Eikellegimaa. Õhtust, head inimesed siin, meie teiega, nüüd siis jällegi oleme endiselt oleme raadio kahelainel ja peale väikest vaheaega uuesti eikellegimaal. Siin, kust teie olete alati teretulnud, kuulajad ja meie oleme endistviisi, ei keegi, ja tiitli, kus nad täna kellelegi ma tund saab olema valdavalt koori muusikaline. Kuni ära volitada kellelegi artistid nobedasti näppasid soojaks mängisid ja aeg-ajalt tasakesi juskui laulu häältki üles võtsid oli kuulda võrkule ilmsesti küllalt aega, et omaette tasakesi imestada, mis koorimuusika see säärane eikellegimaalt õieti kostab või kostma hakkab ja kas ikka üldse saabki olema koorimuusika, mida niiviisi põntsu vate trummimasinate diskorütmide ja Kriskavate kitarride saatel sisse juhatatakse. Tegelikult saab küll, saabki tulema ja olema peaasjalikult tegu koorimuusikaga ehkki paiguti veidi iseäralik seadis koorimuusikaga. Ja seda jagub vahetevahel ka vaheldumisi lusti higiste tantsupaladega. Aga enne kui vesta sellest, millise koorimuusikaga pistmist, peaks ehk selgeks tegema ühe veidi põhimõttelisema küsimusel nagu alati teras ei kellelegi ma asukoha ajas ja ruumis. Kuna meil siin on üldiselt tavaks tähistada oma muutlike piire ja valdusalasid teps mitte kutsu kombel tagumist käppa tõstes vaid, vaid ikka eelistatavalt muusikaliste märkide abil siis järgnevalt võtame meie juhatust ühest pilli ja ühest laululoost. Need mõlemad osutavad, tundub mulle vahemeremaade poole. Lugu ja laul number kaks ja number kolm Nietzsche tennised appi võetud selleks, et osalemine orienteeruda tänases eikellegimaa ajas ja muusikali soovis. Varasem kahest viimati kuuldust oli mõõtmetelt ja vormilt pisike instrumentaalpala, täpsemalt Saltarello, lustiline ja lobef rahvalik tantsulugu esitajaks ansambel, rabanud looniaks London Skofoora ja autoriks Ivanov. Kuis viisi sai üldse võimalikuks, et seesamune tiival ohjad Osamunegi London neid vahemeremaadele juhatasid võis igatahes selgemini kuulda tolles teises laululoos, kus sedasama Afjaatusele sära pandi ansambli saatel tegi kauniski häält terve naiskoor. Neid kuulates ma arvan, ei jäänud teravama kõrvaga, ei kellelegi maalastel vist küll enam erilist kahtlust, et koorimuusika, mis eikellegimaa poolt kostab, on tõenäoliselt Bulgaaria päritolu. Nende tõepoolest ongi sellest, kes laulavad ja mängivad vulgarid rohkem kui ühe naiskoori jagu. Bulgaaria leidusid ja tellisid tütreid emasid, kes mõnikord täiesti omapäi ehk nagu öeldakse, hakkab bella teisel jällegi professionaalsete linna või külapillimeeste saatel või koguni rütmimasinate rokkbändile toetusel esitavad nii hästi oma rahva vanu viise mille vanust mõõdetakse sajanditega Kuiga kaasaegsete Bulgaaria komponistide koorilaule ja neid mõlemaid teevad nemad vahel üsna ootamatul kujul ja kummastavates seadetes Bulgaaria lastelaule väga ürgset ajas väga kaugele tagasiulatuvate juurtega. Ja päris kindlasti on seda fakti teatud ning vulgaarlaenude laulu kunsti hinnatud nende kodumaast kaugemal asjatundjate kitsamas ringis juba küllaltki kaua. Euroopa ja kaugemalegi kohtade nii-öelda tava kuulajaskond, eriti popmuusika. Publik sai Bulgaaria tütarde imelisest mitme hääldusest aimu suhteliselt hiljuti. 80.