Johann Sebastian Bach tena kirjutanud Neebecki Maarja kirikusse sealset kuulsat organisti ja heliloojate liit rihmukste Hoodet kuulama neil õhtu muusika kontsertidel, mis rahvast nii lähedalt kui kaugelt kohale meelitasid. Küünaldest soojadel õhtutel nii ammu. Hansakuninganna Lübeck oli suur, uhke ja tähtis linn, kuivismarist pärit normaalia Henning Snedker, suure kunstniku värk nad kähkaskonnas laeval esimest korda elus lööbeckile lähenes, ei suutnud Tallinna tornegi kokku lugeda. Real rootsimendi meistriks saanud ning üle mitme aastakümne taas kodulinna naasval Vernotkel oli Lübecki ka jälle omamoodi suhe. Tähtsaim paik tema jaoks selles linnas Maarja kirik, kus ta kunagi oma kuulsa surmatantsu oli maalinud. Kui ka oli seestunud uurijaid, kes selles kahtlevad. Aga kuidas on siis lood Tallinna surmatantsu maaliga, mis löödeki omaga kõvasti seotud olevat? Kas see on ikka ment, Notke töö on kunstiteadlasi, kes selleski kahtlevad. Ega meil muud üle ei jää, kui võtta teejuhiks Henning Schniceri lugu Renate Krügeri raamatust tornid silmapiiril, sest Lübecki Maarja kirik kuulub selle loo peategelaste hulka ja mitte unustada õpetlasi, kes kahtlevad ilusat pühapäeva, siis taaskord vikerraadio Helgi Erilaid ja alanud on. Tark raamat teatab hansagermaani sõnast jõuk kaupmeesteühingute nimetus seitsmendast 13. sajandini. Võõrsil viibivate saksa kaupmeeste koondis, mille tugipunkt oli veesmis, rajas 13. sajandil Novgorodis, jääb rüges kaubaks kontori ning kujunes niimoodi hansaliidu eelkäijaks. Hansa Liit, Põhja-Saksa, Madalmaade ja Liivimaa linnade liit 13. sajandi lõpust Kuueteistkümnenda sajandini formaalselt aastani 1669 k linn Nad ehk saks Ahansaks nimetatud Hansa Liidu kujunemine algas Visby kaupmeeste Hansajuhtimise üleminekuga Lübecki Raele. Niimoodi ütleb siis tark raamat. Võidukas sõda Taaniga lõppes 1370 ning siitpeale algas Hansa Liidu umbes sajandipikkune kõrgaeg. Ta koondas enda kätte Lääne ja Põhjamere-äärsete maade merekaubanduse. Idast toodi läände karusnahku ja parknahku, mett, vaha, linapuitu ja vilja, läänest itta riiet, soolaheeringaid, metalle, veini ja õlut. Hansalinnad tegutsesid ühiselt, kui neil oli vaja igat sorti kaubandus privileege kätte võita või alal hoida ning võtsid teinekord ka linna raadide käsutuses olevat sõjajõud appi 14. ja 15. sajandi Põhja-Euroopaga. Mart oli hansalinnadest kirju. Parimatel aegadel kuulus Hansa Liitu korraga oma sadakond linna ja uhke Lübeck oli hansakuninganna. Suur sadamalinn Lübeck Põhja-Saksamaal Schleswig-Holsteini ess traave jõe alamjooksul rajati 1143. Paar paar aastat hiljem oli ta juba tähtsaim saksa kaubalinn Läänemere ääres ning tähtsaim hansalinn sellele linnale antud kuninglikest privileegide eest kujunes välja Lübecki õigus. Õigus normide kogu, mis kehtis keskajal, on seal linnades ka Tallinnas. Lübecki õiguse järgi ei mõistetud näiteks saksa kaupmeeste ning käsitööliste ülekohut mitte tavalises kohtus. Nende jaoks oli eriline kohus. Nad olid vabastatud sõjaväeteenistusest ja eelistusi oli veelgi. Noor maalija Henning šnietker oli rõõmu pärast lausa arust ära, kui laev Lübecki lähenes. Pardal olid kallis ja rikkalik laadung raua