Tere hommikust. Kui aastas on üks hea juttu vestlemise aeg, siis nüüd on see küll kätte jõudnud, sest hommikust kuni õhtuni ja õhtust kuni hommikuni on ühtviisi pime on justkui nagu videvik, kui te praegugi aknast välja vaatate, siis tõesti niisuguse ilmaga on mõnus jutustada ja mõnus kuulata. Jutusaates täna hommikul Margit Kilumets ja minu külaliseks naine kes just täna mõne tunni pärast esitleb oma raamatut, mis kannab pealkirja taevas ja maa, tere hommikust, Hille Karm. Tere hommikust. Kuidas sulle meeldib niisugune pidev videvik ja olgu kuulajale jälle kohe öeldud, et ei tule sellest teietamisest midagi meie vahel välja, kuigi see oleks viisakas, sest oleme elu jooksul kokku puutunud ja, ja sellepärast tuleb ka see tänane saade sina-vormis, aga tuleme selle videviku juurde tagasi. Mulle meeldib see väga, ma olen selles mõttes täiesti isemoodi inimene. Ma armastan pimedust, milles paistab läbi selline valgus, mis teeb südame soojaks ja rõõmsaks ja see valgus hakkab tulema minu meelest juba kuskil septembri alguses. Sügis on üleüldse mu lemmik aastaaeg ja siis see valgus muudkui läheneb ja läheneb, läheneb nii. Päriselt materiaalses mõttes kui ka kuidagi hingeliselt, kuni ta jõuab jõulupühadeni, mis on lapsepõlvest saadik mulle üldse kõige ilusam aeg aastas. Ja nüüd on see käes, eks ole, jah, ja nüüd on see käes. Ja just eile käisime abikaasaga Reinuga Lagedil ühel väga armsal kontserdil, kus Lagedi kooria Jõelähtme koor ja lapsed ka laulsid ja seal ühes laulus on ju nii kenad sõnad, et jõuluaeg on aasta pähkli tuum. Fantastiline, see nii ongi. Kirjutamine on niisugune asi, mis mõnele inimesele sobib taga ja teise jaoks on ülim piin. Kui kaua sa mäletad ennast kirjutamas? Ma mäletan ennast kirjutamas täpselt nii kaua, kuni ma üldse ennast mäletan. Ja ma mäletan, et ma istusin isaga koos lava taga, nii nagu me praegu siin istuma isa oli teisel pool lauda, mina teisel pool lauda ja mina kirjutanud tahtsin, see tähendab kõigepealt ma vedasin mingeid jooni edasi-tagasi ja siis ma tahtsin kangesti samamoodi tähti teha nagu isa tegija. Ja ma saingi need tähed päris päris varakult selgeks, nii et enne kooli kuueaastaselt ma kirjutasin päevikut ja kirjutasin ka seda, kuidas isa käis mandril ja ei saanud üle suure väina tagasi ja täiesti täiesti täiesti lugu oli ainult et ühtegi kirjavahemärki, ehkki ma ei raatsinud panna ja kõige lõppu ma olin siis ikkagi otsustanud, et kõige lõppu käib punkt. Kui palju sul päevikuid alles on? Mul on päevikuid, allesid ka ikka mõni mõni hea kaustik ja ma mõtlesin, et siis kui ma mõned head aastad tagasi viskasin ära oma kunagi ära lõigatud juuksed, need olid mul patsis ja me tegime lõket ja me viskasime ära neid asju, mis olid järele jäänud tühjas majas, kus inimesed olid läinud, kes igaviku, kes mujale ja ja, ja ma mõtlesin, et viskaks õige päevikut ka, aga aga, aga millegipärast ei visanud raamatu kirjutaja üldse sulle pähe, tuleb oma päevikut nüüd veel ära visata, see ei olnud päris nüüd, see oli 10 15 aastat tagasi ja ma mõtlesin, et kellele neid siis nüüd ikka vaja on ja selgus, et mul endal oli vaja. See raamat, mida te täna esitled Peeteli kirikus, kannab pealkirja taevas ja maa ja see on raamat sinust ja sinu perest ja sellest ajast, kui sa kasvasid. Mulle tundub, et see on võib-olla kõige raskemini sündinud raamat sinu raamatute seas, aga ma võin eksida. Jah, sul on õigus, see on tõesti raskesti syndinud raamat, mitte sellepärast, et mul oleks olnud raskem seda kirjutada, vaid meenutada oli raske ja raske oli ka sellepärast et õigemini ma otsustasin kirjutada, kirjutama hakata ikkagi sellepärast, et mu ema, kuigi ta oli väga kõrges eas juba ka täiesti terava mäluga ja aga ta lahkus poole päevaga ja mul jäi niisugune tänu võlu, võlatunne. Ja ma kirjutasin selle raamatu sissejuhatuse paar nädalat pärast tema minekut, sellepärast on see natukene natukene niisugune, võib olla ebaharilik see sissejuhatus, praegu ma enam ei kirjutaks, sest kõik see valu ja kõik need tunded on lahtunud ja kirjutamise sisse jäi ka veel üks teine raske sündmus, nimelt see, et minu keskmine vend lahkus kevadel ja ma nägin aasta jooksul tegime kaasa tema raske haiguse ja, ja kõige selle ja võib olla ka see, et et üldse oma lapsepõlve, mis, mis ei olnud väga lihtne, et seda meenutada. Aga teisalt jälle. Ma arvan, et ma pidin selle raamatu kirjutamine, ma lihtsalt pidin. Ma loen siit raamatu tagakaanelt kuulajatele hete mõned read, mõned küsimused. See on lugu lapsest, kes kasvab kirikuõpetaja peres 50.