Ei midagi sellist. Ei usu kedagi. Ei, ärka. Siis see suitsiid, leina. Et. Tõepoolest, veidi pikem. Oma jutuga nüüd siit ka jätkame ja meil on väga hea meel öelda tere päevast Tartu mehele Ivar põllule. Tervist. Oled ju tartu mees praegu olen küll, jah. Aga tegelikult, kust oled pärit saatuks mujalt ja nojah, tegelikult olen pärnu lähedal Tootsist. Ma olen lugenud ühte intervjuud, kus sa oled rääkinud üsna nukralt toonil sellest Tootsist, et ta ei ole selline helge lapsepõlve maa, vaid ikka meenub see, et see oli selline väikene tööstuseid kants. No, ega tol ajal seda ei mõelnud, et sa nüüd tööstuslik kants seal tundus ikka see, et vaatad omaselt viiekordse paneelelamu Telliskivielamu aknast välja, ühelt poolt mets ja teisel pool vaatad vabriku kella. Niisugune uus aasta, siis fabrikas pilet. See lapsepõlves on kõik väga romantiline. Milline on sinu jaoks see identiteedi küsimus, et kas oled Tootsis Pärnumaalt või oled sa tartlane? See ei ole muu jaoks üldse tähtis, ei mõtle selle peale, et turbarabad on jäänud selja taha ja nüüd tegelen hoopis millegi muuga. Seda küll mõelnud, et võiks ükskord, enne kui see kõik nede raba raudteed üles võetakse, tahaks enne siin raudtee peale sõitma minema veel uuesti rappa, enne kui see uuesti metsa kasvab. Aga lapsepõlves turbarabas, muidu tööl käisid mättaid keeramas, see oli üsna populaarne. Me korjasime, kivisid ja kände. See oli väga loomulik, et me seal käisime. Kuidas sa vaatad tagasi selle peale, kus sa praegu oma eluga oled ja lapsepõlv on siin nagu seos ka, kas midagi on ette määratud? Ei oska öelda. Aga see, see, kuidas asjad juhtuvad, see on küll niimoodi, et eriti palju nagu oma valikutes, tundub, et ei sõltugi. Pigem see tuleb niikuinii, kas varem või hiljem. Sa oled selline fatalism, järelikult usud, et kõik, mis peab tulema, see tuleb. Ma olen sellega leppinud. Sest et ikka tihtipeale, kui selliseid saateid alustatakse, siis tehakse sissejuhatus. Meil on külas see ja too ja C tiitel ja need ametinimetused. Aga kuidagi sinu puhul on seda raske teha, sest et sa oled väga palju kunstnikke, vorme ühes isiksuses, et kuidas sa tunned, et kes sa siis oled, mis tiitlit sa võiksid kanda? Meil oli uues teatris, oli 2009, üks esietendus, see oli Mart aasa näidendi identiteet, lavastus, kus ma olin kunstnikuks siis enne seda mul oli ka, ütleme ikkagi päris palju mõtlemist, et kes ma siis nüüd oleneb, mida ma tahan teha ja tahaks, tegime ühte asja siis samas peab tegema teisi asju, seal oli väga selle lavastuse lõpp ideega ka lihtne ja labane ja, ja minu jaoks tol hetkel väga tugevdav. See lõppes selle tõdemusega, et näete, vaadake nagu ID-kaardi pealt, kes te olete, et kui ta küsib küsida, kes ma olen või kuhu ma lähen, et ei, nimi on seal ju kirjas, et kõik muu on ju, tuleb ja läheb, aga enne tuleb ju nimi teha, eino nimi antakse juba sündides ja siis see, mis see nimi tähendab, see on juba sinu teha. Kuulajatele võib-olla ka laienduseks, et sa oled olnud dramaturg, sa oled olnud muusik, sa tegeled kujundamisega kunstniku tööga. Sa oled teatrijuust suuresti administraator, seda nimekirja võib jätkata üsnagi pikalt. Nii et sul ühegi nende poole kaldu ei ole. See suhe. Praegu ta ikkagi sõltub sellest, et mis töö parajasti käsil on, mille poole ta kaldu on. Hea meelega tahaks ikka kuskil mingi paari aasta pärast neid asju kuidagi koomale lükata, et järjest neid asju jääb ikkagi vähemaks. Ilmselt ikkagi lõpuks jääb üks või kaks asja järgi või tuleb hoopis midagi muud, kui väsitav see aeg on? Muidugi on, väga väsitavad kõik sellised väga segased ajad, aga see on kui võtta seda kui sellist filmi, kus iga hetk juhtub midagi uut, siis on samas väga põnev. Sind ei häiri, seal? Ei häiri ja iseenesest kui mõelda nüüd sellel aastal 2011 ja Tartu uuele teatrile selles kontekstis, siis rohkem on ikkagi põhjust rõõmustada. Muidugi jah, kas sa oled lugenud muide teater, muusika, kinoteatri ankeete, mis traditsiooniliselt ilmub detsembrikuus olen küll lugenud. Äge ju, nojah isegi kriitikud on märganud juba teist aastat, selles mõttes polegi midagi viriseda ja võib-olla lihtsalt nende ootused läksid väga kõrgeks, et no nüüd meil läheb hästi ja oh nüüd me saksa oma maja ka ja noh, alati saab ju aga suurelt mõelda, mõned asjad võtavad natuke rohkem aega. Jällegi kui lühidalt lahti seletada see nii-öelda majasaaga Sellega juhtus niimoodi, et põhimõtteliselt uue teatri loomise algusest oleme mõelnud, et tal võiks tekkida selline oma oma ruum, kus saaks siis teha proove, esietendusi, siis käituda mingit stuudiot ja üldse koondada Tartu sellist nii-öelda teist