Väga lühikeseks sõnavõtuks paluks sõna- redaktsioonikomisjoni esimees Ingo Normet. Väga lugupeetud delegaadid ja teised teatri töötajad moodustati redaktsioonikomisjon ja mind valiti selle redaktsioonikomisjoni esimeheks. Sellega seoses on mul mitmed konstruktiivsed ettepanekud. Kuna kõik meie, kes me oleme väga huvitatud sellest, mis saab meie uuest loomingulisest liidust, ei jõua füüsiliselt siin esineda, kõiki ettekandeid, me ei jõua ära kuulata. Siis on palve saata kõik kirjalikud avaldused ja ettepanekud sekretariaat i või mis puudutavad redaktsiooni, põhikirja projekti, anda mulle või sekretäriaadi. Nüüd me peame otsustama, mis teemalised need kirjad on. Ma pakun välja paar asja, mille suhtes on siin praegu küllaltki segased asjad, esiteks me ikka väga täpselt ei ole kokku leppinud, mida me õieti asutame. Me nimetame täna on libisenud läbi vähemalt viis eri nimetust. Räägitakse Eesti NSV teatritegelaste liidust, räägitakse Eesti NSV Teatriliidust, räägitakse eesti teatriliidust. Redaktsioonikomisjoni esimehena on mul ettepanek, et me nimetaksime loomingulist liitu lühidalt ja konkreetselt, nii nagu nimetavad ka kinemato grafistid Kuldesse liidul NSV Liidul kinemato grafistide liitunud nemad nimetavad end eesti kinoliiduks. Me nimetaksime ennast lühidalt ja konkreetselt Eesti teatriliiduks. Kui on selles suhtes teisi arvamusi, ettepanekuid, siis paluks neid esitada kirjalikult võiku, kellele anti sõna, võib ka suuliselt tehaseid puldist. Teiseks küsimus, mis vajab valgustamist, on liikmeskond. Mis on siin põhikirja projektis küllaltki segane siiamaani, kes on meie liikmed? Ta on väga paljud saalis, praegu tunnevad nende ebamääraselt, kas nad on üldse tulevased liikmed või ei ole. Kõigepealt, siit on välja jäänud staaž, Reet Mikkel, esialgselt ütles viis aastat tänases avakõnes. Kuid siiski, no mina isiklikult pean otstarbekaks arvestada õppimise aega kõrgkoolis, et oleks näiteks nagu oli siiamaani eesti teatriühingus oli, vist oli kaks aastat pärast kõrgkooli ja siis kolm aastat tegeliku, siis nüüd peaks asja karmistama. Minu ettepanek oli isiklikult, on näiteks kolm aastat pärast kõrgkooli ja viis aastat teatrialast tegevust aga kui on teistsuguseid ettepanekuid aastaarvudega täpselt samuti paluksime teatada siis kõige segasem asi selle asja juures üldse on teatrifond. Mis asi ta on ja kas meil teda üldse nii väga vaja on ja mis määral seda vaja on, sest mina isiklikult olen veendunud, et veel ühte organisatsiooni veel ühe liikmeskonnaga dubleerivad, et meil kõigil oleksid taskus kahed liikmepiletit, nagu näiteks kirjanikel, see ei ole vist mõttekas. Peaks olema ilmselt üks ettepaneku, vorm on selline, et kuna meie ei saa oma loomingulist liitu vastu võtta kõiki tehniliste alade inimesi, ilmselt nendele ei laiene kõik vabakutselise õigused ja nii edasi. Kõik teatriliidu liikmed peaksid automaatselt sellesama liikmepiletiga olema, ka liikmefondi liikmed maksavad ühekordselt liikmemaksu. Aga peale selle on olemas veel liikmefondi liikmed, kes saavad kasutada puhkekodusid, saavad kasutada neid toetusi reisideks ja nii edasi ja nii edasi. Kas selline mõte rahuldav või on veel midagi, sest võib jääda teile praegu mulje, et see asi on kuskil selge ja teile ei avata neid kaarte? Ma ütlen täie vastutustundega, see asi pole mitte kellelegi selge. Selles on asi, et et praegu, kui teil tekib ideid, neid võib genereerida ja neid asju võib arvestada nii et on ettepanek, et oleks teatrifond, oleks üks teatriliidu all lüli, kui nii võib öelda, hea küll ta finantsiliselt, ma ei, ma ei ole finantsistega ökonomist ega jurist võib-olla seal tekib mingi paberite segadus selles asjas, võib-olla me ei tohi, võib-olla teatriliit ei tohi omada ettevõtet, võib-olla me tõesti ei tohi saada üks protsent kõikide etenduste tulusid endale. Kuid siis fond on meie all lüli, mis allub liidu juhatusele. Raamatupidamisma ei oska öelda mingi selline lüli. Ühesõnaga teatriliidu ökonoomiline all ülija need inimesed, kes praegu kuuluvad osalt veel teatriühingusse kuid ei saa kuuluda loomingulise liidu koosseisu, Need oleksid teatrifondi liikmed, kasutades väga paljusid liidus olutsusi fondi poolt pakutavaid soodustusi ja nõndasamuti. Paluks anda oma arvamused noortesektsiooni kohta mis täna mitmel pool on räägitud, mis ilmselt väga tervitatav küsimus. Siis ilmselt on see lihtsalt trükiviga, sellest ei ole mõtet või vahele jäänud, kogemata ei ole mõtet hakata rääkida oma liikmemaksudest, saatma pabereid, see siin on ilmselt eksitus. Punktis kolm, kuus liikmemaks on viis protsenti kuupalgast aastas. Ühesõnaga, kui kellelgi on sajarublane kuupalk, siis see maksab viis rubla aastas. See on muidugi suurem kui praegune liikmemaks, kuid mitte need viis protsenti iga kuu oma kuupalgast. Viis protsenti kuupalgast aastas. Ma lõpetan, kui on teisi probleeme ja küsimusi redaktsiooni komisjonile ja ettepanekuid siis paluks delegaatidele ja ka teistel kongressi külalistel anda need kirjalikult siia sekretäriaat. Täna õhtul me püüame töötada ja et homme teile juba puhastatud ja täiendatud variant ette lugeda. Tänan, Ingo Normet. Veel üks väike teade sõnavõttude soovijad palun registreerida kirjalikult sekretäriaadis esimeses reas Riina Viidingu juures. Nüüd sõnavõtuks palun ooperis sektsiooni esimees Voldemar Kuslap ette valmistada Tiiu Rand virul. On tulnud aega rääkida mitmetest meie muusikaelu mureprobleemidest ilustamata otsekohesus, aga püüan seda siis teha lakooniliselt. Võrreldes naaberliiduvabariikidega on meie muusikaõppeasutuste laulupedagoogikas tõsiseid puudujääke. Kõige ilmekamalt on see kajastunud meie noorlauljate tagasihoidlikus tasemes üleliidulistel, liiduvabariikidevahelistel, aga samuti ka Georg Otsa nimelise muusikafestivali lauljate konkurssidel. Aga on täiesti lubamatu, et laulu algõpetust on usaldatud nii Tallinna kui Tartu muusikakoolides üsna väheste eeldustega persoonidele kelle nelja-aastase