Meil on kinniks pika habemega mees, kes näeb välja natuke nagu Santa Claus, ta ütles, et väga piinlik, aga juuksurisse pole veel jõudnud. Vabandused mõjuvad Mart, see on lennuki kapten Mart Saarso, kes teatavasti ei ole jõudnud juuksurisse, sellepärast et on alles teist päeva Eestimaal ja siin on ka kaks tema väga armast tütart netti anna. Kes loobusid seekord küll intervjuu andmise soovistega, me otsustasime, et me ajame asju isaga ja nemad võivad kõrvaldamist terida, kui neil mõni väga huvitav mõte tuleb. Mulle tuli see meelde täna mart, et šveitslased siin kaks aastat tagasi, kui me rääkisime ümber maailmasõidust ja see oli absoluutne unistus. Nüüd on see teoks saanud. Ja ma ikkagi tahan, et sa, et sa proovisid kuidagi kirjeldada südamist, et mis mõtted või mis tunded su sees on, et, et on nagu selline hästi pidetu tunne, et unistus on täitunud ja polegi nagu enam mingit eesmärki vä. No unistus on täitunud ja, ja muidugi kui me sinuga siin viimati istusime, ma mäletan, sedakorda ka päris hästi tähendab, siis oli nii, et siis tundus see kõik palju suurem ja palju võimsam ja palju raskem. Ja, ja siis oli, oli tõesti niisugune tunne, et kui sellega nüüd hakkama saaksite ideaaliks surra, naasis, võiks jah, enam-vähem rahus surra. Aga, aga nüüd on selline tunne, et, et. Ma ei salga, et on väga hea meel, et see asi on tehtud ja, ja, ja mul on eriti hea meel selle üle, et see asi läks ilma tõsiste Viper viperusteta, selles mõttes, et et terved mehed, terve laev tulid Piritale tagasi, see tähendab, et selle ülesande, mis ma endale nagu peaülesandeks sõnastasin, selle, selle ma olen täitnud ja nii et põhimõtteliselt võiksin endaga pisut rahul olla, olla olla ja tegelikult no vahelist võib-olla ka natuke endaga raha läks. Aga, aga teisest küljest muidugi ei tühja tunnet ei ole, tunne on just nimelt see, et ta on, on muljeid täistunne ja ja, ja on on niuke kiire kohanemisaeg enam, ma pean harjuma selle selle, selle mereelu pealt siia Eesti eluga ümberharjutamine, ma arvan, et see nädalast jääb väheks rohkemist. Mis need kõige vapustavamat, mitte harjumise tunnused siis on olnud, milleks kokku põrganud? No no esimene asi on kas või see, et koduses majapidamises tuleb, tuleb ennast kurssi viia sellega, kus sahtlis asuvad sokid ja kust kapist leiab tassid ja ja, ja nii edasi, nii edasi, et et rõduust ei tohi jätta lahtisest, kas võib rõdule minna ja nii edasi, nii edasi. Ühesõnaga, kasvõi see raekojas ümber väga palju inimesi ja, ja noh, eks muidugi nüüd praegusel hetkel on see ka, et et mis, vaata, tuleb anda intervjuusid ajalehtedele ja võib-olla seda tähelepanu on üldse natukene rohkem, kui ma eelnevalt olen harjunud, et see kõik, see kõik tekitab sellise väikese segaduse peas, et ei jõua ennast jagada kõige vahel vahel on nii, et inimesed tahavad sinuga rääkida ja siis siis sa räägid nendega lühidalt sesse teadet. Et selle inimese selja taga on järgmine inimene, kes tahab suga rääkida ja nii edasi, aga aga noh, ütleme, et on huvitav aeg. Nojah, ja see on meeldiv huvi, olgem ausad, eks ole ka väike investeering tulevikku, sellepärast et juba on intervjuudest lugeda olnud, et teil tegelikult või vähemalt sinul ikkagi on mingid plaanid, mida sa oma peas vaikselt veeretad ja, ja mida rohkem sinu vastu praegu ja sinu laeva vastu huvi tuntakse sinu meeste ja poiste vastu, seda, seda kergem on sul kunagi oma oma uusi unistusi ellu viia. No ma tahaks loota, et, et, et no see reis nüüd vähemasti demonstreerisid et ühiste jõududega võib Eesti lipu all kaugele purjetada ja, ja võib võib midagi niisugust korda saata ja muidugi kui rääkida sellest tulevikuunistusest, millest võib-olla liiga kõva häälega veel rääkida ei tahaks, aga aga lase sõna, Antarktika on siin-seal läbi libisenud päris salajases hoida ei, ei ole ka mul kavatsust. Et siis see oleks võib-olla natuke teistsugune plaan ja see on siiski siiski nõuab rohkem aega ja rohkem tööd selles mõttes, et ma usun, et enne viit aastat sellest asjast asja ei saa, aga mis iganes. Noh, see, see praegune üritused see korda läks, on tõestus, et et Eestis on võimalik korraldada niisuguseid otseselt rahalist tulu, mittetoovaid ettevõtmisi ja, ja