Tere päevast, head kuulajad, laupäevane käes on taas ja raadio kahes tähendab see seda, et poolt ja vastuaeg on minu nimi on Urmas Vaino ja enne saate tänase teema juurde asumist tänan kõiki neid, kes on võtnud arvata oma mõtteid vahetada eelmiste kordade teemadel. Ja ma olen täiesti veendunud, et ka sellel korral saate järel. Aga miks ka mitte ajal põhjust Facebooki poolt ja vastulehekülje pealt läbi astuda ja sinna oma arvamusega jälg jätta, seda enam, et teema on erakordselt emotsionaalne ja seda enam, et täna sellest asjast millest tavaliselt võiksid rääkida ka naised, räägivad ikkagi ainult mehed. Me räägime sellest, kas Eestis on naised ühiskonnas kuidagi halvasti esindatud, halvasti esil. Raul Rebane ja Janek Mägi, tere hommikust. Tere raamest. Raul. Kas nüüd oli tõesti siis see küsimus nii-öelda kõige põletavam aasta lõpu eel 2011, kus nii-öelda ots hakkab paistma kõik sellel aastal? Meile kätte antud 365 juba mõne hetke pärast on sulanud. Millest oli siis nüüd vaja kirjutada pealkirjal naispuu, naiste puudega, Eesti, eksju, Postimehes? Jah, no põletavaid küsimusi meil tõstavad teatavasti selles ajakirjanikud ja poliitikud, mina neil sama külje pealt vaatlejana natukene Tarkisin, aga selgus tõsiasi, et see sai põletavaks mingil põhjusel, ju ta siis on? Sa tundsid niimoodi, et edasi enam ei või, ja nüüd tuleb sellest rääkida, muidu, muidu läheb raskemaks. Ega see asi nii lihtne ka ei ole, tegelikult ma olen selle teemaga ühel või teisel kujul, kas nii-öelda kiibitsena külje pealt vaatan tegelenud 15 20 aastat. Toomas Tammsaar Pärnu konverentsidest palus mul teha sügisel sel teemal ettekandes ma noh, nii-öelda kevadise ettepaneku ajal hakkasin siis seda teemat ette valmistama, mida päev edasi, seda keerulisemaks asi läks ja tuli sekkuda. Noro sõnastame ära nende inimeste jaoks ka ma olen täiesti veendunud selles saate kuulajate hulgas pole ühtegi, kes seda lugenud ei oleks. Aga ikkagi, milles naispuue sinu jaoks Eestis seisund, mis on see peamine, meie häda, mis sind pani siis kokkuvõttes? Kirjutatud, ma arvan, et ma ei räägi siin ainult naistest, ma räägin eesti riigist tähendab, minu jaoks Eesti riik, väike riik kasutab oma ressurssi, eks see tähendab mehi, naisi siin, kes me oleme nii vähe ja palju, kui meid on ehk umbes üks miljon halvasti. Ja kõige halvemini on kasutatud ära naiste vaimsed võimed, naiste juhtimisvõimed, seepärast, et mina usun siiralt sellesse, et noh, naised ei ole ajudelt pehmemad ja nad võiksid täpselt samuti osaleda ühiskonna juhtimises. Ja see on nii kehvasti kasutatud, järelikult, kus viga näed laita, seal too probleeme esile. No meie teine saatekülaline või saate osapool arvab tegelikult nii, et naisel ei pea olema peale nooruse ja ilu midagi. Mehel nii ei ole võimalik, naisel on Janek, on see nii? Tegelikult ma, see on nii, sa oled. Ma olen öelnud küll, aga ma tõin selles artiklis välja selle, et millised on Eesti ühiskonnas valitsevad arusaamale, et kuidas me asju mõista mäe ja ja ja noh, ütleme, et mulle tundub, et Eesti ühiskonna kõige suurem häda ei ole mitte see, et meil on palju naisi ja väga vähe mehi. Sest teatavasti Eesti on maailmarekordile suhteliselt lähedal, et ainult Lätis ja Ukrainas on 100 naise kohta 85,2 meest, Eestis on 85,5. See ei ole mitte see, nagu see põhiküsimus, põhiküsimus on kuskil mujal, et mida Raul nagu õieti ütles, et tegelikult ühiskonna kaasatus on. Ma arvan, et suures osas tänu sellele, sellele faasi nihkele kus meil on lihtsalt niivõrd suurmeeste puudus paigast ära, sest ega tegelikult samad riigi kogumis Raul oma artiklis välja tõi. Noh, need on suures osas ikkagi, ma arvan, naiste poolt valitud Ehk valivad naised aga valivad mehi. Ma tahan küll öelda, sellepärast et kui sul kui sul lähedal on liiga vähe mehi, kui sul endal ei ole meest, siis, siis tegelikult noh, see on ju teada, et maailmas on tegelikult mehi rohkem kui naisi, et maailmas on 100 naise kohta 101,7 meest. Aga Eestis on see vastupidi ja selles mõttes väga anomaalne ühiskond, sellepärast et kui me võtame niuksed, suured riigid nagu Hiina ja India, siis seal on probleem täpselt vastupidine, et seal on 100 naise kohta 108 Hiinas ja 107 Indias meest, et tegelikult on meil nii-öelda sooline tasakaal ühiskonnas täiesti paigast ära ja siis me võime siit hakata mõtlema edasi, et mikspärast siis meil nendel juhtivatel kohtadel ja väljapaistvatele kohtadele on niivõrd vähe naisi, et siin on võib-olla probleemid ka naiste omavahelistes suhetes. No see tundub, et naised ei valimi naised ei vali lihtsalt naised. Mulle on see väga otsitud põhjus, lugu on selles, et meil meeste naiste arvu vahekord jäi paigast ära teise maailmasõja järel, kus oli 57 protsenti mehi ja 43 protsenti naisi. Ja siis toimub väga kummaline protsess. Kusjuures minu vanusegrupis, kes on sündinud 1953, oli näiteks olukord, kus 1000 naise kohta sündis 1189 meest. See on muide rekord. Loodus reguleerib kuidagi kummaliselt neid asju ja seejärel kuskil