praaktöö tulemusi on väga raske likvideerida ka hilisematel märksa kogenumatel pedagoogidel. Maja püsib teatavasti kindlal kindlalt ainult kindlal vundamendil. Aga lauljate vundamendiks on õigetel alustel laulukool. Nii et siin muusikakoolide ja üldse muusikaõppeasutuste direktoritel vastavate ministeeriumide, ma mõtlen siin kesk ja kõrghariduse kui ka Kultuuriministeeriumi kaadriorganitel peaks olema märksa suurem nõudlikkus pedagoogilise kaadri ja eeskätt just lauljate kaadritöölevõtmise suhtes. Sellepärast et mängus ei ole rohkem ega vähem kui paraku paljude hingeliselt muserdatud noorte inimeste saatus. Ja ka meie muusikateatrite lähim tulevik. Kindlasti peaks kaaluma võimalusi märksa suuremaid võimalusi noorte lauljate agaga pedagoogide stageerimiseks. Nii kodu- kui välismaal. Aastatel on muusikainimeste ringkondades üsna suur mure ja põhjendatud mure meie raadiomuusika hariduslikku ülesande osas. See puudutab just eeskätt meelelahutuslike programme, igapäevast tarbemuusikat kus halastamatu järjekindlusega propageeritakse üsnagi primitiivset muusikat, millel puudub sageli täiesti kunstiväärtus. Soome raadios aga ka meie oma raadio lähiminevikus peeti võimalikuks. Muusikaprogrammidesse sisse lükkida populaarset populaarseid klassikalisi klassikalise muusika minia Tüüre aariaid klassikalistest operetis operettides ooperites peeti võimalikuks lakooniliselt tutvustada pala heliloojat, esinejaid siis praegune väga nüri masinlikku rütmiga nonstop muusikaprogramm pigem risustab, pigem nüristab, kui kasvatab meie rea kuulajaskonna kultuurikihti. Ma usun, et raadio ja televisiooni kunstilisel juhtkonnal oleks põhjust nende küsimuste peale natukene mõelda ja mingil määral tõkestada. Täitsa küsitava väärtusega levi ja hevimuusika võimutsemist raadios. Ma kardan, et kaudselt see ja ka meie üldhariduslike koolide muusikaprogrammid on kaudselt süüdi selles, et meie süvamuusika kontsertidel on pooltühjad, saalid ja eriti drastiline on see ülikoolilinnas Tartus kus üliõpilasosa on väga minimaalne. Aga tänane üliõpilaskond, see on ju meie kõige lähituleviku kultuuri edasiviijad, kultuurijuhid ainult levi ja hevimuusika päevadega me küll noorsugu ei kasvata. Lauljate tasustamisest raadios ja plaadistamistel. Seda tuleks küll tõesti otsustavalt ümber muuta, siiani. Ühekordselt makstakse uute palade sisse laulmisel ühekordne punktitasu kordusesinemistel ei ole seda peetud võimalikuks. Sama kehtib ka plaadistamise osas. Plaadistamise probleemid on veelgi suuremad. Lihtsam on seda teha kammeržanris või siis estraadiansamblitele, kus solistidel on olemas mobiilne saateansambel. Kelledel on võimalik hilisemate esinemistega, kus kompenseerida plaadistamisega seotud kulutusi aga suure estraadiorkestri võist sümfooniaorkestriga plaadistada. Muusikali operettide meeleolu repertuaaris on praktiliselt võimatu, sest firma meloodia ei pea võimalikuks maksta Ortestratsioonide ees samuti pillimeestele saatepartiide sissemängimise eest. Sama kehtib ka plaatide kordust iraažidest. Vabandage väga, aga see on firma meloodia poolt käepistmine interpreedi taskusse. Sellest on üsna teravalt räägitud. Keskajakirjanduses ja loodame, et sellele ebaõiglusele tehakse lõpp. Ma olen neerud. Mineviku ja oleviku teatriinimeste jäädvustamisest on pikalt ja laialt ja täiesti siiani tarbetult räägitud. Olukord jätkub, endise hoolimatus, aga ma usun, et videoajastul peaks igal Teatril olema oma videoaparatuur, mis ilmselt aitaks seda küsimust lahendada. Ja ta oleks hädavajalik igapäevases teatritöös sirbis ja vasaras ja ajakirjas teater, muusika, kino tuleks taotleda märksa suuremat ruumi muusikat teatrite mure probleemidele ja samuti jooksvale kriitikale, millest väga põhjalikult lugupeetud Jaak Allik rääkis. Siin ootaks ka meie muusikakriitikutelt ja teadlastelt märksa aktiivsemat kaasabi ja sekkumist. Nüüd. Üks mure, probleem, meel. Muusikateatrite kunstinõukogudel ja solistide perel peaks märksa suurem õigus olema kaasa rääkida repertuaari valik. Repertuaari võetaks ainult paari tippjuhi poolt suvaliselt valitud repertuaar mis sageli ei Arvesta enamikke lauljaid ja on sageli ka küsitava kunstiväärtusega. See tagaks selline targalt. Olukordi arvestav repertuaar aitaks püsida lauljatel vormis. Ma mõtlen vokaalses vormis. Ja kindlustaks noor lauljatele järk-järgulise arenemisvõimaluse. Muusika Literdatultuur on ju nii ääretult rikkalik, on tarvis ainult südamemurega rohkem otsida ja leida. Ma oleksin hirmus õnnelik, kui kasvõi osakenegi sellest esile toodust leiaks meie lähitulevikus tegudega katet, tänan kuulamast. Tänan, Voldemar Kuslap, sõna on Tiiu Randviiru ette valmistada, palun, Vladimir Peepanil. Lugupeetud kongress mul on tõsiselt hea meel, et teatriliidu asutamiskongress toimub saalis, kuhu on võinud tulla kõik teatriühingu liikmed. Kui me astume nii tähtsat sammu, siis on tore, et me võime seda teha kõik koos. Mulle meenub üleliidulise teatritegelaste liidu konverents, kus meie vabariigile tehti etteheidet, etteheiteid ja aeglust teatriliiduks saamisel. Meie rahva karakteri son võib-olla aeglus olemas, kuid tema positiivseks jooneks on vast järelemõtlemine, mida teha tuleb ja kuidas teha tuleb. Sest adra seadmine ongi selleks, et vagu õige ja sirge tuleks. Mitte kõik liiduvabariigid? Ei, ei ole väga vaimustatud minu arvates meie neile nii tähtsale punktile põhikirjas see on iseseisvus. Minu meelest on iseseisvus oma asjade ajamisel praegu üks tähtsamaid asju. Me tahame olla suurele teatriliidule partneriteks, mitte mingiteks ripatsiteks, kes iga hetk nendelt nõu küsivad, kuidas ja mida teha. Praegu on ju teatriliidu vankrid minu meelest palju raskem vedada kui teatriühingut juhtida. Ja selleks ma sooviksin, et me ka õigesti valiksime. Üleliidulises teatritegelaste liidus on moodustatud kuus nõukogu. Ma olen küll väga lühikest aega siiani osalenud meie vabariigi esindaja, no niisuguses nõukogus, mille