Olulisim neist on ettepanek kogu Eesti NSV täielikule isemajandamisele. See puudutab täie tõsidusega kamend. Käesolevat kongressi on ju aineline ja vaimne lahutamatud. Missis meist oleneb meist, oleneb Eesti teatriliit. Teen ettepaneku valida teatriliidu juhtkond üheks aastaks. Põhjendus. Ühe aasta jooksul peaks selguma meie teatrielu ümberkorralduse uued põhimõtted ja võimalused. Need saaks siis laitmatu sõnastuse täielikult Eesti oludele vastavas põhikirjas. Ma ei arva, et põhikiri või teatriliit aitaks teha paremat kunsti aga vaimse ülesandena oleks see aasta teatriliidu juhtkonnale võimupädevuse proovikivi. Põhikirja viimistlemine aitaks selgust saada selleks kui selles, kui pädevaks osutub liidu juhtkond majanduslikes juriidilistes jagunstilistes küsimustes. Meie poolt siin valitavatel on võimalus seda usaldust aasta jooksul õigustada ja meil on juba aasta pärast võimalik oma valiku õigsuses veenduda või siis valida teised juhid. Aastaga peaks saama selgeks, milline ikkagi on Eesti teatriliidu iseseisvuse ja algatusvõime määr, mida tohib ja saab teha, mida mitte. Ja kui on piisavalt tegutsemisvabadust ja kindlameelsust tuleks korraldada teatriliidu töö, Eesti olusid ja tervet mõistust arvestades. Nii siis teen ettepaneku kutsuda ühe aasta möödudes uuesti kokku täiskogu, kes siis jätab paigale või valib ümber homme valitava juhtkonna ning fikseerib teisenenud põhikirja. Kui elu näitab, et see tarvilik on. Olen kurbusega märganud, et meie kunsti haritlaskonna hulgas on just näitlejad, need, kellesse harva suhtutakse kuivõrdväärsetes. Põhjusi on palju. Aga peamine põhjus mu meelest on see, et näitleja on kõige absurdsem viisil sõltuv jäigast, tsentraliseeritud teatri masinavärgist. See on koorem, mida kandes näitleja suudab harva vaimset tasakaalu säilitada. Vastu peavad üksnes väga tugevad isendid, aga pole sugugi kindel, et need on ka alati need kõige andekamad. Lubatagu väike kõrvalpõige teatud mentaliteedi asjus. Näide provintslik Marion etlikust silma kirjalikkusest. Ajalehest on olnud lugeda. Äsja viibisid meie vabariigi näitlejad Moskvas, kus neil olid aruande etendused meie kodumaa pealinna publiku ees või et toimusid aruande kontserdid Moskva nõudlikule publikule. Kuivõrd solvav on selline vale vagadus enesetillukeseks õpipoisiks valetamine kasvõi näiteks vene haritlastele. Ikka veel ilmutavad ajalehe võlts alandlikku mõtteviisi. Aga võtku need lehes kirjutajad lahkeks teadmiseks, et me ei tohi Moskva publikut või kunstnike viimaseks maapealseks instantsiks lugeda neid sel moel küüniliselt solvates. Kui meie neile aru anname, kellele siis nemad käivad aru andmas. Kas Pekingile, Tokyo või New York'ile või ärevanile või kellele või kuhu sel moel suhtudes võtame neilt võimaluse olla võrdsed võrdsete seas. Meil ei ole mingit kõlbelist õigust siin muutuvas elus jääda nende muutuste taga hoobiks, vaikseks nurgataguseks. Kus juba sünnibki olulisi algatusi uuem majandusmudeli loomiseks, kuid kus vaimuelus antud juhul teatrikultuuri vallas neid vältida püütakse. Selline äraootav suhe oleks ebasiiras, see olekski see parasiiklik ülalpeetava meeleolude kultiveerimine, et las ühiskonnateadlased ja majandusmehed teevad oma asja ära, küll me siis kuidagi järele lohisema. Peame suutma seista vaimselt võrdsetena edumeelsete ühiskonna mõjustajate kõrval ja seda meile ainuvõimalik muul viisil omade vahenditega. Kui teater on kunst ja näitleja on loovisiksus, siis on talle vajalik loominguvabadus, seega valikuvabadus, vabadus ühineda trupiga kas ühe või enama lavastuse loomiseks ja selle edendamiseks, kuniks etendusel elupäevi ja publikul huvi. Muidugi kaasneb sellega suurem risk ja vastutus tehtava eest kui senistes suur teatrites, kus näitleja ei saa reeglina selles kaasa rääkida, milline roll talle antakse, millises rollis lavastaja teda näeb. Aga mõtlemisharjumustega inimene näeb ennast ja oma sobivust kalduvusi ka ise ja see on ka oluline. Repertuaari. Repertuaariteatrite kõrvale vajab avaria erisusi salliv tuurielu institutsiooni, mis oleks huvitatud eripalgeliste teatrirühmade loomingust sihiga hästi tehtud publiku ette viia. Me panime draamateatris seinale suure selge sildi, mis kutsus üles tegema teatriliidu põhikirja projektist parandusi, et lisada puuduv ja osutada ülearu selle. Üks ettepanek on selline. NSV Liidu teatrikunsti propaganda büroo Eesti osakonna põhitähelepanu suundub nii või teisiti üleliidulistel kontaktidele. Loodava büroo juhtkond saab oma palga üleliidulises büroost, kes jätab endale õiguse jaotada tulud ja maksta näitlejatele punktitasu. Aga et ka Eestimaa lavaelu vajab uut hoogu, teen ettepaneku asutada kooperatiiv sel alusel teatriliidu isemajandav mänedžeri kontor alluvusega eesti teatriliidule. Loomulikult saab mänedžeri kontor töö käigus suupärase nime. Teiseks, vabastada näitlejad interpreedid punktitasust ja viia tasu lepinguliseks, see tähendab sõltuvusse etenduse filmi, kuuldemängu, telesaate, heliplaadikontserdi ja nii edasi puhastulust. Igast sõlmitud lepingust võtab teatriliit ühe kindla protsendi. Ja sellega loob võimaluse ka täielikult vabakutseliseks teatritööks. Näide. Hallo, mänedžeri kontor, pakun müüa õhtut täitva monoetenduse. Teiseks. Et teater on koht, kus näidendeid ette kantakse. Teen ettepaneku asutada teatriliidu teabekogu, kus eelkõige oleks saada hea ülevaade maailma näidendites näidenditest, sealhulgas uusaegsetest. Teabe kogu aitaks näidendeid kätte saada ja tõlkeid tellida. Kui näidendite kogu loomisel kasutada mänedžeri kontorist laekuvat raha, siis väheneks oht saada kogusse ainult