Tere kõigile idamaine maa, ilmuma meeletult rikkalike traditsioonide, pärimuste ja Nendega seotud rituaalidega on taaskord meie päralt. Täna saime teada huvitavaid asju ülemineku liitustest, india usun täis ja sellest, kuidas niisugused toimingud elu pea tundmatuseni muudavad. Stuudios klientalist Martti Kalda ja mina olen Haldi Normet-Saarna. Martti Kalda kui näiteks hindu poisil või tüdrukul jääks mingil põhjusel üleminekuriitus läbimata, siis ta ei saakski nende mõistes täiskasvanuks või kiust kõigile psüühilistele füüsilistele näitajatele, mis risti vastupidist kinnitavad. Peaaegu võikski öelda, et jah, ei saagi või ütleme siis niimoodi, et ta saaks täiskasvanuks küll füüsiliselt, aga ta ei saaks hinduks. Ta ei oleks rituaalses ja religioosses mõttes sellele kogukonnale vastuvõetav. Seetõttu see üleminekuriituste teema tänaseks volitud saigi. Et. Mul on selline tunne, et viimasel ajal on antropoloogid, sotsioloogid eriti siis maailma globaliseerumise valgus hakanud üleminekuriitusi mõnes mõttes nagu alahindama, eriti siis traditsioonilistes ühiskondades. Eks ta tõsi ole, et üleminekuriitused on väga tihedasti seotud sellise kultuurilise identiteediga, seal selle kaudu avalduvad kultuurilised väärtused, sest noh, tüüpilised üleminekuriitused on siis, kui lapsest saab täiskasvanu, eks ole, puberteet läbi abiellumine või pulm on, on siis selline riitus mingisuguse erilise kogukonna liikmeks saamine nagu näiteks ristimine, eks ole, religioosse kogukonnaga mingi muu kogukonna noh, ja siis surm, et need on need kõige olulisemad tavaliselt muide see teooria ülemineku liitustest ja nende olemasolust seda märgati alles teaduses alles kuskil sadakond aastat tagasi. Et selle prantsuse etnograaf Arnold von Kennet, kes siis oma teoses, mis ilmus 1909. sel aastal prantsuse keeles, just nimelt sellise teooria esitas, et on olemas üleminekuriitused, mis kõikides ühiskondades kõikides kultuurides võrreldavad. Võime mõelda ka enne, kui me nagu konkreetselt india juurde lähme hindude juurde mõelda ka maailmale laiemalt ja kas või Eesti ühiskonnale, et on meil ka olemas üleminekuriitusi, mida võib-olla sellistena ei märgata, ei tähistata. No näiteks juba sünnipäeva pidamine on põhimõtteliselt ülemineku liitus aasta on jälle möödas ühel hetkel, lapsena on see väga tähtis. Ja ühel hetkel muidugi juba vanemas eas on ka räägitaksegi juubelitest ja tähistatakse, tähistame ka nii-öelda vabariigi aastapäeva ja teisi tähtpäevi. See on võib-olla siis nii-öelda riigi jaoks teatud üleminekuriitus. Miks mitte laiendada seda ka öelda, et valitsusele 100 päeva, aga ka mitmeid teisi just läänemaailmas levinud asju veel sadakond aastat tagasi, aga mõningates kohtades siiamaani on olemas näiteks rebitantide pall samamoodi üleminekuriitus siis kirikutes on, eks ole, leerid ja esimene armulaud näiteks siis paljudes eriti just angloameerika maades. Näiteks seksuaalse süütuse kaotamine on ka selline olulise tähtsusega mingisuguse kogukonna liikmeks saamine, olgu näiteks armees, me oleme kindlasti kõik kuulnud nõukogude armees ja siiamaani Vene armees valitsevast dedoshinast, see on omamoodi üleminekuriitus tegelikkuses. Armee slängis räägitakse sellisest asjast nagu tuleristsed lahinguristsed. Esimene militaarne kontakt ülikoolides koolides, ristima rebaseid, iga sügis, erinevate akadeemiliste