Tere hommikust, head klassikaraadio kuulajad. Te kuulate teist sügistalvist päeva pärimussõna, MINA, OLEN sarv. Ma loen teile laupäeva hommikuti taipamisi, mis on pärit meie keeles meelest lauludest mõistatustest. Mardipäev on nüüdseks möödas, kadripäev ees ootamas. See on see aeg, kus meie ürgne regilaul üle kogu rahva korraks uuesti ellu ärkab. Kõik. Kadrikesed ja kõik nad püüavad. Seesama regivärss, mida me eelmisel nädalal võrdlesime kõue küükkamis. Mõnusalt Tseeuugled eilse ja tänase ja öö ja päeva ja maa ja taeva vahel. Samaka uuegi oleks nagu igal sügisel meid uuesti hüüdmas aegade tagant. Aga tänaseks päeva pärimussõnaks on mardi- ja kadripäevaga seotud ilmatark, kas see on üsna napp? Mart matab, Kaagree katab. Kuidas seda siis mõista? Mardipäeva paiku sajab maha esimene lumi, mis matab jäljed möödunud suvest. Kõik langenud lehed, koltunud kulu, hukkunud loomad, kõik, mis must ja räämas ja kole. Kõik saab endale üle puhta lumivalge rüü. Ei ole enam kurbust möödunu pärast, ümberringi on valge, kirgas ja puhas Halmis uued sündimiseks ja uueks kevadeks. Mart matab valgesse lumme kõik vana vimma ja vaenu ning tõotab meile uut valgust ja uut helgust. Aga mida tähendab kadri, katab kadri, katab, tähendab seda, et see lumivalge rüü, mis on uue ja õudsena meie peale tulnud on saanudki sügavalt omaseks, et kõik see, mida me mardipäevaga saame. Kui kõik meie mustus ja porisus on kaev, tud jaotav haid, kevadet köisse, kõik veena puhtaks pesed siis kadripäevaks on see kasukas sedavõrd suur ja kindel. Et nii ongi. Ei ole muud, vaid kui jääda ootama kevadet sest kõik ongi valge. Seda tähendavad ka toredad kerged kadrisandid. Nagu kerged lumehelbed tantsivad ukselt uksele, perest peresse toovad head poegimis on ja igasugust rõõmsat ja kerget olemist. Kadrid on omamoodi nagu tähed, nagu Linnutee. Ja tähed Linnutee on see, mis meid katab, nõnda siis samm kadriga mas ja Mart matmas. Me ju teame, et vesi ja lumi on kõiksuse kaunis kingitus, tus meile elavaile. Seda võib leida kaugel kõiksuses tuhandet miljonite miljardite valgusaastate tagant. Ja seesama vesi on siinsamas, meie juures, meie igaühe kehaski. Ja meie ümber nüüd valge lumena, ta aitab meil saada puhtaks valgeks ja uueks, isegi. Kirgas, mardiaja, lumi, kes langeb puudele ja maadele matta meie südames ja hinges kõik vimma ja solvumised. Aita meil andestada neile, kes meid vahenevad ja kanna meid uude kevadesse ja uude valgusesse. Kui tule peale paistab allivuse halvale ja-le Kui Mooses tahaks kõnelda ise mu, Udujuttu, kus ma saan ma juba tõusmas noh, kuusest hauas tahaks tõusta ja ta seda Tagaks tõusta ja leida see sein. Kui sind vaatan aegade all, kust oled alguse kuses tahaks emmata maailma, mis sind emmata koossel ma. Ma ei tea, kas või tasand sooda või kas sotside teema muuda. Aga pott saatis ema ja kui otsides leidja ideena Kui vaatan aegade val, kus pooled on needuse valguses tehakse vaata maailma sind emmata, kas sellega seal.