-te 60.-te aastate Nõukogude Eestis, kus inimene arvab end olevat kõigevägevama ja usku jumalasse peetakse igandiks helgesse tulevikku tormaval teel. Hoolimata sellest peaks kirikuõpetaja peres sündinu justkui enesestmõistetavalt jagama maast madalast oma vanemate tõekspidamisi. Ja nüüd tulevad sinu küsimused, miks olen ma sündinud just niisugusse perre sellises riigis, miks peab meie pere rändama ühest kohast teise? Miks minu isa on valinud ühiskonnas väärtusetu ameti, mis maa see on, kus niisugust peret nagu meil kummaliseks peetakse? Ja, ja kõik see, millega sina siis teismelisena ja sealt edasi omapead oled vaevanud ja murdnud. Et see ei ole sugugi lihtne olnud, aga, aga kui me korraks sinu vanemate juurde tuleme, siis siis millisena sa nende omavahelist läbisaamist ja nende suhet mäletad? No ma mäletan seda kindlasti heana ja, aga nad olid, nad olid erinevad inimesed ja, ja võib-olla nad ka täiendasid teineteist, aga isa oli isa oli selline inimene, kes tõesti südamest teenis jumalat ja vahel mulle tundus, et tema, tema ongi teise jalaga ühe jalaga anda, maal maa peal, aga teise jalaga ongide taevas ja sellepärast, et niisugused maised toimetulekumured jäid enamasti ema kanda ja nad tõesti jagasid seda rõõmsalt kahekesi, aga vahel, kui ma kõrvalt vaatasin, siis tundus mulle, et et see ongi selline taeva ja maa, selles mõttes ka jah, et taevas ja maa olid kokku saanud ja ja mina ikka justkui tahtsin olla tugevamini maa peal. Sinu neiupõlve nimi oli OK. Ja, ja see taeva ja maa vahel kõikumine tegelikult kulmineerub minu jaoks selles raamatus noh, selle otsusega, kui sa otsustad ennast nagu ikkagi sellest oma oma ema ja eriti isameelsusest nagu natukene lahti rebida ja hakata elama sellist noh, Nõukogude noore aktiivset elu. Kuidas, kuidas need otsused enda sees vastu võtsid, kuidas, kuidas sa seda mäletad, seda aega, millal sa siiski otsustasid nagu teisiti elada. Kahtlemata see aeg oligi raske ja ega ma ei teinud seda ühe päevaga, kahe päevaga ka mitte kolme päevaga. Et mida teha ja kuidas olla ja ma arutasin neid iseendas. Muidugi rääkisin ma ema-isaga ka, aga mitte kõigest ja küsisin päevikut, siis nõu ja ja niimoodi ma küpsesin ja ma otsustasin, et et ma tahan olla, jah, ma tõesti tahtsin olla nagu teised, sest meie pere oli lihtsalt teistmoodi, ma ei taha öelda, et kasutada sõna tõrjutud või, või midagi taolist, aga aga kui ma mõtlen praegusele hiljutisele reklaamikampaaniale erinevus rikastab, siis, siis võiks nii olla. See võiks nii olla ükskõik millisel ajal, ükskõik millise ühiskonnakorra ajal, aga ometi see millegipärast ei ole, ei ole Eestis ja tõenäoliselt ei ole ka kogu maailmas. Aga oleks, oleks väga ilus, kui see nõnda oleks ja kui, kui me ei püüaks järgida mingit keskmist nagu teised või nagu peab. Aga tollal oli tõesti, et kes oli valinud vaimuliku ameti, oli mõnes mõttes omas riigis omal maal paguluses ma ei tahtnud olla pagulassiis. Ma tahtsin, mul oli energiat, tubli õppija. Ma ma tahtsin kirjutada. Ma tahtsin kõike seda teha, ma tahtsin hirmsasti olla ainult maa peal. Teatud eas kas see tähendas kodus konflikte vanaemaga, tähendas, nagu ma raamatust loen. Jah, aga see ei tähendanud selliseid konflikte, mis võib-olla ei oleks mind kunagi taeva juurde tagasi toonud. Ja ma olen tagantjärele ka väga tänulik oma emale ja isale, et nad nad oma hinges elasid, seda ilmselt väga sügavalt üle. Minu otsust aganad ei. Nad ei keelanud otseselt, nad ei mõistnud mind hukka, ma pidin selle kõik ise läbi tegema, ma pidin jõudma küll väga pikkade aastate pärast, pidin jõudma selleni, et ma seisan näiteks tähistaeva all. Ema mõtlen. Ja ma saan aru, et mida rohkem ma olen koolis käinud ja mida targemaks ma olen saanud, siis see ei aita mind vastata. Küsimusele kas ma kõike tean, ei, on mingid metafüüsilised seaduspärasused, mis kaimuslikud. Aga mis puudutavad just nimelt seda elu kõige sügavamat osa. Ja nende kohta ma ei saa öelda, ükskõik