Bryan Ferry, vaid elegantne, romantiline Bryan Ferry võiksime heitluste võlutud paleesse juhtida Inshantid võlutud, nõiutud nõmme, hurmav kaelas nõiutud palee, kus on elanud seitse printsessi nende aegade saladustesse mattunud, aga ka alles lõppenud meil aset leidnud lood ilmuvad selle su elule siis ette otsekui unenäod. Luks meelne printsess, kes põgenes koos armsamaga oma õnnetust kokku lepitud abielust nukrat kuningannat, kes kannatasid Siinama kaotatud laste pärast. Noor troonipärija, kes põgenes oma ema hirmuvalitsuse alt. Kõik need on kunagi selles palees tõepoolest elanud ja sinu osaks on märkide viidete ning võlukaardi abiga kunagiste riigi apartementides veedetud nõrkadest üles otsida. Sulle on selles mängus abiks uhked installatsioonid, valgus, kuninglikud rõivakollektsioonide palee, valvurid. See on salapärane üllatusi ja ootamatusi täis võlu, maailm, muinasjutt, mis lõpeb kolmandal jaanuaril 2012. Kuid palee jääb alles Kensingtoni palee Londonis. Ilusat pühapäeva jälle kord vikerraadio Helgi Erilaid ja. Klaasingtoni paleest hakati hiljaaegu rohkem rääkima ja kirjutama teadagi miks sinna kavatsevad ju kolida Cambridge'i hertsog ja hertsoginna kuninganna Elizabeth, teise pojapoeg, prints William ja tema abikaasa käe twin keda kogu Inglismaa koduselt kleidiks kutsub. Noor ja nii tänapäevane paar valis tõenäoliselt mitmete võimaluste hulgast oma elukohaks just selle kauni, paljude salapäraste lugudega uhkuste val lossi, mis on olnud briti kuningliku perekonna residentsiks juba seitsmeteistkümnendal sajandil. Päris võrratu oleks vist keset selliste ajalugu elada. Todorite valitsemise ajal oli London maailma kõige kiiremini kasvav linn, kirjutab Katherine Arnold oma raamatus patu. Linn. Aastaks 1600 oli sellest saanud maailma suurim metropol, mis kindlustas endale juhtkoha nii mere kui maismaa. Kaubanduses kasvas kiiresti kogu Lääne-Euroopa majanduskeskuseks. Kuid samal ajal, kui hulk tollaseid kirjanikke Londoni võimsust ja suursugusust kiitis, leidis näiteks Itaalia saadik oratsiavus Hiina, et London on kõige räpasem linn kogu maal, mass, mille tänavaid katavad must haisev pori ning rüselevad rahvahulgad. Seitsmeteistkümnenda sajandi alguses asus Kensington Londoni südalinnast veel päris kaugel. Esmakordselt on seda piirkonda mainitud aastal 1086, ladinakeelse nimega genesid toone. Originaalnimi arvatakse olnud anglosaksi genesigmeetum genessaini aiad Kensingtoni häärberi kinkinud juba kuningas William vallutayama nõuandjale ohvrile manud brile või siis mao Braile, kes olnud üks rikkamaid mehi tollasel Inglismaal. Viimane rentinud Kensingtoni oma vasallile obrile vöörile. Tiveeridest said Oxfordi krahvid ja Kensingtoni maavaldust hakatud kutsuma Scoot krahvide õu või siis hoov. Esialgse Kensingtoni häärberi ümber kasvas sajandite jooksul Kensingtoni küla, kuhu Nottinghami krahv 16. sajandi algul sellel ana lossi laskis ehitada. Sel ajal kutsuti seda Nottingham haavs. Krahvi pärija, kuningas William, kolmanda riigisekretär, jäi aga 1689. aastal oma lossist eema, sest astmat põdeva kuninga enese jaoks oli vaja residentsi, mis seisaks küll Londoni lähedal, kuid pealinna suitsu seest õhust siiski piisavalt eemal. Ehitatigi kuninga jaoks uus tee lossist kuni Haitbacki nurgani mis oli piisavalt lai, et mitut õliga kõrvuti võiksid sõita, siis juba paleeks kutsutud Kensingtoni lossi parandati, laiendati ning tegutsenud Asus Londoni ehitajana ajalukku läinud arhitekt söör Christopher Wren. 1632. aastal sündinud ja 90 aastat siin maailmas elanud Christopher Michael oran oli astronoom, tundis ülihästi geomeetriat matemaatikat, Katia füüsikat, ta Londoni kuningliku õpetlaste seltsi asutajaid, vahepeal isegi selle president ning ühtlasi õppis ta arhitektuuri, sest see huvitas teda. 1665. aastal sõitis Renharysi uurise, imetles sealset arhitektuuri ning tutvus andeka itaalia skulptori arhitektid. Konverents sõberniini joonistega. Augusti viimaseks nädalaks. 