ma usun, et see julgustab võib-olla ka teisi Kui nüüd selle reisi juurde korraks tagasi tulla oleks patt ja sellest mitte rääkida, siis ma mõtlesin, et mida ma teada tahaksin, noh, umbes miljonit asja, me jõua eluski seda ära rääkida siin selle 10 minuti jooksul, aga tegelikult ma tahaksin teada, mis selle reisi jooksul siin kõige rohkem vapustas. Kõige rohkem vapustas mind. Vapustas mind kõige rohkem see, et see meie planeet nimega maa on tegelikult praktiliselt üleni. Ma ei ole ju kõike temast näinud, aga see osa, mida meie nägime praktiliselt üleni kaetud prahikihi. Loomulikult, see kiht on kuskil paksema, kuskil hõredam, aga, aga see, et, et kõige kõige kaugemates ookeani osades kilekott plastikpudel mingi mingi, ühesõnaga mingi rämps. Et see ei ole niisugune asi, mida sa vajad vaatamas, ei ole haruldane. Et see on asi, mis paneb väga mõtlema, ütleme, et see on niukene, arktiline vapustus. Noh, kas ta nüüd just lausa vapustust seal, noh, ütleme ütleme sihuke asi, mida on väga kurb vaadata või kui vaadata näiteks suuremate linnade läheduses Rio Buenos Aires, just Lõuna-Ameerika torkas eriti silma tegelikult Indoneesia, aga seda, seda, kuidas, kuidas inimene selle planeedi keskkonna ja loodusega ümber käib, seda õudne vaadata. Kui mõelda, millise inertsiga protsess on, et kui me täna seda Mina kätt ette ei pane, seda asja peatada ei suuda või peatama ei hakka siis siis kui me ühel päeval taipame, et nüüd tuleb tõesti teha stopp, siis tuleb arvestada, et see on nagu suur rongis ei jääpaugud seisma siin siis siis siis ei ole kindel, kas me suudame seda õigeks ajaks üldse seisma panna, sest et noh siis võib see asi pöördumatu olla jäänud, et Negatiivse poole pealt, aga positiivse poole pealt ma võin, ma ei tea, kas see on positiivne, aga, aga kokkuvõttes mul on sihuke mulje jäänud sellest reisist, et see planeet, mille peale me elame Maakera ei ole nii suurelt. Lisaks. Kas kas mõnikord, mõnel hetkel, mõnel päeval või ööl sa kahetsesid kaetud selle triki ette, võtsid ükski. Ja võin sind uskuda. Sa võid mind uskuda, ausõna, mitte kordagi sellist mõtet, et miks ma siin olen või et kas üldse tasub seda ette võtta hetkekski. Sa olid seal oma meeskonnakaaslastega ja, ja väga paljud ajakirjaniku psühhiaatrite teie reisi analüüsides ikka jälle jõudsid selleni, et väga raske on taluda sellist lähedust, nagu see jahi peal on kaks aastat või ütleme, poolteist aastat järjest. Et mis mõtted need olid siis, mida te nii-öelda üksteise peal testisite, et neil siiski ei õnnestunud lõplikult tülli minna ja, ja kindlasti on oma tõusud ja mõõnad selles inimestevahelised läbisaamised, aga, aga, aga mingid sellised õpetused kindlasti on, mida, mida sa sellelt reisilt nii-öelda endale kaasa võtsid. Üks üks muidugi, niisugune kindel asi on see, et niisugusele reisile minnes on ikka väga hea, kui mehed on üksteisega enne piisavalt hästi. Selles mõttes, et peale selle, et on meeskond, laevasisene hierarhia, sest Laar teadupärast põletamata kraatia laevas oli üks mees, kellel on, kellel on võim ja, ja, ja siis on mehed kellel on vähem või ühesõnaga taevas ei hääletata kõiki asju ja see on nagu asja üks pool meeskond töötama, aga teine pool on see, et meeskond peab olema ka niisugune pluss kand siis on hästi siis asjad töötavad kui, kui, kui, kui noh, ütleme nii, et me oleme kai ääres ja otseselt ei ole vaja pidevalt mingeid käsklusi jagada ja laeva manööverdades, kui me lihtsalt oleme üksteisega koos, et me siis ka hästi läbi saama siis üksteisele vastumeelsed jale mõtlesin. Põhiline reegel on ikka see, et 11 enne hästi võimalikult hästi tunda ja, ja hea kui on, kui on üheskoos enne ka oldud ütleme, rasketes oludes või noh, mingeid ebamugavusi taluma, midagi koos tehtud. Meil oli see Meego mäe näiteks väga-väga hea ja see oli asjalik ettevõtmine ja ma arvan, et sellest oli palju kasu, kuigi, kuigi noh, elu on näidanud, et ega see üks niisugune proov sõitu ikka kalda peal simuleerida päriselt ei õnnestu, aga aga need ja muidugi enne reisi mõtlesin sama ja jään selle juurde, et meremehe üks seitsmest asjast, mis tal kaasas peab olema paks nahk. Iga tühja asja pärast ei tasu. Ei tasu. Solvuda ja