Stadnikov, Sergei prosem. Veljesto. Väga austatud kuulajad, daamid ja härrad. Mina olen ise rahvuselt ukrainlane, aga. Käesoleval momendil ma ei esinda oma rahvust, vaid just seda humanitaarühingut Veljesto. Ja kõigepealt ma tahaks teile südamepapp seda oma peale panna ühte asja. See on põhimõtteliselt needsamad sõnad, mida ma ütlesin privaatvestluses seltsimees kooganile ja nimelt et seltsimees Kuugand, kui teil oleks kas või vähegi taipa lihtsat inimlikku kavalust siis sellist asja nagu nimelt võitlus Eesti keele riikliku staatuse ja kodakondsuse vastu teie siiski ei teeks, sest igale rahvale on tema keel ja see territoorium, kus ta elab, tema hing ja sellest nad ei loobu mitte iial. Jama. Ja ma palun järgige seda põhimõtet kätte oma igapäevases elus, kindlalt visalt sihikindlalt ja printsipiaalselt nõudke eesti keele tundmist kolme tasandil. Ja veel üks moment. Kui ma ajasin asju, see on oma isiklik kogemus Tartu Ülikooli klassikalise muinasteaduse muuseumi varade tagasi tagastamisest varandusest, meil on õigus kõik saada siis ma panin tähele, kuidas minu eesti kolleegid ajasid asju viisakalt, tagasihoidlikult ja kuidagi kartlikult. Tõesti, sellise maalähedase talupoeglikust suhtumisega ei maksa tüli ega pahandust teha, ehk saab niisi kuidagiviisi kokku leppida, kompromissi saavutada. Aga teate, mis suurtes asjades, aga keel? Oma rahva tulevik on ikkagi väga suured asjad. Neid asju ei saa ajada ilma suurte pahandusteta, olge nendeks valmis sisenemisel. Pahandused tulevad. Nad on möödapääsmatud. Vot nii, vot niiviisi. Ja veel üks moment, ma tahaks siinkohal pöörduda siin viibivate suurene rahvuse esindajate poole. Vaadake, kui ma olen lugenud ka vene ilukirjandust, kui ma olen vält läbinud Paljude vene rahvaesindajatega siis ma olen aegade hoomanud, kas avaliku või sellist varjatud, heatahtliku ka ikkagi patroneerivad sellist imperliku suhtumist väikerahvastesse. Ja ma soovitaks just nimelt vene rahva intelligentse sisemised võideldud selle suhtumise vastu, mille juured on väga vanad väga kaugeleulatuvad, tulevad juba 15-sse sajandisse seoses kolmanda Rooma kontseptsiooniga. Esimene room oli teine, Rooma kontsert. Konstantinoopol oli aga kolmas, Moskva oli ja jääb. Aga see oli mitte ainult religioosne, see oli ka rahvuslik doktriin ja see teataval määral mugandatud vene rahvuse esiletõstmisega, see toimib siiamaani. Ja kui ma nüüd olen jälginud vene rahva noh, reaktsiooni ja mõelnud sellele paljude 20 sajandi sündmuste kohta siis kahjuks suurema osa vene rahva suhtumises sellistesse küsimus, nagu 56. aasta Ungari 68. aasta Praha kevad 80. aasta Afganistan kahjuks väljarodemiit intelligents, suurem osa sealsest rahvast kiitis heaks Nedagressioonid. Kahjuks. Õieti tegime, õieti tegime. Vot sellisest Impiirlikus suhtlemisest tuleks proovida vabaneda, sest ajalugu lõppkokkuvõttes paneb kõik paika ja kadunud kunagi suured rahvad, Jempeerinud, Assüüria, Rooma impeerium, kui palju nemad küülitasid teisi rahvaid, millised impeerimined olid mitte lihtsalt suurriigid, vaid terve maailm ja neid ei ole enam. Aga miks need ei ole, võib tuua palju põhjuseid, sotsiaalmajanduslike, aga üks on kindel, sest need suurrahvad. Järjepidevad eirasid eetika, lootusetud ja väljapääsmatud tõsidust. See oleks minul, läkitas suur vene rahvaesindajad. Täname ja palume järgmisena esinema maris koos olin Läti riikliku ülikooli labori juhataja. Tere, kõik Eestimaa elanikud, mina olen lätlane, elan Riias, aga mina olen sõitnud siin sellepärast, et meil Lätimaal kaob see probleem väga sügav ja väga valus. Me täname, aga palume siiski võtta, eks ole aega ka, sellepärast et probleeme on, nii palju, kui me kõikidest pikalt räägime, me jõuagi õhtule. Järgmisena palume kultuuriajaloolaste Aili Aare Laido. Ära. Hakanud seal ees, sest ma olen nii väike, nagu te näete, et ma ei paista välja, ma räägin siin Eestis päris. Lugupeetud foorumist osavõtjad lähemale Ma olen täna siin kultuuri teoreetikuna ja püüan nii-öelda jälgida seda protsessi ja kuidagi konstateerida selle põhijooned. Tähendab, tuleb vaadelda, mis on nüüd kultuurautonoomia ja endale aru anda sellest, et meil on siin ruumis praegu väga erinevad mallid ja me ei saa täpselt aru, mida me tahame, me õigupoolest meil on nüüd kaks vist üleliidulist tendentsi vist üldse selle protsessi aregunud tendentse siin täiesti läbisegi, vaheldumisi tulevad välja. Üks asi on kultuurautonoomia suveräänseks riigis, kus põhirahvus on valdavas enamuses ja kes saab endale lubada nii-öelda seda luksust vähemusrahvustel teha oma kultuurielu oma äranägemist järgi, see oli ka kodanliku Eesti praktika ei antud ju seal vähemusrahvustele muid õigusi kui õigust ise oma kultuurielu korraldada, see oli ainult seaduslik õigus, kõike, kuidas korraldada. See oli juba nende vähemusrahvuste oma asi ja tuletan meelde, kultuurautonoomia anti põhiliselt ainult neljale rahvale ja nendest kaks suutis seda ellu viia. See oli küllaltki keerulise masinavärgiga seotud ja ainult sakslased ja juudid, kellel oli sellel ajaloolisel territooriumil juba enne kultuur küllaltki hästi arenenud. Realiseerisid oma kultuur, autonoomilised õigused. Praegu 80.