Tere algab 10. detsembri helikaja, mina olen toimetaja Kersti Inno. Saate esimeses pooles vaatame tagasi kahele kontserdile. Igor Karsnek käis kriitilise kõrvaga kuulamas Eesti riikliku sümfooniaorkestri ja Eesti filharmoonia kammerkoori advendikontserti Daniel Rossi juhatusel kus olid ettekandel Arvo Pärdi Felix nendelt soni itaalia sümfoonia ja psalm number 42. Toomas Velmet jagab mõtteid kontserdilt Vjalinobis Jüri Gerretz õpilaste kummardus maestro juubelil. Muusikauudiseid laiast maailmast, vahendab nelevasteinfelt. Saate teises pooles soovitame värsket muusikalugemist. Ajakirja muusika peatoimetaja iia Remmel tutvustab ajakirja detsembri numbrit. Urve Lippus oma koostatud raamatut muutuste kümnend. Eesti vabariigi Tallinna konservatooriumist Tallinna riiklikuks konservatooriumis ning Valter Kärt Jaak Ojakäär räägivad tööst raamatuga Uno Naissoo. Põgene vaba laps, mis ilmub TEA kirjastuselt sarjas tuntud ja tundmatu head kuulamist. Sülgaja. Mõnikord on mõnele muusika õhtule raske anda, üks ühest hinnangut lihtsalt meeldib, ei meeldi skaalal. Eelmisel reedel kõlanud advendikontsert, kus Taaniel ressi dirigeerimisel sai Estonias kuulda ERSO, Eesti filharmoonia kammerkoori ja sopran Pirjo Püvi koos musitseerinud. See oli üks neist sellistes kontserditel. Kahtlemata oli sel õhtul mitmeid kuulama panevaid õnnestumisi, kuid kontserti tervikpilti varjutasid kui ka mitmed küsitavused nii kava kokkupanemise kui üldise kõlatasakaalu ja ette kandrilise musikaalsuse seisukohast. Kuid alustagem kontserdikavast. Kontserdi esimeses pooles kõlasid Vaberdite teo ja Felix ulatuslik psalm otsekui hirv. Ning teises pooles Mendersoni neljas Itaalia sümfoonia. Miks Pärdi De Teumi kõrvale valiti esimesse kontserdi poolde just nende soni psalm on pisut aru saama sest usutavasti vajanuks Pärdi vaimselt keskendunud tintinnabuli-muusika, millega kõnealune õhtu üldse algas. Omad ei jätkuks enam-vähem võrreldava võimsusega helitööd mida Mendersoni psalm otsekui hirv päris kindlasti polnud. Ma ei ütleks nii hullusti, et tekkis mingi siga ja kägu paralleel, aga midagi sinnapoole. Teine asi, mis kontserdi esimeses pooles pidevalt, kas oli üldine kõlatasakaal. Selles mõttes oli Pärdi De Teumi ettekanne mentersoni salmis tunduvalt veenvam, et siin polnud õnneks nii suuri balansi kõikumisi. De Teumi puhul oli vaieldamatult eks plusspunktideks kindlasti alguse tšellode polüfoonia oma väljapeetud hingamispausidega ja järgnev orkestri polüfoonia samamoodi kiitma peab samuti keelpillisolistide ühtlaselt kõlavat kammeransamblit ja koori naishäälte väga täpset koos fraseerimist sankluse episoodis. Ka koori orkestri lõbu nüüd tuti kõlas kammerilikule esituskoosseisule vaatamata tämbri tiheda ja tummise kõlaga. Kindla plusspunkti teenis samuti tõmmi põhikulminatsiooni väga veenev ettevalmistus ja lavastus läbi kõlapildi järk-järgulise intensiivistumine. Nii et üldise kõlalised tekstuurid, kes oli kõnealune esitus, kahtlemata reljeefne. Kuid midagi olulist jäi siiski puudu. Ja nimelt need Pärdi kuulsad õhulised eelpide pianisti mod polnud esiteks kuigivõrd õhulised ja teiseks kõlasid pigem mingi mezzopiano-laadse tunnetusega. Ühesõnaga, kui kori dünaamika oli detailideni diferentseeritud, siis orkestri dünaamika enam mitte nii väga. Nii et orkestri keelpillide kõla oleks ilmselt pidanud veelgi läbipaistvamaks, lihvima. Järgnenud Hendersoni psalmi otsekui hirv solistiks oli nooruke sopran Pirjo Püvi. Tema tutvustuseks ehk nii palju, et alates eelmisest hooajast on ta Vanemuise ooperid koosseisuline solist ning ta on rahvusvahelise Richard Wagneri ühingu stipendiaat. Ka on ta ainult finalistina näidanud Klaudia Taevi nimelisel noorte ooperilauljate konkursil. Eelmisel suvel. Nendesse psalmi solistina oli ta intonatsioonis etapp no ja kõrges registris ka väljendusrikka kandlusega. Päris madal register võinuks talle ehk mõnevõrra eredamalt kõlada, kuid see juba sõltub pisut ka konkreetse ruumi akustikast. Võib-olla kammerlaval kõlaks tema nii-öelda tämbraalne spekter märgatavalt ühtlasema andlusega. Kuid üks asi, mis Pirjo Püvi häälematerjalist tundub veel edasist arendamist, vajavad seon vokaalse väljenduse jõulisus Fortedes. Ning see asjaolu Maxisent kõneluse kontserdil ka üsna kurjalt sest solisti koori orkestri tuttides jäida kõlaliselt liiga rängalt koori ja orkestri varju. Ent siinkohal tuleks kivi heita mitte solisti, vaid hoopis dirigendi kapsaaeda kuna tegelikult on see ju dirigendi otsustada, millised kõlatasakaalu ta ettekandel kujundaja. Sest üheski partituuris pole olemas mingit üht ja ainumat alati täpselt ühesugust abstraktset dünaamikat. Kõik sõltub konkreetsetest asjaoludest. Kõneluse soni psalmi puhul oleks sellistest koori ja orkestri Fortedest näiteks Annanet Repko suutnud kindlasti üle karjuda. Aga kui dirigent kuuleb, solistid jääb vokaalset kõlajõud üksjagu puudu siis peaks ju olema selge, et niisuguste Fordadega edasi uhada pole nagu suurt mõtet. Ja siin jääbki mulle arusaamatuks, et kardaanirist tõepoolest ei adunud päris täpselt, mis lavalt saali jõuab või ta ei pidanud lihtsalt vajalikuks solistipartiid eraldi välja tuua. Ei üks ega teine variant, räägi mõistagi tema kogemustega dirigendi musikaalsuse kasuks. Sees kontserdi teises pooles kõlanud Müllersoni