Tere keeles saates räägime uuest eesti keele riigieksamist. Teadupärast kirjutati tee traditsioonilisel kujul kirjandit lõppenud aastal viimast korda ja 12. aasta kevadel ehk siis tänavu kevadel on eesti keele riigieksam uutmoodi. See on varasematel aastatel pälvinud ka suurt tähelepanu ühiskonnas, sest kirjandi kirjutamine on ju omamoodi üldrahvalik ettevõtmine. Novembris tegid avaliku pöördumise ajakirjanduses õpilased tänavused koolilõpetajad ise, kellele ka on palju arusaamatut uues eksamis. Staažikas emakeeleõpetaja Piret Järvela. Tere. Tere. Piret Järvela on meil saates eeskätt ka sellepärast, et ta esindas emakeeleõpetajate seltsi eksamiuuenduse komisjonis. Kõige esimene küsimus on. Missugune on uus eksam, kas on õpetajatele ja õpilastele selge? Ma ei julgeks niimoodi ütelda, et see on õppeõpetajatele õpilastele päris selge. Sellepärast et, et mitte kõik selle aasta 12.-te klasside emakeeleõpetajad ei ole veel pääsenud nõndanimetatud uue eksamikoolitusele. Et need on järgmisel ja ülejärgmisel nädalal. Aga usun, et üsna paljud õpetajad on veel päris ebakindlad. Aga mis on eksami kohta siis teada millest eksam koosneb, kirjandit enam sellisel kujul ei kirjutata. Sellisel kujul mitte, eksamid on teada see, et eksam on kaheosaline, see sisaldab nõnda öelda lugemisülesannet ja kirjutamisülesanne. Et lugemisülesanne tähendab seda, et õpilane õpilaselt kontrollitakse funktsionaalse lugemise oskust tegelikkuses, siis tõenäoliselt on see nõnda, et õpilane peab läbi lugema neli erinevat pideksti valima nendest ühe, mille põhjal ta lahendab lugemisülesanded ja lugemisülesannetega tuleb, et vastata küsimustele teksti põhjal, neid on tõenäoliselt neli ja vastuse oodatav pikkus on 50 kuni 100 sõna. Eksami teine pool on lühikirjand, mis tekitab kõige rohkem probleeme, sest mis asi on lühikirjand. Ja selles lühikirjandis ei ole meie traditsioonilist pealkirja keskset kirjutamist, vaid nõnda öelda probleemikeskne, see tähendab, et õpilane peab etteantud ülesandest tuletama ise selle, millest ta kirjutab ja ka oma kirjandi pealkirjastama ja see on teine raske koht. Sest nagu öeldud, et noh, staažika õpetajana ma ei ole veel leidnud kirjandust, kus ma saaksin ammutada teadmisi, kuidas õpetada pealkirjastama. Nii et probleeme ja küsimusi on mitte ainult õpilastel, vaid õpetajatel ka ja see õpilaste pöördumine, mis novembrikuus lehtedes ilmus, kuhu olid alla kirjutanud nelja gümnaasiumi õpilased, kui ma õigesti mäletan, et see on õigustatud. Jah, see oli õigustatud, sest üks osa nendest õpilastest on Kareaal kooli õpilased, tõsi, mitte minu õpetatavad sellel õppeaastal. Aga just nemad tundsid muret selle pärast, et, Eksami eristuskirjas oli märgitud muuseas ka seda, et katseeksam tagas nõrgematele õpilastele parema soorituse. Aga need, kes kirjutasid selle pöördumise, me need on just nimelt, et need, kes taotlevad maksimumil ja lähedasi punkte. Ja kuna katseeksamianalüüs näitas ka seda, et maksimumpunktide saavutamine on suhteliselt, et keeruline siis tekkis just meie kooli kõige tugevamatel õpilastel see probleem. Et kas on võimalik uut eksamit sooritada väga hästi. Ja kuna väga tihti pidi