-te aastate lõpul on meil tegemist täiesti teise situatsiooniga eristi arvestama seda, et meid meist on juba üle läinud, mitte üksi stalinism läinud ka ühtse nõukogude rahva kontseptsioon ja pärast seda alles me püüame kultuurautonoomiast rääkima hakata. Täna paistab siin välja põhijoonena see et on segane vahekord riikliku ja oma algatuslikkuse vahel. Tuletan meelde kodanlikus, Eestis oli kõik omaalgatuslik. Täna aga tehakse väga palju nõudmisi, et riik peaks seda asja hakkama doteerima. Soovitakse riigilt ruume, riigilt vahendeid, ka riigilt õpetust. Ja see on väga delikaatne küsimus. Ühelt poolt on Eesti NSV kultuurieelarve erakordselt väike, vähenenud viimastel aastatel kiiresti ning on praegu ainult kaks ja pool protsenti rahvatulust 107 miljonit. See on väga tõsine punane ohutuli. Nüüd kuid teiselt poolt on täiesti selge, et selle viimase 50 aasta jooksul veel 70 aasta jooksul on just riik oluliselt lõhkunud rahvuste kultuuride infrastruktuure ja riik on võlgu. Ja ei saa enam täpselt selle malli järgi võtta, et riigil ei ole mitte mingeid kohustusi. Praegu ilmselt aga täna see foorum siin ei suuda täpselt välja töötada neid vahekordi riigi oma algatuslikkuse vahel. Liiatigi mulle tundub, et tänasel foorumil aeg-ajalt ikkagi veel hõljuka seda ühtse nõukogude rahva kontseptsiooni siin ikkagi veel seda kõigile võrdselt ja ühtemoodi jagamise hõngu. Ja sellega ma tahangi lõpetuseks öelda, et tänane algus on väga paljutõotav. Väga ilus algus, kus iga rahvusgrupp Eestis on julgenud tõsta oma pead aga edasi peab olema ka julge tahtma oma kultuur tähendab olema selged sihid, mida oma kultuur autonoomiaga tahetakse kätte saada ja täpselt teadma, kui palju ja mida tahetakse riigilt saada. Andke andeks, ei saa küsida võimatut. Konkreetselt näiteks siin on praegu enamus, nagu räägib oma majade Atlustest. See muidugi vabariigi eelarvest ei ole reaalne, kata külla, aga andis kultuurikomitee lootuse. Nüüd, kui ka see foorum pöördub EKP Keskkomitee poole vana poliitharidusmaja või siis mõlemad kompleksis võtta rahvuste kultuuritsentrum alla kusjuures siis tähendab kõik nii-öelda graafiku alusel saavad seal oma kultuuri arendada, tähendab lahendus tänapäevaselt kompleksne. Järgmisena palume Eesti esperanto liidu esimeest Ferdinand teisenid. Taanuai kallid kaasmaalased. Rahvusküsimuse selline arutlus siin, eriti teiste rahvusgruppide esindajate osavõtul on tõepoolest väga ainulaadne ja siit nähtub selgesti ka tee edasi õigele internatsionalismi. Esiespirantiisid tegid mulle ülesandeks avaldada sellel foorumil toetust eesti rahvarindele ja rahvusgruppide foorumile SIIN. Eestik. Esperanto keel on rahvastevahelise sõpruse, koostöö ja üksteisemõistmise arendamise keel, see on tema peaülesanne, see on tema suur humanistlik jaga internatsionaalne ülesanne ja müünud aastal pühitseti selle keele tekkimise sajandat aastapäeva. Ja Eesti esperanto isid. Nendes kitsastes oludes, kus meil on tulnud seni töötada peavad siiski kirjavahetust peaaegu Sayama Esperantistidega. Võtame vastu oma kitsastes oludes ka välismaa külalisi ja meie räägime neile oma maa, oma rahva murredest ja püüdlustest. Ja ma kinnitan, et me kasutame seda keelt selleks, et oma sõpradele, teistes maades ja teistes vabariikides ka Nõukogude vabariikides, kellega meil tihedad sidemed on. Me räägime sellest, mida eest võitleb siin rahvarinne ja kuidas me arvestame ja püüame arendada rahvastavale sõprus siin all ja austada, õppida austama rahvaid kogu maailmas, mille siiras sees on Alnia populav fronto. Järgmisena palume Tõnu kaubad, see on neuroloogia ja neurokirurgia kateeder. Arvatavasti Tartu Ülikooli. Kallid eestimaalased. Ma pöördun teie poole Tartu rahvarinde volikogu meedikute esindajana, mitte niivõrd kateedri esindajana. Ma edastaksin teile mõned meie kolleegide mõtte, et need ei ole päris minu omad, originaalsed mõtted. Aga ma arvan, et nad väärivad mõningast tähelepanu. Viie hea kolleeg doktor Heino Tartus tegeleb nõndanimetatud auto agressiivse käitumise ehk suitsiidide uurimisega. Ja nii tema kui ka mitmed teised kolleegid on viimasel ajal täheldanud, aga esialgu ainult täheldanud, et auto agressiivset käitumist ehk enesetappe on just nagu veidi vähemaks jäänud. Ma meenutan teile, kallid eestimaalased, et enesetapp on äärmuslik. Võte või vahend mingi tekkinud konflikti aga see konflikt on sageli noh, sotsiaalse keskkonna ja enesevahel selle konflikti reguleerimiseks või lahendamiseks. Ja kui me oleme viimastel või ütleme eelmistel aastatel olnud enesetappude poolt võiks öelda maailmas noh, nii Nõukogude Liidus kui ka üldse maailmas esirinnas siis me arvame, vähemalt rahva rindelased praegu arvavad, et võib-olla on rahvarindel ja ka sellistel noh, rahvusvoor foorumitel osa selles, et inimeste pinged lahenevad, et on leitud poliitiline väljund, on, on saanud teatavaks, et meil, rahvusel või etnoseal on mingisugune lootus olemas ei ole lootusetus olukorras. Nii et selles mõttes ma arvan noh vähemalt esialgse mulje järgi, me oleme kõik väga rõõmsad, et on üks selline tõenäoselt konkreetne tulemus meie ühisest tegevusest. Tänan tähelepanu eest. Me palume Moskva võõrkeelte instituudi õppejõudu Aleksei reetini Nüüd ma, mul on vaja siis tõlget, sest ma lähen üle Eesti keelde. Ma alustaksin praegu kriitikaga, see on heaks kombeks, meil muutunud. Minu arvates ei ole olnud üldse õige küsida, kas on vaja vene keeles eesti keelde tõlkida, siin see on põhimõtteline asi, minu arvates ma saan aru, et teie olete pragmaatilised, praktilised praktilised inimesed ja pragmaatiliselt pole vaja tõlkida, sest ikka vene keeles saadaks aru. Ja