Itaalia sümfoonia puhul selliseid balansi probleeme õnneks ei tekkinud, vastupidi esimeses osas puhkpilliansamblid keelpillidega just eri välja lihvitud külalises tasakaalus. Ka sümfoonia teine osa oli karakteri kujunduse mõttes hästi läbimõeldud. Ma pean silmas kilbile lühikestes riste, koostoimet, puhkpillide kantileensetteile kadudega ja kogu seda esitused detailide rikkust dünaamikas kui articulatsioonis. Kõige mõjuvam oli muidugi itaalia sümfoonia finaal oma väljendusrikka dramatismiga. Kuid kolmanda osa Con mooda moderaator puhul võinuks dirigent tempot ja agoogikaga pisut fantaasiarikkamalt ja romantiliselt suhestuda. Reisil olid kõik natuke liiga ühtlaselt moderaator samas kui puudu jäi just sellest Con mootost ehk siis sisemisest liikumisest. Ja lõpetuseks tahan märkida, et mul on hästi meeles ka eelmise aasta advendikontsert, mil Daniel-Royce'i juhatas ERSO ja kammerkooriga summani oratooriumi paradiis ja piiri. Ning ka siis ilmnesid analoogsed solistide koori ja orkestri kõla ise. Sidususe ehk tasakaaluprobleemid. Ma arvan, et poleks paha, kui Royce'i kuu suurvormide dirigendi puhul võiks edaspidi mingeid süvitsiminevaid arenguid näha ja kuulda. Rääkis Igor Karsnek. Kolmapäeval, seitsmendal detsembril toimus Estonia kontserdisaalis kontsert sarjas Biolyinopist Jüri Gerretz 70. See oli maestro õpilaste kummardus õpetaja juubelil ja esineski seal suur hulk Jürikeratsi õpilasi. Toomas Velmet. Mis mõtted tekkisid teil seda kontserti kuulates? Esimene mõte oli see, et kas me tõesti oleme juba nii vanad aga teine mõte oli, ütleme niimoodi, siis järgmine sõnastaks seda niimoodi. Tänapäeval on väga hägustunud üks mõiste. See mõiste on nimega koolkond. Kui veel 50 aastat tagasi olid selgelt koolkonnad maalid, Jankelevitši koolkond ja liist oli Arski konkond ja enne seda Flash ja, ja nii edasi, Eestis Paulseni koolkond, kust küll suur osa on läinud kaduma meie jaoks siis siiski nimetaks Jüri Gerretz õpilasi mitte koolkonnaks vaid ma nimetaks seda perekonnaks. Sest Jüri suhe oma õpilastega on absoluutselt perekondlik. Need on tema lapsed, need 50 aastased tädid ja onud on ka tema lapsed ja see on vastastikune. Me kõik, kes me tegeleme muusika õpetamisega, instrumendi õpetamisega. Me kõik suhtume oma õpilastesse kui oma lastesse. Ainult et vahe on selles, et mõnel kukub välja, aga mõnel ei Tanel kukub paremini välja, mõnel kehvemini välja. Ja Jüri isiksus on selline, millele ei saa vastu panna. Ma võin tuua päris hea näite tema kohta, kui me esimesi kordi vist oli isegi, kas 70 980 kutsuti meid pärast Tallinna tria Soome turneed, kutsute meid liminga suvekursustel õppe jaoks. Ja Jüri ei osanud sõnagi soome keelt. Aga kõik ta õpilased saitas täpselt aru, mis ta rääkis. Ta rääkis väga segast keelt, igasugustest keeltest oli seal termineid ja sõnu ja mõned neist olid kohe päris valed. Aga õpilased said aru õiget. Nii et see on üks niisugune omadus. Vaid, mis kas on olemas või ei ole? Kui nüüd räägime sellest kontserdist on väga mitmesuguseid juubelikontserte. On akadeemilisi anud naljakaid on kontserte, kus juubilar ise mängib. Vahetevahel on kasulik Üheksanda Jürile pühendatud kontsert, ma ütleks niimoodi, sest seda tegid tema õpilased tema õpilase Maanomanni eestvedamisel. Jürgen ütles, et ta oli nõu ja jõuga abiks kava koostamisel. Kontsert veeres niimoodi lõpuni, et sa üllatusid, et kas juba läbi. Kusjuures kontsert oli harilikust pikem. Ta oli ikka noh, koos vaheaega kuskil kaks ja pool kaks tundi, kolmveerand kestesse kontsert. Ja seal oli väga palju esinejaid. No ei ole võimalik galakontserte nüüd analüüsida. Aga on võimalik anda hinnang. Esiteks kontserti. Maa oli, ma saan nii aru lähtutud kahest printsiibist, esiteks, et nirgeretzi kammerorkester dikteeris ühe osa kavast nende repertuaarist. Ja esimese poole kava oli tema lemmikteostest tema lemmikõpilaste esituses. Sest ma tean, et nendel soni oktet oli siis, kui Jüri moodustas kammerorkestrit. See teos oli nagu üks proovikivi, kes saab sellega hakkama ja kes ei saa. Ja lõpuks need väljavalitud sai ja nad olid ka siin nüüd täna laval. Schuberti klaveritrio hoopis 99, B-duur õnneks väga huvitav teos. Ka see tuli alles pärast kontserti välja jätta, nii huvitavam. Sest et seda esitas Uus Tallinna Trio. Noh, mõned veel mäletavad, et ta oli kunagi Tallinna tria. Et mitte öelda vanadalised, mis kõlab natuke naljakalt. Ja meie esimene lavaküps teos oli Schuberti Peedur tria. Ja nüüd tuli välja, et ka uus Tallinna Trio esimene teos, mida nad õppisid ja selgeks said aastaid tagasi, kui nad olid veel konservatooriumi tudengid, oli seesama Peedurtry ja ma ei tea, kas Jüri on mänginud Vivaldi aastaaegu. Ma arvan, et vist ei ole. Aga kuna seda mängis Arvo Leibur, tema õpilane muusikakeskkoolist ema-isa käest. Ma ei ole päris tükk aega kuulnud nii kvaliteetset leiburit sooloprogrammis. Orkestri kontsertmeistrina on ta alati kvaliteetne. Ja siis Robert Traksmann, ma ei tea, kui palju ta on, Jüri õpilane. Ta on Jüri õpilase õpilane. Jüri õpilase poeg ja Jüri, kätte on sealt tunda. Isegi nagu öeldakse, kehakeeles on tunda. Ja see, mida Venegaali viiuldajat ütlevad, pasta, nafta noh, eesti keeles, sellel puudub vaste. See on selgelt pärit sealt. Ja see oli väga hea, see oli väga hea. Ma ei mäleta