Katab kinni tee horisondi tri. Rihmatabloo. Alla linnakus hämardu valgus, soe. Hüvasti poe. Mul on aeg ja ma lähen. Kuid Me lahele Salanid siiski. Ta alles. Tunne ära milles tuulenda? Mille soosi naiis, jään sind valvama. Läbi läikiva mere üle puude ja katuste on sil. Jälgivassin. Ja üks hääl läbi taevaste unistuste ja unede sulles. Üksin pliidi ta katab ja kaitseb sind. Kui seisma sa rännu-le jää? Ja tea, et õnn võib lennata nagu linn sinu teel. Guillasetage. Võina ära kõik, mis võita saab ja. Selle kaudu endas avasta Salasõnumeid. Mõnel aknal või väraval laekas. Ootel veel. Elu on ainult karussiis, võid sõita, kui kõlab kell. Tere kõigile jõulukarussell keerleb meie teatrites täie hooga aladeni imelamp, Karlsson, Tuhkatriinu, Mary Poppins on ainult mõned nimed nimede pikaks läinud reas. Jätke ainult loota, et lasteaia koguperelavastuste hooajaline küllus üle külluseks ei muutu ja noorema vaataja peale ka pärast pühi mõeldakse ühe lastelavastuse köögipoolele, vaatame meiega pisut tänases saates. Samuti kestab ka meie suur aastalõpuküsitlus, parim mees- ja naisnäitleja ning lavastuse lõppema hakkavad aastal. Saatke meile oma pakkumisi meili teel teatrisse r-r e või siis tavalisel Kreutzwaldi 14, Tallinn kõigi saatjate vahel loosime välja aasta viimasel päeval hulga häid teatripileteid. Alustame täna aga oma teemasid suurest vene klassikast ja teed selleni juhatab meile kõigepealt osa Tšaikovski sümfoonilise ballaadist, mille pealkiri on pojavood. Seda ei juhtu just sageli, et mõne 19. sajandi vene klassiku näiteks Aleksandr Ostrovski näidend jõuaks eesti lavale. Kui sa ühel hetkel juhtub, panevad seda kõik tähele ja see räägibki üsna palju sellest, kui vähe meil ikkagi vene klassikat lavastatakse. Erandi moodustabki praegu Rakvere teatri interkus väikeses saalis jõudis lavale Pespiridannitsa ehk kaasa Varatu ja saatesarja Okt toimetaja. Muidu teatrisõber Reet Weidebaum oli samuti esietenduse publiku seas. Tere Reet. Tere Meelis, aitäh kutsumast. Ainult rõõm. Esietendus oli kolmandal detsembril ja nüüd on aega olnud pisut tagasi mõelda, mida me siis seal kogesime ja nägime seal üks selline külm, pime tuulisevõitu. Laupäeva õhtu. Rakverre on Tallinnast 100 kilomeetrit minna. Mingi sundpidi ikkagi tugev olema, et sa ei saanud minemata jätta. Miks sa läksid? Oi tegelikult ühelt poolt muidugi on väga proosaline vastuse, et see on mu töö, et ma peaksingi hästi palju teatrit vaatama, et teada kajastada ja mida mitte. Ja teiselt poolt ma ei saa midagi parata, ma olen vene klassika fänn lihtsalt algusest peale, küllap ma olen vist kasvanud veel selles vaimus, kus head klassikalised tükid, superrollid, et see kõik on nii naha vahele pugenud, et kui midagi niisugustele lavale tuleb, siis pole üldse küsimust, kas minna või mitte minna. Paraku ma ei saa üldse aru, miks see nii harva annet isegi praktilistest kaalutlustest lähtudes, nad on ju kõik juba autoriõiguse vabad. Seal on superrollid, mis eriti noortele näitlejatele peaks andma ju meeletult võimalust ennast proovida ja avada. Et miks neid ei tehta, ei tea. Ei tea, võib-olla on seal ikkagi mingisugune hirm sellise suure vene klassika ees, et see paneb nagu mingisuguse erilise ülesande avastada seda klassikat uuesti ja mitte korrata üle neid vanu tuntud tõdesid panna kõlamuse just kuidagi tänases päevas. Ma arvan, et sul on õigus ja samas oligi see tunne ja seal kaasavaratuaal, et küll see kõlab kaasaegselt või et ma ei tundnud üldse, et ma istun ja vaatan mingisugust klassikalist selles mõttes, et kunagi väga ammu kirjutatud kusagil mujal kirjutatud tükk, et et see tekst võinuks olla meie kõigi suus siin, nüüd ja praegu, et see on uskumatu. Äri läheb kehvasti. Et miks see nii Nii ära olid minu mõisavalitseja majapidamise peal. Mis sul kõlama jäi, enne kui tsiteerida Eili nei hos lavastaja selle kohta ütles. Ikkagi see, et siin ilmas nagu see välisel säral on ikkagi palju suurem roll ja kaal kui mingitel sisemistele väärtustele. Sisemised väärtused võivad olla nii kaunid ja hiilgavad kui tahes, et ka seal peal seda kulla karra, nagu katet ei ole, siis on ikkagi vaja küünte-hammastega läbimurded ellu jääda. Mõni ei jäänudki. Eilne Ehost ütleb tegelikult sama asja peaaegu. Inimese hinge arenemine, vot see ei taha kuidagi vedu võtta ja selle rohkem kui 100 aastaga minu meelest inimene ei ole oma vigadest siiani midagi väga õppinud ja inimese põhiolemus, see, et ta iseendast kõige 10 küünega kinni hoiab ja oma nahk on kõige lähemal, see on jäänud samaks. No näed, siis jõudis tema mõte ilusti saali. Aeg on selline, nagu ta on, lõpuks mina ise olen ju ka veel