praktilisel seon raske korraldada, aga siiski see on põhje, teie põhjen mitte millest peab nagu kinni pidama, kus on siis eestlaste prioriteet? Nüüd? Nüüd aga asja juurde, mis toimub siin siin Eestimaal üldse on väga tähtis mitte ainult Eestimaale, vaid tervele nõu nõukogu liidule. Siin on siin selles. Selles linnas on eestlaste üles ärkamine üles ärkamine, renessanss, nagu öeldakse. Siin saalis on kokku tulnud Eestimaa tulevik. Sellest on igal ausal inimesel sõltumata rahvusest hea meel nagu minuga minuga. Sest see, mis teil toimub, on väga hea perestroika näite ja meie Moskvas ka minu arvates vajame neid häid näiteid perestroika ja parem, kui need leiduks just meie kodumaad kui kuskilt Soomest või Rootsist või Ungarist. Autonoomia on tarvis. Rahvuste autonoomia on tarvis, mitte ainult aegsetele rahvustele. See on tarvis ka meile venelastele suur rahval. Meid ei ohusta teiste rahvuste peale surve, ei, mitte mingil juhul. Oht on just teises protsessis. Meie venelased, hakkasime laiali minema, muutuma halliks ja Amolseks massiks. Kaotama oma rahvuslikku mentaliteeti ja identiteeti. Pange tähele, ühegi riigilipus pole millelegi pärast halli värvi olemas. Eks ole. Ja see protsess toimus just teiste, väiksemate rahvuste õiguste piiramise kaudu. Nüüd meil venelastel on võimalus ka saada tagasi vene rahvast aga seda kõige rohkem teiste rahvuste austamise kaudu ning selle kaudu, et proovime parandada neid vigu ja kuritegusid, mida muuseas Stalini valitsus on läbi viinud. Olen aga saanud näha viimasel ajal, et see on raske asi, aimasin seda ammu, aga praktiliselt nägin seda neist kirjadest, mis olen saanud vastuseks minu avalikku avalikule kirjale, trügid õhtulehes siin ja vesterni talingus. Nendes mind sõimatakse fašistiks ja oma rahvuse reeturiks. See on vist niinimetatud internatside arvamus. Selge, et need inimesed on stalinistliku ja preesnerliku kasvatuse reliktid aga nendega kaabeks rääkida suutma ja selles ongi probleem. Autonoomia on hea asi, sest ainult vabaduse ja vaba valiku võimaluse abilus võiks ehitada dealist sõprust ja häid suhteid, autonoomia aga on võimatu ilma tervikuta. Milles see auto nume peab nagu realiseeruma. Terviku aluseks peab siin Eestimaal aga olema eesti keel ja eesti kultuur. Lingvistiline mõistan eriti hästi keeleoskusi Ta tähtsustes, alles siis saab Eestimaaga siinsete venelaste kodumaaks alles siis samme peale hakata sellega, et ehitame uuesti läbi vanade stereotüüpide sillad, omavahel sild, see peab olema ehtne, kõva ja tugev, mitte ainult isesilla struktuur. Kas sillad, poed, mille peale ehedame, seda on vaja tugevaks saada. Muide, vajumi jälle stagnatsioonisoo sisse ja need sillad, et uued moodustabki rahvuste autoga vähemalt minu arvates. Aga lõpuks üks nagu spetsiifiline ettepanek, kui eesti soomlaste saatus on mulle eriti lähedane, ma olen nimelt rootsi ja soome keele õpetaja ja tõlkija siis ma tahaksin ette panna üks, üks idee. On raske korraldada siin kõigele aegsetes rahvustest lastele libedust emakeeles, see on selge. Aga soome keelt võiks ju levitada keskkoolides siin võõras keelena, see annaks võimalust ka eesti soomlastele panna oma lapsi niimoodi emakeelt õppima, see oleks ka hea Soome sild, nagu öeldakse. Ma arvan, et eestlaste hulgas see võõras keel on ka väga populaarne. Samuti võiks korraldada rootsikeelsed libedust minu arvates. Ja noh, lõpuks ma tahaksin veel soovida edu teile rahvuste foorumil ja rahvarindele, ilma vabaduseta ja demokraatiata. Meie kaotame kõikjal siin Eestimaal, Moskvas, Kiievis, Leningradis, Novosibirskis, kõikjal vabaduse ja demokraatiaga, meie aga võidame elu ja tulevikku. Me täname, Aleksei reppisid särava esinemise eest, me võtame selle arvesse arvesse tema poolt tehtud märkuse foorumit ette valmistades nii palju muret tundnud, sellepärast et et neist aru saadakse, et oleme valmis aru saama igast muust, ükskõik mis keeles ta rääkis. Järgmisena palume Kehra keskkooli õppealajuhataja Einar Vära. Tere, Ma tahaksin tervitada Kehras elavate soomlaste poolt, neid on üle 200. Kuid siin ma tahan rääkida kõigepealt ikkagi nagu õppealajuhataja. Kehra keskkooli õppealajuhataja ja sellepärast meie kool on kakskeelne meel ühes hoones õpivad nii eesti kui ka vene õpilased. No ja eelmine oli rääkinud siin seltsimehe jätkuks, ma võin öelda nii, et meil koolis on soomlastest õpetajaid ja meil isegi toimus soome keele õpetamine. Kuid õpetaja praegult on dekreedis. No ega see ka halb asi ei ole. Ja mul veel tahan rääkida nagu Kehra keskkooli rahvarinde tugirühma volinikuna. Meil rahvarinde tugirühmas on ka vene õpetajaid ja sellega seoses mul tekkisid just probleemid. Ja nende peal ma tahan pöörduda või peatuda, see just tähendab selle ter natsionalistlikud liikumise suhtes. Tähendab, asi on selles, et nagu te olete märki märganud Need, internatsionalistlikud elemendid Nemad eitavad automaatselt kõik rahvarinde loosungid. Ja kui 22. septembril nägid linnahallis toimunud miitingut, siis seal üks loosungitest oli just et niedsamas Vandmu formon Arudub. Ei isehakanud rahvaste foorumile. Kuid need seltsimehed veidia seltsimehed härrasid ka ei taha nimetada neid. Need inimesed unustavad ühe lihtsa asja ära, nad lähevad absurdini välja, tähendab demokraatia ajal isehakanud polegi halb asi. Ega me ei saanud ju oodata, et keegi meid siin väljaspoolt kokku kutsub. Ja kas internatsionalistlik liikumine