Et noored Ja nüüd teie, Eesti lugu. Tere, saate pealkiri on Tartu maks ehk meemaks. Liivimaa tahtis katkenud vaherahu Venemaaga pikendada. 1551. aastal oli vaherahu lõppenud ja saadikud saadeti Moskvasse läbirääkimistele. Tsaar Ivan neljas otsustas ka, et Liivimaa on Moskva maksualune. Mis ajast alates, kui suurmaks kehtestati, kuidas läbirääkimised kulgesid? Miks maks maksmata jäi, mistõttu teadupärast Moskva Liivimaale kallaletungis. Ja mis on sellel kõigel pistmist Vastseliina mesilastega? Sellest räägib meile Tartu Ülikooli professor Anti Selart. Saate toimetus. Ta on Piret Kriivan. Professor Selart. Missugune on Tartu maksulugu? Nagu me siis teame, kui Liivimaasaadikud 1554 Moskvasse reisisid ette pikendada Liivimaa riikide ja Moskva Venemaa vahel kehtivaid vaherahulepinguid. Selliseid lepingute pikendamiseks ja 16. sajandil ette. Regulaarselt iseenesest ei olnud selles midagi eripärast või imelikum oli nende jaoks ootamatu ette. Vene diplomaadid nõudsid nende käest Tartu piiskopi poolt maksmata maksu õiendamist. Nii tuli Liivimaajuhtide ja poliitikute teadvusesse küsimus, mida tagant tegeleb, nimetatakse Tartumaksuks. Ajaloolased ei ole sugugi ühel meelel selles, milline on selle maksud päritolu ega ka mitte selles, millist tähendust omistada nimetatud maksule üleüldse Liivi sõja algusloos või laiemalt Liivimaa ja Venemaa vahelistes suhetes 16. sajandi esimesel poolel. Ning keskpaigas. Venelased ise sõja ajal põhjendasid maksupäritolu kunagise Venemaa rükstide ülemvõimuga Liivimaal. Just nagu oleksid Vene tekstid lubanud sakslastel Liivimaal elada ainult selle vastu et nad tasuvad vene suurustile vaid saagile andamit. Ajaloolased on Tartu maksu Algubega otsinud konkreetsetest ajaloosündmustest, nagu näiteks tuntud 19. sajandi Vene ajaloolane Sergei Solovjov seostas Tartu maksupäritolu 1234. aastal aset leidnud üks Jaroslavlis evolodotsi sõjakäiguga. Tartumaale või näiteks Eesti päritolu Vene ajaloolane Jaan või Ivan Jürjens seostas Tartu maksu 13. sajandi talava andami kohustusega Pihkva ees. Selline andami kohustus oli tõepoolest olemas veel ka 13.-te teisel poolel, kui poliitiliselt talava kuulus Liivimaa juurde. Võib-olla kõige tuntum on baltisaksa ajaloolase Karl von Sterni hüpotees, kes seostas Tartu maksupäritolu venelaste ja Tartuga omavaheliste suhetega keskaegses Tartu linnas. Tõepoolest see maks on ka registreeritud. 16. sajandi Moskva diplomaadid. Kindlasti mitte ei mõelnud seda maksu välja. Selle kohta on olemas allikatest andmeid. Alates 15. sajandi teisest poolest. Juba 1463. aastal teatab Pihkva etapis et rahuleping, mis sõlmiti Saksa ordu Liivimaa meistri vahenduselt Pihkva ja Tartu piiskopkonna vahel et piiskop peab tasuma mingisugust lähemalt seletamata maks. Samuti 1474.-st aastast säilinud vaherahulepingus Pihkva ja Tartu vahel on otseselt kirjas, et ühe vanema lepingu põhjal peab Tartu piiskop viimase kaheksa aasta eest maksu jagada. Niisiis võib-olla et poolest 1463. Tolleaegne leping ei ole säilinud. Esimest korda tõesti nimetatud maks. Tartu ja Pihkva vahelistes suhetes fikseeriti see sõna, millega vene keeles tähistatakse. Mainitud maksu on tonn, mis tähendab andamit kõige laiemas mõttes. Nii et see sõna iseenesest ka ei ütle, palju selle maksu või andami algu tagajalgse tähenduse või ka näiteks selle suuruse kohta tundub, et 15. juuli lõpul või 16. sajandi esimesel poolel tegelikult Tartu maksu küsimus Liivimaa ja Venemaa vahelistes suhetes aktuaalne ei olnud. Alates 1509 fikseeriti see kohustus regulaarselt uuendatavates