Praegu me istume Veera Saare kodus mõnusasti selg vastu pliidi müüri. Puid ikka jätkub. Ja meil jätkub, meil on muretsetud juba mõni aasta tagasi, nii et me saame veel mitu aastat Tigani keskmise soojusega elada. Mitte väga, mitte väga palju kütta, aga nii, et noh et ära ei külma. Pliidi kütmine ahju kütmine on omaette suur ettevõtmine. Ja mul mees teeb selle töö ära, ta ei lasegi mind siin oligi ma võtan valed alud ja pane need valesi risti ja nii edasi. Aga millega teie praegu tegelete? Laisklen pean pensionäripõlve No võiks, ehk kui kui just väga täpne peab olema, siis võiks öelda, et viimasel ajal on nagu tekkinud mingisugune tahtmine veel midagi proovida, aga muidugi esiteks minu aastat. Aga teiseks üldine olukord on säärane, mis ei erguta vanaga. Ta on, et selguks midagi ühiskonna mõttes just. Ja see ootus on alanud juba mõnda aega tagasi, eks ole, siis ta, kui ta kõigil algas ja, ja see ei lähe mitte nii ruttu mööda nagu, nagu tundub. Ja küllap neid ootajaid on teisigi. Kas võiks natuke konkretiseerida, mida te ootate, mis suunas? Mis suunas ma ootan seda, et elu tõesti kujuneks niisuguseks? Me uskusime, see tähendab, mina olen niivõrd vana, et ma mäletan väga kaugel. Ja tean nagu võib-olla selle tõttu natukene rohkem kui mõned noored, mida ma ootan. Ja, ja ma ootan, kui nüüd, kuidas ma seda nüüd ütlen, ma ootan seda, et tõesti tuleks midagi seesugust. Et me võiksime koos kasvõi kartulikoori süüa, aga meie ei või praegu koos seda teha. Sest ütleme näiteks, mina söön aga tema või, või keegi teine ei söö. Ja see hakkab minul vastu. Tähendab, selles mõttes vastu. Et ma ei tee seda rõõmuga. Aga ma usun, kui me teeksime seda, kui see elu oleks niisugune, et me kõik seda rõõmuga teeksime, siis oleks ta säärane, mida ma ootan. Kas see lõhnab niisuguse sotsialistliku võrdsustamise järele, et kõik oleksid ühtemoodi, kas vaesed või ühtemoodi rikkad? Teate, kui kuidas ma nüüd vastan, asi on niimoodi, et kui me ju juba hakkame neid asju võrdsustama ja sotsialismiga võrdlema või, või üldse selle peale mõtlema, siis on nii, et tähendab on tekkinud vajadus seda teha. On tekkinud mingisugused eeldused selleks, et me seda teeme. Ja see on juba üks halb asi. Äärmiselt halb asi. Ma ei mõtle sugugi niimoodi, et Ma ei oska teile seletada, mida ma mõtlen, aga võib-olla te saate aimata isegi, mida mina mõtlen, et et kui tekib vajadus noh juba selle kadunud aja peale igatsusega mõelda siis see on just see, mida ma ei teagi, keda me siis süüdistama peame mitte seda mõtlejat, vaid kedagi teist. Praegu ma ootangi? Et ei oleks vaja mõelda selle peale niisuguses mõttes mõelda nagu. Ma ei oska teile seletada, aga igatahes kui keegi hakkab juba noh, nii rääkima, et kadunud ajad olid kas selles või teises mõttes õiglasemad sisse on igatahes väga valus kriitika praeguse olukorra kohta. Ja neid inimesi on, kes nii räägivad võib-olla mina isegi mõnigi kord mõneski asjas, kui ma võrdlema hakkan, aga vot seda võrdlust ei tohiks. Mitte et ma ei tohiks võrrelda, aga ei tohiks põhjust olla, võrrelda. Praegu räägitakse väga palju töötegemise vajadusest ja teie olete kulutanud kõikides oma romaanidest