teatritegemist. Alguses proovisime seda teha pärmivabrikus, kuhu tekkis skulptuuride, seal see asi läks hukka, kolisime Genialistide klubisse. Samas ikkagi otsisime pidevalt neid ruume, siiani pole üldse õnnestunud. Nii kui nüüd paar aastat tagasi ülikool käis välja, et ta müüb oma vanad võimlad maha siis me hakkasime seda asja ajama, et näiteks siis koos selle Eesti teatri festivali Emajõe suveteatriga, et võiks seal ühe võimla enda kätte võtta ülikooli selline avalik kasutus ja ja võiks ju, selles täitis linnaland ja siis me nagu käitaks seda, et siis oleks üks teatrisaal Tartus juures, see on siis jutt on praegu sellest võimelist, mis on botaanikaaia vastas. Need võimed on kaks, üks on seal mänguasjamuuseumi kõrval ja teine on seal Annika ja vastas, jah. No tol hetkel ei tulnud sellele mitte mingit vastust. Ja siis ühel hetkel oligi see punane telliskividest maja botaanikaaia vastas juba müügis. See oli nüüd selle aasta alguses ta selgus, et ta läheb nüüd kohe müüki ja juba tegevus on välja kolimas, siis sai kibekähku tegutsema hakatud ja tundus, et nüüd nagu õnnestubki, aga eelkõige on Eestis ikkagi vaja äriprojekte toetada, mitte noh, ütleme, et asjad peavad ikka olema nagu äriliselt. Arusaadav, siis on kõikidel arusaadavad, tunned sa, et enese arusaadavaks tegemine just selles mõttes on ikka jube raske praegu? Seda küll, aga ma saan ka aru, et see asi ei ole mitte nagu nendest, sest noh, nemad oskavad seda keelt väga hästi, vaid pigem nagu selles, et ma ise olen selles mõttes naiivne, et ma ei tahagi neid oma plaane täiesti loomamajanduslikuks tõlkida. Kuidas sa tõlgid, neid plaane siis tõlkigi? Probleem on ju selles tegelikult, et neil on vähe kultuurimänedžere, justkui, kes loeksid rahaga sinna kõrvale juurde, et seda küll jah. Aga samas, sa oled olnud väga nii-öelda loomemajanduse kriitiline, miks see on nii? Sellepärast, et Mu meelest on see väga ohtlik niewelleerimine seda nüüd õnneks juba väga paljud teised ka kuskil märkinud, et ikkagi need, kes nagu sellelt kunsti, need inimesed võiksid teha rohkem nagu kunsti ja need, kes on mänedžeri näiteks talle mänedžeride kunstnikud ei pea muutma mänedžeriks mänedžeri tõesti pea saama kunst, et need asjad võiks jääda erinevaks, lihtsalt mänedžer on juurde vaja. Seda tõesti. Aga et kui inimene lõpuks muutub selliseks projektide tegemise masinaks ega siis ta hakkabki mõtlema projektiliselt, et teen seda selle projektina selle projektina, aga see, mida ma lõpuks nagu tegelikult teha tahtsin, see läheb lõpuks meelest ära. Aga ikkagi pidevalt võideldes oma elu-olu eest Tartu uue teatri puhul, siis ometigi sa pead olema renessanssmees, kes tegeleb Kasele mänedžeritööga, et ühtepidi sa tahtsid justkui nii-öelda riigiteatri raamidest välja saada, et tegeleda selle kunstiga. Sa ikkagi pead kõige muuga tegelema kunstiga, pahatihti. Eks see ongi ka naljakas, et ühelt poolt nagu tahaks institutsionaalset teatrit ju mitte teha, aga samas selleks, et teatrit teha, selleks peab mingeid institutsioone looma. Ongi samas väga põnev, et me ei loo seda süsteemi sammas nagu struktuuri poolt, vaid loome seda, et nagu inimeste poolt tuleb jälle meie seltskond uus inimene ja tal on need anded ja siis nüüd kuidagi nagu, kuidas meil need asjad klappima hakkavad. See pall läheb nagu järjest suuremaks toredate inimeste pall. Aga mis on siis Tartu uus teater, kui me ütleme, sõnateatris, me kujutame ette, et on üks hoone, kus on trupp, lavastajad, peanäitejuhid, kõik edasi kui paljudel üldse inimesi tegelikult on hingekirjas, kes ainult sina üksinda või? Hingekiri on sihuke kahtlane asi, ütleme et meil on idee ja ilusate inimeste pall nende ideede ümber, et see ikkagi arusaamatu, et Tartu linnas ei leidu paika sellele uuele teatrile, seal on näiteks sadamateater ja Vanemuine rendib seda Rein Kilgi käest hea hinnaga, aga miks ei võiks teiega selle hinna eest, me ei jaksa seda rentida. Samal ajal Vanemuine on, ma ei tea, kas nüüd avalikult kusagil või on nad mingisugustes muudes eravestlustes nii-öelda öelnud, et neil peaks midagi selle vastu, et Tartu uus teater kasutaks Vanemuise saale. Kasutaks Vanemuise saale nagu kõik teised teatrid külalisetendust, eks see on üks asi, loomulikult me võime Vanemuise suurt saali rentida ja seal ka teha tüki või rentida ühte või teist saaliaga külalisetenduste tegemine Tartus. See ei ole mingi probleem. Aga kui rääkida lavastuste väljatoomisest Tartus, lavastuse väljatoomiseks ei piisa selleks, et sa rendid hommikust saali ja siis õhtul mängid juba etendust, et niimoodi päris kahjuks. Ma saan aru, et nii Genialistide