vaherahulepingutes. Kuid meil ei ole andmeid selle kohta, et mingisugust maksu oleks ka tõepoolest tegelikult makstud. Seoses 1554. aasta lepingutega aga muutus Tartu maksu küsimus ülimalt aktuaalseks teemaks. Võib isegi öelda, et omal moel saatuslikuks teemaks, mis puudutab Liivi sõja puhkemist. Ja see on seotud mitte ainult poliitiliste küsimustega võimusuhetega, vaid omal moel ka ühe keelelise nüansiga millele alles suhteliselt hiljuti tegelikult on tähelepanu juhtinud ajaloolane Vadim Popov. Nimelt Liivimaa ja Venemaa, aga täpselt samuti kahteks hansa ja Venemaa vahelised läbirääkimised keskajal toimusid kõik vene keeles. Omavahelise suhtlemise keel oli vene keel ja need, kes võtsid kaasa tõlgige, tõlkisid, olid siis sakslased. Kui sõlmiti lepingud, siis nendest lepingutest tehti küll koopiad mõlemas keeles aga tegelikult need läbirääkimised toimusid vene keeles saksakeelsed lepingu variandid olid tõlked vene keelest. Seejuures sageli olid need tõlked tehtud, et väga pealiskaudselt ja paistab, et mõnikord ka inimeste poolt, kes tegelikult vene keelt väga hästi ei osanud sageli nendega Pukvalistlikud sõnasõnalised tõlked, et mõnel juhul sellest saksakeelsest tekstist on võimalik aru saada, vaata et ainult siis, kui venekeelne algtekst kõrvale panna. Ja nüüd, 1554. aasta leppe puhul on selle vene ja saksa variandi vahel sisulised lahknevused kusjuures tõlkijateks olite liivimaalaste teenistuses olnud mehed. Nimelt vene tekstis esineb nõudmine, et Liivimaa pool teab siis kati tall, see tähendab siis Maksu Danny kokku koguma ja väljamaksmist nõudma. Saksa variandis kõlab seesama koht Tins untersoken. Niisiis maks uurima see sõna Skati tänapäeva vene sena kätt omaste poolest kahte tähendust seoses maksunõudega ta vene keeles tähendas siis tõesti maksu kokku kogumist, maksu väljamaksmist, aga rangelt võttes puhtkeeleliselt sõnasõnaliselt see saksa tõlge ei olnud kõvale, aga siinses kontekstis omandas niimoodi saksakeelne lepingu tekst hoopis teistsuguse tähenduse. Tulemuseks oli siis, et vene lepingu teksti järgi ohustasid liivimaalased sest aja jooksul koguma ja maksu ära maksma. Saksa teksti järgi kohustus Tartu piiskop kolmandal aastal teatama Moskvasse oma uurimuse tulemused. Milline on selle maksu algupära ja kui palju võlgu ollakse. Ja nüüd jääb muidugi võimaluseks mõelda, arvutada, et niimoodi juhtus. Kas selle põhjuseks oli lihtsalt tõlkide ignorants või näiteks Vene poolelt läbirääkimisi juhtinud tuntud tolleaegse diplomaadi jakk, visco vaati, kavalus või ka näiteks Livima saadikute tõlkide Muge? Et nad on läbirääkimiste ajal tegelikult oma volitusi ületanud ja kokku leppinud asjas, mille jaoks neil tegelikult oli, ei olnud laiemas plaanis, siis võib küsida. Et kas, kas see juhtus niimoodi sihilikult või kogemata, seda me ei tea, ei saagi teada, seda me ei tea ja ei saanud ja ja Liivimaal siis tõepoolest hakati seda maksumite koguma, vaid uurima. Ja nii ilmub see enam-vähem kõikidesse Liivi sõja algusloost jutustavatesse omaaegsetesse tekstidesse motiiv niinimetatud nii maksust tollase Tartu Stifti foogti, see tähendab siis piiskopkonna valitseja elekt Kruuse. Paarkümmend aastat hiljem kylge pandud märkmete järgi uuriti piiskopkonnas vanu dokumente kuulati üle elatanud inimesi ja selle tulemuseks polnud muud, et loen. Vastseliina talupojad teatasid, et kunagi oli Vastseliina ja Pihkva vahel väga suur mets ja Liivimaa talupojad kasutasid sellest poolt kuni suure Peipsi järveni. Ja neil oli metsas mitusada tagupuud. Neid rüüstasid tühjendasid