kui tark, ma olen ükskõik, mitu kooli ma olen cum laude lõpetanud, ma ei saa vastata, jah, ma tean kõike, pigem vaatan taevasse, ma tunnen, kui väike ma olen selle tähistaeva all. Ja ma tunnistan endale, et mina olen inimene ja ma ei saa kõike teada. On see raamat Hille natukene nagu niisugune lunastus, raamat natukene nagu indulgents, mille sa oled ostnud, et et nagu ma ei tea, lunastada mingit, võib-olla mingit süüd oma vanemate ees. Võib-olla mitte lunastus, aga ma kord juba mainisin, et, et kuidagi ema rääkis palju viimastel aastatel. Ta oli 90 aastat vana juba, aga elasime koos ja ta rääkis palju ja ta tahtis palju rääkida, aga mina, kes ma siis ikkagi olen väga tugevasti maine ja maa peal inimene mul lihtsalt ei olnud aega teda kuulata. Ja, ja kui ta siis, kui läks, siis mul tekkis selline tunne, et miks ma ei ole neid lugusid ise ju kirjutaja, miks ma ei ole neid lugusid järele jätnud. Ja, ja ma kord juba ütlesin ära selle raamatu kirjutamisest ja siis, kui ema läks, siis ma mõtlesin, et ma selles mõttes on sul õigus jah, et et ma tahtsin neid ema lugusid natukene kirja panna iseenda kaudu, sest emaga ju olen. Iga iga laps on emaga hästi tihedalt seotud. Kui me kohtadest räägime geograafilises mõttes, siis sul on kaks olulist paika Eestis. Justkui me lapsepõlve ja noorust silmas peame. Need on Saaremaa ja risti ristikirik. Harjumaal on see Harjumaa. See on Harjumaa ja ametlikult kohanimi on ka Harju-Risti, sest meil on Eestis teine riski ja võib-olla veel. Mõni aga läheme korraks sinna Saaremaale, kus möödusse helgem pool sinu lapsepõlvest. Mida sa mäletate valgete tubade ja kõrgete lagedena lagedega kohana, millised need aastad seal Saaremaal olid ja milliseid kogudusi suisa toona teenis? Isa oli, me elasime Kuressaares ja isa teenis ka veel Kaarma, Jämaja ja Anseküla kogudusi. Aga Kuressaares me elasime Kuressaare kirikust, ongi mul niisugused väga armsad esimesed mälestused. Kirik oli nii helema meelest ja seal oli ja on praegugi altari kohal on jumala silm. Ja see on minu jaoks olnud läbi elu isemoodi iseäralik sümbol. Et isegi siis. On ju imestunud, et kuidas siis mina niisugusest Piret perest pärit valin äkki Nõukogude Eestis ajakirjanikuks olemise ja saamise ameti. Aga no ühelt üheks põhjuseks on on see, et mulle tõesti meeldisid sõnad lapsest peale, ma istusin seal teisel pool lauda isaga koos ja ma mängisin sõnadega ja ma mõtlesin, et et huvitav, et sulepea, et kes siis nüüd kuna Sulel on pea, tollal olid sulgedel pead siis sulg on kindlasti tark ja sellepärast tuleb sule alt nii targad ja toredad mõtted. Ja teiselt poolt Ma lootsin võib-olla ka idealistina, et et hea sõnaga on võimalik ükskõik millisel ajal kained teha. Ja ma ei. Ma ei, ma ei trüginud. Ma ei tahtnud minna päris ajakirjanduse eesliinile tollal ja miks ma ei tahtnud, tema, jõuan uuesti tagasi selle jumala silmani, mis mind on eluaeg saatnud. Et kui ka sellel ajal, kui inimesed ei tohtinud olla usklikud ja ja, ja kui kasutati kõnepruuki, et too, see keegi tabati laulatuselt või see keegi tabati jõulukirikust siis siis sellisel ajal saatis mind ikka ka see jumala silm. Ja saatis niimoodi, et ta vaatas, hoidis ja kaitses, aga teiselt poolt ka keelas. Ja kui ma endalt pidin küsima, et ahah, et oi, väga hea tööpakkumine, et, et kas ma sinna võiksin minna, siis ma mõtlesin, mõtlesin, mõtlesin ja siis ma sain aru, et et ma ikkagi ei lähe sinna sellepärast, et seal ma ei saa olla niigi palju vaba, kui ma saan olla ühes väikeses ajalehes töötades, kui ma ei ole päris eesliinil ja see silma seal kaaslaselt, Kuressaare Laurentiuse kirik mul kaasas ja loomulikult ta ei ole mul kaasas talis Manina, aga ta on nähtamatu talismani mul kaasas ja võib-olla ma olen talle endale välja mõeldud, silmal muidugi olemas, seal aga aga südames ma tunnen, et ta on minu jaoks olemas, siis sellest ajast peale, kui ma olin umbes kolmene neljane, istusin seal valges, heledas Kuressaare kirikus. Ja see oli hästi armas aeg. Saarlased ei võta väga kergesti inimesi omaks neid, kes mandrilt tulevad. Kuidas sina mäletad suhtumist endasse oma peresse? Ma mäletan seda küll väga heana ja ma ei mäleta ühtegi korda, kus kus, kus oleks tekkinud vähemalt laste vahel mingit arusaamatust või konflikti. Võib-olla tasapisi hiljem küll, kui ma juba kooli läksin, siis ma sain aru, et kui mina ja minu vennad, et kui me nüüd käime kirikus, kus et, et see on nüüd natuke küll teistmoodi, siis vaadati, hakkasid juba ajad muutuma 60.