tublisid tööinimesi kasvõi sai kraaku mängigi, kus rajati tõesti lausa varga Mäelikult. Talud. Ja no mis ma selle kohta oskan öelda? Ma arvan, et et ma ikka tunnen tööd, niiskust, füüsilist tööd päris hästi. Ma olen kiikunud kõik, kas kõikide, aga väga paljude männi saab voolikute otsas, et neid maa seest välja kangutada? Kovimu isase viimase koha sai ma tean, mis tähendab, inimese igatsus maha järele. Tean, mis tähendab töö, et seda et seda maad nii viljakandvaks teha. Ma ei oskagi öelda, mida ma tean, aga, aga ma tean igatahes seda, seda maaelu kaunis põhjalikult. Pealegi ma olin ju kaua aega põllumajanduslikus koolis õpetajaks ja oled hiljem nende inimestega kokku puutunud, kes sealt tulid, nad olid noored mehed, paljud juba sõjaväest tulnud. Nad ei olnud kõik poisikesed, nad joonud, arutud. Ta läksid, ometi nad uskusid ometi tähendab, et paljud on see nende õige koht. Nad läksid, kõik, olete poistena raskele tööle ilma palgata, ma ütleksin kohe. Ja nad töötasid igaüks oma oskuste ja võimete kohaselt. Nõia kui neid nüüd ühtlasi ühese ühise. Võib-olla ma lähen praegu liiga kaugele, aga kui mul kohe mõte tuleb selle peale, kui nüüd ühise luua ka nii-öelda nad kõik välja pühkida või millega või ühisesse patta kõik visata, et kõik on, kõik on selle oma elu nii-öelda viltu elanud ja ainult kurja ja paha teinud siin Eestimaal eestimaa põllule siis mul läheb kõik keema, siis ma tunnen, et kahjuks ja õnneks liiga hästi ja, ja võib-olla, et nende hulgas sääraseid, mõned, mõned võib-olla, aga ma ei tea ühtegi nimetada oma poiste hulgas, kes oleks olnud nüüd see noh, see halba run või punaparun või või, või moodne kulak või midagi niisugust. Ma ütleksin vastupidi, õige varsti peale koolist ära tulekut hakkasin, ma käin käima matustel nende matustel, nende noorte poiste matustel. Ega nad ikka niisama naljalt ei läinud siit maailmast ära. Kuni kui nii võiks öelda tänapäevani välja ja mina vana Tuibun ikka siin ringi. Aga ma ei tea, millal jälle tuledeks prohmakas tähendab, jälle kutsutakse. Vaat kui ma seda kõike olen läbi elanud, siis ma ei saa sellega leppida. Et nii kerge oleks kõike seda, mis on olnud, milleks inimesed on töötanud ja teinud, et kõik kohe saab ära visata ja mitte üksinda ka seda seda osa nüüd, mis ma praegu rääkisin, vaid küllap palju muudki peaks ikka silmad lahti olema ja, ja ütlejatel ja otsustajatel natukene rohkem kaalumise võimalusi ja, ja tarkust ja mõistust ja kõike seda olema, kui iga kord on. Muidugi ma ei saa öelda, et minul seda oleksid, ma nüüd igatahes õige õige otsuse teen. Aga. Ma siiski tahaksin seda, et jah, et natukene natukene mõeldakse enne kui kiviga visatakse. Võib-olla see antaktitu küsimus. Aga kas te tunnete ennast sisemiselt? Ainult kui ma näen, et ümberringi kukuvad palju nooremad. Nüüd alles just täna ma sain teada, et minu õpilase õpilase noorem poeg sai õnnetult surma käis Venemaalt midagi toomas või midagi viimas ja sõideti otse kak noort meest, küll noored perekonnad jäid järgi. Ja tead, kui ma näen nii, et need noored langevad ja kui minu õpilased langevad no siis ma pean ennast tundma vanana. Aga muidu ma ei