Kuna sõna võtta soovijaid on väga palju, siis ma palun piirduda kaheksa minutiga. Kui te lubate ja siis ma annan kaheksa minuti möödumisel märku selle maja, võib-olla esimese elektroonikaseadmega summer. Sest et ma saan küll aru, et kõneledes ei oska ise eriti aega arvestada. Esimeseks paluksin toom kustelit. Ettevalmistada Eino Tamberg Lugupeetud kongressist osavõtjad teatriühingu tööstuskombinaat loodi 1959. aastal seniste tööstuslike tsehhide baasil. Ligemale 30 aasta jooksul on kombinaadi tootmismaht kasvanud ligi 12 korda ning moodustab käesolevaks ajaks 3,7 miljonit rubla. Suurenenud on ka kasumi osatähtsus. Väikeseeriatootmine on asendunud suur seeria ja masstootmisega. Riiklike plaani, ülesannete ja lepingukohustuste täitmisega. Oleme tulnud aasta-aastalt toime. Seda ka käesoleval aastal ning kombinaadi kollektiiv. Omab tootens tootmispotentsiaali, täita meile antavad ülesanded, riiklikud tellimused ka tulevikus. Tööstuskombinaat elab ja töötab 1961. aastal. Kinnitatud põhikirja alusel kinnitas selle põhikirja teatriühingu juhatus. Kommentaarideta on selge, et nimetatud põhikiri vajab põhjalikku uuendamist. Aeg on teinud oma töö. Esimesest jaanuarist hakkab kehtima uus riikliku ettevõtte seadus. Milline aga kombinaadile ilmselt ei laie, oleme ühiskondlik organisatsioon. Seda enam peab just uus põhikiri tagama tööstuskombinaadile kaasaja nõuetele vastavat majandustegevuse majanduslikud ja õiguslikud alused. Alates esimesest maist käesoleval aastal töötab kombinaat uutes töötasustamistingimustes. Lähitulevikus ootab ees üleminek täielikule isemajandamisele. Millisega. Paratamatult kaasneb uus suhtumine finantstegevusse. Siit ka vajadus kindlaks määrata loodava teatrifondi ja kombinaadi rahalised suhted. Millise osa tuludest saab teatrifond, milline osa jääb kombinaadi käsutusse. Senini me kanname praktiliselt kõik vabad vahendid teatriühingule tulemist, tulemust tähendab kasumist koguni 75 protsenti. Konkreetsus ja stabiilsus nimetatud küsimuses loob kindlus ja peremehe tundekombinaadi kollektiivile, kes hakkab otseselt olema huvitatud oma töö lõpptulemustest ja ettevõtte heast mainest. Peab arvestama tõsiasja, et tänane kombinaat nõuab põhjalikku rekonstrueerimist. Vananenud on seadmed ja tootmistehnoloogia tootmisruumid ei vasta nõuetele, seda näitas tänavune töökohtade atesteerimine. Olmetingimused vajavad tunduvalt parandamist. Enesekriitiliselt, ning perspektiivi tunnetusega tuleb suhtuda kombinaadi praegusesse toodangusse. Ei ole välistatud, et meie tänane põhitoodang voodipesu, auto, istmekatted, metallgarantiid homme enam turgu ei leia. Juba täna tuleb luua tingimused turukonjunktuuri tundmaõppimiseks rajada uute toodete kiire tootmisse juurutamise süsteem. Sellele aitaks kindlasti kaasa teatrifondi kaupluse avamine. Millise kaudu kombinaadi oleks võimalus müüa. Oma uudistoodangut ning kindlaks määrata, milline kaup läheb, milline mitte. Kõigi nende plaanide elluviimiseks on aga vaja vahendeid. Need kulutused tuleb aga ilmtingimata teha. Teist teed siin ei ole. Vastasel juhul kaotame konkurentsivõime turul, see aga tähendaks ju kõigi materiaalsete vahendite vähenemist. Kõik eelpool toodud peab arvestama tulude jaotamisel teatrifondi ja kombinaadi vahel. Kombinaat on senini ainukeseks tuluallikaks teatriühingule. Vähemalt esialgu jääb ka teatriliidule ning silmas pidades seda ülesannet on meie majanduslikud võimalused teatrialase toodangu tootmiseks küllalt kesised. Selles osas on kombinaadile palju etteheiteid tehtud. Oleme sunnitud olnud teatritelt saabunud tellimusi mitte vastu võtma. Täna teostame teatritele ainult lavatehniliste elektriseadmete projekteerimist ja montaažtöid. Õmbleme lava eesriideid, valmistame üksikuid metallkonstruktsioone. Järgnevalt mõni sõna selgituseks, miks see nii on ja mida olukorra parandamiseks annaks tulevikus ette võtta. Et põhjus peitub meie kombinaadi tänastes majanduslikes näitajates ja plaanides meie peaeesmärgiks teenida rahalisi vahendid teatriühingu finantseerimiseks. See on aga otseses sõltuvuses kasumist. Järelikult peame tootma kõrge rentaablusega toodangut. Teatritele saabunud tellimused on kombinaadi seisukohast enamjaolt väike tellimused millede täitmisel toodete omahind kujuneks suhteliseks kõrgeks just tänu suurele tööjõukuluosatähtsusele. Mehhaniseerimine selliste toodete valmistamisel tõstaks nende omaenda veeks. Kokkuvõttes väheneb meile kõigile vajalik kasulik. Teisalt on aasta-aastalt suurenenud ka Eesti NSV plaanikomitee poolt kombinaadile antavad plaanilised mahunäitajad. Need ei jäta lihtsalt võimalusi ühekordsete suhteliselt madala väljalaskehinnaga toodete tootmiseks mida ka teatritele on hädasti vaja otstarbekaks ja vastuvõetavaks. Majanduslikus mõttes kujuneks süsteem, kus iga liiduvabariigi vastu meie taoline ettevõte toodab mingit kindlat nomenklatuuri, no ütleme, kahte-kolme toodet teatritele vajaminevast kaubast ning turustab seda vastavalt vajadustele üle Nõukogude maa. Sellise süsteemi eelisteks oleks valmistatavad kogused ühele tootele on suured, on võimalik kasulik tootmise mehhaniseerimise toode muutub järelikult rentaabiks. Koordineerimaks organisatsiooniks võiks sellisel juhul olla NSV Liidu teatritegelaste liit. Üleliidulise teatrifondi ilmselt ei moodustata. Loodavad Eesti NSV teatrifondil tuleks nende küsimustega kindlasti tegelema hakata. Eilsetes sõnavõttudes on olnud erinevaid seisukohti teatrifondi kui organisatsiooni loomisest. Kuidas me teda ka ei nimetaks teatrifondiks teatriliidu tööstusosakonnaks või veel teisiti ei muuda küsimuse sisulise otsustamise vajadust. Päevselge on, et teatriliidu finantsmajanduslike küsimustega suhtlemine Ministrite nõukoguga, plaanikomiteega varustuskomiteega, teiste Juhtivorganitega, tootmistehniliste finantsplaanide koostamine