1666 oli ta Londonis tagasi. Kuidas küll oleks sageli nii Vihmases Londonis 1666. aasta septembri alguses tugevat äikesevihma vaja läinud. Just esimese septembri ööl algas ühes taigna tänaval seisvast pagarimajast tulekahju, milles sel hetkel mingit ohtu ei nähtud. Tujul üha tugevnes ja tulekahju muutkui levis. Kitsad tänavad, tihedasti kokku ehitatud roomajad. Vana London polnud tegelikult midagi muud kui üksainus suur tulehakatis. Inimesed, kes kiiruga oma maju kustutada püüdsid, olid ämbreid täites näevatel kulgevad, puust veetorud lõhkunud ja vee voolama jätnud. Mis tähendas seda, et veevärgi mahutid olid õige pea kuivad ja tublimad, kui neelas ühe maja teise järel. Õhk oli täissuitsusädemeid ja tuhahelbeid suul. Londoni tulekahju möllas õige mitu päeva müüriga piiratud vana keskaegne linn hävis täielikult, ida pool päästis aga jooki hertsogi rajatud suur tuletõke. Toweri leegid jäid lõpuks pidama laiali rohelisel aasal, kus neil enam toitu ei olnud. Vihma ei tulnudki. Muus London pidi tuhast tõusma. Muudes plaanides pandi kindlad reeglid paika, laiemad tänavad, majad kenasti reas ja kindlatele juttudele vastavad ning mis kõige tähtsam majad olgu tellistest või kivist ja kivikatustega. Kõige kuulsam saue linna ehitaja oli söör Christopher Wren temad aastas või ehitas pärast põlengut uuesti üles oma poolsada Londoni kirikut. Nendest kõige tähtsam, uhkem ja vägevam ol issand hooli kirik. Kuninglikest paleedest tundis, et tema meistrikätt Kensington palas, Jähenthankov. Kensingtoni palees töötas söör Christopher Wren aastatel 1689 kuni 1696. Ta jättis mõne keskse osa alles, kuid lisas selle igasse nurka uued kolmekordsed paviljonid. Sest lossis oli vaja uusi kuninglikke eluruume, suursuguseid, treppe, nõupidamistest, saali ja kuningliku kabelit. Kensingtoni palee oli ju nüüdsest kuninglik residents. Christopher Orenn teraspalee uue peasissekäigu läände ehitas mõlemale poole peafassaadi kaunid tiibhooned ja kaarvärava, mida kroonis kellade oran. Kaar väravate aga laius suur ja uhke nelinurkne paraad siseõu, mida ümbritsesid punastest tellistest lossi tiivad. On teada, et kuninglik õukond kolis Kensington Housse nagu hoonet tol ajal kutsuti varsti pärast 1689. aasta jõulupühi. Kuningas William, kolmas ja tema abikaasa Henry teine lahkusid rõõmuga Vaithooli paleest, sest Kensingtoni see oli nende meelest hoopis tervislikum õhk. Suured riiklikud tseremooniad toimusid siiski ka edaspidi, vaid hoolis. 1690. aastal viibis kuningas William sõjaretkel Iirimaal. Kuninganna meerijaga jätkas Kensingtoni lossi ümberehitamist Realis. Stewart oli vaid 15 aastat vana, kui ta kohtas oma tulevast abikaasat Oranje Williamit. Ja printsess olevat sellel kohtumisel ohutamatult nutnud. See oli esimene Meeleheide noor piiga, oli päris õnnetu, et pidi abielluma mehega, kes oli temast tunduvalt lühem ja vanem. Aga ta oli kuninglik printsess ega saanud oma tulevast pääset valida. Kuningannana rahunes ta peagi ja tegeles asjadega, millega Talle meeldis tegeleda, nende seas siis ka oma uue kodu ehitamisega. Niisiis laskis kuninganna Mary oma eluruume laiendada uue kuninganna galeriiga, kuhu viis esinduslik trepp. 