klubi kui Tartu uue teatri loomisega tegelikult sa otsisid Tartust ja miks ka mitte üle kogu Eesti sellist omamoodi publikut. Millist publikut otsite? Ega me ei otsigi publikut, meil on pigem see, et me tunneme, et mis olemegi publik, kelle jaoks me seda teeme seal ikkagi enda jaoks enda jaoks tundub, et see asi praegu puudub ja tegelikult on see väga tahaks vaadata selliseid häid väikseid lavastusi Tartus, aga ei ole seda kohta. Lavastusi tule Tartusse sellepärast et Nad ei saa endale saali renditud, sest see on liiga kallis või et paljud head ansamblite tulevatusse esinema, siis tuleb luua koht, mitte viriseda. Tartu uus teater identifitseerib ennast ikkagi Tartu uue teatri Nansen, kindel. Ja igasuguseid mõtteid on olnud, et Tartu uus teater kõik probleemid oleksid lahendatud, kui ta natuke laiemat pilti vaataks, et tulgu Tallinnasse, olgu siin no kõik võib kõne alla tulla, aga Tallinnas on need teatrid ju ka juba nagu putru. Ja me ise elame ju praegu Tartus. Selles mõttes ikkagi turuseisu, sa jälgid selles mõttes, no ütleme, et kui kõik käib nagu intuitsiooni tasandil, eks siis siis kui me Tartu uuele teatrile seda juriidilist kehandid lõime, siis millegipärast sai see tehtud MTÜ uus teater juba ettevaatavalt või ettevaatlikult tahtsa Ivar maailma muuta. Sedasama teatriga. Ei maailma muuta küll ei taha, tahaks inimesi julgustada. Julgustada, milleks ennast muutma? Tegema seda, mis nad tahavad? Elu. Suure kunsti suuri valusid. Minu meelest üks asi, mis Tartu uus teater on küll, et see füüsiline lähedus publikuga, aga ta justkui nagu noh Vaadates silma publikule seda pilku kohata seal saalis. Ei teagi, millest see tuleb, see vist on küll nii, jah. Aga see. See ei ole kuidagi taotluslik või see ei ole meil nüüd manifesti teenitud, et me nüüd niimoodi teeme, see on ilmselt sõltub nendest inimestest ja sellest publikust, kelle jaoks need lavastused teeme, et ilmselt nendele julgeme silmi vaadata. Et me ei paku neile toodet neilt raha kätte saada. Võrdlus on, on siin nüüd meelevald, need on ikka kaks väga erinevat teatrit, aga oletame, näiteks kui Tallinna looteater üritab väga palju sellist ühiskondlikult jõulist sõnumit edastada, siis Tartu uuel teatril selliseid ambitsioon ei ole. Otseselt ei ole jah, et pigem ikka inimeselt inimesele suhtlus. Ja kui nüüd praegu mõelda, siis küll jah. Et me selliseid suuri ühiskondlikke projekte ei ole küll plaanitsen teha. Seda Tartu uus teater on pisut selline, noh ma ei tea, grupeeringu rühmituse asi ka või? On küll jah, kindlasti. Kuidas see on õnnestunud, et see seltskond, kes teil on kogunenud selleks nii-öelda nii mulliks palliks või kuidas sa seda kirjeldasidki, et nad on üsna ühtlase visiooniga ja et väga keerulistes oludes ikkagi nad teevad seda aasta aasta järel? No ei saa öelda, et kõik kõik mõtlevad nüüd täpselt ühtemoodi, täitsa saab öelda, et on ka erinevaid arvamusi kuidagi lihtsustada, siis ilmselt on see võimalus teha seda, mis meeldib ja siis saad aru, et kõik asjad ei saagi nagu olla? Noh, meil on juba kasvõi neid autor, lavastajaid on päris mitu, kes teevad juba korduvalt ja korduvalt meie juures asja, et ütleme, et ega kõik asjad teise inimese võib ju lõputult meeldida. Aga see, see, miks seda tehakse või see sisemine sund, see on sama, aga väljendusvahendite ja kasutus või või teemade ring, see võib olla erinev, seda siis ei peagi olema sama. Seega kunstiliselt, kuivõrd pingeline on olnud uue teatrilavastuste tegemine. Väga pingeline, on ikka olnud niimoodi, et nüüd jääb seisma see tükk, et me ei tee seda üldse sellepärast et me ei saa ühele nõule, sest et meie visioonid on täiesti erinevad. Ei, sellist asja pole, et nüüd jääb seisma, pigem on see ikkagi see, et nad ei oska seda, oleks, eks need on ikkagi rohkem inimestevahelised suhted või see, et kui keegi teeb lavastust, siis ta ei mõtle enam inimeste peale, vaid mõtleb lavastuse peale, siis see kipub tihtipeale seda mullikese või selle pallikese nagu inimsuste segama, aga samas, kui see asi on valmis, siis saab kõik jälle hästi läbi. Kui Tartu uue teatri üks etendus on lõppenud, kas inimesed jäävad laiali või nad veel istuvad koos? Natukene istutakse, käin klubis kella kaheni öösel ja arutatakse, on osad lavastused küll ja millel on see kohe otse koju minemine nagu reetmine ja tavaliselt trupid jäävad küll jah, aga mõned lavastused, mida juba mängitakse siin kümneid kordi, siis ikka nii pikalt räägin siis siis, siis on juba oma oma grupeeringud, kes lähevad sinna siis temaga päris töö tegemist ei veel ei ole, see on nagu selline kõige paremas mõttes vana ja teatrivärk, no