ja vasekangid, rootsist karusnahad ja hõbe. Kõik see tuli Lübecki varakambritesse nii kiiresti kui võimalik varjule toimetada. Kuid Lübecki linna jaoks oli selle laevaga kohale jõudnud Bernt Notke veel kõige väärtuslikum. Tema pärast olid isegi Lübecki raehärrad linnapeaga eesotsas sadamasse kogunenud. Nad seisid seal värvilise seinana oma rasketes brokaadist, karusnahkadest ja sametist rõivastes. Kaelas rippusid neil kuldketid, raeteenrite hõbedased sauad, helkisid laperdavatel lippude lehvis Lübecki jätkas. Lübeckis on alati tuuline. Aga verd Nadke Eastunudki nii pealaevast maha, mis temal sellest, et Lübecki tähtsad kodanikud sadamas tema vastuvõtuks üles olid rivistunud. Ta polnud valmis nendega kohtuma, tal oli enne üks tähtsam kohtumine. See oli kohtumine Lübecki Maarja kirikuga. Maarja kirik oli Lübecki raehärrade uhkus ja see oli nende kirik ja selle kaks tornid olid kõrgeimad kogu linnas. Õieti olid nad oma 125 meetriga. Lükka aga pärast kiriku valmimist kõige kõrgemat terves maailmas kõige kõrgemad kiriku kaksiktornid kuni Kölni katedraali valmimiseni 19. Viljandil. Maarja kirikut Lübeckis, Saksamaa suuruselt kolmandat kirikut ehitati sadakond aastat ja ta õnnistati sisse aastal 1310. Õieti on hõlmas jumalakoda samas paigas. Kui eelmine linna asutamise ajast pärit puithoone peaaegu maha põles, otsustaski Lübecki tahad midagi erakordset püsti panna. Siia pidi tõusma gooti stiilis kolmel ööbiline katedraal, kooripealse galerii kabeli pärja ja kahe torni läänefassaadiga. Katedraali keskröövan 39 meetrit kõrge ja 80 meetrit pikk. Kaunid massiivsed sambad eraldavad seda külgröövidest. Saksa meistrite seas oli juba 13. sajandi lõpul levinud komme rännata Prantsusmaale, et seal suurte katedraali ehitamisest osa võtta ja niimoodi seda kunsti õppida, sest tol ajal oli just Prantsusmaal valminud või valmimas enamus gootika õitseajaga katedraale. Sakslased tahtsid ka oma linnades selliseid vägevaid jumalakodasid ehitada, nagu Prantsusmaal pea igas väiksemas linnas kerkinud oli. Kuid Saksamaa polnud nii rikas nagu Prantsusmaa rajanduslikkusega loomingulises mõttes, mistõttu Saksamaal ollakse sunnitud prantsuse eeskujude lihtsustamise teele astuma. Seda viimast lugesin Voldemar Vaga üldisest kunstiajaloost ja vaatame, mida tal Lübecki Maarja kiriku kohta öelda on olnud. Õitseaja gooti stiili Telliskiviehitistest on silmapaistvaim Maarja kirik Lübeckis, mis on eeskujuks olnud paljudele ehitistele Põhja-Saksamaal, Skandinaavias ja Baltikumis. See on teostatud prantsuse õitseja ehitiste vaimus tugiga, vartega, kooriümbriskäiguga, Igabelite pärjaga. Keskmine kabel on suurem kui kõrval kabelit seal Maarja kabel. Kõrvalgabelid on sügavad ja nende võlvid moodustavad ümbriskäiguga ühtlase terviku. Säärane koori kujundamine esineb prantsuse ja belgia ehitistes Saksamaa arvukates kirikutes, Skandinaavias ja Baltikumis. Kõik need ehitised moodustavad niinimetatud hansagrupi. Voldemar Vaga Üldine kunstiajalugu. Just tsiteeritud või rohkem kui kaheksasajaleheküljeline teos on välja antud Tartus 1937, mis tähendab, et siin avaldatud foto on sõjaeelse aja Maarja kirikust. On küll vägev ehitis, kaks hiigel