Räägime popmuusika aastast Eestis. Asi on selles, et mida aeg edasi, seda rohkem igasuguseid kokkuvõtteid tehakse, ent aga ja, kuid paradoksaalsel moel toimib kõige selle näilise inforikkuse ja üldisuse juures ka vastupidine tendents, et mida rohkem teavet, seda vähem inimesed tegelikult teada. Ja mida suurem infotulv neile kaela sajab, seda vähem nad ka teada tahavad. Igatsugu paremusjärjestused ilmuvad, arvud virvendavad inimeste silmades numbrid ja uudistlikud pissiteated, mis ilmuvad ajakirjanduses teatrisse. Need jätavad mulje küll millegi pidevast toimimisest, kuid samas ka killustavad oma liigrohkusega selle info eeldatava sihtmärgi. Ehk lihtsamalt öeldes inimese tähelepanu. Ja lõpuks tähelepanu enam ei jagugi ja saabub tüdimus. Aga just tüdimus on peaasjalikult lahutusele suunatud populaarkultuuri kõige hullem vaenlane. Ja siit ka siis teine paradoks kohe otsa. Nimelt on popkultuuri toimimise lahutamatu koostisosa igasugune enesereklaam, mis kõigest väest üritab hästi suureks märgatavaks paisutada kujutise mõnest massiüritusest, kontserdist, heliplaadist või siis ka esinejast. Enamasti peab, see kujutas ikka nii suureks paisuma, saab pliiaga, peab olema veidi bluff, jaga peibutust. See on paratamatus, sest turul olles ja sulle-mulle-äriga tegeleda, sest peab ju tõesti silma paistma rohkem kui muidu. See lisab infopabulaid niigi üle kirevasse pilti popkultuurist ning tarbija, kes otsib alati ju parimat võiks just nagu veelgi rohkem sattuda segadusse, et siis tüdineda ja järel püüda leida midagi senisest veelgi erutavam, et Eesti popmuusikat selline teoreetiline skeem eriti ei puuduta. Ja seda pigem õnneks kui õnnetuseks, ehkki Kohalikku meelelahutusse on programmeeritud sünnijärgselt soov silma paista ja näida äärmiselt ihaldusväärne. Pärast nii-öelda turgude avanemist üheksakümnendatel pärast esimesi eufooria, puhanguid ja metsikut äri näib lõpuks ometi olevat saabunud olukord, kus rahvusvahelise meelelahutustööstuse standardid on ennast lõplikult kehtestanud ka Eestimaal. Ööklubid peavad siin olema sama head Londonis ja sealt see tuleb edasi-tagasi Londonis nimelt edasi-tagasi ka plaadikeerutaja Tiitseisid. Siin toimuvad suurkontserdid peavad olema täpselt samasugused nagu Soomes, Saksamaal või Austraalias niga esinejate tähesära võib-olla ainult esimesi liiga oma ning näiteks müügile jõudvat heliplaadid peavad olema enam-vähem täpselt needsamad, mis kroonivad inglise või saksa tabelit ja ikka nii edasi ja nii edasi. See kõik kokku tähendab rahvusvahelise muusika meelelahutuse jõudsalt pealetungi ning mõistagi üritab see tendents suruda kohapeal toodetud meelelahutust. Õigemini küll selle kontenti, kui väljendata moodsas internetikeeles üha enam kuhugi kõrvale kuhugi perifeeriasse. Üks silmaga nähtavaid tulemusi oli möödunud aastal näiteks seegi, et kohalik press pööras varasemaga võrreldes veidi vähem. On tähelepanu siinsele popmuusikale. Oli kuidagi hoolimatum ja pealiskaudsem, sest tuli muustki kirjutada ja rääkida, noh näiteks kas või Tiia töönerist, kelle kontsert oli kõige massilisem kõige kallim ja kõigevägevam. Valijast viitsis märgata, kas mõned aastad tagasi nii palju lärmi tekitanud eesti artistide tuurika veel üldse elus on, seda ei oska arvata. Ju nad ikka olid, mõned toimusid. Kokkuvõttes võib öelda, et uus ostujõuline publik on ümber häälestumas ja nemad nõuavad kvaliteeti. Sedasama juttu taustal küsingi endalt samamoodi, nagu aasta lõpus küsiti paljudelt mis oli teie jaoks möödunud aasta olulisem popmuusikasündmus. Ja vastus on kohe varnast võtta. Eesti osalemine Eurovisiooni lauluvõistlusel, kuid see, mis mulle kõige suuremat muljet avaldas, oli see, millele peaaegu mitte keegi ei pööranud. Tähelepanu. Ei olnud, see edenes tabu või tema avaldused pressist. Pigem ma juhiksin tähelepanu sellele, et esiteks oli see laulude mitte lauljate võistlus ning eestlased, ehk täpsemalt öeldes Mart ja tema kompanii olid teinud ju rahvusvahelisel tasemel hea poplaulu. Aga mitte ka see ei olnud kõige muljetavaldavam. Tähtis oli hoopis see, et siinne produktsioonitiim suutis enne otsustavat hetke mannile tuua oma tootele sellise kena kuvandi et laul ja laulja tundusid hea ja paremaga harjunud välismaalastele natukene paremana, kui nad tegelikult olid. Tungiv tõeline popmuusika, see on oskus, see on oskus ja see oskus on tegelikult tõeline, mis paistis tollel hetkel ning selles vallas väga vajalik oskus. Edu, mida paljud ei teadvustanud. Sellel hetkel sisendas mulle kõige rohkem optimismi, kui mõelda näiteks Eesti popmuusika tulevikule. Mõned märksõnad veel möödunud aastast tartlase vastane võitlus. Kuigi Eesti kassettide piloteerimine on peaaegu hääbunud teeks pop, meelelahutuse keskendumine festivalilaadsetele üritustele ehk rändtsirkust aeg hakkab lähemal läbi saama, võib järeldada siis näiteks ka kontserdite tulumaksu kaotamine, mida kontserdikülastaja mitte kuidagi küll ei märganud. Ent korraldajate rahakott ise küll näiteks ka CD-plaate toodeti mullu peaaegu neljandiku võrra enam kui aasta varem. MTB andmetel tootsid Eesti plaadifirmad ja üksikettevõtjad siinsele turule mullu 210000 CD plaati, millest umbes 190000 olid uudisväljaanded. Eestikeelse repertuaari kassette toodeti laias laastus umbes 120000, mis tähendab, et siinsel plaaditurul on toimunud otsustav ja väga kiire pööre laserplaatide kasuks. Nii nagu see on näiteks ka mujal maailmas juba aastaid olnud. Kokku tehti Eestis mullu umbes 120 uut nimetust muusikaplaate ja kassette. Nagu märki, et autoritasusid koguva organisatsiooni intsibi esindaja Maarja Kivistik, on rõõmustav ka see, et ehkki eestimaise plaadi hind on viimastel aastatel järjest langenud, on nende pealt makstava autoritasu summa pidevalt ja hoogsalt kasvanud. Ja järelikult Siis tuleb öelda, et see oli väga lootustandev aasta, mis annab alust kindlalt arvata, et eelolev ehk käesolev saab olema veelgi parem punkt.