nii nende emakeeleõpetaja kui ka minu avaõpilastele vastama, et ma veel ei tea, ma küsin, ma loodan, et ma koolitusel saan selle vastuse ja nii edasi ja nii edasi. Ja nõnda ka Tartu Treffneri õpilased, kelle üks õpetajatest kuulus sinnasamasse eksami uuen, uuenduse komisjoni, kuhu, kuhu minagi omal ajal pidi kaasama, samamoodi vastama, et ma veel ei tea. Ma loodan, et ma saan teada, et ma ei saa ju ütelda, et õpetajad oleksid halvasti ette valmistatud, sest eks me ju teame, mida me kokkuvõttes peame õpetama, aga päris kindlasti uus eksam on ette valmistatud pisut kiirustades. Ja eks õpetajate ebakindlus kas tahtlikult või tahtmata peegeldub ka õpilastele. Kes tegelevad või kes on tegelenud selle uue eksami ettevalmistusega, sest me peame ikka meeles pidama seda, et see uus eksam tuleb? Me ei võitle nüüd praegu siin saates kirjandi tagasitulemise eest. See oleks vist jah, suhteliselt keeruline tagasi pöörata seda rongi. Aga kes tegeleb, kes on tegelenud selle uue eksami ettevalmistusega ja kuidas tundub, kas selleks ühiskonnas küll räägiti sellest palju, aga kas piisavalt palju? No eksami ettevalmistuse ka minu andmetel on seotud kõige rohkem kaks poolt, see on siis riiklik eksami- ja kvalifikatsioonikeskus ja haridusministeeriumi keeletalitus. Kui palju on keeleõpetajad olnud sellesse kaasatud ja keeleteadlased näiteks, kas missugune peaks olema nende panus? No kui nüüd võrr ütelda Soomes 2005. aastal seadvustunud ka eksamiuuendusega siis kahjuks see Eesti siis on toimiv, tud märksa pealiskaudsemalt keeleteadlasi ja on muidugi kaasatud, aga kas piisaval määral seda ma lihtsalt ei tea. Et kui ma veel kord ütlen, et võrreldes Soomega, kus kogu eksamiuuenduse komisjoni juhtis professor, keeleteadlane ja viie aasta jooksul katsetati uut eksamit, et rohkem kui 100. koolis siis meil on töö olnud märksa kiirem. Kaasatud on küll nii ülikooli õppejõude kui ka tegevõpetajaid, noh, võib öelda vist veel paremaid, nende hulgast aga ainult kaks katseeksamit ja nendest teine oli alles 2011. aasta märtsis ja selle analüüs alles 2011. aasta septembris. See tähendab, et vähem kui aasta enne uut eksamit. Et võib-olla on see piisav aeg. Mul ei ole andmeid, aga kõrvaltvaatajana või, või noh, ei saa öelda, et päris kõrvaltvaatajana et vastutava õpetajana, kes on sellel aastal auditooriumi õpetaja, on, tundu mulle siiski, et, et tegemist on kiirustatud üleminekuga. Soomes kirjutati siis ka samamoodi kirjandit aastakümneid, nii nagu meilgi ja nüüd hiljuti uuendati. Jah, aga Soomes uus eksam tähendab kahepäevast eksamit kummagi päeval on kirjutanud mõtlemisaega õpilasel kuus tundi ja üks nendest on siis samamoodi teksti mõistmise üles on päev või eksamipäev ja teine on essee kirjutamise eksamipäev. Nõnda et Soomes tehakse 12 tundi, mida meie õpilased sel kevadel peavad proovima Valmis saada? Loodetavasti siiski kuue tunniga, kuigi eksami eristuskirjas oli lausa kirjutatud, et eksami sooritamise aeg on 300 minutit. Et Soomes tegelikult tõhustati eksami tegemist? Jah, et ma ei ole pädev PISA teste analüüsima või hindama, aga, aga arvatavasti see näitab soomlaste väga suurt vastutustunnet oma emakeele