vanusest 26 seitse kaheksa nõks üle 30 hakkab toimuma meeste riskikäitumine, mille tulemusena 40 45 seal juba naist tugevalt rohkem ja 38 on see vanus, kus toimub mure ja no kuskil valt seal, eks ole, ja 60 seal on juba lootusetult kütus, tähendab näiteks mul piinlik tunnistada, mul üheksa klassivend on surnud, eks. Et seal üsna kohutav number. Ma ei arva, et probleem on selles, et, et sa arvuline vahekord on rikkis, ma arvan, et siin on ikkagi. Kui nad põhjusel üks põhjus kindlasti, kui hakata otsima, siis ta on ajalooliskultuurilised tegurid. Ja ma kategooriliselt keeldun toomast näiteid, mis puudutab siis ka religioosseid, näiteks õigeusku või siis katoliiklus nende mees, naissuhete kultuurid on täiesti teistsugused. Mina asetasin meid väga selgelt üheselt nii-öelda vaatama põhja suunas. Ehk ehk protestantlik väike riik ja tema käitumismudelit ja tõin esile selle, et siin on karjuv vastuolu sellega, mis me peaksime olema. Aga mis siis oleks see, et mis aitaks seda olukorda lahendada? Sinu väliselt? Sellest tegelikult artiklisse väga iga ei rääkinud, Raul, sa küll konstandeerisid olukorda, näitasid, et nii ei ole. Aga mis on selle asja siis, kui me hakkame lahendusi otsima, mis on selle asja selge sinu jaoks üks selgeid põhjuseid või, või mõned selged põhjused? Ma arvan, et see 50 aastat nõukogude liit on olnud päris tugev. Ehk kui vaadata praegu näiteks, mis on juhtunud eile või täna, et, et see artikkel avaldati ka vene keeles. Täpselt null reaktsioon. Eks tähendab, et kui näiteks Manuna Parise lugu lugeda minu Moskva, mis värskelt ilmus raamat sistes, ta kirjeldab seal noh, vene õigeuskliku naiste käitumismudelit, need on täiesti erinevad, ausalt öeldes, ma arvan, et väga paljud ei saanudki aru, milles ma nüüd üldse räägin, et nagu ka mõned ütlesid, et nad, mida sa rumal inimene üldse kõnelejad ja, ja teine, et meie, kes me kuulume mentaalselt, ajalooliselt, kultuuriliselt ma arvan, põhja protestantliku piirkonda koos mees-naissuhetega horisontaalsete suhetega, mitte vertikaalselt, aga siis siis me oleme viimase 50 aasta jooksul sealt ära läinud või õigemini Sest me oleme libisenud õigeuskliku siis ütleme siis sellise ida traditsiooni Ja seda ma tahangi öelda, et me peame nüüd tasapisi pöörama pilgu õigesse suunda ja hakkame sinna minema. Ma ei usu, et seda on võimalik lahendada mingite normide, limiitide, kvootide ja nii edasi. Janek Mägi, kas seda on üldse vaja teha? Kui ühiskonnas tahate mingit protsessi muuta, siis nendest protsessidest, mis toimuvad, mis meil on ebameeldivad nendest rääkimine juba aitabki seda ja teha. Ja noh, see, et me üldse arutama sellistel teemadel, see ärgitab inimesi mõtlema ja ja ega see eesti mees keskmiselt ei ole tegelikult selline pürgi motiveeritud edu. Lõvi nagu võiks jääda mulje, kui me arutame seda, et et nad on kõik juhtivatel kohtadel, keskmine mees on ikkagi selline, et kes ei ole tee motiveeritud, ta on hästi selline ükskõikne oma võimaluste ja nende kasutamise osas. Et, et võib-olla nagu peaks mõtlema. Asi on selles, et kuidas seda muuta, vaid peaks lihtsalt ikkagi motiveerima nii naisi kui mehi ennast kokku võtma, elama sellist elu nagu. Kuule, naistel ja sa ei saa seda kuidagi ette heita, naistel nagu väga hästi uuringutes, tead, mismoodi, kui palju teevad kodutöid mehed, kui palju teevad naised meestel sa tahad öelda, siis lihtsalt ongi heaaegsel olla nagu diivani peal, kui sa ütled, et mehed ei ole ka väga motiveeritud sellel ajal, kui naised teevad selle keskmiselt tunni jagu rohkem päevas kodutöid, näiteks nad on täiesti alamotiveeritud. Üks huvitav uuring oli veel, et mis näitas, et noh, et, et kus on nagu meeste ja naiste nii-öelda arvuline tasakaal paigast ära siis noh, Tallinnas on see totaalselt paigaldada ja et noh, et ütleme, meil on lihtsalt oluliselt rohkem naisi kui mehi, aga maapiirkondades on vastupidi. Ja siin tuleb üks veel üks oluline asi, mida ma tahaksin sisse tuua, on see, et ühiskond on muutunud ühe inimesega leibkondadest, näiteks Stockholmis on selline olukord, et 70 protsenti leibkondadest on üksikud inimesed, kus elab ainult üks inimene ja sellises ühiskondlikus keskkonnas, kus tegelikult ei ole lapsi, ei ole perekonda. Noh, eriti suurlinnades ongi kõik täiesti teistmoodi. Aga tossoniaalsusele esile toodud ka minule meeldivad väga uuringute maalisus suurte grupid, üldistuse koha pealt olen päris ettevaatlik, aga siiski meil on praegu statistiliselt, mida ma vaatan. Kõige suuremad probleemid tegelikult erakondades Eesti poliitilises struktuuris on kõige suurem ja selle ma panin ühe lausega selle loosse sisse IRL-is. Ja paar päeva tagasi pärast selle loo ilmumist tuleks Eesti suurettevõtte juht ja ütles, et arvab, et IRL-i probleemid ongi väga paljuski tingitud selles et neil puudub teistsugune vaade seal. Mis sa arvad, kas see on sellepärast, et naisi ei lasta võimu ligi või nad ei taha sinna? Vaat see nüüd jutt on täita ei taha. Sa ütled sina, Janek ütelda, et nad ei taha. Ei