Neljateistkümnes juuni 1941 jääb kolme Läänemereäärse rahva ajalukku. See on päev, mida Eesti, Läti ega Leedu rahvas ei kirjutanud ise oma ajalukku. Kõik võis oletada, et see juhtub, et muu juhtuma küüditamist iialgi juttu ei olnud, sepad tuli see meil nii ootamata, me elasime siis selles pööningukambris. Tulime mehega just õhtu hilja koju, kelle juures me tulime, siis oli meie kolleeg Georg Meri, praegusel Lennart Mere isa. Tulime nende poolt jalgsi sellasid kaare tänaval, see on Pesbur Vabaduse puiestulime koju ja saime vaevalt pikali heita. Kui tulid sõjaväelased, siis kolm, neli meest. Et vot, ärgake ülesse ja tulge meiega kaasa. Mees on tal, see asi seisab ja mis meile seletati, et meid viiakse ära oma kodust. Seitsme muidugi olime väga masendatud just väikeste laste pärast, lapsed olid kahe ja kolmeaastased ja me kaotasime täiesti pea, esiteks laske pärast teisiti kõik see ootamaks. Ja see. Mäletan, et mees pani lina põrandale, viskas mõned riidehilbud sisse, sõlmis pealt kinni. Ja ei olnud, muudkui tuli minna, midagi me ei jõudnud kaasa võtta, mina võtsin, lapsed kaenla alla, siis läksime trepist alla, tõugati meid trepist alla, kõigil oli ikka kiire. Õues seisis üks lahtine veomasin. Pidime sinna peale minema ja siis sõitsime pääsküla jaama, kus meid, siis lükati mind lastega ühte vagunisse, see oli üks loomavagun must ja õudne, kuhu olid sisseehitatud mingisugused narid. Ja kui mees kah siis nii meiega kaasa tulla tahtis, siis öelge, ei. Siis ma nägin, kuidas ta seda perrooni mööda läks nende kahe bambuga, mis tal seal kokku sõlminud oli laskeriideid, täkk püssimeeste vahel tagumistesse vagunitesse. Ja meie siis sinna ja. Lootsime ikka kokku saada. Ada. Lapsed karjusid nagu ratta peal. Karjusid kõik need nädalad, mida me sõitsime. Vagunis oli meid üle 25, inimesed. Meid lasti siiski natuke perrooni peale, vahest välja vastet rong seisis mitu päeva. Seal jaamas. Läksime ka tagumistesse vagunitesse oma mehi otsima. Meeste vagun oli. Esimeestest ainult pead paistsid, vaguni uks oli praokil ja ümberringi seisid valvurid meili seisnud, nii paljud muidugi valvurid oli sihuke ruum täis, vaatasid, et me ikka ära ei jookseks, aga aga me võisime tõlkida. Siis seisime, seisime seal ja siis hakkasime liikuma, meie ikka naised, mokkisime, mukisime ennast, mõtlesime nüüd kohapeal, saame ikka kokku oma meestega, aga nähtavasti neid ikka haagiti ära tee, palju nad läksid. Sverdlovski oblastis meil läksime Kirovi oblastis siia. Enam rohkem me 11 ei näinud. Ja mehed surid juba esimesel, teisel kolmandal aastal. Väga rasked olud, minu mees, külmes ära, metsad, teda toodi küll veel elusalt sinna laagrisse, aga. Tal olid jalad ja käed külmavõetud. Nagu tema sõbrad kirjutasid. Tahtsin veel meie ülesvõtteid näha, ta ei saanud neid kätte võtta. Vastu käed olid juba külmavõetud, oli öelnud, et ei tea, kas ma neid armsaid inimesi veel näha saanud. Ja suri. See päev oli huvitav päev sellepärast abi ning kell kuus olema hommikul juba tehas tööl. Meie äratuskell äratas mind kell viis, siis ma oleks jõudnud rahulikult minna Reimanni tänaval tehasesse. Ja ma olin veel voodis abikaaslase, keetis kohvi. Ja kui ma kuulsin, uksekell heliseb. Ja Adidas ruttas sisse ja tegi ukse lahti. Ja ma kuulsin, kui aktsendiga hääl küsis, kas Sammet elab