suhtes. Meil on kostnud ka hääled, et mis sellest kirjadest ikka kinni hoida või sisest seest ütleme, kirjand, oli ju SEE tegelikult, et eks ta üks Kogude aegne igand oli. Kontrollisin eile õhtul oma teadmisi, esimest korda kirjutati Eestis kirjandit õppeaasta lõpuks 1000 918919, et sellest ajast alates on meil kirjutatud kirjandit, kirjandi kirjutamise teatud reeglid ja põhimõtted on muutunud selle aja jooksul. Aga kirjandit on nimetatud päris ilusasti küpsuseksamiks ja ja mida muud sega. Viimase ajani tähendas kui õpilase valmisolekut avaldada enda valitud teemal oma enese mõtteid, seostada olemasolevate teadmistega ja väljendada ennast kirjalikult nii hästi, kui ta suudab. Et ega need kirjanditeemad ei ole teada, esimesed kirjandi teemad kindlasti need kusagilt leiaks, aga ei tea praegu. Aga võib-olla on küsimus ka selles, et paljudes inimestes on veel meeles nõukogude okupatsiooniaeg, kui tegelikult tõesti ju kirjutati paljud kirjandid mõttes enne valmis sellisel kujul, et nad oleksid olnud tol ajal ka sobivad. Et võib-olla on sellist suhtumist ka veel jäänud, et mõnes koolis mõne õpetaja puhul, et kirjutatakse või kirjutati, ütleme siis nüüd juba kirjand valmis. Õpetaja esitas äärmiselt ranged nõudmised, mis pidi olema ja mis, mis tohtis olla hoovust kui sellist kirjandis. Ei nähtud, võib tõesti olla nii, nagu on hästi palju erinevaid ajakirjanikke, pankureid, sportlasi, nii on ka erinevaid õpetajaid ja õpetajate töötingimused, võimalused täienduskoolituseks. Õpilased, kellega nad töötavad, on hästi erinevad. Ja loomulikult see võis ka nii olla. Samas ikkagi need õpilased, kes taotlesid kõige paremate tulemust, teadsid suurepäraselt, et valmis mõeldud mõtetega ei saa kirjutada toda sajapunktilist kirjandit. Need minu viimasel õppeaastal. Minu kuuel õpilasel õnnestus saada maksimumpunktid. Ja rõõmsalt üllatunud olime me koos, nii nemad kui mina. Sest me teadsime, et me oleme teinud tööd selle nimel, et võimalikult hästi kirjutada, aga sajapunktiline kirjand on ikkagi ime, mis on looming, mis sünnib koha peal. Nii et ma arvan, et kirjandi kirjutas tajaid, on nende aastate jooksul olnud erinevaid, nii neid, kes on lähtunud võib-olla valmis mõeldud mõtetest, aga paremad nende hulgast. Usutavasti on loonud selle töökoha peal. Kuidas on selle uue lühikirjandiga, selle sel kevadel tuleva eksami teise poolega, kas seal saab kuidagi välistada selle, et või saab kinnide saab kindlustada, et kõik õpilased kirjutavad loovalt ja just omi mõtteid. Kuna ma olin teise katseeksamikirjandite parandaja, siis katseeksami põhjal ma seda päriselt väita ei julge. Katseeksam kirjandi täitasid para kokku just nimelt suhteliselt klišeelikke mõtteid, arusaadavalt kohmakaid pealkirju, sest senini ei ole ju õpetatud pealkirjastamist, et ikkagi õpetajad lähtusid siiamaani sellest kirjandiõpetuse teooriast kuidasmoodi pealkirja lugeda, tõlgendada, lahti mõtestada, tuumsõnu leida ja nõnda edasi. Nii et et ma ei ole päriselt kindel, kas see kirjand, mille miinimumpikkus on endiselt 300 sõna, aga oodatav pikkus 400 kuni 600 sõna. Et kas pärast lugemisülesannete lahendamist õnnestub õpilasel loominguliselt