Annan sõna avamiseks. Nõukogude Liidu rahvakunstnikule seltsimees tiik kuusikule. Kallid kolleegid ja lugupeetud külalised. Mul on siin teie ees seistes täna täiesti ebatavaline tunne. Etendusi on tulnud avada sadu kordi. Aga siis. On pähe õpitud sõnad ja muusika mind aidanud. Täna ei ole tegemist teatriga. Täna oleme meie teatritegelased ja kokku tulnud selleks, et oma ajalooline kongress ära pidada. 1945. aastal, kui teatriühing loodi, rääkisime meie esimesed juhatuse liikmed omaloomingulise liidu loomisest juba tookord. See hetk on nüüd kätte jõudmas. Soovin, et meil läheks hästi. Mõtleme läbi oma elukutseraskused ja rõõmud. Ning ärgem unustagem, et näitleja olla on au ja kohustus. Me oleme oma etendustes vaatajatele, armastusest, tõest, ilust, aust ja sõprusest. Meie sõnad jõuavad kohale, kui nad meie südamest tulevad. Hoidkem siis oma südame hella mõistuse, ärksa ja ande tuhmumata. Teen ettepaneku, et kongressi tööd juhataks senine ENSV teatriühingu juhatus ja kongressiorgkomitee juhtkond. Lugupeetud seltsimehed, meie kongressile on saabunud vabariigi partei ja valitsusjuhid ning delegatsioonid vennasvabariikidest. Lubage neid kõiki südamest tervitada. Delegaat sea Lenin grada Voglaveesnaroodmäe artist koi saretskava sayusa Irymoi pagadciovel. Kellegatsialatvi lava delegaat, sina, Roodne artist, kassavietskava sayusa pretseda laad, viisko, diatrailer, obsestva viie Artmane. Veel kord, suur tänu ja tere tulemast kõikidele. Enne kongressi. Ettekannete ärakuulamist on vaja meil läbi viia mõned protseduurid, kõigepealt delegaatidele, ma loodan, on välja jagatud meie töökomisjonide koosseisud. Loen veel ette nende nimelise koosseisu koos väikeste täiendustega. Redaktsioonikomisjon Jaak Allik, Ingo Normet, Mart Raik, Talvo Paabud, Mikk Mikiver, luule Komissarov, Mati Palm, Hendrik Toompere, Eino Baskin, Eduard Tooman, Reet Mikkel, Arne Mikk, Lea Tormis ja orgkomitee ettepanekul palume siia juurde panna veel Märt Kubo ja Sulev Luik. Mandaatkomisjon viljo Saldre, Rein Oja, Helgi Toom, Jaan Allikmaa, Piret Sikkel, Rein Laos, Taisto noor Eduard Agu sekretariaat, Riina Viiding, Ain Lutsepp, Tatjana Laid, Veiko Jürisson, Kadi Vanaveski häältelugemiskomisjon, Mati Uhwert, Jüri Trei, Helle-Reet Helenurm, Arvi Mägi, Raine loo, Peeter Jürgens, Rein Heinsalu. Kas loetud komisjonide suhtes On kellelgil personaalselt teisi ettepanekuid, arvamusi, täiendusi. Kui ei ole, siis panen ette löödud komisjonid hääletusele, kes on nende koosseisudega nõus, palun delegaati eest anda käega märku. Vastu, erapooletuid suur tänu, need komisjonid on selles koosseis siis rakendatud tööle ja palume neid asuda oma ülesannete täitmisele. Lühidalt meie kongressi kodukorrast. Orgkomitee teeb ettepaneku vaheaeg teha iga pooleteise tunni järele 15 minutit. Juhatuse aruande ja mandaatkomisjoni aruannete jaoks. Jagada aeg nii, et me oleme lõpetanud omapoolsete ettekannetega enne lõunavaheaega kell 14, null null. Seejärel toimub tunniajane lõunavaheaeg ja töö jätkub kell 15, null null. Sõnavõttudeks teeme ettepaneku anda kaheksa minutit repliikideks kolm minutit. Kuna soovijaid on väga arvukalt, siis esmajärjekorras orgkomitee panud sõna, võttes sõnavõttudes lisaks suurtele globaalsetele muredele eriti kontsentreeruda oma mõtted, uued teatriliidu põhikirja ja nende ülesannete ümber, mida meie liit konkreetselt suudaks Eesti teatrielu arendamiseks ära teha. Sekretariaat asub siin esimeses reas. Kõik küsimused ettekandjatele jaga sekretäriaadile, palun teha kirjalikud. Homme algab meie töö kell kaheksa 30, kuhu palutakse tulla kõikidel delegaatidele. Kommunistidel kella üheksast 11-ni palutakse siia tulla kõikidel kongressi delegaatidele. Kell 11 jätkame jälle sõnavõtte. Lugupeetud seltsimehed. Kui te vaatate seda teatriühingu juhatuse aruannet, mis teile on kätte jagatud, siis kõikide tööde-tegemiste kõrval on selles aruandes ka üks tõsine peatükk. Nimelt kahe kongressi vahel on meie hulgast lahkunud üle 100 kolleegi. Austame nende mälestust püstitõusmisega. Sõna ettekandeks saab Eesti NSV teatriühingu juhatuse esimees Nõukogude Liidu rahvakunstnik Jüri Järvet. Lugupeetavad, seltsimehed külalised kolleegid, kes on tulnud vaatlejana meie tänasele suurele foorumile. Täna on meie Eesti teatrielus korraline ja ajalooline päev. Toimub Eesti teatriühingu viimane, arvult seitsmes kongress, mis on ühtlasi kavandatud ka eesti teatritegelaste liidu asutamise kongressiks. Revolutsioonilised ümberkujundused meie maal on ainuüksi viimase aasta jooksul kutsunud esile ka teatrielu. Põhjaliku ümberkorraldamise. On loodud juba Nõukogude Liidu teatrid ühendav organisatsioon alates kuuendast detsembrist 1986.-st aastast. Eks see eksisteerib Nõukogude Liidu teatritegelaste liit, mille juhatusse kuulub kuus esindajat ka meie vabariigist. Esimesest jaanuarist 1987 töötavad paljud Nõukogude Liidu teatrid. Eksperimendi olukorras. Meeski 10-st teatrist on eksperimendid, on seotud kaheksa diaatrid, son, kõrgeim protsent liiduvabariikide teatrites. See on. Ootusi ja lootusi, mis teatrile peale on pandud. Kommunistliku partei aprillipleenum 85. aastal ja 27. kongress 1986. aasta veebruaris on andnud meie arengule sellise intensiivsuse ja dünaamilisuse, nagu elaksime mingis uues ajastus. Alustades Eesti teatriühinguga aruande kõnet 1982.-st aastast on tunne, nagu tuleks alustada millestki väga kaugest. Teatriühingu kuues kongress 1982. aasta aprillis andis meile lähemateks aastateks kindlad juhendid ja suunad. Kongressi otsustes on ära toodud. Need kongressi brošüüris on ära toodud need otsused ja need on olnud meile tee tähisteks juhendutaks. Informatsioon ülevaates peab ainult silmas fakte, see ei kajasta meie hinnanguid. Kordaminekuid, vajakajäämisi ei peegelda meie muresid, rõõme ega probleeme, mis selle ajavahemikul üles kerkisid. Kuid milles on vajalik tänasel kongressil rääkida. Kongress on meie teatrit ühendava organisatsiooni pärisperemees ja me oleme siin selleks, et kanda täit vastutust kõigi oma ettevõtmiste ja tegemiste eest. 1982.-st aastast kuni tänase päevani oli meil Meie ühingu ja teatrite elus sündmusi, mis valmistasid tõsist rõõmu, muresid, mis on, ununeb ununenud muresid, mis jäävadki veel muredex probleeme, millega saime hakkama ja probleeme parandame, et edasi teatriliidu uuele juhatusele. Kõigepealt olgu öeldud, et teeb rõõmu see, et meie teatrite külastatavus on rohkem kui hea. See näitab, et rahvas armastab teatrit. See näitab, et teatri Luiate tööd oodatakse, vajatakse. See paneb veel suuremaid kohustusi teatrile, et õigustada vaataja ootusi ja lootusi. Rõõmu teeb see, et meie valitsus leidis võimaluse eraldada meile maja uuel tänaval number kolm. Eriti tänulik oleme seltsimees Indrek Toome initsiatiivile, kes on ministrite nõukogu esimehe. Projektid on üle antud Poola restaureerijate-le ja plaani järgi peaks maja ekspluatatsiooni antama 1989. aasta lõpul. Rõõmu teeb veel, et said täidetud meie teatriajaloo suur lünk. Käesoleva aasta kevadel ilmus trükist teatriteaduse doktori Karin Kase koostatud mahukas uurimistöö eesti teater aastail 1940 kuni 1965. Eesti teatrirahvas sai 1982. aastal varakevadel endale ka teise häälekandja ajakirja teater. Muusika kinoajakiri on igati õigustanud end. Teatri osa on küllaltki sisukas. Huvitav, mulle tundub, et materjali on püütud hoolikalt valida aga nende asjadega on ikka nii nagu kõigi meie ettevõtmiste ja tegemistega, et head meelt tunda või kutt rahulolu meeleoludele ei tohi püsima jääda. Rõõmu teeb, et meie vabariigiteatrite külalisetendustel ajavahemikul 1982 kuni 86 väljaspool vabariigipiire ja ka väljaspool Nõukogude Liidu piire on tunduvalt suurenenud võrreldes eelneva viie aastaga. Külalised endustel loetelu viie aasta jooksul võtab ülevaates Eesti teatriühing aastal 1982 kuni 86 enda alla üheksa lehekülge. Peab ütlema, et meie kombinaat, kes varustab meid materiaalsete vahend ega ei annab meile raha meie ürituste läbiviimiseks on ka tänu oma tööle iga aasta suurendanud seda summat, mida ta meie meie ürituste läbiviimiseks annaks. Kui ma loen teile arvudes ette, siis 1982. aastal sai teatriühing kombinaadil 140000 rubla raha 83. 170000 rubla, raha 84. 