riiulitele jäävaid tõlkeid. Hallo näide hallo. Milline on Läti kõigi aegade populaarseim näidend? Lugupidamisega Tõnis Rätsep. Selline ettepanek tuli sinna kasti. Visandagem võimalikke vastureaktsioone ametnik. Aga vabakutselise te ju saate näitleja, seda küll, aga vabakutseliseks, milleks? Ametnik, sa võid eneseteatrist lahti võtta ja teha, mida tahad. Näitleja vabakutselistest ei vaja interpreet, näitleja mitte maa kaevamiseks või vahvli müügiks, vaid teatritööks. Ametnik, aga seaduses on öeldud, etendusi andvaid kooperatiivi luua ei saa ahhaa mott. Näitleja kui teatriliit oma näitlejaid esindava kontorikooperatiiv selle tööle viia tahab, aga vajadus selleks on tungiv, tuleb taotleda Ministrite nõukogust vastava seaduse punkti muutmist. Selleks ju Ministrite nõukogu ongi, et TEMA ministrid esiteks nõu kuulda võtaksid, teiseks nõu peaksid ja nõu annaksid. Ja kolmandaks sellist seadust taga nõuaksid, mis oleks eluga kooskõlas. Mina ei usu, et teatrit armastav kultuurijuht ei tahaks külastada sellist etendust mis teda üllataks, talle kohe väga meeldiks. Ja võib-olla kauaks meelde jääks. Pealegi, kui etendus antakse sellises miljöös või linnaosas kus ta varem kunagi viibinud pole. Ja seadus, mis seni küll ei luba asutada etendusi andvaid kooperatiiv vee mitmuses peaks küll tehtama selliseks, et ta ühe kuu narratiivi võiks ikka lubada küll. Saapavabrik on ka üks aga mõelda või erinevaid kingimeeste, naiste, laste, õhtu, spordi ja nii edasi. Kui kooperatiivset, söögimajad ja kohvikud on sallitud, aga etendusi korraldavad, kooperatiivi luua ei lubata. Näitakse veenvalt, kui madal on kultuurijuhtide tegelik hinnang neile, kes seda kultuuri viljelevad võrreldes hinnanguga suhkruvatti ja karamellimüüjatele. Ometi ma ei usu kooperatiivi mõtte kohtaks valitsuse või tippjuhtide vastuseisu. Miks ei peaks nii enesestmõistetav asi neile meeldima? Teavad nad ju hästi, kui väga altpoolt tulev algatus ja tegijate huvitatus elu soodsas suunas arendab. Kardan hoopis mõnede kesk- ja alamametnike vastu seisukes kohe vaistlikult tunnevad, et see hakkaks ohustama nende senist mugavat äraolemist. Ka võib vabadus ja suurem vastutus kohutada mõningaid kolleege näiteks kirjanikke või lavastajaid. Üks neist mõlgutab ajalehes ja arvab, et vabakutselise puhul tekib kaos. Mitmed riiklikud taksojuhid arvasid samuti, kui lepingu taksod ilmusid. Jääb vaid küsida, kas Kirjanike kooperatiiv kupar tekitab raamatuturul kaose. Et kui on rohkem erinevat kirjandust, tekib kaos? Ei teki. Tekib valik. Võistlus muidugi, lepingu rühm võib eelistada kaasaegsele eesti näidendile Armeenia oma või tahta mängida Kreeka tragöödiat. See oleks tõesti ohtlik protsess, väljuks sõpruskondliku kontrolli all. Aga jätkem seekord on propaganda, büroo saab maksta näitlejale punktitasu areneva vabakutselise teatritöö tarvis, sellest ei piisa, riided, riistad, rekvisiidid, reisid, road, kassetid, plaadid, raamatud ja muu. Me teame väga hästi, mis maksab. Pillidest ei maksa rääkida. Aga kooperatiivne vahendaja kontor, esindajakontol oleks isemajandav üksus alludes ainult eesti teatriliidule. Ta üüriks vabu saale, kooli, lavasid, kohvikuid, kõlakodasid, korraldaks reklaami ja muu tööd, saaksid kõik, kes tahaksid. Kui tuleb tundmatu teatriinimene ja kui selgub, et ta suudab kujundada meie teatriilma mitmel hooajal peaks olema enesestmõistetav, et teatri liita, siis ka oma liikmeskonda võtab. Jääb ära jutt rahvateatritest, oleme ainus ühiskonnatüüp, kelle teatrid ongi ainult rahvateatrid. On kildkond, kes arvavad teadvat, mida rahvas tahab. Publik saab alati selle, mida on pakkuda ja mida ei ole, ei saada ka kohe mitte tahta või tahtmata jätta. Üks Eestis tegutsev riiulikunstnik on võimeline ainuüksi Kilingi-Nõmmel mängima 900-le inimesele kolmetunnist soolokava kuus korda aastas. Viiendat aastat järjest. Nelja aasta jooksul on teda ainult seal Kilingi-Nõmmel kuulanud 21600 inimest. Noort inimest. 50 kopikaliste õpilaspiletitega ja õpilasi ei tooda kontserdile mitte käsu korras. Nad tahavad ise. Niisugune on meie rahva janu kunsti järele, selline on ta kultuurihuvi ja interpreet ei pea oma kunstipõhimõtteid mitte maha salgama. Näitlejad teavad oma olukorda, mida keegi teha oskab, saab ja tahab. Nii mõnigi killustab levikanalites, eriti Tallinna inimesed. Milliste kunstiliste tulemustega, seda teab iga tegija vaataja ise. Kui aga mänedžeri kontor tööle hakkab, saaks selgeks üks oluline asi, kui suur on nende inimeste hulk siin maal, kes tahavad ja suudavad järele jätmatult vahetunud publiku ees oma tööd teha nii olemasolevates teatrites kui teatriliidu kaudu toimivate rühmades ja kelle tööd vajatakse. Põhiteatrite siirdumine lepingusüsteemile oleks võit kõigile. Koosseisud oleksid siis optimaalsed, säästlikud kooslused loomulikul viisil sündivad, muutuvad, arenevad. See oleks kõige küllane täisvereline teatrielu, kus ei suretatakse vaimu ega raisatakse aega ja raha. Nii nagu pole tõemonopoli, pole ka mõeldav, et repertuaariteatrite mono poolne asend saaks kesta lõputult. Kui tõelist võistlust ei teki, ei kasvaga teatrijuhtidega publiku huvi kunstitaseme vastu. Senise ajast ja arust teatrikorralduse juures jääksime kaotajaks. Meie kõik, eelkõige public mandumine varitseb meid inimesi igal sammul. Leidkem üheskoos vahendeid, et seista sellele vastu ainult loomulik võistluse eri seltskondade ja mõttesuundade vahel innustaks näitlejaid tõsisele tööle iseendaga tervikuga osaga. Ja igav teater või teatrirühm peaks pillid kotti panema või siis sügavamalt mõtlema selle üle, mille nimel see kõik. Vahest siis