-te aastate poole ja kui kiriku suhtes mingi väga karmiks. Ja vaat siis ma hakkasin nagu tundma. Et kuidagi me oleme ikka väga teistmoodi, aga see ei tulnud küll mitte sellest, et nüüd saare rahvas oleks kuidagi seda eriliselt teinud, vaid lihtsalt aeg läks niisuguseks. Sa oled käinud koolis koos Ivo Linnaga sealsamas Saaremaal. Jah, sealsamas Saaremaal läksime ühel aastal ühte esimesse klassi ja käisime seal koos neli aastat. Ja sellest ka loomulikult järgmine muusikavalik. Kui me Illega arutasime, et jõuluajal oleks tore mängida selles jutusaates ka mõni laululugu, siis nüüd tuleb see Ivo linnalt, aga see on lugu, mis väga sageli raadioeetris ei kõla. Ja see kannab pealkirja halli mehe laul. Ära otsustanud ta. Kus terve? Sinna, kus laia otse kärjest, siia need sinna, kus otse kraavist u Ma olen otsustanud minna ta siin kus õunaraksus 1000 meilia, bla. See. Väike. Kus vanaema, sülita smulgeiavad? Usus me sinna jõua? Ala. Tahan näha, kas liika all saad seal kuuse ladvas. Minu väike salahiiri. Ja koovad oma sokkides kärbse err. Kus vanaemas liita mulda ja ei usu ärme jõu. Kell on täpselt pool 11 meele, laulis Ivo Linna ja jutusaates täna hommikul Margit Kilumets ja minu külaliseks Hille Karm. Kui me tuleme sealt heledalt Saaremaalt nüüd siia teise kant, ehkki olulisse sulle väga harjuristile, siis see oli see aeg, kus sinust sai murdeealine ja murdeealise sees hakkavad lained vahutama ja mässama. Ja, ja sinus tekkis selline mäska oma kodu suhtes, et mina lugesin sellest peatükist välja isegi seda, et sa häbenesid oma kodu. Jah, võib-olla mitte kodu kui sellist, mitte kodu kui sümbolit, vaid vaid vaid neid nelja seina, mille vahel me pidime elama. Me läksime Harju ristile ja ja oli 60.-te aastate algus ja just see aeg, kus ilmselt algas Nõukogude Eestis kõige hullem aeg usklikele inimestele. Ja kogudusemaja Risti kogudusemaja oli äsja kohtuga ära võetud koguduselt ja me saime seal natukene aega olla ja siis siis me lihtsalt isa leidis omal oma otsimiste järel pikkade otsimiste järel ühe vana talumaja, kus me siis saimegi peavarju. Ja mul mul oli täiesti arusaamatu, et kuidas on võimalik, siia tuleb õpetaja, kellel on neli last ja, ja mitte kedagi ei huvita, kas tal on koht, kus ta saab elada. Et sellel hetkel see taevas ja maakonna läheme taevamaa juurde tagasi, siis mulle tundus, et kuidagi see maa on maa on ebaõiglane taeva suhtes. Et miks maal juhtuvad sellised asjad ja miks, miks ei ole rahu, maa peal inimestest hea meel, nagu jõuluajal öeldakse. Aga, aga me saime hakkama, jah, elasime seal, mina sain seal elada küll ainult mõne aasta, sest ma läksin edasi Keilasse kooli. Aga ema oli meil ju väga töökas, taluperest pärit ja ja me kõik hakkasime tegema tööd, tööd ja veelkord tööd, käisime kolhoosipõllul. Ja, ja me tulime toime. Ja seesama Harju-Risti kirik on nüüd tagantjärele sulle väga armas koht, sa oled aru saanud kui ajaloolises mõttes, kui väärtuslikke, kui oluline ta on, sa käid seal hea meelega. Jah, ma käin seal hea meelega, ei, ma käin ka sellel põhjusel, et mu ema ja isa mõlemad puhkavad ristikirikaias. Ja. Tollal ju keegi ei rääkinud ja räägitakse ka praegu suhteliselt vähe, et kui tähtis koht on risti Eestimaa mõistes, et just nimelt ristil asutati esimesi koole ju siis ja kirikuõpetajad olid need, kes, kes hakkasid anna Eesti inimestele haridust. No tollal muidugi loomulikult kellelgi ei tulnud pähe selle peale mõelda, veel vähem rääkida. Aga, aga praegu on see see kahtlemata väärtus, mida me võiksime iga päev meeles pidada ja sellest rohkemgi rääkida. Aga Keila periood sinu elus, ma saan aru, et kui ma kella vaatan, et me kõigest ju tänase saate jooksul rääkida ei jõua, aga ka see on sulle oluline. Jah, see on oluline, sest see oli minu kooliskäimise raja loogiline jätk. Ristil oli kaheksaklassiline kool ja ma pidin edasi minema keskkooli Keilasse ma keskkooli läksin ja käisin seal kolm aastat, tollal oli 11 aastat ju keskkool ja, ja, ja see oli niisugune aeg, mida ma raamatusele