selles vanuses viiuldajaid, kes oleks nii artistlikud ja nii küpsed oma meisterlikkusest ja ka oma suhtes muusikasse. Muide, see on üks Jüri Gerretz pedagoogika põhialuseid. Ta ei lähtu tehnoloogilistest võtetest, vaid ta lähtub muusikast ja muusika kaudu, õpetab neid, mis on alati tulemusrikkam kui miski muu. Kontserdi teine pool algas ürigeretse kammerorkestri Raudrepertuaariga ehk Jaan Räätsa Kontsert kammerorkestrile millest ei saa üle ega ümber ükski kammerorkester, vaata maailmaski ja Mozarti tüür tsementtuur, mis oli omal ajal endal väga hea siilinguga hea moodsate tunnetusega tehtud. Ja nüüd edasi saabusid Soome külalised. Marko ei lase kohta ütelda, et angerjat, see õpilane. Aga Sakari Orava ütleb kavalehel, et tema küll on, kuigi ei ole kunagi õppinud ta juures. Meistri meistrikursustel ja, ja selle perekonna, ta oli meil köigil kolmel Tallinna trio liikmetel väga tugev side. Sageli Orama on ju lisa Pahla poeg, kes oli pohlatrio pianist ja me käisime väga tihedalt läbi, et sageli on meile hea tuttav kõigile. Nüüd Marko Ilonen vihjab sellele, et ta on olnud Jüri kolleeg hästi noorena ja taandamast kui muusikust vaimustunud. Aga meie jälle, kes me istusime saalis, olime Marco üllasest vaimustatud ja nii kaasagari olemust, eriti mis puudutab tema dirigeeritud Tšaikovski serenaad ise oli pärast nende orkestrantide ütlesin talle selle dirigendi küll proove vaja ei ole. Et ta on nii väljendusrikas ja noh, ta saabus alles hommikul, eks, ja nii selge. Ma pean võib-olla veel selgitama, miks ma üldse keret sest nii palju tead. Me oleme tuttavad. Lapsepõlvest elasime teine teisel pool ühte parki pargis saime kokku, tegime lollusi. Siis me oleme edasi tuttavad laste muusikakoolist, muusikakoolist. Siis oli väike vahe. Kairi läks Moskvasse. Kui ta ära tuli, siis mina läksin Moskvasse. Täpselt vahetasime niimoodi, et ma veel esimesed nädalad elasin tema korteris. Ja 1971.-st aastast olime me Tallinna trio liikmed. Üle 20 sõnasta. Kolleegid konservatooriumis muusikaakadeemias ja head sõbrad siiani. Ma peaks ütlema erilised tänu Maano Männile selle kontserdi korraldamise eest loomulikult ka Eesti kontserdile Tallinna filharmoonia kelle õlad olid seal tugevasti all, aga nii hästi organiseeritud kontserti, nii asjalikku, reklaami, raamiga ja trükistega. Ma ei mäletagi, millal lisada tuleb veel, et enne kontserti toimus veel üks üritus, see oli professor Jüri Gerretz esimese heliplaadiesitlus. Hea, et lõpuks tuli. Või oleks võinud ammu juba alla selle kohta ma võin ainult ühte, et Jüri võttis minult ära suure mure oma heliplaadi tegemisest, kõnet kolmveerandis, sellest olen ma osaline. Heliplaat on väga kvaliteetne, eriti Schuberti kvintett. Forelen kvintett. Oli tore kuulda, et pärast teatri puhvet mõttes olnud vastuvõtuteatri puhveti töötajad ütlesid, et mis muusika see oli, mis teil seal mängis. Kas te ei saaks meile seda plaati anda? Me tahaks ka seda siin iga päev mängida. See on üks paremaid hinnanguid, mis ma olen kuulnud klassikalise muusika kohta. Rääkis Toomas Velmet. Muusikauudised maailmast muusika. Eesti Teaduste akadeemia valis sel nädalal toimunud üldkogul seitse uut akadeemikut, kelle seas on ka helilooja Arvo Pärt, kes pälvis esimesena akadeemia ajaloos muusika akadeemiku tiitli. Teaduste Akadeemia peasekretäri Leo Mõttuse sõnul ei ole Pärt esimene loomeinimene akadeemias, küll aga on ta esimene muusik. Lisaks Arvo Pärdi oli kandidaat linna üles seatud ka helilooja Erkki-Sven Tüür ja Mõttuse sõnul oli otsese langetamiseks vaja läbi viia kaks vooru. Loomeinimesed on olnud akadeemia liikmed alates 1938.-st aastast ja Mõttuse sõnul on peamiselt olnud Akadeemikuteks kirjanikud, nagu näiteks Friedebert Tuglas ja Gustav suits. Akadeemikuks valitakse Eesti kodanikest teadlasi, kel on väljapaistvaid saavutusi uurimis- ja arendustöös ja kes on oluliselt arendanud teada oma valdkonnas. Akadeemikuks võib valida ka teisi väljapaistvaid eesti loomeisikuid, kes on andnud olulise panuse eesti vaimukultuuri. Akadeemikuid valib akadeemia üldkogu kandidaatide seast, kelle esitamise õigus on Akadeemikutel Eestit, teadus- ja arendusasutuste teadusnõukogudel, teaduses, seltsidel ja loomeliitudele. Lisaks Arvo Pärdile valiti teiste teadusvaldkondade alaluutaks Akadeemikuteks Aga Marty Raidal, Jakob Kübarsepp, Toomas Asser, Urmas Kõljalg, Margus lapia, Karl Pajusalu seitse akadeemikut 15-le kandidaadi seast ja kõige suurem konkurss oli meditsiini akadeemiku kohale, kuhu kandideeris neli inimest. 27. novembril lahkus 84 aastaselt tunnustatud briti filmirežissöör Ken Rassoul, kes oli tuntud oma aja kohta skandaalset filmide poolest. Rasl sai tuntuks oma vastuoluliste filmidega nagu armunud naised ja saata rannad ja ansambli TH rokkooperit hommi ekraani versiooniga. Klassikalise muusikasõpradel oli tegu aga olulise režissööriga, sest paljud rassali ekstravagantse pildikeelega filmid käsitlesid tuntud heliloojat. Näiteks Edward Elgari, Pjotr Tšaikovski ja Gustav Mahleri elu. 1975.