käiks rohkem teatris ka mehed töölisnoored ja vähese kooliharidusega inimesed ja tippintelligents. Need on need kihid, kes on seni teatrist kõige kaugemal püsinud. Niisiis ettepanek teatriliidule isemajandav kooperatiivne vahendaja kontor ja kui see tõesti tulemuslikult tööle hakkab, alles siis kogu Eesti teater lepingusüsteemile tänan tähelepanu eest. Juhan Viidingu-le sõna saab nukuteatri peanäitejuht Rein Agur ette valmistada Eino Baskinil. Mina tahtsin ja tahan rääkida ainult sellest probleemist, mis puutub nukuteater ja Eesti teater. Ja minu tulek muutus isegi väikese. Koefitsiendiga vajad lõikuseks peale Mikk Mikiveri. Sõnu lasteteatrivajadusest ja teie kaunist aplausi selle peale. Nii et mul on põhiline põhjus nüüd tulla teile selle eest aitäh ütlema, sest ma kartsin, et seda momenti maiust peangi tulema, rääkima ja paluma teie abi nukuteatriaugust välja ronimise. Aga siiski on põhjust veel natuke aega siin olla. Ma tõotan, et üle kaheksa minuti ma ei ole siin. Ma tahan siiski puudutada nüüd juba mineviku osas, aga MTÜ kriitika sektsioon ja nukuteater Kuigi see on nüüd minevik, aga ikkagi laste olla õpetlik minevikku. Me oleme harjunud selles osas olema nagu selle sektsiooni ja paljus osas teatriühingu töös üldse ääremall tänu Jaak Alliku väga põhjalikule minevikku, selle osa minevikku, analüüsile ja Suurte perspektiivide lootusele tema jutust, mis ma sain seda võin arvata, et ma ei peagi sellel momendil kaua püsima. Kallid kriitikud. Ma tahaksin ühte asja öelda. Ma ei ole kuulnud ei ühelgi teatri tähendab töökongressidel ega ka välja lugenud ühte momenti, mis minu arvates kuulub nii teatri juurde, milleta teatrit teha ei saa ja ilmselt ei saa ka kriitikat teha. Ma tahaksin tuletada niisugust mõistet teile meelde pealis-pealisülesanne. See on hirmus oluline, see paneb korrapealt kõrvale nii-öelda isikliku ja igapäevase ja, ja, ja pisikeses ringis tiirlemise pealis-pealisülesanne. Ja siin ongi minu üks niisugune valupunkt, mis puutub triitika nukuteater sest kriitika on paraku jätnud eesti teatrilukku Musta augu. Noh, ei nõua huvi nukuteatri vastu tahaks just korrektset kohustuse täitmist. See on väga oluline, praegu me oleme lausa harjunud, et meel on kriitika, vähene oma tähelepanus ja, ja see on meie loomulik olek ega ei pahandagi enam noh, kolm, viis aastat praktiliselt ikka nukuteater on niimoodi olnud ja meie oskaks olla. Aga ajalukku on siiski lünk käetuda. Ja minu arvates sellepärast, et kriitikal ikka on vähe seda pealis-pealisülesandes väljenduvad mured ja Eesti meie rahvusliku teatri üld-arengu- ja tema fikseerimise ja tema arendamise eest. Nukuteater viimasel ajal elab. Noh, nii niimoodi, et me oleme saanud viimastel aastatel omale neli sõpra See on Andres Laasik, Avo Üprus. Et eriti litse jäiki värk. Väga suur tänu. Aga me elaksime aga ilma nendeta ära. Aga hiljem hakkab, hakkab rahvas küsima, kas ja mis nukuteater oli, ei ole ta fikseeritud. Ta ei ole ka praegu täiuslik. See on see põhiline mure. Kui nukuteater suhtuks TMK Hooaja. Tähendab kriitikutele antud ankeetkriitikut küsitluse ankeedis nende vastustesse tõsiselt siis me oleksime loomulikult pidanud ammu laiali minema nukuteatri tegevuse lõpetama, meid praktiliselt seal ei esine, kui, siis väga-väga harva. Ja veel on võimalus esikuulda sealt minust iroonilist suhtumist endasse, aga õnneks me ei võta seda tõsiselt. Ja ma väga usun seda, et seda ei võta keegi tõsiselt. Minu arvates seda kriitikasüsteemi tuleks ka nagu uuendad otsida midagi huvitavamat, midagi põhjalikumat. Nii et me elame ilma kriitikata ja oleme nõus edasi ka. Aga kas ajalugu sellega nõusse jääb? Muidugi on, vaja, vajab nukuteater tehnikat. Siin iga teater räägib videost. Nukuteatril on see hädasti vajalik tema proovitöös näitlejale. Keegi ei tea, et see tehnika, heli, valgus, millega peaks nukuteater opereerima, ringi sõitma, et seda ei ole see tegelikult, mida meie kasutame, kasutame Draamateatri ülejääke. Teatrikombinaat ei loo seda. Ja Nõukogude Liidust seda osta kah ei saa. Me ei unistadagi enam, et me saaksime välismaalt. Tehnika on olemas. Meie töötame teie ülejääkidele. Kaadriküsimus. Ma olen täiesti päri sellega, et me oma kaadri eesti näitleja nukuteatrist saame Eestist ja saame tema konservatooriumi draamaklassist. Me oleme saanud ja me loodame edaspidi saada, aga ainult teatri pürgimus, selleks jääb väheks. Me võime nii head või halvad olla. Me vajame toetavat atmosfääri loomist, ümber hoolt, suhtumist rahvama, see aitab lähendada noort näitlejat, kes tahab Hamlet olla hotellot ja nii edasi, nii edasi aitab lähendada meile, kus ta ei saa niimoodi Hamlet olla nagu tema esialgne arusaamine. Ja, ja soov draamateatri jaoks on. Me vajame head atmosfääri loomist meie kunsti ümber, see aitab meil kaadrit lahendada. Ükskõiksus jätab noored ka ükskõikseks. Aga meil on hea häid näiteid, kuidas meie juurde on tahetud tulla ja me oleme väga õnnelikud, et meil on draamaklassist tuldud ja neljaga tööd leidnud. Kui ma oma viimast sõna tahaksin öelda, siin on juba mitu korda kõlanud usk, lootus ja nii edasi, siis minu arvates minu viimaseks sõnaks homsele valimisele on sügavusk. Uue liidu vajalikkus. Aitäh Rain arvudele palun. Sõna on Heino Baskinil ette valmistada. Eduard Tooman. Lugupeetud kolleegid, külalised, teatriliidu loojad. Me oleme täna siia kogunenud erilise lootusega. Täna ei ole siin tavaline teatriühingu aruande koosolek vaid uue organisatsiooni loomine, kus peab tervele meie vabariigiteatrielule andma uue impulsi. Ma olen täiesti veendunud selles, et tänane päev on väga tõsine päev. See