ennast tõestada, leida huvitavaid argumente, huvitavalt arutleda, tal jääb puudu eelkõige ajast siis ta peab ümber orienteeruma ühelt üles andelt teisele ja sama aja sees peata senise ühe eksamiülesande asemel tegema kaks, kuidas valmistute emakeeleõpetajad selleks eksamiks valmistumine on muidugi huvitav, et mina olen pärit siis Tallinna ülikooli sellelt kursuselt, seal, kus peaaegu kõik minu kursusekaaslased on õpetajad. Ja loomulikult emakeeleõpetajad, kohtuvad ka igasugustel muudel üritustel ja koolitustel. Ja praegu tõepoolest, et isegi minu uusaasta külaline, minu kursusekaaslane, ütles näiteks, et ta lahendas ühte eksamikeskuse kodulehel olevat ülesannet, aga ta ei suutnud otsustada, et kas nii või naa ja kuna ta on väga pikaaegne eksamikirjandite parandaja, siis kirjutas ta lihtsalt Märt Hennoste-le eksamikeskusest endale, et kas võib niisuguseid asju õigeks lugeda, kuidas sellesse suhtuda ja nii me praegu teemegi, vahetame omavahel kogemusi, kes on kusagil käinud, midagi kuulnud, midagi teab, et me teeme seda, et saadame e-kirju näit eks sellele õpetajale, keda me teame, ta parandas katseeksami lugemisülesandeid ja küsima, et kas seda võib õigeks lugeda, kuidas seda teha ja nii edasi, nii et intuitiivsel ja väga tutvustepõhisel meetodil me praegu õpetame uut uueks eesti keeleks. Ka siis on järgmine küsimus, et kuidas hinnatakse, sest küpsuseksamit hinda hinnatakse ju, võib öelda anonüümselt mitte oma õpetajaid. Hinda selles on ka üks oluline muutus toimunud. Seni oli tõepoolest, et kirjandit hindas kaks riiklikku hindajat, kes mitte midagi, mitte millestki ei teadnud, mis koolist, kuidas ja mismoodi. Nüüd on hindamine oluliselt muutunud, tunud. Lugemisülesannet hindab üksainus hindaja ja see on riiklik hindaja. Nii et tema ainuisikuline otsus määrab selle õpilase punktid. Kirjandi hindamine on ette nähtud nõnda. Esimene hindaja on õpilase oma õpetaja ja teine hindaja on siis riiklik hindaja. Teenilisel tähendab see seda, et igas iga kool peab tegema kidest kirjanditest ametliku nimetusega kirjutamisülesannetest koopiad ja oma õpetaja parandab koopialt. Et kui toimus reaalkooli ruumides kohtumine Märt Hennoste, Jaak Villeri ja õpilaste vahel siis ürituse moderaator, reaalkooli õppealajuhataja esitas ka selle küsimuse, et väga tihti on ju koopiamasinad suhteliselt vanad ja kehvad ja tehniliselt kõik asjad ei pruugi õnnestuda, et tegelikult on ka probleem see, et õpetajal on tohutult raske parandada koopiate, eriti kui see ei ole päris kvaliteetne ja kõik kõik värvi sinine pastakas näiteks üldse ei, koopiamasinal ei tulegi selgelt välja, nii et tõenäoliselt on soovitatav, et õpilane kirjutaks musta pastakaga, siis on see koopia töö vähemasti loodetavasti loeb. Ja teine hindaja on siis riiklik hindaja, originaaltöö kleebitakse vanal moel ümbrikesse ja läheb siis riiklikule hindajale. Muutus on ka see, et kui varem oli nõnda, et hindaja sai nii-öelda kümnestes ümbrikes kõik kirjandid siis nüüd hinnatakse nii-öelda klasside kaupa. Ja selles suhtes on ka nagu hindaja vastutus. Mõnevõrra mõnevõrra keerulisem, sellepärast et, et kui on 15 umbes 10 kirjandilist ümbriku, siis