-st aastast pärit film Flistamaania kujutab aga pianist ferenduslisti klassikalise muusika esimese popstaarina režissöör Maicel vinneri sõnul disrasv filmimaailma piire tugevasti nihutada. Ta ta, millega vahel lepiti ja vahel mitte. Vinneri sõnul alligen rasseli, suurepärane visuaalne kujutlusvõime ja suurepärased grotesk ideed. Hiljuti Viinis Arnold Schönbergi keskosas aset leidnud tseremoonial kuulutati Arnold Schönbergi dokumentaalne vara maailmapärandiks. Nimelt olete austria heliloojale kuulunud käsikirjad, kirjutised ja fotod Unesco maailma mälu registrisse mis tähendab, et edaspidi on need Unesco kaitse all. Tseremoonial viibisid ka Arnold Schönbergi suguvõsa liikmed Viini linna kultuurinõukogu liige Andres popcorni nimetaja, kuidas seda kõige olulisemaks ja laialdasemaks 20. sajandi heliloojatelt dokumentide mälestusesemete koguks. Maailma mälu registrisse kantud kollektsioon Tõnis on üldiselt nii muusikateoste käsikirju kirjutatud tekste, kirju ja dokumente, jaga taieseid, fotosid ning helisalvestisi. Kõnealune Schönbergi materjal on aga muusikutele õpetlastele ajaloolastele kahtlemata hindamatuks mara salveks. Arnold Schönbergi keskus on kolmas institutsioon Austrias, kellele kuulub mõne helilooja maailmapärandiks kuulutatud kogu miinimuusikasõprade ühingule kuuluv näiteks Johannes Brahmsi ja Viini linnaraamatukogule Franz Schuberti. Kogu maailma mäluregister asutati selleks, et säilitada maailma dokumentaalset pärandit ja registrisse kuuluvad olulised dokumendid nagu näiteks raamatute kollektsioonid, erinevad käsikirjad, partituurid ja ainulaadsed väljaanded. Samuti kuuluvad siia pildid ja audiovisuaalsed dokumendid. Näiteks kuuluvad Unesco registrisse Velba vaip, film Roald Amundsenid, ekspeditsioonist, lõunapoolusele ja ka näiteks Dicketti puudutavad dokumendid. Ja nüüd lühiuudiseid. Ameerika helilooja James McPherson nimetati Charles Ailsi nimelise 200000 dollari suuruse preemia võitjaks ja preemia on mõeldud väljapaistvatele Ameerika heliloojatele ja see võimaldab kahe aasta jooksul täielikult loometegevusele keskenduda. Olles vabam materiaalsetest muredest. Kuulus vene bariton Dmitri varastovski, sõlmis plaadilepingu Soome firmaga Undiin ja esialgu on plaanis salvestada Sergei Rahmaninovi loomingut ja edaspidi veel teoseid Pjotr Tšaikovskit modest mussarxkilt ja Sergei Daneijevilt. Detroidi sümfooniaorkestri peadirigent Leonard Zlatkin pikendas eelmisel nädalal oma lepingut kolme aasta võrra ja seda hooajani 2015 2016. Hiljuti levisid pressi kaudu sõnumit, kas latkini, abiellumisest, heliloojast, Silly, Mc džiga. Yorki Sant Luki sümfooniaorkestri peadirigendiks määrati järgnevaks viieks aastaks 34 aastane hispaanlane Pablo heas ka saada, kes jätkab nimetatud ametis dirigentide Roger Norrington ja Charles Mac härrase jälgedes. Kui tasime trigendricardoshai jätab terviseprobleemide tõttu kahe kuu vältel ära kõik oma esinemised siis tervisehädade käes vaevlevad maestrot. Nimekirja on kahjuks jõudnud ka lätlane maris Jansons, kelle tegemisi Amsterdami Kuningliku kontserdimaja orkestri juures asendab hetkel Champs. Chad. Valus uudis tabas türgi muusikaringkonda, sest ootamatult suri südamerabandusse noor 28 aastane, väga-väga lootustandev tšellist Benjamin helmes sõrmes linnatalya Gutmanni õpilane ja huvitus iseäranis Vene 20. sajandi muusika teostest ja ta oli teel rahvusvahelise tuntuse poole. Norrast pärit üliandekas. Viiuldaja 25 aastane Vilde Frank pälvis aga hiljuti 75 tuhandes- Šveitsi frangi suuruse preemia, mis kannab nime Credit Swiss. Jon kaardistab vood ja sellega kaasneb ka esinemine kuulsal lutserni festivalil koos Viini Filharmoonikute ka dirigent Bernard Haitingi juhatusel tuleva aasta 14. septembril. Hea uudisega Caroldasimonovski ja tema loomingu austajatele ja muidugi kõikidele poolakatele, sest Euroopa Liit otsustas toetada manovski kodumaja restaureerimist poole miljoni euroga, mis on umbes kaks kolmandiku vajaminevast summast. Helilooja maja asub Lõuna-Poolas, hakkab pane mägilinnas. Iisraeli meedias on lahvatanud aga ootamatu vastasseis kahe Iisraelis Downia orkestri vahel. Nimelt New Jerseys elanud juudi päritolu klassikalise muusika austaja doktor kortnassos jättis oma testamendiga Iisraeli sümfooniaorkestrile 700000 dollarit. Testamendi. Mitmeti mõistetav sõnastus on aga toonud pärandile lausa kaks kosilast. Testamendi avamise järel tehti ameeriklaste poolt Iisraelis järelpärimine, mis tõi esile kaks võimalikku pärandi saajat. Ja nendeks on Iisraeli filharmoonia orkester ja Iisraeli Rišanlatsiooni linnas asuv sümfooniaorkester. Mõlemal Kerstiga võeti ühendust ja praeguseks on mõlemad osapooled leidnud endale esindajad Ameerika kohtusse. Iisraeli filharmoonia orkestri esindajate sõnul on nende puhul tegemist Iisraeli kõige suurema ja kõige tuntuma orkestriga ja doktor nässus olevat nimetatud orkestrikontsertidega korduvalt külastanud kuid karissonlatsiooni linna esindajad väidavad testamendis mainitud fraas Iisraeli sümfooniaorkester sarnaneb pigem nende linnaorkestri nimega ja kadunuke olevat kaarissonlatsiooni korduvalt külastanud ja samuti ka Iisraeli režanlatsiooni sümfooniat, kes kontsertidel käinud. Praeguseks on kahe orkestri vahel pakutud kompromisslahendused läbi kukkunud ning päranduse saaja jääb New Jersey kohtu otsustada. Istung toimub 13. detsembril. Tänavu 22. novembril pandi Londonis oksjonile inglise helilooja Edvard Elgari kaks käsikirja kolmanda sümfoonia visanditega samuti teose The Music Macro sparglit tuur ja fotoalbum, milles on pildid Veera hakkmanist kaasEdward