shanss annaks andakse, meile antakse meile ainult üks kord elus. Täpselt 35 aastat tagasi võtsin ma sõna Eesti teatriühingu. Kolmandal kongressil kritiseerisid teravalt meie noorte näitlejate töid ja tegemisi Draamateatris ja filharmoonias. Tagajärg on paljudele teada. Järelkajad kestsid kaua, peale seda sõnavõttu peaaegu 20 aastat. Praegu, mil me iga päev kritiseerime palju teravamalt ja palju kõrgemaid instantse kui mina tookord kaotame valgeid laike ja täidame musti auke. Sellel taustal on minu saatus muidugi kööme. Seitse aastat olen ma vabariigi kõige väiksema teatri kunstiline juht ja peanäitejuht olemisele teatri loonud oma kätega. Meid oli 10 inimest. Oleme loonud ta siis, kui ei olnud veel perestroika lõhnagi. Ajal kui 40 aasta jooksul loodi Moskva linnas ainult neli teatrit. Ja terves Nõukogude liidus 14. Võrdluseks niipalju, et viimase kahe aasta jooksul loodi ainuüksi Moskvas 12 uut teatrit kogu liidus aga ligi 140. Meie teatri loomine ei tekitanud vaimustust meie linnaisade seas. Kuna see oli seotud minu nimega. Ja kritiseerija satiirik on alati ebamugav nähtus. Võib-olla kardeti uue teatri lammutavat mõju tänu sellele, et 1990. aastal toimus Tallinnas Moskva olümpiamängude purjeregatt samuti tänu Ministrite nõukogu tolleaegsele toetusele filharmoonia direktori tolleaegsele direktorile Tiit Koldits ja teatrivalitsuse juhataja Jaak Alliku toetusele. Sündis siiski vanalinnastuudioteater. Tänaseks on meid 40 inimest. Oleme välja toonud 27 lavastust. Seitsme aasta jooksul oleme andnud üle 1700 etenduse. Meid on külastanud ligi kolmveerand miljonit vaatajat. Oleme esinenud Kaunases, Leningradis, Soomes, valmistuma uuteks külalisesinemisteks Leningradis, Moskvas ja Rootsis. Lisaks oma trupile on vananenud stuudio esinenud Vanalinnastuudios on esinenud üksteistkümmend, juhtivad näitlejad vabariigi teistest teatritest. Oleme andnud tööd ja pakkunud esinemisvõimalusi ka teistele professionaalsetele näitlejatele, kes aastaid olid ilma tööta. 72 luukunstnikku, kellel ei olnud teistes teatrites võimalik töötada, said vanalinnastuudios oma koha. Nende hulgas, lavastajad, kunstnikud, heliloojad ja nõnda edasi. Kaks aastat tegutses ka meie õppestuudio, tõsi küll, peaaegu isetegevuslikul alusel, sest teatriühing meid selles ettevõtmises rahaliselt ei toetanud. Tänu õppejõudude entusiasmita lõpetas stuudio siiski seitse noort inimest kelle hulgas mõningad töötavad meie teatris. Jaga mujal teatrites. Seitsme aasta jooksul vananen, stuudioteatri pilet olnud defitsiit. Me näitlejad pole veel näinud ühtki tühja tooli vaatajate poole peal. Viimasel hooajal 86 87. Kui jagada kogu tulu 86. 207. tulu etenduste arvuga samal perioodil siis on vanalinnastuudio eesti teatritest teisel kohal. Paradoks, millest ma siiamaani ise ei saa aru. Keskmine tulu ühel etendusel Estonial 1172 rubla vanalinnastuudio 1002 järgnevat Ugala, Vanemuine, Vene draama ja draamateatri 749-l rublaga. Lihtsad arvud, lihtne statistika, aga paneb mõtlema. Niisiis, sissetulekute poolest seisame küllaltki auväärsel kohal, aga kunstilisest küljest tähtime taevast tõepoolest allapoole toonud, kuid paljud etendused, nimed dada, neid vorst ei ole mõtet, on pälvinud publikuga teatrikriitika poolehoiu. Ka lastele oleme mõelnud Romney valgustada ainult kolm lastelavastust. Kahele näitlejale omistati teenelise kunstniku nimetus kahele Lauteri nimeline preemia ning paarkümmend näitlejad said teatriühingu preemia. Meid on kiidetud kuid ka kritiseeritud, kuid keegi pole meid veel löönud allapoole vööd ja selle eest suur aitäh. Moraalselt tunnetan ma seda pidevalt, et siiamaani pole meid keegi veel löönud. Veel kord. Suur aitäh. Kas selle sellise teatri loomine õigustas ennast vabariigis? Üldiselt tõsimeelses teatripildis? Kindlasti õigustas juba see, et teatris on arenenud näitlejate tuumik kes võib eesti teatrikunsti esindada ükskõik millises teatris. On ajend, mille pärast tasus alustada. Arvan, et minuga teatrijuhi ponnistused pole olnud asjatud veel kolm-neli aastat ja ma pean minema teenitud puhkusele. Sest peanäitejuhil peavad olema järgmised defitsiitsed omadused. Organisaator, Janne läbilöögivõime, isiklik populaarsus, asjaajamistes kõikvõimalikes instantsides, raudne distsipliin, vankumatu tervis, mida mul peale kolme infarkti ja südameoperatsiooni enam kahjuks ei ole. Ja kahtlemata talent seonduvast peamine järjekindlus ning halastamatu objektiivsus nii iseenda kui teiste töö hindamisel. Teatris peab olema eestvedaja, peab olema liider. Kui sellist pole, siis pole head teatrit. Me mäletame teiega Lauteri Estoniat, Põldrusi töölisteatrit ja draamateatrit, Irdi, Vanemuise Panso noorsoodraamateatrit. Kõik need mehed olid eestvedajad. Liidrid ei maksa häbeneda, nimetades teatrit tema liidri nimega, ei maksa seda sõna häbeneda. Me kõik teame, et praeguse draamateatri olukord ilma juhita on sama kui uhke purjekas imetuuleta. Peanäitejuht on kõige raskem ja kõige keerulisem elukutse. Kui lavastaja paneb ehitama lavastuse, siis peanäitejuht peab ehitama teatri. Arvan, et kõige kahtlevamad inimesed teatris on näitlejad. Teatrijuhil peab olema selge programm selleks, et näitlejad sulle järele tuleksid ja sind usaldaksid. Mina isiklikult arvan selleks, et meie päevil luua uus teater, ütleksin läbi suruda uusteater, tea temast elav loominguline organism, kindlustada talle vaatajaskond, kindlustada normaalne loominguline õhkkond. Selleks. Vaja mitu elu ühest elust ei jätku. Kultuuririndel võimutseb meil juba pikki aastaid ametkondlik bürokraatia ja formaalne suhtumine andesse inimesesse