Tervist, mina olen Urmas Vadi ja ütlen, et üllatus-üllatus, aasta hakkab läbi saama, ei teagi, kas on hea või halb. Mõelda selle poolaasta peale siis midagi nagu meenub, aga mitte kõik. Ja sellepärast, et värskendada mälu, kuulame kultuuriga ja selle aasta viimases saates valikut meie kultuuri kajab häälikutest. Pestoff kultuurikaja 2011. Kuidas läks Jaan Malini soome-ugri tuur? Sellest teavad ehk vähesed, aga nüüd saavad teada tuhanded, sest Jaan Malin pidas ka päevikut, kirjutas kõik mälupulgale. Aga raadiosse tulles oli Malini mälupulk kadunud. Ja nüüd siis joon, ma olin, meenutab peast, mis siis toimus? 30. augustil kirjutas Urmas Vadi mulle Facebookis, et võiksin enda käimasolevast nii-öelda soome-ugri tuurist raadiopäeviku teha. Varem on küll säärast asja tehtud nädala kaupa, aga kuna suvi jättis nüüd raadio päevikutesse niigi pikka pausi, siis räägin pikemast ajast. Juuni lõpus panin Tartus parajasti kirjandusmaja müürile järjekordset täiendust pidevalt muutuvale näitusele, kui mulle helistati ja kutsuti viiendal augustil Saaremaale ammuse sõbra juubelile. Õnneks polnud viies august tapvalt palav. Nii et jäin ikka ellu, kui päevasel ajal bussiga Pärnusse ja sealt Kuressaarde sõitsin. Enne Pärnusse jõudmist helistasin sõber margitile ja palusin tal bussijaama vastu tulla. Bussipeatuses andsin talle A3 lehtedel kolm luuletust ja kolm pilti, mille palusin kuhugi käiduvasse kohta üles panna. Ta pani kohvikusse, kus ta oma sõpradega tavaliselt kokku saab. Mina sõitsin edasi Kuressaarde, kus edasisõiduks paar tundi. Passisin seal aia, sisustasin vanale jäätise putka aknal lookidele samalaadset ekspeditsiooni kleepides, nagu Tartus oli. Jõudsin piltide ja tekstide ülespaneku just lõpetada, kui mu kõrval peatus hõbehall Kuressaare linnavalitsuse kirjadega auto, milles istus nooremapoolne härra. Välja ta ei tulnud. Küsis vaid, mida ma teen. Kui vastasin, et eksprompt näitust, küsis ta, kas luba selleks on? Ütlesin see, see on eks trump näitus. Et selleks mul luba ei ole ja ei kavatsegi võtta. Vastus oli, et meie Kuressaares nii ei tee. Ja kästi viie minutiga plats puhtaks teha. See meenutas ühte poliitilist lubadust. Lubasin siiski platsi puhtaks teha. Sisimas mõtlesin muidugi, et maha ma seda värki küll ei võta. Nii ma tegingi, tulin lihtsalt tulema. Pildistada ei jõudnud. Pealegi olin fotoka koju unustanud, nüüd jätaksin jälle mõned päevad vahele, jõudis kätte esimene september ja siis ma tulin Tallinnasse, oli lihtsalt oli natukene närviline ja, ja ma läksin kiiresti kiiresti kiiresti magama. Ja selleks, et teise septembri hommikul võtta takso ja minna õhtul sadamasse siis saad seal, lasin laeva peale. Laev viis mu Helsingisse Helsingis rongi peale rongiga Tamperre ja siis damn, pärast tuli välja, et ma sain öömaja kunagise kultuurikaja tegija Riho Laurisaare juures. Ja siis ka sealne esinemine kolmandal järgmisel päeval alles läks mul korda. Järgmisel hommikul neljanda septembri hommikul pidin ärkama enda jaoks ebanormaalselt varas on pool kuus. Selleks, et jõuda bussi peale ja rongi peale. Aga noh, kuidagi ma ikka jõudsin sinna algul üks ekskursioonibuss, juhatus just bussipeatuses, nii et see buss tegelikult vaatasin, et kedagi ei ole ja sõitis lihtsalt mööda ja mina siis helistasin Rihole ja Riho andis mulle oma jalgratta ja siis ma sõitsin jalgrattaga sinna. Rongijaama rongiga sain täiesti ilma igasuguse küsimuseta, sai sinna Helsingisse ja Helsingis kops, kops, kops. Kõndisin sinna sadamasse ja sain laeva peale ja kõik oli korras, ainult. Ja siis, kui ma, ma olin eelnevalt kokku leppinud Tallinnas uue maailma seltsimajas olevate inimestega. Et kui ma siiski jõuan, siis ma lähen neljandal sinna uue maailma tänavafestivalile esinema. Jah, ma jõudsin sinna. Ja nad ütlesid, et ma esinesin katusel. Katusele pääses katuseluugist, mis on, oli üsna räästa lähedal ja mina pidin siis mansard katusel esinema. Katus