tunne. Jah, see on õige või vale, aga aga nii ta on. Kirjandusliku töö jaoks ilmselt ka mitte. Ei tea selle jaoks võib-olla siiski sellepärast, et eks ikka pea on juba tuimem ja noh, Ma ütleksin nii, et kui ma oleksin hooga edasi kirjutanud, võib-olla siis oleks lihtsam olnud. Aga praegu oleks nagu teatud mõttes uuesti algamine ja kuna see noh, see õhkkond ei ole niisugune, nagu ma tahan siis seda raskem, ma kordan veel, ma nagu ootan midagi. Ja võib-olla, et noh, minu eas on raske oodata teilgi, seda nooremad olete, teil on seda aega oodata, aga minul ei ole. Ja see takistab väga Kui me siin rääkisime kirjandusest ja kirjutamisest kas te tunnete oma vana kirjanikukuulsuse, endise kirjanikukuulsuse järgiga igatsust või kuidagi teisiti? Aga minul ei ole olnudki mingisugust erilist kirjaniku kuulsust, mina olen vana koolmeister ja ja selles osas on mul ei ole midagi endale ette heita. Mul ei ole mingisugust erilist kuulsust olnud, see kooslus, mis, mis mul on olnud, on vist ka praegu Allasega selles, noh see on niisugune asi, et iga inimene võib ju tagasi igatseda, ütleme, on teatud aegu või teatud iga või Ausalt öelda, ma ei ole selle peale mõelnud, ma võiksin ainult tõttu, Reet, see oli ja ja minu aeg on nüüd aastat lihtsalt on mitte midagi muud. Mind ei takista midagi muud kui need asjad, mis ma juba rääkisin aastad ja. Mul ei ole mingisugust erilist. Ma ütleksin erilist pattu hinge peale, et ma pean midagi kahetsema. Et oleksin ma nüüd ütleb, et teises suunas väga kirjutanud ja nüüd see mind häirib või. Mul on ainult üks juhus, millest ma võiksin rääkida, aga, aga ei tarvitse rääkida, kus ma sain just pähe sellepärast, et ma valesti kirjutasin. Teatud ajal sain pähe See oli noh nimelt ma kirjutasin väikese novelli kulaku tütar ja see ilmus Loomingus, kas oli 57. aasta või 56. aasta või midagi niisugust, aga siis oli äkki niisugune aeg, kus Kirjanike liidus Juhtivatele jõududele anti korraldus, et tuleb leida need patused inimeste ülesse, kes õieti kirjutajad ja siis kutsuti mind kutsuti kutsuti ka. Sikened sige meil oli üks pikem jutustus, tolm ja mulluse kulaku tütar. Ja siis meid muidugi tolmutati seal, et me oleme valesti kirjutanud. Ja lõppude lõpuks siis ma rääkisin, tähendab kulaku tütrest, kes ühesõnaga, kes küüditati, kes tuli tagasi, kuidas ta tuli siin, kuidas ta tundis ennast ja kuidas vastased võeti ja ja ilusti ta loomingus ilmus ja, ja lõppkokkuvõte oli siis niisugune. Noh, tehti selgeks, et see on valesti kirjutatud ja aga öeldi nii. Et ma pidin aru saama sellest asjast. Ja andis lõpuks sõna nii sirge või sellele Sikenele kui minule ma ei mäleta, mis ikka ütles, aga mina olin nii loll, et ma ütlesin või nii tark, ma ei tea, nii lolliga, et ma ju ütlesin, et noh, aitäh, ma ei tea, jah, ütlesin, aga seda ma ütlesin. Et, et selle õpetuse eest, mis ma täna sain ei jäta ma küll ühtegi lauset kirjutamata. Ja muidugi selle eest ma sain eriti, et, et näete, Meie õhtu nagu raisku läinud ja inimene ei võta aru pähe pilku, et tahate tõsist ju seda, et oleks ta veel tavaliselt olnud kirjutatud, aga see oli hästi kirjutatud. Tähendab, et see. Mul ei ole harilikult