siin. Ja vaikus tuli selle peale. Ja Ma kuulsin, kui uks oli lahti Ehikusse. Et abikaasa neelatas sügavalt pühiti teist korda veel. Samal sama hääl küsis, kas amet elab siin. Ja siis vaikselt tarite. Jah. Ja siis tormasid tuppa viis inimest. Nendest oli kolm tükki, olid erariides, kaks nendest erariidest meestest olid täiesti umbkeelsed venelased. Aga kolmas erariides mees oli lihttõlk, kes oskas nii hästi eesti keelt kui ka vene keelt. Jaa, wind keelati, ma olin voodis, mind keelati voodist siis tõusmast. Nõuti kõigepealt, et Marelvad välja annaksin. Kuna mul ei ole eluaeg kunagi olnud isiklikku relva mitte mingisugust siis ütlesin seda. Ja, ja siis üks ütles, et pange nüüd riidesse ja teine käratas jälle uuesti lamagi edasi. Ja nii kestis üks minutit, kümmekond üks käskis riidesse panna ja teine käskis edasi lamada. Lõppude lõpuks lubati mul siis tõusta. Ja, ja Loeti ette või tehti teatavaks, ei loetud ette, vaid tehti teatavaks lihtsalt kokkuvõtlikult otsus, et mind koos abikaasaga saadetakse Eestist välja teise kohta Nõukogude Liitu elama. Ja kuna isegi istusin lihtsalt veel pesurf riidesse ei lubatud panna siis küsisin, aga mis ma siis olen, kus ma olen siis arreteeritud või, või, või öeldi, et ei ole mingisugust arreteerimist, olete ainult väljasaadetu ja näete mujale elama? Mõista, aga mis ma siis tegema pean seal hakata kõigepealt tema ehitate endale välja ühiskondlikud hooned nagu kauplused ja koolid ja polikliinik ja nii edasi. Olete sellega kõik valmis saanud, siis ehitati igaüks endale omaette maja ja jääte siia tööle ja elama. Jah, ja siis lubati riidesse panna ja öeldi, et kaasa võite võtta kahepeale kokku 80 filopagaasi. Ja pakkige oma asjad ära. Noh, me viskasime siis kahte kohvrisse nii ühe kui ka teise vajalikud esemed ja, ja siis öeldi, järsku ei sõideti eraldi, sest naised eraldi mehed eraldi ešelonis. Ja aga kuna veerand tundi anti, andsid pakkimiseks aega, siis meie ümber pakkida midagi ei saanud, löödi lihtsalt meie juuresolekul kohvrite kaaned kinni ja võeti ilusti kohvrit kaasa ja kõndisime rahulikult välja. Tänaval ootas meid, veoauto, paigutati sinna veoauto peale ja viidi Tallinna sadamasse ja Tallinna sadamas sisuri. Vagunit trellitatud ja ja seal siis paigutati abikaare, paigutati ühte ja mind teise. Nii. Missugune pilt valitses Tallinna sadamas, kui te kohale jõuda? Tallinna sadamas oli rahwardsel paljud liikumas ei olnud, see kuidagiviisi hoiti eemale. Seda oli märgata sellepärast, et oli oli terve trobikond näha juba sõjaväelasi. Seal niikaua kui kolmandal vabal tuli vedur ja viis meid ära Tallinna Kopli jaama kolm päeva, kolm päeva ja kas neid toideti anti ainult tükk leiba ja, ja siis soolakala ja muud mitte midagi, nii et mingisugust muud puidust ei olnud. Paljude tuli vagunis, 50 inimest tuli, minu lagunes meile suur vagun. Väiksemalt vagunis oli 30 inimest. Ja, ja kolmandaks päeva õhtul sõitsime siis Kopli kaubajaamast ära. Aga siis, kui rong liikuma hakkas, siis oli mustmüür, seisis rahvas. Lilleküla jaamast hunnik Pärnu maantee viadukti praeguse viadukti seisis must mõjul rahvast täis raudtee äärde tummad tunnistajad, aga, aga inimesed võtsid mütsid peast. Komeid. Rong läks. Ma magasin kušeti peal ja riides ka siin ma väsisin nii ära. Ei, ma tegin sealt peenraid ja külvasime