On asju, oo. Tere algab 2012. aasta esimene kirjandussaade loos on asju. Et see saade on aasta esimene, siis on ta ka veidi teistmoodi. Esiteks stuudios on Jan Kaus ja mina, Peeter Helme. Külalist meil täna ei ole. Ja teiseks on meil siin vaatluse all mitte üks autor kui üks raamat, vaid terve hunnik. Seda saadeti anniga planeerides mõtlesime, et katsume aasta umbes niimoodi kokku võtta. Et kumbki koostada möödunud aastal eesti keeles ilmunud lemmikutest ühe esikümne. Nagu lõpuks välja tuli veidi suurema nimekirja ja teineteisele ei näita oma nimekirju. Ja olles saates hakkame siis võrdlema, et mis kokku langevad, mis mitte. Enda nimekirja koostades lähtusime kõigepealt siis oma klassikaraadios kord nädalas eetris olevatest raamatu tutvustustest vaatasin lõppenud aasta nimekirja üle, mis seal silma jäi. Samuti vaatasin üle sellesama kloosn asju, saate teemad, autorid, raamatud ja lisaks, kui mingi nimekiri juba tekkinud oli, pidasin nõuga rohkem raamatuid lugevate sõpradena. Et ega midagi põnevat välja jäänud. Noh, ühest küljest on selge, et niikuinii on midagi põnevat välja jäänud, sest et lõppenud aastal ilmus Eestis hinnanguliselt kolm ja pool 1000 raamatut. Meistril ilukirjandust on võib-olla viiendik või umbes nii see tavaliselt aastate lõikes on. Aga siiski raske on ikkagi sellisest suurest hulgast mingisugunegi vähegi esinduslikkuselt ülevaatlikkusele püüdev nimekiri kokku panna. Nii et eks need nimekirjad kahtlemata subjektiivsed on. Aga jälle, et võib-olla räägid sina ka, et kuidas sina katsusid seda aastat kokku võtta ja mida sa silmas pidasid raamatuid välja valides ja välja kirjutades neid pealkirju? Aga nende nimekirjadega on tavaliselt see häda, et neid aasta kokkuvõtteid küsitakse näiteks minult ja paljudel teistelgi. Ütleme kuu või poolteist enne aasta lõppu, nii et tavaliselt ei ole ma jõudnud kõike aastanumbri sisse vaat läbi lugeda, noh, kõike ei jõua niikuinii rabi lugeda. Aga ütleme, et kõike sellest, mida tahaks lugeda oleks tahtnud lugeda. Nii et Kuima. Ma vastasin siis 2011. aasta eestikeelse ilukirjanduse osas ajalehele Postimees või ka Eesti ekspressile. Siis jäid välja mitmed-mitmed, raamatut, mida ma tol hetkel ei olnud lugenud, no mis on ka ilmunud 2012. aastal. Mis minu meelest vääriksid märkimist. Ja mulle küll tundub, et möödunud taasta oli nii algupärandit kui ka tõlketeoste osas ikkagi niivõrd rikas, et see 10 ja paratamatult liiga väikseks arvuks. Ja mina seetõttu mahhineerinud siin täna saates. Et minu tänane TOP10 erineb üsna märgatavalt muide selles TOP 10-st, mis ilmus Postimehe võrguväljaandes, kuigi seal on ka mõningaid mõningaid nimetusi, mis, mis ühtivad, no mis on niivõrd minu minu jaoks niivõrd olulised ja head raamatut lihtsalt nimekirjast välja. Aga näiteks lugedes läinud aasta eesti uudisproosat, siis olen ka tõesti pärast Postimehele Ekspressile kirjutamist avastanud mitmeid huvitavaid nimetusi, mida minu meelest tasuks mainida, mida ei pruugiks nii-öelda ära unustada. Jah, ma ise märkasin ka seal päris aasta lõpus raamatuid, mis mis jõudsid nii hilja välja tulla, et lugesin mõned siin jõulude ja uusaastavahetusel läbi ja mõnda loen siiani. Nii et see aasta lõpus nende nimekirjade koostamine alati hästi keeruline asi ja tihti tekib oht, et mõni raamat, mis ilmus veel lõppenud aastanumbri sees kaob kuskile sinna aasta vahetustesse ära ja, ja lõpuks, kui need sellised kokkuvõtteid teha, siis inimesed unustavad ära. Sellele kipuvad pahatihti ununema mitmed 2011. aasta alguses ilmunud teosed nagu juhtus minuga, kui ma koostasin Postimehele oma 10 parima teose nimekirja, millega sa siis juhtus seal? No selle raamatu nime jõuame täiesti kindlasti mõlemad saate lõpus. Jah, ja üks teine huvitav nüanss, mis ma märkasin, oli see, et kui ma hakkasin seda isi kümmet koostama, siis ma kirjutasin sinna kõigepealt täie rahuga sisse siis taiermanni, ristisõdade raamatu, jumala sõda ja alles hiljem märkasin, et see on ilmunud 2010, aga ma lihtsalt lugesin seda nii tasakesi, aeglaselt ja see oli nii paks raamat ka. Et ma lugesin seda millalgi möödunud aasta alguses, nii et et mälu mängib, mängib selles mõttes ka vahel trikke. Muide, tegelikult ongi nii, et kuna paljud raamatute avaldamine rehitakse just aastavahetusse, siis mitmeid raamatuid ilmuvadki sedasi, et neil on näiteks küljes vile. Oletame, 2011. aasta märgiaga nad poelettidele jõuavad 2012. aastal või või on isegi sedasi, et raamatus endas on mitu erinevat aastanumbrit. Sisuliselt ma arvan, et kaks raamatut, mille ma täna niikuinii oleks tahtnud Tra mainida vist on sellise saatusega. Armin Kõomägi ilmus vahetult enne aasta lõppu, uus romaan, hea firma, kannab eelmise aasta numbrit, aga ma usun, et enamik inimesi loevad seda alles tänavu. Ja teine raamat on siis Kell vest, kus kõndisime