torni, millel neli korrust kitsaid ja kõrgeid sammastega liigendatud, terav kaarealisi, gooti aknaid ja terve tugikaarte pärg ümber hoone. Enamik fotosid Lübecki Maarja kirikust on ju viimastest aegadest pärit. Aga see on juba taastatud kirik, sest originaal nagu veel umbes viiendik Lübecki linn, tänast pommitati teise maailmasõja ajal täiesti puruks, uurigem aga veel pisut algset kirikut koos noore maalija Henning snikeriga kes ühel ööl rohkem kui 500 aastat tagasi koos meister Ben Notkega Lübeckis ringi asus vaatama. Nüüd kerkis meie ette Maarja kirik nagu hiiglaslik mägi. Sihvakad, jõulised tornid tõusid oma terava tipuliste kiivritega tähtede poole. Kiriku glasuuritud telliskivid helkisid suured aknad olid nagu paljude liikmetega rikkalike sõrmedega keha, tumedad silmad. See keha tundus hingavat ja elavat. Mayna vaatasin ja vaatasin. Selline oli siis Lübecki Maarja kirik öösel. Notke astus mõttesse vajunult edasi. Ta mängis võtmega, nagu pöörduks ta lühikeselt õhtuselt jalutuskäigult tagasi. Maia. Pikema jututa leidis ta võtmeaugu võti keeras mängleva kergusega jõukuse kriiksunud hingedel. See oli väike uks surmatantsu kabeli poolt Stahlis suure kiriku põhjaküljel. Notke laskis meid sisse ja keeras ukse jälle lukku. Siis vaatas ta kabelis ringi, naeratas nurgas seisis ikka veel tammepuust kirst, kus hoiti tõrvikuid, mis süüdati siis, kui tuli võõrastele surmatantsu maali näidata. Lübecki vanadele traditsioonidele võis kindel olla. Süütasime tõrvikud, Notke pistis need selleks ettenähtud raud rõngastesse seintel istus siis toolile ja sulges silmad. 30 aastat oli möödas ajast, kui ta selle tantsu ellu kutsus. Veel kunagi varem polnud nii noor maalija, kes kõigi imestuseks ja paljude Lübecki maalijate pahameeleks ei kuulunud ühtegi tsunfti, vaid oli vabameister saanud nii suurt tellimust. See oli suure elutöö, palju ta tavalgus. Nõtke oli täitnud kõik ootused, mis võis talle veel osaks saada. Astusime Maarja kirikus edasi, küllap Notke tahtis näha, missugused uued pildid tema äraoleku ajal sinna üles olid pandud. Ta tõstis oma tõrviku ühe altarimaali juurde madala kumera teravkaare all, nagu neid tookord kasutama hakati. Teos pidi niisiis üsna uus olema. Külgmine osa oli maalitud hallides toonides, nagu oleksid tegelased kivist raiutud. Nagu ma hiljem seda sain, oli ka Notke seda maalistiili küll suhteliselt väikese eduga katsetanud. Kui juba maalida, siis rikkalik värvidega ja kui juba plastikteosed, siis puust. Nõtke tõmbas altari tiivad lahti, nagu avaks kapi. Kuidas on siseküljed maalitud? Suureneja värvilisena seisab pilt meie ees, seal on kujutatud, kuidas neitsi Maarja lamab surivoodil. Aga sellel hetkel ei mõtle keegi surmale. Kõik on nii mahe ja armas ja vaikne. Maarjauinub rahulikult ja vaguralt. Ta ei näe isegi haige välja, ainult natuke väsinud. See pole õige surm koos surma heitlusega. Surivoodi ümber seisvad apostlid ei kurda valjusti. Nad ei ole kohkunud sellest jumalaga jätust. Pigem natuke kurvad. Nad askeldavad viirukit, nõu ja püha veega küünlaga palveraamatutega. Notke vaatas üksisilmi eesmise mehe nägu, kes tegeles viirukipanniga. Hermen Rode, ütles ta. Hermes Roode