nimetanud tulevikumaaks, sest siis siis ma siis ma võtsin sellest maast kõik niisuguse enda arvates küll hea, mis see maa mulle pakkus. Aga, aga ma arvan, et ma ei teinud liigiliigaga oma emale ja isale, sest sisse jumala silm jälgis mind ikkagi midagi ei ole parata. Ja oma südames ma. Ma olin ikkagi nendega. Aga ma tahtsin nii väga olla ka kõigi teistega ja kaasa teha kõik, kui need koolis toimuvat suurepärased sündmused ja Keila kool oli tollal ja ma usun, et ta on ka praegu väga tubli. Ja, ja ma nautisin seda. Kas sa oled oma ametivalikut kunagi elu jooksul kahetsenud, mõelnud, et tegelikult oleks minust võinud saada tubli arst või midagi muud? Väga paljud inimesed kipuvad kahetsema, aga mina ei oska kahetseda, sest ma ei mäleta, et ma oleksin tahtnud ja, ja võib-olla ka osanud midagi muud teha, sest ma lapsest saadik tõepoolest mul oli. Emagi ütles veel hiljuti, et, et sul oli ju pliiats sündides peas, kuid mida ta selle all mõtles, seda päriselt aru ei saanud, aga aga tõesti, nii kaua, kui ma mäletan, ma tahtsin, mängisin sõnadega, kui ma oskasin kirjutada, siis ma juba kirjutasin sõnu. Ja ma arvasin, et, et ma tõesti mitte midagi muud ei muud, ei oska, aga aga kaua aega ma arvasin, et, et ma pean piirduma ajakirjaniku tööga. Mu esimesed raamatud ilmusid ju kaheksakümnendatel aastatel. Aga siis ma arvasin, et ma ei ole ikka nii hea tohnis, mina, see tekib paratamatult, et paljudel inimestel ja ja ka mulle oli see küsimus, et ei tea, kas ma nüüd ikka, mis kirjaniku minust saab. Aga kui ma siis sain tasapisi vanemaks ja vanemaks ja siis sain aru, et ajal on omad piirid ja rajad ja raamid. Ja kui sündisid mu vanema tütre Tiina esimesed lapsed, siis, siis nemad hakkasid küsima, et, et vanana räägi, kuidas sina olid väike, no siis ma rääkisin lugusid, kuidas ma olin väike, põhiliselt neid Saaremaa lugusid. Pidin juurde ka mõtlema, sest ma olin nagu liiga korralik lapsi mul ei, mul ei olnud nii põnevaid. Lõika mõned mutri neelamised ja lahedad asjad juhtusid minuga ka, seda küll, jah. Ja siis panin need lõpuski kirja, sest mõtlesin, et äkki teised vanaemad loevad ja siis hakkavad nemad ka oma jutte rääkima ja nii ongi olnud ja mul on selle üle hea meel olnud ja mul on, ma olen tõeliselt tänulik oma elule, oma saatusele, et mulle on antud aega kirjutada ka raamatuid. Jõuluraamatuid lasteraamatuid ja tegelikult oled sina üks nendest, kes kusagil neli aastat tagasi, siis, kui elulooraamatuid Eestis veel vähe kirjutati, kirjutasid raamatu helgi sallast. Kui sa võrdled nüüd kahte kirjutamise protsessi kirjutada raamatut iseendast ja oma elust, kirjutada seda kellestki teisest, kes on eesti rahvale väga kallis ja armas siis, kui suur see vahe on? Kirjutamise protsessis? Kirjutamise protsessis ei ole vast vahet, aga ma hakkasin aru saama kui suure vastutuse. Eks ma sain tol ajal ka aru, aga kui suure vastutuse ma võtan või võtsin enda peale, kui ma kirjutan teise inimese elulugu sest nüüd, kui ma ise kirjutada tahtsin endast ja sellest, mida mina olin läbi elanud, siis ma panin tähele, et et iga sõna oli mulle hirmus tähtis. Ja, ja ma saan paremini aru sellest, et kui, kui Helgi või ka Elle Kull, kellest ma hiljem kirjutasin, kui nad ütlesid, et ei, see sõna ei ole õige ja et võtame ikka selle sõna ja päris nii see ei olnud ja paljude paljusid asju ma hakkan paremini mõistma. Mulle tuli meelde helgi sõnad, kui ta ütles, tema ema lahkus umbes samal ajal, ta oli umbes sama vana kui mina. Kui minu ema läks. Ja Helgi tollal ütles, et Ta sai aru, et, et ta sai alles siis täiskasvanuks. Ma ei saanud sellest tol ajal väga hästi aru, ma mõtlesin, et kuidas ta oli juba nii vana ja nüüd omad lapsed oma elu. Ja nüüd olin mina ka juba nii vana ja mulle tulid plaksti see koht meelde. Et ja ma kirjutasin selle sinna ka higiraamatusse. Aga mis tunne see tegelikult on, sellest sain ma alles nyyd aru, kui oma raamatut kirjutasin ja praegu ma mõtlen, et, et ma ei tea, kas ma julgeksin võtta kellelegi eluloo, kirjutada veel. Selline tunne on. No praegu on eluraamatute nuum juba viimased kaks aastat. Mulle isegi tundub, see on minu isiklik arvamus, et see žanr kui selline on natukene kannatanud selle buumi käes ehk et selle elulooraamatu hind on nagu