varustusküsimustega tegelemine, tulude suurendamine puhkebaaside ekspluatatsiooni, tellija funktsioonide ehitus- ja remondiküsimustes teatrialase toodangu vajaduse kindlaksmääramine ning line tootmisega seotud küsimuste lahendamine ja nii edasi peab keegi tegelema seda kõike meie praeguses väga kiiresti muutuvas majanduselus. See on väga tähtis ja vajalik osa kogu teatriliidu tegevuseks. Tööstuskombinaadi pädevusse nende probleemide lahendamine ei kuulu. Ka puuduvad meil selleks vahendid, võimalused ja koosseisud. Mida selgepiirilisemat need küsimused saab paika pandud, mida konkreetsemalt on määratud vastavate töötajate kohustused ja õigused. Seda reaalsem on loota edule tulevikus. Ainult reaalseid, tegelikke vajadusi arvestav perspektiivitunnet omav üksteise huvisid mõistev majanduslik koostöö teatriliidu teatrifondi ja tööstuskombinaadi vahel viib tulemusteni, millistest on kasu meile kõigile ning lõpptulemusena teatri külastajaile. Tänan. Täname ka täpselt ajastatud sõnavõtu eest. Palun sõna on Eino Tambergi ette valmistada Hendrik Krumm. Lugupeetud teatriinimesed, mul on hea meel teile tuua tervitusi meie heliloojate muusikateadlaste poolt. Eile ja täna on siin näha olnud õige palju heliloojad muusikateadlasi, see näitab, et me tunneme elavat huvi teatri vastu. Ma armastan oma teatrit, tunneme huvi ja mõnikord tunneme ka muret. Meie huvi on ka selles, et võib-olla uuel loodaval liidul on uusi mõtteid oma struktuuris, oma tegevuses. Ja me tuleme siit õppima seda, mida saaks teistmoodi teha. Ka meie liidus. Me oleme seotud teatriga mitut moodi, mõned meist on kirjutatud ooperit, ballett, operett, mõned lavamuusikat. Aga kõik me oleme seotud ühel võib-olla kõige olulisemal kujul. Me oleme olnud publik. Me oleme vaadanud etendusi ja saanud neilt impulsse omaloominguks. Ja me armastame väga oma teatrit. Ma pean ütlema, et isiklikult näiteks niisuguseid etendused nagu pilvede värvid, reamehed, torm Paikuse vallamaja Draamateatris on andnud mulle väga tugevaid impulsse ning palju rikkamaks teinud kõiki häid etendusi jõuagi ära nimetada. Ja tahaks lisaks veel, et võib-olla me leiaksime heliloojate, liidu ja teatriliidu vahel koostöö vorme, asja, mida me saaksime koos teha üldse mul on tunne, et eri kunstide koos töötamine on väga oluline. Me oleme järjest rohkem aru saama hakanud seda, et näiteks teater on ju ainult üks osa meie rahvuskultuurist. Ma usun kindlalt seda, et puudujäägid ja saavutused meie arhitektuuris avaldavad mingil keerulisel kombel tagasimõju meie teatriloomingule, kriitikale, dramaturgia-le, rääkimata juba nii lähedastest kunstidest nagu kirjandus, kino, muusika ja kujutav kotid on väga otseselt seotud. Ma oletan ka seda, et nukuteatri halb olukord laste le tehtavate kontserdite vähesus ja halb kvaliteet ja noorsooteatri puudumine 30 aastat tagasi avaldab praeguseks tagasimõju, võib olla on, see on üheks põhjuseks, miks paljudes instantsides on ametnikke, kes on kultuurivaenulikud ja kes on lihtsalt põikpäised bürokraadid, mõnikord võib-olla, kui nad oleksid oma nooruses saanud käia nukuteatris. Võib-olla läheks siis paremad ametlikud ja paremad inimesed ja isegi nende perekondade nendega kergem koos elada. Heliloojate pere toetab tuliselt nukuteatri ja roosa teatri ruumide ja üldse olukorra kiiret parandamist. Ja me teame ka seda, et näiteks noorsoo ja nukuteatris kõlava muusika kaudu saab ka muusika oma head muusikapropagandat teha sellisel juhul kui see muusika on tellitud niisugustelt inimestelt, kes seda muusikat suudavad luua eredalt, kujundlikult ja professionaalselt, mitte alati ei ole see nii olnud. Ja heliloojate liit soovib teatriliidule julgust ja edu oma töös. Nüüd ma olen ise ka senise teatriühingu liige. Ja enda poolt soovin ma loodavale liidule rahutut loomingulist vaimu. Ja valmisolekut muutusteks. Ja ma toetan kaap palavalt seda, et kui tundub olevat vajadus siis aasta pärast uuesti täiskogus kokku tulla et teha muutusi põhikirjas. Et vajaduse korral valida otseselt terve kongressi poolt teatriliidu esimees ja sellele eelneks, siis mõnekuuline valimisvõitlus, kus väga paljud kandidaadid, kes on nõus olnud nõusoleku allud oma kandideerimiseks esitaksid oma platvorme et saaks nende vahel siis tõesti valida. Ja ma loodan, et seni ei jää ükski ühegi teatriliidu liikme hea ettepanek teostamata sellel põhjusel, et öeldakse, et meie põhikiri ei näe seda ette. Soovin, et teatriinimestel oleks väga palju erinevaid kunsti seisukohti. Nii et oleks tuliseid loomingulisi vaidlusi konverentsisaalides ja veel enam teatrilaval. Ja siiski tahaks, et selle vaidluste teravuse juures säiliks meil lugupidamine oma kolleegide töö ja loomingu vastu kui sul on professionaalne töö ja looming. Ja veel, et meil oleks lugupidamist ja mõistmist oma kolleegide kui inimeste vastu sellisel juhul, kui nende looming mõnikord ei ole professionaalne. Mulle läks väga hinge eile Eino Baskini sõnavõtu lõppu osa. Me vajame tõepoolest oma suhtlemises rohkem soojust, kuseni, inimlikku headust, armastust ja tähelepanu üksteise vastu. Ja et me alustaksime ja armastasime inimesi, kelle kussi printsiibid on meie omast erinevad. Ja et ei esineks juhtumisi, kus väga erakordselt andekas sea, suurte tiitlitega kunstiinimene näiteks ei tereta oma kolleegi, keda ta peab pähe andekaks. Ja nüüd veel paar sõna kriitikast. Jaak Allik mesilas eile suurepärase ettekandega. Ainult Ühes osas ma kahtlen, tähendab, ta arvas, et kui väga hästi korraldada kriitika tegemist organisatsiooniliselt. Ja kui lehed, ajalehed muutuksid kultuurilembesemaks, et siis oleks kõik korras. Mina seda ei usu. Meil on sama probleemi muusikakriitikas nähtavasti ka postikriitikat. Kõik me tahaksime, et ajakirjanduse ilmuks rohkem kriitikat. Natukese muutuks paremaks muidugi, kus oleks organisatsioonis paremini