nimi on rahvusvaheliste sidemete nõukogu seda juhib tuntud teatriteadlane söötmine Spartažewitz ja tema asetäitjana seltsimees Fasanov. Ja mulle tundub, et selle nõukogu juhtimine on igati õigetes kätes. Meil on tekkinud juba kaunis tihe ja asjalik kontakt. Ja sellel ainsal koosolekul, mis meil siiamaani on olnud, arutati neid võimalusi, mis mulle tundub aastakümneid on siiani olnud väga tagasihoidlikud, mis puudutab meie vabariiki. Sest mis seal salata, WTO jagas meie vabariigile kaunis näpuotsatäie neid võimalusi, kusjuures meil on olnud kontaktid ja on 120 välisriigiga. Meie vabariigi pühendamine käesoleva aasta neljanda kvartali ja järgmise aasta plaanides plaanidesse on üsnagi konkreetne ja paljutõotav. Neljandas kvartalis realiseeruvad erialased ametisõidud Saksa DV-sse, Ungarisse, Ibseni seminarile, Norrasse, 1988. aasta plaanis on palju huvitavat. Ja ma loodan ja ma arvan, et seda tasuks teatriliidus välja panna. Seda plaani neid võimalusi, et inimesed teaksid, teaksid huvi tunda ja võiksid kastažeerimistest ja nendest plaanidest osa saada. On mõeldud ka lavastusalajuhatajate seminaridele nii välisriikides kui ka meil mis on üks väga tähtis lõik, nagu te teate, teatrisüsteemis täpselt samuti üks väljasurev elukutse. Teatridekoratsioonide teostajad, kelle olemasolu vähesuse üle tuntakse tõsist muret. Nendele asjadele on mõeldud. Üks tähtis lõik on noorte lavastajate kriitikute. Seda on täna juba palju mainitud. Üks tähtis sõna, mis täna, nagu sõnavõttu on läbinud, On stažeerimisvõimalus. Ja mulle tundub, et ka praegu ja nüüd juba on selleks võimalused olemas. Neid toetatakse. Ja nagu Jaak Allik mainis, meie noor teatrikriitikute põlvkond Kes on ehk üsna terav ja rahulolematu, võib-olla mitte õiglaselt terav. Kui nad saaksid võimaluse sõita välismaale saaksid võrrelda siis võib-olla suhtuksid nad ka veidi teistmoodi. Ja nii mõnigi kord langeb kaalukauss ka meie kasuks. Eemalt vaadates. Ja põhimõttel, et sõita saaksid, kõik tähendab, ma ei mõtle, et kõik soovijad, kõik teile, kes on andekad, kellel on mõtet sõita ja takistuse jaoks ei oleks nende elulugu või nende karakteri halvad jooned, vaid ikka see, mida nad võivad, mida nad suudavad ja mida nad tulevikus meie heaks võiksid teha. Samuti on väga tervitatav konkreetne teatrite niinimetatud valuuta vaba vahetus, sotsialismimaadega on vormistamine läinud väga lihtsaks. See vormistamise asi kuulub meie vabariigile. Tähtis on see, et otsitakse ise uusi kontakte nagu Tartul näiteks Vanemuisel on Potsdami ja olu Mutsiga. Et need kontaktid tekiksid ka teiste teatrite vahel. Sest kogemuste vahetamine on muidugi väga oluline. Ka meil Nõukogude liidus toimuvad huvitavad seminarid. Ja ka nende osavõtt on meie teatritel võimalik. Et nõukogu tegudel ja sõnadel on juba kaalu selleks, nagu te kuulsite, need festivalid, mis korraldatakse oktoobris Moskvas ja detsembris Minskis, need ongi juba uue teatriliidu korraldatud. Balletialalt oleme me ammu igatsenud õppida džäss ja moderntantsu. Me ju lubamatult kaua Uilutanud ennast mõttega, et me oleme kõige paremad maailmas. Ja selle tõttu. On tekkinud hoiak, et mis me ikka teistelt õpime, kui me nii head oleme. Varasematele ettepanekutele seda stiili õppida ei reageeritud ja mul oli tõsiselt hea meel, et ettepanek kutsuda, kuna meil oli konkreetne inimene, kes seda stiili tunneb. Minu ettepanekule rahvusvaheliste sidemete nõukogus reageeriti väga otsustavalt ja asjaajamine ei võtnudki tõesti kauem aega. Kui kaks kuud. Jaanuarist tuleb meile inimene, kes on Ameerikas seda stiili õppinud, tuleb meile vabariiki seda stiili õpetama. Nüüd mis puutub meie vabariiki? Me oleme kõik sisse läinud teatri eksperimenti, ta ei ole kindlasti. Veel oma eluõigusi leidnud Tal on palju vigu ja ma mõtlen, et viie aastased ümbervalimised ei ole õiged. Nad ei anna midagi. Ma pooldan seda mõtet, mis Mikiver nagu ütles, on ka üleliiduliselt arutusel täielikule lepingusüsteemile üleminekul üleminekule. Meie balletisektsioon on kongresside vahelise ajal tublisti tööd teinud Helmi Puuri juhtimisel me loodame, et ta seda tööd jätkab. Ta palus minu kaudu edasi öelda väga suur tänu teatriühingu naisperele, kes nägi väga suurt vaeva piletite hankimisega kuid on üks negatiivne ilming sealjuures, mida ma väga loodan tulevikus. Et need selle suure vaeva peale, mis nende piletite hankimisega on tehtud. Et inimesed omalt poolt balletiinimesed, kes ka üsna sageli keelduvad sõitmast, kui on väga tähtis kollektiiv, väga huvitav kollektiiv, tuleb lihtsalt pelgavad vist sõiduvaeva. See ei ole muidugi, see peab olema kahepoolne, huvi peab olema. Meie teatri kulgeb eksperiment mulle tundub üsna rahulikult ja ei tekita nii meeletuid torme. Ma tean, et üleliiduline konflikti komisjon sõidab nagu tuletõrjekomando konfliktitulekahjusid kustutama. Ja, ja see on hea, et meie vabariigis ei ole ta nii. Sest et me saame rahulikult asjasse suhtuda, rahulikult oma tuleviku peale mõelda, mõelda. Mõningatest probleemidest balleti alal ma tahaksin lihtsalt lühidalt öelda et kongresside vahelistel vahelisel ajal pean ma suuremateks balletisündmusteks, ma tooksin esile kaks lavastust, need on Meister ja Margarita Estonias ja Tiina Vanemuises. Nad on ka õiglaselt preemiaid saanud. Ja mulle tundub, et balleti madalseisust ei tasu meil praegu rääkida. Meie elu ja tegemised kulgevad üsna normaalselt. Nüüd ma väga tahaks, ma usun, et minuga nõustub terve tantsijate pere nii meil kui mujal. Et see alguses nii paljutõotav pensioniklausel ei jääks vanaduspensioniaega, vaid see algab siis, kui algab loomingu pension. Sest 20 aastat oodata paremaid võimalusi on balletitantsija jaoks siiski liiga pikk aeg. Kõige parem loominguperiood, kus saaks teistele midagi õpetada, algab ju siis, kui on oma tantsud on tantsitud. See vajaks kindlasti ümbermõtlemist ja kindlasti see peaks niimoodi olema. See küsimus, mis Kalju Komissarov puudutas, et ka