helgariga. Nimetatud materjalid kuuluvad arhiivi, mis kunagi kuulus veer hakkmannile ehk naisele, kellesse Elgar armus 1931. aastal 11 aastat peale oma abikaasa Alice surma. Nimetatud esemed ostis nüüd oksjonilt 22000 naela eest Edward Elgari muuseum. Erakätes olev ja Vostšeres asuv Elgari muuseum ise on aga küllaltki suurtes rahalistes raskustes ja käivitatud on ka kava, milles muuseum palub kogu Elgari pärandi säilitamiseks järgneva kolme aasta jooksul toetust 500000. Nelejevast infelt vahendas muusikauudiseid laiast maailmast sülgaja. Palusin stuudiosse ajakirja muusika peatoimetaja iija Remmeli. Meie ees on ajakirja värske detsembrinumber, milles sisu pakub kindlasti huvi ka klassikaraadiokuulajale. Milliseid. Teid annaksid lugejale kaaneversiooniks on meil seekord Margo Kõlar, kes on siis nii helilooja kui ka ansamblijuht ja siis ka elektronmuusika, üks pioneere, Muusikaakadeemia elektronmuusika stuudio juhataja. Ja lisaks sellele oli Margol ka sel aastal 50. Opel. Margo on väga põnev inimene, kellel on hulgaliselt huvitavaid mõtteid ja selliseid väga värskeid ja ootamatuid vaatenurki asjadele. Igal juhul tasub tutvuda tema mõttemaailmaga. Siis ma juhiks tähelepanu võib-olla sellisele loole, mille pealkirjaks Paberimeistritest ja klaveritootjatest. Nimelt novembrikuus oli muusikaelus väga palju igasuguseid põnevaid sündmusi, kamandab kiiret loetlen, mis seal toimus. Kõigepealt nüüd festival, siis toimus rahvusvaheline pianistide konkurss, millest on ka palju juttu olnud ja siis sealsamas kohe juures toimus selline festival, nagu Eesti klaver ja Euroo pakkus, siis sellest tuleb meil nüüd küll juttu järgmises numbris, põhjalikult, aga selle Eestile väga hea Euroopa juures tulid Eestisse kokku ka väga prominentseid Euroopas papa klaverimeistrit, klaverihäälestajat ja samuti kab Kominentset klaverit tootjad ja Eestis peeti siis esimest korda nende delegaatide konverents, kus siis kõneldi sellest, mis puudutab seda klaveri strei eriala, seda tööd aga sama palju ka, mis puudutab klaverite tootmist ja kohal oli hulgaliselt prominentseid isikuid ja ma rääkisin neist kahega. Üks neist oli saksa meister thershaible, kes on siis õppejõud ühe maailma prestiižemas häälestajate koolist, Ludwig sburgis Saksamaal ja tema viise läbi ka siis klaverihäälestajat kutseeksami. Ma pean ütlema, et kõik meie meistrid, kes selle eksami tegid, raske ta oli, ta kõik sealt läbi said ja väga hästi, nii et, et nüüd on siis neil väga suur kvalifikatsiooni tõend juures nende oskustele räägiks ka siis natukene sellest, mida kõneles Mullex klaveritootjatest. Valimi nulliks autor Southern firma Saksamaal nagu väga vana firma tuntud firma ja tema on siis nagu nende omanike järeltulija. Loomulikult selge on see, et klaveritootmine on vähenenud nüüdsel ajal aga ta räägib oma intervjuus siis, et mis probleemid on tekkinud, kuidas Aasia turg näiteks on siis sulandunud sinna klaverit tootmisse, et seal on omad head ja halvad küljed. Ja siis räägib ka, mis probleemid on, kuidas neid võib olla lahendada ja kõike sellist klaveriga seondub siin veel üks artikkel seal Bogorelidzist. Ja see on selles mõttes põnev, et selline legendaarne pianist nagu Ivo Boga ees, kes vahepeal üldse ei esinenud, kuna tal oli selline vaimne kriis pärast oma abikaasa surma, kes oli tema õpetaja ja mentor nagu terve elu vältel tegelikult. Et nüüd ta on hakanud jälle kontserte andma, ta on selline isepäine persoon olnud noorusest vale ja tekitanud palju kõmu oma oma isiksusega, oma tõlgendustega ja suurt vaimustust muidugi ka. Ja nüüd ta esineb jälle ja üks kontsert oli siis Vilniuses ja meie muusikaakadeemia rahvas ikkagi tahtis kuulata ja siis mindi kohe terve bussiga sinna seda kontserti kuulama. Ja muusikaakadeemia Age Juurikas siis jagab oma muljeid, mida seal kuulda oli lugeda, see on väga põnev, mis seal juhtus? Tõstsivaistiaga põhjalikult, kirjutab Anoveeneraides, kuulas kõiki kõiki neid kontserte ja siin analüüsib ja väga põhjalikult räägib ka väga paljudel lehekülgedel mis sealt siis kuulda sai ja mis mulje, et tal olid ja millised mõtted tekkisid pööraks tähelepanu siis sellisele väga tähtsale sündmusele ka meie muusika elusat kaks suurt juubelit olid meie kahel koolil. Kõigepealt meie nii-öelda muusikute harimise keskusel Tallinna muusikakeskkooli, kes sai täpselt 50 aastaseks ja teine natukene suurem koole, mis teeb ka väga head tööd ja ka huvitavat tööd. See on siis vanalinna hariduskolleegiumi muusikakool, tema sai 20 aastaseks ja mõlemas loos on väikesed intervjuud, kus mõlema koolidirektorid räägivad oma mõtetest. Mõlemad on märksa taga. Innovaatilised mehed. Muusikakeskkooli direktor Timo Steiner ja vanalinna hariduskolleegiumi direktor Peeter Sarapuu. Siin on ka väga huvitavaid asju, mis nad välja ütlevad. Noh, loomulikult, mis puudutab muusikaharidust. Aga siin on ka selliseid mõtteid, et mida sa, kutsika õppimine tegelikult lapsele annab, noh näiteks ma loen ühe tsitaadi, mida ütleb Peeter Sarapuu, kes ühes Soomes tehtud uuringust siis luges, et et süvendatult muusikaga tegelevate laste enesehinnangu kujunemises osutub kõige määravaks teguriks see, kuidas nad õnnestuvad muusikas võivad olla andekad spordis, kunstis, reaalainetes, aga huvitaval kombel on kõige tugevamaks mõjutajaks