lahendatud ja natukese muutuks paremaks, kui igas lehes oleks inimene, kes elaks kogu hingest meie kultuurielule kaasa, aga mitte väga palju. Sellepärast et kui kõikide liitude puhul esineks lehtedes rohkem materjali, siis need lehedi mahutakse ära. Me oleme harjunud teadma seda, et näiteks mujal maailmas ilmuvad järgmisel hommikul viies kuues lehes arvustused kohe. Aga me teame ka seda, et need lehed on kaks-kolm-neli korda mahukamad kui meie lehed. Ja mul oleks ettepanek kongressi poolt juhul kui sellega nõus ollakse, vastavalt instantsidele, kellel selleks voli ja võim on. Et meie lehtedes, Rahva hääles, Sovetski Estonias noorte hääles ilmuksid igal pühapäeval neli lisalehekülge mis oleks pühendatud ainult mitmesugustele kunstiprobleemidele. Võib-olla sellega võidaksime ka ruumi juurde ja oleks kontsentreerida Artur, see tähelepanu nendele probleemidele, mis meid kõiki paneb südant valutama ja juba kõikides kunstiliikides siis koos. Mul on hea meel olnud kuult kuulda seda, et näiteks sirp ja vasar hakkabistenda ruumi saama laiendada. Aga ma olen kindel, et et just Rahva hääl ja noorte häälesolek Estonia on need, mis lähevad massidesse ja aitavad siis laial publikul mõista meie probleeme. Edu meie liidule. Tänan, Eino Tambergile, nüüd on vahepeal siin väike parandus. Reet Mikkeli poolt esitatud toom kustel teatriühingu kombinaadi direktor ei saa olla valitud revisjonikomisjoni revisjonikomisjon võib ka vähendatud koosseisus olla. Kas on ollakse nõus vähendatud koosseisus revisjonikomisjonis? Selge, läheme edasi oma tööga. Sõnal Hendrik Krummil ettevalmistada Lea Tormis. Kallid teatriinimesed ja külalised. Ma, mul on kõigepealt hea meel, et Ma loodan, et me saame loominguliseks inimesteks, selle eest on võideldud juba aastat 20 minu teada. Ja nüüd lõpuks siis kui see teatriliit saab valmis, siis me võime öelda, et me oleme ka neid loomingulised inimesed. Ma tahaks teile soovida õnne selle puhul ja, ja nagu me juba siin täna näeme, need loomingulised loominguline suhtumine kutsub üles kohe väga elava reageerimise inimeste poolt saalis ja asi läheb väga, väga põnevaks ja tekivad omad raskused kohe, millest me ei suuda üle saada. Aga me õpime ja ma usun, et me järgmisel kongressil, mida ma ütlesin, et tee tuleks aasta pärast või siis, et siis me oleme juba palju targemad. Oskame palju paremini rääkida ja ennast ette valmistada kongressiks. Mina olen vokalist ja muusika esindaja ja sellepärast ma räägiksin mõningaid neid probleeme, kõiki asju ma ei taha korrata paljude inimestega, ma olen muidugi väga nõus. Aga Ma tahtsin kõigepealt öelda seda, et minu minu soov oleks ka see, et me töötaksime lepingu alusel. Teatris sellepärast, et see praegune situatsioon, mis meil teatris on selle eksperimendiga minu meelest nii nagu kas see oli Viiding või kes ütles, et poolik tõde ei ole tõde, nii ei ole ka poolik eksperimente, ei ole eksperiment. Me tahtsime teha seda eksperimenti ja siis me ütlesime, et see läheb käiku septembrist, siis me ütlesime, et see läheb käiku oktoobrist, siis ta öeldakse käiku järgmisest hooajast ja nüüd me oleme järgmises hooajas ja tegelikult ikkagi eksperiment niisugust, nagu me tahtsime teha oma teada teatris see ei tööta. Ja, ja lõpuks me ei saagi ütelda midagi kasse, eks monument toob kasu meile või too kasu sellepärast et see on kõik väga segane asi. Niisugusest küsimusest nagu kosk kontsert, mis on meie poolt viimasel ajal väga palju kriitikat saanud. Ma tahan ütelda seda. Et mul on kahju, et kosk, kontserdiliinis inimesi meie vabariigist jääb järjest vähemaks. Meil ei ole noori, meil ei ole inimesi, kes, kes sinna sisse suruta surutakse ja meie teadlane ka palju oma vabariikidevahelisel. Niisugusel lauljate ja muusikute kokkutulekutel on olnud juttu sellest, et kosk, kontsert praegusel kujul tegelikult ei täida neid ülesandeid, mis temale omal ajal pandi. Ma tahaks ütelda paar sõna, seda ajalugu, sest ma olen nii vana, et ma mäletan seda, kui kontsert loodi. Sellepärast et enne tema loomest ajas tema asju meie vabariik ja meie vabariigil olid kultuurisidemed teiste riikidega, sealhulgas Soomega ja teistega siis tsentraliseeriti. Ja juba siis ütlesid inimesed, et kui me tsentraliseerimise lõpeb sellega, et käivad ainult Moskva inimesed ja teised ei saa meid rahustati, siis sellega iga vabariigile Ja iga aasta teatud hulk inimesi igast Vabariigist läheb välja ja seda vabariik otsustab ise. Aga ma tean ka, et näiteks meie kõigile austatud lauljanesterenko ütles mulle kunagi niiviisi, meie suure teatri solistid ei pääse välismaal, aga igasugused Kesk-Aasiast ja väiksematest riikidest vabariikidest, kus on küllaltki nõrgad lauljad, nemad pääsevad välismaale, see asi tuleb ära lõpetada. Ja see asi on nüüd ära lõpetatud sellega et praktiliselt, kui me vaatame, kes esindavad meie riiki välismaal, siis on, see on 70 protsenti on suure teatri lauljaid, kuigi palju kiirovist Kiievist ja, ja ülejäänud on juba väga juhuslik asi kõik, nii et kui meil tuleb teatriühing, siis teatriliit, siis ma loodan, et, et võib-olla teatriliit suudaks nüüd jällegi hakata esindama oma vabariiki ja võitlema selle eest, et meie lauljad oleks ikkagi suudaksid käia väljas ükskõik missugusel tasemel ja ükskõik missugust kohtades, aga et me ei jääks hoopis kõrvale ja provintsiks. Samasugune situatsioon on Sojuz kontserdis kus ka meie vabariigi osatähtsuse järjest võiks öelda, mitte ei suurenevaid, võib-olla väheneb isegi. Ma tahaksin seda, et meil oma vabariigis olevad inimesed saaksid teha tööd. Et meil ei oleks mitte niiviisi, et ühes teatris on, on väga hea näitleja ja laulja, ta seisab seal tühjalt ja teises teatris oleks niisugust meest tarvis just ja, ja seal jälle seda meest ei ole. Meil on niivõrd väike vabariik, et me peaksime oma jõude selles suhtes ühendama ja