näitlejasse isiksus, kõikvõimalikud tsensuuri ja keelud, mis sunnivad loomingulisi inimesi alalõpmata balansseerima, keelatu ja lubatu vahel. Kespärase dramaturgia mängimine aastate jooksul ja obligatoorselt pidupäevadele pühendatud kirjandusliku makulatuuri mängimine müristas ja väsitas meie teatriinimesi lõplikult ära. Me kaotame usu õiglusesse, kuna igal sammul oleme tunnetanud pidevalt ebaõiglust. Minu arvates on solvav ja alandav kogu Eesti teatrile. Kui näitleja või kunstiline juht peab keskkomitee kultuuriosakonna juhataja kabinetis ette mängima üht stseeni et hajutada kahtlusi selle ideoloogilises sobivuses. Mul on vaheaeg arga pikalt laksud, aga mina kahjuks olen seda teinud kolmest kuueni etenduse lavale toomise ajal 1984. aastal seltsimees Tammistu kabinetis, kes palus mind ette mängida monoloog, et veenduda selles, et see on parem kui Riia teatril, kes mängis seda tükkisi. Kultuuriministeeriumis on alandav ja masenduse nii tülgastav. Üks situatsioon. Ma räägin teile isiklikest kogemustest, väljasõit oma teatriga või lavastamine väljaspool nõukogude liitu välismaal võtab ära ligikaudu paar aastat inimese elust. Asjaajamine Moskvas, kultuuriministeeriumis on alandav masenduseni tülgastav. Sa kaotad inimväärikuse. Sind peetakse eimillekski. Sinule vaadatakse, kuid potentsiaal potentsiaalsele vaenlasele, kogu asjaajamine käib läbi tutvuse läbi kingituste läbipugemise. Isegi välismaale sõiduks vajalikud dokumendid antakse sulle pool tundi enne rongi või laeva või lennuki väljumist. Sadistlik nauding on piinata kunstnikku enne tema sõitu välismaale, kus ta esindab meie suurt kodumaad. Kahju, et minu jutu siiski kuule, terve mehe valitsus See on paradoks, melon loonud kultuuriministeerium Nõukogude Liidu kultuuriministeeriumile kontserdi bürokraatlik süsteem, millest oli juba täna juttu. Praegu sellest kirjutatakse igal pool avalikult. Loodame, et see küsimus võib-olla paraneb. Vaadake viie 50 aastaseid nais- ja meesnäitlejaid. Külvandist ma ei räägi. Võrreldi neid välismaa staaridega. Me oleme vaimselt ja füüsiliselt raugad. Rakvere teatri peanäitejuht Madis Kalmet väidab sirbis ja vasaras, et teater on surnud. Ma korrigeeriksin noort kolleegi, teater ei ole mitte surnud, vaid teater on väsinud puhkehetk ette. Kui talle antakse võimalus puhata, siis ilmuvad sellised etendused nagu pilvede värvid ja vaikuse vallamaja, Mikiveri lavastuses. Valge tee, kutse ja libahunt. Rakveres. See tõestab seda, et Eesti teater ei ole suur. Aga millest siiski see väsimus, aga sellepärast, et iga nööbi iga naela, iga riidetüki, iga prožektori, magnetofonilindile, paruka pärast peab käima kolgata, tee peab anuma, paluma, peab valetama, peab juurde kirjutama ja võltsima dokumente. Arveid te vaadake pediaatrite direktoreid ja vaadake asetäitjaid majanduse alal kõik shokiseisundis, kõik karjuvad, kõik solvuvad, kõik on närvilised, kõik on südamehaiged. Kõige selle juures ei ole veel oma maja mis siis teha? Seitse aastat. Räägime väga tihti meie kultuuri ja kunstikultuuri lembulise lembusest. Millest see siis õieti seisneb? Ka nukuteatrisaalis, millest täna oli juba jutt, seisavad etenduse ajal vangid katusest läbitilkuva vee kogumiseks. Kas selles, et Rakvere teatris on lagi seestpoolt kaetud presendiga et krohv publikule pähe ei kukuks? Et vana Vanemuise diaater seisis üheksa aastat ahervaremetes. Milleks rääkida noorsookasvatamisest, kui 20 aastat kestev kemplemine noorsooteatrimaja ümber pani imestama isegi veid, kes kunagi teatris ei käi? Noorsookasvatamine, sealhulgas võitlus alkoholismi ja narkomaania aga on tihedalt seotud uute kultuurikollete sünniga. Tõsi küll, raekoja platsil maja leidmiseks karskusühingu jaoks aega Leedus ja see käis kähku. Paari nädalaga on maja käes. Tahaksin aga meenutada, et ühe artikli vestjast kui Moskva karskusühingu esimehel esitati küsimus selle kohta, millised on teie plaanid ja tegemised, vastas too, et ei ole veel täpselt teada, mida tuleks teha. Istume, arutame, planeerime, muide, kuues majas. Enne uus maja ja siis programm. Meil leiti lisaks karskusühingule raekoja platsil või selle lähimas ümbruses ruumid neljale uuele restoranile. Nõukogude Liidu keskkomitee määrus võitluses alkoholismi Juumarluse vastu näeb ette ühelt poolt võidelda joomise vastu ja teiselt poolt anda inimestele, kes selle võitluse võidavad, uusi kultuurikoldeid. Tundub, et meil Eesti NSV-s on määruses siiski valesti aru saadud. Andke andeks, ma võib-olla võtan natuke rohkem aega kui vaja, ma räägin vist viimast korda. Ma ei usu, et ma järgmisel kongressil sõna võtad. Nüüd siis natuke vanalinnastuudio probleemidest, seitse aastat. Elame haridusteaduse alal töötajate majas või lühidalt öeldes õpetajate majas. Seal on krimituba kaheksa ruutmeetrit garderoob, kostüümiladu, kõik ühes toas. Siin pole ei kuuma vett, WCd ega ventilatsiooni iga väljasõidu korraldada mööda linna kokku vedama dekoratsioone, valgustus, heliaparatuuri, Gagarini tänaval lammutamisel kuuluvas majas on meie rekvisiidiladu igal etendusel Toomeline asju, kuid etendusi on meil kuus. 27. Meie kontor, proovisaal administratsioon asuvat Sakala tänava kahetoalises korteris. Direktor istub köögis, administraator, lavastada lõivate kirjeldusele juhataja trupijuht esikus. Me oleme senini vapralt elanud ega pole virisenud. Me oleme tahtnud tõestada oma eksistentsi. Ma arvan, et me oleme tõestanud. Iga kord, kui olen pöördunud ruumide küsimuses kõrgema instantsi poole on mind alati väga kenasti vastu võetud. Mind on alati ära kuulatud, pole ühtegi korda olnud, et seltsimees saun või seltsimees toome oleks võinud vastu võtnud Audentsist kunagi keeldutud. 