1691 hävitest tuli osa Kensingtoni lossi õukonnaruume ning andis seega taas põhjuse ümberehitamiseks. Rajati uus marmorist kuninglik trepp ja selle jalamile uhkelt kaunistatud vahtkonna ruum. Mõne aasta pärast sai valmis kapik kuninga galerii esimesel korrusel, kuhu William külmasema maalikogu pildid üles riputas. Kuid siis tulid Kensingtoni mure ja lein. 28. detsembri varasel hommikutunnil 1694 suri vaid 32 aastane kuninganna, määri Kensingtoni palees Rõugetesse demagaunis. Mööbel ja suur idamaise portselanikogu viidi lossist ära. Vaid kaheksa aastat hiljem kukkus parasjagu Hämpton gooti lossi teel olnud kuningas William pargis oma hobuse seljast ja murdis rangluu. Nõudisete otsemaid Kensingtoni tagasi viidaks ning suri seal mõni nädal hiljem. Märtsikuu kaheksandal päeval 1007 tagaks Kensingtoni palee jõudnud oma esimesed kuninglikud ohvrid. Aastal 1702 sai kuningannaks majori teise õde änn, kes olnud oma alamate seas üpris armastatud, sest ta eelistanud hasartmänge ja jahipidamist kirjandusele ja muusikale. 18 aastasena oli Ann abiellunud Taani kuningliku printsi George'iga kuid abielu kujunes traagiliseks anud alles 17 last, kes kõik surid väga noorelt. Vaid üks poeg William jõudis 11. eluaastani. Siis suri temagi Rõugetesse jäncingtoni palees. Kuninganna Ann suuremaid ümberehitusi ei teinud, talle meeldis siin puhkamas käia. Oma valitseja ülesannetega tegeles ta rohkem teistes Londoni kuninglikest lossides Vaithoolissanžeemsis, jahenthankootis, roolis, Kensingtoni ameti, tellis sinna uut mööblit, sisustas ruumid oma abikaasa prints George'i heaks ja Kensingtoni lossi ümbritsevates. Aedades tegutseti kuningannana vanniajal järjekindlalt istutati taimi ning rajati uusi ehitisi. Nende seas oli kõige väljapaistvam suur talveaed. Ütelda talvitusid eksootilised taimed ja apelsinipuud, mis suvel lossiaedu kaunistasid. Prints George lahkus siit ilmast Kensingtoni palees oktoobris 1708. Äng leinas kaua ega tulnud tervelt poolteist aastat Kensingtoni tagasi kuid suri ise siinsamas lossis 49 aasta vanusena. Augustis 1714. Järgmine kuningas, kes Kensingtoni paleest oma pea residentsi tegi, oli George teine, kes oli Inglismaa troonil 1727 kuni 1760. Palee ise tema pika valitsemisaja jooksul ei muutunud, peaaegu üldse ehitati vaid Uuetallid. George teise kaunis abikaasa Carolyn ümbritses end õukonnas kunstnike kirjanike ja õpet, lastega kogus ehteid ja miniatuurne maale ja armastas üle kõige kunsti. Pärast viimase lapse sündi jäi aga Caroline tervis üha nõrgemaks ning ta suri novembris 1737 pärast suuri kannatusi veremürgitusse küll teemsi palees meid tegentsingtonis. Kuid see surm mõjus laastavalt ka Kensingtoni üle, kuhu selleks ajaks oli kogunenud Inglismaa kuninglike palede kõige uhkem kunsti kollektsioon. Kuningas George teine leinas oma naist südamest ja luua ja Kensingtoni palee tundus leinavad koos temaga peaaegu luulet, paleeruumid ja saalid jäid tühjaks, neid ei kasutatud enam ja lõpuks lihtsalt lukustati. George teine valitses veel tervelt 23 aastat. Tema äkksurm oktoobris 1760 ikka Kensingtoni palees lõpetas tegelikult ühe ajastu lossi ajaloos. Mitte iial ei saanud Kensingtoni paleest enam briti monarhi pea residentsi. Endise prints legendi, hilisema kuningas George neljanda ainus järeltulija tütar printsess Charlotte abiellus 1008.