Me helistasime Tartusse Eesti spordi spordimuuseumisse, kuna Eesti spordimuuseum korraldas teisel aastal fotokonkursi sajandi spordifoto Eestis. Need on tulemused selgunud ja esikoht muide jäeti välja andmata, aga parimaks ehk siis teise koha vääriliseks tunnistati Gunnar Vaidla mustvalge fotoseeriaautode ja mootorrataste ühe kilomeetri kiirussõit Tallinn raudalu maanteel 1939. aastal ning me helistasime Eesti spordimuuseumisse, avalike suhete kuraatorilt Daimar lelele. Tere. Kas siis võib öelda seda, et kui te esimese koha jätsite välja andmata, et Eestis ei osatagi häid spordifotosid teha? No ma ei usu, et nüüd väitspordifotosid ei osata teha, sest me kõik teame, et meil on pikaajaline olümpiamängude kajastamise traditsioon ja, ja fotograafid seal alati käivad ja põnevaid fotosid teevad. Pigem võib-olla on eestlastest fotograafid veidi häbelikud, et nad ei taha konkurssidel osaleda, väga aktiivselt. Ehk et probleem oli hoopis selles, et pilt ei tulnud kokku. Jah, pilt ei tulnud nii palju ja nii häid, et žürii oleks nüüd kohe esimese preemia välja andnud. Kes žüriisse kuulusid, kuulusid sinna praegused väga tugevad fotograafid. Žüriisse kuulusid tegelikult spordimuuseumi enda spetsialistid, ütleme niimoodi, siin oli siis fondi poole pealt oli näituste poole pealt oli teaduse poole pealt ja muidugi siis ka meie oma fotolabori juhataja ja ka direktor. Kokku saabus konkursile 199 tööd, mida siis kõige enam, missuguseid pilte teil oli, mida seal kujutati ja ja kui hästi või halvasti seda oldi suudetud edasi anda. No Fotosid saabus, rohkem saabus mustvalgeid fotosid ja noh, tundub, et see mustvalgete fotode tase oli ka nagu tulemustest näha on, olid tunduvalt tugevam kui värvifotode tase. Võib-olla sellepärast, et mustvalgeid fotosid eelmisel sajandil tehti kindlasti tunduvalt rohkem kui värvilisi, aga põhiline, mis saabus, oli ikkagi püütud selliseid Eesti spordi typetki meile läkitada mitmesuguseid olümpia olümpialaste vastuvõtt, maailmameistrite vastu võtta ka maailmarekordite püstitamiseks ja selliseid asju. Kuid samas muidugi saabus siin ka selliseid väga huvitavaid pilte, kus oli just fotograaf suutnud tabada sellise väga huvitava hetke. Kas oli selline naljakas poos sportlasel või, või oli mingi selline õnnetus juhtunud, aga tankerid, fotosid olid mõne näite tuua? No näiteks meil sai eriauhinna, üks märgusena lõrre hobu saadetud töö, kus oli hobu hobune nagu takistust ületamas ja kuidagi väga sellises koomilises poosis jalad täiesti. Sirged, ja et see ajasin žürii küll väga naerma, sellised sellised pildid. Kuivõrd vanu ja kuivõrd värskeid pilte telesaadet ehk et kui suur oli see ajavahepiltide siis tegemisel? No kõige vanem oligi just see Gunnar Vaidla teise preemia vääriline töö 1939.-st aastast ja ja kõige värskemad olid siis 2000. aasta suverulli pildid, nii et ajavahemikus siis 1939 kuni 2000. Oskate te öelda, mis siis ikkagi jäi nüüd nendel kaasaegsetel suverulli piltidel kas või kõikidel kaasaegsetel spordifotodel puudu, mis seal 1939. aastal tehtud pildilis olemas oli ja, ja mida meil ei ole, ometi on ju tehnika läinud palju paremaks ja ja ma kujutan ette, et võimalusi seda pilti teha palju kergem. No siin ei, me just ei hinnatud ka niiväga nüüd seda tehnilist külge, vaid just seda sisu ja ja kuna sellised vanemad fotod on haruldasemad ja nad, see ajalooline moment on siiski väga oluline, oli nende fotode puhul, mida meiegi ja ootasime, siis, siis see sai ka siin otsustavaks. Oskate te kirjeldada, mis siis Gunnar Vaidla fotoseerial nüüd täpselt kujutatud on ja mis selle kasuks siis nüüd eelkõige töötas? No seal on kujutatud. Ühel fotol on siis mootorrattur selline, nagu ta tollal välja nägi, tolleaegse tehnikaga, tolleaegse varustusega ja järgmisel on siis üks suures plaanis auto samamoodi, nagu ta tolleaegne võidusõiduauto välja nägi, kuidas võidusõitja seal peal oli nende oma suurte kiivrite ja suurte prillidega ja oli ka selliseid üldvaateid, nagu sellise selle raja üldvaateid olid sellel seerial. Kas enne, kui te selle võistluse välja kuulutasite, õigemini enne, kui te neid töid hindama hakkasite, kas te vaatasite ka selliseid lääne ja teiste analoogiliste konkursside tipppilte ja võitjaid, et, et nagu siis kuskil ennast sellel skaalal paika panna või mille järgi tehindasites ikkagi, et see on nagu, kõige paremini ei ole. Te ütlesite küll, et see hetk on hästi oluline, Antega, aga kui palju te viisite ennast nagu kurssi sellega, et mis mujal maailmas, milliseid fotosid häädeks spordi fotodeks peetakse? Jah, me oleme kursis loomulikult, sest rahvusvaheline olümpiakomitee näiteks annab välja spordifotode albumeid iga aastat selliseid hetke tabamise fotosid ja noh, need on meil siin muuseumis olemas ja nendega me oleme kõik siin kursis ja tuttavad, aga aga just püüdsime sellist ajaloolismomendi tabamist leida. Miks esimene koht välja andmata jäi? Noh, see oli zürii otseselt selline, et ei olnud nagu päris sellist pärli või vastava sisuga tööd. Mis nüüd edasi saab? Nüüd edasi saab sedasi, et need parimat tööd on ka külastajatele näha ja neid saab vaadata näitusel sajandi spordifoto Eestis, mis siis täna avati Eesti Rahva muuseum. Näitusemajas Tartus lahti veebruarikuu keskpaigani jääb lahti 19. veebruarini. Ja millal uus spordifoto konkurss tuleb? Vot nüüd tuleb ikka, seda ei oska öelda, kuna selle konkursi nimi oli sajandi spordifoto siis järgmisel sajandil on selle sajandi lõpus, ilmselt siis selle sajandi lõpus, tuleb, tuleb nüüd uuesti korraldada, aga ilmselt on siis korraldajad ja fotograafika kõik teised juba. Nii et ei ole muud meil teha, kui ainult pildistada. Ja FC sajand toksis põnevaid pilte hästi palju ja see järgmine konkurss tuleks siis parem. Jääme lootma nihisime, kõnelesime Eesti spordimuuseumi avalike suhete kuraatoreid Aimar Lelle, kas sellest, et äsja valiti ja lõppes sajandi spordifoto konkurss Tartus?