kraadide omandamine, bakalaureusetööde kaitsmine, magistri doktoritööde kaitsmise on ka tegelikult omamoodi üleminekuriitus. Kui laevaga sõidetakse ülekvaata. Ta oli siis siiamaani, eks ole, see laeva kiilu alt läbi tõmbamine on üks selline rituaal, mida laevades harrastatakse samamoodi näiteks kuritegelikes gruppides maffia või, või gängi liikmeks vastuvõtmine, seal on ka olemas oma oma rituaalid, kes lõikab maha väikse sõrme, kes laseb mingisuguse erilise tätoveeringu teha, kes peab sooritama teatud kuriteo. Sellised üleminekuriitused on täiesti olemas. Me ei ole lihtsalt märganud, võib-olla või teadvustanud, et teisest vanaaegsest rituaalist on saanud lihtsalt moondunud. Et need on, need on kõikjal meie meie ümber olemas. Nüüd mis hinde puhul huvitav on, siis eriti hinduks saamise puhul on see, et tegelikult selliseid üleminekuriitusi on väga palju korralikku hindu elus nii-öelda õigete reeglite järgi elava hindu elus. Selliseid üleminekuriitusi on lausa 16 tükki, täpselt 16, ei väheneda rohkem. Tegelikult on niimoodi, et on, on mõningaid kogukondi, kus on isegi rohkem aga need 16 on siis need kõige põhilisemad. Huvitav on see, et enamus nendest ülemineku liitustest paigutuvad sellesse perioodi, kui inimene sünnib. Ja kui ta on siis nii-öelda rituaalselt saanud hindu istliku koguduse täieõiguslikuks liikmeks ehk siis nad ei paiguta sugugi mitte nii-öelda tervele elule võrdselt vaid ületähtsustatud või tähtsustatud on seda esimest perioodi inimese elust. No tegelikult on see isegi mõnes mõttes arusaadav india vanas ühiskonnas, laste suremus oli suur, seda ühelt poolt ja teiselt poolt see lapsele antav õpe, paljud neist on seotud ka haridusega, oli sellevõrra jällegi olulisem teda nii-öelda eluks ettevalmistav ja hiljem ei olnud võib-olla selliseid konkreetseid nii-öelda tähistusi hilisemas elus on tegelikult ainult kaks üleminekuriitust, üks on abiellumine ja siis on juba matus. Ja neist mõlemast me oleme siin saadetes pikemalt juba rääkinud, nüüd kui päris algusest vaadata, siis need esimesed üleminekuriitused täielikult jõuad veel enne, kui laps on sündinud. See on ka väga huvitav võrreldes paljude teiste maailma regioonidega näiteks juba lapse sigitamine seotud riitusega, mida peetakse selle veel sündimata lapse reituseks. See ei ole riitus, mida viivad läbi ema ja isa või ei, see ei ole näiteks üleminekuriitus mehe jaoks või naise jaoks vaid see on just nimelt selle sündimata lapse jaoks. Nii et tegelikult enne sündi on, on siis kolm üleminekuriitust hindudele üks on siis nagu ma ütlesin, sigitamine, nii et see on selline sotsiaalne tegevus, mitte mingisugune naudingu akt. Siit tuleb kohe see esimene välja, eks ole, siis pärast pulmi. Aga samamoodi ka tehakse riitusi veel siis, kui laps on ema kõhus. Umbes kolmandal neljandal raseduskuul sooritatakse riitus, mille eesmärk on tagada, et järglane oleks kindlasti meessoost. See on see hindude ja üldse traditsiooniliste aasia rahvaste tohutu soov saada omale meessoost järglane indes põhjus väga lihtne. Meessoost järglase ülesanne on ohverdada esivanematele ja seetõttu peab olema just nimelt meessoost järglane, sest muidu esivanemad jäävad nälga ja muutuvad seal teispoolsuses kurjedeks vaimudeks. Kuidas tagavad spetsiaalne riitus, mille kaudu siis surnutele ohverdatakse sisuliselt tavalist sööki. Ja, ja