räägiti ka, et näidendiga garderoobis veel tükk aega istusid ja elati sellist seltsielu ka pärast etendusele, et seda on see olemas ja see on veel olemas. Jah, kui rääkida sellest autoriteatrist ikkagi, siis see on üks selline, võib-olla ka paha nimetada buumiks teda eesti teatris, aga ikkagi sellega tegeleb päris mitu näitekirjanikku, kes siis ise ka lavastavad oma asja. Mis autoriteater tegelikult on. Autoriteater on selline hea mõiste, millega meil on väga hea mõista, ütleb kõike, mitte midagi. Et mul on väga hea meel, et see sai välja käidud, et see tekitas kohe sellise furoori ja saime kohe vastu pead kõvasti selle termini pärast, kes selle mõiste autor tegelikult on. No ma ei tea, kes selle autorannas luule Epner väitsid, seda on kasutatud varem ka kunagi kui ka ajakirjanikud küsisid Tartu uue teatri. Et mis te nüüd edasi teete ja mis on televisioon ja siis ei osanud midagi targemat ka öelda, et vaatasin, et mis meil järgmises hooajas plaanis on, et meil on rohkem sihuke autoriteatrisuund. Siis reporterid kuulasid, tähtsate nägudega, tegid ei aja, selle peale pandi kirja, aga siiski draamafestivali kõrvalprogrammi nimeks, et sellega autoriteatriprogramm, sellega sai need asjad kuidagi täitsa ära koondada. Sellega võib tõesti nimetada ükskõik mida. Kui öelda autorifilm, et Veiko õõnbude filmi Rainer Sarneti filmi, siis saavad aru, et see, need autorifilm, kus lavastaja teostab oma visiooni olgu see siis halb või hea ja ei ole, et võetakse nüüd mingi näitekirjanik sinna juurde, kes kirjutab mingi näidendi ja siis siis hakatakse tegema omakorda nagu seest mingit filmi. Et ei ole mitte see, et näidendi autori lavastuses autor, vaid pigem siis see on üks autor, kas ta siis teeb seda asja niimoodi, et ta hakkab lavastama ja siis tekst tekib sinna juurde, kui üldse teksti tekib, või siis niipidi, et on näidendi autor, kes siis toob sellega lavale, pärast hiljem võib keegi seal uuesti lavastada ja hoopis paremini lavastada. Mida ma olen ise avastanud enda asju tehes, et see on väga hea vahendeid. Kui sa pead kogu selle idee kuidagi näidendis valama, siis muutub lõpuks ikkagi selliseks ilukirjanduseks ja siis, kui hakkab see lavastajad seda ilukirjandusliku teksti nagu teatriks tegema, uuesti ümber tõlkima, siis kaod väga suured, hakatakse mingeid asju ümber tegema või arusaamatuses üle hüppama, tegelikult on ju kõik asjad sinna kirja pandud nagu mingi kindla mõttega, et aga enda arusaadavaks tegemine ikkagi näitetrupile. Ja niisugune keeruline koht on küll, jah, kindlasti meie näitlejad on suures osas nagu heatahtlikud ja usaldavad. Et on valmis igasugu asju proovima ja ka nagu ise kasutame seda vabadust, mis neile antakse ja samas ma ei oska seda väga täpselt hinnata, aga kui sa ütled, et kõik on mingi mõttega kirja pandud, näitleja ütleb, et vot siit mina mõtet ei leia, selle koha võiks vahele jätta siis selles mõttes ongi autoriteater. Ja et siis autor selgitab ära see labane nali, siin ei ole tähtis mitte see, et ta nüüd labane nali, vaid tähtis on see hoopis sellesse Labolanali olla. Kui sa mängid niimodi, siis labane nali mingil määral nagu jääb, aga see viitab hoopis sinna teise kohta ja mängi hoopis seda, seda viidet, kes seda iiliti näe, see näeb seda labast nalja, aga see video on seal alles, see tuleb hiljem tagasi siis kui jõutakse selle viite teise otsa seal teises vaatuses. Kumb sulle siis rohkem meeldib, kas selline näitleja, kes ise mõtleb, ise, pakub juurde ideid või selline, kes järgib sinu juhiseid ja on käsikirja truu? Need asjad ei ole vastandid üldse. Kindlasti mina ei oska mingeid nii täpselt märkus öelda näitlejatele teeme täpselt seda ja siis, kui ta täpselt näitleja on nagu masin, kes teed täpselt seda siis see kõik ongi hea, seda ma niikuinii ei oska, et pigem see on ikkagi nagu koos tõlkimine või et kui näitlejad on heatahtlikud, siis nad saavad aru, mis ma ikka mõtlen. Vähemalt minut tehtud töödes on seal see vabadus ikkagi päris suur, aga mingites kindlates fikseeritud piirides rääkisid Katrin Pärnaga, muide ja mul jäi kõlama kõrvu Tamaks lauset. Ta kunagi arvas. Looming saab sündida ainult läbi valu ja läbi kannatuse ja, ja Tartu uus teater on tema jaoks selle täiesti ümber lükanud. Et mõnus peabki olema. Ma olen sellega nõus ja kuigi see ei ole ka absoluutne, et kindlasti ainult mõnusa käega ei saa siis võib-olla mõnikord halb Kaalema, kui muidu ei saaks, kõike, ei saa võib-olla läbi mõnusasse alati teha. Jah, ma mõtlengi, et ta pidas silmas seda, et tõenäoliselt just mõnuga teha seda asja just. Isegi. Poode. Kindlasti. Kombel. Kus enne Tartu