Niimoodi jätkame teemal, mida teha oma viltidega, kui neid on üksjagu palju ja kus näha ka teiste pilte. Millised on Kaupo Kikkas, Need pildikeskkonnad, mida võib-olla kõige rohkem külastatakse, kuhu oma pilte üles riputatakse ja kus saab ka teiste omasid näha? Kui me eelmised korrad rääkisime, kõigepealt kaks nädalat tagasi oli meil jutt sellest, et kuidas kodus pilte vaadata ja sõpradele näidata, eelmisel nädalal rääkisime sellest, kuidas oma pilte vormistada, ehk et kas teha albumi, teha raamat või teha suured trikid seina peale, siis täna räägime me tegelikult sellest kõige suuremast valdkonnast, mis täna on valdav, kuidas enamus inimesi tegelikult oma pilte hoiab ja need on siis sellised erinevad internetigaleriid või pildilehed. Ja kõigepealt jällegi alustame kaugemalt, miks, kui sa tahad oma pilte näidata ainult väga valitud lähestel lähedastele, siis ilmselt ei ole mõistlik neid sinna laadida, kuigi neid on võimalik seal kaitsta salasõnaga ja näiteks saata see aadresse salasõna oma sõpradele ja öelda, et palun, minu pildid leiate sealt, vaadake neid seal ja mitte keegi teine neid sellisel juhul ei näe ainult inimesed, kes teavad seda salasõna. Aga siiski ma arvan, et neid on mõtet laadida ülesse eelkõige siis, kui sa tahad neid maailmaga või vähemalt suurema ringiga sõpradega jagada. Ja tänapäevasel int tänapäeval internetti ajastul, kus inimesed ei saa nii tihti kokku, kus inimesed ei vaata võibolla üheskoos nii tihti pilte on see tõesti ainuke ainuke võimalus sisuliselt näidata pilte väga suurele ringile inimestele. Ja selle suurimaks miinuseks on see, et need kõik vaatavad seda kuskil oma kodus, oma tööl, oma keskkonnas. Me ei tea, kui palju nad süvenevad, me ei tea, kui palju nad sinu sinu sündmustele piltidele kaasa mõtlevad. Ja see on tegelikult iseloomustab väga hästi ühte sümptomit, kuidas. Ma ise näen seda igapäevaselt, et inimeste tähelepanu on nii kohutavalt hajutatud. Et näiteks pilte vaadates tõepoolest klõpsitakse pildid tohutu kiirusega läbi, peatutakse mõne pildi juures, mis tekitab sellise vau-efekti alahoo sa olid seal, oo kui ilus päikseloojangu oomiline valgus ja juba tormatakse edasi. See kõik toimub sekundite jooksul mitteminutite jooksul. Ja see on üks nendesamade pildikeskkondade suurimaid miinuseid, inimesed ei taha enam pilte vaadata ja nendesse süveneda, nad tahavad lihtsalt pilte näha, et ja üks üks huvitav küsimus on see, et ausalt öelda vanasti ei olnud alati vastus see, näita veel. Anna veel. Kas sul on veel pilte? Milleks sulle veel pilte, milleks olemas vaja veel värvilaike, kui sa isegi need vaatasid läbi korda lühema ajaga, kui ühe pildi vaatamiseks võiks kuluda need inimeste tohutusse, hajunud tähelepanu kiirustavasse maailma on tekkinud selline selline tunne, et nii kui sa midagi teed või vaatad, siis igaks juhuks küsid juba järgmist on ju juba juba, sa mõttes tegeled järgmise asjaga. See on omamoodi piltide vaatamisele hävitav ja täiesti vastandlik, et pilt on ju mõtet üldse vaadata, kui me tahame lennata, lennutada oma mõtted ja unistused või, või, või kujutelmad kujutlusmaailma, nendesse samadesse piltidesse, me tahame minna sinna pildi sisse. Kui me lihtsalt vaatame värvilaike, siis sellel ju ei ole tegelikult mõtet. Nii et vot see on nende pildikeskkondadesse laadimise üks suurimaid miinuseid, et me ei tea, kuidas teine inimene või kuidas need sajad või tuhanded inimesed meie pilte vaatavad. Ja veel lisanud üks asi, me ei tea, millise monitoriga nad vaatavad, me ei tea, millises valguses nad vaatavad. Ja muideks selle peale enamasti mõelda, aga kas see mängib väga suurt rolli, näiteks kui mina teen mõne pildiga, näen kõvasti vaeva ajanda sellise nii-öelda viimase Lifini timmin oma heal monitoril välja. Ja kui nüüd, kui keegi vaatab seda näiteks päevavalguslampidega kontoris oma mingi suhteliselt läpaka monitorilt, siis sellest pildist tehnilises mõttes ei jää mitte midagi järgi, sealt kaovad