-ks 16. aastal saksa soost prints Leopoldi. Ka abi oli olnud õnnelik seni, kui sellel ajal ei antud kesta rahva seas popule. Arne Shallat suri pärast rasket sünnitust verejooksu, mida kuidagi peatada ei suudetud. Ta oli vaid 21 aastat vana. Ka tema poeg oli surnuna ilmale tulnud. Seegi tragöödia leidis aset Kensingtoni palees. 1819. aasta mais tuli ilmale kuninglik printsess Victoria, kellele siis veel keegi teda ootavat hiilgavat tulevikku ei osanud ennustada. Tema lapsepõlv möödus sünnime Kensingtoni palee kuninglikest eluruumides hoone valitsus ruume polnud kasutatud pärast seda, kui õnnetu George teine siin 1760. aasta oktoobris äkki täiesti ootamatult suri. Peaaegu pool lossist oli niisiis hooletusse jäetud. Teistest kuninglikest paleedest oli siia vaid maale ja mööblit hoiule toodud. Vähehaaval hakkas see lossi poolisegi lagunema. Tulevane kuninganna teooria elas Kensingtoni palees oma ema ja koduõpetajate range järelvalve all teistest lastest. Eraldatuna kirjeldas hiljem oma noorusaega sõnaga melanhoolne ajastu. Lõppes õige järsku. Ühel juuni hommikul 1837 saabus kaks valitsuse ja kuningakoja kõrget aukandjat Kensingtoni lossi, et teatada Victoria onu, kuningas William, neljas on surnud. 18 aastasest printsessist on seega briti impeeriumi kuninganna saanud. Nii algas viimase Hannoveri soost briti monarhi valitsemisaeg, mis kestis 63 aastat ja seitse kuud. Nii kaua polnud ükski kuninganna seni troonil püsinud. Victoria abiellus veebruarist 1840 Sanžeemsi palee kuninglikus kabelis Saksi Koburgija kootav printsi Albertiga üheksa järeltulijaga paar elas peamiselt Buckinghami palees, sest Victoria lahkus otsemaid pärast kuningannaks saamist oma lanhoolsest lapsepõlvekodust. Kensingtoni lossist. 63 aasta ja seitsme kuu sisse mahub ilmatu hulk sündmusi, mis monarhi elus ei puuduta mitte ainult teda, vaid kogu riiki ja rahvast. Alati on keegi, kes on valitseja ja tema poliitika vastu ning kuninganna Victoria elas juba oma kuningannat põlve algaastatel üle mitu tapmiskatset ja ähvardust kui ta juhtus lahtises tõllas Londoni tänavatel või parkides sõitma. Püüd parandada suhteid Prantsusmaaga suurune näitus Londonis ja uus kristallpale. Rahutused asumaades üheksa lapse ilmale toomine Victoria elu pidi päris keeruline olema, aga ta pidas vastu kuni aastani 1861, kui tema abikaasa Albert detsembrikuus tüüfusse suri. Victoria lein oli piiritu, ta kandis nüüdsest elu lõpuni vaid musta ja tõmbus avalikust elust tagasi, mida üks kuninganna endale ilmselt lubada ei tohiks. Ta elas vaikselt ja eraldatuna avaldustes Windsori lossis. Hospon Houssis shoti samal päeval Morales kuid mitte Kensingtoni palees. Rahvas andis talle aega, kuid kui aastad muud möödusid ja monarhi näha ei olnud, hakati üha ägedamalt kuningannat nõudma. Oli 1866, kui kuninganna Victoria taas esmakordselt pärast Alberti surma Parlamendi avamisele saabus ning 1887 tähistas kogu britti eri omama kuninganna kuulitset juubelit. 50 aastat troonil. 1897 oli siis juba teemantjuubel ja kuninganna Victoria polnud oma rahva seas iial nii hinnatud ja armastatud olnud, kui neil kümnenditel. Ja võiks arvata, et siis tuli kuningannale tema lapsepõlvekodu meelde. 