ei ole ise isehakanud või on neid keegi kokku kutsunud. Kui järgida nende loogikat? Kui järgida nende loogikat, siis need peavad olema ikka lääne luuretalitused selle pärast, kes veel tahab perestroika nurjumist. Teise loosungi peal selle kultuurautonoomia halvas mõttes või tähendab selle mittevajalikkusest, selles ma olen, selle peale ma ei hakka peatuma sellepärast et siin juba rääkisid. Ja mina arvan, et meie tänane foorum on ikkagi tõelised internitsionalistlik nähtus ja meil peab olema ka oma suhtumine sellesse liikumisse, mis korraldas oma miitingu 22. septembril ja seepärast ma pakun deklaratsiooni sellise veel ühe punkti. Eestimaa rahvaste foorum mõistab hukka internatsionaalsesse liikumise liidrite tegevuse, mis on suunatud ühiskonna lõhestamisele rahvusliku tunnuse järgi. Internatsionaalne liikumine sellisel kujul objektiivselt tegutseb perestroika-vastaste jõudude kasuks. Tuues esile rahvussuhted vabariigi põhivalupunktina üritavad internatsionaalse liikumise liidrid viia ühiskonna tähelepanu kõrvale tõelistest probleemidest administratiivkäsulise majandamisviisi valitsemisest ja sellest tulenevatest kriisinähtustest. Kui me võtame sellise punkti vastu, siis me vähemalt saame pärast seda hakata juba inimestele seletama, kes on internatsionalist ja kes on internatsionalist. Ja siinkohal ma tahaksin öelda veel, et me kasutame lühendit, interrinne või interliikumine, vot mina olen selle vastu, sellepärast et mõistega interneil ei ole mitte midagi ühest, vaat selle teise sõnapoolega seda veel võib kasutada, aga vot nii et interrinne siis. Ja nüüd ma tahaksin just. Ma muidugi vabandan, et mu sõnavõtt on nii emotsionaalne, sellepärast on raske säilitada, nagu ütles lugupeetud Edgar Savisaar soomlastele omast rahu, kui on nii valupunktid käsil. Mina tahan, et kunagi ei korduks selline olukord nagu kordust või nagu oli see soomlastega, kus inimestele pandi passi tempel poliitilisest ebakindlusest ainult sellepärast, et nad olid soomlased. Ma ei taha, et kunagi korduks selline olukord, et ühe rahvateel tunnust tunnistatakse fašistlikuks, nagu oli see 40. aastal soome keelega. Ja seepärast ma tahan just kutsuda eestlasi üles, vaadake meid ja ärge laske seda korrutada. Ja ma tahan väga veel seda, et minu lapsed ei kunagi kuuleks seda lauset, mida mina kuulsin omal ajal, kui ma rääkisin, jutustasin või rääkisin ühele inimesele, et ma võtsin endale naiseks soomlane, soomlanna ta mulle ütles vohmatsionalist. Ja ma väga tahan, et meie vabariik muutuks tõeliselt internats realistlikuks ja seal, et sellele sõnale oleks tagastatud ta tõeline mõiste ja tõeline väärtus. Et meil ei oleks sõna kas sõimusõna või siis selliste mittekorrektsete poliitiliste eesmärkide sildina on tähelepanu eest. Ma tänan kõiki esinejaid korrektsuse eest, meil on veel mõned sõnavõtud lõpetada. Vana silla, kus viga näed laita, seal tule ja aita. Rahvarindevolinik Sillamäe linnast, Sergei Soonov. Tere ma vabandust, et täna selles saalis ma räägin vene keeles edasi. Järgmisena palume sõnavõtuks Paul mõttes küla tõlkijat. Lugupeetud vennad sünnis. Surmas. Ja ühise vaenlase palge ees. Mõningase liialdusega. Tahaksin ma öelda et teatud aja möödudes pälvib tänane foorum ajaloo silmis mitte üksnes Eesti ajaloo seisukohalt suure või NSV Liidu ajaloo seisukohalt suure paika maailma ajaloo seisukohalt suure tähenduse. Ma rõhutan veel korrelatsioon kerge liialdusega. Ma ei püüa olla prohvet, kuid kui sügavalt järele mõelda siis ajalugu pisut tundes võib selles vististi üsna kindel olla. Ma tahaksin tänada siiani esinenud rahvuste esindajaid selle positiivse ja tegudele innustav emotsioonide laengu see laengu eest, mida nende sõnad on andnud. Ja ma loodan, mitte üksnes minule. Ma tänan teid. Ma tahaksin puudutada seda küsimust, mida tõstsid ülesse minu Valgevene vennad minu kui Valgevene keelest tõlkija hind tilgub verd kui viibides Valgevenes, puutudes kokku valgevenelastega Valgevenest, Mazan kuulda seda, et nende keel on peaaegu reaalselt nagu aborigeenide keel. Tõlkides, asudes tõlkima Valgevene keelest eesti keelde nägin ma oma missiooni selles et aidata siit maalt kaasa sellele, et Valgevene rahvas ja Valgevene keel võiks tõusta taas sellele kõrgusele, mida ta on väärt ja mida tema onul. Ma tahaksin öelda veel ühte asja ja juhtida tähelepanu, nii kurb kui see ka ei ole ühtedele sõnadele mida ma räägin siinkohal vene keeles, nad v keskplatsi jõua spalfoy, pukk või Veliikiaia small Šoimuk või Russ. Ma arvan, et selle lause olemas olles omandab meie veel olemas olles omandab meie tänane foorum tõepoolest ajaloolise ja eeskuju andva ja teed murdva tähise. Kuid ma tahan siia lisada veel ühte asja seoses tänase päevaga. Ma arvan, et iseenese kaitsmine on parim ja läheb paremini korda siis, kui me kaitseme oma sõpru. Ma olen rõõmus ja mul on hea meel, et vennad kodakondsusesse. Vennad Eestimaa-aluses on täna toetanud südamest tulevate soojade sõnadega eesti keelt ja tema staatust. Aga ma tahaksin teha tänase foorumi presiidiumile külalisena ettepaneku kaalumiseks. Me peaksime nõudma täiel häälel, et NSV Liidu konstitutsiooni viidaks kõige lähemal ajal ja kõige kiiremas korras sisse säte, mis seaduslikult põhiseaduslikult konstitutsiooniliselt kuulutab kõikide NSVL Liidu territooriumil asuvate rahvusterritoriaalsete üksuste riigikeeleks nende üksuste, nimirahvuse, keele. Kui teid huvitaks ja kui