devalveerunud või kaotamas oma väärtust, sellepärast et neid on lihtsalt nii palju. Ja sageli kirjutatakse neid, kirjutavad neid ka inimesed, kellel tundub, et, et nagu polegi väga palju öelda. Et kas on mingeid niisugusi, elulooraamatuid, mida sina oled lugenud, et viimastel aastatel, mis sulle on tõeliselt sügava mulje jätnud. Võib-olla ma olen natukene laiemalt mõelnud elulooraamatu ja nende väärtuse üle ja ma olen kõrvutanud kiki peale elulooraamatuid ja kokaraamatuid, kokaraamatuid on meil ka väga palju ja millegipärast harvemini räägitakse, et oi, meil on kokku kokaraamatuid liiga palju, et pigem me räägime, et meil on elulooraamatuid liiga palju. Iga raamatu väärtus on peale selle, millist materjali või lugude endas sisaldab, pelgas, kuidas ta kirjutatud on, see on tõesti nii. Aga minu meelest ei saa Eestis elule raamatuid olla liiga palju. Sellepärast et meie oleme eestlastena omavahelises suhtlemises küllaltki kidakeelsed. Ja just need kirja pandud lood ei saa öelda, et kellelegi elu on halvem või kellelegi elu on parem või keegi on väga kuulus ja sellepärast on tema elu põnev. Jah, see tõepoolest on põnev lugeda, kirjutada saab väga põnevalt ka täiesti nõnda öelda tavalise inimese elust. Ja ja kui me siis loeme neid elulooraamatuid, siis me justkui saaksime omavahel kokku ja nagu suhtleksime omavahel. Ja kuna meid meie rahvast on, on nii vähe siis minu meelest ma olen mõelnud vähe, võib-olla naljakalt selle enda jaoks selgeks, et miks meile raamatutel on siiski väärtus ja, ja olen kõrvutanud ka tõsielufilme mängufilme. Et seal tehakse kindlalt selge vahe, et mängufilm on see tõsielufilm, on see, preemiaid antakse ka erinevates kategooriates, aga meil tihtipeale püütakse ilule raamatuid kõrvutada romaanidega ja leitakse, et nad ikka ei ole piisavalt head romaanid. Aga eluline raamat ei saagi olla päris romaan, aga sa ei vastanud. Selles mõttes mu küsimusele, et kas on mõni raamat siis viimasest ajast, mis sulle elulooraamatute žanris tõesti väga on mõjunud? Sest nad ei ole kõik ühtviisi Kirjutatud jah, ega nad ei ole kõik ühtisi hästi kirjutatud. Ja võib-olla ma jäängi vastuse võlgu praegu, sest sest ma olen olnud viimasel ajal liiga selle oma raamatus raamatu sees. Ja ma olen küll lugenud ja ja, aga ma ei ole suutnud oma elust välja tulla ja mul on raske hinnata. Aga, aga ma lisaksin juurde laiemalt vast ikkagi seda, et et kui kokaraamatud on meie kehale kahtlemata äärmiselt vajalikud, siis need elulooraamatud eriti, kui nad on hästi kirjutatud, siis nemad on. Nemad on niisugune kirjavara, mis võib-olla toidab meie hinge, sest mulle tuli meelde mu vanaema, kes luges pühapäeviti ja muidu ka igal argipäeva hommikul selliseid vaimulikke leivapalukest niisugune raamat oli, kus olid siis piibli sõnad siis? Mina küsisin lapsena, et, Et mis need on, leiva palukesed et seal ei ole ju toitu sees ja siis ta ütles, et jah, aga hing taaka toitu. Kes on sinu parimad kriitikud? Näiteks annad oma raamatu käsikirja oma abikaasale lugeda? Ma tean, et üks sinu tütardest aitab su raamatuid kujundada, aga kas ta ka sisuliselt näiteks sekkub või ütleb, et ema seda oleks võinud teisiti öelda või sellest poleks pruukinud üldse kirjutada? Janu noorem tütar Reet, kes on õppinud sisearhitektiks, tema joonistab ka ja, ja loomulikult ta ei saa pilte teha minu kogu pere raamatutele ja lasteraamatutele, kui ta ei ole teinud, läbi lugenud ja vahel mõne koha peal ta on öelnud küll, et ma teeksin sellise pildi, et võib-olla see jutt peaks olema natukene siis niisugune selle pildiga paremini kokku käiks. Aga üldiselt, et üldiselt me austame teineteist, me arvame, et me oleme mõlemad loomingulised inimesed ja mul on muidugi ma olen väga õnnelik, et ma olen saanud nii lähedalt võtta joonistaja kes teeb kiiresti ja ja imelikul kombel see minu mõte, mida ma olen pannud raamatusse, see tuleb pildina niimoodi välja, et ega, ega mina ei seleta enne talle üle tolejat joonist juurde sinna, täpselt see pilt, Vatjate pildid selle koha peale, kus mina kujutangi kirjutades juurde, kujutage endale ette, et seal võiks olla üldse pilt. Aga sinu mees, kui palju sekkub või, või ütleb üht ja teist kui üldse ütle. Ma arvan, et ta on mulle toeks ja ta on kandev jõud nii