muusikakool, konservatoorium balletikool peaksid kuuluma Kultuuriministeeriumi valdkonda, on õige, siin on minu meelest kaks võimalust. Kasta. Kuulub Kultuuriministeeriumi alla või moodustatakse üldine mingi eriharidussüsteem, kuhu kõik kuuluvad. Aga praegu muidugi see abielu on väga ebavõrdne. Ja raskendab kindlasti tööd. Asi muidugi, mida me, mida me vajaksime, see pole üldse mingi saladus või mingisugune Ameerika avastamine, video ja veelkord video, eriti balletilinn, nagu te aru saate. Ja me teame, et on kuulda Ministrite nõukogu on meile eraldanud andnud võimaluse osta kodumainevideoaparatuur, ma asendasin selle sõnaga välismaine, sest ma tean, tead, trükis ostis korraga kolm kodumaist video aparatuuri selle targa tagamõttega, et üks neist töötab ja kaks on remondis. Võib-olla ma ostaksime mõne niuksed. Võib-olla ostaksime tagasihoidlikku jaapani aparatuuri, mis peaks meil 10 aastat vastu. Ja mul jäi meelde Mikk Mikiveri ettekandest üks sõna ja see oli sõna hirm. Ma tahaks lõpetuseks öelda, et mina paneksin sinna juurde sõna lootus ja see on minu jaoks suurim protsent, see küll me ikka selle teatriliidu tegemisega hakkama saame. Aitäh. Aitäh Tiiu Randviir. Sõna on Kirjanike liidu esimehel Vladimir Beekman il ette valmistada Karingasel. Lugupeetud teatrirahvas, mul on rõõm tervitada teid eesti kirjanikkonna poolt sel olulisel kongressil, kus te olete kavandanud oma ühingu staatuse muutmise. Kummatigi pole see rõõm ka päriselt omakasupüüdmatu sest seoses teie astumisega loominguliste liitude perre arvestame kindlasti ka teie lülitumisega loominguliste liitude kultuurinõukogu tegevusse, kus me uuendusvaimu ergutada püüdes kollegiaalselt Haume välja tihtilugu isepäiseid, pöördumisi, ettepanekuid ning üleskutseid, mis kõigile asjast puudutatud distantsidel ei pruugi ju meeldida. Aga mis meie meelest peaksid soodsalt mõjuma meie kultuurielule ja sotsiaalsel õhustikule. Nõnda siis tere tulemast teatreid. Ma talitsen ennastega, hakka teile siinkohal jagama õpetusi vanema venna positsioonilt, kuigi kiusatus selleks on olemas. Aga eks te ise näe, kui kerge on olla loominguline liit. Kogete mõnegi poolt ihaldatud vabakutselise kõiki võlusid ja hakkate ajapikku mõistma, miks selle staatuse juurde näiteks Kirjanike liidus on läbi aegade püsivamalt jäänud vaevalt pool meie liikmeskonnast. Ja kui te siis veel vajate väärtuslikke näpunäiteid, ei keelame neid teile ilmaski. Tahaksin koos teiega pisut mõtiskleda praeguse põnema lootustest ja kartustest laetud ajamomendi üle. Millesse langeb teie liidu sünd. Võrreldes eilse ja üleeilsega, on mõndagi muutunud. Midagi on nii kapitaalselt paigast nihutatud, et enam ei ole mõeldav vanadesse rööbastesse tagasi pöörata. Oleme saanud suhu maigu mitte ainult oma peaga mõtlemise mõnust vaid ka mõeldud kartusete avalikustamise värskendavast toimest. Ent see on asja üks naerusem küll. Kahjuks on naerumask nutumaskiga lahutamatult seotud mitte ainult teatriembleemi, vaid ka elus. Juba kuuleme, et nii mõnegi mehe arvates hakkab avalikustamisest küllalt saama. Aur on välja lastud ning paras aeg klapid kinni vajutada, kord jälle majja saaks. Aga meie oleme oma, arvate sellest päris alguses oleme mõneski asjas vaevalt selgusele jõudnud, mis tegelikult toimus, hoopiski veel mitte selles, kuidas toimus ja miks toimus. Aga juba rohkenevad nii suuliselt kui kirjalikud hoiatused kriitikaga on liiale mindud. Metallavat nõnda jalge alla sotsialismimaailma ajaloolisi arvutusi ja kallavad lahinal vett oma ideoloogilise vaenlase veskile. Ikka hirmutab meid keegi ürgvaenulikku ümbritsusega ja kellelgi on taas tolm pühitud kaalu kaussidelt, kuhu ta kavatseb täies tasa kaalus hakata plusse ja miinuseid raputama. Just nagu peaks meie elu põhimureks olema see, mis meist keegi kuskile öelda või mõelda võiks. Ometigi tasuks mõelda ühele lihtsale tõele. Oma häid külgi ja suuri saavutusi oleme küll põhjusega, küll ilma kriitilise mõistuse kiuste üle igasuguse mõõdu ja määra aastakümneid ametlikult ülistanud vigadest, aga häbelikult vaikinud, teinekord koguni hädadest voorusi voolinud elementaarse tõe ja õigete vahekordade jaluleseadmiseks. Peame nüüd rääkima suud puhtaks ka sellest, mis halb, kurb OSCE. Muidu ei usu me varsti enam ka iseennast. Esineb veel üks demagoogilised raskekaaluline argument kriitilise suhtumise summutamiseks. Selle kohaselt õõnestavad Me noore generatsiooni positiivset ellusuhtumist ja patriotismi kui me liiga halastamatult paljastama oma elu varjukülgi ja lähe minevikku, nurist, nuripidiseid, nähtusi. Mida see generatsioon oma kogemusest teada ei või? Seal puuks ta sel puhul tahaks küsida, mis on see tõde, mis liiga halastamatu, kui ta välja öelda või mida on väärt teadmatusele ja poolikule teadmisele rajatud patriotism. See viimane on vastupidi, koguni ühiskonnaohtlik sest igavesti tõde vaka all hoida ei ole kellegi võimuses. Aga päevavalgele tulles lööb tõde seesugusel häda patriotismi mõistagi hoobiga hoobiga hoobilt jalad alt ära ja me oleme lõhkise küna juures. Praegu on meil kunstiinimestel minu tähelepanekute kohaselt tekkimas uus suhe lugeja kui ka vaatajaga. Enam ei köidame teda endiselt materjali ainese uudsuse, sotsiaalse teravusega. Päevakaja ning publitsistlikku paatuse hiilgajad kunstis mööduvad imeruttu sedamööda, kuidas taastuvad ja astuvad tegevusse sotsiaalse organismi, teised seni pärsitud või koguni välja lülitatud regulatsioonid. Olemegi jõudnud sinnamaale, et praegusel ajal saab lugeja vaataja juba hoopis täpsemat ja rabavamat infot ümbritseva elu kohta igapäevasest ajakirjandusest. Kui seda suudab talle pakkuda kunst oma paratamatu ajalise punanihke ja faktilise informatsiooniga on ilmselt tulnud aeg minna tagasi oma spetsiifiliste vahendite juurde ning süüvida toimuvate protsesside inimlikku olemusse, kuhu Surnalistika ei küüni. Uurimisainest pole puudust. Ma ei tahaks korrata käibetõdedest saanud väiteid või ka näiteid