kunagi, mis ilmus ka just aastavahetusel, et tegu on peaaegu pool 1000 lehekülge paksu raamatuga, siis ma usun, et on vähe neid inimesi, kes annaks selle eestinduse läbi jõudnud lugeda. Jah, aga hakkame siis otsast pihta, et kuigi ausalt öelda ei tahaks raamatuid sellisesse pingeritta seada, vaata siis, siis võiks ikkagi öelda kasvavas pinges hakata liikuma ja alustaks siis mõtteliselt nii-öelda kohast 10. Ja mina asetasin sinna ühe noore kirjaniku teosed. Lugesin seda tõesti ka nii-öelda aastavahetusel. Ja avastasin, avastasin üllatusega rõõmuga, et debütant on suutnud luua täiesti pinget sisaldava põnevamaks. Tegu on siis sellise inimesega nagu Mari Järve ja tema romaan, esimene pasta. Ja kui ma nagu mõtlen, siis nüüd läinud aasta püütide peale või või üldse nii-öelda noorte või nooremate kirjanike peale Isamaa ennast sinna enam paraku lugeda ei saa siis esimesena muidugi meenub kohe Jim Ashilevi lühiromaani. Ma olen elus olemise tunne. Mida võib julgesti pidada selliseks põlvkonna romaaniks, mis võtab siis kokku teatud põlvkonna hoiakuid ja, ja sellise pidatuse ja ja suutmatuse suutmatuse süveneda väga veenvalt. Mari Järve on läinud veelgi kaugemale ja kirjutab sellest, kuidas ütelda ulmeliste sugemetega apokalüptilise romaani, kus siis terve terve maailm nakatutakse surmava õhu teel leviva ebola viirusega ja see pole viirus, muidugi jõuab ka Eestisse. Ja hakkab siin nii-öelda jalust niitma inimesi. Siis Mari Järve kirjeldab, kirjeldab rühma rühma inimesi, kes põgenevad Põlvamaal Vastse-Kuuste asula lähedale ja püüavad seal kuidagi kuidagi kümnekesi ellu jääda. Tõsi noh, kui, kui seda debüüti nüüd vähekene kriitilisemalt, et jälgida, siis võib-olla oleksin seda romaani siit-sealt kärpinud romaani lõpuosas, kui siis tegevus nihkub Hiiumaale, kuhu on ka põgenenud, siis raamatus Eesti valitsus ja, ja kümneliikmeliseks kahanenud riigikogu. Aga, aga üldiselt mind tõeliselt üllatas, et debütant suudab, suudab keskenduda kirjeldamisele ja oskab, oskab hoida pinget, karakterid on võib-olla mõnevõrra plakatlikud, aga ometi on püütud luua sellist mitmekesist karakter konda läbilõiget Eesti elust, mis annab ka võimaluse käsitleda mitmeid olulisi teemasid, mis Eesti ühiskonnas juba aastaid esil on püsinud. Nii et minu meelest täiesti selline mainimisväärne mainimisväärt raamat, kas sina, Pedro, oled seda lugenud? Ja ma ei ole seda mitte ainult lugenud, vaid kirjastaja küsis, kas seda käsikirja välja anda ja siis ma vaatasin seda ja selle raamatu tagakaanel on selline minu soovitus ja ongi, ongi. Nii et selles suhtes mul ei olegi sinu jutule midagi lisada, võib-olla ainult selle jutu päris algusesse minnes, et nende esikümmet koostades ma ei mõelnud pingerida välja, vaid ma panin raamatut ilmumise järjekorras ritta. Sest et eriti eriti hiljem ma vaatasin, et see õigustas ennast, kuna lõpuks oli nii palju raamatuid, mille oleks tahtnud justkui kõrvuti panna. Aga jah, debüüt oli päris palju häid ja see Mari Järve selline üsna, just selle stiili mõttes globaalse haardega ulmeromaani oli tõesti meeldiv üllatus. Ja võib olla lähmegi siit edasi. Aasta alguses ilmus veel ka üks teine väga hea ulmeromaan, millest me oleme siingi saates rääkinud. Nimelt siis tõlkeromaan, Tšailamyyjevilli linn ja linn. Ma usun, et sa ei ole seda raamatut ka vahepeal. Ei, absoluutselt mitte jaa, mainin kohe ära, et Postimehe esikümnes oli mul see raamat täiesti kirjas. Üldse üks väga selline huvitav romaan, mida võib nimetada ka kriminaalromaaniks otseselt ju midagi ulmelist löögi, seal on lihtsalt jabur ühiskond, aga kui mõelda tegelikult maailma või kasvõi hiljuti lõppenud 20. sajandi peale, siis ühiskonnad, mis tänapäeva positsioonilt tatrale jaburad tunduvad, on mõnel ajaperioodil vaated valitsevad olnud maailmas, nii et selles mõttes ei ole Chainame ville siin raamatus küll nii selgelt ulme. Tal on ilmunud ka väga selliseid puhtaid ulmeromaane. Aga siin on rohkem sellise sotsiaalse eksperimendi jälgija ja looja ja ja Ma natuke üks väike veel, võib-olla isegi mari järvega, et kui Mari Järve raamat on psühholoogiline romaan, mille tegevus leiab enam-vähem juhuslikult aset keskmaailma puh Sis Jonamiieviljon kirjutanud kriminaalromaani, mille tegevus toimub siis ühes absurdses linnas, kus siis ühel territooriumil on kaks riiki, mille pindalalt sisuliselt kattuvad ja kus elanikud peavad tohutult pingutama selleks, et seda linna teist poolt märgata. Nii et, et on võetud justkui kumbki autor on võtnud justkui klassikalise žanri, aga mõningad reeglid klassikalisest väga ebatraditsiooniliseks pööranud. Ma isegi nimetataks seda Chainamiiewelli romaani linn ja linn topograafiliseks romaaniks topograafiliseks teoseks. Ta ikkagi loob mingi täiesti unikaalse ruumipoeetika, mis kogusele mani struktuuri üleval hoiab ja tegelikult