82. aastal lubati meile lahkelt maja pikal tänaval number 20 endine Kanuti gildi hoone, kus praegu asub sõjaväetribunal. Seltsimees Saul, kelle vastuvõtul me koos direktor Kariniga käisime, andis lahke loa selle maja projekteerimiseks. Meie teatri tarbis täis õnne ja entusiasmi. Luusisime terve maja läbi. Veendusime, et on raskes seisundis. Suur saal on krohv seintega jagatud väikesteks ümbrikuteks. Väärispuidust inkrusteeritud põrand on üle löödud soome papiga. Laed on üle värvitud siniseks hele toon vist ei sobinud neis ruumides toimuva töö sisuga. Aasta pärast öeldi meile, et selles majas asub telefoni keskjaam, mida ei saa mujale üle viia. Meie õnn oli üürike, hakkasid uued otsingud, käigud pikk päevatee, kaob öösse vana postimaja koos komsomoliga, mereväe suvediaater, Rannavärava mäel, dominiiklaste klooster, kilo mehaanikatöökoda ja veel palju-palju teisi naeratused, vastuvõtud, lahked lubadused. Rohkem kui aasta seisin asjaajamisest kõrval haiguse tõttu. Poolteist aastat tagasi anti lubadused peale uue kino ehitamist Lasnamäele, Õismäele antaksime käsutusse praegune dile oktoober taine moraalse toetuse Ministrite nõukogult. Käisime kohal, kui kino pidas oma 70 aastased tabelid. Kohutav pilt. Must, räpane, kole viimase võimaluseni amortiseerunud hoone. Aroom on saalist selline tapab hobuse. Kapitaalremont ei ole niipea ette nähtud ja sellest hoolimata momentaanselt saades teada, et me selle majaga tegelema ilmus teater, muusika, kino, see artikkel, kus oli jutt sellest, et jumala pärast, kui juhtub selline õnnetus, et vanalinnastuudio saab oktoobri endale. Kuna kino, oktoober on algusest peale esitatud varieteeteatriks mõtlesime me siin, et me saaksime ilusa saali 400 kohaga kesklinnas. Teeksime ilusaks ümbruse. Vaidluse korral võiks seda maja ekspluateerida koos teatriliiduga või teatrifondiga, mis vajab oma mänguplats. Oodata Estoniat 12 aastat, võib-olla 10, heal juhul üheksa. Aga siin on konkreetne ettepanek kino, oktoober kas või aasta pärast üks aasta remonti ja on olemas koht vanalinnastuudio ja teatrifondi jaoks, seal saab mängida nimel ja teater kui ka teatriliit, sest see maja, mida teatriliit saab, arvatavasti ei rahulda, ei rahulda seda, millest täna oli jutt, on vaja lava. Ma arvan, et see ettepanek peaks olema küll reaalne, tuleks läbi mõelda, kas halb, haisev kino või hea uhke uus teater koos teatrifondi huviga. Ja lootused olid ilusad, kuid siis saabus kiri. Täitevkomitee esimees seltsimees lumest. Ma tsiteerin. Kuulake seda kirja tähelepanelikult. Tallinna linna täitevkomitee vaadanud veelkordselt läbi vanalinnastuudioruumide küsimuse, on arvamusel, et ei ole õige lahendada ühe kultuuriasutuse ruumi probleeme teise arvel. Ja kirja lõbus linna täitevkomitee leiab, et vanalinnastuudioruumiprobleemide lahendus osutub ilmselt võimalikuks uue NSV Eesti NSV riikliku akadeemilise ooperi- ja balletiteatri Estonia hoone valmimisel. Võimalusi vanalinnastuudioruumiprobleemide ajutiseks leevendamiseks annaks ka Eesti NSV riikliku noorsooteatri ehitusküsimuse positiivne lahendamine. Ütelge, kuidas te sellest definitsioonist oskate aru saada, see on ju nonsenss. Ja seda kirjutab linna täitevkomitee esimees. Moskvas muide, ehitati Arkadi Raikinile nelja aasta jooksul kinotaškendist teater. Moskva Leningradi Music kool, kus ma töötasin, sai Velikaani 1000 kohalise kinoteatri teatri tarvis. Samasugune väike teatrieksperiment Leningradis, kes eksisteerib kuus aastat, sai hiljuti uue teatri kino Ovrora ruumides. Olen kulutanud aega, et jutustada Meie teatrimuredest lõpetamiseks, seltsimees, ta on rääkida mõni sõna meie kõigi ühisest murest täna loodavast teatriliidust, kellelt me loodame ka meie maja küsimuses abi. Oma tegevuse lõpetab Eesti teatriühing, tema viimase tööperioodi kohta on sirpi ja vasarat avaldanud oma hinnanguid mitmed teatritegelasi. Näiteks avaldasid Ingo Normet ja Madis Kalvet üsna erinevaid seisukohti. Üks pidas teatri võimu, tööd peaks teine ebapiisavaks. Kalmet mainis muuseas, et teatriühingus töötavad üldiselt sümpaatsed inimesed. Ma jagan seda seisukohta ja toon selle kohta väikese näite möödunud aastal suvel. Me matsime oma ootamatult lakkunud noore kolleegi Jaak Tamme. Näitleja, kes lõpetas Panso kooli, töötas noorsooteatris, lahkus sealt hoopis teisele tööle, kuni asus taas teatri tööle vanalinnastuudios. Hea näitleja, rahutu hingega mees. Tore töökaaslane kolleeg. Tema ootamatu surm vapustas meid kõiki. Matustega seoses pöördudes pöördusin, pöördus teater nagu tavaks kõigi näitlejate puhul teatriühingu poole, et mata tammlehemetsakalmistule näitlejate viimsele puhkepaigale. Juhatuse esimees leidis, et seoses liikmemaksu võlgnevus aga on tabletiühingust välja heidetud võlaõigusteatringu kalmistule matta. Õnneks leidus ühingutega teisi mõtlevaid tõepoolest sümpaatseid inimesi. Tänu Reet Mikkeli initsiatiivile täitis teatriühing näitlejate ühing omakohus kohustuse Jaak Tammlehe ees. Miks ma sellest üldse räägi? Võib-olla see on detail, võib-olla see tundub pisiasjana praegu globaalsete probleemide arutusel. See ei ole pisiasi, sellepärast et meie hulgast puudub viimasel ajal usaldus. Soe ja sõbralik kolidiaalsuse tunne. Kui kiiresti me unustame oma sõpru, manalasse varisenud õpetajaid ja kolleege ja kaotame kuus sellega inimlikke väärtusi, ilma milleta näitleja elukutse kaotab oma mõtte. 11. augustil käesoleval aastal maeti Moskvas Nõukogude Liidu rahvakunstnik Babanud kes oli 40 aastat akadeemilise satiiriteatri alustala. 