selleks peab olema samas vähemalt kolm põlve meessoost isikuid. Isegi siis, kui näiteks üks selle põlvkonna esindaja on surnud, ütleme, et vanaisa on surnud, isa ja poeg Nad peavad olema juures ja kogu aeg peab olema tagatud, sest muidu see seda riitust ei saa läbi viia ja probleeme ja, ja isegi kasutatakse meestlast, asendajaid Adokteeritakse nii-öelda rituaali tarbeks meessoost järglasi. Samamoodi siis lapse vaimse arengu edendamiseks veel ema kõhus tehakse rituaale, selle raseda naisega pestakse ja kammitakse tema juukseid, õnnistatakse tema nii-öelda keha ja see on kõik selleks, et laps sünniks võimalikult nii-öelda terve ja tugev. Väga palju riitusi on, on selles faasis, kui laps on sündinud just sündinud seal seal esimestel elu päevadel, esimestel elukuudel no näiteks juba sünnitus Indias kaasneb selliste suurte riitustega nabanööri jaoks on eraldi spetsiaalne nuga, sünnitab, peab niimoodi, et lapse esimene kokkupuude on maapinnaga nii-öelda emakese maaga, alati peab olema mingisugune relv ligi, sellepärast et see toob õnne ja tagab selle, et ikkagi meessoost järglane tuleb. Samamoodi on lapsele nimepanek väga oluline, isa võtab lapse sülle ja, ja sisuliselt, et noh, nii-öelda tõstab ta kõikide elementide taeva ja, ja päikese ja ja maa nähtavale ja annab, annab siis nime ja see on selline tore rituaal, hõigatakse nimi välja nii-öelda kõik, kõik kuuleksid ja see peab olema muidugi siis õiget sorti nimi, tüdrukul peab olema ilus nimi ja noormehel peab olema jällegi mingisugust jõulisust väljendav nimi. Samamoodi lapse puhul siis, kui ta esimest korda hakkab sööma tahket toitu, ehk siis hakatakse võõrutama teda rinnapiimast. Ka see on oluline hetk ja Indias lapse puhul veel sellised huvitavad riitused, nagu näiteks esimest korda lapse juuste lõikamine ja lapsele kõrvaaukude tegemine. Nii hindu tüdrukutele kui poistele tehakse kõrvaauke ja usutakse, et see mõjutab nende vaimset tervist. Kui vana see toimub? Lastele kõrvaaukude tegemine, see rituaal peab toimu enne viieaastaseks saamist, aga tegelikkuses seda alampiiri ei, ei ole. Esimene juuste lõikamine esimene juuste lõikamine on tavaliselt siis kuskil seal esimese ja kolmanda eluaasta järel. Muide, juuste lõikus üldse on maailmas väga oluline üleminekuriitus, seetõttu ka mitmed näiteks religioossed kogukonnad on selle ülevad budistid, pianistid, hindu askeetidel näiteks siis, kui nad pea paljaks ajavad, siis viimase juuksetuti äralõikamine, mis pealaele jää. Tihti teeb seda õpetaja või mingisugune tähtsam isik. Näiteks Tiibeti budismis ümber sündinud Laamadel lõikab selle viimase tuti ära dalai-laama isiklikult, spetsiaalsete kääridega, mis ulatatakse siis sellisel kaunil padjal? Täna räägime üleminekukommetest riitustest, india usun täis. Stuudios on Martti Kalda. Hindude puhul haridusega seotud riitusi on, on väga palju, näiteks siis kui hakatakse õpetama lapsele tähestikku. See on muuseas huvitav moment selle tähestiku õpetamise puhul. See on nii oluline rituaal umbes viie-kuueaastaselt et selle võtsid hindudelt üle isegi India moslemid ja näiteks moslemivalitsejad endias niideeli sultanaadi aegadel, kui surma Kulite riigi puhul oma lastele just siis, kui hakkasid õpetama tähestikku, tõsi küll, siis teist tähestikku mitte mitte laagritähestikku, vaid araabia tähestiku siis selle puhul toimus suur pidustus