te lubate või kui keegi soovib, pärast ma võin üksikasjalised formuleeringu selleks ettepanekuks, mis arvestab kõikide inimeste huve, ma serveeriks selle praegu, aga mu aeg ei luba, sest ma tahan öelda veel ühe asja. Tähendab, kui te mulle lubate pärast siis teie teha kolmas, millele ma tahaks jällegi külalisena paluda volitustega delegaate järele mõelda, kas ei oleks mitte õige pöörduda meie foorumil? Sellel ma tahaks öelda ikkagi rõhutada seda ajalooliselt foorumil selle sõna kõige paremas, kõige ilusamasse tähenduses. Nõukogude Sotsialistliku vabariigi ülemnõukogu ja aserbaidžaani partei keskkomitee poole. Umbes järgmise tekstiga. Meie Eesti NSV-s elavate rahvaste voor, foorumist osavõtjad, pöördume Aserbaidžaani NSV ülemnõukogu ja Aserbaidžaani KP poole humaansuse ja Alt humaansuse ja altruismi ideedest kantud üleskutsega. Kaaluge enesevalitsuse ja rahvusliku südame helduse seisukohtadest lähtudes, võimalust tulla vastu Mägi-Karabahhi autonoomse oblasti rahvastiku enamuse südamesoovile, korraldada oma edaspidine elu kõige tihedama seoses Armeenia rahvaga, Armeenia NSV, ka kaasa arvatud üleminek Armeenia NSV koosseisu. Ma kardan, et menu ohvitsioon, aeg on läbi. Ma tänan teid südamest tähelepanu eest ja kui kedagi huvitab, tähendab ma võin avaldada lootust, et see tekst, mida ma lubasin teile serveerida ehk trükitakse äraga lähematel päevadel ajalehtedes ehk trükitakse, ma usun seda taanustuda. Loetakse vaheajal olen ma teiega. Me hakkame jõudma lõpusirgele, tulebki eelviimane ettekanne. Rein Einasto lt, täpsemini sõnavad Eesti rohelisest liikumisest. Austatud kaasmaalased ma ei kavatse rääkida rohelisest liikumisest, aga mõni sõna seoses sellega me oleme kolmanda aastatuhande künnisel ja oleme sunnitud paratamatult oma väga olulisi väärtushinnanguid kardinaalselt revideerima. Me oleme oma reostuse osas nii looduses inimpsüühikas inimsuhetes kui genofondis jõudnud seisu, kus iba globaalselt. Inimkonna saatus võib muutuda olla tõesti ohtlik ja tema edasikestmisele väga paljud rahvad. Ja nagu nüüd Kaplinski meile ütles, mitte üldse ainult meie nõukogude liidus eriti väikerahvad on aastakümneid ja aastasadu elanud raske stressiseisundis. See stress ei ole kunagi positiivne nähtus. Ja rahvaste vägivaldne väljasuretamine, nagu meie lähiminevikus püüti teha, ei ole sugugi ainult inimvaid, ka sügavalt loodusvaenulik. Sest ükski oma maa tõeline peremees ei saa oma looduse vastu tegutseda nii nagu kaugel. Kuskil keskuses juhitavad koloniaalpoliitikategijad on seda ikka jälle teinud. See eilegi on paratamatu, sest juhtimine konkreetsuseni ei ulatu. Seepärast on nii-öelda roheline eluviis roheline kultuur muutunud meile täiesti paratamatuks ja üheks oluliseks selle osaks on kahtlemata just see, kus poliitika, mida meie tänasel siin foorumi nüüd arutame. Sest see, mis looduses on tasakaaluallikaks, see on looduslik mitmekesisus. Monokultuurid on alati suuri ohte endas peitnud ja väga katastroofilisi tagajärgi toonud. Sellepärast peab kõik looduses tegema, et see mitmekesisus säiliks. Meil on olemas punased raamatud liikide säilitamiseks. Aga sama ühiskonnas on rahvuskultuuride mitmekesisus. Ja see on ainus tõeline vaimne rikkus globaalses ulatuses. Sellepärast kahtlemata Need ettepanekud Peaksid leidma üldist toetust, kus räägitakse abinõudest praeguses globaalses situatsioonis väikerahvaste väljasuremise vastu eriliste abinõude kasutusele võtmisest. Me ei ole võib-olla päris õiget, kui me nimetame seda seaduste kogu, mida peaks koostama punaseks, raamatuks, olestamist, mõistlikum nimetada roheliseks raamatuks. Ja nii nagu Läti delegatsioon esindaja siin ilusti ka rõhutas. Meie oleme tõesti selle idee oma tegevuse aluseks võtnud. Ja miks ma kujutan ette, et Eesti on praegu veel piisavalt tugev väike rahvas ja küllalt kultuuribaasiga, et välja töötada niisugused. Oma kogemustest tulenevad aga kõiki teisi arvestavad meetmed. Need on väga tõsised asjad, see kogum nii õiguslikud, sotsiaalmajanduslikud kui ka kultuurilised ja nii edasi demograafilised abinõud mis kaitseksid väikerahvaid nende järelejäänud territooriumidel väljasuremise vastu ja sellepärast ma mõtlen, peaksime tegema ühe konkreetse ettepanekuga sind deklaratsioonis, et meie Eestis arvukad, praegu väga professionaalsel tasemel kujundatud rahvusküsimustega tegelevad komisjonid ja ka meie teaduste akadeemia instituudi vastavad sektorid võtaksid niisuguse asja omale temaatiliseks ülesandeks. Nii ja on viimane. Viimane inimene meile antud nimekirjast, Gideon põhjendus on Eesti Raadio arvutuskeskus. Tervist Ma loodan, Gideon paens on Eesti Raadio arvutuskeskus. Ma loodan, et mind on näha. Ma tahaksin öelda ja vabandust paluda, kõigepealt lugupeetud kaasmaalased, et ma teie aega raiskan, aega on väga kallis ja kell on palju. Ma tahaks anud öelda paar asja. Esiteks mõelgem sellele, mis täna toimub ja kus see toimub. Kas kuskil mujal nõukogude liidus oleks selline foorum? Täna isegi täna veel võimalik ei ole. Ja seepärast suur tänu eestlastele ja suur tänu eestimaalastele, et see on siin võimalik ja loomulikult rahvarindele, kelle poliitilise tegevuse tulemusena on see kõik siin praegu võimalik. Kui kõik praktiliselt kõik rahvusgrupid rääkisid tuse vajalikkusest, keel kodakondsus, ime siis mina omalt poolt lisaksin seda, et see on ainus võimalus ka meie teiste rahvuste arenguks ainult siis, kui oma