänapäeval kerge muigega. Absoluutselt kusjuures ja kuna see saade läheb eetrisse, kui ma õigesti tean, 10. detsember, siis siin on ka väga täpne instruktsioon, kuidas siis uue aasta külas käikusi tuleks korraldada, nii nagu siis Eesti vabariigiaegne etikett ette nägi. Et sinu lahkel loal ma loen selle siis etes, inimesed teavad, kui palju nad saavad siin seda järgida ja kui palju mitte et uue aasta külaskäigud, mida loomulikult ainult üks pool saab teha, on ka eeskätt ainult sugulaste ja sõprade vahel moeks ka teenijad ja ametnikud käivad uuel aastal oma ülemate pool külas, õiget kohustust pole selleks ju olemas ja oleneb see üleüldse alati vahekorrast ülema ja alama vahel ei ole see mitte väga sõbralik, siis pole ka külaskäik soovitatav ondaga. Siis on külas käid kohane, külaskäik tehakse esimesel jaanuaril enne lõunat kella 12 ühe vahel natuke varavõitu, eks ole ju kõigil neil juhtumistel, aga kui külaskäik ära jäänud, saadetakse kaart õnnesooviga. Meil on moeks ise äralisi, uue aasta kaarte saata võib aga kas ise äralisi uue aasta kaarte tarvitada Mil nimi ja õnnesoo pääle trükitud ehk lisatakse oma nime kaardile, eriti õnnesoovikaart juurde või võetakse õnnesoovikaart üksi, mida alati suures väljavalikus saadaval ja kirjutatakse oma nimi pääle uue aasta õnnesoovikaartide vahel. Ta sündigu eeskätt nagu öeldud, sugulaste, sõprade ja tuttavate vahel on aga palju inimesi olemas, kes seda kommet lihtsalt mõttetumaks jandiksondembeldanud, ent temast koguni lahti on ütelnud ja raha, mis kaartide, ümbrikude ja Martide pääle kulub heategevaks otstarbeks tahavad ju oma nime avaldada lasevad. Nii et kui me paneme tähele, siis ka näiteks just nimelt see uue aasta kombed seoses õnnitluskaartide saatmisega on ka muutunud, et kunagi siin nõukogude ajal oli kombeks saata väga palju kaarte, inimesed lausa võistlesid omavahel, kui palju siis tervitusi neile tuleb, nüüd on võimalus tervitada kõiki läbi interneti ei olegi tarvis sugugi külla minna, me saame tegelikult ka virtuaalse reaalsuse kaudu olla kellelegi ka koos olla kellelgi külas, kuigi tegelikult viibime tast väga kaugel. Jah, ja uusaastaööl hakkavad telefonid piiksuma absoluutselt, eks ole, et me anname endast märku, et me oleme lähedal või me tahame suhet nii-öelda sootuks teistsugusel moel ja vahemaad teinekord tõepoolest on arvestatavalt suured, nagu ma siin lastele olen rääkinud, et milleks käidi mardi- ja kadrisandiks, vaat need mütoloogilised külalised. Et siis me ikka alustame tavalised, et mida siis vanal ajal tehti, kui taheti kellelegi midagi head öelda ja siis jõuame sinna, et kui ma küsin, et elektrit ei olnud, et missis olis lapsed ütlevad, et noh, patareid ikka oli, et nad ei kujuta nagu enam päris hästi sellist aega, et selleks, et kellegagi koos olla, see tõepoolest pead panema paremad riided selga, käima kauplusest läbi, võib-olla ostma midagi kaasa ja reserveerima mõnedki tunnid kellegagi koos olemiseks reaalselt, füüsiliselt just nimelt reaalajas. Täna räägime külalistest ja küllaminekust stuudios folklorist Marju Kõivu. Räägime natuke täpsemalt küla kostist ja sellest ka, kuidas see nüüd võib-olla aegade jooksul natuke muutunud on ja äkki alustaks sellest, et mis on need asjad, mida kohe sugugi pole sobinud külakostiks kaasa võtta? Ei tookord ega ka mitte täna, tegelikult on niimoodi taarsetesse kultuuriti erinev, aga kindlasti ei sobi külakostiks kaasa võtta midagi niisugust, mis on niisuguse negatiivse