190000 ja 85 86 87 juba 200000 rubla. Kui 82. aastal oli meil üleplaanilise summadele arvele laekunud reservi 29600 rubla siis tänase päeva seisuga on see summa 251000 rubla. Mida me anname uue, loodava liidu juhatusele üle? Meil on veel küllalt palju teatri inimesi, kellele tahaks tehtud tööst kätt suruda ja aitäh öelda, aga aga neid loetlema pole mõtet hakata, sest sest kordaläinud töö kuulub normaalse normaalse töö hulka. Mitmete meeleavast nimi on kandunud väljaspoole Nõukogude Liidu piire ja neid on kutsutud lavastama näitlejaid. Näitlejate maine on nõukogude liidu piires võib lugeda hea, sest millega muidu seletada neid arvukaid kutseid, mida meil näitlejad saavad peaaegu kõikidest Nõukogude Liidu kinost, Tuudjatest neid mõnel näitlejal on sageli rohkem, kui ta suudab, suudab neid täita. Edasi ma tahaks hakata puudutama mõningaid probleeme, mis kuuluvad teatriühingu otsese ülesannete juurde. Nõukogude Liidu kommunistliku partei kongressidel on alati rõhutatud kõigi kunstiliikide suurt osatähtsust Nõukogude inimese maailmavaate ja vaimse kultuuri kujundamisel. Nii tulenevat teatrit ühendava loomingulise organisatsiooni ülesanded Neist oma liikmeskonna ühiskondlikke aktiivsuse ja kunstimeisterlikkuse kasvu kaasa aitamiseks. Kunstimeisterlikkus on lihtne sõna töötööoskus, aga millist sisu omandab see, see lihtne sõna. Sellest oleneb teatrile val kõik kordaminekud ja kõik vajakajäämised. Sellest tuleneb näitleja rolli veenmisjõud ja lavastuse mõjujõud. Teatri mõjujõud võib olla tohutu suur. Maksim Gorki on jutustanud, et kui ta esimest korda elus oli näinud teatri etendust siis vapustas see teda niivõrd, et ta hulk aega hakkas kartma teatrit. Küllap see on ka. See on ka põhjuseks see noorpõlve mulje, et kirjanikuna nägi ta teatris võimast loomingulist liitlast. Ta hakkas kirjutama teatrile ja me teame kõik, millist suurt Osari revolutsioonilises revolutsiooniliste meeleolude tärkamisele ja süvenes. Selle aitas kaasa Maksim Gorki looming. Kuidas kuidas õpetada meistriks? Seda ei tea täpselt keegi. Kui keegi oleks teadnud, oleks kirjutanud õpperaamatu. Küll aga teame ja tunneme paljusid allikaid, mis kõik võivad suuremal või vähemal määral abistada näitlejat praktilises töös dramaturgiliselt materjaliga. Teater Laallase kõrgema lõpet kõrgema teatrialase kõrgkooli lõpetaja saab diplomi. See tõendab, et tal on nähtavaid ja nähtamatuid eeldusi. Et ta tunneb loomingu lähtekohti, protsessi ja tööoskused tõestavad ka ta on tõestanud ka praktilises töös. Nur näitleja tipp, noore näitleja diplom on aga ainult sissepääsu loaks. Teatrisse õigusega olla kõige madalamas näitleja kategoorias palgal kolmeaastase katseajaga. Ükskõik millise ettevalmistusega näitleja on ka teatrisse tulnud, tuleb sellest välja lugeda teatriusku, et noorel näitlejal on eeldusi. Teatri loomingulises töös ei räägita diplomis ega tunnistusest, vaid ainult oskusest. Näitleja ja näitejuhi praktiline töö on kõige puhtam empiirika. Kõige tähtsam on kogemus. Näitleja ja näitejuht kasvab eelkõige praktilises töös. Teater ei õpeta kedagi, kuid teatris on väga palju, mida see, kes tahab, võib õppida. Elu ei õpeta kedagi näitlejaks. Kuid elust, kes oskab seda uudisin Likud pilguga vaadata ja erksa kõrvat kõrvaga kuulata, võib elust kõike õppida, mida laval läheb vaja. Elutõde, tõsi, ei ole kunstitõde. Kuid kunsti tõi algallikat peituvad kõik elude ees. Seda tuleb tunda. Kõik, mis laval sünnib, sünnib läbi näitleja näitejuhi kontrolli all. Seepärast peavad näitleja väljendusvahendit, kõneaparaat ja lavaplastika alluma ta tahtele. Näitleja vormis küsimuste püsimisele on vajalik pidev treening. Igale trile on teatriühing eraldanud igaks aastaks vastavad summad, et oleks võimalust palgata treenereid, konsultante, liikli liikumisjuhte juurida võimlejaid sportlikuks mängudeks. Meie käsutuses on erialast kirjandust, mis lugemisel mõtlemist väärib. Nimetaksin siin esmajoones Stanislavski pärandit, mis püsib tänaseni igihaljas. Kes pole Stanislavski pärandiga tuttav, soovitan tutvuda, sest sealt võib leida igaüks üllatavaid avastusi enda jaoks. Kes sund kiirustades läbi lugenud Stanislavski, raamatud, näitlejatöö enda kallal. See vaevalt on tabanud tervikut, mõistnud süsteemi olemust. Lugege veel, kes kõhkleb ja kes kahtleb teose väärtuses. Neil soovitan lugeda läbi lühikese resümee Stanislavski loomingust, mille on kirjutanud Voldemar Panso mees, kelle õpilased kehastavad meie tänases teatripildis juhtivat rolli. Teatriühingu raamatukogu on 7600 köidet. Ja suureneb iga aastaga. Me teame, et näitleja suurimaks rikkuseks on tema emotsionaalne mälu. Me oleme püüdnud pakkuda kõike seda, mis rikastab silmaringi. Avardab arusaamasid, pakub huvi, oleks kasulik, oleks vajalik, oleme arvestanud alati näitlejate ja näiti juhtide omapoolseid soove. Võin täie vastutustundega ütelda, et teatriühing ei ole hoidnud kokku raha, kui see on suunatud meie loominguliste töötajate teadmiste täiendamiseks, kogemuste omandamiseks, mõtte avardamiseks, kõigeks, mis aitavad tõsta ta loomingulist intellekti ja süvendada usku oma võimetesse, oma missiooni. Kui hakkab tuhmuma missioonitunne töösse suhtumises, hakkab ilminna ükskõiksuses sugemeid siis hakkab toimuma kõige kurvem, mis loova inimesega võib juhtuda. Ta loominguline töö hakkab muutuma palgatööks. Et õppimises oleneb õppijast õppimise edukus, oleneb õppijast endast. Määravaks näitajaks on õppija vastuvõtuvõime. Ta oskus ennast programmeerida ja ta intellekt ja intuitsioon, mis võib isegi alateadlikult salvestada palju seda, mis võib loomingu otsingutel olla kasulikuks isegi väga oluliseks abiliseks. Ma tahaksin öelda mõningaid mõtted meie kriitikast. Ma pean ütlema, et päris selge või päris õige ei ole meie kriitika kasutegur. Ma tean palju kriitilisi artiklit, mis on hästi ja sügavalt näinud puudusi. Mõnes etenduses on neid hästi argumenteerinud jäät neid parandada oleks vajalik olnud viia edendus mõneks ajaks proovisaali tagasi sest muul viisil ei saa parandada. Aga minu praktikas ei ole veel olnud ühtegi juhust, kus ma kus ma tean, et oleks viidud tükk proovisaali tagasi, kuigi tõsistele puudustele on tähelepanu juhitud. Male, ma tean, et selliseid asju on sündinud, kuid ma isiklikult neid neid näinud ei ole, aga väga harva, võib-olla siis, kui kõrgemalt reaktiivorgan ise ka sekkub, sekkub asjasse. Kriitika kohta öelda veel seda et. Et võib head meelt tunda, et me kriitikast on kadunud sellised udused väljendused nagu teatri oma nägu ja teatri parimad traditsioonid teeb rõõmu, et igal meie teatril on see nägu, mis lavalt saali paistab. Jäät parim traditsioon on teatri ja edendus. Mind natuke üllatas hiljuti ise teadmus, millega mõni kriitik võib suhtuda küsimusse. Näiteks käesoleva aasta esimeses numbris selgusid teater muusika. Kino oli organiseerinud küsitluse kriitikute hulgas ja küsimusele üks küsimustest oli selline. Milline, milline mure teil, 85. ja 86. aasta hooaja jooksul süvenes. Nurk, kriitik Tõnu Karro vastab. Vihale ajas nõme ja kitsarinnaline kultuuripoliitika Viktor Kingissepa nimelise draamateatril vastuse seoses üleminekuga teisele tööle esindustüki kohale upitamises. Ja teiseks ärritas Ugala näitleja näit näitlejale aunimetuste andmine andmise vähene põhjendatus, mis laiemas plaanis võib viia igasuguste kunstitiitlite väärtuste teevalveerumisele. Paneb imestama edendus seoses üleminekuga teisele tööle sai Balti teatri kevadel parima rezii preemia. Ja meie kõik teatrisõbrad ja, ja teatritegijad tundsime rõõmu kahe sündmuse puhul. See, et Ugala näitlejad said omale Tiitli tiitli nimetused ja aga noorel kriitlikulajasse närvi plussiga. Esiteks. Kui viha vihast, võib tekkida vihkamine. Aga need ei ole head abilised ühelegi kriitikule. Viha võib silmi pimestada ja vihkamine, seal on hoopis teised teised mõõdupuud ja kaalud. Ja mis puutub aunimetuste sisse, siis ma võin teile täie vastutustundega öelda öelda neid karakteristikuid ei kirjutata mitte põlve peal. Neid väga hoolikalt vaagitakse, mõeldakse ja paljud instantsid vaatavad kõik need läbi ja lõpuks otsustatakse see väga-väga kõrgel kõrgel tasemel. Ma tahaks veel üht näidet tuua, kus kus kriitik vahel suvaliselt ja vastavalt sellele ka annab oma hinnangu ta ilmselt ei tunne õigesti. Teatri loomingulist kööki ei orienteeru teatri väga keerulises kontekstis stiilses loometöös. Ma loen teile ette täiesti tervikliku mõtteseltsimees Märt Kubo artiklist uus teatripoliitikalaval, mis ilmus teater muusika kinoveergudel käesoleva aasta teises numbris. Praegu peab aga nõustuma kriitikutele tabamusega mis varemate hooaegade põhjal tehtud näitleja koolon näitlejapoolset inertsusest mitte toimetulemist ja niisuguse määrani, kus see oluliselt mõjutas. Teatriõhtu kunstilist tulemust tuli hooaja uutes lavastustes rohkesti ette, sulgudes. Donst. Mul tekib küsimus, aga kus oli näitejuht siis sel ajal kui access inertsus vohama? Ega Nerdsus nisuke vähe nagu hallitus, mida on varakult näha. Samuti nagu küündimatus. Need paistavad kõik varakult silma. Mida tegi näiteks sela. Lehekülg varem, et teatripalge kujundab lõppude lõpuks näitejuht, tema kunstilised võimed, põhimõtteid ja kodanikku positsioon, oskus kujundada teatri loomingulist õhkkonda, nõudlikus igapäevases töös, võimet tagada oma teatril ja areng ja luua võimalused näitlejameisterlikkuse kasvaks täiesti õige, sest täiti juhil on kaks põhilist kui põhilist ülesannet. Õieti need on rohkem, ta peab olema saalis ka kui vaatavad etendustega vaataja positsioonilt ja samuti ka kriitiku positsioonilt kuid eelkõige näitejuht ammendama auturi ja äratama ka näitleja näitleja mängib laval ainult ülesannet. Ja kui, kui näitlejal tekib loomingust seisak, siis lihtsalt ei ole ka näitejuht juhtinud tähelepanu sellele, et ülesande raskusastet oleks tulnud