Ja meie järgmine külaline on äripäeva fotograaf Raul Mee, kes kahel viimasel aastal on tunnistatud Eesti parimaks pressifotograafiks. Tere õhtust, Raul. Tere. No esimene küsimus on võib-olla sinu jaoks natuke pisut ootamatu, aga sinu kui sellise väga tunnustatud pressifotograafi käest on mul kohe alguses väga huvitav küsida, kuidas sa kirjeldaksid üht tõeliselt halba pressifotot öelda, sest ka mina teen vaest niuksed. Aga näiteks selline tüüpiline arvamus võiks olla, et, et kui keegi inimene istub või lihtsalt vaatab kaamerasse, nii-öelda portreed, ajakirjand. Ei, see ei ole üldse, nagu seal üldse nii portree, see võib olla väga ilmekas ja väga hea, aga just et mingi inimene on pandud mingi täiesti valesse keskkonda, mis temale kuulaja hästi vägisi ja et. Ma ei oska nagu mingeid näiteid tuua. Et selline kunstlik sunnitud pilt, millel on vastik peale vaadata või saad. No selge, kui ma nüüd meenutame neid kahte sinu fotot, mis on tunnistatud Eestis aasta parimateks, siis 98. aastal võitis üks pilt riigikogust sinu tehtud foto, kus rahandusminister Mart Opmann riigikogu puldist peab ettekannet see kui riigieelarve kohta samal ajal, kui esiplaanil teeb Olav Anton, nii kaameraga enda jaoks sellist väikest kena mälestuspilti siis jõulueelsest riigikogust, kui täpselt sa selle foto tegemist mäletad ja ilmselt oli tegemist situatsiooniga, kus ta märkasid seda situatsiooni juhuslikult ja ja nagu nalja pärast sellega üles võtsid või, või kuidas see tegelikult oli? Täpselt nii see oligi, aga sellest tehti selline. Mina võtsin seda kui nalja või mul ei olnud minul ärantherile mingit ette heita, et minu arust mõtlesin. Normaalne inimene pildistab nagu riigikogus, aga sellelt leiti mingisuguseid kaugeleulatuvaid. Mingisugust sotsiaalset tähendas, et inimene ei kuule, mis härra minister räägib. Aga kuidas selle foto edasine käekäik läks, kas sa valisid selle ise tookord välja selle artikli juurde, kui, kui foto, mis oli sinu arvates parim või, või kuidas ta nii-öelda üldse jõudis nii kaugele? Mina olin üldse haige ja siis mul on nagu öeldi, et läks ja siis ma ei ole mõelnud sellele, siis mulle helistati, alguses ma mõtlesin, tegid mingit lolli nalja, et lõpp lahe, et räägime, et sa võitsid midagi, aga noh, liidriks. Ja teine foto, mis tunnistati nüüd alles hiljuti 99. aasta parimaks fotokson foto ERA pangaomanikust, Andres Bergmann neist kes parasjagu sel perioodil, kui see pilt oli tehtud, peetis ennast avalikkuse eest ja see foto on tehtud sinu poolt Tallinnas Estonia puiesteel tema peamaja akna kaudu. No tähendab sellist pikka luuramist kardinate taga ja lihtsalt õnneliku hetke, kus ta siis tõepärast akna lähedal seisis või kuidas, kuidas selle pildi tegemine käis? Sellega läks aega tegelikult ka kaks päeva. Esimene päev oli nagu võitsid nemad, et ma passisin seal vist mingi kellateistkümnele, siis õnnestus nagu kuskilt teisest uksest välja minna, et mina neid ei näinud. Järgmine päev õnnestus mul just see selleks mingit päiksepaistelist ilmet seal päike paistaks sisse, nad oleks võimalik pildistada. Ja kui ma pildistasin mina seal nagu üldse aru, et nagu, mis sinna peale jäi. Isegi järgmise päeva lehes Bild ilmunud, sellepärast et seda ei olnud lihtsalt pildi pealt näha. Aga siis, kui ma vaatasin nüüd ülejäänud