sovjeti ajal nagu produkt, kus kus mitte midagi ei olnud, ka süüa ei olnud eriti midagi ja kus käia kusagil ei saanud ja kas oli nii suur nälg nende asjade järele, mida raha eest sai. Et ilmselt siis nüüd tuleb seda siis kuidagi kompenseerida, et võib-olla see mingil hetkel läheb jälle üle ja siis muud väärtused tulevad jälle tagasi, need sisemised ja sügavad Nojah, me ei taha nagu muutuda keskkoolikirjandiks, et raha eest ei saa tervist, armastust ja, ja mida siis nagu tuleb nii välja, aga keegi kunagi targem inimene öelnud, et kui hakata mõnest lavastusest rääkima kogemusest, siis kõigepealt tuleb rääkida sellest kirjeldada, mis meeldis, reet, mis sulle meeldib. Oi, seal oli tegelikult palju asju, mulle meeldis õhustik, mulle meeldis seda õhustiku teater hakkas loomaaia juba garderoobis või ka meile anti kätte kava patakas riigi rublasid kuhu külgedel oli siis trükitud informatsiooni selle näidendi kohta ja, ja igasuguseid mõtteteri ja, ja kõike muud. Ja minu meelest seal juba tore, et selle asemel, et lihtsalt kavaleht niimoodi lahtine pida tuli see pakk ilusti nagu lauale laotada, lugeda, läbi vaadata, et niisugune see õhustiku loomine ja siis muidugi saalis minu meelest. Kõigepealt hakkab tööle see lavakujundus, kui veel näitlejaid ei olegi, siis minu meelest seeläbi mitme tülli nagu sinna kaugusse vaatamine oli, kuidagi andis juba sõnumi kätte, et hakatakse ilmselt neid tülle järjest avamaja kuhugi siis jõudma, et minu meelest see mulje sihvkad siis ka siis ka siin ma vist ei pannud tähele. Ju sellistes väikestes kausikestes ka samuti seal fuajees riidehoius pinginurgale niimoodi pandud, et lase hea maitsta, ma ei tea, kas keegi maitses ja tegi seda. Seda ma vaheajal märkasin jah, aga esimesel hetkel jah, vist jäi mul märkamata nii. Jah, aga lavakujundus oli tõesti esialgu selline looritatud vaade Volgale. Üldse kogu kujundus ma pean ütlema, oli selline kuidagi nagu väikseid sümboleid täis, et kogu see pargipingi sümbol, mis seal pargipink muutus ju kõigeks, mida vaja oli ja ja siis seesama laud mingi mängu laudekse, mida sai pöörata kuidagi. Ja sellest sai lava ja, ja ma ei tea suremise kohad ja kõik muud ja samas ka tore, kas või Volga seal taga, et ma ühel hetkel märkasin, et siin oli joonistatud laev niimoodi super Kitslikult niisugune väike nagu legolaevu. Aurik jah, midagi säärast, et seal oli kogu aeg mäng sellise nagu nagu sümbolite vihjetega ja samas, et ärge võtke seda kõike nii tõsiselt. No üks, mis mul tekitas kohe küsimuse, kui ma vaatasin enne Rakveresõitu, et see väikses oli tükk ja sisuliselt on ta ju blackboxi tükk, et mul tekkis selline küsimus, et kas selline suur vene klassika nagu nad ise ütlevad, suur vene klassika? Ei nõuaks sellist kulda ja karda ja traditsioonilist teatri saalivad punane eesriie avaneb ja nüüd algas. Ei, sellist mõtet minul küll ei olnud, ma arvan, et selle selle tüki nagu suurim pärlane trollid sinnani Ostrovski kirjutanud, lihtsalt niisugused rollid näitlejatele mängige ja neid on ikka lähedalt parem vaadata. Ma arvan, et kui sa näed näitleja nägu või kui ma nüüd juba tohime minna näitlejate juurde, et kasvõi minu jaoks oli tohutult hea soorituse Velvo väli ja just tema miimika, see, kuidas tõesti nagu väikeste niisuguste miimiliste lihastega, ta andis edasi selle kogu oma kujunisugust jälestusväärsust ja madalust ja samas seda tema isiklikku nagu ahistust ja õnnetust ja haavatud olekut ja kõike. Aga seda poleks küll kusagil suurelt lavalt näinud, et seda oli just vaja lähedalt vaadata. Võib-olla paaris kohas ma mõtlesin, et see mustlasansambel, kes sisse oli toodud, need tuuleveski näitlejad, just mis oli ju väga tore idee selles mõttes, et ta lisas mingit sellist natuke eksootilist hõngu oma nende Veneromansside ja mustlaslauludega, et nendel oleks vist natuke rohkem ruumi olnud vaja, et kohati mulle nagu tundus, et nad olid, täitsid nagu selle tagalava liiga ära. Nende ümber tibake rohkem õhku oleks hea olnud, aga noh, see on ainult selline väike mõte. Teisalt oli ka see, et ega see oli teises vaatuses, kus mustlasansambel kadus sinna fuajeesse, kaugelt oli kuulda Nende laulu. See on ju vanakas võib-olla tõlla kurvi ait, kuhu on ehitatud see väike saaled, kajas akustika, nagu hakkas mängima ühel hetkel. See oli väga hea leid, minu meelest jah, et nendest tõesti võeti kõik välja neist Kustlastest, mis. Aga veel rollides, no Üllar Saaremäe Ma ei tea, kas sina ka sama hetke panid tähele, mina vaatasin alguses, et oi, et asi on natuke nagu ebakindel, et esimese vaatuse kuskil poole peale mulle tundus, et näitlejad alles otsivad oma mingit