tõsta. Teeb rõõmu see, et generatsioonide vahetus on toimunud meie teatris tult. Meie tänane teater on luur. Minule antud andmete põhjal oli meie teatrite loomingulise koosseisu keskmine vanus järgmine. Estonias 36 aastat. Vanemuises 35 muidugi siin peab ütlema nende mõlemi teatri noorust on alla viinud päris tugevasti balletitrupid, mis on kõik väga noored. Aga draamateatrites on pilt selline. Kingissepa nimeline draamateater 35 aastat. Vene Draamateater 36 aastat, noorsooteater 35 aastat. Vanalinnastuudio 38 aastat nukuteater 37 aastat. Pärnu teater 42 aastat, Rakvere teater 33 aastat, Ugala teater 39 aastat. Arvud näitavad, et me teatril on küllalt reserve. Noorus toob teatrisse endaga kaasa alati midagi uut mis on suus. Võib-olla elurõõm, mis on, mis on iseloomulik luursele vaimsusest kantud elulust, mis lavalt edasi antuna omandab nakatava elujõu teadmine, et kõik on Meliis perspektiivitunne, õigus töötada, valitud kutsealal. Avar võimaluste küllus. Iga teatri suur rikkus on elujõuline noorus. Milline kasu on olnud teatritel teatriühingust? Seda ei saa meie teile öelda. Seda saab iga teater ise ründab. Probleemiks jääb ka edaspidi, kuidas kiirendada näitlejaoskust, töötada iseseisvalt rolli kallal. Õieti see on ka näitleja enda probleem. Ja seda peab, tunneb näitleja ise kõige paremini. Ja siin tuleb näitlejal ise, kui tal muud abimeest ei leia, teatriühingu pool või teatriliidu poole pöörduda. Küllap me leiame vahendid, et aidata juhtida teid teda nende allikate juure, kus ta võiks hakata pisitasa omandama, mis võiksid ehk abiks olla. Kindlat retsepti ei ole. Meie teatrisse on laekunud või teatriühingusse laekunud küllalt palju käsikirju, mis vajaksid trükkimist. Need on päris armas nutnud, kuid Milla külla milla õnnestub neil trükkida, seda me täpselt ei tea. Me teame, et meil on paberiga raskusi ja ja ja muid põhjusi On murettekitav, et meie Draamateatris ei ole esile kerkinud ühtegi sellist lavastust, mis oleks äratanud erilist tähelepanu kogu nõukogude liidu ulatuses. Me teame, et meie naabritel on olnud neid neid etendusi viimasel ajal ka teistel väiksematel liiduvabariik. Teil on aga kahjuks meie Draamateatris ei ole sellist lavastust esile kerkinud. On tõsi, et meie kõige esinduslikum ja kõige võimekam teater on praegu akadeemiline Estonia teater. Tema viimased külalisetendused nii Moskvas, Stockholmis kui kui Soomes Savonlinnas äratasid tähelepanu ja tema kaudu tõi hea mainega kogu meie teatrielule. Palju meeldivat rõõmu ja toredalt on töötanud meie nukuteater, kas mitmelt festival koju tagasi toonud auhindu? Kõige stabiilsemaks? Beatrix võiks öelda on ja ma olen seda kuulnud, meie kriitikute suust on Pärnu Draamateater. Võib olla. Põhjus on selles, et teatri kunstiline juhtkond on juba 20 aastat olnud üks ja sama. Ja sellepärast on tekkinud ansambel, on tekkinud kollektiiv, kes tunneb teineteist hästi, mõistab sotside juhtkonnaga on hea, repertuaar on valitud oskuslikult ja jõukohane ja teatril on hea populaarsus kogu vabariigi ulatuses. Võib öelda ka seda, et viie aasta jooksul on mana linnas tuntud tõendanud ennast elujõulisele teatrina tal on juba kindel koht kujunenud meie eesti teatriloos. Ja rahvas külastab teda kenasti hästi ja on temast heal arvamusel. Vaimseid väärtusi vahendades pole muutunud ka sport. Teatrite vaheliselt spartakiaadid, kus võisteldakse sportlikkus mängudes, on kuju meil üheks populaarsemaks ürituseks, mis toit toimub iga aasta hiliskevadel. Võistlustel elatakse elavalt kaasa ja võistlustel on ka see tore võimalus kohtuda peaaegu kõigi teatri kollektiividega ja vestelda oma tööst ja oma ettevõtmist sest ja, ja muudest ühistest muredest. Eesti teatriühingu neil on 10.-ks aastapäevaks Me kavandasime korraldada konverentsi teemal teatriühingute osad, teatris. See ebaõnnestus. Oli ettekandeid ja oli ettekandjaid, kuid kuulajaid oli niivõrd lõhe, et piinlik rääkidagi. Ilmselt ei osanud Me tabada neid valupunkte, mis teatrit oleks huvitanud. Ei osanud rääkida teemal, mis kõigile oleks olnud südamelähedane. See on kobe kogemus, mida ma olen kindel, mitte iialgi enam ei kordu. Beatrid ühendava organisatsiooni töös Tahaks loota, teatri eksperiment toob meile võimekaid kirjanikke lähemale. Teatrile tahaks Neituks, teeks rahutuks, kasvõi see fakt, et meie vabariigi. Tänavuse kevadise seisuga on 117 sotsialistliku töö kangelast, kut, meie teatrit dramaturg ja see ei ole mitte ühtegi neid. Ma läheksin nüüd nende sündmuste juurde, mis hakkasid toimuma 1985. aasta aprilli pleenumist ja partei 27. kongressist. Sellest peale võime öelda, et meie nõukogulik elulaad sai uue impulssi. Kogu meie ühiskond, sealjuures ka teater. Hakas sekkus aktiivselt revolutsiooniliste muudatuste sündmustesse, asuti ette valmistama teatriliidu loomist, kerkis päevakorda teatri eksperiment. Meie igapäevasesse kõnekeelde ilmusid uued sõnad, uutmine, kvaliteet, kiirendus. Need polnud lihtsad sõnad, vaid mõisted, mis omas omaatsid sügavat sisu ja hakkasid ilmestama meie lähemat tulevikku ja ette valmistama perspektiivi väga pikaks ajaks. Inimtegur ilmus suurde plaani uues sisus ja perspektiivis. Nagu planeeriti, nii ka toimus detsembris 1986. aastal teatriühingute liidu asutamise kongress. Päev enne kongressi algust võttis Nõukogude Liidu kommunistliku partei keskkomitee peasekretär seltsimees Gorbatšov vastuliiduvabariikide teatriühingute esimehed ja mitmed väljapaistvad lavakunstimeistrid. Kohtumine toimus sundimatult meeldivas õhkkonnas. Seltsimees Gorbatšov andis ülevaate, kuidas kulgeb kurss, mis on võetud revolutsiooniliste uuenduste läbiviimiseks ja kuidas saab ta ka edaspidi kulgema. Kohtumine mõjus väga optimistlikult ja andis usku ja veendumus, et kõik see, mis on alustatud, viiakse lõpule. Asutamiskongressi juhtmõtteks oli loodava teatriühingute liidu ülesanne olla Partei aktiivse sotsiaalpoliitika ellu viia aidata kaasa töövormide ja meetodite uuendamisele, vaimses valdkonnas, seista ilmetuse idee lageduse vastu, olla kunsti tõi eest peetava võitluse esirinnas, toetades ja kaitstes Annet. Kongress võttis ühel häälel vastu otsuse moodustada liit, mis hakkas kandma nime nõukogude liidu teatritegelaste liit. Lugupeetavad delegaadid. Ka meie oleme kogunud täna siia selleks, et tõmmata kriips alla Eesti teatriühingu senisele tegevusele ja valida uus, juba loova liidu õigustes liit, mis võrdõiguslikkuse koos teiste liiduvabariikide teatriliitudega kuuluvat Nõukogude Liidu teatritegelaste liitu. Ma olen veendunud, et meie tulevasel nii liidul avanevad avaramad võimalused ja perspektiivid. Olen kindel, et meie tänase teatri loominguliselt potentsiaalil on küllalt reserve otsinguteks ja katsetud katsetusteks. Juba kevadel avaldasid soovi mitmed Me nimekamad näitejuhid, kes soovisid katsetada eksperimentidega viimased ajalehe sõnumit, on toonud kinnitanud, et on huvi selle vastu. Ma tahaksin ainult loota, et eksperiment Poleks kantud selle sõna lummabast mõjus võlust vaid sünniks suurest sisemisest vajadusest ja veendumusest, mis on välja kasvanud ja kujunenud paljudest tähelepanekutest ja kogemustest. Ja peaks rikastama olulisel määral meie tänased teatri, väljendusvahendeid ja mõjujõudu. Uus liit luuakse teatri eksperimendi ajastul, mil esimesed kokkuvõtete tegemine on juba alanud. Ülehomme lülitub meie uus liit ka ise teatrieksperimenti. Eesti NSV teatriühingu viimase esimehena ma tahaksin öelda, et teatriliit, mida me loome, kujuneks selle sõna kõige otsesemas mõttes tõeliseks loominguliseks liiduks kelle elujõud, mõttehaare ja vaimsus, eetiline hoiak ja ideeline positsioon oleks kantud neist ideaalidest, mida meie ühiskond on omaks võtnud ja kõik see on meie endi teha. Kallid kolleegid, Ma soovin igale ühele teist üksikult ja teie kaudu kogu meie teatril loomingulisele perele. Et teie loomingulistele, otsingutele ja loomingulistele muredele oleks ikka ja alati põliskaaslaseks loomingurõõm. Tänan tähelepanu eest. Sõna saab meie juhatuse aseesimees Reet Mikkel. Minu ülesanne on peatuda teile analüüsimiseks antud Põhikirja projekti saamise lool ja mõnedel seal selgitamist vajavatel küsimustel. Teatavasti oli tegijatel aluseks võtta NSV Liidu teatritegelaste liidu vastav dokument mille mõningaid aspekte tuli kindlasti ka silmas pidada. Näiteks lepiti üleliiduliselt kokku, et liikunud maksuks edaspidi hakkab olema viis protsenti ühe kuu palgast aastas. Ühine on ka kõigi liiduvabariikide teadve liitude liikmepilet. See on NSV Liidu teatritegelaste liidu. Oma. NSV Liidu teatritegelaste liidu loomisest on nüüd möödas üle poole vasta. Esimesed koostöös sündinud ettevõtmised lubavad meie liitu suhtuda igati optimistlikult. Teatavasti pidas ühingutseni ülal tema tööstuskombinaat kelle kasumist läks umbes 35 protsenti. Riigi tuludesse ja ülejäänust elas ühing ise. Meie loominguliseks tööks oli viimastel aastatel võimalik kulutada 200000. NSV Liidu teatritegelaste liidu loomisega. Kaasnes oluline muutus. Uus liit saavutas selle, et kombinaadid vabastati osa maksust riigikassasse ja kogu kasum laekus nüüd liitudele ja ühingutele. Kokkuleppeks. Üleliidulise juhatusega jäi, et osa sellest täiendavalt saadud tulust kantakse üle üleliidulisele liidule ühiste ettevõtmiste jaoks. Selleks lastaks lepiti kokku, et see summa on 50 protsenti kombinaadi plaanilisest kasumist. Üleliidulisse juhatusse kuulub kuus inimest, meie vaba viidist ja ühtki põhimõttelist otsust ilma liiduvabariikide esindajate vastu ei võeta. Kombinaadi tegelik kasum on olnud 109000 millest 46000 oleme Moskvasse üle kandnud ja 63000 on lisandunud ühingule endale. 