ja suurrituaal, sest selle tähestiku ja selle keele kaudu on juurdepääsu nendele tekstidele, mis on äärmiselt olulised, on ja öeldakse isegi, et ilma õppimata nagu korralikuks hinduks ei saa. Et seetõttu siis preestritel ja, ja sõdalaskasti liikmetel ja kab asjadel see õpe sellega ei tohi mitte mingil juhul venitada. Et enne, kui laps on saanud erinevatel kastidel erinevat moodi, kas siis 16 või 24 aastaseks peab see õpe olema alustatud, sest muidu ei saa inimene üldse korralikuks nii-öelda täieõiguslikuks hindu kasti liikmeks. Öeldakse, et kes ei ole läbinud seda tähestiku õppimise riitust ja kes ei ole üldse õppima asunud selle kohta öeldakse renegaad. See vanas India ühiskonnas oli siis selline, aga noh, sisuliselt nagu Lindprii religioosses mõttes. Ja ühiskondlikus mõttes ka ta ei leidnud omale kohta, ta ei kuulunud enam kasti, ta ei olnud omandanud seal elementaarset õpet. Ja loomulikult siis saab, kui hakati neid tekste õppima õpetaja käe all pähe. Sellega kaasnes mitu sellist riitust samamoodi õpilane, omamoodi oli selline munk, võiks öelda õpetaja käe all tallati juuksed paljaks, ta kuulas õpetaja sõna ja siis elas isegi õpet ja kodus väga-väga pikka aega kuuest kuni kaheksa aastani, vahest vahest koguni rohkem. Ja siis õpetaja nii-öelda õpetas talle õigeid palveid, õigeid tekste, sellises nii-öelda ühtlasi ka kodust lahkumine. Aga, ja võib-olla veel olulisem, kui see õpingute algus on tegelikult siis õpingute lõpus puurituaal ja tuleb öelda, et see õpingute lõpurituaal ongi siis see, mis teistes ühiskondades on täisealiseks saamise rituaaliga võrdne hindudel. See päris hinduks saamine ongi seal seal, õpingute lõpus. Ma olen mitmete hindudega kohates neid tajunud seda, seda väga selgelt, kuidas mõnedel haritumatel on väga kahju, et nad nii-öelda tänapäevases maailmas enam sellist traditsioonilist haridust ei ole saanud või see on jäänud neile ainult osaliseks. Samamoodi üks minu huvitavamaid kogemusi on vanemahindu härrasmehega, kes pärast juba nädalast tutvust lõpuks otsustas mulle rääkida oma usulistest, veendumustest ja arvamustest ja selle käigus üks põhilisi asju, mis ta tegi, oli nööpissis oma särgi lahti ja ütles, et näed, mul on see lõng olemas. Sellesama riituse käigus, üks olulisemaid asju, mis siis indu saab, on niinimetatud pühalõng mis siis ulatub risti üle keha ühe õla pealt. Brahmanitel on, on see tõepoolest siis lõngast valmistatud teistel kastidel, näiteks sõdalaskasti liikmetel on see läpist nöör, öeldakse, et see peab olema seesama nöör, millest vibu nööri valmistatakse sõdalasega seotud, nii et paljude jaoks ka endiselt ka tänapäevases maailmas selle lõnga omandamine annab tõelise hinduks olemise, mitte mütsist lõng kui selline, selliste nööride ja lõngade edasiandmine, kuhu, kui sõlm on just sisse tehtud õpetaja poolt on omamoodi noh, meie mõistes vastab see, see, see diplomile, see on, see on omamoodi omamoodi kinnitus teiselt poolt, see on selline suhteliselt lihtne asi, mida saab kogu aeg kaasas kanda. See ei ole ka midagi väärtuslikku, et kellelgi oleks soose näiteks seda olukorras maha müüa. Nii et tõenäoliselt sel põhjusel, et selline püha õlapael see tegelikult antakse juba juba hindule, seal õpingut alguses aga nii-öelda tõeliselt kinnituse saata, siis siis õpingute õpingute lõpus, muuseas on ka eriline, mitu sõlme seal