ümberkorraldustele vastutöötamisest nende arvukate bürokraatlike ringide poolt kes tunnevad ise end ja oma heaolu võimaliku muutuste poolt ohustatud olevat. Neile võlgneme tänu eeskätt selle eest, et peame puhuti tajuma juba vaimset väsimust, ohjeldamatust, uuenduslikkus lobisemisest, samal ajal kui reaalsuses kestab stagnatsiooniaegne rahu ja liikumatus imposantne rahu ja liikumatus. Ja seda, seda rahu ja liikumatust kaitsevad tänaseni ustavalt kõik vanad ja kindlalt kehtivad seadused, normatiivaktid ja eeskirjad. Sugugi süütumaks nähtuseks ei saa pidada siiamaani püsivaid väärastunud hoiakuid ideoloogia alal mis meid kõiki puudutavad. Nende kandjate peamiseks mureks on kõik esile kerkivad teravad küsimused kohe ära nullida, maha vaigistada, pidurid peale panna et vältida sisulisi diskussioone ja vastakate arvamuste kokkupõrkeid, et säilitada näilist rahu ja üksmeelt. Võtkem või lähiminevikku käsitlemist avad. Kui viimasel ajal oleme hakanud andma õigeid hinnanguid Stalini-aegsele sisepoliitikale siis sama perioodi välispoliitika osas oleme kriitilise meele täielikult välja lülitanud ning jäänud omaaegsete apologeetiliste hinnangute juurde. Kas on aga kübetki loogikat selles oletuses, et sama võimuaparaat, mis tegi ränki vigu meie maa siseelu juhtimisel ja korraldamisel teostas samal ajal laitmatut kõigi rahvaste huve ja õigusi arvestavat õilsat ning omakasupüüdmatult välispoliitikat? Ja liiatigi veel tolleaegses intriigidest ja salatehingutest küllastatud imperialistliku globaalpoliitika õhkkonnas. Kui me möödunud tõeliselt ei analüüsi, ei suudame anda ka pädevaid hinnanguid ja seletusi mõnegi ajaloosündmuse ja arengu kohta, jättes seega vaba mänguruumi igasugustele ka kuritahtlikele spekulatsioonidele mille vastu aitavad vähe raskekaalulised mõnestki oluliselt olulisest mööda rääkivad propagandistlikud artiklid. Tõsi, ka ajaloolisi ajaloolase ei tahaks siinkohal suisa süüdistada, on nendegi jaoks omal ajal kehtestatud täielikke keelutsoone ja eriti ebamugavaid dokumente peidetud nii sügavale arhiivi põhja, et ei leia tänaseni üles. Kuid lihtsustab, on arvamus nagu lähtuks vastupanuuuendustele üksnes bürokraatide seast. Tuleb tõdeda, et suhtumises ühiskonna ümberkujundamisse, nõudlikkuse ja vastutuse suurendamisse pole ühtsust ka tööliskeskkonnas kus püütakse kollektiivist välja heita ja rahaahnuse ning kuulsusejanu pitseriga häbimärgistada kõige paremaid töömehi, kus minnakse salakaebuste või koguni füüsilise arvete õiendamiseni joodikute ja Logarditega leppimata ülemuse suhtes. Näiteid on igaüks teist küllap piisavalt kohanud keskajakirjanduses. Neil juhtudel on ilmselt tegu stagnatsiooniajastu moonutustega inimpsüühikas tööliskonna teatud osa moraalse Errosiooniga. On tekkinud terve kiht inertsed, madala kvalifikatsiooni ja kärbunud isikliku vastutustundega töölisameti pidajaid kes on rikutud teenimatu palga saamisest ning kes vähimalgi korra- ja kvaliteedinõudele reageerib hüsteeriliselt tituleerida ennast tema majesteet, töölisklassiks ning nõudes privileege, mida pole küünevõrdki ära teeninud. Need on keerukad ilmingud oma varjatud põhjuslikes seostes. Aga kas ei paku just selletaolised sotsiaaliendiga individuaal psühholoogilised nähtused ainet nii kirjandusele kui teatrile? Vaevalt oleks mõttekas see asemel veel ja veel kord modelleerida tööalaseid konfliktsituatsioone, mida nii kirjanduses, laval kui ekraanil on juba tüütuseni ekspluateeritud. Tegelikult sünnib draama ikkagi inimese sees ka siis, kui selle vallandavad välismõjurid. Süvitsiminek on mõistagi raske, liiati veel siis, kui oleme sellest mingil määral võõrdunud. Aga vaevalt on meil teist teed, kui tahame neile omaste vahenditega ühiskonna otsustavale ümberkujundamisele tegusalt kaasa aidata. Seepärast jõudu tööle ja edu nii organisatsioonilisest kui vaimses ümber helistamises. Tänan, Vladimir Beekman, sõna on Kaarin Kasel ette valmistada, Aino külvandil. Palun arvestada kaheksaminutilist aega. Kuna see aeg on lühikene Osa kärpida ja peatud ainult nende momentide juures mis on nagu südameasjad. Muidugi kõneks teatrikriitikast olnud põhjust pikemalt rääkida. Kasvõi vastulauseks Jaak Allikule, kes on praegu tehase juhi funktsioonis Jaan, eemaldunud oma kolleegidest ja unustada nende hädad ja vaevad ja läbielamised. Ega vist polegi nii raske või nii kerge kirjutada gridi kriitilist artiklit. Heas lavastuses on raske kirjutada, nii kummaline kui see ei ole, et jääd nagu tal alla oma analüüsiga. Aga kui on halb lavastus, mis tekitab nördimus ja mis on ilmselt ebaõnnestunud on veelgi raskem kirjutada, sest siis täiesti hakkad nägema vaese näitleja silmi. Neist Jaak Allik rääkis See ei ole kriitika kriidiga, et kiita ja juuni kriitikuid ka seetõttu nii palju juurde ei tule. Tark inimene hoiab neist eemale. Nii mõne sõnaga siiski veel kriibik kriitikast, kuidas mööbel see on? Kriitikale meeldib kolm funktsiooni. Esiteks, ta on suunatud lugejale teatrihuvilisele teesele, suunakut, teatritegijale, spetsialistidele, näitlejatele, lavastajatele, ja kolmandaks on ta suunatud nende jaoks, kes tulevad pärast meid tavad, jäädvusta funktsioon. Ja selle jäädvusta funktsiooni juurde. Ma tahaksin natuke tulla, kuna ta on siin ja tormilisega, aga siis leivatöö püüda jäädvustada seda, mis on kadu asjana õhku kirjutad kunst. Ja kuidas toime tulla teatriajaliste käsitlustega. Kahe raamatuga oleme hakkama saanud. Aga mis edasi saab, seda ei tea. Minul on kriitika nii nagu ta ajalehes ilmuv suunatud lugejale. Varematel aegadel headel aegadel oli nii, et iga lehe juures oli oma teatrikriitik, kes pidas silmi silmas kõiki lavastusi ja nii oli siis ka tolex päevalehtedes kiirelt reageeritud ukse vastu kajama. Retsensioon vees järgmisel päeval või ülejärgmisel päeval ja tavaliselt ühel aasta kohta oli ikka neli, viis retsensiooni. Selle poolt on tehtud etteheited meile, et me vähe kirjutame. Ja ilmselt see ei parane, sest esiteks