15.-st 20. oktoobrini on Moskvas Rahvaste Sõpruse teatri avamine. Khati uue hoone lava jääb edaspidi lähemalt ka liiduvabariikide väljapaistvate lavastuste näitamiseks. Rahvaste sõpruse teatrikuludega. Oktoobri 70. aastapäeva tähistamiseks viib Üleliiduline liit läbi mitmeid festivale, diskussioone ja nõupidamisi. Igal kuul sõidab Estonia Moskvasse ja annab kaks etendust lavastusega Howanssina. Sõidu maksumuseks peaks tagasihoidlikumalt mõeldes olema ehk 25000 ja selle maksab üleliiduline liit nagu ka draamateatri osavõtu kahe lavastusega Jerevani festivalist nukuteatri osavõtuülevaatusest askendis Estonia balletiesinemised Minskis. Siit saab selgeks, et 43000 on väite Osamaks. Nende ettevõtmiste tegelikuks kuluks. Tõenäoliselt oleme võitnud veel ka kirjastustegevuse alal. Üleliiduline liit saavutas selle, et nüüd on kõikidel liitudel õigus ise raamatuid välja anda. Selleks on kesksel liidul loodud oma kirjastust Seena ja tema töökogemustest tuleb meil lähtuda ning see asi käima panna. Teiseks põhikirja töötamise aluseks oli senine teatriühingu tegevus, mis tugines tänaseni kehtivatele õigustel ja kohustustele. Tegeliku töö käigus sai selgeks, et on asju, mida tuleb siin kindlasti ette näha. Paljud punktid on sündinud ka eksperimendi esimeste kuude kogemustest. MTÜ aitas seni oma liikmeid loominguliste toetustega, kui seda vaja läks. Oma kava ettevalmistamiseks maksis sõidu kulusid väljaspool vabariiki enesetäiendamiseks. Kuidas aga saaks aidata neid, kes valmistuvad Liidulisteks rahvusvahelisteks võistlusteks, olgu siis tegu balletilauljate või instrumentalistidega, pealegi kuina staasi tõttu polegi ühingu liikmed niisugust keskust, kes maksaks kulud Õpetajate konsultantide töötasu hangiks, sõidupileteid pole üldse olemaski. Inimene antakse talle nii olulisel hetkel üksi. Kas võistlusteks valmistumise keskus koos vastavate summadega peaks liidu juures olema või ei? Aga sedalaadi küsimustega igatahes tegijad pead vaevasid. Üsna loomulikult võeti üleühingu 40 aastasest tegevusest kindlaks kujunenud ja ennast õigustanud. Loominguliste lähetuste ja tundidesüsteem. Stuudioliikumine on viimastel aastatel üleliidulised elavnenud. Meilgi on oma viadukt. Kahju muidugi, et viadukt meie töös täna siin ei osale ja tema kujunemisest ja otsingutest otseselt teada ei saagi. Viadukt on külalisesinemistel Ida-Eestis. MTÜ tegevuse ajal seostus mõiste stuudio õppestuudio ka, milline Vanemuises on ka sel aastal MTÜ ülal pidada. Loodava liidu ülesannete hulka kuulub stuudiote ja eksperimentaalteatrite toetamine. Läbi on vaja mõelda stuudio näitlejate liikmeskonda kuulumine. Edaspidi hakkab teatavasti liidu liikmeks astumise vajalik staaž. Ma kõigile viis aastat õppimisstaaži hulka ei loeta. Ehk tuleks kinnitada õigus ka sel ajal loomingulisi komandeeringuid ja toetusi saada. On ju algajad näitlejad aktiivsemad uut otsima ja eks neil ole ka isikliku kapitali kõige vähem tegevusvõimalusi kõigile peaks pakkuma loodav NSV Liidu teatritegelaste liidu teatrikunsti propaganda bioloo Eesti osakond. Sinna koondub kogu propagandaalane tegevus, ta võib kinni maksta mitmete näitlejate või ühe inimese omaalgatuslikke lavastusi. Õigus on tasude lavastajale, kunstnikule, näitlejale ja pileteid müüa ning tulu saada. Sellist võimalust teatavasti ühingul ei olnud. Lahendamata on täna nende lavastuste, tehnilise teenindamise ja lavakujunduse valmistamise küsimused. Siin näeme võimalust luua kooperatiiv teatrifondi juurde, kellelt saaks tellida mitmesuguseid tehnilisi töid, nii teatripropaganda, büroo kui ka isetegevuslikud süsteemid. Mõiste Eesti NSV teatrifond on samuti uus. Tema kasvab välja MTÜ senisest tööstuskombinaadist. Lisaks kombinaadi juhtimisele ja sealt saadavale tulule laekub fondi kassasse üks protsent igast müüdud piletist laekuvad ka fondi liikmemaksud. Fond võib luua täiendavaid ettevõtteid, ehitada pansionaat, puhkekodusid, avada kohvikuid ja kauplusi. Fond võib lõppude lõpuks valmis ehitada kaasaegse vabaõhulava ja seda siis välja laenutada. Fond on koht, kuhu laekuksid mitmed isesugused. Tulud on, võib võtta vastu ka kingitusi. Fondijuhtimine jääb ühiskondliku aktiivi ülesandeks, kuna fondi töösuunad jäävad teatrikunstiga ühte jalga käima. Fondil on oma liikmeskond ja oma juhatus. Teatrifond võiks ühingut üle võtta tema heaolualase tegevuse mitmel puhul antavad toetused, puhkekodud jäävad siis fondi jagada. Fond võiks teenustööna sisse viia remondid näitlejate kodudes ja suvemajades ja ehk selle siis ka osaliselt toetustena tasuda. Teatrifond võiks olla teatri tehniliste alade edendamise keskus. Sinna võiksid koguneda sellealased, uudised kogu nõukogude liidust ja mujaltki. Enam ei ilmu aja kivisse nishi oskaja tehnika ja tehnoloogia ja seega ei liigu infot uute töövõtete või seadmete osas. Küllap need aga kusagil ikka on olemas. Kes oleksid fondi liikmed? Meil on võimalus otsustada midagi olulist ühe teatriühingu asemele moodustada kaks samasisuliste teineteist täiendavat organisatsiooni. Teatrifondi liikmeteks saaksid astuda kõik tänased teadva ühingu liikmed, kes põhikirja nõuetele vastavad. Teine ühendus teatriliit oleks siis puhtalt loominguliste inimeste jaoks. Põhikirjast võib ju välja lugeda, et uus liit astuks samme autoriõiguste kaitsealal näitlejate ja lauljate töö tasustamise põhimõtete osas televisioonis ja raadios võimaldab oma liikmetele vabakutselise õiguse. Loomingulise liidu liikmetele hakkab see kehtima NSV Liidu Ministrite Nõukogu määrusega number 940 6957.-st aastast, mis kogu aeg on hooldanud juba olemasolevaid loomingulisi liita. Kõige olulisem punkt sellest kõlab ettevõtetes ja asutustes mittetöötavatele, loomingulise liidu liikmetele. Pensionide kinnitamisel võetakse staaži aluseks kogu tema loominguline tegevus, mille alguseks loetava aja otsustab loomingulise liidu juhatus. Mõistagi tuleneb pensioni suurus tegelikult saadud töötasust ent nüüd on endale tööd valiva lavastaja, näitleja vanaduspension ei sõltu enam sugugi tööraamatu põhjal katkenud staažist. Vabakutselise näitleja, lavastaja, kunstniku haigusrahad maksab tema loominguline liit, see on öeldud NSV Liidu Ministrite Nõukogu määruses viiendast maist 1987. Loomingulise liidu liikmetele pensionide maksmisel hakkab kehtima, et juhul kui liidu liige jõuab vanaduspensioni maksmiseks vajalike aastateni jätkab loomingulist tegevust, võib ta saada täispensioni ja töötasu kuni 300 rubla kuus. Kahjuks ei lahenda see seadus balletitantsijate ja lauljate loomingulise staaži põhjal saadava pensioni ja nende edasitöötamise võimalust. Balletis võib peale kahtekümmend aastat tööd jääda pensionile, jätkata assistendina, õpetajad ja nii edasi. Pensioni ja palka koos aga ei ole lubatud maksta. Need pensionid tulenevad aga sageli küllalt väikestest palkadest ja on seega ka ise väikesed. Vanaduspensioni võib aga aega olla veel 15 aastat. Pole ju kuigi sagedane, et inimene uue head vanaduspensionitõotav ameti otsid. Küll aga oleks kasutamisvõimalusi balletikoolis teatri sisetegevuses aga jällegi väikesepalgalistel kohtadel. Nendesse ametitesse on aga just neid inimesi väga vaja. Üleliiduline liit on omaettepanekuna Ministrite nõukogule esitanud selle eriti just loomingulist staaži mitte vajadust silmas pidades. Ehk õnnestub nüüd liitudel koos saavutada siis neljandal augustil vastu võetud seaduses sellelaadiline muudatus. Uue liidu üheks ülesandeks on näitlejate maja väljaehitamine. Teatavasti ühingule antud uus tänav viis sobib töökabinetid. Eks ei loaga tingimusi näitlejate maja tööks. Näitlejate majadi tuleks mõista laiemalt kui saali lava. Mõni aasta tagasi ütles üks üleliiduliselt tuntud inimese vaimseid ja füüsilisi võimeid tundma õppiv teadlane, et näitleja pole mitte ainult elukutse, vaid ka diagnoos. Vaimne pinge ja füüsiline kuluvus ühel etendustel. Ühel etendusel oli mõõtmisel ligilähedane tippsportlase näitudega võistlustel. Taastamiskeskus peaks olema näitlejate maja loomulik osa, nagu lugemissaal, raamatukogu ja kohvik. Võib-olla maandakse pingeid nii palju, et loodava tüli lahendus komisjoni jaoks jääkski peamiseks tülide ennetamine. Komisjon ise tuleks küll luua just selle sama tõttu, et teda juhtima asuv kõigi poolt tunnustatud näitleja oskab teatrielu suunamisel kindlasti oma sõna maksma panna ja hoiatab ilmsete vigade eest. Kui tüli siiski tuleb, siis selles komisjonis saab ta ka oma lahenduse. Nii