mind lugejana ka tükk aega petis. Ma ei saanud tükk aega aru, mis neil inimestel viga on. Mina ei saanudki aru, lõpuks pidin ikkagi internetist hakkama lugema selle raamatu kohta, sest ma lihtsalt ei saanud aru ja ma ma mõtlesin ka mingis mõttes üle, et kui seal romaani alguses juba esinenud sellised kummalised välgatused, et peategelane jälgib ühte naist tänaval, siis ühel hetkel märkab, et see naine ei olnudki seal. Siis mina arvasin, et siin on mingisugused ulmelised reeglid sisse toodud mingisugune dimensioonide lõikumine, noh mida sa filosoofilises tähenduses lõpuks ka oli, aga, aga mitte siis sellises formaalloogilises füüsikalises tähenduses. Et ta loob sellise väga maagilise ja mingis mõttes ka painajaliku romaani. Ma mäletan, et kui ma selle läbi lugesin, siis ma tänaval ringi käis, mängisin pidevalt endaga seda mängu, et seda maja tohib vaadata ja seda teist ei ole siin olemas. Et see auto on olemas, seda ei ole. Siin pargis on olemas, seda järgmist puud ei ole, aga ma kardan, et meie jutt on vist nendele raadiokuulajatele, kes seda raamatut lugenud ei ole, üsna arusaamatu. Nii et ega muud ega seda täpselt, et seda tuleb lugeda ja. No liigume edasi, ma mõtlen, et kui me oleme juba sellistele ulmelister ja mõnevõrra apokalüptiliste radadele, siis ei saa kindlasti mainimata jätta, vähemalt mina ei saa mainimata jätta Toomasega Lavini chi romaani öötöö, millest me samuti oleme teinud eelmisel aastal saate. Ja jällegi konkreetne seos Mari Järve romaaniga on olemas. Raamatu algtõukaks saab samuti tõesti harjumatu olukord, kus siis nii-öelda inimkonnaga juhtub midagi, peategelane avastab ennast maailmast maailmast üksi ja, ja siis järgnadki kirjeldus sellest, mida ta seal täiesti üksi olles pihta hakkab. Kuna ma näen klavitši tõstnud esile, noh nüüd juba mitmel puhul Eesti Ekspressis pidima keskenduma ühele teosele, esmalt keskendus ringi just nimelt toomas klaviniks öötööle, siis võib-olla sellest raamatust ei tahakski rohkem rääkida, soovitan lihtsalt otsida vikerraadiovõrguleheküljelt ülesse. See loos on asju saade, kus me Toomas klavintši romaanist rääkisime. Jah, ja võib-olla vaataks korraks veel selles järjekorras, et kuidas need raamatud ilmusid, siis? Mul on kirja pandud siia nüüd üks äsja käsitletud rohkem või vähem ulmelistest teostest erinev teos nimelt siis ka üsna aasta alguses ilmunud Kivisildniku liivlased ja saurused valu, raamatu esimene köide. Sellest me vist siin saates. Tekkinud oleme küll me tegime saate jumalik kirjastuse jumalikud ilmutused uutest raamatutest ja siis me mõlemad väga tunnustavalt rääkisime Kivisildniku luuleteosest. Ma mainin kosja vahel ära, et, et minu meelest on see tõesti eelmise aasta üks kõige kõnekamaid kodumaiseid luuleteoseid. Kõige jah, Me käsitlesime laiemalt kogu seda sarja ja mulle tundub, et seda sarja on varsti jälle põhjust laiemalt käsitleda, sest üks teine raamat, mille me siin oma esikümne kõrvale nii-öelda varunimekirja ka kirja olen pannud, on kaur, riismaa debüütraamat. Luulekogu Me hommikud, me päevad, õhtud, ööd, mis seal siis Kivisildniku kirjastatud väga mahukas, põhjalik ja omapärane, tugevas keeles tohutu laia, temaatilise haardega, ulatudes siis enam-vähem baltisakslaste ümberasumisest ja Saksa-Poola sõja ehk siis teise maailmasõja puhkemisest kuni siis probleemideni, mis valdavad tänapäeva Eesti pereema supermarketis mänguasjaleti juures seistes, et ka selline sotsiaalne kõnekas samal ajal tugevas keeles ja sugestiivse raamat. Nii et Kivisildnik ei oska mitte ainult ise kirjutada, vaid oskab väga hästi autoreid leida. Just nimelt mainige kas või samuti eelmisel aastal jumalik ilmutuste sarjas ilmunud buklyni haigukogu. Aga mina läheksin järgmise Eesti autori juurde nimelt selsamal aastavahetuse rahulikumal hetkel kui mul avanes võimalus lugeda mitmeid teoseid, sattus mu kätte ka Toomas Vindi novellikogu kunstniku elu ja mainiksin tunnustavalt staga siinses saates ära. Tegu on siis tõesti toredate novellidega, kus on koos selline sarkastiline irooniline hoiak ja samas sellise vanema mehe elutarkus ja leplikkus. Noh, esmapilgul paistavad Toomas Undi novellide kangelased tihtipeale välja sellised tüüpilised eesti kirjanduse kangelased kes on nii-öelda maailmast eemaldunud või kõrvale tõmbunud või kõrvale tõmbuma, vaatavad maailma kuidagi kõrvalt. Kogu seda sellist ohtu, et me loeme jälle lugusid lillekest pasameres, palun vabandust väljenduse eest mahendab ikkagi just Toomas Vindi väga selline mõnus humoorikas eneseirooniline hoiak. Mis siis ei luba nendel novellidel järgida sellist jäika, mina versus maailm hoiakut vaid tegelikult kirjeldab omal moel minu meelest väga, väga veenvalt seda, kuidas inimesed vajavad kujutelmasid ja kuidas neist kujutelmadest kasvavad pahatihti pettekujutelmad. Nii et üsna