hindajal kujuneb see skaala noh, nii-öelda nullist 100-ni, ma arvan, need lihtsamini kui see, kui on kui on nagu üks klassitäis, sellepärast et lõppude lõpuks on meil erinevate kallakutega koole ja, ja erinevaid võib-olla ka lähenemisi kirjandiõpetusele. Et tõenäoliselt õpetaja käekiri hakkab vist ka natukene rohkem rolli mängima ja minule üllatuslikult said ma sellel samal kohtumisel reaalkooli ruumes teada, et, et õpetajal on võimalik ka keelduda. Ta ei ole siis oma õpilaste esimene hindaja, kusjuures kurvastavalt kuulsin ma ka seda, et Märt Hennoste heitis pisut halvustava märkuse või, või kleepis sildi. Nendele õpetajatele, kes võib olla soovivad loobuda sellest esimese hindaja rollist. Tõsi, et kaitsesin õpetajat sel üritusel, sest siiamaani on riiklikud hindajad saanud spetsiaalset koolitust, kuidas hinnata eksamikirjandit ja praeguseid kiirustava ettevalmistuse puhul või et ta ennast ikkagi tunda selle riikliku hindajana ebakindlalt ja kui ta, kui ta loobub, siis võib-olla just nimelt sellepärast, et ta tahab, et tema õpilaste tulemused oleksid võimalikult head ja objektiivsed, et kui ta ei ole kunagi varem olnud riikliku hindaja rollis ja väikestes koolides ei pääse alati õpetaja ju niisama lihtsasti koolitusele, sest asendusõpetajat võtta, siis on see täiesti mõistetav, kui õpetaja pisut pelgab seda, et ta peab olema nüüd järsku riiklik hindaja. See ongi nagu väga suur muutus ja samas, et et vähemasti kuni novembrikuuni ei olnud meie kooli õppejuht küll üldse teadlik sellest, et kuidas see uus korraldus on, sest väidetavalt siis iga 12. klassiõpetajaga sõlmitakse ping, et see töö on siis ka kuigivõrd tasustatav. Aga aga koolid, ma ei ole päris kindel, kas koolide juhtkonnad üldse teavad, et noh, missuguseid lisanõudmisi selline uus eksamikorraldus endast toob, nagu öeldud, alates peast ja lõpetades sellega, et õpetaja, kes on oma õpilaste esimene hindaja, on ju sama kooli õpetaja, kellel nii-öelda tunniplaan käib edasi, et ta peab seda tegema ju maikuise tunniplaani kõrvalt olema riiklik hindaja ja kui ta on seda elus esimest korda, siis on ju mõistetav, ta on ebakindel ja kui on veel probleemid sellega, et missugused on hindamisalused? Jah, no see uus uus kirjandi kirjandi hindamise juhend on eksamikeskuse kodulehel muidugi selgesti nähtav. Et hämmastaval kombel on maksimumtulemuse saavutamisest kadunud ära sõna isikupärane siiamaani. Et põlvkondade kaupa emakeeleõpetajaid on ikkagi ütelnud oma õpilastele, et et hea kirjand tähendab sinu isikupäraseid teadmisi, sinu isikupära, stiili aga nüüd maksimumi jaoks selle 400 sõna jaoks isikupära pole enam vaja. Kusjuures see oli üks asi, mida kirjandile ette heideti, et isikupära, isikupära kaob ära, et on vaja muuta eksamit? Jah, vist küll. Uus emakeele eksam ja, ja kohustuslik kirjandus, kirjandus ja keeleeksamikirjand, need on käinud ju käsikäes, need on nagu eks olnud üks tervik, kuidas praegu siis uue eksami valguses kuidas valmistuda, kuidas õpilased valmistuvad, kui palju kohustuslikku kirjandust käsitletakse just nimelt selle eksamiga seoses. Ma ei oska ütelda, kas, et ühelt poolt loomulikult, et kirjandus ja