on ka loomingulise liidu liikmel koht, kus süda puhtaks kõnelda, kust nõu küsida? Eksperimendi käigus sai selgeks, et paljudel juhtudel on vaja õiguslikku abi. Kindlasti peaks uue uue liidu juhatuses ka niisugune konsultatsioonipunkt olema. Ülehomsest on uus liit loodud ehk otsustatud luua ka teatrifond. Küllap kõik on nõus, et tuleb leida koht näitlejate majale. Ideaalne oleks, kui rahva ühisjõududega näitlejate kätetööna valminud tänane Estonia maja jääkski edaspidi eesti näitlejatemajaks. Tal on lava, mis võimaldab mängida külalistel kodu- ja välismaalt selleks sobiv Saalgi. Unistame siis sinna sisse võimlemissaali laiendatud medpunkti ja kõik muu, mis eelpoolgi öeldud. Eesti teatriliit eesti teatrifond alustavad oma elu nende teadmiste ja kogemustega, mis tänasel ühingul olemas on. Kui hea, kui saaks liidule kaasa anda ühe Juku või mõne muu arvuti, milles kogu meie teatrielu infopank saaks kohe teada iga näitleja hõivatuse, tema senise lavatee publikuhulga, iga lavastusi igal etendusel, teatrite finantsilise seisu ning seega usutava pildi ajast, mil loomingulise liidu elu algab. Mida ette ei olnud, selle Eedeeell peaks looma. Sõna saab meie juhatuse liige Jaak Allik Lugupeetud delegaadid ja külalised vabariigiteatriühingu juhatus tegi mulle ülesandeks anda Kongressile ülevaade meie teatrikriitikast kahe kongressi vahelisel perioodil. Imelik on alustada nüüd juhatuse ettekande sisulisi paragrahve kriitikaga, mõningad organisatsioonilised raskused, mis kongressi algusel on tekkinud, peavad, sunnivad selle järjekorra nii ülesse. Minu esinemise eesmärgiks ei ole konkreetses, mitte konkreetse kriitika kriitika. Püüaksin tõusta üldisemale probleem samale tasandile, et leida teid olukorra parandamiseks, sest võib vist üsna kindlasti väita, et meie teatrikriitika praegune tase ei rahulda Quality kvalitatiivselt kvantitatiivselt. Enamik kui siin saalisolijaid ja sellest juba Lugupeetud Jüri Järvet ka oma avasõnas mõista andis. Et ettekandes saaks väljenduda võimalikult paljude tegevkriitikute arvamust. Asjade praeguse seisu kohta saatis teatriühing kevadel 50-le selle alaga tegelejale välja küsimustiku, milles paluti avaldada oma arvamust kriitika kitsaskohtade lahendusteede üle. Tagasi saime 15 vastust inimestelt, kes ilmselt asja üle tõepoolest südant valutavad. Tahaksin siinkohal tänada Lea Tormis tülodontsi, Rudolf allerit, Oskar Kruusi, Maimu Walterit, Kadi Vana-Veskit, Mihkel Muti, Jaak Rähesoo, Niirasteini Margot Visnap, bit Andres laasikud, Taavo prust, Eike värki, Hendrik Lindepuu diaTõnis, Ritsoni, kelle arvamused ja ettepanekud on minu esinemises kajastamist leidnud. Meie teatrikriitika teatri kriitilise mõttekeskuseks ja sellealase töösuunaks ning koordineerijaks on kutsutud olema teatriühingu kriitika sektsioon. Sektsiooni tööd organiseeris kongresside vahelisel perioodil juhatus koosseisus Karin Kask esimes Lea Tormis, Lilian Velle randi abil Mobalma ülevaate korraldatud üritustest tänab delegaatidele jagatud teatmik. Tuleb tunnistada, et sektsiooni töö pole olnud eriti süsteemipärane. Intensiivne paljudki üritused ja väljasõidud, mis teadlikkus on nimetatud, olid üsna väikesearvulise osavõtuga sektsiooni tegelenud jooksva teatrikriitik analüüsimisega suunamisega. Mõningad katsed vahendada kriitikute ja toimetuste suhted ei jõudnud praktiliste tulemusteni. Tervikuna võib öelda, täites küll eneseharimise ning informatsioonivahetusülesandeid ei kindlustanud kriitika sektsioon ega ka teatriühingu juhatus. Eelmise kongressi otsuse punkt viis täitmist, mis peab kriitika sektsiooni esmaseks ülesandeks kriitika, kollektiivse vastutustunde suurendamist ning kohustust korraldama senisest rohkem etendust, arutelusid loomingulistest kollektiivides ja taunima juhuslikku kergekäelist kriitikat. Kriitika sektsiooni töö nõrkuse esmase põhjusena tuleb märkida seda, et sektsiooni juhatus pole juba aastaid hoolitsenud oma ridade täiendamise eest. Praeguseks on sektsioonis 37 37-st liikmest 16 juba pensionieas sektsiooni keskmine vanus on 48 aastat kusjuures alla neljakümneaastaseid liikmeid on kriitika sektsioonis vaid kolm. Samas on aga välja kujunenud üsna arvukas grupp noori kriitikuid, kelle osakaal jooksvas kriitikas on märgatav viimasel paaril aastal aga lausa valdav. Sektsiooni üritustel on noori kutsutud osalema ja nad on seda ka teinud, kuid loomulikult ei saa organisatsioonilisest öös oodata initsiatiivi inimestelt, kes pole teatriühingu liikmed. Kongressijärgseks esmaseks ülesandeks kriitika sektsioonide parandamisel tulekski pidada noorte kriitikute vastu võtmest teatriliidu liikmeks sektsiooni juhatus uuendamist. Ning ma arvan, et üldse kogu sektsiooni nimekirja täpsustamist et ta ühtse organina hõlmaks tõepoolest kõiki vabariigis teatrikriitikud aktiivselt ja asjatundlikud tegelevaid inimesi ja ainult neid. Praegu on sektsiooni liikmete aktiivsus teatriprotsessi osalemises aga tohutult erinev. Kongresside vahelisel perioodil on vabariigi eestikeelses ajakirjanduses ilmunud umbes 450 meie sõnalavastusteatrite etendusi peegeldunud retsensiooni või ülevaate artiklit. Pooled neist artiklitest pärinevad kaheksa kõige enam kirjutanud autori sulest. Nendeks on Ülo tants 58 Rein Heinsaluga Paulbi pseudonüümi all 40, Tõnu Karro 34, Lilian Velle rand 33, Mihkel Mutt 21, Oskar Kruus U19, Linnar Priimägi 19 ja Endel linka Enn Kalda pseudonüümi all seitsmeteistkümne materjaliga. Neist Karo ja Priimägi. Teatriühingusse kuuluma. Venekeelne teatrikriitika tugineb meil põhiliselt kolmel autoril Boriss tuhk 38 kuus teiste Ellogranovskaja 13 materjaliga. Muusika kriitikuteston Kristel Pappel kirjutanud üheksa Ago Hercule, Heino Aassalu kaheksa Merika võitma kuus arvustust. Jätkates jutu kvantiteedist, tuleb tõdeda, et arvestades umbes 50 60 sõnalavastuse väljatulekuga aastas näeme, et keskmiselt tuleb meil praegu ühe lavastuse kohta poolteist tähendab 1,5 arvustust. Parem pole asi ka muusikateatrikriitikas. Praktiliselt tähendab see seda, et hulk lavastusi jääb kriitikas eriti vabariiklikus üldse kajastamata. Veelgi enam teoseid aga jäädvustub vaid ühe kriitiku subjektiivse mulje abil. Jõudmata teha selles osas täielikku statistikat. Vaatasin, kuidas on ajakirjanduses reageerinud nii-öelda ametlikele tipplavastustele, see tähendab lavastustele, mis on saanud teatrikunsti aastapreemia või tunnistatud teatriühingu poolt aasta parimaks. Enam-vähem rahule võiks jääda vasta ainult pilvedele värvide 11 arvustuste seoses üleminekuga seitse arvustust kajastamisega. Kuid Ago Hendrik Kerge ohver on leidnud arvustamist vaid Edasis, sirp ja vasar, piirdudes esietenduse muljetega ka kerge Figaro pulm ei ole ei sirbis ega ka teistes ajalehtedes peale edasi üldse retsenseeritud. Jaan Toominga kuu on pälvinud arvustus ja Mikk Mikiveri õli kaks. Kommentaare ei vaja see, et noorte hääl on pidanud vajalikuks viie aasta jooksul vabariikliku aastapreemia saanud lavastustest kirjutada vaid lavakunstikateedri Hamletist, Rahva hääles on teiste hulgas maha vaikitud ka ohver reamehed. Nii me võidame viimane jutulesoovija sirbis ja vasaras vennad Lautenzakide edasist Tiina. Kui nii on läinud meie parimaid muuhulgas ka niinimetatud temaatilistel lavastustele, siis võib teha veidi järelduse, et etenduste retsenseerimine jäädvustamine on ajakirjandusest täiesti suvaline ning jäetud juhuse hoolde. Mingistki teatri või kultuuripoliitika missioonitundelise eest või vähemalt loogilisestki teostamisest ajakirjanduses me rääkida ei saa. Ainsaks meeldivaks erandiks andanuateegiudki litse tegevusele Sovetski Estonia. Lausa kurioosumina oleme jõudnud sellega aga, et Ingo Normeti libahundi uuslavastus jäigi retsenseerimata välja arvatud ühe üliõpilase juhu, kirjutas Pärnu kommunistist juba pool aastat tekitud Kirsiaialavastus Rakvere teatris. Ja ühtegi kirjutist ei ole ilmunud möödunud hooaja ühe huvituma lavastuse noorsooteatri, mis antroobi kohta millegi järgi tuleb, aga kunagi kirjutada ka teatriajalugu. Ma vist ei liialda, kui ütlen, et selline olukord on teatritegijate jaoks mitte ainult kurb, vaid ka solvav täielikust mahavaikimise eest, hullem on ainult üks ja tegijate arvates ebaõiglane arvustus. Aga just selle kahe halva vahel ongi tavaliselt kogu valik. Mis on sellise olukorra põhjuseks ja millised on siit ülesaamise teed? Peamiseks põhjuseks peaksin ma sellealase tegevuse, igasuguse koordineerimise puudumist ei tehta seda teatriühingus ega kultuuriministeeriumis, aga samuti mitte vabariiklike ajalehtede väljaandjate poolt. Kellelgi pole olukorrast isegi mingit ülevaadet ja soovi seda saada. Teatriarvustuste tellimine ja avaldamine on jäänud ajalehtede kultuuriosakondade juhatajate kriitikute vaheliseks eraasjaks. Kuna esimestel pole aga teater nende huvideringist sageli mitte esimesel kohal ja seetõttu puudub ka lihtsalt ülevaade toimuvast. Paljud kriitikud aga tavaliselt ise oma kaastööd pakkuma ei lähe, siis kujunebki olukord, kus kuude ja lausa poole aastatega Bay ilmume juhtivates päevalehtedes ühtegi teatririda. Ma arvan, et oleks siiski täiesti loomulik ja võimaliku meie kuus päevalehte avaldasid avaldaksid üks kaks teatri retsensiooni kuus mis teeks 120 kirjutist aastas, lisades neile ühe retsensiooni nädalas sirbile ja vasarale vähemalt ühe kuus teater. Muusika kinos jõuaksime arvuni 180 kuid on veel ajakirjad, kelle hulgast vikerkaar on teatrile püsivamat tähelepanu pööranud ja Tallinn alates Olav vutti tööle asumisest hooaja ülevaateid avaldanud. Teatrikriitikas sfääri tuleks tõmmata Nõukogude õpetaja, sest täiesti mõistetamatu on selle lehe vaikimine koguni selliste lavastuste nagu meie elulood või teekond punktist A punkti B puhul rääkimata lastelavastustest. Aktiivselt käib meil teatris maarahvas, jääb loota, et uus maaleht samuti ruumi leiab vähemalt maateemaliste lavastuste valgustamiseks. 