on, preestritel on näiteks kuni viis sõlme aga sõdalastele ja asjadel on ainult, et ainult üks. Ja sellisel õlapaelad on loomulikult äärmiselt oluline, ka see, mitu sõlme sinna on tehtud, preestritel on näiteks kolm või viis sõlme ja sõdalastele on näiteks ainult üks sõlm ja see käib siis niimoodi üle vasaku õla parema käe alt läbi ja seda kantakse riiete all. Muidugi täna päeval tuleb öelda, et tõenäoliselt nende inimeste hulk, kellel selline lõng ette näidata, Ta on tublisti vähenenud, sest sind ja ka on jõudnud sellisesse tänapäeva, aga aga need, kellel see olemas on, nende puhul võib vähemalt kindel olla, et nad oskavad siis sanskriti keelt ja on seetõttu võimelised lugema hindude kõige kõige pühamat tekste. Aga nii-öelda traditsioonilise sind ja ühiskonnas senine sinine lõng ja selle omamine tähendas ikkagi seda, et, et see inimene oli hindu 100 või isegi 200 protsenti. Aga budistlikud üleminekuriitused, mõeldes näiteks mungaks pühitsemist Või jah, tõepoolest, nüüd kui hindudel me nägime, et et väga palju riitusi oli seotud konkreetse inimese noh, nii-öelda eluga ja sellise elutegevusega siis budistidel on väga palju tõsi, seotud just nimelt selle kogukonna liikmeks hakkamisega, et öeldakse, et budism pöörab tähelepanu teistsugustele aspektidele näiteks Jaapanis, osa riitusi tehakse budismi järgi, osa tehakse shinto järgi just nimelt sellepärast, et budism pöörab teistsugustele asjadele tähelepanu ja koguduse liikmeks võtmine on budismis kõige olulisem. Ma isegi ütleks niimoodi, et budistlike üleminekuriitusi ongi sisuliselt kolm või neid võiks grupeerida kolmeks selle järgi, kui sügavale Sa selle budismi koguduse sisse ja õpetuse sisse lähed. Näiteks budistidel on selline esimene riitus on siis, kui ilmik täiesti tavaline inimene hakkab budistiks, tõenäoliselt sellised riitused olid juba vanas Indias olemas, kuivõrd India budism tänapäevaseks hetkeks on välja surnud, siis teistes maades küll seda peetakse. Indiasse sellist budismi enam ei ole ja see on väga huvitav rituaal. Tihti toimub tohutute rahvahulkade juuresolekul, paljud soovivad budistiks hakata ühe või teise templi või kloostri juures annavad sellise. See on väga lihtne vanne, igaüks võib selle ära pida. Tihti ma õpetan seda sanskriti keele õpilastele. Sanskriti keeles kõlab see Buthamsaranamugatšaami sangham Saranamgadžaami Tarvam, Saranam, Kadžaami öeldakse siis sisuliselt seda, et lähen buda kaitse alla, Lähen koguduse kaitsjal lähen õpetuse kaitse alla ja erinevat moodi kõikides budistlik maades seda ühel või teisel moel korratakse. Ehk siis need on need kolm kõige põhilisemad buda kogudus ja tema õpetus ja sellega koos ilmik annab vande sisuliselt umbes meie 10 käsutaolistest asjadest hoiduda. Ta on võib-olla natukene teistmoodi sõnastatud, ta hoidub vägivallast, ta hoidub võtmast seda, mida pole antud. Ehk siis siin on mõeldud siis varastamist hoidub ütlemast seda, mis ei ole tõde, hoidub voorusetust seksuaalkäitumisest ja hoidub siis meeli tumestavatest ainetest. Et igaüks mõtleb ise, mis on meeli tuvastavad ained, et mõningates budistlikes piirkondades on kohvi ja tee seal all. Teistes piirkondades mõeldakse ikkagi siis alkoholi ja narkootikume. Nüüd munkade ja nunnade puhul printsiip põhimõtteliselt samasugune, ka nemad annavad samasuguse tõotuse. Aga selle tootlusega kaasneb lihtsalt