oli kaetud terapapiga või hästi libeda libedaga ilmades liivata, ma ei tea, mis, kuidas seda nimetatakse ruberoid. Ja see oli hästi libe ja, ja mina sellest hommikusest õudusest tulin, käed olid nad täitsa nagu sült. No mina ei jõudnud, ei jaksanud lihtsalt. Ja nii et ma ei tea, kuidas need inimesed sealt pealt vaatasid, kuidas siukene, nii vilets vennike seal on, mis te sinna ronimislolluste teeb. Aga tuli kuidagi tuli välja ja õnneks. Et uue maailma noormehed aitasid siis mind, mul seal kõige hullem oli seal see tagasiminek nad siis siis ma olin nii et, et ma vajuta, vajusin nagu käed-jalad eriti jalad muidugi laiali siin siis maale ei jaksanud enam edasi liikuda ja siis kes parajasti jõudsid, need noored sealt luugist mulle appi, siis tõmbasid mu üles nagunii, et see oli omaette elamus, aga ekstreemsustes olemine, see nagu äratas mu nähtavasti üles, nii et kui pärast mängis ansambel Moskva Odessa või mille taustal oli hea tantsida, nii et siis oli nagu käima läinud, küll juba selleks ajaks Selle nädala kultuurikoja päevik, pastakas oli Peeter Rästas käes, kes tegi ka pilte ja luges kõik oma koduarvutis sisse. Ja on kuulda, et Peeter Rästa arvutis on vist igasugu huvitavat kraami. Pildil vasakult. Annely Erni, Eili Tarvu, Üllar Velvo, Ülle, Eduard, Mait. Kõigil on silmad tekstiraamatus ja süvenemis, kortsud otsa ees. Aga Erni nina nokkimine Eduardi rinnal ristatud käed Velvo kõõrdpilk. Eilile annavad märku üleüldisest nõutusest. Esimene proov kaasa Varatu. Kui tööle asus aju hakkab käima, ei tähenda see mitte alati head. Tööta vajuvad ikka väga palju jampsi toota. Erni rääkis rõdul Cheugi. Lasnamäe on nagu olümpiaküla, kõik kannavad dressi ja räägivad võõras keeles. Ja siis helistas Urmas ja palun päevikut. Seitse päeva. Okei. 16. September reede. Tegin pildi teatri väikese maja kõrvale posti külge jämeda lehmaketiga lukustatud ratast. Ratas on roheline ja vana nõukaaegne naistekas kodarates värviline traat, mitu helkurit, pakikal, traadist korv, lenksu isoleeriga triibuliseks ehitud, tõeline vilede kelladega nostalgialaks, aga vasakul pool lenksu küljes oli peegel ja mitte mingi tavaline peegel, võib vähemalt bussipanoraam kuskil 35 korda 35 senti. Ratta omanik näeb küll sellest peeglist kogu maailma minevikku ja see võib olla nii pilkupüüdev, et tulevik kaotab oma sära ja kraavistab tihe peatuspaik. Aga rattaga võib väikeses saalis minu lavastus, saja-aastane maja kah minevik. Mul oli kunagi kogukal rool. 17 september laupäev. Vend käis külas, tõi autojuppi. Ja ta naeratab ikka nii positiivselt, et ta võib ju sadama direktori tsikli pede olla, aga Ta on parim vend maailmas. Õhtul läksime kära kantsi ja oli umbes niimoodi, nagu Tomdeid säilib. Pildi tegin ka, aga noh teadagi kära kants ja Oleg. 18 september pühapäev. Anneli ämmaga Tudu rabas. Tegin kärbseseenest tilti. Üks oli suur ja vana ja teadis kõiki laule peast ja temast oleks mitu pilve saanud. Selline nagu Suumann ja teised temast meeter maad eemal, natuke minu poole olid kaks sellist väikest erk kompaktset. Mingi asi sumises räme kõvasti vahepeal lainetena. Mõtlesin, et kas peaks Igor Volke numbri välja uurima. Nagu saan, tegi. Õhtul läksime miisu kajale külla. Sattusin vasikavaimustusse. Aus inimene, nagu kajagi, oli ka tema elamine igati yhe. Tegin pildi miisu kõvakübaraga esiplaanil väljapääsu otsimise kaja, udune kogu tema selja taga nats põlen palkide taustal nagu otsiks midagi ilgelt aktiivselt. Ilmselt otsiski. Ma ei usu, et ta veel leidub. 19 september esmaspäev. Tühi päev pannud arvuti tagant ära. Vorst tahtis leiva peale teenimist, poleks mul kalu, poleks saanud millestki pilti teha. Tegin pildi kaks oranži barbust ja kaks halli barbust ühe kollase peo kallal. Sinakas valgus omane graniitkivi taustaks ilus. Aga vaene tigu. Vähemalt mulle tundus nii. Tegin terve päeva arvuti taga tööd. Äkki peax õppima? 