ma mõtlen, et just see lepingusüsteem ja igasugust muud süsteemid aitaksid seda asja parandada. Meie vabariigis on jutt, et teatriliit hakkab tegelema ka konkursside, ka igasuguste muude asjadega, sellest praegu näiteks konkurssidega, ma leian, et kultuuriministeeriumis ei ole kõik asjad korras. Seal on, kui tekib mingisugune konkus, inimene tahab minna, kursis tihtipeale kohe, esimene küsimus on, et hakatakse ütlema, et, et kes teid esindab, kas te olete sellel tasemel ja kas te üldse saate, milleks te üldse lähete? Tähendab, esimene reaktsioon on siiski küllaltki kohe tõrjuv. Aga ma pean ütlema, et nii vähe kui meie vabariikidest inimesi käib väljas konkurssidel on siiski väga vähe, me peame siin aitama neid inimesi. Ja ka näiteks rahalises küsimuses on niisugune asi, et et praegu lähevad inimesed Glinka konkursile, nendel on tarvis kontsertmeistrid, ükski hea kontsertmeister ilma rahata tööd ei tee. Nüüd me saime siis nagu öeldakse, teise või kolmandajärgulised kontsertmeistrit ja nendel lubati maksta selle töö eest, aga nüüd tuleb välja, et ka ei maksta nendele sellele. Mu andmed võivad olla valed, aga need niiviisi meil konservatooriumis praegu räägitakse. Ükski inimene ei tee kaks või kolm kuud, ei tee tööd ja talle ei maksta selle eest mitte kopikatki ja see kontsertmeister ei ole absoluutselt huvitatud sellest, et see laulja pääseks sinna konkursile, aga ta teeb seda tööd. Ja kui me niiviisi lahendame oma kultuuriküsimusi, et me ei saa, ei, ei saa neid inimesi, kes tööd teevad, ei saa neid toetada, siis see asi laguneb paigast ära. Ma tahaksin veel rääkida sellest, et kui ma olin kunagi ülemnõukogu saadik, siis ma siiamaani mul süda valutab. Et kui on riigieelarve arutamine siis see asi käib väga kiiresti nobedasti, nagu täna meil selle liidu vastuvõtmine ei jõua kõikidesse asjadesse süveneda. Ja, ja kui ma võtan vastu kultuurile nii palju tööstusel, nii palju sellel, nii palju seal nii palju ja siis me hakkame arutama, käime kultuurikomisjonide ringi mööda maad, ütleme, kooli remondiks on ette nähtud 30 rubla siiani ette nähtud, niipalju siis mul tekib niisugune tahtmine. Mul ei olnud sel ajal julgust või hakkamist, et üles hüpata ja ütleme, paneme ühe miljoni sinna koolile juurde, et kool ei saaks mitte 30 rubla remondiraha, vaid saaks ütleme, kolm tuhaki või kaks toa. See oleks loomulik sellepärast et, et kõik meie kultuur ja kool ja kõik need asjad, mis meil on, see on ju, kui me selle arvelt hakkame kogu aeg kokku hoidma, sellega me ju raha ei tee ja kui me selle arvelt hoiame kokku siis on tegelikult ju seesama, mis põllumees tahaks põldu künda ja ta ei paneks sinna väetist üldse. Ja tasapisi me räägime, meil kuritegevus suureneb, see läheb halvemaks, läheb halvemaks, aga me ju väetist ei anna midagi muud kasvaks. Saame selle peale kulutama raha natukene rohkem, jätame tööstused midagi tegemata, aga see tasakaal peab olema, muidu meil ühe lähevad asjad paigast ära. Siis võiks veel rääkida, saalide küsimus on väga terav, siin on, kõigil, on kõik teatrid nõuavad omale uusi maju ja, ja kõik tahavad esineda ja kõik ta teatriühing on, nüüd tahab omal saali saada. Aga ma olen alati käinud tallinnas ringi ja kui mind kutsutakse kuskile mingisse asutusse esinema, siis tuleb välja, et seal on väga ilusad saalid. Aga need saali kasutatakse ainult maipühadeaktuse puhul, siis mingisuguses üldkoosoleku puhul ametit koos. Kas me ei saaks siiski kuidagimoodi niiviisi teha, et mingisugune saal, mis on siiski sobiv ja mis meie riigis on olemas ei peaks uut ehitama, kas me ei saaks neid kasutada, kui ta kasvõi välja rentida või teha? Meil on konservatooriumi tarvis saali, kus me esineme, esineme meil konservatooriumi, suur saal on nõndanimetatud kaks korteri tuba, mille vahel käivad uksed lahti, sadam nimetama konservatooriumi suureks saaliks. Ja kas ei saaks seda asja kuidagi organiseerida, ma ei tea, kes seda peaks organiseerima, aga ma kujutan ette, et see asi tuleks, tuleks ära teha, ooperiklassid kõik noorte esinemised, kõik jäävad saalide taha praegu. Ja nagu kunagi öeldi, et kasvõi sellel samal tänaval, kui siit hakkab tulema ametiühingute maja arhitekti, et see saal siin kõrval jälle saal, siin saal, kas need saalid töötavad kõik täiskoormusega, kas ei saaks midagi teha selles suhtes? Ega ma üle ei ole, palju minutid on meil. Siis ma tahan tuua ainult ühe niisuguse drastilise näite. Me räägime Raadius plaadistamise ja vot plaadistamisega on meil absoluutselt absurd, sellepärast et me ei saa, meil on vabariigi antud teatud hulk plaate ja plaadifirmal on tähtis, et need plaadid oleks täidetud. Aga kes sinna plaadi peale satuvad, see ei ole mitte alati tähtis. Estraad pakub ennast, kirjanikud pakuvad oma hääli. Siis kõik, aga kõige trump, kõige drastilisem lugu oli see, kui ma loen näiteks ajalehes on kuulutus, uued plaadid. Uued plaadid, propageeritakse, Margarita Voites laulab ooperiaariad ja sealsamas kõrva eesti konnade hääli. Plaati, eesti konnade hääldus, ma saan muidugi väga hästi aru, et see on ka tarvilik asi ja tore. Aga Margarita Voites panna konnaga kokku seal. Me oleme küll vabariigi juhtivteater, aga aga jälle öeldakse Estonia Eesti juhtivteater, mina muretsen hirmsasti sellepärast, et kui vabariigis räägitakse teatritest, siis räägitakse alati ainult draamateatritest. Meil on olnud terveid kokku tulemusi ja asju, kus on otsustatud, räägitakse teatritest. Kõik. Ma saan aru, et draamas on väga andekad inimesed, on kõik, kes armastavad draamat aga millegipärast juhtivteater ei satu sinna. Nukuteater ühest otsast ja Estonia, need ei ole nagu teatrid. Need ei kuulu eriti teatrite all. Me ei kuulu ka filharmoonia alla, kui räägitakse muusikast, siis ei räägite Estoniasse, stan teater. Ja kui räägitakse teatrist, räägitaks draamateatrist ja see käib