rohkem reegleid. Et munkadele ja nunnadel on traditsiooniliselt seal munkadele natukene alla 300, nunnadel natukene üle 300 reegli, mida nad peavad siis järgima. Mõned nendest reeglitest on suhteliselt lihtsat ja primitiivset seotut elementaarse viisakusega näiteks või, või ka sellega, kuidas mungakuube siduda või millist halvuse kaussi kasutada. Aga need kõige põhilisemad printsiibid on ikkagi seotud nende eespool nimetatud viie, ütleme siis käsuga ehk siis ei tohi olla kontakti vastassugupoolega. Mingit vägivalda ei tohi harrastada niipea, kui siis visatakse kogudusest välja. Loomulikult peab rääkima tõde, mis näiteks paljude munkade ja nunnade puhul mitmetes budistlikus maades tähendab seda, et et nad ei tohi näiteks osaleda reklaamides. Sest seda peetakse valeks, nad ei tohi osaleda poliitikas. Kuigi On munki, kes osalevad poliitikas tantsis, rikuvad neid neid käske nii-öelda noh, aegade jooksul on lihtsalt traditsioonid olnud erinevad, et näiteks Sri Lankal on mungad väga aktiivsed poliitikas mõnedes Kagu-Aasia riikides, kus siis lausa on nii-öelda munkade partei olemas, nad leiavad, et ühiskonnas on vaja asju mõjutada aga nii-öelda traditsiooniliselt või algselt ei olnud see sugugi mitte lubatud. Aga elu nõudis oma, aga elu nõudis oma ja ajalugu on teinud nii-öelda korrektiivid. Nüüd huvitav ongi selle juures see, et kui me näeme seda tohutut munkade armeed kuskil mõnes budistlikus maas, siis paljud nendest ei ole tegelikult täis mungad või nunnad vaid paljud neist on needsamad ilmikud, kes on lihtsalt võetud kloostrisse ja nad on noh, nii-öelda munga õpilased või Noviitsid ja öeldakse, et enamus neist ei ole nii-öelda täis mungatõotust andnud. Vaat see jätab neile sellise mõnes mõttes nagu natukene vabamad käed. Ja tegelikult nende isikute arv, kes siis täismungatõotuse on andnud, on suhteliselt väikene. Ja seda võib-olla isegi alati kontrollida ei saa ka näiteks sellistes maades nagu Birma ja Tai on ju munkade ja nunnade arv tohutult suur, et see ulatub miljonitesse. Birmas need numbrid on seal kolme miljoni kanti, mis inimesed kloostrites elavat Tais ka umbes samasugused, et see mungaks ja nunnaks hakkamine on äärmiselt populaarne. Aga see päris mungatõotuse andmine on viidud sinna suhteliselt kaugele, kuigi buda ise mõtles, et see peaks olema ikkagi seal kuskil täisealiseks saamisel. Nii et see algselt oli võrreldav täisealiseks saamise üleminekuriitusi ka, aga praegu see on rohkem nagu näitab seda huvi või sügavuse astet. Ja kolmas mõtlesin, et siin on nagu kolm gruppi budismi sees siis mõningates ainult mõningates budistlikes maadesse kogukondades on olemas siis veel eraldi riitused, kus juba need Muuga taotluse vastu võtnud isikud pühendatakse mingisugustesse salaõpeta Dustesse. Eriti huvitavad on need Tiibeti budismis, jaapani budismis, kus tõepoolest näiteks mingi teatud teksti lugemiseks ja õppimiseks on vaja eraldi riitust ja need tekstid on säärased, et neid nii-öelda tavatasandil lugedes isegi ei saa neist aru, on vaja omamoodi nii-öelda manuaali või võtit, mille õpetaja siis annab oma õpilasel vaja ainult üksikutele isikutele edasi selle selle teksti mõistmiseks või näiteks mingi rituaali läbiviimiseks on vaja erilist pühitsust osata seda rituaali eraldi õpet ka. Aga see rituaal siis tähistab seda, et sa oled valmis tõepoolest selleks. Ja