20 september, teisipäev. Väär, helistas ja rääkis, et ta ei karda, ei tulevat lastega tuumasõda. Ema pilt mul telefonis on selline. Üsna agressiivselt kaamera poole, et kukk kardad või. Parem käsimikrofoniga suu juures, küünal rockkaameras ja vasak käsi uisutamas üles, paremasse nurka, kogu maailma poole lakke sügab perspektiiv, nagu tal endal. 21. september, kolmapäev käisin mere ääres. Peatusin Eltelli meeste juures ja uurisin, kuidas nad internetti laiali veavad. Pilti ei teinud. Panime Miisuga tulevikku plaane paika, suured olid, väsitasid ja vajavad natuke ruumi. See on ka minu viimane päevi ever. Sel nädalal täitis oma sulepeaga kultuuriga ja päevikut Maimu Berg. Neljapäev, 22. september. Üleeile õhtul tuli teade, et Annikat enam ei ole. Kui teda viimati kohtasin, kurtis ta, et ei ole 15 aasta jooksul enam ühtki raamatut avaldanud. Annika oli väga hea kirjanik, kirjutas soome keeles, kuigi oli sündinud rootsikeelsesse perre. Ta ise ütles, et võõras keeles on tal julgem kirjutada. Tutvusime ammu viskis. Annika seisis järsku köögiukse, vahel suvepäeva pimestava valguses. Sihvakas, imekaunis heledad lokkis juuksed hõljumas hingestatud näo ümber ja naeratas mahedalt. Otsekui oleks kirjanike loomemaja uksele ilmunud jumalanna. Sajab terve hommikupoolikul on olnud arsti juures. Nüüd tuleb töö juurde rutata, kus mind ootab segamini laud ja põrandal mustades plastikad, kottides raamatut, mis on jäämas kodust toks. Lõuna ajal kohtun sõbraga, sööme koos ja arutame Tartu kunstimuuseumi asja. Seda, et seni on ikka totalitaarsed või sinna kalduvad režiimid tegelenud usinalt tsentraliseerimise ka ja mida sellest ajalookogemusest praegu järeldada võib. Tööle helistab tütar Strasbourgist ja räägime pikalt minu lemmikteemal tema väikestest kaksikutest. Siis kiirustan Tallinna volikokku, kus muuhulgas on hääletamisel minu eelnõu ajalehtede pealinn Stolitsa kaotamise kohta. Summad, mida linn propaganda lamatab, on üle miljoni euro. Aga muidugi kohiseb keskerakondlik tsunami volikogus minu eelnõust üle ja hääletab selle maha. Tehtud. Lahkun kui Savisaar, Peab mõnitavad kõnet opositsiooni abitusest. Kodus on hea, panen telerist metsa peale ja sirvin läpakas taia lehti. Reede, 23. september. Hommikupoole ööd ärkan, kui vägergatusest jäängi ärkvele, sest nagunii tuleb varakult taas arsti juurde minna. Sajab, aga kui tööle tagasi lähen, paistab päike. Täna kurbade mälestustepäev. Arsti juurest tulles kõndisin läbi pargi ja meenutasin ühte aastatetagust, traumat, hotellist lahkumist ja otsekui samade meenutuste jätkuks tuleb pealelõunal minu juurde Külli. Kokku mälestusraamatut vahingust ning kui ta ära läinud, haarab kauge minevik tükiks ajaks taas oma meelevalda. Laupäev, 24. september, koristan, lähen linna, kohtun Mairega, joome ära mõned heledad lehve õlled. Õhtul püüan isegi natuke kirjutada, aga raske on mõtteid koondada. Palju lihtsam on teiste mõtteid lugeda. Seekord on need kunstnikule meenutused. Pühapäev, 25. september. Külmik on öösel otsustanud, et temale aitab. Kui ma ta hommikul avan, paiskub mulle vastu soe, läppunud õhk. Haiseb Saaremaalt kaasa toodud delikatess tahenenud lestad. Püüan mingit jääkappide kiirremonti kätte saada, aga pühapäeval vastab ainult remondimees, Virumaalt. Lõuna paiku saabub Helsingist minu mees ja et on ilus ilm, lähen talle sadamasse vastu jalgsi. Istume kohvikusse, jalutame koju. Esmaspäev, 26. september hommik külmikuta keedan kohvi asemel teed töölt, lähen kultuuripealinnanõukokku. Muuhulgas arutatakse seal, mida põhuteatriga võiks peale hakata, vaata olevat kolm võimalust üle krohvida ja kevadet ootama jätta, maha lõhkuda või siis ideena soomlastele maha müüa. Savisaar teab rääkida, et teatrimaas olla ennast sisse seadnud hiired ja rotid. Nõukogu Strutan trammile, Soome Instituut helist trammi Pauline, kus esitleme kutsututele otsa kanda korbi raamatut trammiga Tallinnas. Kirjastaja pakub süüa suurepärast