öeldud, et masti kirjutan. Aga selle kohta ma olen saanud kinnitust, et see oli hästi kirjutatud. See tähendab, ta läks, kaunishinge, see, see lugu oleks kirjutatud teisiti kirjutada. Kulaku tütar on ikka kulaku tütar, aga aga mul tuli väljad päris tavaline ja kena kena neiuga sealt kes ära viidud, umbe see midagi. Nii et ma ei oska teile midagi erilist öelda. Et nüüd midagi pioneerid Ühest kahetsema või, või tuhka endale pähe raputama? Mul ei ole põhjust. Sest ma olin ikka ma jälle rõhutan, et ma olin ikka õpetaja ja ma pidin õppima õpilasi ka õpetama, nii et neist ikka õiged eestlased saavad. Ja ma tegin seda. Ja kuidas ma siis lugejadki sain teisiti? Ma pidin ikka võib-olla natukene mõnes kohas midagi oli. Mis ma täna ehk ei kirjutaks, ei tea, tähendab mõni lause või mõni mõni niisugune ripats oli külge kuhugi pandud, kui hädasti vaja oli. Aga aga ma arvan, et ma oma raamatuid ära põletama ei pea, sellepärast mul ei ole niisugust asja olnud. Ma ei osanud nii kirjutada nagu sooviti. Aga muidugi oleks pidanud muidugi palju paremini kirjutama ja, ja ühesõnaga. Liiga hilja, ma hakkasin ja ja ega ma nii rumal ei ole, et ma ei saa aru, mis oleks. Mis oleks paremini pidanud olema ka paremini, aga mitte mitte suund, et ma läksin vales suunas, kirjutanud seda ei tunne. Kas siin arukülas tuntakse täit kurikirjanik Veera saart? Ega ma ei ole seda kellegi käest küsinud aga ma usun siiski, et tuntakse just nii, no ma usun ja muidugi suvel ei tunta, sest suvel on siin väga palju suvitajaid, aga meie oleme siin ikka niivõrd palju elanud, et ja siin üks saar on vist veel, aga aga eks nad juba teavad, kes keegi on. Tähendab, kes Mil kellegi kellegi või millegagi tegutseb, tegeleb. Kena ma tänan teid selle jutuajamise eest ja palju jõudu ja tervist, tervis on teil hea, eks ole? Noh, ja seda on raske öelda, kas ta hea on, aga ei tohi mõelda tervise peale, nii väga palju. Siis on täia, tuleb millegi muu peale mõelda. Ja selles eas ei saa ju enam head tervist nõuda. Et ikka püsti seisab veel mõistus, võib olla mõistus ei ole kunagi nii selge olnud, nagu ta oleks pidanud olema, nagu ma juba ütlesin, et ma ärgu keegi arvaku, et ma ise ei saa aru, mis mu raamatutel viga on ja mis puudus on. Ja mu laps, üks üks mu lastest ütles mulle ükskord, et ema suli ei tasuks ikka kirjutada, tead, teised kirjutatud noh, ja muidugi selles mõttes, et nad ei ole nii nagu tarvis, aga ma ütlesin, et mets oleks, peab olema igasuguseid puid, eks mõned suuremad, mõned väiksemad. Ja mina kirjutan nii, nagu mina suudan ja teine kirjutab minust paremini. Ma ei kadesta neid, vaid soovin õnne. Ja muud midagi, mina kirjutan nii. Ja. Ja lõpetuseks, ma tahan roosalise küsimuse esitada kastide erata ära pensionist aiamaast või mõlemast kokku. Noh, eks ma nüüd pean elama ära pensionist. Ma ei oleks tarvitsenud vast pensionist ainult elada, aga kuna see on teada, miks ma pean pensionist elama Nii et ma ei olnud nii tark, et ma oleks vastust kas või supilusikaid kokku ja neid nüüd müünud, vaid ma lasin kõik minna? Noh, ja muidugi, eks aed natukene aitab ka ja lapsed ka ja nälga ei ole surnud. Kena ja veel kord aitäh.