on need tahvlid maalinud. Nii suur kirik nagu Lübecki Maarja kirik on nagu väikelinn, kus rikastel ja suursugustel inimestel on oma maja. Ja rajal oli siin kõige suursuguse maja, see ulatus läbi kahe ruse ülemises asus raevarakamber, mida paks kolmekordse lukuga tammepuust uks varaste ja tulekahju eest kaitses. Kabeli alumises ruumis seisis eriliselt märgistatud uhke tool linnapea jaoks ja mõnikord veeti siin väiksemaid raeistungeid millele kubises ja Maarja kiriku raekabeli rikkalikult ilustatud võlvidel mänglesid varjud. Nendel võlvidel lasus osa Lübecki rikkusest nähtav osa kulla ja hõbeda varud. Hommikuahetuses algas kiriku ümber, elav tegevus, oli turupäev. Kaupmeeste sulased puhastasid kaubaletaja müügiplatse. Peagi jõudsid ümbruskonna esimesed talumehed oma kraami vankritega turuplatsile. Päike viivitas veel, aga varsti pidid õunad ja pirnid taamal lööma. Kanad, pardid, haned ja jänesed ootasid ostjaid. No good ja küttepuudekimbud olid müügiks kõrgetesse riitadesse laotud. Nendega võis köögis võimsa tule süüdata. Turg valgusrahvast täis esimesed talunaised raputasid kiriku turupoolse portaali linki, mis kirik on veel suletud. Kas köster magas sisse? Need pidi turule härm ameti tema sügavat und segama ja ta ärkab raske peaga. Aga köstril läks aina rohkem aega kui tavaliselt ja kiriku ukse taga seisvad talunaised muutusid kannatamatuks. Seal oli ju nii palju pilte ja kujusid, mille ees nad tahtsid palvetada. Lõpuks tuli köster pesemata kammimata ja oli ka juba ülim aeg. Rahvas voolas kirikusse, lauldes, palvetades, lobisedes. Siin oli igaühel vabadus teha seda, mis talle parajasti meeldis. Esimesed ostjadki olid juba kohal, sulased ja tüdrukud rikaste kodanike majadest. Ja enne, kui nad oma kõige esimeste päevaülesannete juurde asusid, kogesid ärkamist saladusi, inimeste sosinad ja hiilgust. Maarja kiriku hämaruses, kus paljud tundsid ennast rohkem kodus kui oma kitsas umbses kambris. Pika mööda vaibus, valvesosin hiiglaslikus ruumis. Mitmel altaril süüdati küünlad ja Maarja kiriku argipäeva algas igav valgustatud altari ümber põlvitasid tihedas kobaras inimesed. Paljud pildid ja kujud tõmbasid vaatajaid ligi. Neid imetleti austati, neile jagati annetusi, küünlaid, palveid, raha, korjanduskarpi. Niisugune on Maarja kiriku hommik Renate Krüger raamatus tornid silmapiiril. Mäletnodge oma kaaskonnaga on jõudnud Lüübekisse, kus ta paar aastakümmet tagasi Maarja kiriku jaoks oma surmatantsu oli maalinud. See hiigelteos oli paigutatud Maarja kiriku surmatantsukabelisse ajaloo allikate põhjal on teada. Oudekki surmatants oli maalitud katku aastail umbes 1463. Maaliloojaks on peetud Lübeckis pärit kunstniku märg Notket kuid mingit tõestust selle kohta pole leitud. Lübecki surmatantsu pilt oli 30 meetrit pikk ja tantsis luukere, surm oma lõputut tantsu 24 elusuuruses kujutatud inimesega, rikas või vaene talupoeg, paavst, kuningas või laps. Surm ei tee vahet, ta tantsib oma õudses ringmängus ja kutsub inimesi kaasa. Kuid kõik, kes vähegi suudavad, püüavad sellest tantsust pääseda. Nii kaua, kui see vähegi võimalik on. Piltide all on tekstid, mida samuti on põhjalikult uuritud. Lübecki surmatantsu