kirjutamine, et eesti keel ja kirjandus käivad käsikäes teistmoodi, seda olla ei saakski. Aga siiamaani on tõepoolest olnud. Maksimumpunkte saavutanud kirjandid on enamasti heegeldanud õpilase lugemus, üldistusvõimet järeldamist ja nõnda edasi. Ja praegustes katseeksamikirjanditesse torkaski silma just nimelt pealiskaudsus. Et loomulikult, et õpilased, võib-olla sellel kirjutamispuhul, kus ei ole ette antud pealkirja ja kus nende tähelepanu on juba hajunud eelneva lugemisülesandega unustavad ära oma lugemuse, et kirjandust õpetatakse endiselt. Tõsi, nüüd kümnendas rakendunud uues õppekavas on üks kursus kirjandust, kohustuslikku kirjandust, gümnaasiumis vähem. Aga eesti keele ja kirjanduse õpetajad loomulikult teavad et kui me räägime üldse, et gümnaasiumilõpetaja peaks olema valmis nii-öelda edasisteks õpinguteks või oma tööeluks siis üks peamisi võimalusi eluks hästi valmis olla on lugeda erinevat ilukirjandus, loomulikult publitsistikat ja kõike muud sinna kõrvale. Aga ikkagi, et klassikalise koolihariduse alus on lugemus. Need kirjandust õpetatakse küll sellepärast, et kirjandus on väärtuskasvatuse ja eetika ja kõlbluse kõige muu alus. Ja kirjandus peaks toetama ikkagi seda uut, lühikest kirjandit ka, iseasi kui palju siis selle Aja jooksul õpilastel meelde tuleb, see suurepärane lugemus, mis nendel paljudel siiski on. Loodetavasti on. Ma usun, et ikka on. Mida emakeeleõpetajad nüüd ootavad? Eksamini on napp neli kuud. Jah. Mida te ootate praegu, kuidas ja kes saaks aidata emakeeleõpetajaid ja lõpetajaid endid muidugi kõigepealt eksamiks valmistuda või, või ongi nii, et see on lihtsalt üks katseeksam ja tänavused abituriendid peavad selle alla neelama? Tõsi, olen kuulnud, et õpetajatest kõrgemalseisvad organid on öelnud, et mis need õpetajad virisevad? Ei, õpetajad ei virise, õpetajad käivad iga päev tööl ja õpetavad koolilapsi. Kokku, usun ma, et õpetajat aitavad õpetajad ise kõige rohkem. Aga loomulikult oleks meil vaja koolituspäevi, kus saaksime samal moel nagu riigieksamikirjandi parandajat. Senini on koolitatud ennast täiendada, see tähendab seda, et analüüsime lugemisülesandeid, paneme punkte, arutleme, saame aru, et mida silmas pidada, kuidas silmas pidada ja samamoodi oleks vaja ka kirjandi parandamise niisugusi. Noh, töötube, kus õpetajad saavad põhimõtted selgeks vaielda, sest seni on riigieksamikirjandit parandajate ettevalmistus olnud ikkagi see, et loeme kõik üht teksti. Igaüks parandab vead, hindab oma punktid ja siis arutame ja viime nii-öelda arusaamad üht, et kas see on nüüd keeleviga või stiiliviga. Mida siin hinnata, kuidas seda hinnata, et selliseid töötube võinuks olla mööda läinud kahe aasta jooksul, kui praeguste abiturientide õpetajad õpetasid kümnendas üheteistkümnendas oma õpilasi täpselt nii palju, kui iga õpetaja oleks seda vajanud, aga vaat just neid ei ole olnud, on olnud pigem ülevaadet, katseeksami statistikat ja nii edasi. No saab näha, mina isiklikult, siis pääsen 10. jaanuaril esimesele ametlikule koolitusele. Kõige selle segaduse juures ma küsin ikka lõpetuseks veel seda ka, et kui palju emakeele ja kirjanduse tunde üldse koolis praegu