19. sajandi lõpuks oli ajalooline Kensingtoni palee hooletusse jäetud lagunemas selle kunagised kaunid valitsusruumid, tühjad magedad, sünged ja ilma igasuguste mugavusteta neli paljast seina ja tühjad põrandad. Niimoodi kirjeldati lossi 1888. aastal ilmunud artiklis kuninganna kodud. Oli igasuguseid ideid, mida Kensingtoni lossiga peale hakata mahalõhkumisest kuni siinsetes ruumides, kunstigalerii või muuseumi avamiseni. Kuid 1898. aasta jaanuaris, teatas Times kuninganna Haatsuse. Seni kui tema elab, ei lõhuta tema sünnikodu mingil juhul maha. See otsus ilmselt päästiski. Kensingtoni palee ja Briti parlament pidi eraldama vajaliku raha hoone restaureerimiseks. Töid alustati kiiruga, kuid tehti hoolikalt. Eesmärgiks oli restaureerida loss võimalikult täpselt sellisena, nagu see kuningas George teise valitsemise ajal oli olnud. George teine oli siis viimane Inglismaa kuningas, kelle pea residents oli Kensingtoni palees restaureeritud loss avati kuninganna 80. sünnipäeval 24. mail 1899. Värsked ja kaunid ruumid olid täis portreesid ja ajaloolisi maale, mis jutustasid Kensingtoni palees elanud valitsejatest ja nende ajast. Kuninganna Victoria olnud oma parandatud lapsepõlvekoduga rahul ja uurinud hoolega väljapanekuid, millest suur osa jutustas temast enesest ja tema osast monarhia ning briti kuningriigi ajaloos. Kuninganna Victoria lahkus siit ilmast jaanuaris 1900 x. 20. sajand oli käes. 20. sajand ja ajal hakkas äkki kuidagi kiire. Kensingtoni palee sai uue elaniku uue printsessi. Ta sündis 21. augustil 1903 mänd ühes Šotimaal ussidest tema isa, jooki hertsog, prints Albert, kuningas George, viienda jääkuninganna Mary teine poeg oli joogi hertsoginna Elizabeth. Niisiis pärines noor printsess Suurbritannia kuningate mees liinist, mis tähendas, et sünnist peale tuli tema poole pöörduda tiitliga Teie Kuninglik kõrgus. Kuninglik, kus printsess mangaretrous, kelle vanemale õele oli antud nimeks Elizabeth. Margareti lapsepõlv möödus põhiliselt jooki härtsagi residentidest Londonis vintsaris. Teder Mu õde õpetasid koduõpetajad ja tüdrukute ema kasvatas neist hästi, käituvad noor Elleedid oleks heal meelel lapsed kooli saatnud, kuid kuningas George viies nõudis vaid koduõpetajaid. George viies suri, kui Margaret oli viieaastane. Ronile pidi astuma printsesse onu, vana kuninga vanem poeg Edward kaheksas. Siis juhtus aga Briti kuningakojas päris ennekuulmatu lugu. Edward teatas, et on otsustanud abielluda kahekordselt lahutatud Ameerikast. Lanno Sempsoniga inglise riigikirik ja valitsus poleks aga iial lahutatud naist oma maa kuningannaks tunnistanud. Kiriku jaoks oleks see monarhi abielu lahutatud naisega olnud täiesti ebaseaduslik. Niisiis pidi vard valima tavalisualist Simsoni ja see tähendas, et Elizabeth ja Margaret Tiisa jooki hertsog krooniti Suurbritannia kuningaks. Tema oli nüüd George, kuues küll vastu tahtmist, kuid muud võimalust ei olnud. Elizabeth ja Margaret tulid kuninga järglased printsessid ja perekond kolis Buckinghami paleesse. Teise maailmasõja ajal elasid noored printsessid Windsori lossis teismeeas Margarete õppis klaverit läbi mängu ja laulmist. Ta oli lõbus ja vaimukas piiga, samal ajal kui tema vanem õde Elizabeth tuli vaiksem ja tõsisem. Kuningas George olevat öelnud, et Elizabeth on tema uhkus ja Margarete marrõõm. Lätis kasvas väga kaunis noor daam, kes liikus rõõmuga paljudel pidudel ja ööklubides. Temast sai ka mitmete tegevusorganisatsioonide patroon. Augustis 1951 tibalmoorali lossis Margareti 20 esimest sünnipäeva. Varsti pärast seda opereeriti tema kuningast isal kopsuvähk. Ja poole aasta pärast kuningas George kuuendalt enam ei olnud. Margareti tunnen ennast täiesti. Elizabethist sai Inglismaa kuninganna ja printsess Margaret pidi oma kuninglikule päritolule esimese ohvri tooma talle lubatud abielluda oma suure armastuse