maali on ajalooliselt seostatud Tallinna surmatantsumaaliga. Mõned kunstiajaloolased on isegi veendunud, et Tallinna Niguliste kiriku surmatantsupildid pole midagi muud kui Lübecki maali ülejäägid. Samas arvavad teised uurijad jälle, et algselt oli Tallinna surmatantsu pilt sama suur kui Lübecki Maarja kiriku maal siis oma 30 meetrit. Kuid suurem osa sellest on sajandeid niiskes ruumis seistes hävinud. Seal on ligi kuue ja poole meetri pikkune osa ning väiksem osa, mis on pisut pikem kui meeter. Aastal 1843. Need kaks osa ühendati raamiti. Maa-ala on ka restaureeritud ja seejärel rahvale vaatamiseks välja pandud. Lübecki Maarja kiriku surmatantsupildi saatis, oli teistsugune mitme sajandi jooksul seda hooldati ja parandati, kuid lõpuks oli maal nii halvas seisus, et tuli koopiaga asendada. Koopia valmistas maalija Anton Vortman küll väga hoolikalt ja täpselt, kuid tahtlikult mõningaid muudatusi tehes. Maarja kiriku preester Jakofon Melle kirjutas originaalpildilt maha nii palju alamsaksakeelseid tekste, kui vähegi välja jõudis lugeda. Hetkele omistatud originaalmaal läks Lübeckis salapärasel kombel kaduma koopia selle eest seikles veel läbi mitmete sajandite. Surmatantsu maali originaalse alamsaksakeelse teksti asendas Nathaniel flotülemsaksakeelsega ning ega ta suurt algset keskajast pärit teksti ei uurinud, pigem kirjutas uue, mis kaasaja ning valitseva moega rohkem sobis. Möödus umbkaudu poolteist sajandit, mille jooksul Lübeckis Maarja kirikus paiknevat surmatantsu maalikorras püüti hoida viimane, kes pildi restaureeris oli siinsey Mairold, kes Ma lihtsalt ka joonise tegi ja see olevat parem olnud kui ükski eelmine reproduktsioon. Joonis läks teise maailmasõja ajal kaduma. Õnneks jõudis Wilhelm Mantells 1866. aastal surmatantsu maalilugu põhjalikumalt uurida ja selle kohta raamatu avaldada milles leidub kaheksa mustvalget litograafiat. Maildi joonisest. 1868 tehti Surmatantsust esimene värviline reproduktsioon, mis olnud küll äärmiselt primitiivne. Selle autor oli Robert Kessler. Kahe maailmasõja vahel tegi Wilhelm kastellimaalist mõningaid väga detailseid mustvalgeid fotosid jällegi õnneks sest ööl vastu 20 üheksandat märtsi 1942 pommitas Briti kuninglik lennuvägi Lüübekit, nagu oli Saksa lennuvägi pommitanud kaevanduse linna ning hävitanud sealset kuulsat katedraali. Maarja kiriku tornikiivrit munesid ning hiigelhoonest jäid püsti vaid kivised varemed. Kunsti haarded, mida Maarja kirikus oli rohkem kui üheski teises Põhja-Saksa kirikus põlesid tuhaks tantsumaal, samuti pääste suudeti vaid 1518.-st aastast pärit altar. Mertnudke hilisgooti stiilis hauaplaat ja 14.-st sajandist pärit pronksist ristimisvaagen. Muidugi taastati Lübecki Maarja kirik taas ning üritati täpselt samasugusena üles ehitada, nagu ta kunagi olnud oli hävinud kunstiesemeid. Kurb küll, taastada isa 1950-ni teatel aastatel tegi kunstnik Alfred Mallo kiriku surmatantsukabelisse kaks suurt klaasmaalingu ka akent ja teda ei innustanud tema loomingus enam keskaja katkuma taastada vaid 20. sajandi suured sõjad. Kuid midagi oli järel ka keskaegsest surmatantsumaalist joonised, fotod, kirjeldused ja tekstid. Need aitasid