veenev, üsna veenev Noviliku. See kõlas kuidagi selles mõttes tuttavalt, et jällegi sügisel vist päris aasta lõpul aga ilmus üks, teine lühiproosakogu seepärast ühelt väga noorelt autorilt, pean siis silmas tänavuse Betti Alveri debüüdiauhinna võitnud Margus Tamme unest võidujat millest sa lugesid ühes saates ilusas kohas ühe katkendi ette, aga mida me muidu siin pikemalt käsitlenud pole. Tegu on siis seal noore autoriga ja ma tean, et selle unes nõiduja aluseks on tema interneti blogi. Aga seda ma sain alles pärast lugemist teada, sest igatahes ei jäta küll sellist sellist, see on mingisugused ad hoc päeviku muljet, vaid on päris hästi viimistletud jutukesed ja ja sealgi on, mulle tundub vist temaatilisi kattuvusi need Toomas vindiga, et sellised kultuuriinimeste toimetamised ja kohatine veidi jabur atmosfäär ka küsimused selles nende elus osalemisest mitteosalemisest. Kusjuures toomas vindile ei pärine mitmete peategelased mitte haritlaste või kultuuriinimeste ridadest, vaid vaid et esindavad nii-öelda siis kuidas öelda esimest Eestit esindavad selliseid tegelikult heal järjel olevaid olevaid inimesi kellel siiski tundub olevat saanud ühel või teisel moel, kus maailmast villand või kes leia ühel või teisel moel maailmaga kontakti. Ja aga tore on veel see tüks vindi novell pealkirjaga tekstis hoolds on jutustatud naise seisukohast, mis on ka värskendab kogu selle raamatukunstniku elu tervikut. Ja pealegi, mulle meeldis ikka sellised tõesti vanema mehe sellised leplikud mõtisklused kõige kadu kodusest, mis lisasid raamatule mingit sellist, kerget poeetikat. Laos, anna asju. Head kuulajad eetris on 2012. aasta esimene kirjandussaade loos on asju, stuudios on Peeter Helme ja Jan Kaus ja võtame kokku 2000 üheteistkümnendat kirjandusaastat. Ja püüame siis raamistada oma jutu sellise tegelikult üsna plastilise esikümne kaudu. Peeter juba mainis seda, et tema esikümme ei ole kuidagi seotud pingeritta vaid ta on asetanud oma raamatut järjekorda lähtudes ilmumisajast. No mina tegelikult mingil moel püüdsin mingi mingit pingeritta seada, aga tegelikult selle seadmise käigus muutesse mulle vastumeelseks, nii et me liigume edasi pigem intuitsiooni järgides. Ja järgmine raamat, mida ma kindlasti tahaksin mainida, on samuti Eesti out tori kirjutatud. Tegu on siis Rein Põdra romaaniga kauge. Ja see on üks hästi kummaline raamat. Tihtipeale saab raamatute lugemisest sellise kogemuse, et loed raamatut põnevusega või huviga. Aga see raamat, õhu järelmõju võib-olla kaob üsna ruttu, et Rein Põdra raamatuga on täiesti vastupidi. Raamatu lugemine edenes aeglaselt ja tihtipeale isegi kuidagi kuidas ütelda raskelt või, või ma pidin ennast selle raamatu lugemiseks sundima, sest raamaturütm on taotluslikult aeglane, taotluslikult mõtisklev. Aga raamatu järelmõju kestab, kestab siiamaani. No kui kokkuvõtvalt rääkida raamatu sisust, siis tegemist on ühe pensionile jääva geograafia emeriitprofessori Artur valdasega ja siis asub elama Tartus ühte majja, kus ta hakkab mõtisklema ja fantaseerima siis avastuste teemal, maadeavastused keskenduvad kõik ütleme siis polaarpiirkonda Siberisse ja polaarjoone taha. Valdase mõte ja kujutlus liigub, liigub siis Gröönimaast fotomereni. Ja pikapeale selgub, et seal majas, kus siis Valdes mõtiskleb meresõitude ja maadeavastuste ajaloo teemadel ka kummitab. Ja rohkem ei tahagi sellest raamatu sisust rääkida, see raamat väga vaikselt, aga järjekindlalt imeb lugeja endasse. Ma ei tea, võib-olla on siin ainult minu lugemise puhul kaastegevaks ka tõsiasi, et ma kunagi suure huviga lugesin maadeavastuste ja meresõitude ajaloost. Mäletan, oli oli üks raamat, kus olid sees Chams, Kukija laperuusi, meresõidud Nende kirjeldused. Samuti haakub põdraraamat noh, näiteks Sulverni raamatuga kapten atrase seiklused või Stenna tonni raamatu aeglus avastamine. Aga põder on leidnud mingisuguse täiesti oma oma viisi asju kirjeldada aeglaselt sisendusjõuliselt ja ei taha gara rääkida raamatu Bryanti, aga ütleme need lihtsalt nii palju, et see on olemas ja tänu sellele brändile, ma arvan, patujärelmõju minus kestabki, et seal seal on olemas mingisugune müstiline element, millest võib-olla tahaks isegi mõnes saates nagu eraldi rääkida, tahaks Rein Põdra siia saatesse külla kutsuda, temaga sellest raamatust pisut pikemalt rääkida. Selle raamatu kohta võib öelda, et laiemas mõttes on see ka kummardus Eestist pärit põhjaalade uurijatele. Et siin on üsna palju sellist ajaloolist materjali, mis põimub fantastilised või ma ei tea, kas paralleel on päris õige, aga on veel üks eesti autor, kelle sulest möödunud aastal ilmus raamat, mis räägib kaugetest aegadest, kaugetest kohtadest ja teeb seda samuti väga sugestiivse ja meelde jäätvalt, kuigi hoopis teisiti. Pean silmas siis Tiit Aleksejev, et ja tema