Tere, mina olen Peeter Helme ja räägin tänasest värskelt ilmunud tõlketeosest. Selleks on siis inglise päritolu Kanada kirjaniku Tom Rahmanni raamatuga imperfektsionistid. Imperfektsionistid on siis üks selline veider teos, mis räägib ajakirjandusest. Võib-olla see ei kõla väga isuäratavalt, aga tegelikult on see raamat, et ühtaegu äärmiselt naljakas samal ajal äärmiselt kurb. Tom Rahman, kelle debüütteos on, on osanud, no ma imperfektsialistides siis tõeliselt parimal võimalikul Džhoblikul moel ühendada nalja ja pisarad. Imperfektsionistid on tõlkinud Jana Linnart ja see on kirjastuse hea lugu. Uue sarja avaraamat sari kannab nime Areeni bestseller ja peaks siis tooma eesti lugejani selliseid huvitavaid originaalseid väliskirjandusteoseid, mis on ühel või teisel kirjastusel ühel või teisel põhjusel kahe silma vahele jäänud. Ja imperfektsionistid on kahtlemata üks selline raamat, mis on, ma arvan, väga õige valik, et see on eesti keelde tõlgitud. See raamat on praegu suur rahvusvaheline bestseller ja minu meelest räägib see ka väga aktuaalsetest asjadest. Ta on üles ehitatud justkui novellikogu koosneb siis tervest reast peatükkidest, kus võib öelda, et see, kes on ühe peatüki peategelane, eksisteerib kõrvaltegelasena teises peatükis. Ja see annab ülevaate ühe rahvusvahelise inglisekeelse ajalehe allakäigust. Autori te ise ka mingit saladust sellest, mis ajal Tähtede silmas peab, nimelt on ta siis töötanud International Herald Schibiuni Sis Pariisis ilmuv ingliskeelne rahvusvaheline ajaleht. Ta on töötanud selle toimetajana. Ja kuigi siin raamatus kirjeldatud ajaleht on mõnevõrra erinev International Herald Džibianist üle peatoimetus asub Pariisis raamatus imperfektsianistides ilmub ajaleht Roomas. Ajalehe nime ei nimetata kunagi, aga, aga üldiselt on selge, mida peetakse silmas aga laiemalt õitseda, raamatut vaadata üleüldse selliseid trükimeedia allakäiguna. On ju meil Eestiski palju juttu olnud, sellest, et paber ajakirjanduse roll kahaneb ja internet võtab selle rolli osalt üle muud meediumid täidavad juba ammu seda uudiste lasteaiarolli, kes tänapäeval ikka loeb ajalehest uudiseid, kui neid saab palju kiiremini kätte internetist või raadiost või televiisorist. Ja need probleemid käivad seal raamatus kõik läbi, aga jällegi nii-öelda peletada kallite kuulajate hirmu. See raamat ei käsitle otseselt neid teemasid, see räägib erinevate inimestega nässu läinud eludest. Mitte kõigi tegelaste elud on nüüd nässu läinud, aga väga paljude omad ja väga paljude omad lähevad selle raamatu vältel nässu. Ja tihti, nii võib-olla koledalt, kui see ka ei kõla, lähevad nässu kõige naljakamad võimalikul moel. Raamatus antakse põhimõtteliselt ülevaade enam-vähem kogu sellisest seltskonnast, kes on ühe ajalehe väljaandmiseks vajalikud. Siin on väliskorrespondendid. Siin on majandustoimetaja peatoimetaja, keeletoimetaja, kujundajad, kogu selline kamp kogu selline galerii oma oma koomilisusesi veidruses. Ja selle kõige taustal lisaks on veel selle ajalehe ajalugu peatükkide vahel lühemad jupid, mis räägivad selle ajalehe sünniloost. Aga kõik, võib-olla jah, kõlab väga kuivalt. Kuid samas, mis mulle Tom Rahmanni puhul meeldib, on see, et ta suudab need väga erinevad tegelaskujud tõeliselt elama panna. Meil on siin vananevast juudist keeletoimetaja siis on üks neljakümneaastane vanatüdruk, kes on kas külje toimetaja? Siin on olemas uudiste toimetaja, kes on üks 45 aastane mees, kes püüab hästi edukas olla, kellel on noor ja ilus naine, aga aga see ei päästa teda, võib nii-öelda siis on siin järelhüüete kirjutaja, kelle lugu on võib-olla kõige valusam siin raamatus nimelt saab tema väike laps surma ja väga huvitavalt on kirjanik lahendanud selle, mis, mis siis edasi juhtub. Nimelt see järelehüüete kirjutaja, siis elab oma lapse kaotuse nõnda välja kunagisest hallist sellisest kontorirotist saab tõeline karjäärihai, kelle nende nihkumine ametiredelil muutub ühtäkki väga kiireks ja agressiivseks. Nii et auto suudab jah, väga erinevad tegelased väga elavaks muuta, väga usutavaks muuta. Ta suudab kehastuda nii umbes 70 aastase alla käinud Pariisi korrespondendi nahka, kui siis kirjeldada noorte naiste probleeme, kui kirjeldada väga veenvalt selle raamatu võib-olla kõige hullumeelsemad tegelast. See on siis lugeja. Ja see lugeja on ornella demontereczy, kes vana Itaalia daam, kes ei ole kunagi aru saanud, mis asi on ajaleht. Sellepärast et ta loeb ajalehte nagu raamatut, et alustada algusest ja loeb lõpuni. Ja 2006. või seitsmendal aastal meil on selle raamatu tegevus, toimub, on ta oma ajalehe lugemisega jõudnud siis 1994.-sse aastasse, sest ta on otsustanud, et olla häbi iga päev ajalehe läbi. Kui nad ühe päevaga ei jõua seda läbi, siis kogu aeg suureneb see ajaline lõhe siis päris aja ja tema ajalehe aja vahel. Ja siis seal raamatus ta loebki 94. aasta lehte ja ohkab ja õhkab sellepärast, et miks küll Rwandas inimesed nii metsikud on ja kas Jugoslaavia sõda juba üks päev läbi ei saa. Ja see on ilmselt kõige kõige veidram tegelane siin raamatus. Aga jah, et tegu on seega ühe põneva galeriiga põnevatest inimestest, mille kõige taustal on siis selline tänapäeva meedia arengulugu, aga keda see lugu ei huvita? See ei pruugi nendes valdkondades üldse kaasa mõeldes võib lugeda seda kui lihtsalt ühte väga põnevat psühholoogilist teost mis koosneb lõdvalt seotud juppidest, mis kokku annavad väga võimsa romaani, sest et siin on ju nii palju erinevate vaatepunktide vahetumist ja erinevaid võimalikke arusaami ühtedest ja samadest nähtustest asjadest, probleemidest. Ja sellisena on tegu tõeliselt nauditava lugemisega. Ja mul on väga hea meel, et see raamat, mis ilmus minu meelest inglise keeles aasta tagasi on juba nii ruttu eesti keelde tõlgitud. Ja selles mõttes saame me osa siis tõeliselt globaalsest kirjandussündmusest, sest mõeldud on see raamat praegu suur rahvusvaheline bestseller. Alles hiljuti ilmus ka selle saksakeelne tõlge, soomekeelne vist on ka juba ilmunud ja see on siis tõesti raamat, mis ma usun, kõnetab enam-vähem iga inimest, kes tänapäeva ühiskonna tegemistega kursis tahab olla. Ja muidugi iga inimest, kes tahab lihtsalt väga head kirjandust lugeda.