ei suuda neid, kellelt kirjutada ja seda veel ei suudaks. Aga ajalehtedes tavaliselt ei ole nii palju ruumi nii palju mahtu ja aega, et neid avaldada. Kuidas reageeringut teatri tehakse, kus ilmub järgmisel päeval seitse, kaheksa või rohkem retsensiooni, seda oli mul võimalus Rootsis näha kus üks spetsiaalne etendus enne esietendust anti pressile. Nii et selle selle vaatamise järgi juba ei olnud. Mis täna on raske juba kirjutada, retsensioon õhtu valmis, nii et hommiku ilmus. Kas see on hea või kas on halb, ma ei oska öelda, sest kui need retsensiooni lugeda kuivõrd nõudlikud taga ja kuivalt otse öeldakse, siis meie retsensioon ikka üsna leebe ja oleme ikka üsna heatahtlikud ja vist patuga pooleks liiga heatahtlikud, sest selleks, et asi edasi läheb, tuleb ikka natuke vastukarva silitada. Astu korra siit nende enevalt arenduse. Teistpidi. Nüüd NMT puudesse mõningaid tänaseid probleeme. On tarvis rääkida teatrikriitika sektsiooni koosseisust. Muidugi tuleb meil millestki hakata Akkaginaalset otsast peale ja see töö on tehtud. Noornoored kriitikud on loonud oma siukse alasektsiooni või noortesektsiooni ja ma arvan, et see on, see on õige. Nad on terased, aktiivsed huvilised, haritud ja need vanemad kriitikud, kes ei suuda siis ennast kokku võtta ja seda jooksutembud tempot ka kaasa teha. Muidugi jäävad maha ja aeg on üle läinud. Kuid asjakene arvamus, nagu ma ütlesin, retsensiooni kirjutatakse kergekäelise kerge südamega. Raskam, kirjuta heast raskem halvast, nagu ma ütlesin, heastan raske kirjutada, seetõttu, et analüüs on, on keerukam. Pead nagu läbi mõtlema kõik selle, mis lavastaja on teinud, mis näitleja on teinud dekodeerima seda lavastajapoolset koodi ja halvasti kirjutada ka ei saa, siis hakkad öösse näitleja silmi unes nägema. Kuid kahjuks on meil viimasel ajal neid halbu lavastusi üsna palju on, ma ei tea, kui võtsin reaktiiv, sellega nõus on. Kuid kõiki asju ei tahagi teist kord vaadata. Ja ma olen mõnikord naljaga pooleks ütelnud, et teatrikriitik on juba ette karistatud inimene, et ta peab nägema nii palju halbu lavastusi. Nii ma näeksin, siin kõneaeg on lühike, teise probleemi juurde. No ma ei hakka sellest rääkima kõneleja teadvusesse loogilis uurimusi ja püüame psühholoogilist kanti avada ja moodsamaid meetodeid kasutusele võtta. Need ei ole küll ajalehes avaldatud neid töid kuid midagi sinnakanti tavaga teagi kunsti ja teatrikunsti olemust, üksikuid komponente läbi niukseid, teaduslikuma vaatenurga. Kärne sotsioloogilisi uuringuid oleme teinud ka nagu prooviks kontrolliks, kas vaatajas on mingeid muutusi toimunud. Muutusi toimub küll, jah, meie vaatajaskond läheb vanemaks ja naiselikku maks, nii et need ei ole ka kuigi head näitlejad. Läheksin aga tahaksin veel nimetada ühte ava, mis nagu peaks arenema ja kus meil on olemas väga suurt spetsialist vabariigis Jüri Lotman näol. Ilmselt ei saa praegune teatriteadus, kui me seal nii kõlavalt ütleme ja teatriteadust hakkas, siis muutub, kui me saaksime hakkama teatrisemiootika. Selles osas on meil olemas meie teaduste akadeemia raamatukogus. Suurepärane raamatute valik, peaaegu kõik see, mis on maailmas ilmateade semiootika kohta enamasti prantsuse keeles, kui see kedagi huvitaks. Nii et see ootab noori spetsialiste, kuna vanadel ei ole sellega aega oskus tegeleda, kuid see loob perspektiivi, et me saame kunagi anda lavastusest tagasi ka Kaja või vastukaja. Palju täpsemalt kui simese praegu teema oma intuitsiooni pead. Nüüd üks probleem, millele tahaks saada siinselt auditooriumilt toetus on see, et lahendamata siiski siiamaani meie teatriajaloo käsitluste ka töötamine selle ja vaata maanteed kaks raamatut on välja tulnud. Seisame fakti ees, et teatriajalooga ska teatriteooriaga vastavalt tegeleb vabariigis praktiliselt poolteist inimest. Üks neist on ja tornis ja see pooleli, mina. Sektoris üldse, kuhu me kuulume, on kaheksa inimest, kaheksa eksin? Seda nimetatakse kultuuriloo sektoriks. See on päris selge, et kultuurisektor ei saa olla kaheksa inimest samal ajal, kus sotsioloogia alal on meil 300 hektarit ja rääkimata muid instituuti, mis meil majas on, nii et tahaks saada ja pöörduda teie poole, et mingisugune toetav seisukoht siin võtta, et vähemalt siiamaani toetada meie kultuuriloosektori edasitöötamist, et teda hoopiski likvideeritakse millegagi ühendaks ja taotleda selle sektori suurendamist. Ma ei tea, kuivõrd see Juliidilised mõeldav on, aga niisugune palve on siis meie sektori poolt edasiantuna meie kaepunkt. Nii palju tänu teele selle aplause eest ja ma usun, et see ehk siis saab edasi antud ja kirja pandud. Sest kahjuks on see nii, et meie omakultuuri eest. Me hakkame, ütlesime, hoolisime hoopiski vähem kui paljude muude asjade eest. Nii kuna on juba hiline aeg ja, ja palju ette kandmas kuulatud, siis ma ei hakka enam neid probleeme, mille eest ma oleks võinud pikemalt rääkida, siin teatrikriitika, teagi teaduse olukorda ja vahekordi ja neid uuring, mis me teeme, ei hakkaks neid ideede nimega vaevama. Nunnad ilmuvad kunagi siis ka kirjasõnas ja lõpetaksin selle oma lühilühikese informatsiooni. Kus siis ma võin, pean ka seda ütlema, ega see teadki käsi ei käi ka mujal palju paremini, kui meil. Tänan, Karin Kask, sõna on veteranide sektsiooni esimehel ainukülvandil ette valmistada, palun agu püümanni. Lugupeetud külalised. Lugupeetud teatritegijad, tänased ja eilsed. Mullane au esineda meie teatriühingu kõige suurema sektsiooni nimel seal veterani sektsioon, meil tänase päevaga on liikmeid 262 inimest. Püüan tuua teieni meie sektsiooni mõningad rõõmud ja mured. Rõõm on see, et teatriühing on võimaldanud meil igal kolmapäeval koos käia teatriühingu majas keldris, mis näeb väga kaunis välja küll. Ja neid käib seal nii 30 35 ja kui on suuremad üritused, siis isegi rohkem siis osa mahuvad ette koridori. See on väga tähtis just neile veteranidele kes on üksikud, kes ei ole seotud millegiga, tööga või