ristisõjaromaani teist osa kindel linn, millest me siin üldse mitte tükk aega tagasi rääkisime. Nii et. Ma ei teagi, kas sellel raamatul selles mõttes pikemalt peatuda. Olen vaadanud, et see raamat on ka raamatumüügi edetabelites üsna heal kohal, ma arvan, et paljud on seda lugenud. Loodetavasti paljud kuulasid ka meie saadet. Tegu on igatahes minu meelest ühe parima eelmisel aastal ilmunud eesti autori algupärase romaaniga ja ühe teosega, mis kahtlemata pikaks ajaks meelde jääb. Ja võiks Aleksejevi kontekstis veel ära öelda selle tõsiasja, et keskaeg tundub praegu olevat eesti kirjanduses esile, aga võib-olla mitte ainult eesti kirjanduses. Praegu on võib-olla hea hetk üldse keskaja mõtiskleda keskajast, et on ilmunud erinevaid huvitavaid raamatuid ja noh, kindlasti ei saa me siin üle ega ümber eelmise aasta ühest kõige olulisemast kirjandussündmusest, ehk siis sellest, et ilmus tantaligeeri jumaliku komöödia põrgu kahes erinevas erinevus käitas ja tantra ja asub asub oma oma loominguga ja, ja oma hoiakutega just sedasi keskaja ja renessansi renessansi piiril. Et ma arvan, et jumaliku komöödia lugemine tuleb kasuks ka üldise, sellise keskaegse meelelaadiga tutvumist, mis mõttes? Ja tõesti kuidagi huvitav, et, et need asjad toimub kuidagi paralleelselt. Et samal ajal, kui ilmub ilmub niivõrd põhjapanev ja, ja kogu meie läänelikule mõtlemisele niivõrd oluline teos ilmuvad 2011. aasta jooksul mitmed tähelepanuväärsed romaanid, mis, mis just kasutavad, kasutavad keskaega või tõukavad keskajast või kirjeldavad keskaega. Seesama sama Tiit Aleksejevi kindel linn, aga ka näiteks Indrek Hargla raamat Apteeker Melchior ja timuka tütar, mis on siis Melchiori sarja kolmas kolmas romaan, kusjuures praegu on mul pooleli veel veel üks väga huvitav suhteliselt tundmatu autori Raivo Seppo raamat, äikeserannik mille tegevus leiab samuti aset keskajal praeguse Prantsusmaa pinnal Bretoonias ajaks on umbes seal 1250, sel ajal kui Lui üheksas püha valitses. Nii et see keskaeg tundub olevat kuidas hot või in. Tundub tõesti, nii et jah, ma arvan, et igaüks, keda keskaeg huvitab, leiab praegu väga palju lugemist ja noh, see raamatut, millest kohe rääkida tahan tõukub väga laias laastus keskajast, aga Mul ei ole sellel vist küll tegelikult mitte midagi pistmist. Pean siis silmas raamatut, mis oli möödunud aasta viimase loos on asju saate põhiteema, nimelt Paavo Matsin doktor Schwartz alkeemia 12 võtit mis oli minu jaoks küll üks täiesti hullumeelne lugemiselamus. Ma ei ole üldse kindel, kas ma sellest raamatust üldse midagi aru sain. Võib-olla käin. Aga mina vähemalt olen julgustanud kõiki inimesi, kellega rääkinud, seda lugema, et ka keskajast midagi teadmata seda raamatut võimalik lugeda lihtsalt sellise assotsiatiivne kirjandusena mida lugedes on põnev jälgida, mis tunded ja tead iseenda peas hakkavad arenema. Ja millist mõju üks või teine episood avaldab. Lisaks sellele on see raamat ju ka üks suur mäng teemal klišeed kirjandusest tuntud võtted kirjanduses autori, tema tegelaste lugeja omavaheline ringmäng. Need need asjad on seal ju ka olemas ja, ja nagu ma aru saan, siis kes huvituvalt keemiast ja kes sellest midagi teab, seisab ilmselt veel lisalugemiselamuse. Kusjuures tõesti, sa mainisid väga õigesti, et seda raamatut ei pea üldse lugema, nii et et otsida sealt lugu vaid, et see raamat isegi jutusta lugu, vaid just nimelt tekitab seoseid, tungib nii-öelda, tungib võib-olla alateadvusse mingil mingil moel, et ta kuidagi tekitab mingi kõverpeegliefekti tegelikult, kui see reaalsuse suhtes ta tekitab mingisuguse mingisuguse tundmuse, mida olen mina näiteks isiklikult tundnud une ja ärkvelolek nagu vahepeal vahepeal viibides, ütleme, nendes hetkedes või nendest seisunditest une ja ärkveloleku vahepeal. Nii et võib-olla seda raamatut tulekski lugeda kuidagi tavapärasest erinevalt, püüda nii-öelda mitte harjumuspärase raamatu juures või ees loobuda ka sellist harjumuspärastest lugemismudelit. Aga kui me räägime nüüd jälle sellest kujutluse või kujutlusvõime suurest Trioufist ja Paavo Matsin raamat kahtlemata esindab, siis ma tahaks mainida veel Rein Raua raamatut hotell Amalfi ja kui ma üldse mõtlen, mõtlen selle peale, et, et eelmise aasta eesti kirjanduses ilmus mitu väga tõsiseltvõetavat teost, mis just nimelt räägivad kujutluse ja tegelikkuse vahelistest pingetest. Toomas Vindi kunstniku elu ma juba mainisin, aga näiteks Rein Põdra raamat kauge kirjeldab sedasama kujutelmade muutumist pettekujutelm, maks kuidas sellest Sonnikovi, temast saab lihtsalt selline mingi tühi ja kõle kivine saareke keset Põhja-Jäämerd ma ei mäletagi kuskil gara või lapterite meres kus see, kus see Vennetti maa asus siis Rein laude, kirjeldab sedasama olukorda, aga teeb seda muidugi väga salakavalalt. Sest hotell Murphy on