maagilise tähendusega. Näiteks. No näiteks, kui sa jätad kellelegi päris või kuskile ukse alla maha. Noh, ma ei tea, verise lihatüki või mingisuguse karvapuntra või nõudepesulappi või kahvlid võinoad, kui sa sokutad kellelegi elamisse mingisuguse eseme, millest see korteriomanik, majaomanik, talu omanik ei ole teadlik ja ta avastab, et see on jäetud või näiteks kanamuna või midagi niisugust, siis võib arvata, et see ese on tema majasse sokutatud selleks, et mingil viisil kahjustada siis selle maja elanike tervist looma on laste õnne tuua mingisugust majanduslikku kahju. Nii vist vanadel aegadel tehti aeg-ajalt jah, just nimelt, eks ole, et külaskäik võis olla ka ka pahatahtlikke, kui oli arvata näiteks, et see inimene on kas kurja silmaga või muidu nõidumis kalduvustega ja ta tuleb sinu elamisse, ta luusib seal ringi, tahab kõiki, su asju tunneb liiga palju kõige vastu huvi, siis tekib küsimus, mis asju ta tegelikult ajab ja mis on see ettekääne, miks ta sinu juurde tuli või teisisõnu, kui me loeme praegu näiteks meediast, siis enne mardi- ja kadripäeva soovitatakse inimestel oma isikutesse mitte jätta rahakotid, tee mobiiltelefone, sest ka sageli mardi- ja kadrisandid ei tule nii-öelda kahjuks. Nii piinlik, kui see ka ei ole, ei tule teps mitte ausatel kavatsustel meile külla, et aeg-ajalt on ühte-teist kaduma läinud ja, ja kui sa nüüd räägid, eks ole sellest, et noh, mis, mis nagu ei olnud oodatud, on just nimelt, eks ole, ikkagi noh, inimesed, kellel arvati olevat, et tal on niisuguseid pahad nõiakalduvused, aga jätame nüüd need pahatahtlikud, need selgelt pahatahtlik kutt või kiuslikud või mis iganes, mitte kõige sümpaatsemad külalised sinnapaika, kes on tont teab mida siis kaasa toonud endaga. Jah, aga külaline tuleb heauskselt, aga ometi midagi väga sobimatut kaasa, mis see võiks olla, mis ei sobi mitte? Ma isegi ei oska öelda, tähendab nii saab mõista, sest kui me vaatame niisuguseid kirjutamata pärimusteateid seal vanasti öeldud seda, et sa ei tohi külla minna tühja käega ja nii mõnedki meie rahvatraditsiooni kirjutatud reeglid ütlevad, et kui sa oled nii vaene, et sul ei ole tõesti võimalust külasse midagi kaasa võtta, siis võtta kas või üks korralik kerisekivi ja pane sauna, sest seda on inimeseni ka vaja võtta näiteks tuletegemise laaste. Aga üldiselt on see, et sellesse küla koske on suhtutud väga positiivsete näiteks on öeldud, et kui midagi tuuakse just nimelt külakostiks kaasa, et kas mingisugust meelehead näiteks, mida lauale panna, no hea küll, praegu me võib-olla ostamise vanasti toodi seal, kui naine oli nurgavoodis toodisel klimbisupp või toodi mingit muud toitu või külaliste leiba või midagi head, et siis tuli see kost kohe nii-öelda lahti teha või avada ühiselt ära süüa, sest öeldi, et muidu see jääb väga ruttu vanaks, kes sulle seda külakosti tõi, et sa pead nagu avama, näitame sellest osa saama, vot see on jälle seesama see sotsiaalsus, eks ole, et ma ei pane. Ja ära jäi nahista pärast üksinda. Nii et tegelikult on ikkagi nii, et kus ei ole mingit kiusliku v äraspidise mõtlemisega asju kaasas, kõik, mis tuleb heast südamest, kõik on lubatud ja kõik on sobilik absoluutselt. Ja tähendab, kui inimene on pannud sinna oma hinge südamesoojuse, siis kahtlemata tuleksid ainult tervitada ja kõige armsamad on laste omatehtud külakosti, kingitused, mida tuuakse ja tehakse ikkagi see külakost, kuhu sa ise oled oma käed oma hinge oma südame juurde lisanud seda