sageli Venemaa talupojad ja seepärast tegid Liivimaa talupojad pihku isandaga lepingu, et nad on nõus talle igal aastal selle, mis siis mesipuude kasutamise õiguse S10 Leesikat Metmaks. See peaks olema umbes 80 kilogramm. Sellest lepingust peeti mõnda aega kinni, siis aga enam mitte, sest venelased tungisid sellesse metsa, ehitasid sinna kloostreid, külasid. Seepärast ei ole enam talupojad siis ka 100 aastat midagi maksnud. Seda kinnitasid nad vandega oma hinge ja hingeõnnistuse nimel. Seda kinnitab samuti, et venelased haarasid Tartu piiskopkonnas Vastseliina piiblil vägivallaga kuue miili laiuse maa ja vedasid piiri alulina maadest kuni Vastseliina täitsa kõveriti. Seega jäi meie maksu tasumine paljude aastate eest kui tsiteerida üht-teist teksti. Rootsi kuninga Gustav Vasa teenistuses olnud mees Johan Burvits kiigutas 1500 viiekümnendatel aastatel. Oma aruandes liidime olude kohta, et loen. Paljude aastate eest tehti Venemaa piiril asuvas Tartu piiskopkonnas venelastega sõbralik leping et ühe linnuse juures, mille nimi on Vastseliina Ühte venelastele kuuluvat maatükki mida kutsutakse mee karjemaks, selle linnuse vajadusteks kasutada. Selle eest lubas Tartu piiskopkond ene soovistile väikest maksu tasuda, mida mõnedki aastad, kas nii sündis? Ja veel teisi variante? Me ei saa olla kindlad, kas Tartu maksu Liivi sõja alguses loos nii olulise asja algupäraks on mainitud meemaks. Aga samas ei ole ju ka põhjust kahelda, et tõepoolest keskajal kujunesid Tartu piiskopkonna ja Pihkva maa piiril erilised suhted. Mille juures siis Liivimaa poole talupoegadel oli metsakasutusõigus pihta poolel. Keskajal ja varauusajal tähendas riigipiir natuke teistsugust asja kui tänapäeval. See oli maksustus ja teiste ülimus, õiguste piir. Ja need erinevad õigused, nende omavaheline piiritlemine ei pruukinud sugugi kokku langeda. Võis juhtuda sageli juhtuski, et ühes külas kuulus kohtu õigus ühele isandale, aga mingit maksuõigused teisele sega kõigi piiri jutumärkides ja maksuõiguste piiri ei saa samastada. Võimaluseks kasutada mingisuguseid tuluallikaid, teisel pool piire olid siis meie metsad. Mesilasi ei peetud tollal mitte külas vaid pigem küla Sagase metsas kas puuõõnsustes või siis suuremal määral usutavasti alates 16.-st sajandist puude külge riputatud back tagudes. Need mesipuud tagupuud olid siis ega omandis ja tähistatud omandimärkidega, nagu näiteks tegemärkidega. Tagupuude puhul kasutati kas looduslikke õõnsusi või sisekajati kasvavatesse puudesse enamasti männipuusse mainitud ka tamme vastavate tööriistadega taguõõnsused, kuhu mesilased elama asus. Tegu oli omaette majandusharuga ja seejuures sugugi mitte tähtsusetu majandusharuga. Eestis esines metsa mesindus kõige kauem Kagu-Eestis kus selle kohta pakuvad andmeid Poola ja Rootsi revisjonid. 16. sajandi lõpust ja seitsmeteistkümnendast sajandist. Revisjonides on üles märgitud maksud mesipuude pealt. Näiteks Räpinas 1601 nõuti mesipuu pealt neli naela maksu, see on siis umbes 1,6 kilogrammi vett või 1627 bana tagu pealt kolm naela ning nooge tagu pealt kaks naela mett siis vastavalt umbes 1,2 ja 0,8 kiloga. Kruuse kirjutas oma loos mitme 100-st Pihkvamaal asunud Vastseliina mesipuust ja see arv ei pruugi sugugi olla liialdatud. Me teame näiteks, et Riia linna Meie kagemadel ulatus ühe talupojamesipuude asub paarikümnest 300-ni. See on suur hulk 300 300, see on suur hulk, see tähendab, et tõenäoliselt mesindus oli tolle talupoja peamine elatusala peamine tegevusel. Vastseliinas võib-olla arvestades analoogiaid teiste mõisatega võis olla nii andamiks pool saaki. Tähendab, talupoeg pidi pool oma meesaagist mõisale andma. 