neid. Rediseid redise seemned, külvasin redise seemned abikaasaga, naersin, talled. Tead, mis on, et kui nüüd redised hästi kasvavad, siis lähme Moskva näitusele redistega hästi arvalt panin ja, ja maa see oli, kus mulle krunt mõõdeti välja. Ja pool kaks ja kuulen, et keegi taob osta ust, aga mitte mitte mitte. Üks pisikene jupp Hiiumaal, nagu öeldakse, tähendab, oli oliks politruk oli. No ja siis pandi mind istuma, sinna öeldi, et sul on pool tundi aega oma asjade kokkupanemiseks, et on mingisugune kõrge määruson, tähendab, et sa kuulud väljasaatmisele Eestist. Et kes seda Vanainimene anded naise eval kirja oskamata inimene. Midagi midagi, teeme nimekiri Ecara siis muidugi otsiti läbi, kohe. Mind katsuti ka, mul olid. Riided olid seljas, ei olnud paistes ja kohe kui midagi oleks kuskil olnud ikkagi kobati ära vedanud. Ja ma pidasin asja naljaks. Tõsiselt, ma ütlen teile, ma pidasin seda naljaks. Ja ma ei saa aru sellest, kuidas meid, mehi, turskeid, negi pandi sinna loomavagunisse ja keegi ei hakanud vasta. Vot mind paneb see päris imestama, et need mehed ikka võeti korraga kinni. Aga no püksi meestlemise vastakad polnud midagi teha. Pole midagi teha. Nojah, ja siis vaatan aknast välja, vaatan major Vaheri tuba seal autos juba seal oli see Poludorga väiksem asi ja seal kahjuks püssimees tema juures ka veel. Mis hakkasin, võtsin, panin, mul oli üks must ülikond, mõni musta ülikonna selga, Poola saapad olid tuliuued, saapad need panin, võtsin koti võtma, kohvrid ei võtad, ma võtan. Päris kartulikoti, võtsin, panin sinna sisse, mis ma arvasin, paar konservikarpi ja saapad ja vist abikaasa andis mulle teki ja voodilinaga. Ja, ja siis mul oli tiks madrats oli vanaaegne madrats, selle ta andis mulle Petseri jaamas oma vagunist, andis mulle vagunist, andis välja, et võtame osas ja see madrats päästis mu elu. Kui ta suuri neid käike tegime talvel ühest laagripunktist teise, siis magasime metsas. No mehed võtsid ja murdsid poksi emal külje all, aga mina sain võtta viis meest veel sinna madratsi peale. Ei olnud karta, et kopsupõletik oleks tulnud. Ja see päästis mu mäestik, mu elu. Kas abikaasa viidi ka ja abikaasa ja kolm last? Lapsed ka, et ka kolm last, kui vanad nad olid, poiss oli viieaastane ja tüdruk oli seitsme aastane. Ja siis vanem poiss oli vist üheksaaastane. Ja sõideti meiega siis Kiltsi raudteejaama, seal kavandati mind maha, põle sai. Ja naised-lapsed sõitsid edasi teise vaguni juurde. Need pandi sinna ja. Ja kas oli juttu, kuhu teid viiakse? Ei, võimiks? Süüdistest mingisugust absoluutselt ei olnud. Ja ongi kõik. Olen sündinud-kasvanud Tallinnas, elasin tol ajal nõmmel. Ma olin koolivaheaega, olin noor noor kooli lõpetanud poisike, võib öelda niiviisi. Ma olin naistekas kaut küüdis päeva ööd. Ma ei tea, sellepärast magasin. Aga hommikukasvatajad ütlesid, et neeme viidi ära. Neeme oli lastekodu juhataja teisel korrusel asuvasse elas ja siis hakati alguses muidugi, mis ütleme, laps on laps, aga need, mida nüüd sa, kas saab midagi järgi? Siis võtsime pandis riideid, täpselt ei mäleta ja kõiki neid asju, mis seal oli, aga see on mul meeles igal juhul shiidid üks suursugune pesukorvid, kus kahelt poolt, mis hoiti kaebools sangaga, suur kombusime, õhtume meeter või üle meetri lai, avar, niisugune küllaltki. Ja, ja