200 kirjutist aastas, mis valmistaks toimetustele ruumimates vähematki raskusi, oleks umbes kaks korda rohkem kui praegune saak. Kogu asjas puudub praegu aga süsteemi ja hea heaperemehelik hool. Süsteem võiks kujuneda sellisena, et iga väljaanne tunnetaks selgesti oma kohta emissiooni kultuuripildis. Pole ju puudu otsustest, mis noorte häält lausa kohustavad jälgima noorte lavajõudude ülevaatust, noorsooteatritööd ning noorsootemaatilisi lavastusi kogu vabariigis. Rahva hääl võiks hoida pideva vaatluse all sotsiaalselt kõige olulisemate, samuti kunstiliselt suurt kunstiliste suursündmuste valgustamisel. Loomulik oleks, et sirp ja vasar ning TMK annaksid võimaluse polemiseerida tellimiseks ning mitme arvamuse avaldamiseks vaieldavatele vastuste kohta. Mida oleks selleks tarvis? Kõigepealt muidugi teatriliidu juures asutatava kriitika kabineti komplekteerimist asjatundliku kaadriga, kes võtaks endale südameasjaks kogu vabariigiteatripildis silma ees hoidmise ning kriitikute ja ajalehetoimetuste vahendamise. Hädavajalik oleks hakata vähemalt kord kvartalis korraldama nõupidamisi, kus ajalehtede kultuuriosakondade töötajad kohtuksid teatrite kirjandusele, juhatajate ja kriitikasektsiooni juhatusega, informatsioonivahetuseks, töö planeerimiseks ning tagasisideks, sest võimalus teatrite poolseks tagasisideks meie kriitikonnale puudub. Praegu täiesti. Neil kohtumistel saaks lahendada ka võimalikke konfliktsituatsioone. Kui teiste väljaannete osas on olukord praegu enam-vähem normaalne, siis tundub, et noorte hääle toimetus on suutnud ära solvata küll kõigi põlvkondade kriitikud. Nii märgib ankeedivastustes koguni tulite selle toimetuse poolt tellitud materjal on jäänud ilma igasuguse selgituseta lihtsalt avaldamata. Teatriliidu aparaadi eelseisev komplekteerimine võimaldaks osaliselt lahendada ka aastate vanuse kitsaskoha, mis seisneb selles, et meil praktiliselt polegi ju professionaalseid kriitikuid, kes ainuüksi selle tööga leiba teenivad. Järelikult ka nõuda pole tegelikult kelleltki, kuna kogu kriitika valmib muu töö kõrvalt nii-öelda heast halvast tahtest. Eriti oluline palgaliste kriitikukohtade loomine rajooni teatrite jaoks, sest täielik huvipuudus nende tegevuse vastu, mida aeg-ajalt püüavad korvata kodulavast oluliselt erinevais tingimustes nähtud väljasõiduetenduste arvustused tekitab mõnikord küll üsna musta musta auku töötamise tunde. Kõige tulemusrikkam oleks see ka sellise süsteemi loomine, kus igapäevalehte omaks pikemaks ajaks üht, mitte koosseisulised teatrivaatlejad. Asi pole mitte välja anda monopuliseerimises, vaid ühe kolleegi vastutusest teatud ajavahemiku jooksul selle lehe teatri positsiooni eest asjatundliku inimesena võiks ta ise kirjutada ja loomulikult tellidega teistelt. Ajavahemikud, kus mõni leht on ammustel aegadel taolist ka Eesti ajakirjandustraditsiooni kuulunud praktikat kasutanud on olnud alati viljakad ja kohe on elustanud ka poleemika. Parimaks näiteks on siinkohal muidugi Aurora Semperi aastatepikkune tegevus Rahva hääle muusika arvustajana. Samal põhimõttel töötavad ka kogu maailma päevalehed. Vaatlejate perioodiline vahetamine on sel juhul muidugi toimetuse mureks. Rääkides kriitikalase tegevuse koordineerimise vajadustest tulevase teatriliidu aparaadi poolt tahaksin rõhutada, et jutt ei käi mitte kriitikute arvamuste koordineerimisest mis oleks kahjulik ja tundes meie kirjutavad kriitikondaga lihtsalt võimatu. Jutt käib heaperemeheliku süsteemi loomisest, mille eest peaks hea seisma kriitika sektsiooni juhatus ja teatriliidu kriitika kabinet. Seega organisatsiooniliseks tegevuseks vähegi võimekad kriitikud ise, mitte mingi nende kohal olev võimuaparaat. Parandamist vajaks ka kriitikute töö stimuleerimine. Päevalehtede honorari suurendamine ei kuulu meie pädevusse. Enam võiks aga praktiseerida lepingulist tasumist kriitika sektsioonist tehtud siseretsensiooni teest. Põhimõtteliselt õigustas end möödunud hooajal rakendatud kindlate kriitikute kasutamine terve hooaja vaatlejatena igas teatris ja selle töö tasustamine. Kaaluda võiks teatriühingu kriitikapreemiate taastamist lisaks vabariiklikule aastapreemiale enam kui seni peaks organiseerima proovide üleskirjutamise soovijaid, ma arvan, selleks jätkub. Kongressi tahaks tähtsaks lõiguks meie kriitikute tegevuses on olnud osalemine mitmesuguste žürii töös. Lubage mõne sõnaga peatuda ka sellel küsimusena. Kongresside vahelisel perioodil on vabariigiteatrikunsti aastapreemiate žüriis osalenud Kriitikutest Lea Tormis, Ülo tants, Reet Mikkeli arreteerige, Külitse teatriühingu aastapreemiate žüriisse kuuluvad Kriitikutest Eduard Tinn, Reet Neymar, Lilian Velle rand, Lea Tormis. Teatri ühinge kultuuriministeerium on nende aastate jooksul korraldanud kaks vabariikliku teatrifestivali ning kolm ülevaatust. Teatri kriitikutestanduse riides osalenud Karin Kask, Ülo tants, Margot Visnap, Andres Laasik, Reet Mikkel. Lisaks sellele on kaasa arvatud kirjandusteadlasi Olaf Ott, Kalle Kurg, Larissa Wolt, Bert Marju Lauristin. Kõigisse neisse riidesse on kuulunud ja kuulub praegu ka rida praktikuid. Mikiver, Kuusik, Palm, Puur, Tammur, mandri, Mari-Liis küla, Tiiu Tepandi samuti vastavalt ülevaate ülevaatuse temaatikale ka spetsspetsialiste väljastpoolt teatrisfääri teatriühingu juhatuse. Nii pole jõudnud ühtegi ühegi teatri pretensioone žürii tegevuse või koosseisu ebaobjektiivsuse kohta. Žürii töö on väga suurt vastutustunnet ja taktinõudev tegevus. Teatrikunsti hindamine ei ole kindlasti teatrikriitika sisemine tsunfti privileeg. Kuna žürii näol on aga tegemist ikkagi omamoodi vandemeeste kohtuga, võiks nende moodustamisel edaspidi võtta kasutusele põhimõte, et vastavad kandidatuurile esitab teatriliidu juhatusele kinnitamiseks kriitika sektsiooni juhatus. Kusjuures teatri esindajaid jääb juhatuses põhjendatud vetoõigus iga žürii liikme suhtes nagu see ongi vandemeeste kohtu määramisel. Sel juhul me tagaksime veelgi paremini žüriid erapooletu heatahtlikkuse iga lavastuse teatri suhtes, mis ongi sellealasest tegevusest kõige vajalikum. Läheksin nüüd üle meie teatrikriitika mõningate sisuliste probleemide käsitlemisele. Paljugi saab selgeks, kui lähemalt vaadelda, kes meilgi teatrikriitikat kirjutavad. Kriitikonnas võib praegu enam-vähem selgelt eristada kolme põlvkonda. Üheks neist on üle 50. eluaasta jõudnud autorid. Nende noorus ja esimesed suured teatrielamused langevad kokku 50.-te aastate teise poole ja 60.-te aastate alguse tõusulainega Wabariigiteatrielus. See on õnnelik põlvkond. Nad nägid väga tugeva draamateatri trupi tipptöid, elasid kaasa Kitislaste tormikale tulekule teatri ellu, leidsid oma teatriideaali Voldemar Panso suurepärastes lavastustes tegid aktiivselt kaasa mure ja võitlus aastat seoses draamateatri allakäiguga. Vaimustusid lavakunstikateedri esimese lennu diplomietendustest ning noorsooteatri loomisest. Sellesse põlvkonda kuuluvad Kaarin Kask, Lea Tormis, Ülo tants, Endel Link, Kalju Uibo, Elem Treier, Kalju Haan, Oskar Kruus, Lilian Velle rand, Maris Balbad. Ka praegu kirjutavad nad aktiivselt, nende arvele kuulub viie aasta jooksul 164 retsensiooni. Kuid selle põlvkond on tabanud ka rasked löögid. Sergei leevenetobro, Kõllu Kivilo kerke lahkumise ning retro Reiljani raske haiguse näol saabus 60.-te aastate lõpp, 70.-te algus tuli uus, tugev ja arvukas täiendus, meie teatri režisse teatrikeele uuenemine, vormieksperimendid, aktiivselt publitsistlikku teatri teke ja ka selle põlvkonna kriitikud, praegu 40.-tesse eluaastasse jõudnud reetne Neymar, Kadi Vanaveski ensiimer, Eduard Tinn, Mati Unt, eteerigeski liidse poristu asetatakse nende hulka ka enda on õnnelik põlvkond, sest ka meie tulime teatri ellu koos oma tead koos oma põlvkonna režissööridega koos oma teatri ideaaliga, mida oli rõõm toetada ja kaitsta. Loomulikult oli uuenenud teatrimittemõistmine osa eelmise põlvkonna kriitikute poolt. Tekkisid esteetilised vaidlused ajakirjanduses oli elavad kunstiliste vaadeta erinevusest lähtuvalt poleemikat mis tolleaegses kunsti administreerimisõhkkonnas küll mõnikord ka ideoloogiliste siltide külge kleepimist ilme võttis. Ja ometi tundub mulle, et selles, et meie teater seitsmekümnendatel aastatel ja 80.