1500 kaheksakümnendatel aastatel kõikus seal nii maksukogus 42 ja 74 puuda vahel see on siis umbes 650 kuni 1200 kilogrammi. Samas kõik tolleaegsed kirjapanekut ühel häälel teatavad, et sõda on esindusele tõsist kahju toonud. Aga seejuures üle tonni ulatuv meemaks ainuüksi ühes Vastseliina mõisas on ikkagi tähelepanuväärselt suur. Tähendab ju see, et mõisa talupoegade meesaak kokku pidi olema maksimaalselt umbes 150 puudu siis umbes 2400 kilogrammi. Ja enne Liivi sõda kindlasti suurem. Sihukest teated taguppude saagikusest on väga erinevad. Hinnanguliselt võis see olla neljast kuni 12 kilogrammini aastas. Siit võib ise kokku arvutada, kui palju nii, et mesipuid olla võis. Pille Kruuse mainis oma kirjutises ka külade ja kloostrite rajamist Livima piirile. See viitab üsna ühemõtteliselt Petseri kloostri tekkimisele ja selle poolt arendatud kolonisatsiooni tegevusele 16. sajandil. Alates aastast 1519. Kloostrit hakkas toetama Pihkva diak, mis juhmunessin. Muutus endine metsa Egakla kiiresti tähendus kõikaks jõukaks kloostriks, mis agendas laialdast majandustegevust, muuhulgas rajas ka uusi külasid. Ja seega lugu meemaksust ju iseenesest sobib hästi nende väidetega, et kunagi tasuti mingisugust maksu. Siis jäi see aga soiku ja see soiku jäämine laias laastus oli umbes samal ajal kui Petseri klooster oma kolonisatsiooni tegevust arendas. Me küll ei tea, kes toda. Kas selline talupoegade meemaksu sai Liivimaa ja Vene kõikide valitsejate vahel. 15. 16. sajandil sõlmitud lepingute tekstid mainivad Tartu maksu saajana Moskva suurvürsti kes sel ajal oli ju ühtlasi pihta löömist ja selle tasumise eest vastutavana Tartu piiskopi baldasagussovi järgi tuntud Tallinna kroonika sõnadel oli maksu saajaks kolmainukirik, Pihkvamaal. Seejuures kolmainupeakirik oli Pihkva linna ja maa peakirik ühtlasi sümbol ning sel moel paljudes vene tekstides siis ka kogu pihkama personifikatsioon. Aga Pihkva kolmainsuse Deutsche diakirikul olid ka tõepoolest Setumaal maavaldusi. Ja Vastseliina oma kohta oli piiskopimõis. Seega võis piiskop tõepoolest olla tegelikult talupoegade või siis mõisa poolt tasutava nii andani eest vastutav kui lepingute Tartu maksja meemaks ikka olid identsed. Nagu öeldud, me tegelikult ei tea, kui suur see meemaks oli. Pikku su mainitud Tartumaksile üldse oli. Kui Liivimaasaadikud 1557 ilma maksuta Moskvasse läksid ja läbirääkimisi jätkati siis teatas Moskva saadikutel rikaazi juhtivan visco vaati liima saadikutele, et Tartu maks olla vanasti olnud kaheksa tunni, see on 24 Tingat Liivimaa müntidest umbes kaks ja poolmahla miinus neli killing. Et iga Tartu piiskopkonna inimese pea 1554 oli viskavate veel teadnud öelda, et maksu ei oldud 210 aasta jooksul tasutud. Mõeldud on siis 1474. aasta vaherahulepingut, kus mainitakse maksuvõlga. Kui tõsiselt seda maksu suurust diskovaati väiteid maksu suuruse kohta võib võtta? On omaette küsimus. Tollel ajal koguti diplomaatiliste läbirääkimiste jaoks ja nende ettevalmistamiseks Moskvasse muuhulgas vanu dokumente nii pihku Scunoogorodist. Ja tundub, et nii mõnedki väited, mida Vene pool nende läbirääkimiste ajal esitas oliselt tuletatud vanematest libi vene lepingutest. Seejuures aga võisid ju lepingute detailide tähendused või see, kuidas inimesed nendest tähendustest hägusaid aja jooksul muutuda niimoodi näiteks seesama tonn, mis tähendada, olgu siis meemaksu või mingisugused muud kohustust mida Tartu piiskopkond