ütle, ei ütle, ei ütle, ma ei oska sellele küsimusele vastata, kui analüüsida, mis toimus viimastel valimistel, siis järsku selgus tõsiasi, et praktiliselt kõikides erakondades naiste asetamine numbritele 10 kuni 20 kellel on kõige suuremad võimalused pääseda Riigikogus sisse, see vähenes järsult võrreldes eelmistega kus see põhjus on, iseküsimus, kas neid on vähe või palju või milles on või neid üldse ei ole, see, see on nagu teine teema. Fakt on aga see, et me oleme praegu tagasikäigu teel ja sellele tuleb reageerida seepärast, et ühel või teisel hetkel hakkab saatma tagasilööke, noh muide, IRL-i puhul, et Urmo veel ühe fakti, IRL ei ole mul mitte seepärast praegu ees, et siin, et mul millegipärast seal oli IRL täpselt vastupidi, vaid küsimus valmistab suurt muret 2007. aasta valimisteni. IRL ei ole ainuke erakond, kelle poolt hääletas vähem naisi kui mehi. Toom luurik 45 protsenti, naise oli 55 protsenti meeste ühiskonna sotsiaalse koosseisu puhul. Mehed-naised ükskõik missuguseid oleks sõnumit, ükskõik mida nad meile ei lubaks kassidele, piimameestele raha, mitte kunagi ei võideta valimisi. Aga mis teha, et, et kas me teame noh, ütleme vägisi seda tasakaalu muutma või on mingisugused tegevused, mis viiksid selle tasakaalu normaalseks? Kõik nad on paremad. Ütle mulle saeküsija laulikas käisin mina, minu asi on küsida, millest see tuleb, Janek, sinu arvates, milles, kui sa ise küsisid seda, et kas naised on siis ei küündi või ei taha, milles küsimus? No ma kardan, et ei lasta, mehed ei lase lihtsalt jah, ma kardan, et ei lasta, et see ja see on nagu see, millele tegelikult vist Raul nagu üritas viidata ka ja, ja võiks lasta tuleks lasta, aga noh, et kuidas nüüd seda teha, eks ole, see on nüüd nagu väga raske, sest noh, ma nagu ei oska kujutada ette, et öeldakse, et teil peab olema näiteks juhatuses 50 protsenti, no miks miks, miks, et kas, kas see annab nagu tulevast? Ma ei tea, kas see toob ühiskonda tasakaalus tegelikult, mida me otsime, on see, et stabiilsust ja tasakaalu ühiskonnas, et see on tegelikult kõige raskemini saavutada, võtab asi üldse. Sest jälle, et kui ma nüüd natukene vaatame statistikat, siis ega Euroopas on ka tasakaalud nihkumas väga mitmetes valdkondades paigast ära ja näiteks ütleme praegu me räägime Saksamaast kui suurriigist, eks ole, aga kuna Saksamaal lapsi ei sünni, siis 40 aasta pärast on Euroopa suurriigid Prantsusmaa ja Inglismaa. Aga need lapsed, kes seal sünnivad, need natukene teisest rassist räägivad võib-olla ka sellist keelt, mida praegused prantslased ja inglased, et igapäevaselt ei räägi nii, mina toon jällegi võrdluse sellesse kultuurikonteksti, kus me kuulume, et ma ei tahaks võrrelda ennast Portugali või Kreeka või mõne teise Põhja-Aafrikaga. Põhjamaades on praegu arvestatav hulk naisi, eks ole, Parlamendis, Norras on olnud situatsioon, kus naistel oli valitsus, enamus, samal ajal näiteks Soomes ja teistes nendes riikides on sündivus, ületab taastootmise astmes, on üks kõrgemaid Euroopas, samal ajal kui naised on valitsus, oota, mis siis viga on, kui me kuulume sinna gruppi? Me oleme mentaalselt religioosselt ja kultuuriliselt seal. Mis siis meie probleem, et me nii ei saa. Miks me võtame üle käitumismudelit, mis on meile võõrad? Mina ei usukvootidest seal ja ma ei usu seda, et homme hakatakse midagi väevõimuga tegema, ma arvan, et et see on protsess. Ja ma reageerisin sellele, et minu meelest hakkas protsess tagurpidi tööle. Aga Raul, kes on siis need, kes ei lase. Kui me vaatame parteide peale, võtame mõne teise partei ajaviiteks, et et kas see siis tähendab seda, et näiteks Reformierakonna puhul nende endine peasekretär Kristen Michal, kes tõenäoliselt mingid nimekirjad, ettevalmistus jättis naised lihtsalt tahapoole. No see tundus võib-olla loogiline olevat, nende võimed äkki vihisevad või nad ei sobi valitsusse ja nii edasi, neil oli omad kalkulatsioonid. Mind ei huvita need kalkulatsioonid mul lihtsalt ja nii on. Ja tean, et, et hetkeliselt sa võid saavutada selle võidu pikas perspektiivis, kaotad igal juhul. Kuule, aga millest see tuleb, see on, see on sinu loo puhul olnud ka jutte, tõesti, kui me vaatame selle peale, mismoodi Eesti poliitilises eliidis ministrid on oma skandaalidest peksa saanud, siis no naised saavad ikka erakordselt jõuliselt, enamasti mõtleme siin sotsiaalministeeriumi lugude peale, eks ju, mõtleme Kultuuriministeeriumi lugude peale, nii, kui on kusagil üks naine ja satub vähegi nii-öelda skandaalihõngulise olukorda, siis Tarapitakse lõpuni. Oled sa sellega? Absoluutselt nõus, absoluutselt, nõus, siin on rida skandaale, mille puhul, kui need ministrid oleksid olnud naised, oleksid ammu unustatud ja kadunud. Nii et selles mõttes on täiesti selgelt suhtumine ebavõrdne, kaasa arvatud ka töölevõtmiste puhul. Palgast ma ei räägi üldse. Kui meil natukene jätkub kainet mõistust minna peegli ette, vaadata iseendale näkku, siis me peame tunnistama, et meil on jama sees. Kui jama on sees, siis