Tere hommikust, head klassikaraadio kuulajad. Olen Mikk Sarv ja toon teile hingedeajast kuni uue aastani. Taas igal laupäeva hommikul peale kella kaheksaseid uudiseid, päeva pärimussõna, tarkust, meie esivanemate taipamistest. Aasta lõpp on mõistatamiste ning muinasjuttude aeg. Tuleva aasta puhkemised ja arengud on praegu peidus pungades ning seemnetes. Tänaseks pärimussõnaks on mõistatus maailmast mõista, mõista meeli, tarka looda, looda loona, tarka isa, pik, ema, lai sõsar, sõge heli, pöörane. Mis võiks olla vastuseks sellele mõistatusele. Kisa on taevas meie pea kohal, kus näeme meie kõiksuse olemasolu viitteist miljardit aastat. Lai ema on maa, mille peal on nüüdseks elanud kui üle 83 miljardi inimese. Sõge sõsar on muidugi öö, kes meile kingib rahu ja puhkust ja selle kaudu uueks saamist. Ja lõpuks, Pöörane veli on päev, kes meid elumerekeeristesse ja tegemistesse kaasa kisub. Kuni sõber, sõsar, sõge pimedus meid ööhämaras taas. Ta võtab uueks saama. Taoline kahele poole vaatamine peegeldub ka meie keele sõnades maailm ja ööpäev samuti ürgaegadest peale meid kandnud ja toetanud regilaulus. Regilaul vankleb kahe ilma öö ja päeva vahel nagu siksak rästiku seljal. Huss ehk on nii kaljujoonistel kui nõiatrummidel kujutatud Siksakina. Samas meenutab siksak ka välgunoolt. Nii võiks regilaulukandjaks olla mõtteline kõue küüs, kes meid hüüab aegade algusest alates, kes ikka ja jälle paljud regilaulu lauljad on kogenud, et parimatel laulmistel hakkab pigem regilaul laulma meid kui meie regilaulu. Ja nõnda igal sügisel ulatub see kõue küün hüüt lasteni, kes armsalt maskeerituna käivad ukselt uksele ande kogumas. Nii Martidega, Kadridena mardid käivad üle maa ja kadrid üle karja mardid äratavat maa ja Kadri taeva. Nõnda luuakse uus maa ja ilm. Et uus kevad ning uus elu saaks tulla. Kallis Goegi ole meile toeks nõtkumisel läbi öö ja päevamaa ja taeva, talve ja suveelu ja surma.