Pihkvamaale maksma pidi. Nii oli tall 16. sajandi keskpaigal see muutunud Vene poole jaoks ühetähenduslikult andamiks, mis väljendas sõltuvust. See, kes teisele seda andamit tribuut maksis osutus ainuüksi selle kaudu juba alamaks. Tema oli see, kes siitkaudu kuulus, teisele oli teises sõltuvuses. Niisiis juba ainuüksi see, et Moskva diplomaadid, ametnikud, võimukandjad 16 sajandi keskpaigas leidsid vanadest Bay vanematest Pihkva ja Tartu vahelistest Liivimaa ja Vene riikidevahelistest, dokumentidest ja lepingutest andami sõna. Anda neile alust järelduseks, et Liivimaa on osa Moskva suurvürstiriigist ta neile alluv, kuna ta maksab andamit. Samal ajal kui vanemates riikidevahelistes suhetes ka Venemaa läänepiiridel. Tingimata niisugust järeldust andami maksmisest teha ei saanud. Näiteks Novgorodimaa ja Leedu vürstiriigi piirialadel. 14. 15. sajandil olid vahekorrad niimoodi korraldatud et kuigi piirialad kuulusid Novgorodi kõiki, maksid sealsed elanikud Danny Leedu suurvestidele samuti Karjalas vastavalt 1323. aastal. Nüüd blogis pähkine Linnes sõlmitud rahulepingule tõenäoliselt suhtel aladel kehtisid ühteaegu nii nokkoli kui Rootsi maksuõiguse. Päris põhjas. Ka tõenäoliselt nii noogusatiku norra maksuõigused tähendab mingil territooriumil erinevad andamit. Erinevad talupoegade, sealsed karjakasvataja kohustused olid ette nähtud maksta erinevatele saajatele. Sellest järeldunud tollal veel tänapäeva mõttes lineaarse poliitilise kulgu. Küsimus ei olnud üldse mitte selles, millisesse ka tänapäeva sõnu kasutades kõiki üks teine territoorium kuulus. Alles hiljem hakati, sellele asjale ei hakati selliseid topelt võimu või erinevate institutsioonide nagu eri kihtide küsimus käsitlema poliitilise võimu veid territoriaalriigi küsimusena. Samal ajal kui keskaegseid kõikke territoriaalkõikideks pidada ei saa. Siin pigem tulenes territoorium sageli võimust inimeste üle nii nagu ka veel ja 16. sajandil pärast Liivi sõda. Kui määrati piirid näiteks Venemaa ja Poola-Leedu riigi vahel siis nendes lepingutes ei kirjeldatud piiri kulgu vaid lihtsalt loetleti ühe ja teise poole. Linnad ja linnused. Ja see, millise puu juurest, millise puu juurde, millist jõge pidi, milliseid Divi kivisid kaudu piiri reaalselt kulges oli nii-öelda delegeeritud madalamale tasemele, see oli lõpeks piirnevate mõisate ja talupoegade omavaheline asi mis omandas suurema tähenduse. Laiema tähenduse muutus kõiklikuks küsimuseks siis, kui tekkisid konfliktid, millele vastavalt ka poliitilisele olukorrale siis üks, teine pool mõnikord ka sõjalist abi osutas. Näiteks Vastseliina juures on sedalaadi konfliktid, kus aeg-ajalt sõjaväe abil põlgalt poolelt heina tehakse. Viljapõlde põletatakse suhteliselt regulaarselt, 15.-st kuni seitsmeteistkümnenda sajandi kirja pandud millest ta ka ei saa muidugi teha järeldust, et sellised vägivaldsed suhted piiridel, domineeri, medalit, Big pakkus lihtsalt ka palju võimalusi teha midagi, mida, mida muidu oleks keerulisem teha. Näiteks kui võidetakse 16. sajandi lõpul venelaste poolt läbirääkimiste ajal Poola-Leedu diplomaatidega, et Liivimaa talupojad näiteks varastavad Petseri talupoegade hobuseid lähevad nendega üle piiri ja neid enam tagasi ei saa. Kas Pihkva järve kalad olid probleemiks? Pikku järve kalad olid ka probleemiks hiljemalt 14 sajandi lõpust Tartu piiskopkonna ja Pihkvamaa vahelistes suhetes. Esmajoones siis kalapüügikohtade piiritlemine. Ja see on seotud ka siis Piirissaare kuulumise küsimusega. Me ei tea nimelt, millal õigupoolest Piirissaar ja Venemaa vahel aga jagati. Seda on seostatud 15 10. sajandiga 14. sajandi 1460.