füüsilises kui kui, kui sisulises mõttes. Aga aga ta on, ta on tehnikainimene ja, ja, ja ta laseb mul ka toimetada. Võib-olla selles mõttes omapäi ja ja eks kirjutamine ju ongi ikkagi üksildane tegevus. Või kui ei taha kirjutades üksi olla on, ma ei tea siis, kes kirjutamine väga välja tuleb. Millega sa leiba teenid, kirjutamisest ju? Ei, päriselt ikkagi ära ei ela. Leiba, ma teenin nüüd juba viieteistkümnendat aastat kindlustusseltsis, mille nimi on praeguseks RK, varem oli see pikakindlustus. Ja enne seda ma olin, olin ajakirjanik, ma olin väikeses ajalehes Tallinna Polütehnilises Instituudis, mis nüüd on ta Tallinna tehnikaülikool, tegin seal ka praeguses mõistes niisugust kommunikatsioonitööd. Ja siis oli aastaid ajakirjas Eesti naine ja selle järel siis tuli uus Eesti ja siis selgus, et ma olen väga vanaemal, tundub, et praegu olen palju noorem. Aga et ma olen ajakirjand uude ajakirjandusse suhteliselt vana ja siis ma mõtlesin, et hea küll, et ma teen siis midagi muud. Ma õppisin turundust ja reklaami kõik väga maised, väga maised alad. Ja, ja läksin ajalehekuulutuse peale tollasesse pika kindlustusse kommunikatsioonijuhiks, kus ma olin üle 10 aasta ja siis otsustasin, et nüüd mul on viimane aeg hakata põhjalikult lõplikult kirjutanud. Nüüd ma hakkan kirjanikuks, otsustasin ma poolnaljaga ja, ja taandaksin ennast toimetajaks, nii et praegu ma ergas teen tõlgin eesti keelest eesti keelde, tähendab, ma teen neid keerulisi kindlustuse tekste, mida oskajad, inimesed, nemad tunnevad hästi teemat, aga, aga võib-olla see väljendus alati ei ole selline, et tavalised inimesed või inimesed, kes ei ole selle alaga seotud, aru saaksid, et ma püüan. Ma püüan neid panna korraliku arusaadavasse eesti keelde. Aga mis su päevadesse veel kuulub, et sa teed noh, nii-öelda palgatööd ja sa kirjutad siis mingitel hetkedel raamatuid, aga mida veel mida sulle meeldib teha? Mulle meeldib kiiresti käia. Jah, et kui meil on vähegi aega, siis ma lähen, ma ei taha öelda, et päris sihitult tihtipeale ma võtan kepid ka, ma olen ikka juba aastatepikkune kepikõndija ja ja, ja siis käia, siis ma tunnen käia siis ma muidugi päris seisaga kirjutamisest ava alla seepärast, et käia, siis ma mõtlengi välja, mida ma siis nüüd järgmisena kirjutama hakkan. Ja loomulikult TV3 armast lapselast mul on nüüd vanem on kõige vanem on 11 ja kõige noorem niis ja ja nendega koos on ka niisugune maailma avastamine ja pealegi nad annavad ju ideid ja mõtteid, et mida me, vanaema võiks järgmisena järgmisena paberile panema hakata. On sul põhimõtteliselt olemas plaan kuklas, mida vanaema hakkab järgmisena paberile panema? Jah, mul mul on kogu aeg mingi plaan kuklas ja mul on üks jutukogu on mul enam-vähem ka valmis ja siis ma tahaksin hirmsasti, vot selle nüüd selle taeva ja maa järel, mis oli, mis on ju ikkagi sügav, ma tahaksin, ma, ma tahaksin öelda, et see on sügavraamat Jali suhteliselt raske kirjutada. Ma tahaksin proovida, et kas ma oskan midagi naljakat. Ja lahedat kirjutada taeva ja maaga astud sa rahva ette täna Peeteli kirikus, miks see kirik sulle eluteel oluline on? Ajaga on nõnda, et et AEK enamasti vii meie juurest ära, viib inimesi, Äravid, sündmusi Eravid maju ja hooneid eraaga Peeteli kirikuga on juhtunud nõnda, et selle on aeg nagu tagasi toonud. Ja sellepärast, et minu emale oli see väga oluline noorpõlve kirik tema koos isaga siis juba elas Pelgulinnas ja Peeteli kirik oli esimene ja ainuüts luteri kirik, mis Eesti vabariigi ajal ehitati. Ja 1938 avati, ema käis seal laulukooris, käis laulukooris ka siis, kui mina olin juba sündinud, aga mina muidugi ei mäleta seda aega. Aga, ja siis vahepeal juhtus niimoodi, et oli sõda, oli märtsipommitamine ja kirik kaotas torni, aga ta ikka veel oli püsti, aga 62.