kas me oleme valmis seda jama likvideerima? Ma ei tea, arvestades praegu reaktsioone, mis ühiskonnas käivad, diskussioonid mulle tundub, et vähemalt mingi samm on tehtud, iga 1000 kilomeetri pikkune teekond hakkab esimesest sammust mis siiamaani oli minu jaoks häiriv, oli see, et kui sel teemal räägib naine, ma pean tunnistama Kenda psühholoogilist sõna feminist pehmelt öeldes Eestist sõimusõna, kuses May tarvitakski seda sõna, see ei ole see seepärast, et meil paneme talle kohe mingi pitsati juurde, eks ole, et noh, et, et ma ei tea, kes ta on. Et, et seda saab ka ikkagi sõnastada teistmoodi, see on väga inimlik teema ja, ja väga rahulikult edasi minnes ehk midagi muutub. Ma ei usu. Kiireid lahendusi ja miks nii on, et Eestis naisministrid saavad rohkem tappa kui mehed? See on ülikeeruline küsimus, aga ma olen sellega täiesti 100 protsenti nõus, et see on nii, kui ma praegu mõtlen, et poliitikas mitte muus elus niuksed tunnustatud esil olevaid naisi, siis neid tegelikult kirutakse, sõimatakse, laimatakse peaaegu kõik ikka leitakse, mingisugune puue, nagu rahul ütles, eks ole, et mis tal siis on, et kas ta liiga ilus või ta käib liiga hästi riides või noh, mis iganes, et, et isegi need positiivsed omadused, mida võiks naise puhul välja tuua, väänatakse mingisuguseks, vääraks. Et kas see on siis mingi alaväärsus kompleks ja kas see on lihtsalt see, et ei ole võimalik ka, mida see ei ikka teab? No umbes nii, aga selle asja juures on üks paha lugu. Paha lugu on see, et mõni nädal enne seda mul oli üks nihuke lugu, mille nimi oli poliitiku kollane surm ja siin on üks asi, millest me peame üle saama, siis on see, et meedia totaalne suundumus teha staare ja naispoliitikud 20 aasta vältel väga paljud mehed ka muidugi loomulikult, aga mehed ei torka niivõrd silmas, neid on lihtsalt rohkem. Siis ka väga perspektiivikad ja nupukat naispoliitikud lükati sellesse kollasesse, Nissi pandi tantsima, laulma, lööma trummi. Vägisi nii tõsiseltvõetavaks, kahe vähe, totaalselt paasu võim kadus ära, mitte mitte vägisi seepärast, et kogu meedia kirjeldab ja räägib, et, et kuule, et kui sa saad kontakte klikke värke tegelikult see on kultuuri küsimus. Aga saabki sellepärast, et muud moodi ei pääsegi esimese 20 hulka, muidu see partei peasekretär ei võtaks. Vaat seal ongi probleem, see on meie poliitilise kultuuri küsimus kui ka pärast seda minu lugu keelt, et ikkagi võiks natukene tantsida noadciana pääl ja kontakte minu seisukoht on totaalselt ühene. Ei või. Punkt, kui sa tahad lüüa poliitikas läbi seda teostada võimu, ei või, siis oled sa poliitik näiteks, ma ei saa praegu aru üldse sellest diskussioonist räägitakse, et riigikogulased, eks ole, võivad pidada firmasid, ei tea, mida arendada kinnisvara või, või saada selles vanas rahas miljon krooni aastal. Jätame selle raha kõrvale, maalin ta sinna, et ta töötaks 24 h ja ma tahan öelda, et neil ei ole vajadust kõrvale huvides, et aga noh, see on nagu väga keeruline küsimus, kui sa pead olema meeletu näljapajuki peal, eks ole, ja siis et peret ära toita, nii raske annaks. Tegelikult mitmed riigikogu liikmed ise on öelnud ka seda, et nad üldse ei mõista, et, et miks osad liikmed tahavad midagi muud veel teha, et see palk võiks olla piisav, et sa saaksid pühendada, et kõik tingimused on loodud. Ma toon siin ühe aspekti juurde, mis on kõige olulisem, võib-olla selle asja juures juhtida saab mees, masin, ma ei tea, kõik saavad juhtuda, ei ole probleemi, me saame kuidagi hakkama, küsimus on selles, et kas me usume siiralt sellesse, et naismentaalsusele ja tunnetuse juurdetulek juhtimisstruktuuri muudab seda ühiskond efektiivseks või mitte. Nagu ma ütlesin, et üks üks tippjuht ütles mulle, et, et noh, teil vist fifty-fifty umbes ja see ei ole mitte seepärast, et mingi kvoot vaid lihtsalt seepärast ütleb, et et see on tülikas, aga see muudab mu firma efektiivsemaks, kuna väga tihti naised on alalhoidlikumad, ettevaatlikud, mitmed riskantsemad ja nad on ära hoidnud meid tohutult paljudest lollustest. See on küsimus, kas ühiskond on koos efektiivsem või on mehed üksi efektiivsemad? Selles on küsimus. No perekonnas on ju tegelikult ikkagi fifty-fifty, et tegelikult võib-olla siis peaks ühiskonnas ka olema, et perekond toimib päris hästi on mees ja naine tehakse koos asja ja noh, eks see on ka nagu väikeettevõte või, või selline rakuke, mis asja edasi viib. Aga jah, ikkagi, millest see tuleb, et sa, et sa saad öelda, et Eestis on selline uskumus, et naisel ei pea peale ilu ja noorus on väga palju midagi olema ja sellest piisab mehel sellest ei piisa. No siin on nüüd, ütleme see meeste probleem on, et nad on ikkagi meeste probleem ja et aga vaata, siin see on meeste omavaheline teema, et see ei ole mitte nagu küsimus meeste naiste suhetes, sest noh, tegelikult keskpalkab seda meest, eks ole, on ikkagi enamasti mees. Kui me vaatame nüüd meeste omavahelisi suhteid ühiskonnas, siis ega neid ka nagu lõpuni terved ei ole ja mitte ainult