teatrit tulid Pärnus Endlas, mis sa tegid seal, ma olin, seal isegi segas ametijuhendiga töö, ma olin võimelise dramaturg, aga tööjuhendid oli umbes umbes nagu kirjandusala juhataja või kirjandusala toimetaja. Aga see ei tähenda, et ma oleksin lavastuste juures istunud ja lavastajaid suurt aidanud. Kükitasin ikka kirjandustoas ja ei teadnud teatrist suurt midagi. Tegin kodulehekülgi ja kavalehti ja igasuguseid muid asju, lugesin, oli palju tööd seal või? Tundus küll jah, aga ma täpselt ei oska hinnata seda, kas, kas see oli mingi töö tegemine või mitte? Millises seisus oli siis Endla, kuidas sa seda aega mäletad? Seal on igasuguseid seis olnud, et see on igasuguseid seis olnud, jah. No tegelikult see, kui me sinna läksime, siis see tundus väga hirmus. Aga kuidagi see Endlas on selline. Nii palju, kui ma seda mäletan sellest Pärnus keskkoolis käimisest või algkooli ajal seal teatris käimisest, siis ta on ikka olnud selline staariteater. Rohkem on küll räägitud ikeses ansambliteater normidele oli väga hea trupp, kes tõi need lavastust siis välja, mina seda ei mäleta, mina mäletan, et seal staarid, kes olid eelkõige Kuldse Trio staarid ja siis veel mõned primadonnad ka nad ja siis laanemets ja, ja noh, sellised ikka noh, ülielusuuruses sellised, noh kui nägid kuskil toidupoe Secoritki säästis juustu, siis see oli ikka nagu õhkika väreles. Ja siis, kui sinnasamasse teatrisse läksin ja siis seal olid väga kurjad raadiost ka, kus trasseli staari teatrit raputanud, ma ei oska nüüd hinnata, kas õieti või valesti inimeste ridasid, hõrendanud ütleme, kaadrid lasknud, et uus veriseks sisse tulla kus oli üldse tekkida. Ja siis oli kõik väga kuri, oli see olukord, aga siis, kui me seal töötasime, meil oli paar esimest aastat, oli väga suur rõõm seal päris mitu inimest tulid juurde ja siis lavakast Tõnu Lensment ja sa tegid oma diplomilavastused seal, mis oli väga rõõmustav kogemus ja noored näitlejad tulid ja see oli siukene. Aga mingil hetkel läks siis ikkagi asi juba tööks ja täpselt siis sel hetkel, kui ma juba teadsin, et oh, nüüd ma tean, mida, mismoodi tuleb, nagu seda Endla teatri repertuaari teha, siis töölepingut pikendati. Olin päris šokeeritud sellest, mis nüüd ma nüüd juba nii tark enam ei pikendatud, aga tagantjärgi see siiski päris hea. Iga kord, kui see lepingu pikendamine, ütlen, et ma ikka tahaks ei noh, mis siin ikka väga vaja ja siis ma juba täitsa uskusin seda, aga lõpus organisatsioonid, ega nendel ei olegi inimest vaja kui tervikut, neil ongi vaja seda, kui ta on kasulik. Paratamatus. Siga, teatrijuht moodustab oma meeskonna, ise puutub praegu selle sama asjaga täpselt tegelikult missugused endast, nagu siis õppisin, ma saan aru, et seal sa õppisid selgeks, kuidas tuleb ka Tartu uut teatrit teha või sain ta väga palju asju, mida ei tohi teha kunagi. Näiteks ei tohi teha teatritegemine kindlasti on ühelt poolt privileeg mis ei muuda selle privileegi saanud inimest nagu niivõrd palju paremaks, seda võib ennast teistest paremaks pidada selles mõttes, et seda privileegi tuleks võtta kui ikkagi võimalust, mitte kui seda, et ma nüüd olen näitleja, ma nüüd löön jalaga ukse vaipaks ja ma nagu põhiliselt ma ei ole enam inimene, et noh, see on kindlasti väga vaeseid, kas ka järele. Ja siis ma ei saa nagu süüdistada nüüd direktori ümber, õhk väreleb, aga näitleja on eelkõige ikkagi inimene ja teater on eelkõige ikkagi inimeste kogunekuv asi ületab elusuuruse, siis see ei ole enam. See kindlasti funktsioneerib aastakümneid ja võib-olla isegi aastasadu, aga see kaotab nagu oma elusa tule, see eluteatri värk nagu ei meeldi, ehk ma saan siis aru, et teatris tehtagu teatrit, aga elu kuskil mujal seda ka ei saa öelda, eluteater on väga ka täitsa olemas, aga kuidagi see, et just suurte teatrite puhul on see, et inimesed, kes on ametis mõtlevad õmblused, andis jumal ameti, annab ka mõistuse või annab oskused, et see väga kerge tulema. Ja seda ma nagu tajusin enda juures ka, et ma sinna tööle läksin, et eksime, siis ma ei saanud üldse aru, aga mis ma tegema pean? Ühel hetkel ma uskusin, et amet, mul on ju hakkama, justkui saan, palk jooksevad, ju ma siis olen andekas, ma saan hakkama. Et ah, see on väga ohtlik. Eelkõige tuleks ikka seda proovida selgeks saada, mis, kes sa ise oled ja siis seda ruumi enda ümber nagu selle järgi kujundada, mitte see, et nagu vaatad, lähed kuhugi süsteemi sisse, siis hakkad ennast selle järgi siis nagu lõikama. Aga selline tõeline luksus elada ainult selle järgi, et kes sina oled ja ja et justkui kõik sinu ümber peaksid muganduma sinu järgi ükskõik. Te