-te aastatega. Kui tõepoolest nähtavasti mingile pikemale konflikti perioodile joon alla tõmmati samuti hilisemates lepingutes Pihkva ja Tartu vahel seisab punkt, et sakslastel see siis tähendab Livima elanikel ei ole lubatud Pihkva järvel kala püüda sest Liivimaapiir ju Pihkva järveni ei ulatunud. Samas tundub, et need, kes kalapüügiga tegelesid olid enamasti siis talupojad, kes olid pärit Pihkva poolelt. Või siis olid tihka poolelt ka Peipsi järve lääne kannale elama asunud. Sest Eesti talupojad ei tundnud erilist küla tüüpi, mida vene keeles nimetatakse saadiks. Siis küla, mille talupoegadel ei ole põllumaad, on vaid väikesed aialapid ja kus talupoegade põhitegevuseks on nimelt kalapüük see tähendab pikkama talupoegade traditsioonilises majanduses oli kalapüügil kahtlemata suurem roll kui Liivimaa talupoegade omal ja Tartu linn oli oluliseks turuks ka nende nii-öelda vene poole pealt püütud kalade heaks ning piiriks, kust võeti kalakaubanduse pealt tolli oli siis Kastre linnus Emajõe ääres. Seal oli ka siis alev, mis oli tekkinud tollipunkti ja piirikoha juurde. See ei ole päris Emajõe suudmes, aga siis umbes seal, kus kindel maa lõpeb ja edasi ainult Emajõe suur soon. Igastahes meil on Tartu maks ehk meemaks, mitte Kalama. Jah, neil on Tartu maks, mille algu mega me ei tea. Me ei saa 100 protsenti kindel olla. Et see ongi seesama meemaks, neil on meemaks. Mis kutsub kalapüüki, siis on, on mõningaid konflikte tolliõiguste tolliküsimuste üle. Nii, näiteks Tartu linna jaoks oli soodus, kui venelastelt kalade pealt vähem tolli võtta, sest siis olid kalad on nende jaoks odavamad. Piiskop vaatas sellele asjale teisiti. Aga paistab, et mingiks tõsiseks diplomaatilisteks poliitiliseks küsimuseks kalade tollimine kalade maksustamine kunagi saanud ei ole, küll aga siis järgneb püügialade jagamine. Läbirääkimised kestsid rohkem kui aasta. Venemaa esitas oma nõudmise, esitas maksutingimused, aga Liivimaa, kas ei jaksanud seda maksta või ei tahtnud maksta. Sest maks jäi maksmata. See, mis mis ajendas Liivi sõja? Maks maksmata Liivimaasaadikud läksid 1557 Moskvasse ilma etnil raha kaasas oleks olnud. Järgnesid läbirääkimised, väga rasked läbirääkimised. Muuhulgas üritasid saadikud Moskvast seda raha laenata, milleks venelased neile luba ei andnud. Ja need läbirääkimised tegelikult jätkusid ka pärast sõja algust veel. Aga tõepoolest kokkuvõttes maks kui selline ei maksmata. Kuigi liivimaalased ju tegelikult olid ette hoiatatud juba 1554. aasta lepingus. Leidus rida, mida siis venekeelses tekstis saab tõlgendada ähvardusena. Et kui maksu ei tasuta, siis tulevate suguste esindajad ja vaatavad selle asja ise lahendavad selle asja ise, aga mida võib otseselt käsitleda vihjena sõjale? Saksakeelses tekstis nägi asi palju rahumeelsem välja. Et kui liivimaalased ei suuda maksva algupära selgitada, siis saadab tsaar oma esindajad seda asja ise uurima. Te ütlesite, et liivimaalased tahtsid laenata ja Vene pool ei lubanud. See on nagu selge märk, et Kiievi sõda oleks alustatud niikuinii, et Vene väed ei oleks niikuinii tunginud Liivimaale, sõltumata sellest maksust. See on tegelikult ka ajalookirjanduses valdav seisukoht, mis näeb tartu maksus ikkagi pigem ettekäänet kui põhjust. Samas nagu ma mainisin juba ainuüksi sellest, et vanemates tekstides oli vanemates lepingutes, oli maksukohustust kirjas võisite venelased teha nende jaoks täiesti loogilise järelduse et Liivimaa on nende püsti Vägus maa. Samas