sellega siis tähendab see panime täis ja siis mul on hästi meeles millegipärast just nagu see Kasvast ütles, et võtke kaasa, nüüd õmblusmasin. Vastav asi, et sõitsime toitlejas toika, vahel see üksibeni raskes Masing õmblusmasina. Vahel viisime sinna, läksime jala, läksime kõiksite terlise karavan nii palju kolimisel vasakule, lapsid karja. Kõik käravans, läksime pääsküla jaama ja jaamas. Pilt. Kui ta pääsklo Jaama teatrisse pääsküla jaama taga on niisugune väike laagripoolne, niisugune väike tõugake, vaat sinna tukka siis seal aga jaama ligidal ja niiviisi lastud otseselt seal Shaeliku kui niisugust ei olnud, aga aga ühesõnaga neid jonkade joomeid, nagu tol ajal öeldi, oli küllaldaselt meditsiinilise mütsiga mehi. Rongi juures nad pikku, ühesõnaga Peku rongi ühesõnaga kõndis salongi ees ja niiviisi loomavagunid loomavagunid olid, tähendab, ja kõige huvitavam oli see, et nad olid kõik korralikult, mitte trellitatud, vaid lattraudadega, kõige huvitavam oli see et tähendab ettevalmistusele korralik, võib öelda seda, nad tundsid Need okastraadist, mõtlesin, et võib-olla järsku mõni põgeneb ära, šokolaad ei pea, siis pandi ikka ikka ikka assi tugev. Niisuguse nõukogude võim oli väga tugev. Niiviisi muidugi keegi seal midagi otseselt teha ei saanud ja muidugi rahvas seal põhjus võib öelda rahvuslasi. Ei saa öelda, et mingi sõjaks meelus või midagi pesema kuidagi vaiksed, kuidagi löödud väga. Kas vagunisse viiduid oli ka näha? Varumise viidud nägime mitmeid, mitmeid kordi. Oli niiviisi, et need pakkisi võeti vastu. Millise kriteeriumi järgi neid pakkisi vastu võeti ju kuidas või kas seal suvaliselt või kellelegi näo järgi või ühesõnaga osalt võeti vastu ei võetud vastu. Välja tulid põhiliselt ainult naised ja lapsed. Nad jäid tõesti ka nii kaugele, et rääkida ei saa, rääkida ei saanud ini inimese enda vahel muidugi hüüdmise oli tüüdis küll, aga räägime siis, kui niisugust, seda ei. Ja siis läksime teine päev veel sinna uuesti tagasi, pilt analoogne ikkagi, et seal lapsed seal nutsid. Muidugi seal vagunite akendelt seal trellide vahelt sealt naised ja lapsed seal assid välja seal jah. Aga ma ei mäleta nüüd täpselt kellaaega, aga ta oli igal juhul minu mälestuse järgi ma võin eksida. Ma juhi kindlalt öelda kas oli ning pärast lõunat või kuidagi et siis hakkas rong liikuma. Ja siis on siis ma läksin, mitasin jaama poole vaid vastas seal väike võsake serv vaikse võsakese vahel, siis olime seal mitmekesi seal rongi liikuma hakkas, see moment on mul hästi meeles. Siis oli see just nagu irvitamiseks, naised seal mütside Kadri vist seal üks nagu tolleaegne, olin need väiksed kaubavagunis siis olis jälle, uks oli pärani. Esiolid eestikonservid, solid üsna püramiidi pandud. Üks Tais sõnu Venemaa russo, siis olis lumivalges kitlis seal. Ja see uks oli pärani tehtud, vaadake, mismoodi me hoolitseme nende eest. Õlgedest muidugi liikumas, nuttu oli kõike, aga siis teine moment, mis mul sööst liikumist just meelde jäi, hakkasid meedaks laulma. Ja nii palju, kui seal mehi oli vagunis laulsite seal Eestis autosid teatavasti eks ole, Eestimaasuma jäme. Räägitakse, et rongidest loobiti kirjakesi välja. Need müük, seal oli, mehed vehkisid praktiliselt mass kõigis kirju välja muidugi. Ja meie korjasime nad ülesse, tera riides, noid