rütmi, tempot, värki. Ja sellel hetkel, kui Üllar lavale tuli, loksus nagu kõik ühe minutiga paika, kõik teised näitlejad võtsid ka nagu sama tempo ülemis tema sinna tõi. Mingil määral see tekitas minus nagu sellist muigamist, et kas tõesti on vaja, et kunstiline juht ise tuleks lavale siis siduda trupp enda. Aga just et ma arvasin ka, et see oli minul mingi uitmõte, sest Üllar tegi ju väga uhke rolli ja kogu see tema kuju nagu kahepalgelisus ühelt poolt selline kaalutlev külm kaabakas ja teiselt poolt ikkagi hur mürkharmeer, kes suudab panna naisi tegema lollusi. Ma kuskilt kohast olen nõus, sõber Peeter Konovalov Ugala teatri muusikajuhiga, kes ütles, et igas teatris võiks olla üks Tšehhov. Vähemasti publikut selle jaoks on. Ega Ostrovski on ju kohati ka Tšehhovi kaasaegne ja seda näitleja mängu võikski pidada kuskilt kohast teenäitajaks tolleaegse uue dramaturgia mõttes. Ma arvan küll, et mingi teatud aja tagant võiks aeg-ajalt pilgu klassikasse heita ja, ja seda on. Peab tunnistama, kuratlikult huvitav mängida. Tõtt luginebki neljal sambal Vello väli, Üllar Saaremäe ja võrratud Anneli rohkema ja üle lihtsalt absoluutselt. Ja, ja noh, üle on ju ka kõik need omadused olemas, et on pikk, ta on väga ilus, ta on väga hea häälega, ta on väga sarmikas näitlejanna, ta tõesti panin kõik registrid minu meelest seal stiilselt ja maitsekalt välja, et mitte midagi polnud üle mängitud, seal see roll tegelikult pakub võimalusi ka natuke laiemalt tõmmata, kui vaja on, aga ei, siin oli kõik täpne. Mis puutub nüüd nagu tema tütresse ja Annelisse, siis mina, sina, mu nüüd üks väike selline küsimärk, et mulle tundub, et kõige suurema töölaval pidigi Annely ära tegema, sellepärast et kogu tekst käib ju selle üle, kui nõiduslikult ilus on see naine, kuidas ta sunnib mehi enda ette põlvili, hoolimata kõigist nendest ettekujutustes asjadest ja siin tekib minul küsimus, miks kostüümikunstnik natukenegi teda ei toetanud. Taneli pidi oma ilu ainult mänguga praktiliselt välja tooma, sest ta oli kätketud ju mingisugusesse halli koolipreili kleiti esimeses vaatuses ja teise vaatuse selline, mis talle seal ümbrali ja ei, ei rõhutanud tema oma sarmi mitte üldse, näitlejanna pidi ise. Aga ma mõtlen, et võib-olla see oligi just taotlus, kui Ülle Lichtfeldt kostüüm, kes mängis Larissa Dmitri vanaema oli ikkagi nagu väga üles blufitud, no selline tõeline Vufa ja Annelile oli just nimelt nagu see seesmine press niivõrd tugev, et tal ei olnud teist võimalust ta pidisele välja. Ma usun ka, et see oli taotlus, et keegi ei hoidnud ja tema kostüümi aralt kokku aga lihtsalt mingil hetkel tekib selline naiselik nagu õla tunne, mõtled, et appi, et kui nii sarmikas näitlejanna, et natuke tuleks seda ikkagi ka kostüümiga veel rõhutada või kaasa aidata, natukenegi. Aga siin oli nagu täiesti maha võetud kõik need välised võimalused, Taneli ainult pidi mängima ja see vangis mängis jah. Kindlasti? Olla. No mis see teie asi juba lapsest saati tuttavad? Väiksena mängisime koos ja harjusin ära. Eili hos lavastaja räägib ühiskonna hingelisest masust, mis oleks võinud selle vaese Larissa Dmitterna elu päästa ja tuua siis rahu maa peale. Mehed muidugi mehedusele kõik seal ära käkerdasid, niimoodi, mehed, olge tublimad, ärge oma naisi niimoodi hukka laske minna, nurgas on neetud evo, aga mis seal emal teha oli, ta ju pidi tolle aja väärtuste koha sealt ikkagi tütre kuidagi paika panema, ega siis, kui tema lõpuks ära kaob, eksin misse, tütreke, siis teeb, kasvatab, kas koob sukka või et see ei ole ju ka eesmärk omaette, nii et eks nad seal kõik pingutasid selle nimel, et oma maitse järgi oma arusaama järgi kõige paremini teha. Aga samas ikkagi noh, see tolleaegne, võib-olla ka praegu kõige naised, mingil määral on mängukannid meeste käes, kui nad lasevad muidugi seda teha, eks ju, tänapäeval on asjad võib-olla lihtsalt saadavad kiiremini kukele ja ei kannata nii kaua. Aga tol ajal ei olnud ju valikut, naine ikkagi oli, sõltus sellest, kelle tütar ta on või kelle naine ta on, et siin mingit, et niisugust iseseisvust tol ajal ikkagi oli väga vähe. Esietendusel oli ka Eesti kunstiakadeemia professor ja meie hea raadiokolleeg David Vseviov. Tere. Ma olin täiesti tere. Ühena vähestest Teie David kõrvalt ka pisut selle lavastuse valmimise protsessi, kui suur üllatus oli üldse kõigepealt, kui Rakvere teatrist tuli telefonikõne, et kas te saaksite, palun. Tulla paljude asjadega on ju nii, et nad nagu oleks üllatused, aga ei ole, sellepärast et ei ole see vast esimene kord, kui mõni teater on palunud natukene taustu avada. Homo, tahtsingi küsida, et kas on olnud veel