kõike ei tasu nii väga hinge võtta, kui tahes-tahtmata tuleb ju ette neid momente, kui, kui keegi ütleb kellelegi pisut järsema tooniga või noh kas nüüd suisa solvavalt, aga igatahes nii nagu nagu, nagu võib-olla 10 korda 10-ni lugedes ei ütleks, aga see tuleb alla neelata ja tuleb alati mõelda, nii et tõenäoliselt olen mina neile sama tüütu ja ja et ega ma pole mingi eraldi. Aga, aga no ma siin veel kord võin sulle öelda, et mul on nii palju küsitud. Kas teil ikka oli tülisid ka, et keegi ei usu seda? Hästi, läbisõitjad on tõepoolest tüli kui sellist, selle sõna õiges tähenduses millarsel. Tülli ei ole keegi. Olen seltsid üks seitsmest asjast on paks nahk, kui ma teada, mis need ühend kuus ansambleid üles ütelda või mäluproov. Kas ma mäletan, tähendab pass ja palgaraamat? Treppide, uhked iski, riskad tööriistakoti viiski sealhulgas ei olnud ju, see peab laeva pealt olema. Niimoodi passi palgaraamat. Hea küll lubaks, tegelikult leiab selge. Kui sa saaksid praegu puhata, võta oma pere kaasa ja minna tagasi ühte paika. Mida sa selle pooleteistkümne aasta jooksul nägid ja see sulle millegipärast eriti mällu jäi, mis koht see oleks? Ainult ühte? Haaraski valik, aga aga siis ma mõtlen nii, et oli üks koht, kus ma mõtlesin, et siin võiksid minu lapsed sulistada selline paik mis sarnases täiesti üks ühele nendele nendele kaunitele laguunidel, mida, mida näidatakse turismifirmade, kataloogide kaanepiltidel, tähendab, kus on helesinine vesi kus ta on läbipaistev, kus valge koralliliiv, kus palmid kiiguvad tuules, kus on aasta ringi soe valge liiv, selline paik oli olemas ja tõesti seal ütlesin, et vaktsiin oleks oma perega ja oleks kohe pikalt, siin võiksid lapsed vees sulistada ja siin võiks palmi all pikutada ja siin oleks hea olla. Oht on kohal, nimeks sean kookossaared India ookeanis ja saare nimi on direction, naljalt siis atolli üks saar tähendab niisugune, see oli selline paik, aga oli ka teisi, on ka. Aga see üks, kui sa niukse valiku mulle annad ja mulle seda võimalik, siis okei, teeme, teeme kaubad sinna. Kuidas ta rahva kaasaelamisega rahule jäid, sellega, kuidas teid sadamates, kus võis mõnda eestlast kohata, kuidas teid vastu võeti ja kuidas siinsamas kodus teile teie reisiga ennast kursis hoiti? Kus me eestlastega kokku puutusime, nendes sadamates eestlased muidugi olid, olid väga rõõmsad, sest et eks see on ju vana tõde, et kodust kaugel seal hoitakse palju rohkem veel kokku ja ja eestlastega me olime koos Rio de Janeiros Buenos Aireses ja Arminis Austraalias ka Kaplinnas ja, ja need olid väga toredad kohtumised ja ma, ma usun, et vähemalt mulle näisima. Ma arvan, et ma ei eksi, et need inimesed olid rahul et nad meiega said juttu puhuda ja, ja nad olid muide kursis ka meie reisiga vägagi kursis tänu internetile. Aga mis puudutab nüüd seda vastu võtta kaasaelamist, siin? Kaasaelajaid oli ju tegelikult päris palju, seda kajastus meie interneti külalisteraamat ja eks mujaltki tuli meile tervitusi. Aga vastuvõtt, see ületas ausalt öeldes minu jaoks kõik ette kujutasid selles mõttes, et noh, mul ei ole sõnu, ma ei oleks ausalt öeldes. Ma arvan, et öösel tuleb Pirita sadamasse niisugune hulk inimesi ja. Ja seda oli, seda oli võimas vaadata, et see on esimene viimane kord minu elus, kui ma. Kui ma niisuguse nii esindusliku eskaadri koosseisus Lipulaeva järel kodusadamasse sõidan, nii et selles mõttes noh, seal mulje surmani. Ma mäletan ammustest aegadest, et tegelikult on sulle need külmad kohad ikka alati rohkem meeldinud kui soojad kohad, sellepärast ma ma võtan siinselt lubaduse, et, et kui see sinu unistus Antarktikast hakkab teoks saama, et siis kohtume siinsamas raadio kahe mõnusas stuudios, räägime unistusest ja siis pärastele täituvusest. Ja siis, kui järgmine kord räägime, siis räägime juba projektis, teeme siis enam unistusi, hakkame tegutsema. Selge suur aitäh Mart Saarso. Vahetute reisimuljete eest, ma lasen sul nüüd, jumal küll, jumal teab mitmendat intervjuud andma, eks ole ju pressikonverentsi korraldama. No veel paar intervjuud jäänud, tähendab, täna on tegelikult üks, aga homme on veel üks, siis ma ei tea, rohkem pole praegu lahes kitsad vabaks. Ma usun