pea muganduma selle järgi, kui olla vabakutseline või nii-öelda nagu töötamine Tartu uues teatris tähendab tegelikult vabakutselisest see tähendab ju, et inimesed saavad 11 valida, kas nad tahavad koos töötada või mitte. Kindlasti ongi luksus, aga see on täiesti kõigi õuepealse luksus olemas. Mis selle teatri ja Eesti nagu see asi on, et Don, see teatritegemine kuidagi tõepoolest eestlaste nagu sellises väikses vereringes sees ja teatri vaatamine, et miks me armastame nii väga seda teatrit, meil on pandud eesmärgid 800000 külastust võiks jääda ja see on täitsa arusaamatu. Ma ise ka ei tea, miks nii palju inimesed teatris käivad. Ja ma olen selle peale ka mõelnud väga palju ja mulle tundub, et väga palju sellest 100-st 1000-st ilmselt ei ole ka päris nagu lavastust vaatamas käimine, et võib-olla seal väga suur osa ongi kaks kolmandikku võib-olla nagu ongi teatris käimine sinna sameti vahele nagu viid, viid naise välja või lapsed teatrisse või noh, see rohkem selline ühiskondlik kohustus, ühiskondlik Siuke akt. Keegi isegi kunagi ütelnud kellelegi selgimisi hetk, et teater nagu parkimismaja lüüakse lüüakse nagu kehad, viiakse sinna saali, klõpsti, läheb pimedaks ja siis mõtledki kuskil mujal, siis käiakse seal ära ja siis vahepeal juuksekohvi ja siis minnakse koju. Aga samas inimesed janunevad ju sõnumite järele, räägitakse nendest asjadest, mida võib-olla ühiskonnas silmast silma julgetagi läbi arutada. Kindlasti on ka neid, aga ma arvan, et need ei ole üle poole. Võib-olla seda dialoogi ikkagi otsitakse, sest et nagu me räägime Tartu uus teater vaata publikule justkui nagu silma, et noh, varasematest aegadest ju, miks käidi teatris, oligi see, et see oli ainus koht, kus tegelikult asjadest räägiti ja kus võib-olla ridade vahelt sai midagi lugeda, et äkki see sealt sisse jäänud kuidagi või võib-olla ka jah, aga samas tunne peaks juba ammu olema maha maetud, siis ikka 10 aastat, vahepeal ei rääkinud teater üldse mitte midagi. Ja need tükid, mis rääkisid, neid ei käidud vaatamas, sest eelkõige see teater on ennast ütleme jah, et kui nüüd võrrelda näiteks kinoga, et kino jäigi nagu sellist päris asja ajama. Ja kus räägitakse nagu ridade vahelt ja kõik sihuke hämara tyyp sammas kino on kaotanud suures osas oma vaataskonnad ja kaotanud ka oma koguselelevivõrgu ja seda sorry mind uuesti hakata üles ehitama, aga teater nagu jäi selles mõttes väga tublina ellu, et ta muutuski äriks ja meelelahutuseks naerumasinaks ja rahapumbaks sama suurt üle mingil hetkel või midagi nüüd tuleb nagu tagasi või tuleb nagu juurde, aga samas see rahapump või see ju tegelikult töötab täie võimuga edasi. Keegi nagu ei mõtlegi, et see on kuidagi imelik, et nüüd väga palju lavastusi tuleb teha selleks, et saada raha, et teha teatrit seal kõrgel mäe otsas Vanemuine räägib sama asja, et vot muusikali tuleb selleks teha, et suur kunst ka sinna keskele kuskile ära mahuks. No räägitakse ju seda, et praegusel ajal on väga raske näiteks nalja teha, et kõigest on lubatud rääkida ja vot kuidas Tartu uus teater, kas või, või kuidas teater leiab selle teema, millest siis inimestega ikkagi rääkida või mis asi see on tänapäeval, eks sa oled täitsa isiklik, et millest keegi tahab rääkida, aga praegusel ajal tundub küll juba, et kõikidest asjadest niikuinii ei räägita, et see, millest ajakirjanduses räägitakse, see on ikka täitsa üks asi ja see, mida kui näiteks vaadata mingit valitsuste või või juhtivatel kohtadel töötavate inimeste retoorikat, siis õpib juba kuulamisele mingeid asju. Kui näiteks räägitakse, et ühte asja kindlasti ei juhtu, seda ütleb mingi kindel inimene, siis võid kindel olla, et see juhtub. Et kus see, nagu see rääkimata juttude koht on, seda on ikka väga palju. Põhimõtteliselt on Eesti riik minu meelest jõudnud sinnamaani, et ikka seda rahvast hoitakse väga rahas, ei peaks ülemäära nagu muretseb, muretsema, et antakse, muretsemiseks antakse nagu mingid kindlad killud ette, mille pärast siin haigeks muretseda, samas nagu suurte peal ei pea nagu väga palju mõtlema. See on väga mete hoolitseb, aga võib-olla see on üks asi, millest teater saab rääkida. Mulle jäi kuskilt silma, et sa juba mõnda aega ei ole käinud valimas, sellepärast sa ei oska kedagi valida. Kahjuks küll, jah. Kas ei ole natuke ohtlikud, kõik mõtleksid nõnda. Kindlasti on jah, aga ühe korra ma tegelikult isegi Tartus käisin nüüd valimas, siis pärast sain aru, et ta jälle petta saanud. Aga mis sa arvad, miks see on nii, et needsamad inimesed ikka, nad valitakse tagasi, miks meil lõpuks ei jää kedagi valida? Orjad ilmselt ei usuliselt mitte