rosoljet, kiluvõileibu veini ja viina on ka päris mõnusana trammis süüa, juua. Otsa teeb neljako koplist trammi lõpppeatuses väikese ekskursiooni. Vaade Kopli poolsaarelt on imeilus, rahulik ja varasügiseselt värvikas. Meri on vaikne, Paljassaaresaares hästi näha. Pimeneb juba, kui koju jõuame. Teisipäev, 27. september. Hommikul õnnitlen meest, sünnipäeva puhul jääme ootama külmiku remont ja alati on põnev vaadata inimest, kellele juba telefonis oma muresid pihid. Arutled aga ei tea sedagi, milline ta välja näeb. Ruttan tööle, tööd on vahepeal palju kuhjunud, nii et tunnen kuklas painet lõunale läheme koos mehega. Jalutame ka pisut vanalinnas, enne kui töölt tagasi lähen. Töö, muud probleemid. Helge hetk on ainult siis, kui Asta alumiselt korruselt minu juurde tuleb. Ta mõjub nii hästi oma sooja huumori ja tundelised Elikaatsusega. Õhtul peame kodus kahekesi mehega sünnipäeva. Külmik töötab jälle. Kolmapäev, 28. september. Kuidas algaskise vana laul, päev koitis kuldse säraga. Aga mina jälle arsti juures, kas vanadus hakkabki niisugune olema? Kui sealt ära tööle lähen, on ilm imeilus. Meenuvad kauged soojad maad, kus kunagi käidud. Töö ei maitse, aga teha tuleb, sest tööd on palju. Kas tõesti, see on täna koju, otsekohe, ei koosolekuid, ei kohustusi. Mis toimus Anders Härmi nädalas, kui tema käes oli kultuuriga ja päevik Neljapäev. 13. oktoober üle üsna pikale, see oli üks natuke lihtsam tööpäev, viisin lapse lasteaeda ja ei läinudki kohe kontorisse või mõnele koosolekule vaid tulin tagasi koju jäinkovi ning vaatasin, kuidas rahvusringhäälingu hommiku hõustid kaaskodanikesse entusiasm üritasid süstida ajalehtede internetti. Väljaannete maksustamisega on kadunud igasugune põhjus hommikul veebi brausida. Nii et nende ajalehe tutvustused tunduvad nüüd igati asjakohased. Igatahes midagi on täiesti valesti ideega interneti eest raha küsida, nagu seda ajalehtede veebiväljaanded nüüd teevad. Ma ei tea, kas ma suudan seda kuidagi adekvaatselt mõtestada, aga minu meelest on midagi maailmast teisiti. Eesti Päevalehe ja Postimehe tasuliseks muutumisest alates ja see ei ole kindlasti mitte positiivne muutus. Pealelõunal läksin kontorisse ning seejärel igati rahuliku tööpäeva lõpetuseks Ene-Liis Semperi näituse avamisele kumus. Tundub, et Eestis on sel sügisel harukordselt kõrge kontsentratsioon jõuliste naiskunstnike personaale. Marina Abramovitš Tartus, Semper Kumus ja peatselt avatav Sofi kal kunstihoones moodustavad üpris võimsa löögirusika. Nad kehastavad kolmekesi teatud naiskunstniku arhetüüpi, keda hoolimata vanusevahest Abramovitš alustas 60.-te 70.-te lõpus ja Semper 90.-te keskpaigas. Seob erinevatest rõhuasetustesse ja meetoditest hoolimata teatud isikliku elu ja kogemuse transformeerimine võimsatesse, kunstilistesse kujunditesse. Aga tulin avamiselt siiski peatselt ära, sest olin otsustanud õhtu lõpuks veega trenni jõuda. Lugesin just kusagilt, et keskealised mehed, kes teevad trenni, pidid olema keskmisest optimistlikumad ja positiivsema ellusuhtumisega või midagi muud sellist. Selle kohta ei oska midagi öelda, aga peale trenni vaadatud Kolmeraudses oli täna eriti kõrge keskealiste mees idiootide kontsentratsioon, kes ilmselgelt teevad liiga vähe trenni. Reede, 14. oktoober hommikul tudengitega KUMUs Tõnise tehtud näitusele Urmas ploomipuust saada ja rääkis sellest metodoloogiliselt ja hästi põhjalikult analüüsi strukturaalseid suhteid Loomingu piltides. Mees tegi elu jooksul neli õlimaali aastatel 1981 kuni 1984. Aga millised need neli maali on? Mõni on meil siin 400 teinud ja mitte ükski ei kõlba mitte kuhugi. Ploomipuu on kunstnikuna peaaegu täiesti unustatud ja tunnustamata, aga need neli maali tõestavad absoluutselt veenvalt, et tegemist on tolle kümnendi alguse ühe olulisema kunstnikuga. Tõnisson näituse juurde koostanud ka põhjaliku raamatu Bloomi loomingust soovitan soojalt. Näitus on lahti veel 23. oktoobrini