tuleb ka siiski tunnistada, et ajaloolisi argumente temaks, et Liivimaa on Moskvas õigusti oma ja on seda alati olnud, venelased enne sõja algust ei kasutanud. Need ajaloolised argumendid võeti kasutusele alles hiljem alles 1559. aastal läbirääkimiste ajal Taani saadikutega, kui, siis kõigepealt taanlased olid need, kes väitsid, et Eesti on Taani kuningate ammune valdus, mille peale venelased hoonikatesteletopissidest otsisid üles väite selle kohta kuidas suvest ei saa nende tollases kõnepruugis Jaroslav Vladimir kovitš 1030. aastal juhevi Tartu linna rajas. Aga selleni jõuti alles pärast Liivi sõja algust. Juba selleni jõuti alles pärast sõja algust ja võib isegi öelda, et taanlased olid need, kes alustasid ajalooliste argumentide kasutamist. Ja samuti võib-olla ei ole päris tähtsusetu, et hiljem ei pöördunud venelased läbirääkimiste ajal enam tagasi Tartu maksuajaloolise algupära küsimuse juhte vaid kui Liivimaa või hiljem ajal ka teiste kõikide diplomaatide poolt maks, kui selline küsimuse alla seati siis tuginesid nad ikka ja ainult 1554. aasta lepingule kus tõepoolest seisis mustvalgelt kirja pandud et kogu Liivimaa selle maksu tasumisest vastutab. Ja on selle maksukohustuse endale. Ivan neljas arvas, leidis võimaluse arvata, et Liivimaa on Moskva maksualune ja seetõttu tuleb see maks ka välja nõutada. Jõuga maks nagu professor Selart ütles, muutus ühetähenduslikult andamiks. Kes maksis, osutus selle kaudu alamaks ja kuulus teisele, oli teisest sõltuvuses. Kas see annab ühele riigile õiguse teise maa peale, kellel on õigus sellele maale, arutles 1900. 90. aastal pisut aega enne Eesti taasiseseisvumist. Eesti arheoloogia suurkuju Eevald Tõnisson. Kui nüüd vaadata pikemas plaanis meie naabrid, kes meil on, siis kindlasti vahest kõige olulisemal kohal, on meil ja meie maa suhtes just see, kuidas on korraldanud suhted selle rahvaga, kes meist ida pool elavad nagu teade teritada reaalselt geograafiliselt liituma väga lähedalt, dieeti meil looduslikke piire pole mingisuguseid kindlaid maid ida poole, kui mitte Peipsi järve Narva jõge lugeda. Niiet nädala jooksul on osutanud just see telg meilegi nii peaaegu et kõige, kõige olulisemaks. See sai, eriti tuli see ilmsiks siis, kui just ilmusid siia idaslaavlased, vaat kõigist nendest teistest rahvastest, kellest me oleme rääkinud balti rahvaid ja skandinaavlased, nemad on meie naabruses juba hästi ammu juba aastatuhandeid olnud idaslaavlased vee, kelles siis venelased said need suhteliselt hilised tulijad siia Peaksime kohe silmas pidama mitte enne üheksandat-kümnendat sajandit. Ja nende lähtealad on lõuna poolt metsastepialadel. Ja see suur Slaavi idaslaavi kollandisatsioon sai teoks nii just põhiliselt üheksanda, 10. 11. sajandi jooksul, kus suur osa siis Ida-Euroopa metsavööndialadest on idast alistunud või järk-järgult venestunud ja, ja selline protsess toimus ka meie lähimas idanaabruses piirkonnas, kus elasid meie sugulasrahvad, siis vadjalased, isurid, vepslased, mingil määral ka karjalased. Nende alade Slavistumine on alanud, ütleme kindlasti üheksandal sajandil, aga see on mõnel pool kiiremini läinud, mõnel pool aeglasemalt, aga suured slaavikeskused, mis on võib-olla mitte algselt kui slaavikeskused olnud, vaid niimoodi, nagu slaavlased on sinna tulnud nagu Pihkva ja Novgorodi ja need on tegelikult siiski tekkinud algselt mitte slaavi aladel. Tekib muidugi küsimus, et mispärast siis, kui slaavi kolonisatsioon ei ole ulatunud praktiliselt siiski Ida-Baltikumi ja Eestis ei ole kas lihtsalt siis