esmapilgul ja pealispinnal väga kerge lugemine, seda annab nii-öelda ludinal lugeda. Aga seal pealispinna all liiguvad mingid teised hoovused, mis lõpuks paljastavad, ütleme nii. Tead tänapäevaste kujutelmade mõnevõrra hukutava ja, ja isegi nagu jubeda jubeda mõju, et mingis mõttes tegu ka sellise õudusromaaniga, aga väga salakavala õudusromaaniga Ma pean ütlema, et see on ka üks raamat, mis nüüd just aasta lõpul ilmus, et minul see alles pooleli, et et minul jääb see ka tõenäoliselt alanud aastal lugemiselamuste hulka lõpuks mäluks. No mulle mulle väga meeldib. Üks lause Ingmar Bergmani filmist Sügissonaat kus öeldakse nii, et kontakt reaalsusega on anne ja seda annet on antud väga vähestele ja mulle tundub, et nii Toomas Vindi raamat Rein Põdra raamat kui Rein Raua raamat kirjeldavad seda kontakti saavutamise raskust igaüks nagu omal omal moel. Mulle tundub, et see lause viib meid lähemale möödunud aasta vast kõige võimsamale kirjanduselamusele. Pean silmas siis Louis Ferdinand, see liinireisi puu kus on ju ka kontakt reaalsusega lase ebameeldivalt lähedaseks tehtud, kui me meenutame kasvõi spanjelise, juurusid kärnkonni või, või Aafrika kolooniate majades vaikselt surma poole, ennast surma poole joovaid, kollaste nägudega prantsuse koloniaalametnikke See on tõesti võimas võimas raamat, ma tõesti arvan, et see Lynni raamatut reis öö lõppu võib nimetada tegelikult selliseks ilukirjanduse võimaluste manifestis, noh, ma saan aru, et sellinne, kirjutanud teda vist arvatavasti mingi selliseid manifesti, noh aga ma arvan, et võib-olla selline taotlus näidata, Ta kuidas annab asjadest kõneleda. Kui sisendusjõuliselt, et kui nii-öelda fantaasiarikkalt annab asjades asjadest rääkida, siis, siis selles on see selles osas on see raamat küll minu meelest möödapääsmatu ja mulle tundub, et just nii-öelda alustavad kirjanikud või need inimesed, kes tahaksid, tahaksin öelda, kirjandusse siseneda peaksid seda ilmtingimata seda raamatut lugema, sest see annab nagu mingisuguse ütleme, silmapiiri kätte just just selles osas, et kuidas, kuidas asju kirjeldada, kuidas asjadest rääkida, milliseid võimalusi tegelikult keel meile annab nagu ilukirjanduse raamistik. Jah, see on mitmeski mõttes totaalne kirjandusteos, ühest küljest näitab kirjaniku fantaasia jõudu, aga teisest küljest näitab ta seda, et kuidas fantaasiajõud toob selle reaalse maailma kõigi oma lõhnade, haisude värvide kõige kõigega, nii tohutult lähedale. Et ühel hetkel on raske seda lugedes tunda, et see on, et need on ainult sõnad paberil vaid see on nii rõhuvalt lähedal. Et kui ma tõesti seda nimekirja siin koostöös ja siis ma ütlesin endale, et see reis öö lõppu on ilmselt minu eelmise aasta kõige sügavam lugemiselamus küll. Jah, kasutatakse sellist metafoori, et inimene kirjutab perega, et seda võib tõesti öelda, et see on kirjutatud verega rasvaga higiga, tatiga pisaratega naha naha peale. Keha küljest rebitud nahatükkide peale, ütleme nii, kui sa mainisid seda, et see on raamat, mida iga noor autor peaks, vähemalt siis mõtlesin korra ära mainida. Marju Margas youssa kirjad noorele romaanikirjanikuna mis ilmus siis Loomingu raamatukogus kevadel millalgi. Ja mis on ka üks selline raamat, väga tore lugemine ja väga tore, et see on eesti keeles välja antud, sest minu meelest kuulub see ka eriti nüüd, kus Mario Vargas Youssa sai, mis kaks aastat tagasi Nobeli auhinnaks. Et eriti nüüd on tore, et see on eesti keeles välja antud ja ma arvan küll, et see kuulub ka sellise 20. sajandi, ütleme kirjandusteemalise diskursuse põhitekstide hulka. Kusjuures tuleks üldse tunnustavalt mainida Loomingu Raamatukogu valikut läinud aastal et mitmed-mitmed väga tähelepanuväärsed teosed ilmusid just Loomingu raamatukogus. Ja minu lemmik, eelmisel aastal ilmunud Loomingu raamatukoguteostest on pool Boshee raamat esseid kaasajapsühholoogiast. Ja kuigi esmapilgul tundub olevat üsna kirjanduskeskne teos, et siin on justkui esseed kirjanikest, pod, läärist, Renaanist ja Flo väärist näiteks siis tegelikult kõige selle taustal või kõige selle kõrval või kes selle sees käsitleb käsitleb Boshee palju laiemaid teemasid ja teeb seda kuidagi kummastava nii-öelda aja kajalisusega, näiteks. Järjest see algab ühe flonääri kuulsas tendentsiga. Hukka tuleb mõista iga teos, kust autor välja paistab. Ja mulle tundub, et kui me mõtleme selle peale, kuidas oma elulooline kirjandus on juba mitmed aastad lokanud ja need on hakanud hakatud sellele andma selliseid kummalisi vastulööke meenutagem kas või Asko Künnapi raamatut, mälestused mis on siis tegelikult tühjade lehtedega Mikk või siis Peeter Oja bestselleri 17 korda neli, mis on ka justkui nagu mälestusteraamat siis mulle tundub, et see Flo vääri sentents on naerdud, ajakohane, kuigi tuledele ei maininud, et Porsche väga