õhtul EKKM-i juhatuse koosolek, kus otsustasime ära 2012. aasta Köler Prize'i nominendid. Köe Price on siis kunstiauhind, VKM käesoleval aastal asutas ja millega käib kaasas nii nominentide näitus kui ka auhinnagala. Aga nimesid ei saa ma teile siin praegu öelda, sest need kuulutame välja 28. oktoobril. EKKM-i hooaja lõpupeol. Peale koosolekut plaanisin minna idiooti vaatama, aga jäin hoopis vanade maalt äsja linna saabunud sõpradega õlut jooma. Magasin seansi alguse maha. Laupäev, 15. oktoober. Päeva põhisündmus on ilmselt see, et olin lapsega neli tundi õues. Õhtul uudistest nähtud meeleavaldus Vabaduse platsil jättis eriti haleda mulje. Uudis oli konstrueeritud samuti nii, nagu oleks sedalaadi mõtteviis suhteliselt lihtsameelsete kodanike pärusmaa. No ei ole nii. Kolmapäeval nägin Krahlis garamaazovite etendusel Tarmo Jüristo kes lubas suvel kohale tuua Antonio neegri enda. Pluss veel terve kamba. Erinevaid huvitavaid mõtlejaid ei jõua ära oodatagi. Idiooti pole ikka veel näinud. Pühapäev, 15. oktoober. Homme on üsna otsustav päev. Nimelt valitakse kunstihoonele uus juhataja ja see determineerib järgmise viisaastaku minu personaalses elus. Mingis mõttes tundub, mulle on tegu otsustama hääletusega kas kunstihoonest saab uuesti Eesti Nõukogude Kunstnike Liidu näituste sektor ja kaob marginaaliasse või jätkatakse liikumist selles suunas, kuhu 2002. aasta lõpust alates mõningate tagasilöökidega oleme üritanud liikuda selle avatud rahvusvahelise kaasaegse kunsti keskuse suunas. Homme selgub, kas see 10 aastat rasket tööd ja vihast võitlust rahvuslik-konservatiivsete jõududega, mis ma sellesse majja olen matnud, kirjutatakse korstnasse või mitte? Idioot vaatama ikka ei jõudnud. Esmaspäev, 16. oktoober hommikul ujumas Pirital tegin oma tavapärase ära, ujumine on hea, distsiplineerib ja paneb hingamise rütmi paika. Nagu alati kunstihoone juhataja valimistel tuleb loota kõige paremat ja olla valmis kõige halvemaks. Tavaliselt juhtub see kõige halvem ja ei ole seegi kord mingiks erandiks kunstiga anna nõukogu valis juhatajaks daami, kes on Kultuuriministeeriumi kohtusse kaevanud, kelle alluvuses pole ükski töötaja üle mõne kuu vastu pidanud ning kes ei tunne kunstnikke ja keda kunstnikud ei tunne ning kes on kaasaegse kunstiküsimustes pehmelt öeldes ebapädev. See oli seesama tegelane, kes alles hiljuti süüdistas ministeeriumit selles, et too määras arhitektuurimuuseumi direktoriks Leele välja, kes tema arvates on arhitektuuriküsimustes ebapädev. Tore on. Nüüd on meil siis nii arhitektuurimuuseumis kui ka kunstihoones direktoriks asjaarmastajad. Palju õnne meile kõigile. Idioodi nägin ära igas mõttes. Teisipäev, seitsmeteistkümnes oktoober. Üsna vastandlikud tunded on. Ühelt poolt on kahju, et 10 aastane töö teha sellest EKL-i mõttetust urkast normaalne kunst alla kirjutatakse korstnasse. Teisalt on ka teatud kergendus, sellepärast et ei pea enam kunstnike liidu ja selle üha enam Brežnev istuva esimehega piike murdma. Seal nii kummaline, kuidas asutus arvab, et kunsti väidetavad publikuprobleemid saab lahendatud nii et pöörata institutsiooni 20 aastat ajas tagasi aega. Meil jätkuvalt nende tüüpide udusaid meeli täidab heiastus kunsti ja rahva enneolematust ühtsusest. Paraku ei anna aru, et see oli illusioon, kas siis ning et lisaks kunstile kontekstile on 20 aastaga muutunud ka inimesed. Plaanin kirjutada ekroloogi kunstihoonele. Õhtul käisin trennis, hea trenn oli. Kolmapäev, 18. oktoober hommikul kultuuripealinna kontoris Sofi kalli näituse turunduskoosolek. Kuna tegemist on projektiga, mis põhineb kunstniku isiklikul mahajätukirjal mida ta lasknud erineval moel kommenteerida 107-le eri vanuses peas ja erialal töötaval naisel siis turundame seda naistele suunatud meedia kaudu. Nagu neoliberaalse riigi turundajatele kohane, on ka kultuuri pealinna marketingi ideed täiesti pöörased. Aga seekord ma millegipärast