-te aastate keskpaiku tabas Taarja naiskoore väljaspool kodumaad plahvatuslik menu. See juhtus peaasjalikult tänu ühele ainsale heliplaadile lemist Aabulgaag talle plaani avaldas endise sõltumatu ja paradavasti armastatud plaadifirmapoolne idee. Polegnaalaetodoram teisiti öeldes lautšant ehk eesti keeli armulaul müstiliste Bulgaaria nai, sealt ettekandes see üks nendest lauludest, mis kõlas 86.-le aastal Briti firma Fura idee märgi all ilmutatud MP-l ütlemisteade Vaabul ka tolle eriplaadi nime järgi, õigemini tollesama nimega hakatigi edaspidi täiesti eksitavalt kutsuma. No enam-vähem kõiki kaunisti laulvaid puruga parlannasid, kes Lääne-Euroopa kuulajate kõrvu juhtusid puutuma. Olenemata sellest, kas tegu oli oma kooriga, mis oli laulud sisse tulev, pole nii poolt ilmutatud albumit või oli tegu hoopis mõne muu sootuks teisest Bulgaaria nurgast pärit ja ka mõnevõrra erinevat laulutraditsiooni esindava naiskooriga. Müstilist üks Bulgaaria näiteks said ja jäid nemad kõik esialgu maalaste jaoks, edaspidi aga asusid ka pulgarid ise seda eksitust agarasti ära kasutama ja reklaami ma peaaegu et iga oma naiskoori, kes kodust kaugemale kontsert reisima läks sellesama prantsusekeelse väljendiga ning seonduvate teha küll liiga uljaid üldistusi kõigi Bulgaaria kooride osas. Mulle ometigi tundub, et 86. aasta täiesti ootamatu ja täiesti arvestatav ehkki põgusaks jäänud melu Briti Mandri-Euroopa popmuusikatandril on mitmete Bulgaaria koorijuhtide hinge jätnud tugeva jälje üritanud neis himu kogeda veel kunagi midagi sarnast või siis vähemasti olla oma kooridega mingilgi määral märgatud Euroopa üldises popmuusikamelus. Sellest soovist kindlasti kantud ka mitmed vanemate parade vastsed arranžeeringuid, mis mõnikord väga nutikalt ja maitsekalt, mõnikord aga kaunis naljakalt veidi napakalt katki püüavad hoida näppu uuemaaegse tantsu rütmika pulsil ning kohendada kõlapilti menu muusika mallide järgi. Järgmine lugu tiiviku tiiviku, mis oma rahulikumas vormis on selles saates juba korra eespool kõlanud teeb nimelt nimelt neid uuemaaegseid, tikke ja vigureid ja teeb neid nüüd. Samrakmelatouca Yana jalakesi üle tulija Ööianakese üle võimust võttis, selline laul oli vola rahva rull täis ilmsesti vanarahva värsi vanu tarkusi, mis kõik said ennist edasi antud praegusaegse Bulgaaria riikliku naiskooris uude läbi Bulgaaria rahvamuusika, milles nimelt naised rull kõige väärikamalt tooni annavadki. Samas on väga rikas ka ütlemata krapsakate pillilugude poolest ja pillid, millel lõiv keeruka rütmika tantsulugusid mängitakse ja millel sageli samuti naiste mitmehäälse laulu saadetakse, on muidugi kohalikud Keila puhkpillid, Bulgaaria viiulgad hulka, flööt, mille nimi eestlase kõrvale iseäranis vahvasti kõlab. Kaval on sealse flöödinimi. Ja lisaks neile toruvill Kaida ja suur trumm, millel nimeks ning Tamburagi neil pillidel ühele meie paariks minutiks eikellegimaal uimust võtta. Seniks kuniks müstilised Bulgaaria naishääled uuesti ja siis juba elektroonilise instrumentaariumi saatel tagasi pöörduvad. Tuska pookla püsse, paprika, välkunud pauk, nii kaugele on nemad seal siis jõudnud, et riiklikel naiskooridel lubatakse lahkesti ühte heita kasimata rokkbändidega ja kullakallist rahvamuusikat lastakse lahedasti pööraseks popiks pöörata. Kuskilt olite silmad ja kõrvad on ja mida see vaene rahvas peab sellest kõigest mõtlema, võiks küsida ju niiviisi. Ja vastata sensorite kohta ei õnneks midagi