180 kolmeliikmelisest teatritrupist viibis matusel neli inimest. Kolm päeva hiljem, kolm minutit enne eesriide langemist, suri samas teatris või NFSV Rahva kunstnik Andrei Mironov. Teatri direktsioon üüris Riias viibinud näitlejatele erilennuki, et matustele sõita. Kohale sõitsid kümmekond näitlejat. Andrei Mironov, ema kuulus ja populaarne veider rahvakunstnik estraadiartist Maria Mironov sai poja matusepäeval 3000 telegrammi. Täiesti võõrastelt inimestelt. Näitlejatelt teatrist ei tulnud ühtegi. Need andmed on literatuurne ega sedasi 16-st leheküljest, palun lugege. Kus on näitlejate sõprus, kus näitlejate eetika? Kas mitte just sellepärast ei näe, ma ka laval ei näe enam ammu ei näe enam soojust, hellust, armastust, kõike seda asendab võlts sotsiaalsus. Uus sündiv teatriliit võib ainult siis tuua moraalset kasu, kui seda juhivad uutmoodi, mõtlevad puhta südametunnistusega inimesed, inimesed, kes on oma ala meistrid kõrgetasemelised professionaalid, kes eelkõige suure südamega inimesed, teades, et selliseid inimesi üleöö on väga raske leida on meil siin saalis vaja hoolega läbi mõelda kõik väärilised kandidaadid, keda me juhatusse valima tsiteerin, teatrikriitikuna Taljaka tõmbavad, kuna ise paremini ei oska öelda. Valutanud südant meie teatrisoni näitlejatel-lavastajatel kadunud oma. Selle asemele on tekkinud läbikäigu hoov, kus igaüks võib tulla ja minna. Ma ei usu, et läbikäiguhoovis võib sündida suur teatrikunst. Uus teatriliit võib uuesti taastada. Näitlejatlikud tehakse kõik muudkui tööd. Teatris on huvitav ainult etendus kui kunstiline tervik. Lavastaja, näitleja, koostöö, kõik muu on teisejärguline, aga tundub, et viimasel ajal kogu energiajõud läheb just teisejärgulised. Ma rääkisin täna liidri osatähtsusest teatris. Kümnekordne liidri osatähtsus on meid kõiki ühendavast teatriliidus. Olen veendunud, et see inimene, kes homme istub siia juhatuse tooli võib palju ära teha. Uskuge üks inimene, üks inimene, liider, võid teha tohutult palju, kui on täpselt valitud. Esimees. Ma garanteerin seda, sest meie päevil ainult isiklik läbilöögivõime annab tulemusi. Esitlit, energia, julgus, jõud ja tervis. Tuletagem meelde Ants päielit. Ma lõpetan viimases paaris lauses tahaks öelda vastutus, objektiivsus ja ausus on selle pandiks. Teie käte kolleegid antakse homme hääletussedelit takte valima. Mõtelge veel kord tõsiselt, kas see või teine kandidaat väärib usaldust. Meie praegused uutmise demokratiseerimise hääl on valikuõigus meie käes. Ärge laske seda šanssi käest. Isiklikult mina arvan, et uue teatriliidu esimehel peaks olema Kaarel Irdi energia ja läbilöögivõime Georg Otsa Farm, Ants Lauteri töökus, Mikiveri professionaalsus, Jaak Alliku loogika ja professor Ariste keelteoskus. Sõna on vene teatri näitlejale Toomanil ja tänase päeva Me lõpetam. Kultuuriminister Johannes Lott. Tähendab, ma nii palju ütlen, et kes arvab, et ta jõua etendusele, siis meil kongressi töö nõnda planeeritud, et me kuulame ära veel kultuuriministri sõnavõttu, väike informatsiooni, te jõuate kõik etendusele, etendused ootavad oma külastajaid. Palun. Lugupeetavad teatriliidu asutamiskongressist osavõtjad, teatriliidu asutamiskongress toimub ajal, mil meie rahva majandus tervikuna otsib lahendusi tänapäevaseks tootmiskorralduseks. NLKP 27. kongressi otsused ühiskonda uuendamise kohta on tänaseks jõudnud reaalsete muutusteni ka kultuuris. Kultuurijuhtimisel uuenevas majandussituatsioonis on raske prognoosida, millist rolli teatri arengus hakkab etendama kultuuriministeerium, TEMA teatrite valitsus. Üks on Nendel teatriliidu lai õiguste ring ja võimalus ainelised organisatsiooniliselt kaalukamalt mõjutada ning ohjata. Teatriprotsessi kallutab tasakaalu teatriliidu kasuks. Juba praegu niinimetatud teatri eksperimendi tingimustes ei ole ministeeriumil õigust vajadust käsu ja keelukorras sekkuda teatrite loominguprotsessi. Kuid on selge, et kultuuriministeerium ei saa selles protsessis olla pealtvaataja, sest teatriprotsessi eest vastutaja rolli ei ole ministeeriumilt keegi ära võtnud täieõigusliku partnerina. Riigi organina on ta huvitatud repertuaari mitmekülgsuse lavastuste kõrgesti teelist kunstilises tasemest teatrite headest võimalustest töö tegemiseks. Ja on arusaadav, et ministeerium demokratiseerimise ja avalikustamise õhkkonnas teeb seda ajale vastavate vormidega. Tihedas koostöös teatriliiduga. On veel kord vaja meelde tuletada, et teatrieksperimenti alustati kahesuguse eesmärgiga tõsta parema repertuaarivaliku näitlejate õige rakendan rakendatuse kaudu kunstitaset ning ergutada teatreid majanduslikult mõtlema ja tegutsema. Ülesande esimese poole resultaatide eest on veel vara rääkida, kuigi nagu mitmed hooaja ülevaatused näitavad murrangut. Siin ei ole veel toimunud Pole mõtet üle hinnata kunsti loomise organisatsioonilist külge kuid õigus näib olevat teatrijuhtidel Allikuli liinil Baskinil. Äsjases sõnavõtus kuulsime selles, et kunsti üle ei saa otsustada vaid hääletamise teel. Kunstinõukogus. Teatril peab olema tarviliku õigustega liider, kes viib ellu oma kunstikreedo ja vastutab selle eest. Mitmed märgid liidu teatrites ja ka meie vabariigis näitavad, et praegu on tähelepanu rohkem koondunud raha teenimise ja selle jaotamise ümber. Kunstiküsimused nii teoreetilise enesetäiendamise kaudu kui ajaloo ja aja mõtestamiseni loovad tihti kõrvale jääma vähemalt osa loomingu rahva hulgas tõestab siingi tõsiasi, et välise surve äravõtmine ei tähenda iseenesliku sisemist vabanemist uuenemist. Teatritöötajate palgad on siiani olnud üsna väikesed ja võib mõista soovi oma materiaalset