inimene, kui Eesti inimene on Eestimaal peremees ja otsustab ise asju alles siis on võimalik ka teiste rahvuste vaba areng. Nii leian mina. Ja tahaks veel niisugust asja öelda, et ainult eestlaste asju minu arvates ei ole. Me peame kõik sellele kaasa aitama ja kui kolleeg ja rahvuskaaslane riiki ütles, et Eesti, et iibe probleem on eestlaste enda asi, siis see ei ole nii. Me peame kõik sellele kaasa aitama, võib-olla mitte just otseselt. Aga igal juhul kaasaegne Ja kuna mina või minu eellased, mina olen siin maal juba neljas põlvkond siis ma tahaks öelda veel mõningaid asju ka niisugust ka juudi rahvuse kohta. Kui siin öeldi poliitilisest, et me ei taha poliitilisi immigrante, siis ma pean rõhutama et muidugi alates Stalinist, aga jätkudes ka teiste liidrite ajal. Ja see ei ole sugugi nii kauge minevik, kui uute rea Nõukogude Liidu regioonides ei võetud teatud kohtadesse tööle ja võetud õppima, siis Eesti oli see kuhu nad tulid, ma julgen seda nimetada poliitiliseks emigratsiooniks. Nad tulid siia selleks, et jätkata inimväärset elu. Ma ei tahaks siin nüüd tõsta niisugust poleemikat, kellel on nõukogude liidus halvem elada. Ma tahaksin seda öelda, et ja ilmselt seda teised rahvused nagu puudutasid seda küsimust. Et meil on olnud siiski küllalt pika aja vältel praktiliselt katkenud side nii Iisraeliga kui ka teiste maa kapmaadega, just kus on tugevad juudi kogukonnad juudeeni sugune kultuurautonoomia, juudi kultuuri areng üldse ja tänu sellele on keel praktiliselt juudi keel kui ka heebrea keel Nõukogude Liidu juutide seas praktiliselt välja surnud. Ja sellepärast ma tahaksin, et meie ametiisikud nüüd uues poliitilises situatsioonis ei hakkaks värisema, kuuldes sõna Iisrael, sest see ei tähenda, et me oleme selle poliitikaga selle riigi poliitikaga kaasa minema, vaid nii nagu eestlastel on normaalne soov lävida väliseestlastega. Nii on ka meil, ma leian normaalne soov lävida ka Iisraeli juutidega, ma ei leia selles midagi kriminaalset. Ja lõpetuseks. Aga lõpetuseks, ma ei tee enam ühtegi ettepanekut, sest neid on tehtud siin palju, kuigi ma olen paljudega nõus ja tahtsin teha. Ma tahtsin seda öelda. Et vaadates eile programmis Freemia Jerevani tänavatel sõdurite roodusid miilitsat, roodusid sõjaväe tehnikat, siis ma mõtlesin, tänan, tänasin jumalat, et ma elasin Eestis ja mõtlesin, et oleme kõik rahvused siin koos. Aga ärme unustame ühte imelihtsat asja. Me elame ju Eestimaal, aitäh. Üks väike sõnavõtt siiski veel, me oleme kõik palju palunud. Ja väga vähestel on midagi anda. Tiina Mägil kodulinnast on meil midagi reaalset pakkuda. Õhtust, kallis rahvas ei tule, sõnavõtt tuleb ainult pisike ettepanek. Väga paljud siin ja täiesti loomulikult mõtlesid, et ja arutasid, et kuidas me siin edasi elame sellel täpisuurusel vaesel pinnal, selle väikse kasina päikese all, kus, kes siis sajandeid, kes siis aastakümneid olnud on. Elame edasi ja peame tõmbama ühes kui teises kohas natuke koomale, et meie vahele vaenu ei tuleks, vaid sõbramad oleksime. Muidugi kõikide delegatsioonide soov saada nüüd kohta ja ruumi, kus kokku tulla ja kustuma kultuuri ka teistele tutvustada on. Teadagi vist ebareaalne. Eestimaa Tallinna praegustes tingimustes. Noh, vabandust, kas te kuulnud midagi vä? Nii ega enne ei rääkinudki midagi olulist, ühesõnaga asjalugu on niisugune. Tallinnas on olemas üks väga väike maja, võib-olla üks Tallinna väiksemaid, tema nimi on kodulinna maja, tema Suur-Kloostri tänav 18. Selle maja kogu kodulinna tegevuse põhimõte on olnud elus kogu aeg õppida, suhelda ja saada rikkamaks selle kaudu, mis teistel on ja mida endale veel ei ole. Sest tegemist sellel organisatsioonil on eelkõige noortega põhiliselt lastega, aga õnneks on selles majas hakanud sisse ja välja käima ka teised inimesed ja väga palju tublisid toredaid arukaid inimesi meie Eestimaalt ja mujaltki. Nüüd on minu konkreetne ettepanek. Kuni Eestimaa ja Tallinna linn ei ole suuteline ja minu teada vist kabite lähemas tulevikus pole suuteline vastu tulema nendele soovidele, mis kõikide rahvuste delegatsioonid on siin praegu olid siis otsime ajutist lahendust. Ja vaatame, kui tugev on tõesti täna välja öeldud soov oma kultuuri teistele tutvustada, kontrollida oma kultuuri püsivust veel ka isekeskis. Ja sellepärast võin lubada endale oma laste nimel. Kui selleks kallitel delegatsioonidele on tõsine tahtmine, siis te võite arvestada, et võin praegu siin öelda ja kindlalt ka nii on, et laupäevased päevad võin ma anda kord poola, kord Ukrainas, kurt Valgevene ja nii edasi ja nii edasi kultuurikandjate käsutusse, et nad saaksid tulla kokku, aga tingimusel, et see ei oleks kokkutulemine, ma mitte ainult omavahel, vaid et sellest kokkutulemisest kanduks pisuke kultuuriga nendele Eestimaa poistele-tüdrukutele tähendab eesti poistele-tüdrukutele, kes seal majas käivad sisse-välja iga päev, sest ainult nii me saame rikkamaks ja muidu ei saa, kui me peame tegutsema konkreetselt nii, et kellel on selleks soovi. Ma jätan mihkel Dixi kätte sekretäri lauda koordinaadid, kuidas võtta kontakti, aga kodulinna maja oleks rõõmus, kui ta võiks panna oma maja sildil üles, et täna on poola päev. Täna on valgevene päev, täna on leedupäev ja nii edasi. Aitäh. Nii me palume selle pika päeva foorumi eestvedajate nimel vabandust, et me siiski 50 minutit oleme ületanud ette nähtud graafikut aga meil on seda rahulik, sellepärast