kuningakojas töötava piidja taansendiga. Viimane oli taaskord lahutatud. Mais 1960 abiellus printsess Margaret fotograaf Antony Armstrong seansiga. Laulatus toimus Westminster rääbis ja esmakordselt näidati kuninglikke pulmi ka televisioonis. Šoti maadlikkolintenanud kinkis printsessile pulmade puhul maatüki oma isiklikul Kariibi mere saarel. Mustikel. Noorpaar tegi kuninglikul jahil Britannia pulmareisi Kariibi merel. Nuhmustikkile kerkis printsess Margareti suvekodu Londonis koolis aga nüüd juba Snowdeni krahv tiitel, mille Armstrong Charles pärast printsessiga abiellumist sai koosnema krahvinna printsess maagaretiga Kensingtoni paleesse, mille vanades raamides nüüd ris ootamatuid helisid võis kuulda. Kaunis elurõõmus ja intelligentne Margaret tahtis oma paljude põhiliselt heategevusega seotud kuninglike kohustuste kõrval ka õnneliku noore naise elu elada ja seda nautida. Tal oli hulk seda varjudest, sõpruja aristokraat, Kensingtoni palee pidi 20. sajandi kuumade 60.-te kommetega harjuma. Printsess Margareti lemmiktoas sinises salongis kõlas Rolling Stonesi teie biitlite muusika. Siin pidutses hulk 1960.-teni noori, ilusaid, andekaid ja intelligentseid inimesi. Stanzid ja biitlid, moegurud meri, kvant ja Vidal sessioon. Näitlejad Pieter sellersia ekland balletitäht, Rudolf noree ja teiste hulgas. Kensingtoni palee viimane elanik, kuninganna Victoria tütar, printsess Louis oli surnud aastal 1939 ja seni oli palee tühjana seisnud. Remonditud oli siinseid eluruume viimati 1891. aastal. Teise maailmasõja ajal oli lossi tabanud süütepommhoones, oli varinguid ja see oli päriselt elamiskõlbmatu öelnud lord Snowden enne Kensingtoni paleesse kolimist. Palee remontimine läks tänapäeva arvestuste järgi maksma rohkem kui miljon inglise naela summa, mis nii valitsuses kui ka Inglismaa ajalehtedes suurenurina põhjustes. Snowdeni enese disainitud moodne köök läinud, ise juba 10000 naela maksma ning köögi keskel pliidi kohal seisnud hiigelsuur alumiiniumist tõmbekapp otsekui kosmoselaev. Ja kuigi kogu residents sisustati 20. sajandi vaimus, polnud seal kõik kaugeltki viimane moekarje, vaid meenutanud, pigem elegantset, 18. sajandi maa lossi. Avarast kahhelpõrandaga hallist viisid uksed elutuppa, söögituppa talveaeda, raamatukokku. Vastuvõtu ruumi mahtus oma sadakond inimest. Et ja tema abikaasa magamistoad olid esimesel korrusel. Külaliste jaoks oli veel õige mitu magamistuba, teenijate ruumid olid kolmandal ja keldrikorrusel Snowdenite ruumid. Kensingtoni palees moodustasid apartemendid üks A. Neile kuulus ka suur aed ja kui parasjagu pidusid ei peetud, dispaar seal täielikku rahu. Margaret olevatki maininud, et see on uskumatu rahu. Sadam keset hiigelsuurt Londoni linna. Elu on näidanud, et õnn kestab harva igavesti kui üldse. 1961. aastal sündis poeg tee with 64 tütar Saara ja varsti pärast seda hakkas Margareti pereelu viltu vedama. Repress kirjutas kuninganna Elizabethi õe kõrvalhüpetest. Rahvas rääkis tema arvukatest traumast romaanidest, muuhulgas ka Mick Jaggeri ning näitlejate Pieter sellersi vinni vääniga tõde või väljamõeldis, kes teab. No igatahes oli Snowdenite abielu 70.