selliseid juhuseid ja Ast, mõnikord on ju hea, kui mõne teise eriala inimene aitab kuidagi pilku sättida. Aga on juhtunud küll, vast kõige sagedamini linnateatris, aga seda on olnud ka draamateatriga ja seda on ka Rakverega ja seda on ka veel mõne teise teatriga oldud. Lööb rõõmuga suurema hea meelega. Teater on üks mu nõrkus ja kirg. Suured teatrimehed on ju rääkinud sellest, et hea näitleja võiks oma rolli mõelda nii et. Sellele punktile, kus roll nüüd algas selles näidendis ja mis järgneb sellele, mida Rakvere teater õigupoolest teilt teada tahtes. Teater tahtis teada seda, mida tegelikult oleks vaja teada, need asjad on ju kõik mingis ajas sündinud ja mida täpsemalt me seda tajume, seda täpsemad me oleme ka oma rolli käsitluses ehk siis seesama just nimelt seesama teema. Mulle on alati meeldinud siseneda ajalukku kas läbi köögiukse või ballisaali või kuidagi samastuda nende tegelastega, sellepärast olen ma neid pakkumisi võtnud vastu suurima heameelega, siis saab nagu mängida neid rolle kujutada ennast ette kaupmehe tütrena näiteks miks ka mitte? Rakvere teater ütleb oma kodulehel kirjutades siis sellest, et justkui käisite nendega seal kohtumas proovide ajal, et eesti ja vene kultuuride erinevused on tekitanud proovisaalis palju vastuseta jäänud. Küsimusi, kas trupoli puntras natukene ei usu, et trupp vallipunt läks või selline osav turundustrikk ei tea? Stahli igatahes oli väga meeldejääv õhtu vaevalt nüüd puntras ja ei ole ju mina see inimene, kes suudaks teatri puntraid kuidagi lahti harutada. Ta ta, aga lihtsalt huvitav oli mõtiskleda kaupmehe üle 1880.-te aastate paiku, millised võisid olla need suhted, milline oli see Tšehhovi ajaks surnud maailma, aga siin alles suurem maailm, mida see kõik tähendas, mida tähendab ostmine, mida tähendab müük, see on ju aeg, kus veel inimesi peaaegu, noh, natuke on mõõdas saiu koos maaga osta või ja vot need suhted inimestevahelised suhted tolle aja kontekstis. Aga nüüd vaadates valmis lavastustes etendusel, kuidas ta kajas tänases päevas, vast on võib-olla etenduste hindamiseks väga oluline või minu jaoks tähtis emotsioon tõid, ei teki. Kui ma saan kaks ja pool tundi lihtsalt nautida seda, mis laval toimub ja ma püüan ka need väikesed professionaalsed oskused või teadmised alati välja lülitada. Mind üldse ei häiri see, kui kleit ei ole täpselt selline, nagu tol ajal kanti või mõõk oli tunduvalt pikem, kui oli kombeks. Need on ju hoopis teised asjad, see mis on klassikasse, ongi tükk, mis räägib meiega arusaadavas keeles, vaatamata sellele, et ta oli kirjutatud õhk peaaegu 150 aastat tagasi. Ja minu jaoks toimis nagu ikka, tegemist oli esietendusega ja kõik need asjad vajavad natukene lihvimist ja natukene kuidagi paikaloksumist, aga üldiselt jäin ma väga rahule. Üks mõte mis selle lavastuse puhul on välja toodud, on see suur Vene hing, seda kuidagi nagu stigmatiseeritakse ka samamoodi Tammsaare kirjutas Eesti talupoja hinge suureks kõikide oma kannatuste murede-rõõmudega. Defineerida defineerimatut on võimatu minu jaoks hing on midagi väga isiklikku ja väga personaalselt, aga vene hing ka tolle ajastu variandis on enam-vähem 100 miljonit erinevat hingepäratu, hätta neid, kui on täiesti võimatu. Ostrovski ikkagi on seal kõik olemas, aga sellega midagi hullu ei ole ju tehtud selle peale kohe ära ütlema, et ei-ei, kõik on nii nagu on, seda ei tasu üldsegi karta. Toimub kõik teksades ja kaasaegne mägedes ja autod sõidavad. Ei, ei, see on kõik väga ehe. Nii see oli. See oli 19. sajandi lõpp ja praegune aeg on kuskil olemuslikult väga sarnased, nad on närvilised, võib-olla see oleks üks märksõna, millega seda aega iseloomustada. Kõik see, mis paistis olevat igavikulised kindel, kuidagi järsku väga lühikese ajaga on osutunud ebakindlaks. Ja selles mõttes inimesed käituvad ju enam-vähem ühtemoodi, nad asetuvad väga sarnastesse situatsioonidesse, nende reaktsioonid on võrreldavad. Ja miks mitte pöörduda siis tolle ajastu torite pool nende meistrite poole, kes oskasid inimest selles kontekstis analüüsida ja mõelda siis nendele seostele tänase päeva hakkavad, sellepärast, võib-olla tasuks pöörata pilk vene klassika suunas. Mazda siin ja üks või mitu. Ent palju aastaid metoodika Lastelavastust kardemoni, linna rahvas ja röövlid on meil ikka mängitud. Eesti televisiooni ekraanil valmis Elvi Koppeli lavastus 1980. aastal. Veosades Aare Laanemets, Teet Hanschmidt ja Urmas Kibuspuu röövlitena ja tädi Sophie osas Anne Paluvere. No küll on palju, kõik toad on tolmu täis ja riided veel evad, majas pea lausa ringi ei käi. Korralagedus ei suuda talu. Marta kadume pühkima. Paarkümmend