-st aastast alates anti see kirik eesti telefilmile. Ja seal müüriti aknad kinni. Ettevõtteid oli vaja teha pimedas. Aga siis tulid jällegi uued ajad ja, ja see kirik hakkas tõusma tänu inimestele. Ja oli aasta 98, kui mul õnnestus, ema oli siis juba minu juures elama, meil õnnestus mõlemal olla seal kiriku akende avamise teenistusel kul imekaunis oktoobrikuu. Värvilised vahtralehed paistsid aknast sisse, aga kirik ei olnud veel kaugeltki valmis, aga kogudus juba tegutses. Ja siis sellest ajast alates käisin ma seal aeg-ajalt emaga, ema sai seal käia veel üle 10 aasta. Ja ema võtsime sealt möödunud aastal ka igaviku teele. Nõnda siis, et aeg ei vii alati ära, vaid aeg toob tagasi. Imelik, nii imelik kui see ka ei ole. Kui tihti sa üldse praegu kirikus käid? Ma isegi ma ei söanda küsida, aga, aga võib-olla ei peaks, et kas sa oled usklik inimene, kas sa käid regulaarselt pühapäeviti kirikus? See nii kummaline küsimus, mis alati küsitakse, et nagu usklik inimene peaks regulaarselt kirikus käima, mina arvan, et ei pea. Ma lähen siis, kui ma tunnen seda vajadust ja ma ei oska isegi kirjeldada, kuidas see vajadus tuleb. Aga see tuleb mõnikord väga selgesti, kui ma lähen nõnda öelda enda jaoks valel ajal, siis ma tunnen, et see on formaalsus. Ja ma ei taha, seda, ma tahaksin. Ja ma tahan minna siis, kui ma tõesti tunnen ja mida ma viimasel ajal tõeliselt naudin, on koraalide laulmist. See on siis kiriku laulu- ja palveraamatu laulude laulmist, sest paljud tulevad need mulle ka lapsepõlvest tuttav tuttavad ette. Ja kindlasti on inimesed on erinevad, paljud tahavad igal pühapäeval kirikus käia ja, ja see on ka väga kena ja väga armas. Aga ma olen pigem see tüüp. Mulle tuleb siinkohal meelde Anna Haava luuletus, tal on üks niisugune luuletus, kus ta ütleb, et et nüüd tahan, tahan üksi olla oma jumalaga, et, et mina, mina tahan ka tihtipeale üksi olla ja samas ma saan aru ka oma elu meenutades, et et inimesed enamasti peavadki leidma selle vajaduse minna kirikusse või olla jumalaga üksi kus tahes. Ise. Paljudel võib olla abi sellest, kui keegi kutsub ja keegi innustavalt räägib aga enamasti on see niisugune asi, mis su südames on, mida keegi ei näe. Ja kui ta sul südames on, siis ei olegi tähtsust, kui tihti sa kirikus käid. Vaid kui tihti sa tunned, et see tunne on sinus olemas. Ja ja võib-olla see, ma kirjutan sellest pisut ka raamatus, võib-olla see, see tunne sarnaneb, see oli ülev tunne, püha tunne. Ja et võib-olla see sarnaneb pisut sellele tundele, mida me tunneme lauluväljakul, kui me kõik koos seal oleme, kes laulmas, kes kuulamas. Aga sama tunnet saab kätega kirikus kui laulda mõnda eriti võimsat koraali. Ja kui orel mängib, niiet sipelgad jooksevad mööda selga ja sa saad laulda, et taevas ja maa on täis tema au. Kohe on käes kõige ilusamate pühade aeg sinu jaoks ka, kui me saadet alustasime, siis sa ütlesid, et jõuluaeg on sinu jaoks kõige tähtsam ja kõige ilusam aeg aastas. Kuidas need pühad sinu perele tulevad? Nüüd on armsad pühad ja nad on alati oodatud. Lapsed on juba suured ja, ja ma arvan, et et ei ole tähtis, et igal jõuluõhtul oleksid kõik sugulased koos. Et niisugune füüsilises mõttes lähedalolek ei ole nii tähtis kui hingelisest mõttes lähedalolek. Ja mõningatel juhtudel, isegi kui Su armas inimene on kaugemal ja sa tead, et tema mõtleb sinule ja sina mõtled temale, siis on see hingeside on väga oluline, et kui kui praegu enne jõule väga rõhutatakse seda, et see on perepüha ja et pere peab isegi koos olema ja ja, ja siis ma alati mõtlen, et kui need on inimesed, kellel peret ei ole ja nad tunnevad ennast üksik kukutena. Et kuidas nad ennast tunnevad, kui valdavalt kuulevad igalt poolt, et see on, see on ainult pere pühansem, pere püha aga on ka nii, et kui me jõuame selle jõulude tuumani, kui me võtame koorime ära kõik kas siis pähklikoorevõi või mingi muu koore, mis seal ümber on seda, mis seal ümber on, me näeme iga päev. Ja kui me jõuame tuumani, siis me saame aru, et, et see jõulude tuum on just igaühele inimesele enesele tähtis ja kõige tähtsam, et, et see, et see jõulud Tunne on sinu enese südames. Aitäh, Hille Karm. Me rääkisime täna asjadest taeva ja maa vahel ja meie tänast jutusaadet jääb lõpetama ka üks sulle väga oluline laul. Jah, ma avastasin selle alles hiljuti, see on värske plaat, mu südames on pühapäev. Nimilaul on Anna Haaval luuletuse sõnadele ja seal laulab Kaarli kiriku naiskoor, mida juhatavad Marika Kahar ja Monika klaas. Aga see on hästi lühike laul ajast. Ja lõpeb sõnadega, kes aega kasutab, on tark sel laupäeval igaviku märk. Hästi sügavad sõnad, millest esialgu ei saagi aru. Aga mõtleme siis koos. Aitäh kuulamast ja ilusat jõuluootust teile kõigile.