selles teater, muusika, kino kõigis nendes ajakirjades, kui sa vaatad. Ja, ja näiteks selles mõttes ma vaatasin, oli raadios hiljaaegu öeldi, et Ugala tulid askendist tagasi. Esimene teater, kes käis Tascentis esinemas. Meie Estonia käis seal ammu, aga ta ei ole teater. Selles suhtes on niisugused asjad, võiksid olla enamvähem paigas. Opereti küsimus. Ma tahtsin puudutada. Meil on niisugune situatsioon tekkinud, et meie, Estonia teater peab esitama eesti algupärandit. Me esitame eesti meile, surutakse peale kusagil pärnade all. Algul, kui see pärna tal tuli, siis ta hääletati maha ja teda ei võetud Estonia mängu kaua, kui liiga nõrk lugu. Nüüd me peame seda tegema. Aga see on tegelikult meie mõiste järele lauleldus. Laulumäng. Nüüd on sinna paar lugu juurde kirjutatud tallal Allaaritatatatatata. Vot niisugune muusika. Meil on 100 inimest orkestrilt, meil on seal peaaegu 100 inimesena koor. Samal ajal teeb Ugala Okla koomad, Maribe Mary Poppins Draamateatris vestlejaid, stoori Rakvere teatris. Igal pool tehakse ja meie teeme lauleldust. Ühte asja ma tahaks veel öelda. Liidule, meil oleks tarvis vabariigis arstikabinetti, kes tegeleb meie häältega inimestega, kes on draamanäitlejad, lauljad, neid on väga palju, vabariigis on ette nähtud juba 57.-st aastast taga tagasiluu, on käskkiri, üleliiduline luua niisugune kabinet. Meie vabariik on praegu ainuke, kus seda ei ole. Ja ma leian, et kuna me teatriühing, liit on nüüd selles kompetentne organ, siis tema võiks pöörduda tervishoiuministri puhul, et niisugune kabinet meile loodaks. Aasta pärast tahaks kokku tulla, ma teeks ettepaneku, et me tuleksime kokku uuesti ja siis juba teistel alustel palju targematena. Head nägemist. Tänan Hendrik Krummile, kuna Lea Tormis oli lahkelt nõus loovutama oma esinemisjärjekorra Ivo Kuusele sõnani kogusel ettevalmistada Lea Tormis. Lõbu peetud teatrirahvas ja külalised Hendrik Krumm siin juba põhilisi probleeme puudutas. Mis nüüd professionaalseid lauljaid nagu otseselt puudutab peale eilset päeva kahe kolleegi sõnavõtu järgi, mis oli kantud väga suurest südamevalust meie lauljate kaadri ettevalmistamisel ja üldse meie praegust olukorda silmas pidades. Ma leidsin vajaliku olevat mõne sõna ütelda, kuna olen praegu sellise sellise posti otseselt ma Wabariigis vastutan nende noorte lauljate kasvatamise eest. Hakkame peale sellest laulja ettevalmistamiseks läheb aega kaks pluss viis aastat või neli pluss viis aastat. Mis see tähendab? Kui ta astub konservatooriumi ettevalmistuskursusele, siis ta õpib kaks aastat ettevalmistuskursusel ja siis viis aastat konservatooriumi põhikursusele siis ta saab diplomi. Ta ei ole veel potentsiaalne või tähendab, ta on potentsiaalne tulevase, meie teatriliidu liige, stants ses mõttes, et ei ole kindel, et iga lõpetaja, igast lõpetajast saab meil teatriinimene tagasi vaid tähendaldata neli pluss viis tähendab seda, et lõpetab enne muusikakooli ja siis tuleb konservatooriumisse. Nii. Konservatooriumis spetsialiseerumine toimub meil kolmandal kursusel. Teine ja kolmas kursus on meil selline distsipliin nagu ooperiklass mis on kõikidele lauljatele kohustuslik, seal nad võtavad osa siis pedagoogid otsustavad üldse õppenõukogu otsustab, kes läheb neljandal ja viiendal kursusel ooperis stuudiosse. Vot see hakkab nüüd kalduma teatri poole. Eelneva distsipliini peavad kõik läbima ja nüüd on hakata nagu elukutse elukutseks, ettevalmistamises mõttes. Vabariigis on palju kollektiive, kes nõuavad lauljaid, ramm, raadio, koor, kammerkoor, Vanemuise teater, Estonia teater, kahjuks meie lauljakesed, need noored, kõik juba kuskil töötavad. Miks laulja on eakam kui teine isegi nagu eakamad, kui isegi draamakateedrisse või lavakunstikateedrisse astuvad noored? Nüüd on selline selline probleem meil et see selektsioon. Me oleme viinud üsna rangeks. Varem see nii range, meil ei olnud praegu ma veel isegi vastata oma posti otsas niimoodi, et viimastel aastatel ei ole meil lõpetanud lauljaid, kes on läinud tööle kes on läinud tööle kas ministeeriumi või kuskile mujale, nad kõik on jäänud erialal tööle, tähendab, nad on siiski professionaalid, õigustavad seda diplomit, siis nad on saanud. Mis puutub nüüd ütleme konkurssidesse väga valus on tõesti, et lätlased juba mitu aastat on võtnud meil Georg Otsa, meie lemmiklaulja-nimelise konkursi peapreemiad ja nii edasi konkursse on siiski ka õnneasi ajastamise asi. Ja alati see ei, ei näita tegelikku taset, tegelikku olukorda, kuskil on mingi viga mingi vajakajäämine veel olnud ja seda vajakajäämist mu süda valutab, mitte sellepärast nii palju, et meil momendil ei ole noori, kes võidaksid osa konkursi, vaid minu süda valutab näiteks sellepärast hoopis rohkem, et minu kaasaegsed minuealised inimesed, natuke eakamad inimesed ei ole suutelised näiteks laulma Tobiast ja vot seal läti solistid teevad selliseid Eesti muusikasse tööviga. Esietendus on näiteks nagu meil siin möödunud aastal oli nüüd tänavu aasta Takataks tervikus olete vaat see seminud vaeva rohkem ja nüüd seda silmas pidades üldiselt töö toimub korralikult, selektsioon ja nõudlikkus on suur. Ja nüüd tänavu aasta proovime, siis läheme ka üleliidulise areenile kaheksa noort lauljad lähevadki Glinka konkursi, nagu Hendrik siin praegu just äsja ütles. Loodame, et neil Lähed korralikult vähemalt saavad nad kogemusi ja nii edasi. Nüüd muud probleemid, ma olen ka Henrik juba võttis siinsele jutujärje üles, seesama muusikateater pole nagu teater, kõik on draama. Nüüd vaatan seda juhatust, ma loodan, et nad välja ei visata. Teatriliidust, et ma üldvastuvõetud otsused nagu, nagu revideerima püüan kritiseerida. Muusikainimesi, kui palju juhatuses on dirigent? Laulja, lavastaja? Aga muusikateatri asju, kes siis otsustavad ka? Ülekaal on draamapool. Nii toon veel sellise näite. Teie ei tea muidugi, kuidas me, ühesõnaga kuidasmoodi me lauljaid ette valmistama, kui palju neid meil on? Me oleme ette valmistanud 80.