noh, need on, need on väga sellised sügavad instruks taažid näiteks munk läheb siis mitmeks aastaks üksinda kuhugi koopasse või mingisugusesse kloostrikongi tõepoolest siis mediteerima või hakkab siis kedagi teist õpetamas, on omamoodi selline noh, nii-öelda budistlik doktorikraad. Et Tiibeti budismis on väga selgelt need need astmed kirja pandud, et ainult need kõige kõrgemad laamad nagu dalai-laama ja karma palama on siis need, kes on, kes on siis vastava pühitsuse saanud, et see on selline väga kitsas grupp. Ja muide, selliste riituste jooksul just kasutatakse selliseid äärmiselt erilisi rituaale elemente. Tiibeti budismis näiteks kasutatakse rituaalset nuga, mis on mõeldud siis nähtamatute deemonite vastu võitlemiseks või siis riistamisse, mis öeldakse, et see on välgunool. Sul on peos välgunool ja siis erilisi reisi kell ja samamoodi siis näiteks surnute pealuudest või jalaluudest valmistatud teatud pill või rituaal instrumente. Vaata seal on siis äärmiselt oluline see, et selle maagilise sündmus ei oleks, oleks kasutusel ka õiged, maagilised riistad, öeldaks õigeid maagilisi sõnu, ka käed ja jalad oleksid õiges nii-öelda maagilises maagilises asendis. Ma mõtlen, et mitte iga munk vist ei olegi võimeline mitu aastat kuskil täielikus üksinduses mediteerima ja muist võib-olla ei tahagi, või on see ikkagi kõikide munkade eluunistus? Ma ei oska öelda, kui, kui paljude unistus see on, kindlasti mitte mitte kõikide, et see on ikkagi äärmise pühendumuse märk, aga on endiselt ka tänapäeval, võib-olla võib-olla me ei oska õigelt hinnata, kui palju oli neid muiste ja kui palju neid on täna, et kas nende arv on vähenenud? Tõenäoliselt on, aga endiselt on selliseid. Ma ei saa öelda, et ma olen kohanud, ent ent ometigi ma tean mõnda koobast ja mõnda kloostrit, kus selliseid isikuid on, kes on siis vastava pühitsuse saanud ja kes tõesti nii-öelda üksinduses mediteerivad ja nii-öelda iseenda jaoks seda rituaali läbi viivad. Aga noh, see ei pruugi alati olla selline väga radikaalne maailmast eraldumine, see võib olla ka ma ütleksin siis vaimne eraldumine maailmast. Et samamoodi näiteks need Eestiski liiva mandalad ehitanud Tiibeti mungad olid saanud vastava pühitsuse ka see on selline eripühitsus, see on siis nii-öelda, kuidas ma ütleksin spetsialiseerumisele. Samamoodi saad eripühitsuse näiteks thanka ehk siis ikoonimaalijad. Ja eks ole nõnda olnud ka teistes maailma religioossete kogukondades. Võiks küsida, et, et mida me siis sellest õppida võiksime? Iseenda jaoks? Ma ütleks, et isegi isegi kahte asja üks on erinevate eluetappide tähtsustamine üleminek ühest faasist teise, selle märkamine ja eriti oma lähedaste puhul selle tunnustamine on äärmiselt oluline. Ja loomulikult paljude inimeste puhul, kes on mingisuguse erilise saavutusena ei jõudnud ja ma mõtlen siin just vaimsed saavutused, mitte mitte midagi välist tuleb seda märgata ja tunnustada isegi siis, kui see ei ole võib-olla meie lääne standardite järgi selline esiletõstetav asi, vaid ka nii-öelda selliseid vaikseid trioosse. Peaks rohkem nendele tähelepanu pöörama rohkem neist aru saama ja väärtustama inimesi, kes endiselt on valmis sellega tegelema. Selline oli tänane saade ülemineku riitustest Indias, stuudios olid orientalist Martti Kalda ja Haldi Normet-Saarna. Helirežissöör Eli Maristamba kuulmiseni.