ära need õiged värvitoonid, pooltoonid näiteks läptopid, sülearvutite monitoride on ju see probleem, et kes, kui lahti oma sülearvuti kaane keerab, eks ju, ja see erineva nurga alt on see pilt veidi erinev. Noh, et, et ka sellised tehnilised nüansid mängivad pigem tavaliselt sinu kahjuks, kui kasuks. Aga sealt otsitaksegi mitte seda pilti, vaid mingit uudist, midagi uut. Just et see ongi see kõige nukram asi, et lihtsalt otsitakse faktide, konstanteeritakse fakti, jah, ta oli seal jah, sellest on mingi jälg jäänud, aga me tegelikult ju ei tegele ju, ei ole ju pressifotograafid ei pildista sellepärast, et lihtsalt tõestada, et me kuskil olime või jätta seda lihtsalt oma jalajälge sinna ainult maha. Aga nüüd tegelikult on manitsetud küll, räägime nüüd nendest pildikeskkondadest natukene natukene nii öelda tõsisemalt. Et nendes nende suurim pluss, nagu ma ütlesin, on see, et sealt on võimalik jagada pilte kogu maailmaga ja seetõttu on sealt võimalik vastu kasuks ka vastutasuks ka kogu maailmapilte vaadata. Nii et kui me näiteks mainin siin kahte Eesti ühte parimat keskkonda, Snap Snap ehk siis SINA POLE ja maailma suurimat ja kvaliteetsemaid keskkonda Flicker siis FL liit, CK r, punkt com Flicter punkt com ja Flickr-isse laaditakse üles igal sekundil 100 uut pilti, nii et see pildimassiiv on lihtsalt tohutu ja mitte keegi ei jaksa tegelikult kogu seda piltide voogu vaadata. Aga samas on ausalt öelda näiteks mina kasutan fliktid, et väga tihti ja mille tõttu, kui ma tahan maailmas mingi koha kohta midagi teada. Ma lähen Flickrisse ja kirjutan erinevaid märksõnu ja ma olen leidnud näiteks Slickrist väga tillukeste paikade kohta maailma teises otsas informatsiooni ja pildimaterjali, mille kohta ma näiteks Google'is või kuskil otsingumootoris pole mitte midagi leidnud. Nii et näiteks seesama täitsa oma pildid on, seal võib sulle vastukaaluks hoopis midagi väga huvitavat pakkuda, nii et tõesti näiteks teiste asju niimoodi otsides ja vaadates, kui mingi teema pakub sulle huvi, hakkad märksõnadega otsima järjest ja leiad väga põnevat pildimaterjali. Aga nüüd selle pildi keskkonnavaliku puhul, mis, mida siin nüüd oluliseks pidada, esimene asi, mis peab olema nagu punane hüüumärk, on see kui te kuhugile oma pildid laete siis alati vaadake üle need kasutamistingimused ja alati arvestage sellega, et teile jääks ilmtingimata need pildid kuhugi endale alles. Ausalt öelda, mina ei ole mitte kunagi seda mõelnudki, et mingi pildi keskkond võiks olla see koht, kus ma ainsana oma pilt, arhiveerimine hoian, jumala eest, mitte mina ei usalda nii palju inimesi ja seda pildikeskkonda ju korraldab kuskil maailmas mingit hirmu ja kui see firma läheb pankrotti või lihtsalt ei taha rohkem tegeleda, siis tõenäoliselt kaovadki pildid. Nii et ilmtingimata hoidke neid pilt alles ka enda arvutis või enda kuskil kõvakettal või enda DVD-plaadil, kus iganes. Ärge jumala eest arvake, et see on ainuke koht, kus nüüd väga turvaliselt teie pilte hoia. Nii et see on esimene asi ja teine asi, kui te oma seda kontot seal teedeeaa sätite, siis kindlasti vaadake üle oma konto seaded, seal on alati võimalus, kas piirata oma piltide nähtavust sellega, et mitte keegi neid ei näe peale teie piirata teatud sõprade ringiga, piirata teatud märksõna teatud salasõnadega või näidata kogu maailmale. Nii et kindlasti vaadake see asi üle, et kui te ei taha, et kogu maailm tee pilte läheks, siis ikkagi hoolitsege selle eest, et oleks mingi salasõnaga kaitstud. Nüüd kolmas asi, mida tuleb alati vaadata, on see, et pildid võtavad ju ruumi. Rääkisime siin mõni nädal tagasi, et pildid ei mahu mälupulga peal ära siis kuskil sellel pildikeskkonnal on tohutud serveri arvutid, mis on pungil täis kõvakettaid, sadu tuhandeid kõvakettaid, kus on kõikide nende inimeste pildid peal siis see tähendab seda, et ka teie pildid on kuskil seal ja võtavad ruumi, niiet tänapäeval need pildikeskkonnad on enamus tasuta. Aga