nagu meeste suhted naistega, vaid ka meeste omavahelised suhted. Ja sellest pole minu arust nagu meil peaaegu mitte midagi räägitud. Tead, ma töötasin kunagi Nagano olümpiamängudel jaapanis olin tööl siis jaapanlastele mitu nädalat enne mängija ja seal on mees naissuhted erakordselt paigas. Eks see tähendab, et seal ei ole suhteid selles, seal on isegi keeleliselt kõik paigas. Ehk on spetsiaalne sõnade niisugused asjad nagu esimene laps. Kui küsitakse, näiteks, saad esimene laps siis ees võib-olla kolm tütart, aga esimene laps on alati poeg. Ja, ja ma töötasin ühes kontoris, kus oli viis meest kes olid siis ülemused ja minu tõlk, naine, saeko tunnistab, et see oli üsna kohutav, kohutav, selles mõttes sa, ego oli keeleoskused kvalifikatsioonil oskustel Nendest kõikidest meestest parem. Tal ei tekkinud ühtegi võimalust üheski punktis sisuliselt sõna sekka öelda. See jättis väga, ütleme karmi mulje. Ma loodan, et me nii kaugele ei jõua, kuigi elada saab ka nii. Aga see ei ole meie kultuur ja mere. Aga me ühiskonnas arutamegi kogu aeg, et kuidas suhtute, suhtutakse naistesse, millised on ka naiste omavahelised suhted, sest noh, need kollased väljaanded muust ei räägigi. Aga me eriti ei aruta ja sellest, et kuidas mehed suhtuvad naistesse. See on üks asi, mida ma nagu tahtsin, igem nagu tähelepanu pöörata ja teine asi, kuidas mehed suhtuvad teistesse meestesse. Mismoodi on halvasti meeste suhtumine naistesse praegu Eestis? Kõige lihtsam oleks öelda seda, et tegelikult neid ei lasta, ei lasta võimu juurde, nagu Raul ütles, eks ole, teine asi on see, et neid ei lasta ka olulistele ametikohtadele, nii lihtsalt noh, mõned meil muidugi on, et kui te Ekspressis vaatasite või ei mäleta, mitu naist seal oli nende au tööle tabelis, aga neid oli ikka päris mitu, neid ei olnud, üks neid oli ikka päris mitu. Et tegelikult ikkagi noh, ütleme, sellised pürgivad ja motiveeritud naised ikkagi saavutavad ka päris palju, et me ei saa öelda, et see on nagu täitsa null. Aga pigem on küsimus selles, et meil on vaja muuta teatud ühiskondlikke suhtumisi, arusaam, mis ei ole terved ja nende nendele ma hoidsin ise ka nagu tähelepanu, no juhtida, eks ole, aga kui see iroonilises võtmes midagi teed, siis mõned inimesed arvavad, et sa täpselt niimoodi mõtled. Kehra. Ja üldiselt on niimoodi, et kui me vaatame analüüsimine Smeediat siis seesama Muuseumi direktori Heidi või mis ta nimi oli probleem ärritas mind tõsiselt üles, ma ei tunne teda, ma ei tea. Pole elus näinud. Üks muuseumi direktoriks ei peaks saama inimene, kes on, kes on selle teadusega selles samas valdkonnas teadusega ikka jupp aega tegelenud, kes on väga hästi kursis nende küsimuste ja nii edasi. Urmas võib-olla lihtsalt vana ja kole ja siis keegi ei pööra sellele tähelepanu, aga kui ta noore elus ei, ma ei, ma ei, ma ei arva seda, et ma ei tea, spordi Föderatsiooni peaks juhtuma olümpiavõitja mikspärast, muuseum, võib-olla natuke teistsugune asi ka, miks, miks mitte juhtimisstrateegilistes printsiipides ja kõik on täpselt sama, siin vastab sulle kaks kodanikku mitte mingit vahet ei ole. Seda arvatakse, et kas see on kunst, kirjandus, poliitika, et vot me oleme nii erilised, ei ole, erilised juhtimisprintsiibid on kõikides kohtades, kusjuures juhivad juhid, mitte valdkonnad, kusjuures mulle tundub, et isegi need, kes ei ole nagu selles valdkonnas nii üdini spetsialistid, mõnikord on edukamad juhid, sellepärast et kui sa oled nagu oma erialasse väga kiindunud, siis armastad mingisuguseid asju, mida armastan, on võib-olla ei peaks nii palju pöörama liiga palju. Et arutelu all, et miks on nagu Eesti Rahva Muuseumis nii palju kappe ja ma mõtlen neid õlle kappasid, eks ole, ja, ja nii edasi, et noh, et võib-olla seal oli siis keegi muuseumitöötaja, kes kellele lihtsalt nii kohutavalt meeldisid, eks ole. Nüüd Rein Lang otsustab, et tegelikult ei tohi tädikest käest kõiki varasid vastu võtta, eks ole, lihtsalt et et kui sa midagi ülearu palju armastada, eks ole, see on ka nagu jälle uuringutega tõestatud, et tegelikult ei ole väga hea töötada sellel erialal, mida sa ülimalt armastad, sa pühendud üle. Mõte oli selles, et antud juhtumil selle loo puhul peksti naist, mitte juhtidega omadusi, peksti naist põhimõtteliselt seepärast, et kui sa juba paned juurde sildid, blond võhik, ma ei tea, modell, niuksed asjad, siis on juba asjad nässu, aga teeme natuke meediakriitikat ka, et tegelikult üks huvitav asi on see, et et meedia läheb liiga lihtsalt liimile selliste nihukeste kriisisituatsioonides, kus keegi ütleb, et see on loll, teine pakett Tiid asjast midagi aru ja siis mee tasub kohe nagu tema poolele selle, kellel on see kurikas käes, eks ole. Aga võib-olla see, kellel see kurikas käes tegelikult võiks ise kurikaga vastu pead saada. Raul, aga ikkagi, kui sa ütled, et kvoote ei ole vaja ja, ja, ja kui me ei saa kuhugi ette kirjutada siis asi lähebki samamoodi samas taktis edasi. Oli küll, nüüd sinu artikkel natukene