muusikaline edu. See oli mulle mõnevõrra üllatav, sest noh, võiks arvata, et need teised alad, sport, kunst reaalainetele nagu samamoodi mõjutavad, aga vot huvitavat muusika nagu kuidagi kõiges sügavamalt võib-olla siis ikkagi puudutab seda last, kui ta seda õpib. Pillidest on seekord juttu väga populaarsest pillist saksofonist. Jah, meil on siis seal taga lehekülgedel see, nagu ma olen kuulnud, päris armastatud pillirubriik ja pillide mängijad siis kirjutavad oma armsast, pildist ja seegaadi, Andra Puusepp kirjutab tõesti populaarsest pilist saksofon millel on ka sama põnev ajalugu ausalt öeldes, et kui siin vaadata, kuidas ta nagu kujunes, kes seda pilli siis nagu arendas, leiutas oleks ka väga huvitavad pildid, näiteks selline kaunite daamide ja parukaga härrade ansambel, keegi käes sellised väga keerukad ja, ja kõvera kaelaga saksofonid. Ja samuti nagu selgub, et, et saksofon ja tema leiutaja Adolf saks on kujutatud belgia 200 ongi seal, et, et see on ikkagi nii tähtis asi, et sa isegi rahatähel võib leida kajastamist. Nagu ikka, leiate ajakirjast ka infot uute raamatute ja plaatide kohta. Edasi aga räägime kahest vastilmunud raamatust. Minu ees laual on üks väga imposantne punane raamat mille pealkirjaks on muutuste kümnend. Eesti vabariigi Tallinna konservatooriumist Tallinna riiklikuks konservatooriumis ja mu kõrval istub selle raamatu autor Urve Lippus. Tere tulemast. Tere. Milline ajavahemik mahub nüüd sellesse raamatusse? Siin kaane peal on küll kümnend ja mõeldud on siis seda neljakümnendaid aastaid aga jutt algab 30.-te lõpust ja lõpeb 50.-te keskele. Miks just see aeg on valitud? Esiteks sellepärast pärast otseselt loomist see oli järgmine väga dramaatiline ja muutusterohke kümnend. Ja sellest ajast kuni 90.-te alguseni ei saanud päriselt kõike kirjutada. Ja ka üheksakümnendad tel aastatel. Võib-olla see ajaloo ümberhindamine oli veel liiga äge, nii et oli raske neljakümnendaid aastaid neutraalselt vaadata. Ma arvan, praeguseks on see juba palju lihtsam. Aga võib-olla veel olulisem põhjus valida. Just see aastakümme on see, et praegu veel on elus need inimesed, kes tol ajal olid õpilased, õpetajaid küll enam mitte. Ja see põlvkond on praegu kaheksakümnendates üksikuid juba üheksakümnendates eluaastates. Nii et nende juttude talletamisega tõesti viimane aeg. Ja nende mälestusi olete te kogunud ja siia raamatusse kirja pannud. Jah, see raamat koosneb kahest poolest, esimene pool on minu ülevaade konservatooriumi muutumisest ja seda arhiivi ja avalike andmete põhjal. Ja siis teine pool sisaldab seitsme inimesi mälestusi ja Need on siis Neeme Laanepõld, Endel Lippus, Veljo Tormis, Ester Mägi, Leelo Kõlar, Eino Tamberg ja liidaselberg. Nimed juba ise ütlevad, et igaüks neist räägib konservatooriumist oma nurga alt ja sellest alast lähtuvalt, millega nemad olid tegevad. Jah, loomulikult ja ka nende mälestuste kirja saamise lugu on väga erinev. Otseselt selle raamatu jaoks rääkisid ja osaliselt kirjutasid Tormis, Ester Mägi, Leelo Kõlar, Eino Tambergi liitlasel Berg. Neeme Laanepõld on meie hulgast juba ammu lahkunud ja tema on kirjutanud, tahtnud oma mälestused benseeni ajal üles. Seitsmekümnendatel aastatel ja sellest suurest paksust kaustikust pakkus tema tütar Kadri Ploompuu avaldamiseks seda lõiku, kui mis puudutab õppimist kirikumuusika osakonnas. Ja kahjuks otseselt, et peaaegu samal ajal, kui me seda tööd alustasime, jäi minu isa raskelt haigeks ja ka tema mälestustest on kasutatud hoopiski ligi 10 aastat tagasi salvestatud tud jutte. Ja neid. Me salvestasime kodus koos minu pojaga, kes tookord õppis Tartu Ülikoolis. Ja need on nüüd nende inimeste emotsionaalsed mälestused sellest ajast. Ega nad ei, oledki väga emotsionaalsed. Mul on tunne, et ka nende jaoks, kas neid aegu ikkagi eraldas juba pikk-pikk 60 aastat, aga peale selle tollane emotsionaalseid jutud said ka juba varasematel aegadel ära räägitud vähemalt et mina küll ei tajunud ühegagi neist rääkides, et neil oleks kuidagi väga terav, emotsionaalne suhe. Aga loomulikult inimeste mälestused on ikkagi hoopis teist laadi allikas, kui need on arhiivid. Ja kõik nad näevad läbi iseenda isiku läbi iseenda silmade. Ja siin on loomulikult, need mälestused on valikulised ja nad on emotsionaalsed. Ja muidugi, inimese enda suhtumine ja mõtlemine on ju aastatega muutunud. Jah, loomulikult, elu on läinud edasi ja kõiki neid asju vaadatakse läbi selle prisma, mis oli hiljem. Inimesi vaadatakse selle taustal teates, mida nad tegid ja kuidas nad käitusid hiljem. Mis mulle oli võib-olla natukene üllatav, et pane rääkija jaoks oli siiski küllalt oluline mitte mainita nimesid, kuigi ma tean, et nelja silma all nad räägivad samadest asjadest rahulikult koos nimedega. Nii et see teatud enesetsensuur või et mitte mina ei taha olla see, kes võib-olla natuke halva varjundiga asju räägib kõige alati, need asjad ei olegi halvad. See töötas tugevasti. Milliseid üllatusi te enda jaoks võib-olla kogesite ja leidsite seda raamatut koostades ja neid vestlusi läbi viies? Kõige suurem üllatus minu jaoks oli see, et üllatusi ei olnud. Kogu selle kümnendi valimise ja selle töö tegemise taga oli siiski suuresti see, et lapsest peale olen mina kuulnud oma vanemate ja eriti oma isa mälestusi neist aegadest. Sest 