võtted ja siis siis avastasin Kui tihti sa üldse tuleb pildistada inimesi vastu nende enda tahtmist, nagu sellises Bergmanni? Puhul kahjuks kahjuks. Kahjuks ikka paar korda tuleb aastas, nad on hästi, mulle isiklikult ei meeldi seal teha. Aga kas sul ei tekkinud ka näiteks sellesama Bergmanni puhul sellist tõrgeteta, et oleksid võinud tegelikult vist ka toimetuses öelda, et, et saigi, istusid seal kaks tundi, Bergmann ei soovinud pildile jääda, et lihtsalt tõsta käed üles öelda, et seda pilti pole võimalik teha. Ei, see olukordadest, vastupidi, et ma juba tekkinud selline sportlik sellel jahiinstinkt, et et põhimõtteliselt ei olnud tal nagu mingisugust vabandust, et miks ta ei taha pildi peale jääda. Mingis tähenduses oli see nagu minu ja tema vaheline võitlus on minu jaoks, on, see tähendas tema jaoks kindlasti tähendust ei ole, aga aga mul on lihtsalt seda pilti ma ka sellepärast, et ma olen seal kaks passinud siis. Siis oleks juba olnud imelik ilma ära minna. No sa ei ole küll seltskonnafotograaf otseselt, aga kui ma toon ühe, ma ei tea, võib-olla võrreldava näite, siis hiljuti Eesti eurolaulu finaalis palus Hedvig Hanson, kes jäi teiseks ja kes oli selle üle väga lahutamatu, kurb ja nuttis ja palus fotograaf, teeks temast pilte ja ometi oli ta avaliku elu tegelane ja talle täiesti avalikus kohas siis telemajas. Et see pilt oleks kindlasti tulnud väga huvitav ja väga emotsionaalne, et kuidas peaks üks hea fotograafiks professionaalne fotograaf sellises olukorras käituma? Oleneb olukorrast, kui tegemist on näiteks mingisuguse olemas seal sündmuse kaalul Etigistakse raudselt pilte tegema, et et tema nagu sellise, et seal nagu ajalugu ja öelda, et seda mingi kirjutajale raamatut seda kirjutama ka nagu kellelegi mingi ühiskonda mitte nii mõjutav asi või selles mõttes näiteks tal läks auto katki või lapsi haigeks, et see nagu sellisel puhul mina küll ei pildistaks. Aga kui sina oleksid olnud seal nende fotograafide hulgas, keda Hedvig panustasid, sina oleksid vaatamata tema palvele ikkagi teinud pilte. Ma ei oska öelda. Praegu lihtalt muidugi oleks teinud, aga kas fotograafid pildistanud teda tähendab ma ei ole ise küll kahjuks päris juures, aga vähemalt ühtegi pilti, kus otseselt oleks tema nägu peale, nüüd küll ei ilmunud. Ma arvan, et kui keegi peaks selle pildi teinud, et ju see oleks siis ka lehte pandud, et võib-olla siis tõesti need fotograafid nagu olid tulid talle vastu tema palvele. Selliste piltide nagu võlu või mitte, võlu on see, et kui sa pildistad niukseid asja, siis sa pead pildistama seda nagu hästi, et kui sa pildistad nagu mingisuguse suhteliselt keskpärase kaadri, kus selgunud nutab, siis pole sellel nagu nagu mõtet esitada saad, pannakse leht, aga seda näeb nagu nõme välja peadpidi seda kuidagi, nii et selle pilt oleks ka üldiselt mingisugune tähendus või selline et ei keskenduks pingi lähiplaane veidi Konsani pisaraid pisaratest või. Kui üldse rääkida pressifotograafi tööst ja seega ilmselt ma, kui te olete tavakodanikul, ei ole üldse väga täpset ettekujutust, et kuidas see käib, et kui palju inimesi näiteks üldse tegeleb sellega, et äripäevas oleksid igal päeval, kui see leht ilmub, olemas korralikud fotod, mitu fotograaf üldse äripäevas on? Praegu kolm fotograafi ja üks