jaurasime, lasime auru välja ja, ja järgmised valimised tulevad jälle, vaatame. Ja nagu keegi tabavalt mulle just värskelt ütles, et viskasin sitta ventilatudesse Ja panin käima ka. Tundis ennast halvasti. Tead, ma olen suhteliselt ettevaatlik teatud heagruppides, mis puudutavad väevõimuga tegemist, me tulime demokraatiasse. Me kaitseme seda vabadust hästi õrnalt, et see on võrreldamatult keerulisem minna hoiakute mentaalsust ja suhtumiste muutumise juurde. Aga minu meelest see on praegu küll see tee, et komme tuleks mingisugune seadused, nüüd peab 50 protsenti, oleme siin-seal, me, ma arvan, me laseksime pikkadeks aastateks selle protsessi põhja. Vähemalt mu kõhutunne ütleb seda, seda võib uuringutega kontrollida, aga, aga mul on tunne, et see on ikkagi Katrin Kivi, meile kirjutas eliidi küsimus. Kuhu me ennast positsioneerinud, mis riik me oleme? Kas me oleme idas või lõunas või me oleme põhjas, kui me oleme põhjas, siis me peame käituma nagu põhjas või oleme omadega põhjas või. No aga no see on jälle, see on selline loosung noh kui kui õiged inimesed, kellel on võimalus juhtida seda protsessi, kui nad ei pane seda tähele, kui nad ei võta sind tõsiselt ja nad ei pea ju võtma sind tõsiselt, siis, siis selleks jääb. Jah, see on protsess. Lisaks takkatippu on niisugune seesama, mida alguses siin räägiti, et naised hääletavad naisi väga tihti hääletavadki see võib muutuda siin mõne protsendi muutus, 50 protsendi muutus, võib muuta hästi palju ühiskondlikke suhteid. 50 vaid viie kuni 10. Viie kuni 10 jah, võib muuta väga palju ja, ja nüüd on lihtsalt küsimus, kas me oleme praegu sukeldumas sellesse ajaperioodi, kus muutused on võimalikud või jääme veel mingiks ajaks sinna, kus me oleme? Seda ma ei tahaks. Ma arvan, et me oleme teel. Kas sa näed ka mingeid asju, selliseid, mis tegelikult seda konkreetset olukorda nagu süvendavad nii-öelda panevadki rohkem mõtlen näiteks seesama ta naise või siis ema emapuhkus ema, raha, mis panevadki su olukorda, et sa tegelikult ühel hetkel oledki sunnitud tegema väga konkreetseid järske otsuseid ja millestki näiteks loobuma, sellepärast et töö tahab tegemist ja sinu ühiskondlik roll või ühiskondlik positsioon ei olegi võimalik, sellepärast et elukvaliteet tahab nagu hoidmist, et me oleme mingite asjadega pannud nagu inimesed karpi, vete ära. On küll seal on see periood naiste elus reeglina, kus, kus noh, see on kuni 30 58, ütleme selles vanuses, kus, kus eks ole, laste aktiivne kasvatamine, lasteaiad, koolid ja nii edasi sõltub konkreetsest perekonnast, aga seal toimub üks väga huvitav protsess. Ja see protsess on see, et seoses laste kasvatamise vajadusega, mis Eestis on veel arvestatavalt noh, nii-öelda teatud protsendi ikkagi selgelt niukene naiste pärusmaa kas õige või vale, aga nii ta on, kujundavad naised välja umbes kümnekonna aasta jooksul sotsiaalsete suhete süsteemi, koolid, lasteaiad, haiglad, värgid, omavaheliste suhete süsteemi, mida mehed praktilised, mitte kunagi ei saavuta. Seepärast, et mehed ajavad noh, nii-öelda käes mammuteid taga ja lahendavad individuaalseid väga kõrgeid suuri eesmärke. Ja siis, kui tekib uuesti tagasi minna võimalus kas tööle reaalsesse ütlemendis aktiivsesse ellu teatud vanuses, siis naiste sotsiaalsete suhete süsteem hindamatu väärtusega, vot siis minu meelest see jääb väga paljuski kasutamata. Naised on väga tihti need, kes hoiavad maapiirkondades eriti elus kultuurilisi märgilisi süsteeme, teevad üritusi, loovad inimestevahelisi sidemeid ja, ja selle kasutamata jätmine minu meelest rahvuslik kuritegu, kuidas seda peaks kasutama? Me peaksime tunnustama seda palju rohkem, et tegelikult ka sellel tööl on mõte sees, mitte et kui 50 vanamutti koovad lapitekk, et noh, las teevad, et me teeme tõsist asja. Ei, sellel on täpselt samasugune väärtus. Nad teevad meile kõigile. Jaa, aga mis, mida sa mõtled selle all? Sa istud hommikul saates tegelikult mul sulle kohtadele, ausalt öeldes ei ole, ma arvan, et te teete hommikul televisioonis põrgulikult head tööd, just samade asjade. See on selle koha pealt üks Eesti paremaid saateid kindlasti, aga see on see, et ka meedia võtab suhtumised, naine ei ole mitte kollane staar, kellel tuleb panna silda tuunika, teha soeng pähe, siis teha pilt ja panna helistama teda vaid ta on täieõiguslik ühiskonna subjekt, kes on täpselt samasugune nagu kõik teised ja me teeme kõik ühist asja. See on ka meedia, meie kõikide suhtumine, aga ma siiski alguses näen, et, et poliitilise eliidi arvamuse muutus mõtlemise muutus. Ehk ikkagi hakkab pihta partei peakontorites, kes saavad määrata inimesi, võimaldada neil Ma muidugi ütlesin valesti, ei ole midagi parteid parteid teevad pateegivad, parteid käivad mööda kultuuri. Tõenäoliselt ma loodan, vähemalt selle üldise kultuuri küsimus. Ei, ma olen sellega väga nõus, et ma arvan, tegelikult parteid poliitika kajastab suhtumisi, mis ühiskonnas on juba olemas. Et nad ju ikkagi nendele heidetakse põhiliselt ette seda, et nad ei