aastat hiljem on seesama norra kirjaniku Diornbern Eigneril kui lavateed käinud näiteks ka Vanemuises. Ja nüüd on järg Ugala pääs kultuuriakadeemia teatri tudengi Vallo Kirsi lavastuses juba esimesest kursusest peale. Indrek Sammul on käinud meil vaatamas meie üheksandat lendu ja sealt alates on päris tihe koostöö olnud Ugala kooli ja meie üheksanda lennu vahel ja Indrek, nähes minu koolitööd, kardemoni, linna röövlid, kevadel, siis pakkus mulle, et tule lavastuse siis jõulutükiks. Linnas elab lisaks kordnikule veel kaprilisuppi. Ta on linna suurim korraarmastaja. Ta lihtsalt armastab korda ja puhtust ning vihkab korralagedust. Tema meelest valitseb linnas üks suur tohuvabohu ning asjad ei liigu üldse mitte paremuse poole. Lisaks on ta arvamusel, et kordnik Bastian on liiga leebe ja ei karista korrarikkujaid piisavalt rangelt. Vaatamata kõigele austab preili Sofi kordnik ning elab tema tegemistele hoogsalt kaasa. Kui me kolisime siia suuremasse ruumi, siis oli natukene vaja seda suuremat ruumi täita ja siin on tohutult muidugi ka kila-kola lagedes rippuvaid, vanu muusikariistu, et need on selleks vaja, et see sümboliseerib kadunud asju, mis röövlite majas on ja kõiki neid mineviku hõlma kadunud muusikapille kunagi, kui nad Moose kandid olid, mida nad kasutasid. Kuna vennad on tüdinenud laokil asjadest ning pidevast toidunappusest, siis otsustavad nad röövida endale ühe majapidajanna. Sobivaimaks kandidaadiks peab vanim vend Caster softid ning öö saabudes asutaksegi hiilides Reili maja poole. Ei näe hästi vaikselt ei näe ja käime igal sammul. On raske töö, mis nõuab julgust, rammu, kui kätte jõuab kesktund ja kordnik. Õigasvult. Helene. Ja mis samuti eriti tore lavastuse värskendatud muusika on ka plaadile pandud. Tanel kadalipp on need seaded teinud. Rahvast vajame majja juba ammu siis jälle kodust toituma läinud kastrul pott ja mina nimetaks isegi seda. Muusikaliseks kuuldemänguks pooletunnine mõnus kuulamine igas vanuses inimestele. Ta on harjunud Mõne aja möödudes märgatakse linnas, et preili softion kadunud tõenäoliselt kellegi poolt röövitud, arvad korgid ning suundub röövlite maja poole, lootes preilit just. Sealt leida kohtur värk, Nutige olen ma, korralagedus kestab alalõpmata, viga kuningkäitun, mina olen. Kuid minusarnast pole linnas kedagi. Kas Jaan on sõbralik ja ta ka, mis ta suusalinnale kordnik pole enam Jeff, Karl ja kui veel ja rahvast ärritavaida, eks? Mõni päev on nüüd möödas Eesti Draamateatri nädalavahetusel toimunud esietendusest, kuni inglid sekkuvad ja see on järjekordne Uku Uusbergi autorilavastus ja hea meel on öelda teatrisaates tere päevast ka Uku Uusbergi endale. Tere. Aastal 2008 sallasi lõpetasid lavakooli ja sensul juba 10. lavastus 11., lausa 11. üpris palju ikkagi selle lühikese aja peale. Nojah, kaks tükki olid juba kooliajal ja sealt edasi on palju ja autorilavastused on nendest vis umbes pooleks või peaaegu nii. Ma päris täpselt ei tea, sest mul on seal osad autorilavastused, mis ma olen moodi täitsa nullist läinud ja osad on sellised, mis ma olen siis millegi ainetel kuidagi kokku teinud. Päris palju on seda kirjutamise osalust ka olnud. See on selles mõttes huvitav, et kus sul see aines ikkagi tuleb või on seal mingisugune kogemuslik baas, mille pealt sa nii palju oled saanud kirjutada? Ma ju ei tea, aga ma olen küll hästi aktiivset elu olen küll elanud juba kusagilt põhikoolist saadik, kui ma tegelesin aktiivselt kõiksugu kooliteatriga koorilauluga väitlemisega, mis sa käisid erinevates kohtades, tutvusid erinevate inimestega. Ja mul on tunne, et ma olen ise alati sellise, kuidas ma ütlen kohaloluga elanud, et ma olen tõesti seda silmside purakat, olen ma hästi palju kogenud elus ja siis sellest sa kuidagi hammutadki või et kui sa näed teisi inimesi, näed neid kuidagi kohal olevalt ilma oma kompleksid lihtsalt suhtled ja näed ja vaatad, et siis sa lihtsalt selles sõltubki elust endast. Et mulle kõik, see tundub hästi normaalne. Nojah, vot kirjanikele tundub hästi tüütu küsimus see, et kas see kõik on päriselt olnud ja kus on prototüübid, et sinuga suheldes on reaalselt see noh, jutumärkides oht olemas, et võid laulu sisse sattuda ei ole, minul on ikkagi kirjutamine, on selline, et mina kindlasti ei ole enda meelest kirjanik ja ma ja ma kirjutan endale kui lavastajale, stsenaariume ja harjumi. Sündimisaktid on ikkagi sellised puhangud, mis siis on seal arvuti ääres, kui ma ei saa öelda trükimasinad, nii ilus oleks, aga ikkagi arvutis, kus mujal, et arvuti ääres, et ta kuidagi tuleb, sellise puhanguna see puhang siis kestab nii kaua, kui ta kestab, et