-st aastast siiamaani ooperit ooperis stuudioga. Need on, kui ma võrdlen näiteks draama draamastuudio või tähendab lavakunstikunstikateedriga, siis ma võin juba näiteks teater muusika kinoostuideeni eelinformatsiooni saada, millega need noored kavatsevad konservatooriumi lõpetada. Aga ma ei ole leidnud teater, muusika, kino, sirpi, vasarast, ainult mõne korra pole leitud põgusa artikli keset toimuks mingisugune konservatooriumi ooperistuudio lõpuetendus. Aga kui ma loen teile ette lood, mis asjad oleme mänginud, siis on siin küllalt autoriteetsed, nimed. Mozart, Cosi, fan, tutte sima, roosa salaabielu, tulitseti armujook, Polank, inimhääl, hindenit, Hinnud Solük sinna ja tagasi. Ettevalmistamisel on Hayden apteeker ja konservatooriumi 70.-ks aastapäevaks, see tähendab nüüd aasta kahe aasta pärast tuleb igal juhul uuesti. Nii ei ole, see ei ole väike, kusjuures laulda ooper ausalt, nagu ta kirja pandud. Ühesõnaga professionaalselt. See on juba kõrgem tase, mis peab olema, Estonia teadis. Ainult professionaalsest taset, tasemest ei jätku Estonia, ta peab nagu enamale. Aga see on juba professionaalne tase, nad saavad sellega hakkama. Kõik võin ütelda, niimoodi, lauljad on veel noorenenud, kui varem ka mina astusin 25 aastasena konservatooriumi, siis nüüd neil lõpetavad 25 aastased inimesed. Produktsioon meil suur ei ole möödunud, tähendab sellel kevadel 87. aasta kevadel lõpetas neli noort inimest. Tõsi, kolm nendest on teatriinimesed, üks on meeskoorilaulja, loodame tast, saab ka teatriinimene. Nüüd tuleval aastal lõpetanud meil ainult üks laulja, aga üleval tuleval aastal 11 lauljat. Nii et see asi nii kurb ei ole, nagu Voldemar Kuslap is olevatest see välja koorus. Ma ei pretendeerinud muule, kui lihtsalt teatri avalikkust informeerida, ei ole asi siiski nii hull, kui mõnikord tundub, aitäh tähelepanu. Täna nii kogu selle juhatuses on seitse muusikateatri esindajat pluss Lea Tormis. Sõnan Lea tormisel ette valmistada Evald Hermaküla Juhatuses ei ole esialgu veel kedagi juhatuse Me alles valime. Eile loodud õhkkond, eriti nagu paljud siin juba nimetasid Eino Baskini sõnavõtt, aga ka kõik teised oli tõesti selline et ta häälestas inimlikkusele ja sõbralikkusele. Olen enda peale pahane, et lubasin endale vihastada või õigemini ei suutnud seda vältida siin hääletamise käigus. Sellepärast et Me kõik peame praegu arvestama et tõesti õpime alles demokraatiat ja paljud meist ei ole harjunud veel oma peaga mõtlema. Sotsioloogiliselt oleks tõesti olnud äärmiselt huvitav see variant, kus me delegaatide poolse otsevalimise kaudu tähendab esimehe otsevalimise kaudu oleksime saanud teada mingi nii-öelda masside kandidaadi, aga ma loodan, et piisas sellest, mida rääkisid siin Mikiver ja Hermaküla. Ja toetan seda ettepanekut, Kunime, õpime demokraatiat. Jätame omale selle kasvõi ühe aasta. Et ka kandidaadil oleks võimalus nõustuda, esitada oma platvorm. Ja õpime siis seda demokraatiat kõik koos, ärme viime teda temaga demagoogia või anarhia, nii lihtsalt sellega, et me ei ole harjunud jälgima, mida räägitakse, oleme harjunud kätt tõstma juhuslikult ilma mõtlema kriitika sektsioonis. Me muide nägime seda, et kui meil oli oma koosolek kandidaatide esitamiseks, et ilmselt see kõigi teatrite kõigi alade võrdse esindatuse printsiip toob kaasa sellise emotsionaalse tunde demokraatia vähesuses ja ette antuses. Samas ei osanud keegi meist öelda, mis meil võiks olla selle vastu, et iga teater ja iga sektsioon ise teab kõige paremini, kes väärib esindatust juhatuses. Eeldusel muidugi, et need koosolekud, kus see esindatus tehti, ei olnud formaalsed ja et seal samuti ei käinud niisugune ilma mõtlemata hääl hääletamine. Ma oleksin eeldanud, et see demokraatia oleks võib-olla praegu võimaldanud kohe täiendada mitte põhikirja, sest selle me võtsime juba vastu sellega, et me peame nüüd aasta vähemalt ootama veel vaid täiendada kandidaatide nimekirja enne selle sulgemist, aga seda millegipärast keegi ei teinud ja mina lihtsalt ei julgenud enam püsti tõusta. Ja veel kord vahele segada. Kriitika ja teatriloo probleemidest loetlen ainult täiendavalt ja toetavalt paljusid asju, mida siin on juba esitatud. Kõigepealt me peame oma sektsiooni ümber formeerima ja noored kud vastu võtma siis uuendamaga sektsiooni juhatust ja siis ma eeldan, tuleb ka Meie üldisesse liidu juhatusse juba noorem ja aktiivsem esindus Karin Kase ja minu asemel muide selle ma seadsin tingimuseks, kui mind niinimetatud nagu siis teatriloo poolt, mis samuti kuulub praegu kriitika sektsiooni alla, esitati kandidaat et niipea, kui ma toime ei tule või leitakse parem noorem ja aktiivsem kandidaat, et see oleks kohe asendatud ja öeldi mulle, et see võimalus on olemas vahel kriitikas staatus nii ajakirjanduses kui ka avalikkuses ja teate all avalikkuses ei ole siiski normaalne alates võimalustest oma tööd teha kuni võimaluseni üldse teatrisse pääseda. Sisse loomulikul teel ilma pikalt seda asja enne ajamata palumata pileteid ostmata ja õiendamata. Loodame, et uus liit suudab siin midagi muuta. Ma arvan, et isetegevuslastelt Teie keegi teatritegijad praktilised tegijad, kelle niisugune loomulik eelhäälestus kriitika vastu on täiesti arusaadav ja psühholoogiliselt minu meelest normaalne. Siiski ei eelda, et kriitika on täiesti ebaloovisik, kes pärast kümmet päevatööd veel midagi arukat suudaks kirju. Ta muide suudab teatud aja vältel nooruses, aga mitte kuigi kaua. Nii et kui see on loovala, siis peavad olema palgalised kriitiku kohad vähemalt mingisugusedki ajalehtede ja arvatavasti ka teatriliidu juures. See on küll vist juba juhatuse pädevus hiljem, kuidas hakkab välja nägema? Otsuse projektis on