taha mitte midagi eriti muud. Mis ühiskonnas on võib-olla halvasti, vaid tahad valijatele meeldida, see tähendab seda, et nad teevad täpselt niimoodi, nagu ühiskond parasjagu arvab, nii et eks eks võib-olla peaks. Kui me tahame midagi muuta, siis mitte vaatamine küljest toom poolavaid minema Toompeale vaatame sealt kola alla. Sest et üks mõte, mis mul viimasel ajal on tekkinud, on see, et et väga tihti kritiseeritakse avaliku elu tegelasi, kellega ma tööalaselt tihti kokku puutun ja nende hulgas on väga palju rumalaid, kuidas nad siukseid asju saavad rääkida ja nii edasi. Aga mis ma olen märganud, et kui ma käin mõnedel sellistel koosolekutel, kus on palju tavalisi inimesi koos, mis iganes korteriühistute koosolekut, kellel on mis iganes siis seal selgub huvitav tõsiasi, et neid rumalaid ei ole seal mitte vähem kui avalikus elus ja tihti isegi rohkem, ainult et me ei tea neid, et tegelikult, et see, kuidas ühiskond arvab, kuidas ühiskond ning seal lihtliikmed sellest aru saavad, kuidas asjad toimivad. Tegelikult me uurime võib-olla liiga vähe ja, ja me ei mõista seda ja võib-olla me peame muutma neid protsesse mitte ainult nagu juhtide hulgas, kes on nagu väljapaistvatele kohtadele, vaid hakkama ka selliste väikeste lasteaedade ja koolide ja väikeste firmade tasandil pihta. Võib-olla tuleks tunnistada lihtsalt ühte lihtsat asja, vaatan praegu Eesti kaardi ja 39. aastal oli selle kaardi peale selle maa peal 115000 talu koos oma tööjaotusmudelitega, kes, mida tegi väga tõsine füüsiline töö, täna sellest 100-st 15-st 1000-st talust on jäänud alles, eks ole, mõned protsendid või natuke rohkem, kes teevad füüsilist tööd 72 protsenti või 70 töötab teenindussfääris. Lühikese kahe-kolme põlvkonna vältel on elu nii radikaalselt muutunud. Et meie probleem on see, et me lihtsalt elumuutustega kaasas, meil ei ole vaja neid niisuguseid tööjaotusmudeleid, nagu siis olid. Meil ei ole vaja selliseid mees naissuhteid, millele vaja ühiskonna taastootmiseks kaheksa last või kuus last. Tore oleks, aga kõikidel perekondadel olla ei saa. Ehk ma arvan, et me lihtsalt elu läheb ees ja meie kem Jenny on järel. Minu mõte on, selles, läheme natuke kiiremini. Ja no tuleb nende samade Taani, Rootsi, eksju Soome näidata juurde, keda sa oma looska nimetasid, et mida nemad siis me ei saagi öelda on teinud, sest nende areng on olnud võib-olla natukene noh, võib-olla ongi olnud teistsugune 100 viitekümmend aastat vahel ei ole olnud lihtsalt. Et näed sa nagu mingeid asju, mis, mis võiksid nii-öelda viia, ma ei saa seda, seda riiki uuesti neid talusid täis külvata, see on, ei tule kõne alla, et noh, ei saa ümbruses kvoodist on vaja mingid asjad nii-öelda kokku leppida, ette kirjutada ja aktsepteerida siis seda ja mitte mitte põhja lasta. Võib proovida, aga ma ei usu, ma arvan, et nende mõju on tänagi piisavalt suurfirmade isiklike kontaktide poliitika mõjutama. Urmas aitaksin nii palju, et noh, tegelikult ma arvan, et teemade rääkimine muudab ühiskondlikke suhtumisi oluliselt rohkem, kui me ette kujutame ette ja, ja see, et noh, meil see tänasega siin arutame see kindlasti viibela natukene seda asja edasi, sest kui me vaatame, mis on juhtunud näiteks abortide arvuga, mis on meeletult langenud kui probleeme teadvustada, noh, nii ei ole hea teha, saab ka teistmoodi, on teistsugused võimalused, eks ole. Siis inimesed hakkab mõtlema. Aga kui sa ei tule üldse selle peale, et võiks ka mõelda teistmoodi, nagu Raul ütles, eks ole, et või on ka mingi teine mõte, et võib-olla võib-olla sellele on mingi väärtus, et võtta kahe võrdse kandidaadi hulgast mitte veesõidu hoopis naine ja tuua ütleme oma ettevõttesse nagu seda tasakaalu rohkem siis siis see on väga oluline. 28 jaanuar on IRL-i. Kuidas suurkogu ei pakkusele mõne naiskandidaadi välja, no. Ma ei räägi seda lihtsalt lihtsalt huvitav vaadata, aga teate asi huvitav, pool on see. Mul on viimaste päevade jooksul võtnud ühendust mu kuride kodanik naisi ja nad räägivad, et, et, et hea, et see lugu ilmus mehe suust. Nendel on neid valmis kirjutatud, aga nad ei julge välja tulla. Üheksakohane osadel on juba tööalaselt tekkinud probleeme tohetud. Kuule feminist, lõpeta ära, eks ole, mida sa jaurad siin, et meil ta tööd ka teha, eks. Et see on nagu andnud julgust tulla teisena välja, et siis nad ei ole nagu esimesed tõstavad seal teemasinaid, ma ise loodan, et see diskussioon jätkub. Ma ei usu küll, et nii aktiivselt, aga, aga üllatajad. IRL-i puhul on juba siis Liisa-Ly Pakosta juures juba muigvelsui jõutud rääkida tema kandidatuurist selle ja selle selle koha peale, nii et ega seal midagi väga head lõppkokkuvõttes ju loota ei ole. Me istume siin ja räägime kolme mehega, seda omavahelist juttu ja kuulajate hulgas ma ei tea, 100 protsenti, aga, aga on kindlasti ka mehi, kes noogutavad meiega kaasa. Mida me saaksime mehed ära teha siis selle jaoks, et see asi kuidagi teistmoodi läheks? Meist keegi ei istu parteikontorites kusagil, me ei saa määrata valimiste nimekirju meist vist keegi ei lähe hääletama ka, kas Pakosta saab IRL-i juhiks või mitte. Aga mida me saame reaalselt ära teha? Ma arvan juba see, et kui me mõtleme nii mõtlema, siis on juba väga suur asi ma siiski tulistatud, et arvestades minu hea grupi ja minu üles kasvanud, siis ma küll ei ole kogu aeg nii mõelnud, nagu täna ma arvan, see on olnud mingi protsess. 