sümpaatselt annab sellele nagu teatud lisavarjundi. Ühesõnaga tekitab Silmeti sellise võrd pildilise kahe küljega mündid. Tsiteerin. Me jutustame üksnes oma unenägu elust ning mingis mõttes on igasugune kujutlusvõime looming, autobiograafia kui ka mitterangelt faktiline siis igal juhul sisemiselt ja meie loomuse tagapõhjaosas sügavalt tähenduslik. Nii et soovitan neid väga haritud ja, ja ilusas keeles esseesid kindlasti kindlasti lugeda. Ja kui läks juba selle jutt selle omale loolisuse peale, siis ma mainin veel tunnustavalt ära ühe oma eluloolise teose, mis kindlasti kindlasti kaldub, kaldub selle kogu oma eluloolise laine nii-öelda positiivsesse ossa, kus siis, kus siis inimese isiklik elu seotakse mingit laiemate tendentside või hoovustega ajalooga mäluga. Selleks raamatuks on Kai Aare veidi vene veri. Oma eluloolistest raamatutest tahtsin ma ise ka ära mainida nimelt Andrei Hvostovi Sillamäe passioon, mis oli ilmselt ka üks eelmise aasta populaarsemaid oma eluloolisi raamatuid, aga ma julgen samuti väita, et venevere kõrval kindlasti ka üks paremaid, kus autor teeb täpselt sedasama, mis sa just ütlesid, seob iseenda elu laiemate ajalooliste hoovustega. Ja teeb seda väga nauditavalt ja kaasa elama kutsuvalt või õige võistlused on öelda kaasa elama sundivalt. Aga enne mainisid seda, et Loomingu raamatukogus on palju häid asju ilmunud, siis ma olen siia välja kirjutanud kohe mitu tükki millest me oleme, millest siin rääkinud. Milan Kundera veidrad armastuslood ilmus möödunud aasta alguses. Samuti ilmus esimene otse albaania keelest eesti keelde tõlgitud raamat siis Albaania ilmselt kõigi aegade kuulsaima kirjaniku Ismail kada rehk kuriaasta mis oli samuti üks väga huvitav lugemine. Mis on selle raamatut, see tundus mulle absurdne, naljakas, kuni selle hetkeni, kui ma siis otsisin järgi, et mis selles raamatus tõele vastab ja mis mitte ja selgus, et kogu see absurdne traagika, mida seal kirjeldatakse vastabki Albaania ajaloos tõele ja siis ma sain aru, et see raamat ei ole naljakas, võttis ikka täitsa jube. Loomingu raamatukogus ilmunud ka veel üks, mis mulle samuti väga sügava mulje jättis ja mida me oleme siingi käsitlenud. Pean silmas siis Juhani Aho lühiromaani, samuti sellist, üsna oma eluloolist raamatut üksi. Nii et tõesti, Loomingu raamatukogu oli lõppenud aastal ääretult põnev ja loodan, et alanud aasta ei too selles suhtes mingisuguseid muudatusi. Just, aga kui me juba jõudsime Soome kanti ehk siis Juhan Eho juurde, siis, siis mina ei saa üle ega ümber ühest ühest väga südant soojendavast rõõmusõnumist. Nimelt on eelmise aasta lõpus ilmunud üks, ühe minu lemmikkirjanikku ehk parim teos, Peeter seda juba saate alguses mainis, ehk siis tegu on Shell vestlevad romaaniga, kus kõndisime kunagi ja seal vestava mulle alati meeldinud, kohe alguses kohe tema esimesest raamatust alates Eesti keelde on tõlgitud tema romaanidest nüüdse seisuga siis kaks tükki. Ja võib arvata, et, et kus kõndisime kunagi on, on ikkagi vesto põhiteos, sest lisaks sellele oma nii-öelda firmamärgile ehk siis Helsingi linna poeetilisele kirjeldamisele lisandub siin romaanis ka teatud ajalooline mõõde. Lugeja saab, luge juhitakse siis ütleme, Soome lähiajaloo sellistesse keerulistesse nüanssides tehakse seda väga sellise ütleme, peategelaste peategelastele kaudu. Nii et nii et see ajalugu tundub sedasi käega käega kombatav. Aga sina, Peeter vist ka loed seda raamatut. Praegusel hetkel on see praegu pooleli, et mulle tundub, et tegu on jah, tõesti ühe lõppenud aasta väga võimsa kirjandusteosega. Ilmselgelt mängib siin oma rolliga tõni sarnoweri hea tõlge rootsi keelest eesti keelde. Ja muidugi selle romaani tohutu panoraam, siis võetakse vaatluse alla ju tegelikult kogu Soome ühiskond siis Soome kodusõja ajal ja luuakse väga veenvad ja põnevad tegelaskujud, millele lisanduvad siis väga huvitavat olukirjeldused, mis tõesti teevad Helsingi linnast veel ühe oma ettetegelase sinna juurde. Nii et ma ka pidevalt tunnen vajadust siis maakaarte linnaplaane juurde uurida, et see kõik see endale täpselt silme ette manada. Ma võib-olla lõpetuseks mainin siiski ühe raamatu veel ära, mille ma mainin ära vaata kirjandusvälistel põhjustel, isegi. Nimelt ilmus tänavu sügisel siis inglise päritolu Kanada ajakirjaniku Tom Rahmanni ajakirjandusteemaline romaan imperfektsionistid. Ma ei maini seda raamatut ära mitte sellepärast, et see oleks tohutult hea raamat või et see oleks tohutult hea tõlge. See on küll üsna Raamat, tõlge on talutav, võib-olla natuke kohmakas. Minu meelest on tähelepanuväärne on see, et see on nüüd üks selline raamat, mis just praegu teeb ka laias maailmas suurtes keeltes ilma ja on bestsellerite nimekirjades. Ja. Käsitlevad kriitikud nii, nii siis paljudes maades, paralleelselt praegu, et Eestis ilma