neid neid katseid ei tehtud või on siin mingisugused muud põhjused, siis tegelikult paistab, et neid sõjaretke on tehtud Eesti alale küll ja küll need ei saa seda niimoodi mingit suurt rahulikku sõprust väga, aga nii esile esile tõsta, pigem on need suhted täitsa tavalised olnud selles suhtes nagu mujalgi ainult et mis pärast siiski Slaavi kolonisatsiooni sisuliselt siin tulemusi ei andnud. Siin tuleb otsida põhjust sellestsamast meie siinsete elanike tahtest seda maad kaitsta ja oskusest, vot needsamad linnused, mis on ehitatud eriti Ida-Eestis siis on kindlasti teada, mispärast neid on ehitatud. Ja muidugi küllaltki pingeline olukord 11. sajandil, eriti pärast seda, kui tekkis nüüd ühine muistne Vene riik või vana vene riik, Kiievi riik. See oli omamoodi tsentraliseeritud riik, selle juba hoolitses oma valduste eest oma piiride laiendamise eest. Ja on teada, et ma vene kroonikates on korduvalt sõjaretk Eestisse mainitud, teame Tartu või Jurjevi vallutamisest nagu kroonikas on. Aga kui nii meie poolt vaadata, siis samas näeme püsivat vene võimu Eestis ei ole kujunenud. Muidugi vene šovinistlik ajalookirjandus rõhutab kuni siiamaale, et Eesti ala on kuulunud koosi testi Ida-Baltimaadega juba muistse Vene riigi koosseisu ja sellest ka mingid ajaloolised õigused sellele tooriumile. Ja kui mõnikord on kuulda siin, et kusagil mõni giid räägib või siin kasvõi Tallinnas või Tartus, et see on põline vene ala, siis see lähtubki põhiliselt samasugusest nii alusest, et need alad on juba mõista vene ajal kuulunud muistse või kiievi riigi koosseisu. Tegelikult siitpoolt vaadatuna meil mingit ajaloolist põhjendust sellele ei ole, tähendab liivase linnuste endi olemasolu ja nende sõjakäikude korduvus näitab, et siin sellist püsivat edu ei saadud. Tähendab, mida siin siiski saadi, pandi andamit ja tehti võib-olla risti usustamise katseid mingil määral anda, mitte nõutud anda või nõudmine, see on päris tavaline olnud ja sellega on väga tugevasti Vene vürstid tegutsenud. London, see on sisuliselt tuleb nagu sellest andvat sina pead andamit maksta ja selle eest sa võitsin rahulikult oma oma tööd teha ja veel parem, kui sa maksad, anda, mitte meie hakkama sind kaitsma. Seesama selline šovinistlik suhtumine sel määral, et see ala on juba muistse vene ajal kuulunud siis Venemaa külge, see tuli eriti ilmsiks, ütleme siis, kui tekkis tsentraliseeritud moskvariik. Eriti kui Ivan, neljas või Joanne ähvardav Juhan Juld, nagu teda eesti keeles nimetame. Kui alustas suurt Liivi Liivi sõda, siis oli see ju põhjenduseks ikkagi toodi välja need Salos toodi välja põhjendus, et see maa kuulub Venemaale ja olete võlgu maksu. Sellepärast need kõlavad isegi, isegi nagu mingil määral tõesti, nagu võib ka kaasajal midagi midagi taolist kuulata, et oleme ikkagi ikkagi võlgu kellelegi kuidagi. Rääkis Eesti raadiosaates silmaring, Tartu Ülikooli arheoloogia professor Evald Tõnisson, kes tegeles üle 35 aasta meie vanema ajalooga pikemalt kodulehelt arutlus, kas saab üldse sellist küsimust, kellel on õigus siin elada. Kas saab üldse sellist küsimust küsida? Saade on salvestatud 1990. aastal enne Eesti taasiseseisvumist, ehk siis üle 20 aasta tagasi. Ja professor sõlarti jutustena kuulsime. Tegelikult tulid selle mõtte peale, et eesti on põline vene ala, hoopis taanlased ja siis, kui Liivimaa sõda juba kestis, nii pühendame sellele teemale terve ühe hilisema saate. Saate toimetaja on Piret Kriivan, saate Koduleht, vikerraadio ERR-ee kaldkriips, eesti lugu. Nädala pärast uus põnev teema kuulmiseni.