usun, et see võib isegi töötada tänase Postimehe intervjuu põhiselt. Hallas-Murula aga on see ilmselt viimane rahvusvaheline näitus, mida kunstihoones saab kavatsus neuroloog valmis kirjutada küpselt veelgi. Kas pole huvitav, et mõni inimene on seal kogu aeg nina ja silma all aga teist ei näe ega kuule peaaegu kunagi. Kuna ma olen kuulnud näiteks Madis kalmeti era ja siseelust? Ei mäletagi. Aga nüüd sellel nädalal oli kultuuriga ja pastakas ja päevik just nimelt Madis kalmeti käes. Kolmas november neljapäev käisin vaatamas lavakate stand-up, etendus kinoteatri sildi all vanalinnas kusagil kummalises, mitte just teatrisaali meenutavas ruumis ja seda kohta kutsutakse märtsiks. Setiga on selline alternatiivne projekti klubi. See on teatriüliõpilaste iseseisev kooli programmiväline rühmade neli noort näitleja õpilast kolm Elmo Nüganeni kursuselt, üks nooremana, Tiit Ojasoo kursuselt tõestavad, et nad suudavad sellises nõudlikkuse raskes žanris publikuga silm silma vastu seistes auga ja võitjana välja tulla. Noorte vahetu ja pretensioonitu suhtlemine vaatajaga, vaimukad monoloogid ja eelkõige punnitamata esituslaad sulatasid saalis olijad hoobilt ning rõkkab naer. Ja mõnus, muheleb mõmin, saatis etendus pea katkematult algusest lõpuni. Nii mõnelgi ennast juba suureks staariks pidaval stiilis veri ninast peab naeru kätte saama mängival mononäitlejal tasuks vaatama minna ning noortelt üht-teist õppida. Neljas november, reedel esmaspäeval käisin Tiit Aleksejevi uue romaani kindel linn esitlusel. See on ajaloolise triloogia teine osa. Esimese osa pealkiri on palverändhakkasin siis kohe huviga lugema. Esimese ristisõja palverändurid on nüüd jõudnud oma veriselt rängalt teekonnal Antiookiasse iidsesse Süüria pealinna. Põnev tundmatu ajastu. Eksootilised maastikud ja dramaatilised sündmused teevad teosesse haarava lugemise. Võib-olla ehk kirjanik oleks see pisut lõivu maksnud ajaloolasele Aleksejevile sest romaanis domineerib siiski ajalooliste sündmuste ja detailide täpsus. Olustikuline tõepärasus ja lahingute kirjeldas vähem, saame teada, inimeste mõttemaailmast on küll väga mõjuvaid tunde, peegeldusi ja seisundi kirjeldusi, aga vähem seda, mida keegi mõtleb, mis on tema tegevuse toimimise motiivid, tema sisemised heitlused ja dilemmad. Aga just sellest sünnivadki erilised, värvikad ja vastuolulised karakterid. Justika sellest salapärasest inimese mõttemaailmast. Igal juhul jään põnevusega ootama triloogia kolmandat osa et selle suure Jeruusalemma rännaku tegelik ja sügavam tähendus lõplikult pärale jõuaks. Ka praeguses ajas ja tänases päevas. Soovin Tiidule Eduja Volterskotiliku panuraansust, tümaaliku lennukust ja Umberto Ecoliku mõttesügavust. Viies november laupäev, kulistasin niisama linnapeal, vaatasin, mis näitused kesklinna galeriides peale Valli Lember, Bogatkina akvarellinäituse Vabaduse galeriis ei julgeks midagi soovitada. Eriti üllatas oma sisukuse poolest draakoni galerii, kus ei olnud muud kui lihtsalt suurtest valgetest kuubikutest keset saali moodustatud tähed. A B-d siis kunst, kui tõlkida osata. Ei saa üle ega ümber. Masendav on vaadata seda monstrumit, mida nimetatakse vabaduse võidusambaks. Õhtul helistas Soomest vana sõber Heikki mägela lavastaja ja kauaaegne teatripedagoog. Rääkisime elust-olust ja muidugi teatrist ka. Heiki rääkis, et tema arvates on Soomes näitlejaloomingu tase kõvasti langenud. Et kui jätta näitleja lavale üksi valgussõõri ilma muusika, kisa ja kära ja ilma video ilma lavaefektideta ja tantsu ja muu lavastusliku tingel Tanglita ei oska ta korraga midagi teha. Teda ei ole kuulda, temast ei ole aru saada. Ta ei suuda mõtet edasi anda. Tunnistasin sisemas, et meilgi on sellist tendentsi märgata muidugi siiski rohkem noorema põlvkonna näitlejate hulgas. Kuues november, pühapäev, vaatasin draamateatris Vassiljevi võrr, ta tegi siia. Kujutan ettetellimustööna Draamateatrimaja 100.