uute põlvede kunstnikke ja kirjanikke nende kujutlustes ning tekitasid küsimusi teadlaste ja uurijate alati otsivates jagahtlustavates peades. Siis ikkagi, kas Bernt Notke maalis nii Lübecki kui Tallinna surmatantsupildid päris täpselt ei tea, vastaksid tänapäeva uurijad vähemasti osa neist. Tavapäraselt tehakse mingi kunstitöö autor kindlaks seda tööd sama autori teiste töödega võrreldes. Kuid Notke puhul pole võimalik kindlalt öelda, missuguse osa oma töödest ta oma kätega valmis on teinud. Ei saa ju kujutleda, et Notke valmistas täiesti üksinda 12 meetri pikkuse peaaltari orbu siis kui seal on puust välja nikerdatud ja värvitud figuuri. Lisaks veel sepatöö ja maalid. Arvata võiks, etnodge juhtis kogu loominguprotsessi võttist puunikerdajad, maalijad, sepad ja teised meistrid. Võib-olla ei teinud ta ise ühtki pintslitõmmet, nii et kunstiajaloolased peavad nüüd ma arvata, mis nende tööde juures võiks Notke enese kätetöö olla neid tema teiste töödega võrreldes, millest aga võivad järel olla vaid fotod või kirjeldused. Seda enam, et pole ju teada, mis nendes töödes algusest peale säilinud on ja mis hilisemas parandustega muutunud. Suure töö tulemuseks võivad olla vaid ümmargused argumendid. Umbes sellised vertnodge pidi olema salapärane ja deemonlik inimolend sest ta maalis surmatantsu ja surmatants peab olema Bernt Notke töö sest selles avalduvad salapära ja teemanlikus, mis mentnud keeleomased on. Niisiis pole ikka veel olemas vastust küsimusele, kas Bernt Notke maalist Oudekki Maarja kiriku surmatantsu või mitte sest sellest maalist on järel vaid Anton Voltmanni koopia mustvalged fotod, mis annavad kunstiajaloolastele võimaluse väita kõik, mis selles maalis head on pärit veel Natkelt ülejäänust läbu otmanni süüdistada ja Tallinna surmatants Aleksander, arvati, et selle tumedad ja sünged toonid näitavad Notke piinatud hinge seisundit ning lüübeki maali hoopis eredamad värvid bändi taaskord Ortmanni arvele. Tallinna surmatants restaureeritud sai ning mitu mustuse lakikiht eemaldati. Tulid välja roheline rohi, puud ja sinine taevas. Miks üldse surmatantsu maali Notke nimega seostati? Aprillis 1467 kaebas Notke Lübecki raehärradele Lübecki maalijate Kilid kimbutab tema õpipoisse, sest tema ise Notke ei ole selle gildi liige. Tahad otsustas, et nood õpilased tuleb Gildi vastu võtta. Nadke esimene biograaf Friedrich pruuns kirjutas, on väga kahtlane. Etnodge võttis kuidagi osa 1463. aastal loodud surmatantsupildi maalimisest kunstist. Ajaloolane Kaarel Georg haise oli omakorda täiesti kindel, et Tallinna surmatantsu fragment on jääk 1463. aastal Lübeckis loodud maalist. Notke on teinud need mõlemad. Nii et tänu haisele ongi Notke nimi surmatantsumaalidega nii tugevasti seotud. Kuid 1467. aasta Lübecki raeotsus peaks tegelikult tõestama, et Bert Notke ei maalinud surmatantsupilte. Kui Notke oleks teinud selle pildi aastal 1463, poleks ta ju ka siis maalijate keldri kuulunud, nagu ta neli aastat hiljem tunnistas ja tundub äärmiselt ebausutav, et kiriki ära Nad oleksid tellinud nii suure ja tähtsa maali Lübeck kõige uhkemasse jumala kotta ühelt tundmatult kunstnikult, kes ei olnud linnamaalijate