alles on, sest tegelikult tuleb ju aineid, tuleb juurde ja erinevate ainete mahud muutuvad. Kui palju eesti keele tunde veel järgi on? Paraku märksa vähem, kui oli seda varem. Kui olin Eesti emakeeleõpetajate seltsi esimees, siis koostöös valmisid nii-öelda 35 ettepanekut emakeeleõpet tuse parendamiseks. Ja et need 35 ettepanek, kutt valmis saaksid, oli üsna palju töökoosolekuid ja sinna sinna komisjoni tookord kuulus ka mitmeid Eesti väga häid emakeeleõpetajaid. Ja loomulikult juhtisime tähelepanu. Emakeele tundide arv on järjest vähem vähenenud. Meie seltsi liige Külliki Kask on sellega pikalt pikalt tegelenud ja just nimelt tema ettekandes 2006. aastal veskid. Päeval on siis välja toodud ka see, et 2006. aasta seisuga saab Eesti gümnaasiumilõpetaja oma kooliaja vältel emakeelt, mida vähem kui Soomes Leedus, Lätis, Ungaris, Tšehhis, Slovakkias, Saksamaal, Prantsusmaal, kusjuures et mul on mälu järgi meelde jäänud. Et näiteks Ungaris on emakeele tunde kooliaja jooksul 1000 võrra rohkem. Ja ometi me oleme nii uhked, et meil on nii raske keel. Kuidas me nüüd õpitud saame, kiiresti, arhi keel on nüüd. Neil on suurepärane, ilus, armas. Emakeel aitäh, Keelesaade. Tallinna reaalkooli õpetaja Piret Järvela rääkis õpetajat ja õpilaste muredest eelseisva uue emakeele küpsuseksami eel, mida selle aasta lõpetajad esimestena teevad. Küsimusi on õpetanud töötajatel ja õpilastel veel näiteks, kas poleks siiski võinud eksamit uutmoodi teha esimesena need lõpetajad, kes õpivad uue ainekava järgi keelesaates, uurime ka edaspidi, kuidas eksamiks valmistumine läheb. Tänase saate lõpetuseks üks uudis esmaspäeva hommikust. Nimelt alustas teisel jaanuaril keelekorraldaja Egle Pullerits vikerraadio hommikuprogrammis oma keelemõtete jagamist. Esimeses keelesäutsus rääkis ta aastanumbrite kasutamisest. Keelesäuts. Head uut aastat head 2000 kaheteistkümnendat aastat. Kuidas siis öelda aastaarvu, kas võib öelda? 2012 aastat või isegi head 2012? Ilmselt nõustute head kuulajad, et see on ebaloomulikke lohakas. Sellegipoolest, kui uue aasta soovidest tavalisemate tekstide peale mõelda, kuuleme seda alatihti. Miski toimus 2007 2009 jääb meelde masuaastana ja nii edasi. Keelehooldekeskusest on suisa küsitud, kas aastanumbrite kirjutamiseks reegleid on vahepeal muudetud. Kas lause erakonnal tuleb 2015. aastal kõvasti pingutada, et valimised võita? Kas selle lause asemel võib nüüd ametlikult öelda, et erakonnal tuleb 2015 kõvasti pingutada? Kas Mul on selline lause? 2007 saatis Kim Jong-il parlamendi laiali. Mida siis olen sellisel puhul vastanud? Eks ikka nii, nagu õige on. Järgarvu tuleb ikka öelda järgarvuna 2015. aastal ja 2007. aastal. Keeleliselt on samavõrra õige öelda pöördjärjestuses põhisõnaga aastal 2015. Samuti see on õige öelda aastal 2007 kuid nende valikute puhul peab vaatama seda, kuidas ülejäänud tekst nõuab. Vahelduse mõttes on pöördjärg kahtlemata hea võimalus. Niisiis head uut, 2000 kaheteistkümnendat aastat. Niisiis, Egle Pullerits esmaspäeva hommikuti vikerraadios kell seitse ja 25 minutit ja keelesaade pühapäeviti viis minutit pärast kella kolme saate toimetaja Piret Kriivan kuulmiseni.