on selline vanemalt valmis pandud pinnas ja niimoodi kogutud mõtted, ideed, aga et siis kui sa sinna kirjutama lähen, et siis alati juhtub haruharva midagi, mida ma olen tõesti niimoodi, et elus on olnud samalaadseid dialooge või samalaadset probleeme või et ma iseenesest endale näiteks ei kirjuta üldse isegi kuidagi iseendast tegelikult ei kirjuta, kuumutad seda natukene, et Uku Uusberg tegeleb oma mingite siseheitluste ega kogu aeg ei tegeleval, mis mõttes? Üks kriitik ükskord ütlesin samas teatrisaates sellise mõtte ja, ja kujutan ette, täitsa olen kuulnud neid mõtteid, aga et, et minu meelest see on ikkagi see, et kui juba inimene tuleb saali vaatama Uku Uusbergi sisemisi mõtteid, siis loomulikult on tal võimalik sealt niipidi vaadata, aga et kui selle autor oleks Hendrik, Ibseni või kes iganes, siis inimene ei tule mingil põhjusel saal, et Ibseni siis et noh, kui me hakkame, vaatame kõiki Tšehhovi kõiki absoluutselt kõikide minagi kõrvutanud nendega praegu plahvatusest, vähenenud, kellest ma väga lugu pean. Noh, et, et see on ikkagi need silmad, millega sa hakkad seda lavastust vaatama, et lihtsalt et Eestis on see, võib-olla on see muidugi aga et, et kui on ikkagi autor on nii, et sa teda nagu nägupidi tead siis on nagu kuidagi justkui möödapääsmatu, et võib-olla autor ikkagi täpselt ehitada lugu ja loomulikult ma kirjutan seda niimoodi, mis mulle endale korda läheb selle ainese pealt, aga et, et ma mitte mingil juhul ei ole nõus sellega, et ma kuidagi rohkem oma mingitest siseheitlustes kirjutanud kui normaalselt kirjanikud. Et minu meelest ma kirjutan seda küll, nii et, et see on ikkagi üldistusjõuga. Näitleja Märt Avandi, te olete ukuga ühe kandi mehed, nüüd võib vist öelda, et kui kaua sina muidu hukute mäletad üldse? Ma tean Ukut sellest ajast, kui ta oli umbes selline, noh, raadiokuulaja praegu ei näe, aga noh väga lühike ühesõnaga ikka päris titt, ta vist ikka armastas juba siis näitemängu teha, tegi kooliteatris kaasa ja palju kulunud hakkas lavastama juba seal. Ja, ja ta on ikka sündinud teatri inimeseks. Külvistki, päris selge on mõnusalt edev ja väga töökas ja erakordselt andekas mees, minu meelest need kõik on selle koha pealt paigas. Ja ega me keskkooli ajal nüüd väga hästi läbi ei saanud omavahel. Sellepärast et ta ei meeldinud mulle. Uku pärast oli üks selline ennast täis kasvatamatu jõmpsikas minu meelest. Vabandust siis muutuma hakkas, kuskil lavakasse Uku sisse sai või temas midagi on ikka ikka varem, aga jah, kuskil kahekümnendates eluaastates. Mis esimene kohtumine oli temaga teatris. No ega ma ei olegi ta rohkem teinud kui kaks korda. Pea vahetus, oli see see lavastus, mis meid niimoodi päriselt tööalaselt kokku viis siis no teatris NO teatris. Pea vahetus on minu jaoks üks kõige olulisemaid tähiseid, miks ta on? Sest et see tekst, mida Uku kirjutab, milles ta kirjutab kuidas ta mõtleb, mida ta peab oluliseks, mis on tema väärtushinnangud ja minu jaoks ka kõige olulisemad asjad elus ja ta kirjutab lihtsalt väga hästi. Ja need lavastused, nad sünnivad alati äärmiselt võimsad, oma siiruses, aususes, armastuse rohkuses, ma ütleksin, mõni lavastus võib mõnele rohkem meeldida, vähem meeldida, aga, aga need märksõnad on tema lavastused salati olemas. Minu arvates väga oluline. Just siin selle inglite lavastuse vahel sattusime kolleegiga kokku ja natuke naersime, arutasime, et huvitav, et milline see tekstiraamat Uku lavastustele välja näeb milline ta välja näeb, kas ta reaalselt ja päriselt panebki selle kõik kirja selle teksti, mis lavalt kostab, paneb jah, võib-olla seal. Proovide käigus tuleb rohkem muutusi ja kärpeid ja juurdekirjutamise kui mõnes klassikalises Tšehhovi Shakespeari näitemängus, millega proove tehakse, aga üldiselt on ta ikka nagu päris kõik tekstiraamat. Jah, ja ta kirjutabki, kujutate ette, kirjutabki selle kõik üles, mida te labast kuulete, seda nii palju, seda on palju, jah. Jah, eks seda talle ka ette heidetakse, vahel, et seda on natuke liiga palju, ehk sõnarohkust on heidetud talle ette? Mina ei tea. Võib-olla kohati võiks jah, siit-sealt kärpida mõnes lavastuses, aga see on teise või kolmandajärguline, sest üldine mõte on ikkagi see, mis loeb ja see on tal alati väga, väga tugev ja võimas. Kristise mõistetava lavastajana proove teha on temaga väga hea. Mulle ei meeldi TEMA SÕNA rohkus see, kuidas ta püüab ennast selgeks teha, see on alati väga-väga paljusõnaline. Ja siis ta muutub natukene hajusaks, tihtipeale ta teab ise seda ka, et sellega peab vaeva nägema natukene, et olla võimalikult konkreetne, lavastajana peab olema konkreetne. Võib-olla