need siis tahtsid meid muidugi võta muidugi andnud, jooksime eest ära ja nii palju saime ess, andsime kasutaja kätte ja siis kasvataja saatis ikka edasi kõik. Aga hiljem muidugi on selle peale mõelda väga kurb, siis tol ajal oli laps ei saanud aru, mis tähendab inimese saatus. Kui seoloog kirjutab praegult, eks ole, kirjutas raamatu inimese saatuse räägib ühest lapsest ja temal oli sellest kahju. Ma saan aru kõigist. Aga kui rahvas ahv aga tehakse niiviisi siis Solofon pidanud kirjutama teistmoodi seal inimeste saatused, mismoodi timukat? Meie Rafakti, Softnancyptomiini meeste saatus? Siis sõitsime üle Tartu. Kusagil teispool Petserit. Öösel ületasime Eesti piiri, kusagilt oli kuulda, siis laulmist. Ja edasi läks sõit Moskva poole ja teinud riigi ümber Moskva linna, siis ei viidud meie Eeesselloni. Lahkusime sealt õhtu veel Moskva Brjanski raudtee mööda kaluga suunas. Veidi juhtus vagunisse Eesti raudteedel töötanud insener, ekspert. Tema teadis igatahes, kuhu me sõidame umbes missugust suunas ja informeeris meid siis me olime kõik noored inimesed sel ajal. Ja Venemaast ei teadnud õieti mitte midagi, polnud seda maad näinud. Ja, ja siis jõudsime 19. juuni hommikul Teist poolega luuga linna. Viidi meid üle raudteede oli mingisugune kesa väli paigutati meid kõiki, sinna löödi neli vaia nurkadesse umbes 60 korda 60 meetrit. Maa-ala märgistati ära ja ja öeldi, et sellest ruudust väljaminek on keelatud. Ja esimesed vene keele sõnad sai seal selgeks õpitud, et kui sellest ruudust peaks keegi välja minema, siis ütles siis valvurid, streljat. Ööbisime siis selle välja peal ja saime kokku siis esimest korda omavahel, et näha, kes selles Eeesselonis volid, meid oli umbes 1000 inimest. Järgmisel hommikul rivistati meid tuhandete kaupa ülesse. Igale niisugusele sajan, konnale määrati siis üks ülemus. Sattusin niisugusesse saatkonda, kus oli endine teedeminister, Nikolai viitak oli siis meie sajakonna ülem või nagu öeldi, šotnik. Ja panime kõikuma Kaaž olnud kohvrid kõik hunnikusse sinnasamasse ruudu sisse. Sinna jäeti midagi viis või kuus vanemat meest valvuritega suure ja öeldi, et need tuuakse hiljem järele ja hakkasime jalgsi astuma. Pulsi juures minek ei olnud mitte teed mööda päid, oli lihtsalt läbi raadi kõige otsemat teed tulid mõned väikesed jõed vastu, aga sealt läksime poolne kohtadest läbi ja jõudsime siis mingisugused nagu vana mõisa sissesõiduallveevälja, mis olid põlispuudega mõlemalt poolt äärest olid raamistatult siis selle mõisa sissesõidutee juures. Järsku hakati meil valvur kontakas käratsema õia tulistama õhku ja no kui ei saanud aru, et kes meist oskas siis noortest inimestest vene keelt selle aga siis siis teised vanemad ütles tõidki maha ikke maha. Ja nägin, kui üks nüüd oli juba aastates mees, üks, üks, üks, üks vist üks aastat 60 hüppas rivist välja ja pani jooksu. Siis ohvitseri, kes juhatas seda põlvkonda, jooksis talle järele sammu maa pealt, tulistas talle kuuli kuklasse. Eestisse elama asunud venelastega kohtudes avaldas Venemaa välisminister Andrei kooserev hiljuti arvamust et eestlased tahavad kätte maksta kibeda mineviku eest. See on esimene kord, mil Venemaa räägib nii kõrge riigitegelase isikus eestlaste kibedast minevikust. Mäletatavasti oli aga härra ministri sõnavalik kaugel, vabanda vast.