et me oleme tõepoolest suutnud anda sõna kõigile, kes täna siin saalis sõna soovisid. Me asume nüüd meie viimase ja tõsise töö juurde meie Eestimaa rahvuste foorumi deklaratsioonide vastuvõtmise ja hääletamise juurde. Nagu ma hommikul ütlesin, on töögrupi poolt kehtestatud protseduur, mis on olnud vastad vastuvõetav kõikidele delegatsioonide liikmetele. See tähendab, me hääletame nüüd juba redaktsioonikomisjoni poolt tehtud parandustega esitatavaid deklaratsioone punkti haaval. Juhul kui antud punkt on vastuvõetav kahele kolmandikule Telegatsioonidest jääb antud punkt meie lõppdeklaratsiooni ja fikseeritakse kõigi teiste eriarvamusele jäänud delegatsioonide eriarvamused. Juhul kui antud deklaratsiooni sätte saab vähem kui kaks kolmandikku delegatsioonide häältest läheb antud väide meie lõppdokumendist välja. Sekretäriaadi andmetel on Rahvuste delegatsioonidele välja antud 14 mandaati. Ma paluksin nüüd ka Eesti delegatsiooni siin laval istet võtta. Kõik need, kes olid meie põhisõnavõtjatena, Andres Aarma, Klara Hallik, Mati Hint Aksel Kirch Ja Kaarel haav Ja dokumentide. Vastuvõtmise ja hääletamise protseduuri hakkab juhtima Mart Tarmak. Niimoodi, meie võib-olla üks raskemaid hetki on meil ees, inimesed on, on väsinud, aga küll me saame hakkama, peaksime oma tänase õhtu lõpetama sellise otsusega, kus me siis oleme vastu võtnud, need kaks deklaratsiooni, mis praegu mingisugusel kujul on minu ees, aga samuti veel lisaks on tulnud väga palju mitmesuguseid ettepanekuid just siin ka päris-päris lõpus näiteks siin Paul mõttes küllalt mida, lihtsalt me ei jõua siia sellesse deklaratsiooniga sisse panna ja osa need võtame kõik kokku ja vormistame omaette selliste ettepanekutena, mille anname üle ka rahvakongressile. Praegu vist peaks olema kõik valmis selleks ja oleksime vale. Ja ehk siis annate oma nende paatidega märku, et te kõik olete valmis. Ja üks asi veel. Tavaliselt kui on mingisugused hääletamised, siis moodustatakse häältelugemise komisjon. Meil on ainult tegemist siin 16 häälega ja nüüd ma pöördun teie poole, et kas te usaldate Vladimir tarenkot ja hagi Šein ja et nemad siin loevad need hääled kokku, igaüks saab ise saalist neid kuutteist kontrollida, kuidaspidi on hääletanud, ma arvan, et me ei hakka valima vist siin, kui keegi vastu on, siis öelge olge head, nüüd tõstke mandaadid üles, loeme kokku, kas on neid siis 14. Neli, viis, kuus, seitse. Nii kaks kolmandikku hääli on siis üheksa, üheksa mandaati. Ja veel nii palju, et me ei hakka võib-olla hääletama nüüd igat punkti, kes on poolt, teeme seda asja lihtsamalt, siin on hea idee, oli loominguliste liitude juhatuste pleenumil, ma loen aeglaselt neid punkte ette. Ja kui ei tule mitte mingisuguseid vastuhääli, mandaadiga või vaidlustamisi, siis loeme lihtsalt, et see asi on võetud, sest et ei ole mõtet siin hakata nii iga selle järel märku andma. Esimene dokument on pealkirjastatud Eestimaa rahvuste foorumi deklaratsioon rahvuslikest kultuurisuhetest Eestis. Esimene punkt. Rahvuste foorum seab endale eesmärgiks rahvussuhete demokratiseerimist protsessi Eestis, mis tähendab erinevate rahvuste identiteedi kaitset ja assimilatsiooniprotsessi peatamist. Nii nüüd on redaktsioonikomisjonile ette pandud muutus järgmise lõigu asemel mida ma ei hakka ette lugema. Välja pakutud teine lõik rahvuste foorum rahvusrühmade esindajate näol deklareerib et lähtub oma rahvuskultuuriliste probleemide lahendamisel vajadusest ühendada oma jõud Eesti majandusliku, sotsiaalse ja kultuuri-lise suveräänsuse saavutamiseks. Võrdõigusliku riigina Nõukogude sotsialistlike vabariikide liidus. Hääletada poolt ei ole, ei ole vaja. Kui kellelgi on vastuväiteid või täiendusi, siis paluks paluks anda märku. See teeb asja lihtsalt lihtsamaks. Kui olete poolt, siis vaikimine on nõusoleku märk. Kuid kui praegu jah, võib öelda, et see oli selle, ostsime assimilatsiooniprotsessi nagu liini pidureid selle vastu atraaži täiustada, kindlasti siin sõnalisalase kunstlikku, mõtlesime kuidas inflatsiooni või selle tungiva Prinodiitsime viletsuses soodi assimilatsioon. Selge ettepanekul arusaadav, nüüd me peame hääletama, kes on ette loetud variandi poolt ja teine variant, kes on selle poolt, et lisada sinna esimesse lausesse peale koma, mis tähendab erinevate rahvusidentiteedi kaitset ja sundassimilatsiooniprotsessi peatamist, nii. Kõigepealt hääletame esimese variandi poolt, ilma ilma selle lisata, palun, kes on selle poolt? Nii, ja kes on teise teise variandi poolt? Mille poolest oleksid Nüüd me tähendab, nüüd me oleme jõudnud sellisesse olukorda, et me peaksime üldse selle punkti välja välja, adme eriarvamus, on nüüd, meil on veel võimalus pakkuda nendele inimestele, kes olid esialgse variandi poolt niimoodi kontrollida nende nõudmise kategoorilisest. Kas on nüüd kedagi, kes on selle sõna sundassimilatsioon vastu? Palun käega märku anda. Et siin oli võib-olla lihtsalt eelistuse küsimus. Kõrgemale kui seal on kerge Erinevus esimesel Kehras selle vastu panna juurde, sõnas võimlas. Elo, kuidas läheb läbi? Nad ei saanud, ma sain aru, milles asi, Te olete sund assimilatsiooni vastu. Aga küsimus oli, oli sellest terminist, kas me olete nõus? Tähendab, ma tahtsin küsida niimoodi, kes on selle vastu, et panna siia sisse termin sundassimilatsioon? No selle hääletamise järel me peame võtma vastu otsuse, et jääb ikkagi selline formuleering, nii nagu