rääkida, aga rahvale vähemasti osale rahvast paistab nõndaviisi tena päevastatud vana rahvamuusika päris kenasti meeldivat seisust tormilist lustimängu, nagu etendasid äsja Bulgaaria riiklik naiskoor koos kaasmaalastest kitarri bändiga on eestimaalgi kuuldud väga elavas esituses muide nii Viljandi folgifestivalil kui ka kunagi Pärnu fiesta algus sarnast südi folkrokki ringis mitte küll Bulgaaria esindus, Ansambel Slovohorov, mille liikmete varjamatu sümpaatia Vahemeremaade muusika vastu. Selle muusika asjatundlik ja kirglik ettekanne tekitab mõnikord mulje, justkui olekski tegemist mitte jaheda verega ugrimugri lastega, vaid kreeklaste, türklaste või pulga arlastendiga. Bulgaaria riikliku naiskoori raklik esitus ennemuistsest sõjalaulust puskapookle oli salvest, et 90 aastal, mil too kool koos oma uue dirigendi Vladimir Ivanov iga ja tema õhutusel üsna suure osa oma varasemast repertuaarist niimoodi uutmoodi ümber laulis. Ja meil on nüüd võimalus isegi kaks võimalust võrrelda, mismoodi on puska poognad kõlanud ennemalt. Püssi paprika kolmandat korda Bulgaaria rahva ühispuskar kukla, kolmandat korda tänase või kellelegi maal ja õigupoolest kippus selle kolmanda korra ajal peaaegu et endalgi juba natuke järk käest kaduma ots peost libisema ja nimelt nimelt millise ja ühtekokku mitmenda bulgaaria naiskooriga on siin nüüd õigupoolest tegemist. Sest naiskoorisid Bulgaaria maal teadagi ohtrasti on ja nagu ennist sai hoiatatud enamikku neist peaaegu kõiki kutsutakse viimastel aastatel ühetaolise Aunivad tusega müstilised Bulgaaria hääled. Ime siis, et neis asjus Käest ja järgpeost läheb tegelikult tri Sophia naiskoor, see, mis järjekorras kolmandana püssidest Aafrikast laulis. Ja minu rehkenduse järgi oli see ka ühtekokku täna kõigest kolmas Bulgaaria naiskoor eikellegimaal. Paljuhäälse naiste lauluga pisut pausi. Mängin vahepeal enne mõnda sõnadeta lugu ka sõnadeta lugudele Saltarello taas, mis on üks nägusel, Ove Palo tantsulugu. Ja mis tuletab mulle meelde, et et vististi tagumine aeg on, kui ei ole juba liiga hilja avalikult ja ametlikult kuulutada tänasele kellelegi välja. Daamide valik. Saltrello Ladobrutsia. Neiude naised, teride tütarlapsed, kes tänases Kameruni muusikatunnis laulavad ning vahel sekkama traagidel saate ansamblist stidel samuti pillilugu lasevad mängida on kõik puha bulgaarlased ning mo ikkagi misjoni. Nad on olnud eranditult Bulgaaria muusika. Järgmine pala on erandlik, eriline lugu, mida Bulgaaria riiklik naiskoor esitab ühes ansambliga Saare vald on ühtaegu Bulgaaria. Rahva kiskus ta Tiinassino ja motet koorse partiid 13. sajandi prantsuse käsikirjast, mis pärast nõnda sellest pärast lugulaulu. Kõrvuti korraga kõlasid ühes ja samas laulus Bulgaaria rahvaviis ja prantsuse keskaegne Matit. Nõnda vähendamine võib tunduda kergelt ootamatu ehk isegi kohatu. Ent kuuldud Polar Alžeeria pulgary kooride dirigendi Vladimir Ivanovi arvates ei teinud ta küll midagi loomuvastast, vaid ühendas võib olla küll veidi tavalisest tihedaval moel kaks vokaalmuusikatraditsioon, mis on aastasadade eest nagunii omavahel seotud olnud. Bulgaaria rahvamuusika arvatakse olevat ühelt poolt üsna ohtrasti säilitanud mis olla võrdlemisi vähe muutunud Kristuse-aegsest ajastust peale. Teisest küljest aga kuuldakse bulgaarlased vanades viisides nende omapärases