-te algul pani üsna edukalt vastu ideoloogiliselt suruma tusele ja lõi terve rea kunstiliselt väljapaistvaid lavastusi milledes selgelt kõlas praeguse perestroika vaim on lisaks vanema põlvkonna toetusele küllaltki suur teene ka meie põlvkonna kriitikal maailmavaatelisel üksteise mõistmisele ja koostööl, mis valitses kriitikute ja samaealiste lavastajate vahel. Praegu on see põlvkond mitmesugustel põhjustel ajakirjanduses praktiliselt vaikinud. Mitmed meist on suundunud tööle kunstiasutustesse, täites küll ka siin kriitiku missiooni, kuid nii-öelda ilma avalikustamiseta välja arvatud endiselt aktiivselt Boriss tuhja ketti litse on minu poolt nimetatud kuus autorite avaldanud viie aasta jooksul vaid 13 teatri retsensiooni. 80. aastal on kujunenud uus põlvkond kriitikuid, keda me praegu nimetame noorteks kriitikuteks. Leningradi teatriinstituudis õppinud Rein Heinsalu, Vahur Värk, Andres Laasik, Tõnu Karro, Tartu Ülikooli žurnalistika osakonna lõpetanud Visnap, ene Paaver, Hans Luik ja hulk teatriühingu kriitika seminaris käinud noori ning ka mõningad iseõppinud puhtad iseõppijad nagu Avo Üprus ja Tõnis retson. See põlvkond on praegu väga aktiivne nende osaks saanud 185 retsensiooni ja seda valdavalt just viimase paari-kolme aasta jooksul. Loomulikult suhtuvad nad küllaltki kriitiliselt neist kümmekond enam aastaid vanematele vastajatesteetilisse ja maailmavaateliste platvormi kuid nende õnnetuseks pole nendega üheaegselt teatrisse tulnud uut lavastajate põlvkonda. Neil pole oma teatrit, keda toetada ja kaitsta ning kapoleemiliselt teistele vastanduda. Selle põlvkonna rahulolematuse negatiivis praeguse teatrisituatsiooni suhtes on kõige suurem ja kuna millestki kirjutama peab, siis on praegu keskikka jõudnud ja meie teatripilti põhiliselt määravad lavastajad sattunud tihti noorema põlvkonna kriitika nii-öelda tule alla. Valitseb mittemõistmine ja kui mõnikord ka püütakse mõista, on sellega samuti raskusi, kuna kirjutajal paratamatult puutub ülevaate kunstniku kogu loometeest. See käib kõik ka näitlejate ja noorema kriitika suhte kohta, sest mitte juhuslikult pole ju nende kriitikute kõige paremad artiklid kirjutatud just omaealiste näitlejatega üksikute nooremate lavastajate kordaminekust. Nooruslik enesekindlus ja mittemõistmine viib mõnikord ka põhjendamatute solvanguteni. Selle kõige taga on noore kriitikute põlvkonna senisest suurem eraldatus praktilisest teatrist ja selle tegijast, mille tulemuseks on muidugi nende arvamuste vähene autoriteetsus tegelike teatritegijate silmis ja seetõttu ka ebapiisav positiivne panus meie teatriellu. Tahaks siinkohal meenutada Twitter pruuki, kes on kirjeldanud ideaalkriitikut, kes kujuneb teatritegemise lahutamatuks koostisosaks, viibib proovidel, segab end teatriasjadesse, mõjutab vahetult loomeprotsessi. Praegu täidavad seda ideaalmissiooni Kalju Haan, Kadi Vanaveski, Paul-Eerik Rummo, Ülevaala Marino tšakovskaja. Noorematest on sellise rolli usalduse endale võitnud vaid Hans Luik ja mõistetavalt just oma põlvkonnakaaslase Madis kalmeti juhitavas Rakvere teatris. Mõistagi on võimalik ka kriitik, kes põhimõtteliselt teatrist tagauksest ei käi ja mingeid isiklikke suhteid teatrirahvaga ei harrasta. Meenutagem Tobrot. Kuid selline kriitik võib teatriinimeste jaoks autoriteediks kujuneda vaid tänu oma ilmsele, asjatundlikkusele ja suurele revolutsioonile. Selleni jõudmine tähendab aga väga tõsiste pidevat tööd enda kallal, vastasel juhul jääks kogu selline teatrikauge kriitika vaid teiste loomingu arvel tehtava eksi pitsianismi tasemele. Uuel kriitiku põlvkonnal pole ka oma väljakujunenud uutest eetilist platvormi selget seisukohta, mis on siis teatris hea ja mis on halb. Seetõttu polegi imestada, et selle põlvkonna esindajate kirjutistes sirbi ja vasara kongressi eelses rubriigis oli vähe juttu teatrikunstist endast, mille peegeldamisest seisneb ju kriitika ainus mõte. Jääb üle loota, et teatrisse tuleks lähemal ajal uus laine noort režiid kelle töödes need kriitikud leiaksid oma teatriideaali, kelle loomingu vahendamise ja mõtestamise kui tarvis, aga kaitsmise kaudu annaksid nad oma positiivse panuse teatriprotsessi. Selge esteetilise ja maailmavaatelise platvormi puudumisel ei saa meie noored noort noorest kriitikute põlvkonnast muidugi rääkida kui millestki ühtsest. Loomulik on ka nende hulgas küllalt erinevaid inimesi ja hinnanguid. Hea on aga see, et selline järelkasv on meil üldse olemas, mistõttu võib tulemusrikkaks lugeda möödunud kongressi otsuse põhjal loodud kaheaastase kriitikaseminari tegevuse. Vajalik on ka möödunud aastal loodud Reena Reinsalu poolt juhitava noorte teatrikriitikute klubi tegevus, milles staatus tuleks teatriliidu juhatusel fikseerida. Võib loota, et just sellest klubist kasvabki välja tuumikes kriitika sektsiooni tegevusele uue aktiivsema näo annab. Sellega seoses kerkib aga üles küsimus, kust algab üldse professionaalse professionaalne teatrikriitika ja lõpeb lihtsalt muljete avaldamine? Ei teatriinstituudis käimine veel vähem aga kriitikaseminari külastamine, anna veel moraalset õigust pretendeerida teatrikriitiku rollile ja enesekindlalt hinnata professionaalsete kunstnike tööd. Meil on praegu umbes 40 50 inimest, kelle arvamusi trükitakse kui teatrikriitikat. Kas pole seda liiga palju? Rääkides sellest karme hinnanguid langetavad välismaine või kasvõi eesti omaaegne kriitika? Me unustame, et neis hinnanguid antakse seal õigus vaid väga kitsale ringile. Tõepoolest autoriteetsel erudeeritud inimestele, kes on endale selle positsiooni kätte võitnud visa tööga kogu teatripildi jälgimisega kellede kindlale selgel kriteeriumitele põhinev arvamuste erinevus tekitab huviga jälgitava poleemika, loob vajaliku aura teatrikunsti ümber. Vastasel korral neid ükski väljaanne ei kasutaks. Ka sel alal valitseb karm ja üksteise suhtes nõudlik konkurents. Meil pääseb trükiiga soovija kriitikat ei kritiseerita ega arutata. Ühise tsunfti au mõiste kriitikonnas puudub ja nii sarnanevad mõnedki retsensiooniajalehes ilmuvale kaebustele selle kohta, et sai oli poes kõva või tänuavaldustele hoolsele maja valitsejale. Igas muus eluvaldkonnas tuleb kriitikale ajalehes vastata. Kunsti vallas oleks loomulikult skandaaliks halvaks tooniks sel juhul aga ei tohiks ilmutada kriitikat, millele saaks ja tuleks vastata lihtsalt faktiliste vigade ja ebakompetentsuse näitamisega. Ma arvan, et kriitika sektsioon peaks kindlasti hakkama tegelema ka tsunfti au ja tsunftipiiride küsimusega. See tähendab, see tähendab ilmuva teatrikriitika perioodilise arutamisega. Oluliselt aitaks meie kriitika pilti parandada keskmise kriitikute põlvkonna ja eriti teatripraktikute tegevuse aktiviseerimine kirjasõnas näitajaid Merle karusoo, Ingo Normet, Mikk Mikiveri rääkimata Mati Undist esinemiste näol on siin väga ilmekad. Kõige enam jääbki meie kirjasõnas just puudu teatriprotsessi hästi tundva esse istlikust, üldistavast, mõttetasemest, millise huviga me omal ajal haarasime ja ka nüüd üle loeme Voldemar Panso, Kaarel Irdi artikleid, kuivõrd ka praegu on iga eriklassi Mikiveri, Aarnemiku, Normeti, Hermaküla, Üksküla, Karusoo kirjutis oodatum, erutavam kui suur enamik meie teatrikriitikast. See osutab veel kord sellele, et meie teatrikriitikas on vähe eredaid isiksusi, kelle sõna ja mõte oleksid praktikute poolt tõesti oodatud arvestatav või vähemalt huviga jälgitav. Ühena eranditest tuleksin nimetada Mihkel Muti, kes on oma vikerkaareülevaadetes saavutanud vaba, isikupärase, ülimalt subjektiivselt, vaieldamatult huvitava mõtte, tasendi ereda isikupära ja selge platvormi olemasolu tuleb tunnistada ka Linnar Priimäe puhul kelle, kellele vast kõige suurema karuteene teedki meie kriitika üldine ahtrus. Teades, et Edasis vaatleb meid loogiliselt järjekindla esteetilise platvormiga vaieldamatu evolutsiooniga priimägi võtaksime me tema poolt kirjutatu kindlasti hoopiski mõistvalt vastu. Kui see arvamus oleks üheks paljudest, mitte aga erandlikuksi ainukeseks hinnanguks lavastusena. Muti ja preemia hinnangut ka negatiivsed, erinevalt Surt, erinevalt suurtest osast meie ülejäänud kriitikast just kriteeriumite, arusaadavuse ja järjekindluse poolest. Ei tohi unustada, et iga negatiivne arvustus arvamus peab olema sügavalt põhjendatud. Ta ei tohiks olla vaid maitseotsustus. Kriitik saab olla lugejale ja tegijale autoriteetne vaid siis, kui me usume, et ta teab kõnealusest elu probleemist või kunstiteosest tegijaga vähemalt võrdselt. Hea oleks, kui rohkem. Ma ei taha öelda sugugi halvaks panna kogu kongresside vahelisel perioodil ilmunud kriitikat ja tean, et ettekande kriitikast peaks kindlasti sisaldama ka ilmunud tendentsi ilmnenud tendentside analüüsi erinevate esteetiliste platvormide võrdlemise arutluse kriitika, žanrilise arengu üle. Trükis ilmunud kahjuks aga sellist analüüsi ei võimalda. Esteetilised platvormid meil kokku ei põrku, seda teevad vaid