-te aastate alguses karidel ja lahutati 1978. Printsess jätkas oma tööd mitmete heategevusorganisatsioonide patrulle ronina ja leidis vaheldustama suvemajas Kariibi meres asuval musti kisaril. Kuulujutud tema eraelu ümber jätkusid, kuid aja jooksul tema tervis üha halvenes. Margaret oli juba 15 aastasena suitsetanud, oleme hakanud ja nii eemaldati 85. aastal osa tema vasakust kopsust. Kuus aastat hiljem loobus printsessiga variantidest, kuid mitte alkoholist. Ta elas läbi kaks ajurabandust ning suri 71 aastasena veebruaris 2002. Kendingtoni palee oli kuni lõpuni tema kodu. Ilmselt täiesti tahtmatult oli printsess Margaret briti kuningakoja liikmetele ühe seni suletud ukse avanud. Ta oli oma abielu lahutanud ja see samm polnudki üleüldist hukkamõistu leidnud. Võib-olla olite sellega oma kuningannast õe kolme järeltulija abielude lahutama pisut kergemaks teinud. Üks viimastest prints Charles kolis Kensingtoni paleesse pärast abiellumist nooreda Jaanus Bengheriga, Walesi prints ja printsess saalsele Yana asusid 1981. aastal elama palee apartementides numbreid kaheksa ja üheksa. Temast sai siis Kensingtoni järgmine printsess. Ta oli ehtne ja väga kaasaegne printsess, noor, kaunis glamuurne stiiliikoon, rikaste ja kuulsate sõber, kes tegeles igat sorti heategevusega. Yana lugu on meile kõigile tuttav. Pärast lahutust printsiaalsest jäi temagi teine Singtoni paleesse elama ja seal kasvasid pojad, printsid William ja Harry. Kensingtoni kohta ongi öeldud, et seal on laste jaoks lausa paradiis pikad koridorid, helikopteri maandumispaik ja palju aedu. Üks neist lausa katusel. Pärast printsist jäena traagilist surma Pariisis Alma silla kõnelis toodi tema kirst viimaseks ööks enne matuseid Kensingtoni paleesse. Paleest sai leinavad Londoni tähelepanu keskpunkt ja tuhanded inimesed tõid lossi kuldsete väravate taha lilli. Ja nüüd on teatatud, et Kensingtoni paleesse kolib elama Diana ja Charlesi poeg William noore abikaasa köitiga Cambridge'i hertsog ja hertsoginna prints William, mõelnud alguses, et nad võiksid elama minna tema ema printsess Diana ruumidesse, kus möödus tema enese ja tema venna Harry lapsepõlv. Kuid koos ketiga neid ruume vaatamas käies leidis ta, et seal on liiga palju mälestusi ühtaegu nii häid kui valusaid, kuid endine printsess Margareti kodu meeldinud noorpaarile vägagi. Kui vaadelda punastest tellistest Kensingtoni palee linnul lennult, siis kujutab seenest tohutut nelinurkset siseõuedega liigendatud lossikompleksi, mis koosneb mitmest erinevast omavahel ühendatud osast. Ei anna, eluruumid paiknesid lossi ühes küljes, Margareti omadvastas küljes. Vahel seisab otsekui neid, eraldades veel terve hoonete plokk ning kolm siseõue. Jämaja osa paistab sellel fotol. Kolmekorruselisena Margareti omal on neli korrust. Cambridge'i hertsog ja hertsoginna William ja Kathryn valisid oma eluruumideks demendi, mis Kensingtoni palees kannab numbrit üks. Niisiis kõlivad prints William ja tema kaunis triin Kensingtoni palee ühe tiiva nelja korrust läbivasse 20 toaga apartement. Tõenäoliselt juhtub see aastal 2013 pärast põhjalikku remonti, praegu olevat suur osa üks ruumidest ikka veel printsess Margareti lemmik, värvides roosad ja türkiissinised. Sest pärast Margareti lahkumist pole singi keelanud. Ajalooliste kuninglike palede peaagu laator Liussi vors-le on Kensingtoni paleest kirjeldanud kui kummaliselt naiselikku paika. Küllap seepärast, et siin on elanud seitse nukra saatusega teinekord meeletut ja õnnetut printsessi, sest printsessi elus on tema kohustused ja soovid enamasti kas vastuolus. Aga uued ajad käes ja peab lootma, et 21. sajand ning noor elurõõmus kuninglik paar prints William ja käethryn suudavad vana lossi, mida seal aset leidnud tragöödiate tõttu ka neetud lossikson, hakatud kutsuma, uuesti ellu äratada ja needusest päästa.