mitme häälduses hispaania ja prantsuse keskaegse muusika mõjutasin samuti sarnasusi Rumeenia, Kreeka ja Türgi folklooriga, mis bulgaarlased asukohta ajalugu arvesse võttes on igati mõistetav. Sugulastel sugulus, tom, Bulgaaria, vähemal vokaalmuusikal ja tegelikult nende rahva pillidelgiga kaugemate kantidega araablaste Lähis-Idas kui Maroko perveritega Põhja-Aafrikas ning mõeldes torupillile, mida siin ei kellelegi. Ma olen naiskooride taustal mitmel korral kuulnud ja peatselt jälle kuuleb siis bulgaarlased ja kultuurisidemed ka Euroopa piires kodust üsna kaugele loode suunas. Nüüd torupillilood tulevad koos lauluga. Torupillilood ja laulud bulgaariapäraselt Torupillilood ja laulud vana siia vahelises vormis Torupillilood, kus uhkete naishäältega ja Torupillilood koos elektriliste instrumentide jäätisel trummi nätsuga. Torupillilood olge mitmesugusele maitsele. Arvatakse küll, et tip-top tasemel torupillimängu kohtab kõige tavalisemalt gildi rahvaste juures šotlaste ja iirlaste kodumaal ja Gabretoonide juures Prantsusmaal. Ometigi on seesuguseid sarnaseid torupillid mängitud ka Itaalias, Saksamaal, Ungaris, Skandinaavias, maades ja Eestis. Kel mängitud ning mis selle saate peategelastest vulgaarlastesse puutub, siis nende muistsed rahvamuusikud tegid torupillidega tutvust ilmselt veel varem kui šotlased omakorda oma ilmakuulsa Torupillikunsti said arvatavast meie ajaarvamise alguses vanadelt roomlastest. Bulgaarias on Torupilli Sid taltsutatud ligemale 2000 aastat. Praegusel ajal mängitakse neil auväärse ajalooga instrumentidele mitte ainult pärimusmuusikat, vaid ka täiesti päevaseid palasid. Niisamuti nagu kaugelt traditsioonidega ilmakuulsad Bulgaaria naiskoorid ei esita üksnes rahvaviise nende seadeid. Nõnda oli see kõik loomulikult ka 86. aastal Taarja raadio naiskoori helblaatlemist vahepeal ka Lääne-Euroopa popmuusikaturul mõneks ajaks väikest elevust tekitas. Kuigi siiskil arvati, et nood kaunis viisid kõik bulgaaria rahvamuusikast pärinevadki. Ei olnud nii ega ole meilgi siin ja praegu, sest selle järgmise viisi kirjutanud on mitte Bulgaaria vanarahvas, vaid Bulgaaria helilooja Leondjev orgia oleme siis see on tema loole nimeks pannud ja see tähendavat, et kuu paistab tähedki, võib-olla säravad. Seega on meil head inimesed ära kuulatud, eelviimane kaunis viis, tänasel eikellegimaal, kus meil on laulnud imetabase Bulgaaria naishääled, kellele meele laulda, jääb veel üks ainult üks kõige kõige viimane oopus pärast Ta kuulub jällegi täpselt nädal aega, kuni eikellegimaa liikus nüüd seal uuesti teie päralt, siinsamas raadio kahe laine tihendusel, valides muusikat, mis kindlasti saab nädala pärast kõlama kuidagi teisiti moodi kui tänane. Ja väga võimalik, et see saab olema, on näiteks niisugune helikunst nädala pärast kus mängitakse muusikat muuhulgas sulepeade kui valdade plekktopside automaat ratturite ja sillasammastega võib-olla. Aga eks see täpsemalt paistab siis praegu tund, millal täitnud hulk iseäralikke nägusaid, lauluviisid, sekka näpuotsatäis, lustilisemad tantsulugusid, saab lõpetajad vahelduse mõttes parasjagu halemeelse, poolenisti Bulgaaria ja tükati araabiapärase ootusega. Shop Skabeeessen kirjutanud on selle kõheda kauniduse Kaufmann kaaned ja Ivanov. Kolmekesi laulavad Bulgaaria müstilised naishääled mitmekesi. Nägemiseni.