isiklikud suhtumised. Eelarvamused žanriliselt on teatri, kirjutasid väga üksluised, pilti elustavad vaid TMK dialoogid, vestlusringid ning rubriik, vastab rubriigid, esimene mulje. Üks roll surid sirbis ja vasaras kahjuks kiiresti välja. Konkreetse teatri hooaja ülevaadetega on tulemuslikult tegelenud Ülo tants. Kuid žanria temaatilised ülevaated, mis võimaldaksid teatrite vaheliste võrdluste tõmbamist, puuduvad peaaegu täiesti. Vaid Lilian Velleranna kirjutas, et Tallinnas Eesti kommunistid ja Mihkel Muti artikkel komöödiažanris TMK-s meenuvad siin rõõmustavalt augustikuu. TMK andis kaks sellist artiklist noorte artiklit noorte kriitikute sulest. Üliharv on lavastuste vaatlemine eesti teatri pikemast traditsioonis. Nimetama peaks siinkohal Leenu Siimis periooditi käsitlust. Teatriportreežanris on rõõmustavaks Lilian Vellerannaraamatu ilmumine ning tema artikleid nõukogude naises Rein Reinsalu lood rubriigis üks roll ja reet Neymari auhinnatud artikkel Urmas Kibuspuu puust olulistest probleem. Artiklitest meenuvad vaid Merle karusoo üleskutse madallennule sirbis ja Lea Tormis elus teatrile mõeldes TMK-s poleemikat ühegi probleeme lavastuse ümber välja arvatud vahest ehk meie elulood Pole kongresside vahelisel perioodil ajakirjanduses olnud taoliste oluliste küsimustega, nagu repertuaari valik, näitlejate rakendatus, meie kriitika praktiliselt ei tegele. Valdav osa teatri kirjutistest kujutavad endast väga erinevast Läti kõrgusest lähtuvaid hinnangulisi muljeid, mille kohta teatriinimesed ütlevad põhjendatult et neist pole olulist kasu. Nad ei pane mõtlema ega pakuga huvi, sest neile võib alati vastanduda teistsuguseid muljeid ja hinnanguid. Nüüd võib esitada muidugi küsimuse, kas see ongi nii tähtis, mida näitlejad või lavastajad kriitikast arvavad. Kriitik kirjutab ju laiadele rahvahulkadele, mitte mõnesaja le teatriinimesele. Selline küsimuse asetus on minu arvates aga demagoogiline. Laiad rahvahulgad, lugejaskond oma enamuses pole retsensioonis kõne all olevat lavastust näinud ega lähe ka vaatama. Küsimus, kas näitleiks mängib seal halvasti või hästi või lavastaja y pole oma ülesandega toime tulnud. Huvitav lugejad, samovar kui teade selle kohta, et kodanik ka varastas selvekauplusest paki võid või keegi ajas ära kellegi auto ehk teiste sõnadega, lugeja ei tea nende faktide vastu mingit huvi tunda, enne kui nad on avalikud, kustutatud. Sajatuhandesest tiraažist teatavaks tehtuna muutub selline sõnum aga nii-öelda objektiivse teadvuse faktiks tohutule hulgale inimestest ta muutub informatsiooniks. Ja nüüd ma tahangi öelda, et meie teatrites ei tööta spekulandid, altkäemaksuvõtjad ega muud kriminaalkurjategijad, kelle tegevus vajab laia üldsuse silmis häbimärgistamist ja teistele hoiatuseks informeerimist. Üldjuhul pole meie üldsus ka nii verejanuline, Etased ootaks lugejaskond, ei suhtu teatriarvustuste kui kohtukroonika erijuhtu. Ta ootab retsensioonilt eelkõige kriitiku arutluse elu üle nende probleemide üle, mis on kutsunud välja ühe või teise kunstiteose. Ajalehe kriitika on vajalik vaid sel juhul, kui ta on kriitiku iseseisev tark looming mille puhul interpreteeritud teos on tõukelauaks nii-öelda suhtlemispartneriks kriitiku huvitavate mõtete esitamisel nii elu kui kunsti suhtes. Kui lavastaja või mõni näitlejanna oma tööga andnud alust nende mõtete tekkeks siis kuulugudele loomulikult ka interProtaatori. Tänu kui mõne osaleja tegevus vaidlustub kriitiku tõlgenduse seisukohalt siis vaidlusta, kuda seda põhjendatult. Milleks aga lõigata profiiti kunstniku au, enesetunde või ebaõnne arvel. Ja muidugi peaks kriitika peegeldama, olgu vaidlustamise kaudu seda, mida näitlejad ja lavastajad tahtsid lavastusega öelda. Me peaksime teda lugedes mõistma, millest räägib lavastus mitte ainult imetlema kriitiku enda mõtteid. On ülimalt tähtis kriitiku professionaalsuse olulisem näitaja, et ta teeks vahet, millest kirjutada Päevalehes ja millest erialases väljaandes, millest rääkida televisioonis, millest aga kriitika sektsiooni koosolekul žürii istungil. Millised hinnangud kuuluvad kunstinõukogule, mida aga öelda režissöörile või näitlejale nelja silma all ja kas otse pärast etendust või mõne aja pärast ja mida jätta hoopis enda teada, et oma arvamust tulevikus teiste pealt kontrollida. Kriitik ei tohi kunagi valetada, kuid ta võib ka vaikida. Mis aga kõige olulisem, ta peab valima oma arvamuse ütlemiseks, aja koha, vestluspartneri ja tooni sellisena, et tema arvamusest oleks kasu teatrikunstile. Seda muidugi sel juhul, kui kriitik tõepoolest armastab teatrit, mitte aga vaid iseennast ja oma arvamust. Minu praegust juttu võib pahatahtlikult tõlgendada kui hinnaalandusena üleskutsumist. Jutt pole aga sellest, vaid rahvusliku teatrikultuuri hoidmisest ja abistamisest. Loomulikult pole hinnaalandust kellelegi vaja, küll tuleks ka leppida kokku, millises valuutas Me hindu määrame. Eesti teatrimomendi taset saaks väga lihtsalt tõsta. Sulgeme pooled teatritest ja koondame võimekamad jõudule jäänutesse. Likvideerime kaks muusikateatrit, teeme neist ühe. Omal ajal saadi nii väga tugev draamateatritrupp, kuid pikemas perspektiivis selgus, et tegelikult õõnestus eesti teatri üldtaset püramiidi aluse kitsendamisel, madaldus ka tipp. Ärgem unustagem, et meil on praegu rohkem teatreid, rohkem näitlejaid, lauljaid ja baleriini kui Lätis ja Leedus vaatamata nende suuremale rahvaarvule. See fakt peaks hinna määramisel olema alati meeles. Mille nimel on vaja kirjutades mõnest eesti teatrilavastusest tuua eeskujuks Bergmani Fels teine vest. Turvatööd? Jah, kunst on ühtne. Jah, pärast metroosse onu Vanja nägemist, vaatasin minagi Ugala lavastusi tunduvalt kurvema pilguga, kuid mis siis? Likvideerime siis Eesti teatri- ja paljundame selle asemel maailma tipplavastuste videokassette mõnekümne aasta pärast oleks ilmselt täiesti reaalne. Aga mille nimel? Kas me ei peaks siiski ühiselt hoolitsema kõigi taimede eest, kes meie koduaias kasvavad ja nägema igaühes neist oma ilu ja tulu, mitte aga arutult aias ringi, trumpi, maja oigama et ilma näituse jaoks pole kuskilt kapsapead võtta, nii astume kindlasti sellele võimalikule, kapsalegib peale. Ütleme endale sellest ükskord aru, et teatri puhul on tegemist inimpsühholoogia seisukohalt unikaalse kunstiga kus iga lausutud veel enam, aga trükitud sõna võib omada saatusliku purustavaid tagajärgi, aga samas võib ka okasroosikese äratada ja Tuhkatriinu kauniks muuta. Mulle tundub, et oma inimlikku ja rahvuskultuurilise vastutuse mõistmine on eesti teatrikriitikas praegu madalseisus ja et see nii ei tundu ainult minule, olgu selle kinnituseks toodud katkend Raine loo mõtteavalduses suvises Edasis praegu Raine loo kirjutab. Praegu tuleb näitlejana arvustusi lugedes niisugune hirmus tunne, et tegelikult oleme kõik juba hävinenud kurjusest vaenutsemisest ega näe sellest olukorrast edasiminekut. Kriitik peaks püüdma aidata, aidata aidata, aga ilma teineteise mõistmiseta seda ei saa. Me oleme praegu mõistmatusest eriti hellaks muutunud. Me vajame praegu headust ja halastust. Meil on erinevad seisukohad ning oma nägemusega oma arusaamisega tulles meie hinda, teise tarkust, keegi kellestki pea. Siin tuleb aga aru saada, et konfliktid on ainult siis head, kui neist mingit kasu on. Uppumine kasutustesse lahkhelides on ju tegelikult lapsemäng, suurt kunsti nõnda teha ei saa, see pole see tase. Sellisele mõttelaadile võidakse vastu vaielda, öeldes, et ei maksa olla nii hell. Näitleja on avalik elukutse, mujal öeldakse hoopis jõhkra mini ja nii edasi. Aga see, kui hel keegi on, pole oma teha, andekad on tavaliselt hellemad. Teiselt poolt olen nagu oma jutuga nüüd alguses tagasi, kui seitsmest kriitikust ütleb üks sinu kohta halvasti, siis saab sellest üle. Kui see on aga see üks ja ainumas, siis on sulle lihtsalt peale astutud. Meenutagem Ants Eskolast, kes on kirjutanud, ärge solvake inimest, ärge solvake näitlejat. Ta on tundliku ja hella hingega. Näitleja peab uskuma sellesse, mida ta teeb. Kui ikka ja jälle teda laita või talle haiget teha, võib seda usku enesesse kõigutada või hoopis ära võtta. Tahaks loota, et loodavas teatriliidus kriitikaküsimustega tegelevad inimesed võtavad oma südameasjaks nii kriitika hulga kui ka tooni ja lahendavad need küsimused kompleksselt sest teatrikunsti tegemist segavat sest teatrikunsti tegemist segavat teatrikriitikat pole ühiskondlikus tööjaotuses vaja. Ärgem siiski unustagem, kes põldu künnab ja püüdkem Holda, püüdkem olla vähemasti selle põlluasjatundlikeks ja heasoovlik eksvaatajateks. Tänan tähelepanu. Suur tänu, Jaak Allik. Kodukorra põhjal me teeme nüüd vaheaja, mis kestab täpselt 15 minutit. Kuna siin majas signaalid on meile võõrad, siis palun mitte seda oodata, vaid täpselt kella Järgi olla kohal. Palun kõikidel delegaadid tulla rõdult alla saali ja hetkeks kohe redaktsioonikomisjon ja mandaatkomisjoni esimees siia esimese rea juurde. Kell 13. Null null on kõnepuldis juhatuse liige Mikk Mikiver.