midagi, hea küll ta nüüd tõesti tegi sihuke pahateoga, ilmselt need kõik on ühtmoodi paha, tead, siis valin vähemalt sellise, kes mulle kõige rohkem meeldib ja ma ei usu, et ta nüüd nii Halkaan teil on vähemalt temal juba tasku juba täis ahnitsenud, vähemalt tulevad uued, sinna paremaks ei lähe siis kõigepealt on vaja neid nendele kõik uued, mina ei tea asjadest ja kõik need taskud täis kuseda, parem juba see kindel ladvik, eks see, kelle me oleme üles kasvatanud seal. Las nemad siis juba teevad, sest eks nad natuke juba äkki hakkavad mõtlema lihtrahva peale ka. Aga see ei tekita sinus mõtet, et vot tahaks ikkagi teha sellist ühiskonnakriitikat ja, ja neid sõnumeid rahvani viia. Kui oskaks seda kuidagi niimoodi teha, et see tõepoolest mõjuks et sa ise ise omakorda ei muutuks selliseks. Tihtipeale sellised algatused muutuvad iseenda paroodiaks, kaasatakse sinna üldise valimisreklaami, noh, võtame kas või et kui hakata näiteks tegema lavastust mõnest poliitikust, mis meil oli ka ükskord plaanis ja noh, näidata näiteks seda läbi valgustada, siis lõpuks mis tulemus see poliitika veel populaarsem, siis me jõudsimegi selle lavastuse ära. On see saladus, kes see poliitik oli? Jah? Saladus siis muidu veel populaarsem. Ei valimisreklaami, me ei tee end ühelegi erakonnale praegu, aga sa ütled, et eestlane ei usu mitte midagi. Mis asja me peaksime uskuma? Noh, me ei usu, et riik võiks meid hoida või valitsus või või parlament saab olla üdini aus. Sinuga ei usu, valimas ei käi, järelikult sa ei usu? Ei, ma usun küll, et see saaks niimoodi olla, aga jah, siin on kärid ja, ja mul ei ole siin midagi hüpata, selles mõttes ma teen täiesti valesti. Mis teha siis, ilmselt see kodanikualgatusi, selline õhinapõhine tegevus ja kõik, see ongi see mingil määral lahenduseks, seesama, mida ma isegi teen. Et kuidagi selle kaudu asi saab paremaks minna, kui kõik inimesed ei mõtle, et nüüd me nüüd valime, annan oma hääle kellelegi ära ja siis tema minu eest teeb selle asja paremaks, et põhimõtteliselt igaüks saab seda ise teha, et oma häält ei tohi võib-olla ära anda. Ei saa loota, et keegi teeb sinu eest asjad nüüd sinu asja paremaks. Mis sulle Eestis meeldib, Ivar, mis on Eestis hästi? Eestis saab teha, mida sa tahad. Päris kindlasti, et põhimõtteliselt on ikkagi kõik võimalik, Eestis Eestis ei ole. Ei ole kõik valmis ja Eestis on ruumi, kui sulle ei meeldi linnas, sa võid tõesti minna maale elama ja bussikäi poodi ei ole. Jalgrattaga saab kapoodisest, jala saab kõndida teedevõrku veel mingil määral. Tegelikult võiks rääkida ka natukene Tartu uue teatri sellest hooajast, mis kurdel praegu käsil on, mis on teie tulevikumõtted, ideed? Grapsi muusikal on need Tallinnas küll jaanuari alguses, jaanuari alguses mängime Grapsi Tallinnas, jaanuaris me suurt midagi muud ei teegi, teemiant mängime ainult seda kolme Grapsi. Ja veebruaris on juba uus esietendus seal Mart aasa uus näidend, mis praeguse räägitud jutu põhjal kõlab täiesti aktuaalselt, see on projekt elu loomeinimestest, kes enam ei mäleta, mis nende nimi on. Miks nad sinna kokku tulid, seda Mart taas ise lavastab ja mängib koos Leino Rei ja Christian Leesmendiga. Tuleb välja kuskil, kust ta tuleb välja kuskil. Kas ausõna praegu ei tea, kus ta välja tuleb või on mitu varianti? Nagu Tartu linnas asuvad, need kohad? Loodame isegi see ei ole kindel? Ei, ma ei tea, sa kuuled, ei näe seda, aga Ivar põllul muigab ja natukene naerab ka selle olukorra üle hakata. Mulle öeldakse, et vot, tulen hommikul tõelevad, täna ma ei tea, millise laua tahame sind istuma paneme ja ja võib-olla sa pead üldse vaat üle õue seal hoopis teise majja minema istuma. Täna ja võib-olla täna ei pidanud üldse tulema ja elu või asi, mis asi see on? See on väga põnev, eks ole, muidugi väga tüütu, aga variant ongi tegelikult ju mitu ja kui jääda ootama seda päris õiget varianti, siis me ei teegi enam mitte midagi. Seda me vaatasime tegelikult siin terve sügis ja kõik need plaanid. Terve hooaeg oleks äärepealt või vastu taevast lennanud, mõtlesime, et kas hakkame tegema plaane, paneme kokku siis, kui on päris kindel, kas maja saame või ei saa siis veidisi lõputult. Mis sa, Ivar Põllu siis teed, kui sul on tõesti pea lõhki mõeldud nendest uue teatri asjadest ja sa tahad midagi midagi toredat teha lihtsalt mis sulle teha meeldib? Noh, ausalt öeldes, et meil on kodus kaks last ja põhimõtteliselt kui ma sinna lähen, ega siis ma ei pea enam mõtlema, et mida nüüd teha, kui vanad need lapsed on. Joosep on kaheksaaastane ja Juula on kolmeaastane. Nemad ütlevad mulle täpselt, mis teha tuleb, mis