40. aastal oli tema 14 aastane. Ja need olid sellised ajad, kus taolised olulised ja teravad ootused jäävad väga sügaval meelde ja hinge. Ja mida vanemaks ta sai, seda rohkem Ta pöördus just nimelt nende aastate juurde tagasi. Ja muidugi kõige eredam Tamm mälestust tema jaoks üldse, mis tema elu muutis, oli nõukogude võimutulek 40. aastal ja siis 44. aasta Tallinna pommitamine ja Estonia põlemine. Ta ise oli orkestriproovis sel ajal. Ta nägi kõike seda oma silmaga. Nii et tema jutustustest oli minul mingisugune pilt. Ja mida rohkem ma lugesin, sir, praegu istusin arhiivis ja vaatasin. Ametlikku kirjavahetust ma muidugi väga sügavalt dokumentides ei kaevunud, päris põhjalik uurimistöö see ei ole. Aga minu suurim üllatus oli see, et ma saan teada väga palju rohkem detaile. Ma leian dokumente teatud juttude tõestamiseks viitamiseks. Aga see, minu pilte neist asjadest ei muutunud, see, mis kunagi oli isa jutustustest moodustanud. Ja ma kahtlen, et siin võib olla kaks põhjust. Esiteks see. Ma läksin dokumentide juurde liiga tugeva filtriga, et minu enda emotsionaalses mälus see pilt oli liialt kinnistunud. Aga ma ei välista ka seda, et isa jutustust neist asjadest ja see minu pilt oli adekvaatne. Tähendab, ma ei tajunud üllatusi, et ai, tegelikult need asjad olid teistmoodi. Nüüd noore lugejaga on aga lugu hoopis teistmoodi neile uue põlvkonna inimestele, kellel endal nagu võib-olla puudub see kogemus ja kes pole perekonnast saanud sellist informatsiooni neile võib-olla siin palju avastusliku. Ja mina ju ei tea, kui palju aastusliku aga esimene asi, mis mind üllatas, kui ma palusin seda käsikirja lugeda oma noortel kolleegidel, kes on sündinud kaheksakümnete aastate paiku, kest natuke varem, kes õige natuke hiljem, aga kelle nisugune, täiskasvanu mälu muusikaelust ja neist inimestest, kes muusikaelus on tegevad algab ikkagi kusagil 90.-te aastate keskelt ja veel hiljem ta minu suur üllatus oli see, kui vähe teatakse varem tegutsenud, väga olulisi interpreet. Teatakse heliloojaid, nelki muidugi mitte kõiki, aga siiski heliloojad teatakse rohkem ja interpreet teatakse väga vähe. Ja see tekitas minus väga suure veendumuse, et see muusikaajaloo uurimise viis, mida me viimasel ajal ole roht püütud, oleme harrastada. Nimelt, et kirjutada laiemat muusika ajalugu, mis haarab mitte ainult heliloojad, nende teosed, vaid muusikaelu ja seal olulised isikud on ikkagi väga õige. Sest noh, näiteks nimetatagu Herbert Laan või Roman Matsov vaevalt et meie muusikakultuurile palju vähem olulised on kui mõned heliloojad. No mõned tõesti kõige olulisemad nimed tõesti, võib öelda, et ilma heliloojat deta muusikat ei oleks. Aga heliloojad ei kirjutanud taks Häid sümfoonilisi teoseid, kui ei oleks korralikku orkestrit. Häid interpreet. Teine asi, mis noorte inimeste puhul on sageli nende aastate käsitlemisel probleemiks, võib olla kogu nõukogude aja käsitlemisel probleemiks. Et need, kelle täiskasvanu elu on möödunud nüüd Eesti vabariigis teavad Nõukogude aeg oli paha, paha, kõik oli keelatud. Inimesed ütlesid tsenseeritult, Nad ei julenud midagi teha. Ja sageli see filter toimib ka siis, kui nemad lähevad allikate juurde. Nii et minu eesmärk, kui oli siin võib-olla rohkem inimlikult ja mõistvalt need keerulised aastad läbi kirjutada. Igal juhul tundub see olevat üks põnev lugemine. Aga kas see raamat on kättesaadav nüüd ainult Eesti muusika teatriakadeemia raamatukogus või võib seda ka minna mujalt otsima? Võib ja juba praeguseks on ta viidud suurematesse raamatukauplustekettidesse, nii et küsida võib igalt poolt. Aitäh Urve Lippus ja me rääkisime siin raamatust muutuste kümnend. Eesti vabariigi Tallinna konservatooriumist Tallinna riiklikuks konservatooriumis. TEA kirjastuselt sarjas tuntud ja tundmatu on ilmumas raamat Uuno naissoost. Põgene vaba laps. Selle autorid on Valter Ojakäär ja Jaak Ojakäär. Valter Ojakäär, teie olete Uno Naissoo kaasaegne teekaaslane. Kui palju sellise raamatu kirjutamisel isiklikud suhted ja kogemused kaasa mängivad? No kahtlemata väga palju, aga ma pean ütlema kohe alguses, et, et seda kirjutades ma sain õieti aru, kes Uno Naissoo oli. Tähendab, Me võtsime teda kõik kui enesestmõistetavat kolleege keegi head muusikud, organiseerijad ja 1000 muu ameti pidaja head ja kõigi oma kaaslaste innustajad. Aga kuidagi see sügavam tundmine tuli mul alles seoses selle raamatuga ja ma pean ütlema, et selles mõttes see sari tuntud ja tundmatu, kus esimene oli Valgre ka kõik tunnevad ja õieti keegi ei tundnud, kes ta tegelikult oli. Ja nisuga ma pean ütlema, et võib täpselt sama lugu olla, et kõik teavad, kes Uno Naissoo lauldakse laule ja, ja kõike muud. Aga sügavamalt teda tundma õppida oli väga raske, sellepärast ta endast väga vähe rääkis. Ta võis kõigest muusikast ja kõigest sellest, mis talle meeldib ja ei meeldi ja ta võis lõpmatult rääkida. Aga iseendast, et see oli lihtsalt tema loomupärane tagasihoidlikkus. Ja mida rohkem ma kirjutasin, seda rohkem ma sain aru, et et Naissoo on täiesti kordumatu isiksus meie muusikas, kes on nii lühikese ajaga nii palju suutnud teha. Teine oli muidugi anne, hoidki läks temast isegi varem, ma olen nende mõlemaga koos mänginud ja väga head sõbrad olnud ja aga nad olid tunduvalt erinevad isiksused ja ka