siin on see, et ühel hetkel hakkab hukule tekkima selline noh, nii-öelda oma näitlejad, oma truck kui on räägitud Mati Undi näitlejatest näiteks, et võib-olla on ühel hetkel Kuusbergi näitlejad, et ongi inimesed, kes teda nagu võib-olla poolelt sõnalt juba poolelt mõttelt mõistavad ja noh, võib-olla on loomulikult, sa tahad teha koostööd nende inimestega, kes sind kõige paremini mõistavad. Ja, ja see on täiesti loomulik, see peabki nii olema. Vinglites on ikkagi trupp küllaltki suur, Jänedal jõud nüüd siin kaks suve tagasi, samamoodi oli tal nagu ikka väga suur tropp seal lava peale, et kui on inimesi, palju, siis neid küsimusi tekib ja kõik ei pruugi olla temaga noh, nii-öelda tema maailmaga justkui sina peal ei ole muidugi ja ei saagi olla ega peagi olema. Ja esitatakse muidugi küsimusi palju ja tihtipeale on ta nendega hädas. Aga mis on Uku puhul ka üks väga ilus omadus, et ta kuulab ja arvestab tihtipeale, lavastajad ei ole nii, nii arusaajad ja kuuljad, kuigi siin on üks oht tegelikult, et ühel hetkel võib trupp hakata nagu lavastama, kui ta liiga palju olegi kuulab. Ei, seda ta jälle ei lase, ei lase. Ei, ei, seda ei juhtu. Tema on ikkagi see mees, kes peab, tema on juht ja kuidas sulle tundub? Kaks etendust on nüüd praegusel hetkel, kui me seda juttu räägime, ingleid juba mängitud, et kuidas publik on vastu võtnud esietenduse publiku. Tarmo arvestada, et seal oli ikkagi lapsalisest ajas, oli, oli jah. Aga etendus läks ka väga hästi. Eks me natukene pelgasime just teine või kolmas etendus on see, mis tegelikult määrab ilmselt tüki tulevikku, et mismoodi teda hakatakse vastu võtma. Aga julgen väita, et väga hea etendus oli ja kõik olid väga rahul ja täitsa läheb ja läheb, läheb kindlasti, minul endal on nii peavahetusega kui ka nüüd inglitega, on noh, mis ma võin mingisugust teatavat seaduspärasust enda puhul, mis Puku tükke täheldada, et ma ei saa oma rolliga tegelikult päris esietenduseks valmis. Seda juhtub ikka aga huku puhul eriti, sest et seal on uurimist ja puurimist ja mõtlemist ja neid uusi leide tekib alati etenduste käigus väga palju peavahetuse puhul ka. Et esietenduse viimase etenduse vahe oli väga suur. Lihtsalt kuidagi see mängulaad või mängise ja arusaamine sellest oli päris erinev. Ma arvan, et inglitega läheb vähemalt minu enda seisukohalt samamoodi. Kuni inglid sekkuvad, mis lood on, meile räägib sest diskussioonid pärast esietendust olid, ma võin öelda, elavad riidehoius. Mina aga kuulnud üldse diskussiooni majas on alati see seis, mis lavastajat tabab või, või siis vähemalt mind on tabanud, et ega mina kuulen neid kõige vähem. Mina saangi seda, mis on nii-öelda avalikus ruumis kas siis internetis või ajalehtedes, et üldiselt inimesed ei, ei tule nemad otse arutama ja analüüsima, mida ma tegelikult väga hea meelega teeksin. Suures plaanis on see üks salajase põhjused, miks luua on see, et seal loomingut tekitaks mingisuguse dialoogi, et siis selle pealt rääkida. Minu jaoks on seal mingisuguseid väga selged asjad, mida see lugu ajab, aga seda kindlasti mitte kunagi ei ütle välja, kui ma ütlen, et selline üksteisest möödarääkimine mööda elamine või selle justkui nagu oleme kõik koos, aga üleüldse meie teed tegelikult nagu vaimses mõttes eristuda. Olen ma väga valesti aru saanud, absoluutselt mitte. Ei no siis on ju täitsa kordaminek ju, reavaataja saalis. Jää ei, no aga seal on nii palju sellist mida võib-olla ei saagi ega peagi sõnastama, et siis niimoodi, kui see sõnastad, siis ma mõtlen, et noh, et üldjoontes kõik näidendid natukene räägivad sellest, et seal on minu meelest selles loos on mingisugune selline. Mina ei oskagi seal, mingisugune mudel on seal peidus, mis kuidagi omab üldistusjõudu minu arust vähemalt, aga loomulikult see ei pruugi sealt võib-olla läbi tulnud, oli see mudel oli absoluutselt olemas jah, et läbi tolle mudeli see võõrastemaja, kus siis elas üks hulk inimesi käisid seal ja samal ajal siis kaks karakterit, kes sattusid sinna siis esmakordselt ja olid tunnistajaks millelegi sellisele, mida nad võib-olla ei olnud varem kogenud, eks ole. Inimesed on koos ja tegelikult nad üleüldse koos jah, ei no üldiselt ma olen täitsa nõus sellega lugu, kui seal 11. lavastus, kas siis on tõsi tegelikult see, mida räägitakse juba ammu enne meid on räägitud, et iga lavastus läheb raskemaks lavastajaks teha. Esimene, kõige lihtsam? No mul oli esimene ka ikka väga. Ja juba siis oli väga raske, tahate, lavastamine on ikkagi ta läheb mingi hetk raskeks, sest ma olen üsna perfektsionisse selline ikkagi. Ja kärsitu ja see on põhiline töö, mille osas ma arvan, ma olen väga