on algselt et loetud, kusjuures me peame tegema siia juurde märkuse, et rahvusgrupid, venelased ja ma ei jõudnud fikseerida, kes siin lätsid, me peaks seda kordama. Peavad silmas ainult sund assimilatsiooni, nemad on muu assimilatsiooni poolt palun veel veel kord hääletada. Kes pidas silmansson assimilatsiooni. Jah, see, mis ma mõtlen, see, mispärast ma pean vajalikuks panna siia sõnana sund assimilatsiooni sest loomulik assimilatsioon toimub igal juhul, inimesed abielluvad, erinevad rahvused inimesele ja kui te panete seda, ei ole tehtud ükskõik millise assimilatsiooni vastu, siis olete selle koor, kes sundisimene, tsiooni, pood olete. Läti lanna ja vastu öelda sellele Vabandage, me ei saa siin ikkagi minna vaidluse peale ja me peame selle asja vist niimodi fikseerima, mina ütleksin ka assimilatsiooni kohta niimoodi, et assimilatsiooniprotsess võib näilise vabatahtlikkuse sildi all käia, nii nagu sellessamas Valgevenes on inimesed vabatahtlikult leiavad, et nendel on kasulikum panna oma laps näiteks vene kooli, et temast saab venelane tema edaspidiste võimaluste nimel seal tundub, et nagu mingisugust sundust ei olegi, aga ma arvan, et et paljud rahvusrühmad on just nimelt ka sellise näiliselt vabatahtliku assimilatsiooni vastu, niiet. Me jääme selle esialgse variandi juurde, kusjuures fikseerime ära need rahvusrühmad, kes peavad silmas ainult sund assimilatsiooni ja palun neil veelkord märku anda, et me saaksime nad ära fikseerida. Veri, hagi vaadake fikseeri ära, kes. Kes on ainult tund assimilatsiooniprotsessi vastu, aga peavad üldiselt assimilatsiooni, mis toimub näiliselt vabatahtlikud peavad seda loomulikuks, nii et palun märku anda vene ja kes veel. Ma katsun veel veel kord seletada. Ühe üheksa rahvusrühma olid esimeil, läheb väga kauaks, nagu te näete, see töö. Me oleme kõige esimese lause juures, oleme praegu. See on põhimõtteline küsimus üheksa rahvusrühma. On selle poolt, et, et rahvusidentiteet peab olema kaitstud assimilatsiooniprotsessides, peab peatama assimilatsiooniprotsessi. Teine rahvusgrupi ettepanek oli, et pidada silmas ainult sund. Assimilatsiooni. Üheksa delegatsiooni olid selle poolt, et jäta sisse sellises sõnastuses, nagu ma ette lugesin, nii nagu on selles trükitud dokumendis Vene delegatsioon ja veel oli viisidel. Ja, ja Eesti nõudsid, et räägitakse sund assimilatsioonist. Palun andke veel märku, kes nõuab, et siia oleks sisse pandud just nimelt sundassimilatsioon. Valgevene k. Eesti, Poola Vene-Valgevene. Kõik oli korras, kuna me fikseerime eriarvamuse, siis oleme selles punktis kokku leppinud. Ei neli, neli seda eriarvamusel jäämist fikseeriti nii. Ma lähen esimese punktiga, me ei ole veel lõpule jõudnud. Teine lõik oli asendatud selle vastu. Ei olnud vist keegi ei võtnud sõna. Kolmas lõik esimesest punktist. Iga inimese rahvuslik päritolu peaks olema mitte häbenemist väärt vaid rahvuslik eripära peab isiksust rikastama ja tema igapäevaelu omapärasemaks muutma. Ausse tuleb kõikjal tõsta iga rahvus ja tema nimi. Siis siis nuppu jälgib. Palun, juudi delegatsiooni. Mõni rahvatele kant juurde korrutama, rakud madalad, tähendab mingit bakterit väärtute või on meil Eestis mingi kuidagi inimene tulemata mingid kahtlased haaratud avanevad. Õige märkus. Me peame panema hääletusele arvatavasti, kas jätta üldse terve see lõik sisse või võta see lõik välja. Tegelikult huviga katedraal Madeleine. Mulle nendega teevad. Milline on juudirühma ettepaneku, kas jätta terve see lõik välja või teha mingi muudatus? Ei tea, ei ulatu, jüripäeva, saab ühingu trigatama ja nii edasi, aga tahad tellida ja? Ei kilu kirja, rahvuslik eripära peab ikkagi. Nii et jätame esimese lause selle esimese rea ütleb, jätame lihtsalt välja. Jah. Nii, nüüd on see hääletamisel kaks varianti, esimene variant, jätta see lõik muutmata, teine variant. Jäta ära selle variandi, esimene rida. Iga inimese rahvuslik päritolu peab olema mitte häbenemist väärt. Nii palun anda märku need, kes on siin deklaratsioonis kirjas oleva formuleeringu poolt. Esimene esimene Seitse nivoole ja nüüd hääletada need, kes nõuavad esimese rea häbenemist puudutava rea väljajätmist. Ei, no siin on ka seitse, sinna ei ole midagi teha, siin tuleb välja jätta see variant, kuna meil oli otsustatud, et kui meil ei ole üle kolmandiku poolt, siis me lihtsalt jätame selle, jätame välja nii et see punkt kõlab niimoodi, et rahvuslik eripära peab isiksust rikastavad, omapärasemaks, muutma, ausse tuleb tõsta kõikjale, rahvuseda nimi niimoodi ja võtame veel. Kus on. Me ei saa kahte kolmandikku ei lähe üldse sisse. Nii sellega ei ole esimene punkt veel lõppenud, siin on tataritürgi poolt tulnud ettepanek formuleeritud esimesse punkti, kuulake seda ei ole siin teie laua peal olevatest dokumentidest, see kõlab nii. Eestimaa rahvaste foorum toetab Eestimaa kommunistliku partei keskkomitee 11 10. pleenumil Vaino Väljase poolt esitatud büroo ettekannet kus on väljendatud progressiivsed seisukohad rahvussuhete demokratiseerimiseks ja edasiarendamiseks. Kes on poolt, et see jääks sisse. Kõik on poolt, siin läheb puhtalt siis nii esimene punkt on, sellega on ammendatud. Nüüd redaktsioonikomisjoni ettepanekul on teine ja kolmas punkt asendatud kolme uue punktiga, numeratsioon läheb natukene segi, nii et praegu võite panna selle projekti kõrvale ja katsuge kuulata siis, kuidas on formuleeritud uued uued punktid.