sees, et häälekandjatele tuleks juurde anda ruumi toetan kõigiti seda ja toetan ka siin Eino Tambergi tehtud ettepanekut, et tuleks taastada võib-olla mõnede juhtivate päevalehtede juures need pühapäevased kultuurileheküljed. Ma ütlen taastada, sest see on Eesti oludes vana traditsioon. Nad olid olemas Päevalehe juures vaba maa juures ja mitmel pool mujal veel. See oleks loomulik, sest see on otseside vaatajaga peale spetsiifilise teatrialase sideme teatriteadus, kuni ei ole välja kujunenud. Ma kasutan seda sõna teadus, armastan rohkem sõnateatri Luguses teadvus me veel ei ole, alles püüame väetada selle teaduse pinda. Võib-olla ta kunagi tuleb, tuleb ka teooria korralikul tasandil, igal juhul selleks on see väetatud pinnas vajalik lihtsa jäädvustamisegi näol, et oleks teada, mis on tehtud ja mis on olnud enne. See on ühtne süsteem, kriitika, teatrilugu teooria, muuseum ja teatriharidus ja kuni see institutsioonide väljakujunemine jagunemine ei ole veel vabariigi ulatuses ega ka mujal selge, ei ole päris selge, kuhu sa teatrilugu täpselt peaks kuuluma. Sellepärast ma esialgu paluksin kongressil toetada, siin on ka juba sellest juttu olnud, seda hädiselt olemasolevat akadeemilist uurimissuunda jutumärkides või ilma, tähendab selles mõttes ütles, et praegu ajaloo instituudi juures selle Instituudi juhtkonna üsna tugeval vastuseisul või vähemalt niisugusel mitte armastamisel või ma ei tea, kuidas seda. Olemasolevat kultuuriloo sektorit, kuhu kuulub ka see poolteist teatriloolase kohta. Et seda sektorit vastavalt Ministrite nõukogu ettepanekule, millest siin oli juttu, laiendataks nii teatriloolaste kohtadega kui nüüd see on juba teiste liitude pädevus, siis ka kino ja muude Meil puudub ka muusikateatriajaloolane, sellises nad on olnud kõik nii-öelda vabatahtlikud tõesti vabakutselised ja oma entusiasmist seda teinud, kes on teinud, aga puudub palgaline või niisuguses akadeemilises süsteemis muusikateatriajaloolane kes tingimata peaks olema ja ka balletialal peaks olema eraldi, mitte niimoodi poole jalaga nagu mina häda tõttu olen seda olnud. Sõnateatriajaloo kõrvalt, ma loodan, et kongress seda toetab ja samuti siin juba toetati, et ka kõikvõimalikud võimalused teatriliidu poolt, kas siis teatriajalookomisjoni samuti mõnede palgaliste kohtade näol selle uurimise koordineerimiseks oleksid olemas ka liidu juures, rääkimata kõigist video-foto- ja fonoapteekidest. Nimetaksin ka fotolaboratooriumi vajadust, sest kuigi teatritel vist nüüd on juba mõned oma fotograafid, ilmselt puudub üks ühtne keskne laboratoorium ja lõpetaksin üldiste probleemidega, sest midagi ei lahene meie jaoks, kui ei lahene üldises plaanis kui ei kaose kultuurivaenulikkus, mis on olemas senimaani vaatamata ilusatele sõnadele kultuurist kogu süsteemis siiski täiesti olemas. Skulptuur ei saa olla isemajandav, kultuur maksab palju, mitte näitlejad ei peaks rääkima rahast ise seda häbenedes raha, et oleks piisav raha kultuuritegemiseks mitte ülearune, vaid just nimelt piisav selle eest peavad mitte ainult rääkima, vaid hoolitsema instantsid, kes selleks on seatud samuti nende ruumide eest, et nad oleksid kasvõi seesama ilus saal, kus meil on nii tore praegu siin viibida, et ka siin võiks toimuda ja saaks toimuda rohkem suuri üritusi ja arvatavasti kõigeks selleks tuleks meil toetada, nagu siin juba eile ka tehti veelkordselt seda ideed, mis esialgu on ainult idee tasandil Eesti NSV isemajandav vast staar. Sõnane Evald Hermakülal ette valmistada Mart Raik. Kallid kolleegid, külalised, ma teatan täie vastutustundega, et mul ei ole ühtegi originaalset ideed ega ettepanekut, aga küll ma tahaksin mõnedele asjadele, mis on siin juttu olnud paar sõna juurde öelda. Peaasi, ja peaküsimus on minu meelest selles, et nüüd, kus liit on loodud nüüd, kus näitleja on tõstetud pärisorjusest välja 120 aastat hiljem, kui talupoeg aga ikkagi olemas juba ja, ja kus me oleme võrdsustatud vähemalt seaduse järgi nüüd teiste loomingu ala inimestega siis peamine küsimus on see, et me nüüd liiga vähe ei tahaks. Ja peamine hirm on selles, et kõik hakkab ilusti minema, kõik hakkab kenasti minema, tähendab põhiline küsimus. Loominguline, üks põhiline küsimus, mis sellest liidust, mis sellest vaba kutsuselisusest ja kõigest muust tuleneb näitleja igapäevases teatritöös. Neid asju on ilmselt väga ja väga palju, aga meie omas ühingud ei oska neid läbi mõelda, läbi arutada, kõige lähema aja jooksul vajalikke järeldusi teha. Minu meelest minu arvates tuleneb sellest kõigest üks lihtne järeldus, küllalt radik, kaalne ja äärmiselt vajalik minu meelest noh, rohkem rohkem hädavajalikumad nõudmist ei saagi olla. Näitlejal on õigus keelduda osast, mis talle pakutakse. Sellepärast on vajalik iga inimese isiklik osavõtt riigi asjades ja iga näitleja isiklik osavõtt teatri asjadest kuni osast keeldumiseni välja, kui seletama inimlikele eetilistele maailmavaatelistele, tõekspidamistele vastu. Ma kõigest hingest toetan Mikiveri poolt välja öelda teile ideed, et teatriliitu peaks teatris esindama samal ajal näitlejaid ennekõike esindama usaldusmees, kes kuuluks liidu juhatusse ja oleks samal ajal teatri poolt valitud. Tähendab, see oleks midagi niisugust, mis meil puudu on, meil ametiühing ei tööta, näitleja õigusi, keegi ei kaitse, näitlejal on tohutult kohustusi, enamik teatrijuht, et ega ei oska öelda, mis näitleja õigused on, seda ei tea keegi. Kuivõrd ametiühing meil sellel tasemel, nagu ta peaks, ei funktsioneeri siis selle usaldusmehe põhiline funktsioon oleks kaitsta näitlejate püha ja teiste töötajate pühasid õigusi ja huve administratsiooni omavoli eest, mis toimub? Sellel üks lihtne asi. Näitlejasse koondub kokku nagu teate, banaalne tõde. Teatrikogu, teatriaparaadi praak, alates direktorist alates rumalast lavastajast alates halvasti