peaaegu alati on limiteeritud ikkagi teataval määral ärase hulk piltide suurust, ehk siis piltide nii-öelda maht, mida te tohite sinna laadida. Nii et kindlasti vaadake ja veenduge, et mis see maht on ja kui palju te kavatsete sinna pilte laadida. Need on nagu kolm põhilist asja, mida mitte kunagi ei tohi ära unustada. Ja nüüd, kui te hakata vaikselt sinna oma pilte laadima hakata sõpradele teada andma, et teil on selline album, võib-olla mõned pildid avaldate kogu maailmale, mõned pildid avaldate ainult sõpradele ja siis tegelikult tekib selline väga, väga tore hasart, kuste, haldate oma pildialbumit. See on peaaegu nagu seesama ise albumi tegemine, ise albumi liimimine, aga nüüd nii-öelda käed enam liimised ei ole. Vääradel käes ei ole, aga te teete seda kõike arvutis. Nii et, et ma üldse ei imesta, miks see nii populaarne on, sest et siis hakkavad tekkima teile uued sõbrad, kellel näiteks pakuvad mingite pildid huvi, nad kommenteerivad, ütlevad, oi, sul on väga hästi tulnud välja see pilt, oi, kus sa elad Eestis siis ta sõber võib-olla kuskilt teisest maailma otsast. Oi, kas teil on seal selline loodus ja nii edasi, sealt arenevad täiesti uued jututeemad, vestlusteemad ja see võib kõik väga põnev olla, nii et sealt tekib pildikeskkondadest lekib tegelikult täiesti mingi uus kvaliteet, uus lisaväärtuste piltidele, mida te kodus albumit kleepides kunagi ei saa. Aga alati jääb muidugi see küsimus, et kas ta seda soovib. Aga kas need pildid, mis seal nendele piltidele on, minul õigus, võivad teised ka neid enda arvutisse tõmmata, ilma et nad isegi mulle selleks Ütleme niimoodi, et siin on nüüd, kui me väga keeruliseks juriidiliselt ei hakkaks minema, eks ju, aga põhimõtteliselt, kui te olete mingi albumi maailmaga jaganud, siis võite sellega arvestada, et kindlasti on kuskil keegi, kes need pildid alla salvestab. Et kui te olete juba maailma oma pildid jaganud, siis see on nagu lind, kelle te olete peost lahti lasknud ja lind lendab ja lendab ja lendab ja, ja teda tagasi kätte ei saa. Nii et vot see on küll üks asi, millega te peate arvestama, need kindlasti nagu pildid, mis on teie jaoks isiklikud või erilised või mida te ei taha maailmaga jagada, siis ainuke võimalus kindel olla on see, et neid lihtsalt ei jaga. Et, et see on kindlasti nagu ainuke mõistlik käitumisviis. Isegi kui juriidiliselt ei ole kellelgi õigus neid pilte alla salvestada ei ole õigus neid pilte kasutada, siis maailm on suur ja lai ja, ja kui seal pildi peal midagi sellist on, mis kellelegi huvi pakub, siis kindlasti kuskil ikkagi keegi leidukesed alla salvestab. Nii et siin ei ole mul nagu midagi kobiseda selles mõttes, et ise panin nad ülesse. Jah, et üldiselt on niimoodi jah, et kui sa, kui, kui nüüd ütleme, siis tõesti, sul on mingisugune väga-väga haruldane pilt mingist haruldasest sündmusest, mis võiks maailmale huvi pakkuda, no siis võib-olla on võimalik panna näiteks niimoodi üles, et sa paned üles väga väikese faili ja paned sinna peale veel vesimärgi mis tähendab seda, et sa lihtsalt proovid iga hinna eest kaitsta seda pilti samas näidata maailmale, et mul on see pilt olemas, aga mina seda teile, kui te seda mult tahate, siis kirjutage mulle, need ütleme siis hakkavad juba mängima sellised teistsugused trikid, aga üldiselt ma kaldun arvama, et ikkagi sellise tava nii-öelda perealbumi pidamiseks ilmselt selliseid võtteid tarvis kasutusele võtta ei ole. Kui sa tahad maailmale näidata, et sul on midagi hästi välja tulnud või tahad maailmale näidata niisuguse perekond on, siis tee seda kui seda teha ei taha, siis jumala eest hoia seda rahulikult ainult endale või jaga seda ainult mõne valitud, aga kellele sa selle aadressi ja salasõna saadad? Nii et selle koha pealt on kõik piiramise võimalused olemas, et tihtipeale on ainult inimese enda teadmatus see, et ta jagab kogemata kõik asjad kogu maailmaga välja pärast on natukene häiritud sellest, et kõik kõigest teada said.