gildi liige. Kes aga siis ikkagi maalist surmatantsu nii Lübeckis kui Tallinnas? Notke pole kaugeltki halb kandidaat aga üksildane loov geenius on praeguse aja nähtus. Kanotkele omistatud looming on tegelikult ju tiimitöö kui tänapäeva terminit kasutada. Maalijad ja puulõikajad olid keskajal samasugused gildidesse koondunud käsitöölised nagu paarid või sepad. Nii et ainus, milles võid kindel olla, on kahtlejate meelest see, et surmatantsu maalid on mitmete inimeste ühistöö. Aga samas olid ju ometi olemas suured meistrid, kellelt on pärit kunstiteose idee, väljenduslaad, stiil. Nende juhiste järgi tegutses kogu tiim, meistrid, sellid ja õpipoisid ja suured meistrid on ikkagi need, kelle nimega teos ajalukku läheb. Nii on ju kõigi suurte kunstiteostega. Millegipärast ma arvan, et kui Lübecki Maarja kiriku surmatantsumaal oleks hävingust pääsenud, ei kahtleks keegi, et tegemist on Bert Notke teosega. Renate Krüger oma raamatus tornid silmapiiril ei lase oma peategelasel Henning Snedgeril selles hetkekski kahelda. Henning nimelt otsustas ühel ööl Maarja kiriku surmatantsukabelis peidus olla. Vaadata, kuidas meister Notke Tallinna jaoks surmatantsu maalib. Ja olgugi tegu romaaniga, kus lõviosa tegelastest ja olukordadest vaid autori Fanta Aasias elavad on üpris tõenäoline, et 15. sajandi Lübecki Maarja kirikuhingus, mis neil lehekülgedel nii tajutav on, võiks ka päris usutav olla. Tõepärasemaid pilte pole kusagilt võtta. Härranotke Läskis Lübecki Maarja kirikus, kus surmatantsukabelisse maalimis tellingud üles panna, ta pidas seda kabelit nagu natuke enda omandiks. Lübecki surmatants oli demagoogia varem ja tema omandus Maarja kiriku eestseisja lasksid härranudke kabeli kiriku muust osast tõkkepuude ja kardinatega eraldada Notke ja kas töö meie vahel ära, ükskõik kui varahommikul mega kirikusse jõudsime, nõtke oli ikka juba enne meid kabelis ja maalis tõrviku või küünlavalgel luukeresid ja nägusid. Kui menotkelt küsisime, kas ta oli terve öö kirikus ei saanud mingit vastust, korterid Zedd ja lasksin ennast Maarja kirikusse luku taha panna. Peitsin ennast surmatantsu kabeli lähedusse ühte nurka, mille moodustas Al. Ja reliikvia tegi rest. Ma ootasin härranud kätt ja ta tuli. See võis olla üks tund enne keskööd. Kõik läks nii, nagu ma olin arvanud. Härranotke süütas tõrvikud ühe teise järel. Aeglaselt ta võttis endale aega. Üks tõrvik ei tahtnud põleda, ta proovis üha uuesti. Lõpuks ta loobus. Maalimispind tundus talle vist küllalt valgustatud olevat. Ma ei usaldanud oma pead nii kaugele oma nurgast välja pista, et oleksin võinud täpselt näha. Vaata, seal maalis. Aga ma teadsin ka sinna vaatamata, et ta maalis luukeret peeni hapraid, pruuni nahaga ületõmmatud konn. Ja siis puhata, hakkas ta natuke elavate nägude juures pintseldama tõmmud kui maalis ja maalisega raisanud ühtegi liigutust kõrvalistele asjadele teinud ühtegi pausi ega astunud kordagi tagasi, et oma tööd eemalt silmitseda. Reli iialgi ei olnud ühtegi Itaaliat niimoodi töötamas näinud. Nüüd kuulus kogu hiiglaslik Maarja kirik ainult temale. Nagu ta kogu oma imepäraste kunsti Aaretega sel uuel küünaldes soojal ajal kõigile kuulub.