valmistades, on see siis toit või mõni ese, on vaieldamatult väga armas. Meil oli siin pisut mööda minnes jutt, et mitte ainult oodatud, vaid ka ootamatutest, külalistest aga keskenduks korraks nendele ootamatutele kuidas suhtuda nähtusesse nimega ootamatud külalised. Tänapäeval on üldiselt kombeks kokku leppida veel nõukogude ajal ka minu nooruspõlves ja lapsepõlves oli üpris tavaline see, et telefone ju ei olnud, kirju ei olnud, noh, oli mingisuguseid perekonna sünnipäevad või, või noh, tõepoolest, eks ole, matused või pulmad, kuhu kutsuti, kuhu oli teade osati nagu arvestada, et kui palju siis toitu valmistada, kui palju inimesi tuleb, toitu tehti alati nii palju, et seda jäi, ülesid anti kaasa, seda jätkuks nädalateks, aga tänapäeval või nagu meie nii-öelda nüüdisajal kombeks siiski see, et üldjuhul tõepoolest teatatakse, lepitakse kokku, kui peetakse sobivaks tooniks, et sa siiski vastad, et üldiselt, mida nagu pannakse eestlastele pahaks, on see, et nad seda neljatähelised kombinatsioonid ei taha tunnistada, et ühesõnaga, et vastav vasta kutsele. Nii ruttu kui on võimalik teatada oma saabumisest, et me oskame siis arvestada, meil on nii-öelda see, ka laua katmine on muutunud nagu võib-olla natukene pragmaatilisemaks siin, kui vaadata nõukogude aegseid käitumise õpikuid, mis näitasid ju ka või kus oli kirjutatud, eks ole, et sul peab olema, et olema vähemalt karp küpsiseid, pudel veini või kohvi või teed midagi, mida ootamatule külalisele pakkuda, kuidas kostitada ja vastu võtta, ta siis mulle jah, tänapäeval nagu tundub, et, et see selline võõrandumine ongi nagu tinginud selle, et võib-olla see külalise vastuvõtmine ei olegi nagu enam selline loomulik osa, et noh, astus sisse, tere õhtust, räägime natuke juttu. Aga ta on just nimelt muutunud rohkem rituaalsemaks, selles mõttes ütles, et ma teen ettevalmistusi, need ettevalmistus on seotud arvestada. Ta võib olla kuluga minu pangaarvele millegagi veel, et niisugust spontaanset inimestevahelist läbikäimist, et noh, tere kuuleme, astusin läbi, mis sa teed, mis oled, vaated, tundub peaaegu nagu juba viisakus ette, et me hakkame omal kombel ringiga sinna tagasi minema sellesse aega, mida ma siin olen niimoodi lugenud, meie kultuuriruumis ei ole ta võib-olla eriti jah, eriti teretulnud nähtus küll, aga meie lähinaabritel on see täiesti enesestmõistetav. Slaavi kultuuriruumis olen ma seda täheldanud, külma tuleb keegi ootamatult küll, aga palun, aga palun tume hommikuni ja loeme luuletusi või mida iganes. Absoluutselt. Ja kusjuures oli tähelepanuväärne, kui ma nüüd ise olin siin vahepeal Bulgaarias omad töökohustuste tõttu ja käisin ka kolleegidel külas, siis näiteks see tava, mida meie nagu peame puhtalt tõesti venelikuks, et kogunetakse maja de tähendab, tullakse, igaüks toob midagi kaasa, et on see nagu selline teatud mõttes koosolemise vorm ja seal on väga raske nagu piir isegi tõmmata, et kas sa nüüd lähed kellegagi külla või see ongi lihtsalt sotsiaalne läbimise vorm, et me tuleme nagu natukene neutraalsema pinna peale. Me oleme seal kodus ukse ees, pane püstaku laua maha, kes mängib, kellega toominud, kes tuleb juurde, kes astub seltsi, kes läheb mingisugusel hetkel ära, et ühesõnaga see on nagu see avatud maja või avatud kodu, eks ole, et sa tuled ja erinevates kultuurides on ka just nimelt see just ma olen täheldanud ka erinevates religioonides soodustatakse näiteks nii-öelda, kui sa oled nagu vähemuses, kui sa