arenenud, et kärsitus väljendub proovisitutsionis. No vanasti väljendus ta ikkagi sõna otseses mõttes sellise avali avatud kärsitusena aga nüüd ta enam niimoodi ei väljendasin, aru saanud olles ise ka näitlejateed väga palju kogenud, et see ei vii kunagi mitte kuhugi, et nüüd ma lihtsalt alati palun näitlejalt sellist nagu optimaalselt maksimumi proovisaalis ja kuidagi, aga sisemine kärsitus on mul ikka teen sellega palju rohkem tööd kui vanasti. Nii ta. Minule. Sa lavastajana vaatad esietendus tavaliselt kust no siit-sealt inglite puhul silmusid laua tagant ja saalis istunud mõistasin kolmandal rõdul, Draamateater ei müü pileteid, see on Draamateatris praegu hea võimalus, aga on väga erandlikke kohti. Noh, ühesõnaga see on alati paras selline nuputus. Ja siis ma ikka alati vaatan, aga mitte kunagi saalist ei suuda. Või on sul veel ees Vanemuise teatris just jälle autorilavastus ja millal selle prooviperiood hakkab? Veebruar kohe no hea, aga see ongi selles mõttes, et mul on ta peas küpsemas suhteliselt selges suunas juba suvest saadik. Kirjutan ta ühe sellise puhanguna valmis ja siis ma teda toimetan, mida ma teen ka tegelikult kui arvatakse, et ma ei toimetama väga palju toimetan jah, vot miks ei kasuta dramaturgi sellepärast et see vajab väga sellist inimest ja ma ei kujuta ette, kes see selline inimene peaks olema, sellepärast et ma teen seda kõike ise, ma teen seda koostöös näitlejatega ja kui näitlejatega on selline koostöö, kuskohas ei ole lihtsalt selline iga kõigele jah, vaid ikkagi suhteliselt, siis ma usun, et see kannab vilja, et kui inimene vaatab ja ta mõtleb, et pagan, et siin oleks võinud midagi toimetada, et siis võib-olla ka tegelikult toimetaja oleks suutnud seda välja toimetada, et see ongi nagu mingisugune selline, ma ju ise ka näen, aga et ma kunagi taha enne välja toimetada, kui ma näen seda ellu, ärkab nii, nagu ta kujutluses võiks olla. Ja ma tahan mõnikord anda näitlejatel aeda ja mõnikord ei tulegi esietenduseks, aga üldiselt kõik need jutud toimetamist, kes on käinud esietendusele, siis hakatakse rääkima, needsamad inimesed, kes räägivad, eks ma kirjutan siseheitlustest ja miks ma ei toimeta. Aga et, et tegelikult see ongi, minu meelest on see nagu vaataja silmades ka, et sa, või no lõppkokkuvõttes ongi inimesed niivõrd erinevad ja eks ma saan ajapikku aru, kas ma tohin edasi teha või ei tohi, et kuidas see ikkagi üldiselt inimestele mõjub, et ma ei pea ju nende inimestega tegelema, kes juba minu hinnangul juba eos häälestatud kuidagimoodi minu lavastusi vaatama minnes, et nendeni ei jõuagi mitte kunagi. Ja see ei ole, see ei ole mul üldse ka eesmärk omaette, aga et, et mul on tunne, et see toimetamise töö ei ole nii lihtne, kui see paistab, sellise asja puhul, mis on terviklugu toimetamise töö, on lihtne, kui on, no teater, kus kohas Tiit Ojasoo, Ene-Liis Semper ja näitlejad loovad oma selliseid tähendusega etüüdi ja siis Eero Epner, geniaalne inimene. Vaata sellise etüüdi lavastuse puhul on, on toimetada palju lihtsam, aga et kui sa jutustad ühte lugu, mis on tegelikult oma olemuselt midagi minu meelest palju, palju keerulisemalt, aga mina usun, et tänane vaataja vajab lugu ja vajab narratiivi, sellepärast et kui talle postmodernselt kogu aeg niimoodi ainult etüüdi pilte, siis ta lähebki, ongi selline niuke võbelev ja et ma olen ka väga kriitiline enda suhtes ja mul ei ole mitte mingit küsimust teha seda nii-öelda killing talingut tänagi, ma lähen kohe proovi, näitlejad tulid vastu, osad näitlejat ei lähe proovima võtangi lõpustes stseeni maha, mis on tegelikult Kuneljast samast inglitest ja mis on tegelikult kunagi olnud üks mu lemmikstseene Pole, seda, et ma ei näe kedagi teist enda kõrval, ma olen ammu väga palju teisi enda kõrval, ma pigem ei salli ennast ega midagi. Kuusberg, suured tänud selle intervjuu eest ja me laseme nüüd proovin siis seda kallikest sealt eemaldama lõpust. Ja need inglid siis ikka kaua aega veel sekkuksid. Loodame, loodame. Nii palju siis teatrijutte tänaseks uued lavastused ja uued mõtted juba uuel aastal, aga 31. detsembril veel enne teeme kokkuvõtted meie aasta küsitlusest parimat mees- ja naisnäitlejad ja sel aastal enim meeldinud lavastust saate valida lisaks siis meiliaadressile ja tavapostiaadressile ka meie kodulehel. Lõpetama jääb hea jõulusoove, see on Rodgers ja Hammerstein teise muusikal Tuhkatriinu. Sest kui ainult uskuda seda, mis on võimalik tõttu või võimatu saada võimalikuks ja kõrvitsast saada midagi muud peale kõrvitsasalati laulavad Whitney Houston ja brändi. Meelis Kompus aga tänab kuulamise eest ja ma soovin teile mõnusat.