seisundit veidikegi parandada. Arvan, et teatriliit hakkab seisma hea selle eest, et koos palgakasvuga ei kasvaks üksnes intensiivsus, sealhulgas näitleja maksimaalne hõivatus rakendatus vaid kasvaks ka meisterlikkus, professionaalsus, vaimsus, ideelisus. Kultuuriministeerium omakorda peab tagama selle, et progress üldises liikumises, isemajandamisele ja omavalitsusele ei tekiks kõrgemalseisvatel organitel soovi laiendada majanduses kehtivaid põhimõtteid tuuriasutustele, sealhulgas teatritele. Niisugune asjade käik pole sugugi välistatud. See aga tähendaks professionaalse kunstiseadmist kommertsteatri odavatele rööbastele. Meil tuleb teatriliiduga teiste professionaalsete liitudega lähemate kuude jooksul teha sisulist, tõsist ja vastutusrikast tööd, et meie kultuurijuhtimise uuenev organisatsioon tagaks rahvuskultuuri arengu ja väärilise koha Nõukogude riigi paljurahvuselise skulptuuri elus. Siinjuures tuleb märkida, et kongresside vahelisel perioodil on tihenenud meie vabariigiteatrite sidemed vennasrahvaste ja teiste riikide teatritega, mida tuleb lugeda väga oluliseks ja tähtsaks ilminguks. Viie aasta jooksul on peaaegu kõik vabariigiteatrid viibinud kastrollidel teistes liiduvabariikides mitmed teatrid välisriikides. Käesoleval aastal on toimunud igati õnnestunud ja hästi organiseeritud külalisesinemised rea teatrite poolt nagu Estonia Soomes, Pärnu Draamateater, Leningradis, Vene Draamateater, kisenjovis Odessas, nukuteater Moskvas, Viljandi Ugala, Taskendis, vanalinnastuudio Soomes ja nii edasi. Readiaatrite esinemised vennasvabariikides seisavad veel ees. Siia juurde tuleb lisada teiste rahvaste teatrites sagedane esinemine Meie vabariigis teatrikunsti rikastamise ja rahvastevaheliste sidemete tugevdamise eesmärgil. Taolist praktikat on vaja igati toetada. Siinjuures tänusõnad Eesti NSV Ministrite nõukogule rahandusministeeriumile, kes on igati toetanud taolisi kast rolle loodame heatahtlikule abile ka eesseisvatel aastatel, kuid teatrikultuuride vahetamisel intenatsianalistlike sidemete tugevdamisel. On diaatriter veel ära teha suur töö. Ma pean silmas vajadust aktiviseerida lavastust brigaadide vahetust teiste liiduvabariikide teatritega ja repertuaari mitmekesistamist. Raske on praegu teatrite materiaalne olukord vaid ehk UVA alal on asjad korras kõigi teiste teatrimajade, kui nad üldse olemas on. Olukord tekitab sügavat muret. Nüüd viimaks on selginenud noorsooteatrinukuteatri väljaehitamise perspektiivid. Reaalse ehitamiseni on veel pikk tee. Juurdeehitise vajavad Pärnu teatri Vanemuine tõsist rekonstrueerimist Rakvere teatri, Vene Draamateater. Vanalinnastuudiole pole maja leitud ja tõesti, kui Eino Baskin oma sõnavõtus märkis Kino Oktoobri esitamis, siis peab ütlema, et terve selle suve on praegu nii Kultuuriministeeriumi kui ka Eino Baskinit muinsuskaitsjate poolt ja teistes auditooriumites pidevalt häbistatud selles, et nad selle mõte on julgenud avaldada. Veidi lohutust pakub ehk Vanemuise väikese maja plaanipärane remont Poola ehitajate poolt. Uksed avatakse 1989. aasta sügishooajaks. Näeme, et lahendamata küsimusi ja probleeme on kuhjunud aastakümnega palju käesoleval perioodil, mil on avardunud materiaalsed tingimused kultuuriehituseks. Kultuuriministeerium teeb omalt poolt kõik sõltuva selleks, et neid probleeme, millised tõesti takistavad meie kultuuri ja meie teatrielu arengut lahendada kohalike nõukogudeosa ja kaalu suurenemine nõuab ka neilt preili mehe pere mehelikumat tegutsemist oma piirkonna kultuuriasutuste eest hoolitsemist. Seoses nigelalt aineliste oludega tuleks meil teatriliiduga kaaluda, kuivõrd otstarbekad ja vajalikud kogu rahvuskultuuri seisukohalt on korduvalt ettepaneku asutada kutseline tsirkus, pantomiimiteater, tantsuteatri, teised. Me ei eita, et ka need teatrikunstiga lähedalt külgnevad žanrid võiksid olemas olla. Kuid piiratud ressursside juures tuleb meil mõelda, kas koduta kollektiive on tarvis juurde luua koostöö teatriliidu ja Kultuuriministeeriumi vahel. Peab andma viljakad tulemusi teatriteaduste aluste tugevdamisel. Vastavalt Eesti NSV Ministrite nõukogu presiidiumi istungi protokollile kuuendast aprillist käesolevast aastast tuleb laiendada teatriteaduse uurimist Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituudis. Ja ma toetan Karin Kase ettepanekud, et sektor peaks seal vähemalt koosnema kolmest uurijas abijõust. Praegu on soodsad võimalused teatriteaduse uurimisgrupi loomiseks Tartus. Uurijad on olemas, keskus võiks olla kavandatava etnokultuuriinstituudi juures. Kuni nimetatud uurimisasutus teoks saab, tuleb leida võimalused sotsioloogiliste uurimiste alustamiseks kasutamata reserve on teatri- ja muusikamuuseumil. Uutesse ruumidesse minekuks tuleks kujundada siingi tugev teoreetiline alus. Erinevate ja miks ka mitte konkureerivate uurimiskeskuste loomine peaks andma kindlama aluse teatrikriitika toimimiseks selle tõsiselt võetavuseks. Kriitika roll, teatrit iseseisvumise avardumisel on aga erakordselt tähtis. Tahaks loota, et teatriliidu ja Kultuuriministeeriumi ühine, tasakaalukas, analüüsiv ja konstruktiivne koostöö teatrati juhtimisel muutub igapäevaseks ja viljakaks nähtuseks. Kongressil on juba tehtud arvukalt huvitavaid edasi viivad ja kasulikke ettepanekuid. Neid tuleb loomulikult veel juurde. On kindlasti vaja, et liidu juhtkond ja kultuuriministeerium koos neid põhjalikult analüüsiks. Jaa, kavandaks arukate mõtete ellurakendamiseks meie teatri tuleviku nimel ja vajadusel esitavad oma ettepanekud kõrgemalseisvatele organitele palju jõudu ja edu teile. Delegaadid.