ei ole dominant, kultuur, et, et inimesed, kes ühte või teise religioosses ühendusse kuuluvad, et nad saaksid omavahel, kui, et nad saaksid oma religiooniga seotud asju arutada, et meil tekiks selline kogukondlik ühtekuuluvustunne, et nad ei tunneks ennast üksildasena oma nii-öelda religioossete veendumuste tõttu ja siin on, kui vaadata näiteks ka Eesti erinevaid nii-öelda vähemusreligioone, kus just nimelt soovitatakse ja soodustatakse külas käimist külas käimine kui sotsiaalse lävimisele nii-öelda selliste sidemete tugevdamise vorm. Kui tulla jälle selle külalistega seonduva sellise noh, äraspidise pigem küll koomilise juurde, siis konsul Käinud selliseid külalisi, kes ei taha ära minna ja mida siis teha? O ja neid on ikka olnud, tähendab ma olen elanud ka väga erinevates linnades ja mul on, vaat nüüd on see koht, kus ma saan ära rääkida ühe loo, mis tegelikult Mul oli pärast kohutavalt kahju, et, et meil selles päikesesaates rääkimata, kuivõrd külalised toovad kaasa oma rituaalid, nad on sinu juures, nad on sinu kolleegid ja sa hakkad nendega kohanema ja oli mul siis kolleeg Indiast külas, tegelikult oli natukene selline noh, nagu ikka, eks ole, kolleegidele on see nii-öelda apeedianud breakfast vormeks, pakub talle öömaja ja, ja siis oli tema hommikul, kui päike tõusis, see oli siis selline suvehommik ilmusta väga, niimoodi delikaatselt minu magamistoa ukse taha, tuttas Talimu kaks kassi, võtnud kaenlasse, selline väga sümpaatne hindaja. Tal on ettepanek, et võiksime rõdul päikest tervitada india kombe kohaselt, juues piimaga teed ja nii ma siis nii-öelda unesegaste silmadega tasusin talle teed valmistama. Teine kolleeg samast sarjast, kes oli ka mõned ajad minu juures oli paraku pärit, et siis endise Jugoslaavia aladelt, see oli see periood, kui need riigid iseseisvus, Itme mäleta serbia horvaadi või kust tema täpselt oli, aga olla tal kusagil ei olnud tulevikku. Enda jõudes ta ärkab hommikul üles, ma loodan, et mitte kell neli, mitte kell neli, aga tähendab, see oli suhteliselt normaalsele ajale, ta ärkas ülesse ja ta ütles, et tal on minu juures väga hea külas olla, aga tal on kohutavalt halb magada. Siin on väga vaikne, tulistamist ei ole kuulda ja siis ma jõudsin järeldusele, et mida kõike, ühesõnaga, tal on harjumatu, et niivõrd kohutavalt vaikne on ja siis hakkasin ise mõtlema, et mida, kõike ei pea sa külaliste heaks tegema, et võib-olla oleks pidanud aknal korraldama pisikesi väli lahingu, aga, aga noh, see on muidugi nii-öelda jutumärkides öelda, tegelikult ma ei tahaks tema üleüldsegi mitte muiata, sest noh, see pani mind väga tõsiselt mõtlema, kui väga me tegelikult mõnes mõttes harjume selle keskkonnaga, mis meie ümber on ja mis, mis, mis hetkel ta saab nagu enesestmõistetavaks. Aga nojah, olles ise külas, tähendab, kui veel erinevatest kommetest rääkida, siis mul on tulnud istuda istekohale, kuhu on eelnevalt sülita. Ja just nimelt selles vanas usus, et süljes on väga palju hingejõudu ja selleks, et kõik need kurjad olendid selle istekoha pealt, kuhu mina nüüd oma lugupeetud istmiku kavatsen asetada, et nad nii-öelda tõrjuda, siis selle istekohale sülitati põhjalikult ja siis ma lähen alal, see oli ema, käisin Marimaal ja ma käisin ühe mari rahvaarsti juures külas tema ravivõtteid asju uurimas, meie sugulased, meie sugulased, eks olemas, nii kaugele ja samas nii kauged ja siis ma ikka aeg-ajalt niimoodi üritan välja vabandada inimesi, kui aeg-ajalt