nõnda edasi laste hoidmisega. See on neile inimestele suureks rõõmuks vahelduseks, et nad saavad kokku oma vanade kolleegidega. Arutame nähtuid, etendusi, kuulatud kontserte, meil on igasuguseid loenguid, kohtumisi näitlejatega ja nii edasi ja nii edasi. Muidugi pühitsemine, juubeleid, sünnipäevi, tähtpäevi. Igal teatrikuul on meil üle vabariiklik kokkutulek, restoran Tallinnas. See on kõik muidugi väga meeldiv. Aga meile jääb see keldriruum, kus me koos käime väga väikeseks. Meil oleks palju rohkem soovijaid, nii mõningad on ütelnud, et tuleks küll, sinna ka ruumi ei ole, no mis ma seal koridoris ees istun. Toetame kõik väga seda mõtet, et oleks vaja näitlejate maja. Muret teeb meile aga teatrite külastamine. Muidugi oleme väga tänulikud, valan vanalinnastuudiole, kes on meid alati lahkelt sõbralikult ja lugupidavalt kutsunud oma kontrolle etendustele. Suur aitäh. Teiste teatritega on lugu halb. Ei taheta kuuldagi veteranid, veterane alati jääb mulje, nagu vaeseid, sugulasi aidatakse. Piletid on ju kallid ja eriti nüüd uutmise ajal, kus teater läheb isemajandamisele. Aga pensionid on ju nii imeväikesed. Tuleks taastada see võimalus, et veteranid pääseksid kontrolletendustele. Väga valus küsimus on, aga pensionid. Peaks mõtlema, kuidas edasi. Elu läinud palju kallimaks pensioniikka, samad. See ei ole ju normaalne olek, et kui inimene, kes on endast kõik andnud teatrile, läheb pensionile ja peab kohe hakkama mõtlema, millist töökohta omale saada, kas kuskile koristajaks või valvelauda või nii edasi, teiste teiste elukutset ju ei ole. Ja väikse pensioniga ei ela kuidagi ära. Eriti raskes olukorras on aga need artistid, kes on varemalt aastate varematel aastatel läinud pensionile. On meil isegi 50 rublasid. Mõtelge, kui rasketes tingimustes on need artistid pidanud pärast sõda teatrit tegema. Külmad majad, vanad bussid ja nõnda edasi. Miks jäävad nad nüüd ka vanas eas virelema? Kas see on normaalne? Oh ei. Kas ei ole see piinlik, kui näiteks riidehoius peab võtma riideid vastu? Endine priimabaleriin? See on muuseas olemas Estonias. Maria Beso ütles paar päeva tagasi televisiooni saates väga kenasti. Et näitleja on nagu saadik, kes esindab oma rahvast ja riiki kunsti ja kultuuritasemega. Kas ei peaks artistidele rohkem tähelepanu pöörama Nende pensionitele mõtlema? Loodame, et uus teatriliit saab selles osas midagi teha. Me räägime palju õnnelikust lapsepõlvest. Aga kas poleks suur õnn meie veteranidele, kui me võiksime ütelda, et nüüd on meil õnnelik vanaduspõlv? Tänan, Aino Külvand. Sõna- Ago püümanil ette valmistada, palun, Johan viidingul. Meie elukutse on teatrikunstnik. See nimetus kohustub olema kõrgvormis väga mitmel alal. Aga tegelikkuses neelab teater kogu jõuja. Vähem saab pühenduda kunsti tegemisele, milleks oleks siis näituse kavand kunstniku enda vaba looming ja sageli isegi etenduste kavandite maketi tegemine. Eesti teatrikunstnikepere on arvukas ja loomingulistel taotlustelt väga mitmekesine. Tore on meil öelda seda, et teatris aktiivselt töötavad kõik põlvkonnad. Siin on pensioniikka jõudnud näiteks Maimu Vannas, Eldon Renter, Uno Kärbis, Meeli saare kõige nooremateni välja. Nendeks oleks siis Hardi Volmer, Vadim Foomiczes ja viimane lõpetaja Marju potisse. Kongressi teadmikus on aruanne meie tegevusest kõigile lugemiseks ja siin tahaks rääkida teile lihtsalt mõningaid oma muresid. Boris Bernstein kirjutab, kirjutas meie kunstihädadest Süpe vasaras laates siin provintsi fenomenoloogiat. Ta ütleb, see on meie suletus, informeerimatus, maailma kunstinähtuste puudulik ja ebaadekvaatne tundmine ja neile kaasaelamine. Selle all kannatavad ka teatrikunstnikud. Ja tulemuseks on kapseldumine, nagu kirjutas Ingo Normet. Seda soodustab veelgi eestlasele omane tagasihoidlikkus väga suur töömaht, eriala mitmekülgsus, jaka mõningane passiivsus. Teatrikunstnikud on entusiastid. Nad on teadmishimulised ja kasutavad võimalusi enesetäiendamiseks, mis neile pakkuda võtaks selle aasta loomingulise loominguliste komandeeringutes summad said otsa juba teiseks kvartaliks. Püütakse olla kursis nii koduste kui piiritaguste teatri sündmustega. Meil on ettepanek eraldada rohkem raha komandeeringuteks jänese täiendamisteks leida võimalusi kunstnikel, osaleda teatrifestivalidel ja näitustel. Ja seda algusest lõpuni mitte aga julmalt kärpida neidki väheseid žansse, nagu tegi Keskkomitee väljasõidukomisjon, kui ei andnud soovitusi teatrikunstnikele sõiduks festivalile Prantsusmaale. Korraldada õppereise ja stipendiumi erinevate erinevatesse teatrielukeskustesse nagu Prahasse, Moskvasse, Varssavisse, Londonisse ja nii edasi. Leida võimalusi erialase kirjanduse tellimiseks nii kodu- kui välismaalt. Uued tuuled lavakujunduses on alati seotud olnud kahe nähtusega. Esiteks ereda reži režissööri isikutulekuga ja teiseks avastustega teatritehnikas ja uute materjalide kasutuselevõtmiseks. Kõige suurem õnn on režissööri, kunstniku loominguline kokku laulmine. Õnneks on neid ikka olnud ja olemas. Näiteks mägi, Renter, Panso küla, Ird, Säre, Mikiver, hunt, kerge Pihlak, Komissarov paus. Aga ka ideaalse koostöö puhul jääb Gordioni sõlmeks teatri sujuvaks tööks vajalik tingimus. Kunstnik peab oma loome resultaadi esitama kunstinõukogule Ajal, mil režissöör alles alustab. Ja sageli ei tee režissöörid põhjalikku eeltööd, vaid kasutavad oma vabadust improviseerida kuni esietenduseni. Siin on igavesed käärid kahe looja töös. Ja kunstnik on nagu kahe tule vahel. Pealegi tema mõte maksab rubla ja seotud mitmete teiste töövaevaga. Raske on leida lahendust, aga kas see on tõesti võimatu? 