planeeritud töökavast ja nii edasi ja nii edasi kajastub näitaja. Kui seda inimest keegi ei kaitse, siis me ei jõua jälle kuskile. Nii et minu meelest on küsimus selles, et teatrid peaksid tõesti hoolega mõtlema, keda nad juhatusse valisid, kas see suudab esindada nende huve teatriliidu nimel ja olema olema nende usaldusmees, kaitsmaks neid riikliku omavoli eest teatri tasemel, mis ikka toimub? Minu meelest siin Viidingu poolt tehtud ettepanek büroo kontor kooperatiivi korras on äärmiselt hädavajalik praktika minu meelest tõestab selgelt, et ükski riik ei tuline eksisteerima normaalselt, kui ei ole loomulikku vahekorda riigi majanduse ja eramajanduse vahel. Seda me tõestame iga päev. Arglik, võtke katset kooperatiivi teha, kõik tervitatavad vahvlimüüjad ja erataksot, kõik toredad asjad. Aga need on esimesed sammud, millele praktiliselt peab järgneva radikaalsemad. Minu meelest ei ole minu ori kõige vähem minu idee ja veel vähem originaalne. Aga mõnes mõttes vast vastab tõele, et nagu hiljem selgus, Nõukogude Venemaa, aga ka kahjuks kogu nõukogude liidu loomulik areng lõpes, lepi lõpetamisega kolhooside sunniviisilise tegemisi. See on elementaarne, hädavajalik eraettevõtlusmitte, mingi luksusasi, vaid kõige elementaarsem, inimlik riigi huvides Nõukogude riigi huvides meie endiga. Edasi üks tähtis minu meelest on küsimus selles, see büroo propagandabürool on kõik põhikirja järgi korras. Minu meelest küsimus on selle sel poolega mõtleme juhatusega kogu liikmeskond, kes saab sinna etteotsa. See personaalne küsimus lahendada palju ja see peab olema minu meelest tõeliselt demokraatlike vaadetega inimene, väga teatrihuviline inimene, tähendab see puhas propaganda töö, kujuta ilmselt erilist raskust, aga kõikvõimalikud uued suunad, ühekordsed lavastused, mitmekordsed etendused, need vajavad väga suurt hoolt, väga suurt tähelepanu. Ja ma lihtsalt kutsun kõiki üles tähendama teritama tähelepanu selles osas, kes saavad Roojuhtideks, määrab tulevasest teatrielus, on minu meelest äärmiselt pall. Nüüd Paaraks, joome, tähendab, minu jaoks on aktsioon see praegune teatriasjade seis ei vasta asjade seisule maailmas ei, globaalselt, ei kihelkondlikul tasemel. Küsimus selles ja minu meelest siin on tõsine küsimus sellest noortekoondisest tulevases. Õnnitlen kõiki, kes sinna kuuluvad, soovin teile edu ja jõudu ja kinnitan täie vastutustundega, et kogu lootus on neis, sest nii tegusad teatritegijad kui ka juhid kõiksugustel tasemetel on piisavalt saastatud, et midagi radikaalselt uut ette võtta, mis väga. Paar sõna välissuhetest, et jumala pärast ei tekiks muljet, et küsimus on välismaale sõitmisest päris õige raha saamises dollarites, markades ükskõik milles kroonides ja nii edasi, nii edasi, ilusas elus küsimus ei ole selles, tähendab kuld tuur on ilmselt väga vana mõiste. Me räägime meie ülemused kuritarvitada minu meelest järjest mõistet Nõukogude kultuur, Nõukogude paljurahvuslik kultuur, tähendab, see on tõesti olemas ilmselt väga habras mõiste väga õhuke mõiste, võrreldes võrreldes rahvuslike kultuuridega, mille vanus ei ole mitte aastakümnetes, vaid aastatuhandetes ja nende kahe kõrvu võtame nii vastutustundetult tasemel, nagu seda pallil juhul tehakse, on minu meelest lihtsalt ohtlik. Ja küsimus on välismaaga kontaktide arendamisest, mitte selles, et ilusaid asju saada ja lihtsalt välismaale saada, vaid selles, et kultuuriliselt meie oleme väga lähedal põhjamaadele, Põhjamaade kultuurile ja saksa tuurile, mitte igatahes nendest kaugemal kui vene kultuurile, kui kultuuri võtta selles tõsises rahvuslikus mõttes. Selles on eelkõige väliskontaktide küsimus, kui me sellest ära lõigatakse, kui meid Usaldatakse siis tehakse lihtsalt. Äärmine karuteene ja peale selle see piiride pidev kinni hoidmine. Kui minna loogilise lõpuni, siis vaimlises ingelises plaanisse kujutab reaalset ohtu ülemaailmsele rahule. Kui te lubate, minu meelest loogiline. Ja viimane punkt, ma tervitan ka seda, et otsuse saaks vastu võetud. Toetamaks Eesti isemajandamise põhimõtted, tähendab, küsimus on selles, et kui halvasti öelda, siis palun vabandust, aga Meile kuulub maailmarekordmajanduslike põgenike vastuvõtmisel. Me rohkem ei suuda üle kogu. Kui päris täpne olla, siis ilmselt meiega nõukogude liidu piires suudavad, võistlevad vaid lätlased ja küsimus on selles, et see migrantide pidev juurdevool on Eesti ja Läti probleem ennekõike Nõukogude liidus teisi rahvateesi, Liidurvaar riike Budustata valju vähem. Teatavasti maailmas majanduslikesse migrantide suhtutakse väga halvasti. See on asja üks tahk, teine on kultuuriline küsimus, migrantide piiramine ja, ja see, see ohtlik olukord, kuhu me rahvuslikus mõttes oleme jõudnud, rahvusprobleemide mõttes on venelane huvides. Migrantide piir on, mina ei saa aru, mis kasu on vene nõukoguderahval vene nõukogudekultuuril sellest, kui tuhandetele nendele lindudele lisandub veel kaks vene linna, mille nimi on Narva või Kohtla-Järve või kui asi edasi, nii läheb siis varsti ka Tallinn. Mis sellest kasu on minu meelest pallur rohkem vene nõukoguderahval on kasu sellest, kui need oleksid oma rahvuskultuuriga linnad ja toimuks skulptuuride kontaktkultuuride kokkupõrge, kui vaja ja kultuuride vastastikune rikastamine, need kõik see on. Lubage lõpetada kaunis pessimistlikult selles mõttes, et kui, kui neid asju nii globaalselt kui kihelkonna vaadata, siis paneme käe südamele, küsime täiesti ausalt ja siiralt, mis me oleme teatris selle heaks teinud, sellel tasemel teinud väga vähe peale üksikute erandite väga vähe. Kõik minul, minul oli sellel suvel tõeline valgustus koos olla. Sulev Nõmmikuga. Sellest pikast koosolemisest sündis see, et me kõik kokku sarnanema väga uduverega. Annaks jumal, et liit aitaks udu, selge see selle kaasa päikese väljatulekule. Aitäh teile.