näen, et keegi sülita tänavale, et ma ühesõnaga siis niimoodi muiga nüüd need ju see on ikkagi väga vana ugri traditsioon, mitte siis lihtsalt kasvatamatus, matsinikus ja kõik need teised koledad sõnad, nii et selles mõttes, et kombed, kuidas nagu külalist vastu võtta, missugust toitu pakkuda, kas kõik see on nii-öelda vastuvõetav, see on jah nagu teema enda, et käskuma tuletan heldimusega meelde neid armsaid inimesi, kellele tõepoolest aeg-ajalt tuleb öelda, et nii kurb, kui see ka ei ole. Paga kahest kolmest päevast on saanud juba jah, natuke rohkem, aga tegelikult jäävad need ajad ikkagi natukene sellisesse aega, kui ise sai oldud kõvasti noorem ja ühesõnaga ütleme niimoodi, et see oli ikkagi selline nõukogude aja aja lõpp, kus tegelikult meil oli aega pisut rohkem ja meil oli sotsiaalset humanitaarset molutamis selle jaoks rohkem aega ja võimalusi. Viimane oli verise väljend ja kusjuures tähelepanu väärne on seegi, mida ma olen tegelikult tajunud, et ma ise olen ka läbi endast lasknud, et kui sa noh, nagu tõemeeli ütlen, et mul on kahjuks võimalik olla teiega selle kellani, siis nagu inimesed arvavad, et see mingisugune must huumor, aga et mismoodi, et noh, nagu on see periood, et ma saan külalisi vastu võtta sellest kellast selle kellani, et mul hiljem kahjuks ei ole võimalik teid tegeleda. Aga selle vahe, ma olen nagu rõõmsalt teiega koos. Kuidas on vastu võetud see, kui sa oled öelnud, et kahju küll, aga mul on kurb teid ära saata, aga ma olen sunnitud seda tegema. Ma tegelikult muidugi tavatsesin öelda, see sõltub külalise konditsioonis mõnikord ei mäletagi seda, et ma olen öelnud ja ta on tundnud huvi, et kuidas ta niimoodi rõõmsalt, et jõuda sinna, kuhu panen ta niimoodi turvaliselt toimetanud, aga on kahtlemata ka inimesi, kes nagu noh, ma olen tajunud, et seda on võetud nagu kerge solvanguna, et tahetakse nagu väga pikka, väga pikka seletust, aga võib-olla see on ka isiku enda probleem, aga aga üldiselt jahe. Et vahel kipub tulema küll see, et kui iseendale nagu väga palju aega, kuidas see Võrumaal oli, oli üks töölähetus oli ja siis oli seal üks Võrumaa vanaproua ja tegin ma ei mäleta, kas mingit raamatut Võrumaal ja siis oli selline vanaema, kes niimoodi noh, arvas, et me võiksime juba minema hakata, et kaua nad jutustavad, aga mina käisin siis väljas noh, Võrumaal välikempsud ja siis siiamaani ütleme seal nagu saanud omaette selliseks fraasiks, et mina tulen sisse välikäimlast, võtan kasuka maha, et juttu jätkata ja siis ema vaatab sealt kruuba pealt mul otseselt jummal ta võt Kaska maha nakaki minema, see on nagu täiesti noh, jäänud niisuguseks fraasiks, et tuleb nagu jälle sisse, et me me nagunii-öelda siis vana perenaise arvates olime jäänud liiga kauaks, nii et ühesõnaga tasakaalus, et minu juurde on jäädud ja tõenäoliselt olen ma ka ise jäänud või vähemalt siis oma kolleegidega kellegi juurde kellegi arvates võib-olla natuke kauemaks, kui oleks hädapärast tarvis. Ma olen lastele öelnud, kui vahel lapsed ei taha koju minna, on tore mängida ja, ja siis ma olen ikka tsiteerinud Pipi Pikksukk ka, et vaata, kui sa nüüd ära ei lähe, siis ei saa sa tagasi tulla, sellest oleks ju ometi kahju ja meie läheme ka täna ära, et saaks jälle tagasi tulla. Selline olin saade külalistest ja külaskäimisest, stuudios oli Marju Kõivupuu ja Haldi Normet-Saarna. Helirežissöör oli maris Tombak. Nädala pärast stuudios orientalist Martti Kalda, kena jõululugu jätku ja kuulmiseni.