25 30 aastat tagasi oleks sobinud väga hästi ses süldis patriarh, kas pilti ja ma arvasin, et kõik, et see on jumala õige väike nihe mõtlemises, viib suurte suuna muutusteni? Mina ütleks, lugesin Pauli intervjuud Postimehest ja siis ta mainis, seal ma ei mäleta, keda ta tsiteeris, aga ta ütles, et oma riistvara muuta ei saa. Aga tarkvara saame küll ja noh, ma arvan, et meil on praegu nagu selline aeg, et kus me peaksime nagu ühiskondliku tarkvara veidi uuendama, eks ole, et on tulnud uued versioonid. Ja minu mõtted on samamoodi tegelikult ajas väga palju arenenud. Selle juurde jääma ja niimoodi istume mehed ja mõtleme oma asjade üle natukene. Lammutame joonistame, räägime ja, ja sellega tegelikult muudame ühiskondliku arusaamu ja, ja võib-olla näiteks viie aasta pärast on mõned arusaamad hoopis teised, sest noh, kui me mõtleme tagasi siin ütleme mida me saime aru näiteks majandusest aastal 2007, siis siin on ikka tarkvara ikka kordades uuendatud, nii et. Ja ma arvan, et ka selles sotsiaalsete suhete küsimuses ei suuda midagi ära teha. Ma tahan öelda teisiti. Mis on hiljuti 2000 või õigemini tegelikult sedasama 2007. aasta reklaami videosid, ma salvestasin neid valimiseelsel perioodil 10 minutilised Spotid. Ja nüüd tegin testi ja panin erinevates grupilised videot peal. Juhtub, rahvas hakkab eriliselt naerma, neil hakkab piinlik. Tähendab see, mis mõtlesime alles 2007, väga piinlik, vastik, ebameeldiv meesuundumused olid kõik suured, mingit materiaalset viie jõukama hulka 40000 krooni kuus palka 29-st reklaamis potis 21 pakuvad raha. Ja inimeste haige, haige värk, inimesed Omeeriliselt naeravad praegu. Minu mõte on selles, et kui mingisugune samm on selles suunas, et see, kuidas me täna mõtleme naispoliitikas sellest riigist viie või seitsme aasta pärast, tekitab sügavat piinlikkust ja kus siis oleme õigel teel ja mina kutsuks naisi ikkagi üles oluliselt aktiivsemalt ühiskondlikus elus kaasa lööma ja tegelikult ma tahaks öelda ka, et nad on sinna kindlasti oodata, et ma poliitika kohta ei oska öelda, sest me siin keegi nagu Urmas ütles, parteisse ei kuulu, aga ütleme, sellesse ühiskonda naised väga teretulnud ja ma näiteks ütlen, et nad on kohusetundlikumad, kuna ma olen ise tööandja ka nad on oluliselt tublimad järjepideva mere, eks ole. Ja, ja noh, vahest on natukene emotsioone rohkem kui meestel, eks ole. Aga see on selles mõttes positiivne, et noh, kui meessugu natuke kritiseerida, siis ta on ikka üks pööraselt Laiskloom tea Varrak Raul sinu poolt ja ma siin ütleme niimoodi erapooletu inimesena täiesti nõustun ja kohaselt kiidetud saates nentis seda, et et ka naised tõesti seesama, mida Janek ütles, praegu on tegelikult ise aktiivselt, kui me oleme ära vaadanud juba selle põhjus, seose ahela, mis meeste puhul. Ta hoiab naisi tagasi, miks naised tegelikult tunnevad, et et võib-olla väga ei tahagi ja kui ma saan, siis parem valin mehe, ehk siis hääletan mehe poolt valimistel. Mul on raske seletada, aga, aga vesteldes väga paljude inimestega just selle viimase poole aasta jooksul naistega, eks ole, et kuule ju erakordselt haritud ja tark inimene juhtimise, miks sa ei taha, tuleb vastase mees jutt, eks ole, noh, et kui praegu teha nimekiri nendest naistest sadadest võib-olla tuhandetest, kes töötavad endast kvalifikatsioonil palju nõrgema mehe alluvuses, siis võiks noh, nii-öelda terve Tartu maratoni seltskonna kokku panna valge raamatuga valge raamatu võiks korral ja, ja seal tekibki mingi vahe, et nad tunnevad, et ühiskond ei ole veel küps neid vastu võtma sellisel kujul, nagu nad on ja ise nad ei ole sellised võitlejad. Et riskides kõigega, et ma lähen nüüd pea ees. Ja, ja noh, nii-öelda murran läbi uste ja saagu, mis saab. See on meie praegune mõtteviis, Maran. Ehk see ongi seesama alalhoidlikkus. Ma pigem toimetan rahulikult omaette. Ma ei riski, ma ei võta nii suur riski kui mehed siis tuleb lihtsalt meestel olla minu arust ka oluliselt avatumad ja näidata oma suhtumises välja seda, et tegelikult naised on oodatud, sest et mulle meeldib naistega väga koostööd teha ja, ja enamasti on, nad on ikkagi oluliselt meeldivamad koostööpartnerid kui väga mõned mehed. Mina ausalt öeldes juba väga pikka aega ei pane seda tähele, mees naise nupukas. No mis vahet seal on? Absoluutselt seda küll. Tänane poolse vastu Janek Mägi, Raul Rebane ja me rääkisime eesti naiste ja meeste olukorrast ja nende jaotamisest ühiskonnas, kui teil on selle osas mõtteid, siis loomulikult meie enda Facebooki lehekülg on nende avaldamiseks täiesti õige koht. Kuuleme nädala pärast. Ilusat nädalavahetuse jätku.