tihti raamatuid, mis suudetakse nii kiiresti tõlkida eesti keelde, et me saaksime paralleelselt siis muu maailma askonnaga osa nii-öelda kirjanduselu sellisest tähtsündmusest. Teine oluline põhjus on ka see, et millest see raamat räägib, see räägib nimelt üha rahvusvahelisemaks, ajalehe allakäigust ja meedia muutumisest. Selle raamatu teema on seega samuti aktuaalne, raamat ise on aktuaalne selles mõttes, et ta on praegu kõikjal edetabelites, aga ka see millestki räägib, on aktuaalne needsamad protsessid, mida ta kirjeldab sellest, kuidas paberlehtede tiraažid kahanevad ja tuleb võidelda uue meediaga ja nii edasi ja nii edasi. Need kõik on Eestiski aktuaalsed ja siit me jõuame veel kolmanda aspekini. Võib-olla see kirjeldab nimelt ka Eesti kirjastamis elu muutumist. Sest et väga paljud inimesed, kes Eestis on huvitatud väliskirjandusest, on võimelised seda ise vähemalt inglise kindlasti ka mingil määral Soome või Saksa või prantsuse keeles lugema. Ja nad teevad seda, kui eestikeelset tõlget ei ole, siis nad haaravad kohesele võõrkeelse järele. Nii et võib olla räägib ka midagi sellest, mis lähiaastatel Eesti kirjastajaid ees ootab. Nad peavad üha kiiremini ja kiiremini reageerima selleks, et lugejaid leida ja mulle tundus see raamat selle tõttu tähelepanuväärse kirjandussündmusena. Muide, mingil moel haakub sinu jutuga see tõsiasi, et mida mina tähele olen pannud, et eelmise aasta eesti proosakirjanduses on üks selline oluline läbiv teema. Kogu selline tarbimisühiskonna Kahtlane, või lausa lausa hukutav hukutav mõju inimesele. Ja erinevad autorid lahendavad muidugi seda, seda küsimust erinevalt näiteks Rein Raua romaanis hotelle maffia on seesama teema olemas. Olle Lauli lähtub sellest küsimusest oma romaanis kodutus, kirjeldades just inimestevahelisi suhteid. Aga ma arvan, et üks, üks parimaid tarbimisühiskonna kirjeldusi pärineb Armin Kõomägi raamatust, mis samuti esineb seda eelmise aasta üsna rikas kodumaist proosaaastat. Ehk siis Armin Kõomägi raamat, hea firma, kus siis üks ornitoloog uurib Selveri vareseid ja ma siis loen saate lõpetuseks väikse lõigu ette, et kui ta järgmine kord Selverisse lähete, siis pange hoolikalt tähele, kuidas varesed käituvad. Hakkasin huvi tundma vareste pesitsuspaiga vastu. Tulemus hämmastas mind. Kogu Selveri populatsioon elas kaubanduskeskusest umbes ühe kilomeetri kaugusel asuva vana remmelga võras. Uurisin neid varakevadel pesaehituse käigus. Binokliga vaatlemisel selgus, et lisaks okstele kasutasid linnud ehituseks ka mitmesuguseid muid materjale. Vahel nägin, kuidas lind lendab kohale noka, vahel otsekui poeriiulist pärinev kirev karbike. Pakend rebiti puruks, selle sisu kasutati pesa Woodardusel. Et asja lähemalt uurides astusin puu alla, kust leidsin naiste hügieenisidemete karbi jäänused. Üllatused jätkusid pesakonna toitmisel. Kogu toidupoolis pärines eranditult kaubandusvõrgust vareste loodusliku toiduvaliku suhtes ja näidanud ei vanemad ega pojad üles vähimatki huvi. Veelgi põnevamaks muutus asi, kui hakkasin menüüd täpsemalt uurima. Pesitsusperioodil toimus vana remmelga Selveri vahel tihe õhuliiklus. Vahel lendas suur isalind kohale väike kilekott noka vahel. Vareste suureks lemmikuks osutus Lätis valmistatud kohuke. Kes on kaalumsi pakendil oleva nutika tegelasega kursis, võib nüüd hakata naerma, kuid asi on naljast kaugel. Tuletagem meelde, et ka kassitoidu pakendil on kujutatud tavaliselt kena ja hoolitsetud. Kas minu imestuseks ei lõppenud, kui tavaliselt muneb hallvares neli kuni kuus muna, siis remmelga uhketes kõigi mugavustega pesades ei kraaksunud kunagi rohkem kui kaks noorte prisket varese last. Umbes pooltes pesades ootas oma igapäevast kohukest vaid üks ebanormaalselt suurekasvuline värvuke. Palju toitu pluss head elutingimused võrdub vähe järglasi. Valem tundus kahtlaselt. Ma ei oska seda teisiti seletada, kui et varesed kuidagimoodi intuitiivselt taipasid. Et kui neid saab liiga palju, siis ei pruugi nad kõik hüpermarketi territooriumile ära mahtuda. Tuli ette lühemaid perioode, kus Selveri populatsiooni 24-st isendist nägin Vaidnelja. Selliseid olukordi tekkis regulaarselt Need, kes sib paarist-kolmest päevast kuni nädalani ja nende võimalik põhjus jäi mulle pikaks ajaks mõistatuseks. Kuid nagu elus ikka tihti juhtub, osutus seletus sellele fenomenile ülimalt lihtsaks, lausa banaalseks. Ühel sellisel perioodil sõitsin prisma hüpermarketisse, kuna seal oli välja kuulutatud soodusmüüginädal. Rahvast oli murdu, auto auto otsas kinni. Arvata võite, keda ma parklas kohtasin. Vähe sellest. Tänu sellele lavastusele teadsin, et alati kui Selveri varesed on oma põhitöökohast lahkunud, jättes maha vaid väikese valvesalga, ootavad mind tõeliselt soodsad pakkumised mõnes teises linna kaubanduskeskuses. Kuulmiseni laos on asju.