muusikas ka laululoomingus on nad täiesti erinevad, hoidi laule väga paljude oskavad peast kõik laulda, sõnad ja kõik, aga Naissoo kogu oma loomingu juures pani rõhu sellele, et olla otsiv helilooja, et leida harmoonias voodias vormis midagi niisugust, mida teised ei ole teinud ja see läks tal korda. Aga muidugi tänu sellele tema looming ei ole, ütleme välja nii rahvalik. Ta on rohkem nagu nende jaoks, kes asjast aru saavad, aga neid on kahjuks alati vähem. Kuidas see raamat on üles ehitatud? No ta on siiski üles ehitatud kronoloogiliselt. Väga huvitav oli mul lugeda Naissoo vanaisast vanaisa oli tal õigeusu preester, ema oli tal kiriku organist ja kirikukooride juhataja ja vanavanaisa oli mänginud viiulit ja nii et tal oli juba kodust kaasa antud kas või klaveri sõrmitsemise oskus, mis tegelikult on muusikule väga tähtis. Kui hakkame pärast vaatama neid pille, mida ta mängis peale klaveri veel akordion, ventiil, tromboon, Metsasarv trump, et siis tulid juba tema õpinguaastad ja kuidas ta lendas sealt konservatooriumist kiiruga läbi, hakkas heliloojate liidus otsekohe noortesektsiooni juhatama ja noorte heliloojatega tegelema ja siis tema väga viljakas ja hindamatu töö Tallinna muusikakoolis, selle levimuusikaosakonna rajajana ja selle eest võitlejana kohe aastate kaupa ja tema terve see elulugu on olnud üks, üks suur töö rabamine. Ja jumal tänatud, et nii viljakas. Ja ma meenutan praegu seda, et kui ma temaga hakkasin mängima 44. aastal sõda veel käis Pärnu Endla laval tantsuks mõnel nädala alati enne tema surma oli mul juhus temaga Moskvas hotelliks nädalapäevad koos viibida ja kus ta siis õieti avas ennast mulle kõige rohkem meie sõpruse ajal. Nii et ma olen need mõlemad otsad nii-ütelda kaasa elanud ja ma pean ütlema seda, et ärme räägime muusikust räägime ka temast kui inimesest ja see oli siiski, ma kordan veelkord, kordumatu. Jaak, kuidas teil oli isaga töö jaotatud selle raamatu puhul? Meil oli töö jaotatud niimoodi, et isa istus kodus kirjutas nii-öelda akadeemiliselt, kuna ta tundis loomulikult unud palju paremini kui mina ja tegi sellist kirjanduslikku tööd ja mina tegin rohkem sellist ajakirjandusliku, kui võib nii öelda. Olin suhtekorraldaja, sebisin ringi, tegin kõikvõimalikke intervjuusid, no ühe peatüki üle ma olen päris uhke, mis seal raamatus on, sellepärast et sinna ma kogusin kokku mälestusi Uno Naissoo kohta väga paljudelt inimestelt erinevas vanuses, alates tema enda kaasaegsetest ja lõpetades tema õpilastega. Ja kusjuures kõige huvitavam on see, et nii kui ma olin ühe intervjuu teinud, siis keegi soovitas kohe, et oi, sa pead, vaata. Olav Ehala ütles, et sa pead kindlasti Saarsaluga rääkima. Andres valdkonen ütles, sa pead kindlasti Heini Vaikmaaga rääkima. Et nii-öelda see rida oleks kogu aeg edasi selleks võinud lõpmatuseni kesta. Aga no lihtsalt, Uno Naisseal ei olnud võimalust nii pikka aega neid õpilasi koolitada. Peeter Tooma käis mul külas ja rääkis selle filmimuusika peatüki kohta väga pikalt. Sellest ja lõpuks ka raamatu pealkiri tulnud. Jah, ma just tahtsin küsida, et eks ilmselt selle filmimuusika kaudu on võib-olla Uno Naissoo Eestis kõige rohkem tutud isegi. No ma ei tea, vastse mu kodu on ikka ka väga tuntud laul, mida papa Valteri arvab selle kohta, mina arvan. Seda, et põgene, vaba laps on omamoodi niisugune plakat ja väga sümboolne selle aja kohta oli see pealkiri ja aga mu kodu on see, mis ikkagi. Võtab tilga silma, kui hakkad tõesti mõtlema seda, et kas Sinustki lauldamat arhin. Ja kui ma tohin veel jätkata sel teemal, siis näiteks helile, et seal oli väga tore mälestus oli sellest, kuidas ta esmakordselt Uno Naissoo nägi. Ta oli noore neiuna tulnud kooriga Tallinnasse laulupeole ja siis peale laulupidu oli aega ka minna tantsupeole, see oli seal vanas Sakalas. Aga seal oli siis olnud tantsuõhtu ja siis ta oli vaadanud, kuidas oli lavale tulnud ansambel. Kõige ees oli olnud lüheldamad kasvu noormees, kellel oli suur akordion kõhu peal ja tema järel pikemat kasvu noormees kontrabassiga ja selgus, nagu te ütlesite, sellest sai tema elusaatus. Et esimene oli mõistagi Uno Naissoo, kelle muusikasse ta armus. Ja teine oli siis Peeter Saul, kelles seda lihtsalt arvuse, kellest saigi tema elukaaslane. Vot nihukesi huvitavaid juhtumeid on seal kõik läksid väga kenasti muidugi Uno Naissoost ja mida ma tahan veel toonitada. Et pildimaterjali ka tõepoolest, Uno Loop tõi väga palju, loomulikult Tõnu Naissoo ja tema õde Tõnu Naissoo ise oli ka muidugi, ta tahtis ise kirjutada ka ikkagi isast omaette peatüki ja ta viimistlus seda väga pikalt ja see tuli minu arust ka väga kenasti välja. Kui jutt oli tänu naissoost, siis mind on alati hämmastanud see, kui sarnased nad on unoga ja tähendab natuke Lõhmus jah, ettepoole kummardatud ja ka näos ja suhtlemises, samuti jääb alati lõpuni midagi välja ütlemata, jääb midagi oma teada ja no ühesõnaga, nagu isa, nii poeg. Sülgaja tänasele helikajale tegid kaastööd nelevasteinfelt Igor Karsnek ja Toomas Velmet. Saate mängisid kokku helioperaatorid, Helle baasia, Katrin maadik. Toimetas Kersti Inno. Aitäh kuulamast. Helga ja muusikauudised muusika uudised laupäeval kell üheksa, null viis. Saade kordub kell 15, null viis ja internetis teile sobival ajal teile sobival ajal. Helgaja.