fototoimetaja ja millised on sinuga photography töö juures, on see äripäeva jaoks? Me teeme kõik kõik kõik aga mingi kuuest vahedega, mis see tähendab, kõike-kõike, paigatud uudised ja siis need suuremad lood ja siis nad muidu väiksed pildid, kus kellelegi näppuga pildistada. Aga kas äripäeva fotograafi töö on selline põnev nagu filmis, et sa käid trügid teiste fotograafidega, kui sul õnnestub nende vahelt kõige parem positsioon saada, siis sa saad kõige parema pildi või sünnivad kõige paremad fotod tavaliselt hoopis samal ajal kusagil mujal kui, kui teisi fotograafia ei ole? Siin ei ole olemas reeglit, et see on täiesti suvaline trügimine on rohkem selline filmiasi, mida Eestis tegelikult ei mõista, et vahest ka on. Trügimist, aga kui selline trügimine tuleb, siis on nagu see trügimine rohkem, sellepärast et samamoodi see pilte tavaliselt ei olegi nagu esmane, esmane on see, et seda nagu see triigid lekib nagu mingi tunne või selline mingisugune ürgne tunne, et nüüd ma olen sellest nagu tugevam ja. Aga kas tööajalehe juures või noh, näiteks Äripäev järjest, nagu sa praegu töötad, pakub sinuga fotograafi jaoks üldse selles mõttes piisavalt pinget, et võiks ette kujutada, et on raske leida igavamad tööd fotograafile kui päevast päeva aastast aastasse pildistada lipsustatud härrasmehi, kes valdavalt on need inimesed, kes jõuavad äripäeva veergudele. Sellel on kaks äärmust, et üks äärmus on muidugi muidugi ma ei viitsi pildistada neid kogu aeg, aga aga samas on nagu teine äärmus, et et mul on nagu selles mõttes tunduvalt suurem väljakutsega nagu. Ta oli tehtud fotograaf, mina pean nagu tegema raskemast asjast. Teiste fotograafidel on lihtne, et lähevad kusagile, kus ma ei tea, maja põleb või midagi konkreetset toimub ja, ja nad saavad nagu selles mõttes oma situatsiooni lihtsamalt kätte. Ma kavatsen nagu igavest äribest tõota, aga mul on nagu pärast nagu lihtsam pildistada nagu neid huvitavaid tavalisi asju, kui teistele nakata pildistama pärast neid raskeid asju. Aga kui tolerantne või, või kui mitte tolerantne peab üks fotograaf olema. Kui nüüd rääkida sellest tänaõhtusest klubist Hollywoodist, siis esinevad siin täna Traeg queenid Venemaalt. Tegemist on siis transvestiit, lide šõuga ja need kolm tütarlast või noormeest, kuidas need nimetada on pärit Moskvast, kas sa pildistasid ükspuha mida näiteks kas või transvestiit täiesti eelarvamuste vabalt või, või loeb siin ka see sinu isiklik suhtumine, näiteks? Pigem on nagu raskusi pildistada mingisuguseid noh, iseloomult nõmedaid inimesi või noh, kes on nagu sulle vastumeelselt, kui. Et sellised asjad ongi fotograafidel huvitavad seid äärmused ja asjad, et et kui sa oled nagunii konservatiivne, siis seal nagu ei ole mõtet üldse nagu sellise asja pildistada nagu ajalehetööd siis pildista lilli, gruusia, muid asju. No selge, suur aitäh sulle, Raul külla tulemast, viimane küsimus, kas sinu puhul kehtib ka selline fotograafide kuldreegel, et kunagi ei või teada, millal sa satud kõige parema situatsiooni otsa, et selline tavaline seebikaamera vähemalt on seal alati taskus, et kunagi pilt tegemata jääks? Ei ole. See on kosmoseseletan. Et. Ma tahaks nagu ka vahest olla ka mitte fotograaf vaadata nagu ka sellise pealtvaataja pilguga sündmusi Tuleb see sul välja tuleb.