20. sajand on tehnikasajand ja eesrindlik lavakujundus on rajatud kõrgetasemelisi tehnikale. Eesti teatrite tehnilist taset, maailmateatrite taustal. Iseloomustaks vedu, vedruvankri kõrvutamine kosmoselaevaga. Meie ei suuda isegi seda taset saavutada, mis oli meil näiteks enne sõda projektsioonide ja valgustuse osas välja arvatud võib-olla linnahall ja Viru varietee, kus on välismaine aparatuur? Kas ei oleks aeg täpsustada teatrikunstniku juriidilised õigused? Näiteks miks puudub teatrikunstnikul autorikaitse õigustööstuses töötav vaibakunstnik saabuma idee paljundamise Pealtprotsente. Aga kas igaõhtune etendus ei ole ka kunstniku loomingu paljundamine? Kunstnik peaks saama hüvitust, sageli on ta oma ideedega lavastuse kaasautor, eriti algu pärandite puhul. Täiesti arusaamatu on meile töötasu tariifid. Näiteks Mikson operett riiklike tariifide järgi sama odav kui draamalavastus. Kuigi ta tegelikult sageli on hoopis raskem ooperist ja balletist. Kunstnike palgad üldise elukalliduse foonil on naeruväärselt väikesed eriti kui arvestada spetsiifilisi vajadusi. Näiteks paberi, värvide ja pintslite kõrged hinnad. Kallis erialane kirjandus. Laialt on levinud ükskõikne suhtumine teatrikunstniku loomingusse. Näiteks lonkab etenduse esteetika säilitamine. Dekoratsioonid lagunevad näitleja või režissöör võivad võivad sageli enesekindlalt diabeeditundetult mugandada kostüümi ja lavakujundust. Siin lokkab üldine harimatus ja käegalöömine. Ei austata kunstniku kavandid ka töökojas. Tihtipeale tuleb ta tagasi, kui üldse tagasi saadakse. Määrdunud lekiline katki lõigatud. Kui tegu on limiteeritud kohtade arvuga, jäetakse enesest mõistvalt maha kunstnik keda võib ükskõik kes asendada seda eriti väliskas trollide puhul. Arvukad on juhused, kui kunstnik ei pääse välismaale oma kujunduse valmimist kontrollima ja saab heal juhul sõita turistina oma raha eest esietendusele. Näiteks Aime Unt, Liina Pihlak, eesti kitus, Agu pilt. Tänapäeva majandusliku mõtlemise ja uutmise ajal on oht, et kunstniku suhtutud suhtutakse kui rubla raiskjasse ja arutaja arutusse fanta seeriasse. Ning tema puhul eksperiment ja eksimine on kuritegu. Häda on ka teatrikunstniku töö jäädvustamise ja avalikustamisega. Kriitik pühendab kujundusele ühe üldsõnalise lause. Võib, poetab lapsuse, millest looja ei saa aru. Jaan argunud argument, teerimatu lugejad viipsi aga eksiteele. Viimasel ajal oleme jõudnud selleni, et kujundusest ei kirjutata kirjutaja arvustaja ühtegi sõna. Puuduvad tutvustavad artiklid ja intervjuud, mis populariseeriks ja teeks mõistetavaks kunstnike eesmärgid. Teatrikunstnikega ei tegele ükski kunstiteadlane ega ükski teatriteadlane. See nõuab mõnede kunstiteadlaste meelest pidevat teatris käimist. See on ebamugav. Piletid on raske saada. Ja isegi juubelikirjutused teatrikunstnikest on haruldus. Hiljuti pühitsesime Elton renteri kuuekümnendat juubelisünnipäeva ja Uno Kärbis kuuekümnendat sünnipäeva ja nende kohta ei ilmunud isegi sirp ja vasar ase ühtegi sõna, rääkimata siis juba nende näituste ülevaatest või arutelust. Meie looming on kogutud teatri- ja muusikamuuseumi. Sellehoidla Olevi mäel asub aga nagu püssirohutünni peal sest alumisel korrusel paikneb autoremonditöökoda, mis on tuleohtlik plahvatusohtlik ja seal on juba üks tulekahju olnud, mille suits rikkus kogu hoidla ja ka osa eksponaate. Ja see oht on pidev. Tuleks rajada videoteek, jäädvustada etendused, loomulikult teha ka fotosid ja slaide teatri kujundustest. Kahjuks on harvad juhused, kui Kultuuriministeeriumi ostukomisjon omandab teatrikunstnike kavandeid. Aga see stimuleeriks näituse kavandite tegemist ja ka meie töö jäädvustamist, sest sealt tulevad teatrimuuseumivarud. Etenduse kujundus on alati kollektiivne töö. Ta vajab väga paljude meistrite käteosavust. Kuid tihti on kunstnikul tunne, et tema on see loll fanaatik, kellel on isiklik huvi oma kujundus valmis saada. Teostajate palgad on naeruväärselt väikesed ja neid iniminimesi hoiab kinni teatriarmastus ja normeerimata tööaeg. Uued tuuled toovad ka siin. Me muudatusi. Just uued tuuled meie majanduselus, näiteks õmblejad ja lilletegijad kipuvad juba kooperatiivides. Eriti teravalt annab end tunda maalijate vähesus, selle eriala omandamine peale ande ja tahte nõuab aastatepikkust praktilist tööd. Siin võib meil tekkida varsti väga suur lünk. Teeme ettepaneku korrigeerida teostajate palku, võib minna üle tükitöö eest tasustamissüsteemile. Omaette number teatris on tuletõrje. Tänaseni on tegeletud ainult keelamise ja lubamisega. Nüüd oleks aeg hakata otsima võimalusi, kuidas keelatut muuta, lubatuks. Muidu jõuame nii kaugele, nagu hiljuti Bakuus käies kurtis kunstimuuseumi direktor. Nimelt nende muuseum asub vanas luksusvillas. Et nemad ei saa enam põrandaid korras hoida ja parketi poonida, sest fooniumis vaha sisaldab tärpentiini ja tuletõrje keelas selle ära, kuna tärpentiin põleb nagu. Ehk saaksin aidata tulevane kombinaat koostöös teiste vabrikutega välja töötades mitte süttivaid sulavaid, neutraalseid materjale. Tulevasele teatriliidu kombinaadile on meil mõningad ettepanekud. Kõigepealt panna tööle vaakumpress, millest me oleme rääkinud juba aastaid hakata tantsima mitmes suuruses ja kujus, litreid hakata tegema klaasplastist vorme õmblema lavakostüüme ja rahvariideid. Võiks rajada ka oma trükitsessi. Halb on ka kirjastuskomitee la varustamine teatrimaterjalidega. Näiteks möödunud aasta läks filharmoonia varustaja Moskvasse et tuua litreid. Ja siis selgus, et meie vabariik ei olnud andnud aasta tellimist mitte ühegi grammilitrite peale. Olgugi, et teised vabariigid teiste vabariikide tellimus oli kilogrammides vajadus, aga vabariigis on nende järgi suur. Kas ei saaks parandada ja mitmekesistada selle lao varustamist. Loodame, et ei unustata ära ka ERKI-teatridekoratsiooni eriala üliõpilasi, kes on meie otsene järelkasv ja kes oma arenguks vajavad praktilist koostööd lavakunstikateedriga. Nimelt siin ma pean silmas just Kalju Komissarovi ettepanekut kõnes. Boris Bernstein hoiatas kultuurilise nartsiss sismi nii alaväärsuse kompleksi eest. Need mõlemad on meie ühises teatrielus siiski olemas. Olgem julged üksmeelsed nende kõrvaldamisest, küll siis vabaneme ka kapseldumisest. Tänan tähelepanu.