-ks juubeliks, õigustas Andrus Kiviräha näidend end hiilgavalt ja kindlasti juubeliõhtul möirgas saal naerda. Kõik, mis laval toimus või tehti, tabas 10-sse. Publik toetas oma reaktsioonidega ja näitlejad särasid. Kõik oli arusaadav, vaimukas ja päevakohane. Teatri ja kultuurirahvas, teadis tausta, mõistis tagamaid, jagas ära teksti ja lavastusse pikitud vihjeid, lükkeid, tsunfti nalju, paralleele ja tsitaate. Usun, et sellist vaimselt Erku publikut jätkus nii mõnekski etenduseks. Mina aga jõudsin seda vaatama alles nüüd, kus esietendusest möödas juba poolteist aastat. Olin nii-öelda reaetenduse külastaja. Kusjuures Saalgi oli juba pooltühi. Ja olin nähtust tõtt-öelda pisut hämmingus. Alguses kõik väga põnevalt ja paljulubavalt. See ööliblikate motiiv alguses on tõesti mõjuv. Andrusel on ilmselt mingi salaside liblikatega meenustama raamat liblikas. Üks ilusamaid Kiviräha tekste. Ja selle loo seos näidendiga ei ole kindlasti juhuslik. Ja kui Juhan Viidingut on tulnud näidendile leitmotiiv ja pealkirigi, siis meenus veel üks teine tema fataalne luuletus ööliblikas. Su tung on imeline. Sealt siit pole tagasiteed. Aga see on juba rohkem vast minu enda uit paralleel kui ta tekst ja lavastus sellisena, nagu mina seda nägin. Tundus, ei toiminud enam mingi grotesksed piltide jada ja karikatuursete tegelaste galerii. Kohati oli väga naljakas, kohati banaalne ja teatud kordustest tüütugi. Kui loo esimeses osas oli veel nagu mingigi dünaamika ja areng. Et kas härrad Võrja Vassiljev ikka võtavad teatri projekteerimise teha ja sõidavad Tallinna siis teises vaatuses, kui kuulsad Peterburi arhitektid juba kohal ei juhtunud eriti enam midagi. Näitlejad pingutasid, et omasseenidesse mingitki elu sisse puhuda ja tekstist veidigi nalja välja pigistada. Saal jäi aga teisest vaatusest üpris vaikseks. Ja tundus, et paljudel pensionäre, härradele ja prouadele polnud enam aimu, mis laval toimub ja mis asja seal aetakse. Jabur tekst ja kummituse taolised tegelased koperdamas vanakraami hunnikute otsas tipuks veel mingi aneemilis neurofiilne ooperi paroodia mängulaadilt ja lavastus ebamääraselt pendeldama draama ja farsi žanri vahele, kord rohkem üht siis jälle teist tunnustatud autor, kogenud lavastaja, head näitlejad. Aga lõpptulemus oli hõre ja eklektiline. Aga võib-olla oli see tolle konkreetse vaataja viga, sest publik plaksutas lõpus entusiastlikult ja pikalt. Palju pikemalt kui samas teatris. Nädal tagasi Mait Malmsteni hiilgavale Panso rollile. Hakkasin mõtlema, et meie noore ja eduka uue laine draamakirjanike nagu Kivirähk, Tätte vadi, Kivastik lennuk ühiseks iseloomustamaks jooneks ongi grotesk, absurd, nihestatus, Su reaalsus. Ja tõtt-öelda hakkab sellest välja kummitama teatud klišee ühenäolisus võtete sarnasus, isegi manedus, see lõputus, üritamine hakkab juba pisut tüütama. Aga üldisemalt paistab see olema ka proosameeste ja luuleseppade lemmikmeetod. Ikka mingi pea peale pööratud. Eris kummalisus, aja ja ruumi nihked, ulme ja reaalsuse segamine, pseudofilosoofilisus ning tihti ka kramplikke uuenduslikkuse tagaajamine ja värvikuse paisutamine keeles. Paistab, et eesti kirjanduses lihtsalt ja selgelt kirjutada eriti ei tahetagi või ei juleta või ei osata. Sogases vees on kergem kalu püüda. Ehk on see aga meie kultuuriline alaväärsus, kompleks tahame paista suurematena targematena sügavamatena vaimsemattaya. Seitsmes november, esmaspäev telekast tuli dokumentaalfilm Roland treiganist. Huvitav film oli. Kui imelikult ja kummaliselt ikka kujunevad inimeste saatused. Alkohooliku pojast saab vetelpäästja, siis müügiagent, siis näitleja, siis kuberner ja lõpuks Ameerika Ühendriikide üks mõjuvõimsamaid ja armastatumaid presidente. Ja küllap on olnud ka vastupidiseid saatusi, kus kuberneri pojast on allakäiguahelat pidi saanud kodutu alkohoolik. Kaheks november teisipäev vaatasin õhtul telekas stopi. Tuleb fiks valmistuma hakata. Üheksas