nad teha tahavad. Üks tahab ühte asja mängida, teine tahab teistesse mängida, tahab raamatuid kirjutada ja köita ja teine tahab näiteks kodu mängida. Seal on tegelikult väga täpselt alati teada, mis vaja teha. See põhimõtteliselt lülitabki täiesti välja ka kui suudab välja lülitada. Ja sellega peab vist siis nüüd perelepingu ka, et ega ma tegelikult teengi seda. Vabakutseline teeb oma tööd tegelikult pidevalt järele magamissiis ma teen edasi ja selles mõttes on hästi. Kristiina On ju ka uue, tead uues teatris, et me teeme seda koos. Ta on kunstnik, tegutsen ära, nii et selles mõttes ega koju niisama ilma selleta, et tööd kaasa ei võtaks, ei saa minna. Eriti ei saagi, saame kokkuleppe asi, me lepime kokku, et täna me rohkem teatavasti räägi ja siis kokkulepe omavahel või hakkab ikka rääkima veel. Siis paluti meelde tuletatud, et ärme täna sellest enam räägime, räägime sellest homme edasi, siiski. Maalid ka tänapäeval üldse enam mitte. Sellele raske lahti lasta sellistest asjadest nagu seesama maalimine ja Genialistid. Ma arvan, et sul on tüdimuseni seal pidanud rääkima, et millal bänd tuleb jälle lavale või ikkagi no ma küsin ikkagi, kuidas on Genelistidega hästi, need on laiali. Muidugi on väga raske nendest asjadest loobuda, aga siis ongi see, et uus asi ei tule peale, kui vanatesse ei lase, nagu. Ja samas, kui see vana asi on muutunud tüütuks või enam ei oska seda paremini teha, siis taas teha midagi uut. Oled sa püsimatu? Tundub küll, jah. Äkki see hetk, kus sa mõtled, et Tartu uue teatriga kõik tehtud, veel? Täitsa võimalik, jah, sellepärast minu unistus ongi see, et see toimuks kuidagi niimoodi, et see teater ise jääks alles. No nii nagu Genialistide klubist ära minnes klubi töötab väga hästi edasi avad sa selles mõttes ennast uue teatriga nagu samas seda, et Ivar Põllu võrdub tutvustada kuidagi. Et ma saan aru, et seda teatrit vaja ja see väga paljud inimesed nagu armastavad seda, tulevad sinna ja tahavad seal kõike teha. Et ma usun, et see teater mingi viie aasta pärast suudab olla ilma minutites olemas. Sest tulevad noored järjest peale, noh ma võin lavastusi teha ju ka füüsilisest isikust ettevõtjana, et see ei tähenda, et kruu nagu oma visioonist, mingi mingi masinavärk või mingi struktuur, et siis see kõik peabki nagu ja see masinavärk tahaks nüüd nagu kõrgemalt lennata, et siis peaks nagu lohisema niimoodi, et tahtmist mööda mööda maad kuidas aru saada nendest hetkedest, et nüüd on aeg nagu lahti lasta või lavastel peab see oskus paratamatult peaks olema, esietendus on ära, ega siis lavastajad otseselt enam sinna juurde ei vajata ja lavastab segama sealjuures hakata, või noh, meil on teistmoodi, kui ma praegu vastaselt juures on helimees, et siis need näited ei pääse sellest. Räägime iga kord pärast, et see nagu pidevalt areneb edasi. Mitmed lavastuses on ka niimoodi päris veel pärast kümnendat etendust veel edasi tehtud ja. Nii et sisuliselt tasuks uuesti ird kaad vaatama minna, et äkki on juba täiesti teistsugune lavastus. No on teistsugune siis ka vä? Mina käisin aasta tagasi, muidugi on teistsugune. Kuidas teeb järjest pühad, tavaliselt mööduvad? Oleneb, mis pühad praegu käimasolevad. Joosep teatas üks päeval, et homsest hakkab temalt hakkab käima. Et me teaks, hakkas käima siis ka aks. Et me nüüd väga jõuluhardad ei ole, aga paratamatult me ikkagi selles maailmas oleme. Mida sa uueks aastaks soovid, unistad, olgu see sinu teatrile või perele? Kõige kindlam oleks soovida sellist asja, mis ei pane nagu ühtegi teist kurvi taga olevaid asju kinni oleks see, et oleks, seda, tahaks ikka rahu. Nojah jah, et nad selles mõttes, et ei satuks paanikasse sellest ajutistest, tagasilöökidest, asjadest nagu suudaks usaldada seda teekonda. Enamasti siis, kui on see rahu või kasvõi nagu ühepäevamõttelisest, kui sul on hommikul, saad sa selle rahu kätte ja sa suhteliselt hoida, siis tegelikult läheb kõik alati väga hästi, isegi kui kõik vahepeal läheb midagi halvasti, aga kui sul seal tähendab hommikul lähed juba, oled juba väga närvis ja kõik asjad on see suhe loob selle olukorra. Võimendab Sul vist rohkem neid päev ikkagi, kus hommikul saad selle rahu kätte. No ma ikka proovin seda, jah. Ta on sealhulgas ikka mõni päev, kui sa hommikul juba vaikselt traavi vedama, jah. Sest nagu iseloomu poolest ma pigem nagu ikkagi reageeriks üle ja loobiks asju, aga ma nagu tegelen sellega pidevalt. Ega midagi. Ivar Põllu, suur aitäh meile stuudiosse tulemast, oma mõtteid rääkimast ja mis meis uuele teatrile soovime, mina hoian pöialt. Mina hoian ka pöialt ja soovin ikka pikka iga kutsumast.