november, kolmapäev. Loen värsket vikerkaart. Ka Urmas Vadi lugu, Rudolf Allaberdi viimane roll. Ja seal ta ongi, see kreedo. Rudolf Allaberdi lemmikväljend oma õpilastele. Keerame tite pea peale. Ja sellega olekski hea lõpetada. Ja nüüd räägib Jaan Pehk, kes pidas nädalapäevad kultuurikajapäevikut Käisin ehituskaupluses, ostsin koormakilesid, suitsusaun vajab talveks kinnikatmist. Õhtul käisime jorakiga Tallinna rahvaülikooliks videokursustel. Üle hulga aja on huvitav koolis käia. Käin ka suguvõsa uurimisega loengutes ja kompan Trakadeemia e-kursusel dramaturgia aluseid ja telgitaguseid. Ei saaks öelda, et see kõik väga kerge on, aga peaasi meeldib. Peale kooli jalutasime okupatsioonimuuseumisse, kus oli Vaiko kontsert. Meeldis. Reede, 11. november. Ärgates selgus, et olin maagilise momendi 11 11 11 kell 11 11 maha maganud. Mis nüüd küll saab? Käisime Lillid röödaga ujulas, kui muidu katsun ujuda 700 kuni 1000 meetrit, siis sel korral oli bassein poole lühemaks tehtud ja kõik kujusid risti-rästi, midagi ei saanud aru. Ja istusin hoopis tund mullivannis. Peaaegu oleks magama jäänud. Koju kõndides hüüdis paar roheliste sallidega tüüpi mulle midagi järele. Kõne agressiivsuse järgi polnud see ilmselgelt midagi. Ilusat. Põhjusest sain aru, alles kodus. Olin riiulist kaela ümber haaranud mingi suvalise salli, mis osutus aga ühe Itaalia klubi jalkasalliks. Ma isegi ei tea, kust ma selle sain. Ilmselt keegi külalistest on selle kunagi minu juurde unustanud. Laupäev, 12. november käisime Olaviga Kopli hiinakas, jõime teed ja sõime suppi. Täna tuleb tuba kütta. Esmaspäeval käis ahjuparandaja ja tegi vanale plekkahjule neli lõõri juurde, nii et nüüd meenutab see pigem sokisahtlit. Aga peaasi, et tõmbab. Muretsen veidi näidendi pärast, mis vaja nädala pärast ette näidata pole nagu teist eriti üldse ja mõtteid kipub nappima. Ikka on nii, et homme võtan ette ja, ja nii juba nädal aega. Pühapäev, 13. november. Isadepäev. Helistasin isale ja kütsin ahju. Õhtul vaatasime Jarek juures, ansambel viidi improvisatsiooni sessiooni sinilind, mis võeti viis aastat tagasi Eesti Raadio esimeses stuudios ka videosse. Kõik osalised olid võrreldes selle viie aasta taguse ajaga ilusamaks muutunud. Mina olen ikka samasugune. Jõuluks tuleb sinilinnus, plaat. Käisin ujulas ja tulistasin kilomeetri ning olin sama pikalt ka mullivannis. Püüdsin mõelda näidendi peale, aga ei tulnud midagi välja. Helistati ja kutsuti õudusfilmi mängima. Palusin saata stsenaariumi, võtted pidid talvel olema ka Ove Musting käis läbi, meil on ühine tšillihaigus vahetama teravaid mekkimis elamusi ulatasin talle Helsingi toidumessilt saadud väidetavalt maailma kõige kangemat tšillijuustu vastu sain värskeid haponeerasid. Õhtul lahendasin koolis antud sugupuuülesannet. Peale hommikust ujumist mullivannis näidendile mõeldes hakkas midagi juba mõttes jooksma. Selle katkestas aga üks vene vanamammi, kes oli kuskile oma rinnahoidja unustanud. Astus rõõmsa näoga mulle vanniseltsiliseks. Kui ta mõne hetke pärast oma puudujäägid avastas, kiletas tappisid jätsi vudis minema. Ehmatasin peale lõunauinakut, ladusin kuurist, puud riita. Kütsin, toppisin aknad. Õhtul kirjutasin kaks lehekülge dialooge. Kolmapäev, 16. november. Ärkasin lõuna ajal ja vaatasin telesarja Kalevipojad meeldib. Töötan sugu puurimise kallal, õhtul on rahvaülikoolis loeng ja koduse ülesandega tegelemine on mind viinud teadmiseni. Et 1805. aastal elanud esiisa perekonnanimi oli pähk, mis hiljem Pehkiks muutus. Hans pähk. Õhtul lasime Peetri korterist koorma köiega võtmed tuppa unustanud Marttani tema teise korruse korteri akna taha. Sai ilusti tuppa ja pärast seda oli meil üks tore ja pikemat sorti istumine. Tänases saates pidasid päevikuid Jaan Malin, Peeter Rästas, Maimu Berg, Anders Härm, Madis Kalmet ja Jaan Pehk. Neid kuulasid Viivika Ludwig ja Urmas Vadi. Häid jõule ja kohtumiseni uuel aastal.